jerofejev

Allah Pugatchova ja tema aeg

2012-01-03T14:27:00.001+02:00

Skandaalikunstnik Allah Pugatchova elust on kahjuks teada vähe peale selle, et ta pärineb Ida-Virumaalt ja on väga ilus, mistõttu tema isik avaneb eelkõige ja ainult tema loomingu kaudu.

Viljaka kunstnikuna on Pugatchova oma veebigaleriis pugatchova.blogspot.com avaldanud üle 1100 pildi, millest väikese valiku alljärgnevalt esitan. Kõik siin leiduvad taiesed on valminud lõppeval, 2011. aastal ja loovad tõepärase retrospektiivi Eesti poliitilisest, kultuurilisest ja avalikust elust ning ambivalentse üldistuse eestlaseks ja inimeseks olemisest.

Eesti Vabariigis leidub vähe kunstnikke, kelle kohta mööndusteta kehtiksid president Toomas Hendrik Ilvese sõnad, mis kõlasid 11. novembril Haapsalus kultuurifoorumil peetud ettekandes. “Või on kunstniku rolliks, nagu ütles Ezra Pound, olla rassi tundlad?” küsis Ilves. “Mulle tundub, taas isiklikult, et nõustun eelkõige selle viimase määratlusega: kultuuriinimesed tunnetavad asju ja nähtusi intuitiivselt ja enne teisi.”

Pugatchova tunnetab asju ja nähtusi nii enne kui pärast teisi, kuid see polegi nii oluline, sest oluline, nagu me väga hästi teame, on paradigma. Sellest kirjutas Andri Ksenofontov hiljuti Sirbis järgmist: “Paradigma põhjendab ka seda, miks miski väljapoole paradigmat jääb, aga nii-öelda traditsioonilist kunsti nimetatakse traditsiooniliseks puhtalt kunstiteaduse traditsiooni jõul.”

Terase vaatlejana on Pugatchovale omane märgata sündmusi, mis tavalistel inimestel tähelepanuta jäävad. Kui paljud meist näiteks panid tähele, et Eesti sai sel kevadel uue valitsuse? Vahet nagu polnud, eks ole. Kunstnik seevastu märkas sündmust ja jäädvustas selle.

Kunstniku üks ülesandeid on meenutada inimestele, mis on juhtunud, ja koputada nende südametunnistusele nagu mormoonid ustele, laskmata unustada Keskerakonna idarahaskandaali, Andrus Veerpalu dopinguskandaali, kuidas kultuuriministeeriumi korraldused pidi Eesti ajaloomuuseum ekspositsioonist eemaldada natsikurjategija Alfred Rosenbergi elu kajastavad materjalid ja mida kujutas endast elamislubadega hangeldamine.

Plakatikunsti võtteid kasutades on Allah Pugatchova tõtanud appi paljudele tõrjututele ja laimatutele. Kunstiline abikäsi ulatus kultuuriminister Rein Langini, kelle kriitika Barbara Cartlandi aadressil tõi kaasa viljaka romantikakirjaniku teoste laenutamise järsu kasvu. “Loed Cartlandi, kaotad kirjaoskuse,” manitseb Pugatchova.

Samamoodi abistas kunstnik Tallinna Televisiooni peatoimetajat Mart Ummelast, kes saatis suuremate päevalehtede arvamustoimetajatele ultimatiivse kirja, milles muu kõrval sedastas: “Teatan käesolevaga, et loobun oma senisest tasakaalustavast rollist ning alustan igakülgset, kõiki ajakirjanduslikke vahendeid kasutavat võitlust teie, st peavoolumeedia väljaannete alandliku valitsusmeelse ja Tallinna tegelikku elu ja elanikke ignoreeriva hoiaku vastu. Teile antud armuaeg on käesolevaga läbi!!!”.

Kunstilist tuge on aasta jooksul saanud veel tänavune kultuuripealinn Tallinn, mille jõulukuusk mitu korda pikali kukkus ja kampaania “Talendid koju”.

Vahel jääb kunstnik puhutise abstraktsionismi kõrval realistlikumatele radadelegi, kuidas teisiti võtta teost “Tuglas ja Vader”, mis sekkub haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ja literaat Rein Veidemanni vaidlusse teemal, kumb on olulisem, kas “Väike Illimar” või “Tähesõjad”. Realistlikumas laadis pildid kajastavad karmi tegelikkust, annavad moenõu, räägivad Dali Laamast ja teavitavad rahvaloendusest.

2011. aasta on lõppenud ja kas 2012. tuleb hullem või palju hullem, on tähtsusetu, sest kuni kunst elab, on kõik hästi.

Analüüs ilmus algselt ajalehes Pärnu Postimees.

Majavein on meil Jägermeister

2011-10-24T13:46:00.000+03:00

KAUR KENDER. COMEBACK. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2010. 240 lk.

Kaur Kenderit võib süüdistada mõne poliitiku või pankuri tarvis haltuuraraamatute treimises, valesti parkimises, pseudoblatnoilikus poosis, ülbamises ja ilmselt kõigis seitsmes surmapatus, kuid süüdistada teda praegu, Eesti taasiseseisvumise kolmanda aastakümne alguses, oskamatuses üht romaani kirjutada küll ei saa.

“Comebacki” kohta olen sotsiaalmeediast, mis suletum kui peldikusein, aga avatum kui Looming, lugenud, et see on uskumatu, kui halb on Kenderi viimane romaan, rääkimata sellest, et uskumatu, kui sitt see on. Meeldimine ja mittemeeldimine on isiklik teema, aga paistab tõestavat parimat arvamust, mida Kenderi kohta olen kuulnud – et siis kui mees viimaks kirjutama õppis, lõpetati tema lugemine.

Kender kirjutab nüüd tõesti hästi ja hästi hakkas ta kirjutama sajandi alguses, näiteks “Check Out” (2001) oli juba kõva, kuigi sellega seoses on mällu jäänud totraid toimetamis- ja korrektuurivigu, mida hilisemal ajal Eesti Keele Sihtasutuse residendina raamatuid avaldava Kenderi puhul läbi ei lasta. Kuigi “Check Out” päris hard boiled, nagu “Comebacki” kaanel ja selle pöördel määratletakse, polnud, oli see üsna boiled küll, suutes sealjuures pakkuda tõeliselt inimlikke ja kohatult õrnu värelusi.

“Comeback” on nagu Gammel Dansk, kibe ja rõve, kuid paneb vere ja seedimise käima, mitte nagu külm prosecco värskelt pressitud metsmaasikamahlaga, mis sametiselt kurku paitades viimasedki kuumad tunded maha peseb.

Kui inimene loodab saada prosecco’t, kuid saab selle asemel gammelit, siis on konflikt kerge tulema. Samal ajal peaksime ju oleme harjunud kõiksugu rõvedustega, tapmiste ja ebatsensuursustega meie ja maailma kirjanduses. Ilmselt Kenderit lihtsalt ei sallita, muud ma ei oska öelda. Kunagisest iidolist on sirgunud peksupoiss, eesti kirjanduse paaria, kellest on parem mööda vaadata. Jalaga võib samuti panna, kuid kaugelt.

Kui lugeda “Comebacki” vähimagi isikliku suhte või eelsuhtumiseta autorisse, olgu Putin talle armuline, sellisena, nagu see on kirjutatud, omas võtmes ja väljendusviisides ja teksti sisemises loogikas, kohtame tempokat, ladusat, vaimukat žanripuhast teost, kus ei puudu ei kirjeldused, ei tunded, ei päris inimesed.

“Comeback” toob Eestisse tagasi “Iseseisvuspäeva” antikangelase Karl Pajupuu. Annotatsioon tagakaanel teatab, et Kender vastab Pajupuu tagasitoomisega kõige alatumal moel president Toomas Hendrik Ilvese (annotatsioonis kahjuks “Henrik”, no mida, kodanikud?!) kutsele “Talendid koju”. Seega üsna loogiline põhjenduski võtta, miks pätt koju tuua – president kutsus, tuleb minna.

Romaani sisul pole Ilvese kutsega muidugi mingit pistmist. Genfis, kaunil märgilisel moel Punase Risti ja ÜRO Euroopa peakontoriga ühes linnas resideeriv Pajupuu tuleb kodumaale tagasi, sest Pealik annab ülesande ja on vaja asju ajada. Mingi raha on vaja kellelegi anda.

Bisnis paistab lihtne ja loogiline: “Võtan viina, siis võtan raha, siis võtan viina, siis viin raha ära ja siis võtan jälle viina. Äriplaan missugune” (lk 29). Pajupuu tee viib Eestisse, mis on tema pika äraoleku jooksul palju muutunud. Suurärimehed valitsevad riiki ja meediat, jõustruktuurid on korrumpeerunud, kõik on kokku ülevindi masendav, kuid ainult jupikene masendavam kui nüüd ja praegu ja päriselt.

Võrreldes omaaegset Tallinnat tänapäevasega, käivad Pajupuu peast läbi üksikud meenutused ärkamisajast – lillekioskid ja kandilised märatsemised ning aus kokteil Paljassaare jäätee, milles kohtuvad konjak, viski, tequila, rumm ja viin. Tallinn on muutunud, uusi maju on ehitatud, jõujooned vonklevad teisiti, mõned mälestused on kadunud, mõned võimendunud – nagu meenutus sellest, kuidas ema lapsepõlves minategelast rihmaga nuhtles ja kuidas rollid hiljem muutusid. Inimesedki on muutunud, kuidas muidu. Vana sõber Marks on üle elanud insulte ja maandunud ajakirjaniku ametis. Karli ta ära ei tunne ja teda ja minevikkugi tunda ei taha.

Faabula on kogu Pajupuu kulgemise juures üsna kõrvaline. Mäluaugud, millesse minategelane satub, jäävad täitmata, teda käivitav jõud aimub alles lõpus.

Kõrvaltegelased ilmuvad ja kaovad, tulevad sageli ei tea kust ja oma funktsiooni täitnuna kaovad, kas siis Pajupuu abil või isetahtsi. Viimast küll vähem, sest vägivaldne tropp, kes kogu seda lugu räägib, juhib tegelikult sündmusi enam, kui teised seda arvavad.

Reedetud ja üksikule Pajupuule ei lähe teised korda, ei naised, ei mehed, ei ema. Ainus Eestis elutsevatest tegelastest, kes vähegi sümpaatsema suhtumise ära teenib, on Rain, vist ainuke aateline mees sõjaväeluurest. “Mul on tunne, nagu oleks mul selles linnas midagi sõbralaadset,” mõtiskleb Karl (lk 168), ja kogu selle vägivalla, alkoholi, kokaiini ja kiiruse juures mõjub see mõtteserv kuidagi eriti sümpaatselt.

Mingis väga kaudses tähenduses ja kõverpeeglis võib “Comebacki” suhtuda kui samuraide või Metsiku Lääne kättemaksudraamasse. Eesmärgi saavutamiseks sobivad kõik variandid ja kes on ees, peab kaduma, ning sellesse skeemi sobituvad niihästi suur, tugev ja halb magnaat, Käoraadio (sic!) omanik ja õiglasel häälel rahvale valetav Leo Värk, salapärane abiline Rain, tapetud sõber Vova, saatuslikud naised Margaret ja Maria, kõikvõimas põlisrikkur Onu Ženja kui ka deus ex machina, milleks on Venemaa Föderatsiooni Eesti saatkond. Ja laibad, laibad, laibad, mis muud.

Joomase peaga või laksu all, peksja või pekstava rollis veedetud ärkveloleku lunastuseks on Pajupuud ära kukkudes külastavad unelmad Putinist, lunastajast, inimlikust pühakust, taevalikust blatnoist.

Õndsad on Pajupuu ulmahetked Putiniga. Näiteks ootavad kõik teda Narvas, aga tema ei tule. “Seisan ilusa metsatuka serval ja kuulen, kuidas keegi vaikselt vilistab. Vaatan. Putin. Lühikeste varrukatega hele särk, tumedad prillid. Liigun vaikselt metsa poole. “Ma mõtlesin, et istume siin, ma ei viitsi minna,” ütleb ta. Viskame murule pikali ja vahime taevast” (lk 199). Nii et ei ole ainult lakkumine, keppimine ja tapmine, sest lüürilised hetked on „Comebackis“ täiesti olemas.

“Comeback” on hästi kirjutatud, kuigi tapmiste, joomingute, orgiate ja kuulsate kaubamärkidega riiete detailseid kirjeldusi on tehtud palju-palju juba enne Kenderit ja ta ise on seda palju teinud, suudab Kender puhtalt žanris püsides ometi vältida kulumist ja olla lõbustavgi.

Meeldejäävalt ladus ja tragikoomiline vahepala on peatükk Karli esimesest kohtumisest Rainiga. Karli nending minibaari 0,004-liitriste pudelite kohta: “Kuidas ma need roosiks löön? Need võib äärmisel juhul sinililleks lüüa.” (lk 51) ja sellele järgnev tulutu rähklemine kohvimasinaga pakuvad lugejale leebemas toonis vahepala ja hingetõmbepausi tiheda tekstimassi kõrvale.

Kenderil jagub rutiinivaba suhtumist hard boiled- või yuppie-romaani formaati, mida ta üldiselt küll rangelt järgib, ja see ei lase “Comebackil” iseenese paroodiaks muutuda. Parem anda hingamishetk ning laadida mõne detaili või kirjeldusega surmtõsiduse pinge maha, nagu siis, kui räägitakse pikalt mingi tüübi riietusest, et tollel on üks riietusese Gucci ja teine Gucci ja kõik on tal Gucci, ning hiljem öeldakse raadios, et tüüp on lugupeetud ettevõtja Kaido Kutsi. Lihtne, liiga lihtne, aga teose kontekstis töötab.

Peidetud ja peitmata vaimukusi pole liialt ja näiteks sellist väärt stseeni nagu Margareti piinamine ja tapmine nendega ei mürgitata. Tapatöö kirjeldus on meisterlik, jäädes kaugele nii naeruväärsusest kui pateetikast, tekitamata siiski õõvagi, pigem tambib tuimaks, nagu peabki ja nagu teab tunda igaüks, kes vähemalt korra elus tõsiselt peksa on saanud.

Omal moel on “Comeback” hoiatusromaangi. Halastamatu kajastus Eesti elust, kus eurotsooni oiviku maski all vonklevad siud ja roomavad vaglad ja vohab hallitus. ““Mul on natuke samad mõtted,” ütleb Rain, “kogu töö on mõtte kaotanud. Seadused muudkui muutuvad. Kohtutest pole keegi kunagi aru saanud. Mitte et see mind otseselt puudutaks, aga kolleegid…” “Gangsters paradise,” muhelen” (lk 163).

Või sama tõde vastaspoole suus: “Sa, sitt, saad must aru küll,” ütleb Värk, “me kõik oleme elajad. Sina, mina, kõik. Aga ühtedel elajatel on ajalehed, saad aru! Ajalehed!” (lk 206).

“Comeback” on hea raamat, kergelt loetav, kas nüüd päris nauditav, aga vist tõesti, jah, nauditav omal piisavalt perverssel moel, mis tõestab kui mitte muud, siis lihtsat tõde, et sa pead teadma, mida tellid, ja seda, mida sa tellid, seda sa saad. “Seisan Helsinki lennujaama baaris ja loen silti: “Meie majavein on Jägermeister”. Ma käisin Soomes viimati veel kauem aega tagasi kui Eestis. Imeline, et enam dokumente ei kontrollita. “Anna pudel majaveini,” ütlen baarimehele” (lk 33).

Arvustus ilmus ajakirjas Vikerkaar Nr 9/2011

Häpi räpi, Virumaa!

2011-09-23T09:56:00.000+03:00

RLV Massive. “Teine vool”.

RLV Massive on kirjelduse järgi kohaselt Rakveres ja Lääne-Virumaal tegutsevate hiphopitegelaste lõdva kooslus. “Teine vool” on kaanepildi järgi enam kui 15 tõsise mehe ja ühe koera kogumikplaat või almanahh, millel siis Virumaa paremad räpipojad oma riimiseadmis- ja maailmakirjeldamisoskust presenteerivad. Nimi viitab teisele voolamisele või voolusele, esimene samalaadne ühistöö ilmus 2007. aastal nime all “Mõistatuslikud tegelased”. Nimedest on esindatud tegelased Stupid F & Hash, Grässhopas (Maxtract & Judabels), J. R. Rhymes, Vorr Poksjorr, Hull Verner, Móre ja teised sellised enam või vähem Rakvere kandile iseloomulikku nime.

Kogumik on üldjoontes sama tüütu nagu kõik sellised väljaanded. Taustadega on tublisti tööd tehtud ja enamike lugude avainstrumentaalosa kõlab kenasti kuni siis teksti retsiteerima hakatakse. Taustade ja produktsiooni taga on keegi kodanik Hash, kes masinaid tunneb ja evib piisavalt head kõrva, kätt ja kogemust. Instrumentaalsed skitid Leinerilt (“Little Treats”), Rassakalt (“Sveta tissid”) ja Melkkerilt (“Heinzharald”) on samuti päris kenad kõrvale kuulata oma veidi üle minuti pikkuse mänguaja jooksul.

Kogu ülejäänud riimimine on nagu ikka see eesti hiphopi põhivooluses. Rütm on üsna üks, sõnad kas triviaalsed või poisikeselikult, kuid mitte tõsiseltvõetavalt, rämedapoolsed, sest, noh, ikka on tore avalikult mõne obstsöönsusega esineda jne jne.

Ei kipu see räpivärk eestlastele sobivad, ikka tuleb, eranditega muidugi, välja mulgikapsapurgi purunemine säästuka ees tänaval. Neegrid oskavad, venelased oskavad, aga eestlaste hingamine on natuke teine ja küünib üliharva üle pingipillinühkimise, mistahes stiilist me ka ei räägi, pole hips ja hops miski erand.

Aga head ja orgaanilist rütmietlemist kuuleb plaadil siiski ja see kõlab vene keeles. Nagu ma aru saan, vastutab vene keelse teksti ja selle esitamise eest keegi J.R. Rhymes ja vana teeb seda ikka hästi, isegi eesti keeles kerge aktsendiga. Venekeelsed read palas “Sõnaturg” on väga uhked ja kui eesti poiste ropendamine kõlab koolipoisiliku kenitlemise, siis samas laadis venekeelne tekst juba tõsise mehejutuna. Kakskeelsed “Sõnaturg” ja “Sila Massiva” on kindlasti ühed väärt lood sellel kettal muu monotoonsuse kõrval. See on üks õige lõimumine mitte mingi riigi tasemel pakasuhha. Muust kraamist jäi kõrva “Tööta 2” Stupid F’i , Móre’i ja Maxtracti esituses. Retsitatiivses osas kohtas harvanähtavat ilmekust monotoonse andmise vahele ning Mikronite hittloo “Üks ilmelik masin” sämplimine oli samuti tore.

Ah, tegelikult muidugi tore. Tore, et tehakse ja tore, et arenetakse ja kõik ja puha nii edasi. Ega see nüüd nii hull pask ka ei olnud, oleks olnud, poleks kirjutama hakanud. Oma fandom on asjal olemas ja kui kõik on häpid, siis on kõik häpid. Häpi räpi, Virumaa!

Arvustuse algne kontekst 24.tundi.ee

Kutse kosmilisele kirjandusele

2011-07-28T10:48:00.000+03:00

Neljapäeval, 4. augustil kell 20 toimub Pärnumaal Häädemeeste vallas Penu külas paiknevas Kosmonautika puhkekeskuses Kabli Päikeseloojangu Festivali raames luule- ja muusikaõhtu "Kosmiline kirjandus".

Esinevad Aapo Ilves, Tuuli Taul, Contra ja mina, Meiel. Kõlab paar tundi head luulet, autorilaule, poliitiliselt ebakorrektseid teravmeelsusi, tuvalikku kurgulaulu ja veidi Võhandu delta bluusi. Olete väga oodatud, koht on väga ilus ja võib oma piknikukorvikesega tulla.

Kosmonautika asukoht kaardil.
"Kosmilise kirjanduse" üritusleht Facebookis.

Ilves ja mina (rutiinivaba intekas)

2011-07-27T13:22:00.000+03:00

Aapo Ilves annab kõverpeegliga lahkesti näkku

Ülimalt mitmekülgne kultuuritegelane, Räpina mees Aapo Ilves kaunistab Eestimaa pinda juba aastast 1970, president tuli siia hiljem ja on seega, nagu Aapo sedastab, teine Ilves.

Aapo Ilves jõuab kirjutada luuletusi ja näidendeid, musitseerida ja Tähekese väikestele lugejatele meisterdamisnõuandeid jagada. Tellimusi ja kutseid tuleb talle nii palju, et kõigi ärategemiseks peaks teda küll vähemalt neli olema, nagu ta ise tunnistab.

Aapo Ilves, tean, et sinu arvates passiks Ilves väga hästi Eesti rahvusloomaks, aga ärme zooloogiast täna räägime. Kõneleme hoopis sellest, et Pärnu kuursaalis etendub augusti esimesel kahel pühapäeval ja esmaspäeval sinu kirjutatud ja muidu Tartu Hansahoovi teatriegiidi all sündinud suvelavastus “Pulmatrall”, millega kiiremad samas juba juulis tutvuda said. Mis tükk see selline on?

See on farsilikule nimele vaatamata hoopis suveteatrite köögipoolt ning Eesti elu muutumist või mandumist käsitlev anti-jant, mis – oh seda ootamatust – on Kalju Komissarovil lavastuslikult lahendatud felliniliku burleski võtmes. Metavärk.

Ma ei mõista.

Noh, see on umbes niisama lahke etendus nagu South Parki multikas – kõik saavad. Lavastajad saavad, näitlejad saavad, ajakirjanikud saavad, publik saab, ma ise saan. Kõverpeegliga lahkesti näkku. Ega see valus ole, tore on enese üle muiata, kui oskad.

Mingist ajukäärude arvust allapoole on võimalik lavastust lihtsa jämekoomikana võtta ja selles räigelt pettuda. Vindid on üsna üle keeratud ja isegi kui miski täiega untsu läheks, oleks see selles lavastuses õige.

Miks on sul vaja vint peale keerata? Kas suvelavastus ei võiks olla lihtsalt mõnus rahvajant, väänutamata sinna sisse topeltreaalsust, näitemängu näitemängu sees, post-postmodernistlikku paradigmat?

Lihtsalt mõnus rahvajant käiks liiga madalalt altpoolt minu latti, selle kirjutamine poleks huvitav ja jääks seetõttu ära. Midagi peab alati veel olema, sotsiaalne mõõde ja traagika, tsitaadid klassikast ja parafraasid “klassikale”, metatekst ridade vahel ja nii edasi.

Tegelikult ka või?

Ähäh, mhmh.

Eesti teatri elav legend Jaan Tooming kirjutas kõnealuse suvelavastuse kohta, et “Mõnus on elus teater. Aga seda on harva. Aapo Ilvese kirjutatud ja Kalju Komissarovi lavastatud “Pulmatrall” on”. Toomingu ülimas kriitikameeles ei maksa kahelda, kas see ülipositiivne arvustus tuli sulle üllatusena?

Kuluaaridest juba teadsin, et Toomingule meeldis, aga eks see arvustus veidi ehmatas ikka. Tunda oli, et tema emotsioon on ehe. Samal ajal kipub vanameister oma kirjutises veidi nii-öelda spoilerdama, räägib toimuvat ette ära. Nii pole ehk päris aus nende suhtes, kes etendust näinud ei ole. Aga jah, mina olen Komissarovi ja Toomingu kõrval veel tõuguke, ei hakka korüfeedega vaidlema.

On keegi pahasti öelnud?

Seniste artiklite juures on netis olnud piisavalt vähe kommentaare, ma viitsisin neid isegi lugeda, sealt leiab nuttu ja hala ja needmist küll. Aga kui mingi loomeakt pälvib ainult kahte liiki vastukaja – kuldavat ja põrmustavat – siis tähendab, et teos pole keskeltläbi jura, vaid puudutab midagi.

Lavastas Komissarov, mängivad head eesti näitlejad – Egon Nuter ja puha – ja hästi mängivad, aga ma noriks selle su teksti kallal veel edasi. Küsiks nii: milleks kirjutada teksti tsitaate, millest kõigist arusaamiseks peab olema vähemalt (:) kivisildnik või, ma ei tea, mina?

Või kadunud Mati Unt näiteks, keda samuti etenduses ühes rollijoonises veidi meenutatakse. See on minu eralõbu, mida ma ei kavatsegi endale keelama hakata. Sina ja (:) kivisildnik väärite samuti võimalust. Nagu suveetendusele õlut rüüpama sattunud Soome ehitajagi, las tema naerab teisi nalju, ega ta tegelikult ju paha poiss ole.

Seega, julged tõdeda, leidub sinu loomingus, kui kas või “Pulmatrallist” lähtuda, varjatud hoovusi, mis annavad tööd tuukritele, kui “Pisuhända” meenutada?

Kas seda Pärnu teatri “Pisuhända”, kus üks rollijoonis minu pealt võetud oli ja kuhu ma imaginaarse romaani “Pisuhänd” tarbeks peatüki kirjutasin?

Ei, üldisemalt ja klassikaliselt “Pisuhända”.

Eks need hoovused on varjamatud, iseasi, kas “tuukril” silma jätkub. Kirjandusteaduslik targutamine mulle üldiselt ei meeldi ega paku harilikult midagi. Loomingulistel aladel ongi nii, et tuukriteks hakkavad reeglina need, kes vee peal ei püsi.

Kui näidendit kirjutad – on neid su pagasis ju päris hulganisti –, kas kujutad nii-öelda vaimusilmas ette, milline sinu tekst elavaks muutudes, lavastuses näitlejate esituses välja hakkab paistma?

Eks ma kirjutades kujutan ikka karaktereid ja jõujooni ette, tihti tean, millisele näitlejale kirjutan. Näiteks Mercale on hea kirjutada, tunnen teda juba nii kaua, et oskan tema pulsiga arvestada.

Kirjutan väga täpset ja remarkidega juba lavastatud teksti. Lavastajatel tuleb kõvasti vaeva näha, et sellest mööda hiilida ja ise tööd teha. Tihti nad jõuavad pärast paarinädalast tõmblemist minu variandi juurde tagasi. Mitte alati, mõnikord läheb asi suisa teisele poole, aga siis on muidugi väga tugev lavastaja.

Päriselt või?

Kõik, mis ma teen ja räägin, ongi päriselt.

Aga hea küll, niipalju siis “Pulmatrallist”, kes tahab, läheb vaatama ja naerab end herneks, järgmisel vastlapäeval supimaterjal omast käest võtta. Oled mitmekülgselt andekas looja, kirjutad luuletusi, näidendeid, nagu kõneks oli, joonistad pilte, mängid kitarri, laulad, teed lastele munarestidest hiiri – nagu tõeline renessansiinimene, kui munarestidest hiired kõrvale jätta. Kas paljuks ei lähe?

Läheb küll paljuks, selles mõttes, et tahaks veel palju rohkemat teha, aga konjunktuur kipub aja ära sööma. Õige mitu nn oma asja on taamal hetke ootamas ja kui ma kõik tellimused vastu võtaksin, peaks mind neli olema. Vähemalt. Olen jube vilets ei-ütleja. Nukker parafraas ühest Veiko Märka luuletusest: “Ükskord saab meinstriim su kätte / ja lööb sulle papiga pähe ...”

Ajad kõvasti pappi kokku siis, jah?

Kurat seda teab, pole aega kontoseisu vaadata.

Milline ala sulle kõigist ülal loetletutest kõige südamelähedasem on, pakkudes sulle ühtaegu loomingulist eneseteostust ja ehk äraelamiseks sissetulekutki?

Laulude ja laulutekstide tegemine on väga huvitav. Poplaulude tekstid oma raamidega, lauldavuse printsiip, sihtgrupi ja solisti erisuste adumine. No ja südamehobi on võrokeelsete koorilaulude loomine, raadiopopp maksab selle missiooni kinni. Aga muinasjuttude kirjutamine ja kas või meisterdamisküljed Tähekesele on samuti väga huvitav teema. Kuni ma teleseepi ei kirjuta, on kõik hästi.

Valetad ka?

Pole vähimatki vajadust, sina küsid, mina vastan, nagu asi on. Udujutu asjus pöördu mõne poliitiku poole, aga enne uuri välja, kes nende valimisplatvorme kirjutavad.

Milline kultuuritarbija sa ise oled, millist muusikat kuulad, milliseid kujutava kunsti šedöövreid naudid, millist kirjandust ahmid?

Olen üsna sitt kultuuritarbija, kontserdil käin enamasti siis, kui ise esinen või kui on mingil põhjusel ametlikult kutsutud, teatriga sama lugu. Tegelikult on märksõnaks “abstraktne”. Kunst või kirjandus, Jüri Ehlvesti raamatud on öökapil. Muusika käib seinast seina ja seintest läbi. Ma ei saagi professionaalina endale žanrilisi piiranguid seada. Mis stiilitajust me saaksime rääkida, kui kuulaksin või loeksin ainult kitsastes piirides?

Mis su lemmikvärv on?

Akrüül. Kirkad toonid, hästi segunevad, kuivab paraja kiirusega ja annab maalimisel mõne ehitusmaterjali või toiduainega segada, kui tead, milline sobib.

Ühes oma paljudest legendaarsetest luuletustest räägid väikeste linnade meestest, naistest ja lastest ning tõded, et nad on lollakad. Pärnumaal on kõik linnad väikesed, nii et millest selline järeldus, klaarime selle asja ära nüüd ja kohe.

Olen ise väikesest linnast, ma tean neid asju. See luuletus on sotsiaalne ja hooliv must huumor ja räägib asjadest nii, nagu nad ei peaks olema. Luuletuse teine, hiljem juurde kirjutatud pool muide räägib ju pealinna idikatest, ja need saavad küll räigelt vastu päid ja jalgu, ma Tallinnas pälvin alati jube väikese ja vaikusest peaaegu erinematu aplausi selle eest. Mõnus.

Molli ei karda sellise jutu eest saada?

Ükskord olime sõber Vaiko Eplikuga Antslas ja peaaegu oleks saanud, aga rääkisime sellesama eelmise jutu ära ja saime hoopis õlut ja õuna.

Ei salga, oled kena ja tore inimene, julgen sind soojalt soovitada. Viimati soovitasin sind Kabli päikeseloojangu festivalile ja, nagu heale inimesele kohane, olid nõus. 4. augusti õhtul Häädemeeste Kosmonautika puhkekeskuses seega esinedki koos paari-kolme teise toreda inimesega. Mida kohaletulnutele pakud?

Eesti- ja võrokeelseid humoorikaid autorilaule, ehk mõne tõlkepala Bulgaaria, Valgevene ja Soome autoritelt, tuvalikku kurgulaulu, veidi Võhandu delta bluusi ja ilmselt teeme Contraga vähemalt ühe imekaunilt kriipiva punkdueti kah.

Kena! Aga, aitäh, tore oli!

Intervjuu ilmus algselt ajalehes Pärnu Postimees.

Missa Kruusast kriitikutad, endal nina punane

2011-07-20T13:52:00.001+03:00

Kalju Kruusa: „Tühhja”.

„Ussimunni”, Tallinn, 2010. 96 lk.

Loed Kalju Kruusa luule- ja tõlkekogu „Tühhja” ja avastad õige pea, et autor on su Pentti Saarikoskit appi võttes või õigemini temast lähtudes paika pannud. Esmalt kirjeldab Kruusa lugejat, kes raamatu arvustamise eesmärgil ette võtab, ja seejärel seletab tolle lahti: „täna pistab kriitik oma nina / mis on punane / mu luulesse / mis olevat liiga lõdva” (lk. 30) ja jaurab iseenda, Saarikoski, kriitikute ja seentega ühtekokku viis lehekülge. Jaurab ja jaurab, annab Saarikoskit väänates kriitikule möönduse, et „või on kriitiku nina / pigem sinine / see jäi kuidagi / kahe silma vahele” (lk. 30), ja esineb tunnistusega, et on „lühinägelik ja rumal / järelikult hea / luuletaja” (lk. 31). Mis sa siin veel kriitikutad või oled.
Kruusa „Tühhja” fenomenaalsus peitubki selles, et see keerdub ümber iseenese, jättes kriitikutamiseks väga vähe järele, mis on muidugi ebaõiglane, sest teiste inimeste tööd ei tohi niimoodi ära võtta.
Kogu see Kruusa luulemarinaad läheb seest välja, teeb mitu tiiru endale ja oma loomingule peale, jättes luulehoidise põhja orgaanilist setet. Ikka jääb mõni seen korralikult puhastamata ja mõni okas laagerduma, loomulik. Sina siis sumpa selles, endal nina punane. Autor dikteerib: „kriitik tahab öelda / et soolaku / ma oma seened sisse / ja pistku purki // mina ta nina kohta / seda öelda ei taha / pigem vastupidi / purgist värskelt välja” (lk. 30). Aitäh sellegi eest!
Ega ma tea, kas Kruusa on hea inimene või halb inimene, ilmselt mõlemat, ja kuivõrd see üldse on oluline, sest „Tühhja” pole inimese luule, vaid eelkõige luuletaja luule. Luuletaja tõlgib luuletusi, kirjutab luuletusi, hingab ja ahmib luuletusi sisse. Jäägitut kiindumust luulesse, mis kord kumab, kord otse lajatab ses taieses, kohtab muidu harva, palju ei tahagi kohata, aga Kruusa puhul muud ei tahagi.
Terminoloogiliselt pole „Tühhja” sõna otsesemas mõttes luulekogu. Pool raamatust on tõlked, aga poolosa poolosaks, sest nii omaloodu kui tõlgitu on kokku pärisosa, Kruusa loome omaosa. Autorite valik, keda Kruusa on võtnud vahendada, ja teeb ta seda väga hästi, on sedavõrd väikese mahu kohta lai nii isikuti kui ajastuti. Mõne erandiga kõlavad hieroglüüfidest maakeelde ümber pandud värsid nii kuis peab, nii kuis algselt mõeldud. Kahelda pole mõtet, Kruusa on endast oma loomingus ausa mehe teinud, miks tas kahelda.
Millisel hetkel muutub Kruusa ümberpandu uueks loominguks, osaks eesti kultuuripildist? Kas siis, kui ta on välja valinud ühed jaapani luuletajad teiste seast, või siis, kui ta on valitute loomingust välja valinud teatud luuletused, või siis, kui on pannud need ümber, või siis, kui on pannud need raamatusse? See on tao, eks ole? Kulg.
„Tühhja” on kulg. Omaloodu ja omalooduks vahendatu-muudetu kulgeb tervikuks, aga jätab lõngad ometi silmanähtavaks.
Kruusa mõtiskleb oma nime all pükstest: „vahel jääb mulje / et püksid üksi / jalgu liigutavadki / et tänu pükstele / inimene käibki / no kas pole väärt püksid” (lk. 10), siis vahendab Kaneko Mitsuhari (1895—1975) võrratut kraanikausivaatlust: „Oh kraanikausist kostev / üksildane nirin. // Hämarduva tanjung’i / vihmasajus ankrupaik.” (Lk. 19.)
Kruusa räägib, kuidas käis marke ostmas: „rahvariided ja tuletornid ja muud saatmiseks sündsad margid olid juba läinud / ainult aumärgid olidki jäänud / oma margi täis teinud vabariigi / vastikud koleda kujundusega teenetemärgid // no thanks” (lk. 40—41), siis viib meid Ishigaki Rini (1920—2004) luuletuse eestinduses Marunouchisse põllulilli noppima: „Hüvasti, Marunouchi, / praeguseks olematud aasad ja / peenike roheline lillevars, mida kunagi pihus pigistasin, / too oli mu enese kael.” (Lk. 46.)
Kui otsida mõnd ühisjoont nende eriilmeliste luuletajate värssides, mis tõlgituna „Tühhja” kaante vahel pesitsevad, siis võiks see olla ehk põhjapanevus või ammendavus. Suur osa kogus leiduvatest ümberpandud luuletustest ütlevad ühe, ja peaaegu alati selle kõige tähtsama teema tilgatumaks, jättes küsimused: mida veel, millest veel kirjutada, on veel peale selle midagi?
„Poisikesest peast / olin kooli vastu. / Praegu aga olen / töötamise vastu,” kirjutab Mitsuhari luuletuse „Vastu” alguses (lk. 83). Nakagiri Masao (1919—1983) deklareerib luuletuses „sihuke saar”: „kuna kõigil on õigus ja mina eksin / siis mina hakkan hoopis armetuks laiskvorstiks” (lk. 68). Iwata Hiroshi (1932) loetleb palas „tundeline laul” kõike, mis talle meeldib ja mis talle ei meeldi: „ei meeldi ajalehe peatoimetaja / kes kell üksteist hommikul mu luulekogu lappab / ja ostmata raamatupoest väljudes / mingi joga valmis viskab / aga praeriis meeldib piripill ka meeldib juurdeehitus ei meeldi / ahvid ja sead meeldivad / sõrmed ka”. (Lk. 60.)
Saab sealt kuhugi edasi? „Tühhja” loodud petteilmas ei saa, ongi lõpp. Värsis „vahel” resümeerib Kruusa ise: „vahel ma tyesti unustan unistada / ja lihtsalt elan edasi / midagi lootmatta / nii et elul pole vigagi” (lk. 57).
Kruusa tekstides — need on enamjaolt luuletused, sekka mõni miniatuur, mis tõlgetega vaheldumisi kulgevad — leidub kelmikaid ja vähemkelmikaid sõnamänge ja seda eesti luules mõnele meeldivat, mõnele ebameeldivat kaasaegset sotsiaalsust.
Sotsiaalne külg võtvat mõne arvamuse järgi luulelt kauakestmise lootuse. Ei tea, kas võtab, ja kui võtabki, mis tollest. Kruusa, see luuletaja-kodanik, räägib, et haigekassakaarti ei ole, ega tea, mida edasi teha, satub blogides surfates mingi ungari porno peale, kulgeb rattaga hooletult Valdeku ristmikule ja mõtleb, kas Eestis on juba piisavalt vastik, et jalga lasta.
On see ajalik sotsiaalsus või ajatu kujundiloome? Mida kriitik, nina punane või pigem sinine, siin kosta oskab?
Eespool mainitud Ishigaki Rin kirjutab luuletuses „Tsuetsuki kuru” (lk. 77): „Käisin Shinhûs Suwa järve lähistel / kaugetel sugulastel külas.” Vana, haige ja tumm naine, keda minategelane seal kohtab, laseb peeru ja luuletuse lõpuks ütleb Rin: „Seisin selge taeva all, / hoidsin nina kinni ja vastu pidasin suurele ja kaunile.” Oli nüüd Rin omas ajas sotsiaalne või mitte, ei evi vähimatki tähendust selle valguses, et üks Jaapanist kaugel Pääskülas pesitsev poeet pani selle toreda luuletuse aastaid hiljem väikese eesti rahva rõõmuks maakeelde ja värss kannab sama tunnet, mida võib tunda kuskil palju lähemal, kui seda on meile Tsuetsuki kuru.
Sõnamängudest, mis Kruusale kui üldse põneva keelekasutusega luuletajale nii armsad on, koorub üks miniatuuris „Libahunt” (lk. 8), mille minategelane teatab: „Ma libastusin ja kukkusin natuke auto vastu, nii et see huilgama hakkas…”
Kenakene lookene, toredakese puändikesega, nagu ka luuletuses, millest leiab kõige pesupesuehtsama Kruusa erikeelelise tulevärgi: „LAHKARDILE LASTAKSE VEEKENE PEALE / (ta oli ilmselt teinud kyrgukesele liiga kogemata astudes ta varvukesele) / tähtsukesel on ninukene püsti ja sulekesed kohevil / ülbukene mängleb laiakest lehekest / julmukene näitleb naeratledes oma head südamekest / kalgukene tundleb kaasa” (lk. 53). Taas kenakene ja voolavakene.
„Tühhja” jätab hoolega keedetud ja marineeritud hoidise raamijaks selle, kelle nimi on kaanel otse pealkirja all. Autori õigus on alustada sissejuhatava luuletusega „üle keskea lävepaku”: „noorest peast / alatasa jooksin peaga / vastu müüri / praegu noorusajust / teile peatükke pakun” (lk. 5) ja autoril on õigus lõpetada väljajuhatava proosama palaga „Laagri—Viru keskus” (lk. 91), milles mantrana kordumas: „olen killustunud, pudenen laiali.”
Ometi oli paar lehekülge enne seda üks varasem lõpp, viimane tõlketeos „Tühhjas”, Miyazawa Kenji (1896—1933) võimas „*alla ei vannu ei vihmale” (lk. 89).
Kalju Kruusa „Tühhja”, kahe sisuga ja kahe lõpuga raamat läheb siinhetkel ja siinmail korda arvatavasti kahjuväärselt vähestele, aga kellele läheb, sellele läheb palju. „Tühhja” on ideaalne teos, millest inspiratsiooni ja jõudu ammutada. See laseb end tunda vajadusel andekamana ja võimalusel mannetumana. „Tühhja” paneb kaasa tundma ja paneb muhelema, tihke, rammus ja õnneoaga, mis leitav Kruusa luuletuse „*tegu on tundega” (lk. 13) järelmärkusest tavapärase dateeringu järel: „…toona ei osanud neid katkeid lõpetada, aga hiljem olen leidnud, et oskan nad lõpetamata jätta”. See on nirvaana, see on tõde, tahan öelda, endal nina punane.

Arvustus ilmus Loomingus 6/2011

Täiskasvanud “Positivus” kulges ladusalt vihmaladinaist hoolimata

2011-07-19T09:59:00.000+03:00

YOAV

Vana hea indie-bändi James laulja Tim Booth ütles laupäeva õhtul sajuse Salacgriva mändide alla kogunenud arvukale publikule, et “Positivuse” festival on säilitanud siira-süütu olemise, mis briti suurtel muusikafestivalidel ammu kaduma läinud.

Boothiga võib nõustuda ja mitte nõustuda. Võrreldes esimese “Positivusega”, kus samuti James esines, on nüüdseks tublisti edasi liigutud.

Bände oli viiendal “Positivusel” rohkem kui varasematel, valik kirjum, reklaame-tulesid-vilesid ohtramalt ja rahvast niipalju, et laupäeva õhtuks oli festival esimest korda välja müüdud. Viimane fakt tundub suisa uskumatu, sest laotub ju festivaliala väga suurel maa-alal, kuhu peaksid kõik soovijad ära mahtuma, kuid võta näpust, isegi vabaõhufestival pole kummist ja kuskil 20 000 külastaja juures kipub piir ette tulema.

Lätlaste “Positivus” on seega igas mõttes täiskasvanud, kuid kas massilise populaarsuse saavutamine ennustab süütuse kadumist ja pigem gurmaanidele suunatud muusikaürituse muundumist peavoolu meelelahutuseks, kus olemata pole sind olemas, polegi nii lihtne öelda.

Muidugi toob ettevõtmise suur populaarsus kohale kõige kirevamat rahvast ja järjest enam neidki, kellele laval esinejad kuigivõrd korda ei lähe, teisalt hoiavad korraldajad kavaga ikka oma joont, tegemata nii-öelda masside maitsele järeleandmisi. Oma joone ajamine võib seega tuua palju enam tulu, sest säilitad nõnda vanade fännide poolehoiu, samal ajal kui uusi võidad.

Vanu fänne köidab Baltimaade, ehk suisa Põhjamaade nii sisult kui välimuselt suurim muusikafestival jätkuvalt ning uusi, nagu publikunumbrid näitavad, võidab niisama edukalt juurde.

Eestlaste lipp sõnumiga "Please don't steal our fish!"

Siin ja seal

Salacgriva ehk maakeeli Salatsi asub Eesti piirist vähem kui paarikümne kilomeetri kaugusel ja Pärnust mööda maanteed on sinna 80 kilomeetrit, isegi vähem. Kohale saab muidugi autoga, tänavu sõitsid Tallinnast eribussidki, kuid mõnus on suvepealinnast sinna sõita jalgrattaga mööda romantilist rannateed läbi Uulu, Võiste, Häädemeeste, Kabli ja Ikla. Soovitan tuleval aastal proovida, ilus teekond ja festivali teisel päeval saab rattaga Salatsi-lähedasest peopaigast kesklinna ja tagasi palju kiiremini ning mugavamalt.

Melu ja elu, mis “Positivusega” kaasas käib, paistab suuremgi kui festival ise. Juba reede pärastlõunaks, kui esimesed bändid alles soundcheck’i tegid, oli ametlik telkla rahvast täis, õlu, viski ja muu kraam voolas ojadena, käis tants, trall ja laul, mis vältas katkematult pühapäeva päevani välja.

Telgiplatsihäältena domineeris muidugi läti keel, kuid sellele ei jäänud palju alla eesti ja vene keelgi. Lõunanaabreid viibis festivalil muidugi kõige enam, mistõttu sobib telklas ööbimine keeleõppeks – terve öö kuuled läbi õrna une läti keelt ja hommikul hakkad sellest juba vähehaaval aru saama.

Kuigi telgialale, kus leidus piisavalt söögi- ja joogimüügipunkte, pääses ainult koos festivali käepaelaga, võib oletada, et leidus neidki, kes päris platsile vaid põgusalt, kui üldse jõudsid. Aga, jah, muusika pealavalt kostus telklasse kenasti ja kaasa võetud naps ju odavam kui festivali ametlikud joogid. Käidud ja nähtud küll.

Kui selliseid parkla või telkla päriselanikke ka oli, veetis suurem osa kohaletulnutest aega loomulikult põhiplatsil, mis oli tõepoolest suur ja lai, mahutades viis lava, pirakat katusealust söögiplatsi ning reklaamatraktsioonide ala.

Muusika oli küll festivali mõte ja eesmärk, kuid selle kõrval, lastes artistidel taustal pilli mängida, sai mööda seinu ronida, osavusmänge mängida, ühes või teises puhkealas vedelda, pokkerikoolis osaleda, metsa all õlut juua, rannas tantsida või ujuda või mida iganes teha. Ainuüksi kogu ala rahulik läbijalutamine võttis tubli tund aega.

Hoolimata väga suurtest publikunumbritest, jäid kokkutulnud ikka niisama sõbralikuks ja meeleolukaks kui varasematel aastatel. Ehk oli keskmine vanus veidi noorem ja keskmine joove veidi kõrgem kui seni, kuid polnud lugu ei esimesest ega teisest. Pealegi kostitas taevas festivali hootiste hoovihma hoovustega ja suurema niiske jahedustunde leevendamiseks passib ikka üks Riia balsam nagu valatult.

“Positivus” pakkus hoolimata kohatistest ebamugavustest, nagu vihm ja puhutised ülipikad järjekorrad, ühtekokku tõepoolest vaid positiivseid elamusi, isegi kui ei leidnud seal esinenud bändide seast ühtegi personaalset suurlemmikut või said külma kontidesse ja nina nohusse. Kõik see elu ja melu aitab väga hästi argipäevast välja lülitada ja kodumuredki unustada. Puhas teraapia seega.

Harilik chill.

Ja lava peal

“Positivus” oli, on ja jääb eelkõige muusikafestivaliks, millel tugevaid ja kaasaegseid popi, roki ja elektroonika esinejaid kahe kontserdipäeva peale rohkem, kui neid Eestis aasta jooksul käib.

Neist adekvaatse kokkuvõtte tegemine on paraku võimatu, sest üks ja teine vaatamis- ja kuulamisväärne artist võivad ühel ajal esineda ning pooleks või enamaks tükiks ei suuda keegi end rebida. Ühe artisti ühe kontserdi jälgimine ja hindamine on sellega võrreldes tühi-tähi.

Sellise mastaabi ja tihedusega festivali nägemisel ja mäletamisel kehtib Tiit Piibelehe tarkusesõna, kes “Pisuhänna” arvustajate kohta ütles, et nood on kõik endale oma “Pisuhänna” loonud ja arvustavad nüüd seda. “Positivus” eksisteerib samamoodi iga inimese jaoks hoopis erinevalt. Kelle jaoks on see eelkõige tugevate DJde paraad, kelle jaoks ühele suurele lemmikule kaasa elamine, kelle jaoks väikestest fragmentidest kujunev kollaaž nii paljudest bändidest, et aju kuuldekeskuses hakkab mängima üheaegne mikstuur neist kõigist.

Nimekate esinejate hulk oli “Positivusel” märkimisväärne, alates reedesest Hurtsist ja Editorsist, lõpetades laupäevaste Mark Ronsoni, Jamesi ja Röyksoppiga. Neist ehk Hurts ja Editors, kui nüüd väga isiklikust seisukohast kõnelda, jäid veidi kõhetuks.

Hurts oli laval seitsmeliikmelise ansamblina, kuid mõjus emotsioonitu ja liialt reserveerituna. Stiil tahtis olla väljapeetud, aga ei vedanud välja, sest öelda on neil kahjuks vähe. Ilusaid ülikondi võib poes vaadata.

Editorsil oli pauerit küll, kuid nemadki jäid veidi kaugeks ja eemalolevaks. Tekkis ähmane paralleel läinudaastase Muse’i laiviga sealsamas, kuid võrdlus lõppes Editorsi kahjuks.

Kui Hurtsi ja Editorsi suhe ja suhtlus publikuga jäi pigem tagasihoidlikuks, siis järgmise päeva esinejad kompenseerisid selle kuhjaga.

Võrratud, korralikud ja siirad laivid andsid kõik pealava esinejad, nii King Charles, OK Go, Mark Ronson & Business INTL, James kui Röyksopp. OK Go ajas rahva pöördesse, Mark Ronson pakatas energiast, James tõi vanadel indie-meestel pisara silma.

Isiklikuks lemmikuks ja meeldivaks avastuseks kujunes selleaastaselt festivalilt Mark Ronson, kes sooloprojektina esineb nime Mark Ronson & Business INTL all. Ronson, kes vähe sellest, et on mingi ajakirja poolt Ühendkuningriikide stiilsemaks meheks valitud, on suurepärane produtsent ja muusik, suutis anda tehniliselt täiusliku, sisuka etteaste nii üksinda DJ-puldis kui koos bändiga. Energiat sadas lavalt saali ja päike tuli välja.

Teine artist, kes väga värske ja mõnusa mulje jättis ja kellest varem kuulnud ei olnud, oli laulja-helilooja YOAV, kes avas pealava reedel. YOAV, kes tänu ülesastumisele koos läti megastaariga Brainstorm on lõunanaabrite seas juba üsna kuulus, täitis lava üksinda naturaalkitarri mängides, abiks elektroonika ja liitrine viin. Taas väga siiras, mõnus ja ümbrusesse sobiv esinemine algusest lõpuni.

Ega mingeid apsakaid kokkuvõttes olnudki, kui ehk Hurtsi alguse venimine välja arvata. Bändid hinnaalandust ei teinud ja publik võttis äärmiselt soojalt vastu kõik esinejad, oli nende muusika südamelähedane või mitte. Ilmselt selles kõiges avaldubki see süütus, millele viitas Tim Booth ja mis “Positivuselt” sugugi kadunud pole.

Mina telgis väiksel puhkel

Artikkel ilmus algselt ajalehes Pärnu Postimees.

Uue liiklusseaduse lisasätted

2011-07-05T10:25:00.000+03:00

Uuest liiklusseadusest on palju juttu olnud ning jagatud on selgitusi autojuhtidele, jalakäijatele, rollerisõitjatele, jalgratturitele ja kõigile teistele, kuid teatud osa lisasätteid ja seadusi, mis uue liiklusseadusega kaasnesid, on seni jäänud avaldamata. Parandan selle vea alljärgnevalt.

Vaheri aksioom

Mul on kiire.

Ansipi direktiiv

Keerake paremale.

Mikseri juhis

Keerake vasakule.

Savisaare ukaas

Keerake neile.

Remarque’i ülistus

ARK de triomphe.

Švejki ennustus

Valitsus, kes muudab liiklusseadust, ei püsi kaua.

Pehki jalakäijate seadus

Tuigu, kui tuled.

Tsahkna tsirkulaar

Joome karskeks. (Kajar Pruuli sõnastus)

EMHI prognoos

Ilma aegu liiklete.

Riho suunis

Sõida mööda!

Rahvusvahelise keeleilukomisjoni täiendus Riho suunisele

Sõida tasa üle silla.

Kutseri säuts

IRLi ja Reformierakonna valitsuse kärpekirves on laastanud Eesti liiklust.

Tantsupeoliste ühisavaldus

Hoidke oigele, hoidke vasembale.

Hirvo surve

Minge üles mägedele.

Karlssoni manitsus

Rahu, ainult rahu.

Realistlik maanteeseadus

Nad on sul jalus.

Realistliku maanteeseaduse laiend

Kui nad pole sul jalus, siis sõidad sa vales suunas.

Realistliku maanteeseaduse laiendi laiend

Sa ei saa suunda muuta, sest nad on sul jalus.

Teetööde jäävuse seadus

Remont ei alga ega lõppe, vaid kandub ühest teeosast teise.

Platonistlik kiiruskaameratõestus

Ei ole võimalik kujutleda seda, mida olemas pole. Kiiruskaamerat saab kujutleda, järelikult ta eksisteerib.

Contra värss-sedastus

Liiklus on nii imeline: suvel lihtne, talvel libe.

Aaviksoo järeldus

Sambast oli kasu.

Optimisti postulaat

Kõik ei puhu.

Pessimisti postulaat

Mina puhun alati.

Ilvese kokkuvõte

Me oleme läbinud pika tee.

Piilupardi tähelepanek

Rattad teevad ra-ta-ta.

Kivimägi aksioom

Millega tahan, sellega sõidan.

Roosaare vastus Kivimägi aksioomile

Ei ole päris nii, et sõidan, millega tahan.

Kivimägi vastus Roosaarele

On ikka küll.

Roosaare vastus Kivimägi vastusele

Ma siiski ei arva nii.

Kivimägi konklusioon

See pressikonverents on lõppenud.

Von Zillerguti selgitus

Kas te teate, härrased, mis on auto? Auto on neljarattaline mootorsõiduk, mis sõidab sõiduteel. Jah, sõiduteel. Kas te teate, härrased, mis on sõidutee?

Füüsikute protest

Pikivahe ei ole mõõdetav.

Astronoomide täiendus füüsikute protestile

Pikivahe on lõputu ja paisub pidevalt.

Einsteini esimene täiendus füüsikute protestile

Pikivahe koosneb nii ajast kui kolmemõõtmelisest ruumist.

Einsteini teine täiendus füüsikute protestile

Teatud tingimustel on pikivahe kõver.

Eisensteini vastus järelepärimisele füüsikute protesti asjus

Ma ei tea, helistage Einsteinile!

Keeleinspektsiooni näide möödasõidumanöövri tähenduse juurde

Manööverdan. Sanööverdad.

Uhhudžanski repliik

Sõidate? Eks me näe.

Zenoni paradoks

Sõitev auto ei sõida.

Taevase rahu seadus

Ilma liiklejateta valitseks tänavatel rahu.

Vane sõna

Aga tee ei lõppe, otsa sõit ei saa.

Pirita järjepidevuse seadus

UUT liiklusseadust ei ole olemas.

Lugu ilmus ajalehes Pärnu Postimees.

Lykke Li “Wounded Rhymes”

2011-07-04T12:46:00.000+03:00

Esinejanime Lykke Li all peitub veerandsaja aasta vanune rootsi neiu täisnimega Li Lykke Timotej Zachrisson, kes on ühtmoodi osav nii laulma kui laule kirjutama.

Õrnast east hoolimata on Lykke Li jõudnud üllitada kaks kauamängivat, millest esimene, “Youth Novels”, nägi ilmavalgust 2008. aastal ja teine, kõnealune “Wounded Rhymes”, tänavu.

Tark entsüklopeedia kõneleb, et Lykke Li loodavat ja esitatavat muusikat iseloomustavad popi, indie rock’i ja elektroonilise muusika elementide kooslus ja kõiksugu süntesaatorite ja keel- ning puhkpillide kasutamine. Eks ta nii ongi.

“Wounded Rhymes” on loomulikult ingliskeelne, sest kes seda rootsikeelset jauramist ikka viitsiks kuulata ja, nagu ikka rootsimaised tippartistid, suudab Lykke Li võõrkeeles laulda vähimagi aktsendita ja ülimalt orgaaniliselt.

Üldse oskavad skandinaavia artistid ilusamas inglises häälida kui nende eesti kolleegid, kellest vaid üksikud päris inglise puitu ei pane, kuid eks leidub vastupidiseidki näited. Näituseks Mihkel Raud laulis Mr. Lawrence’i päevil harvaesinevalt heas inglise keeles.

Skandinaavia uue laine artistid, kes kodumaalt suutnud välja murda, on omal moel kõik põnevad ja kuulamisväärsed. Sama käib Lykke Li kohta. Tema lugudes on tunnet, puhast kõla, ilusaid meloodiaid, saatjaks maitsekas elektrooniline ja/või naturaalne taust.

Kuskiltpidi tekib tema popimates-elektroonilisematest lugudest seos ülikõva bändi Morcheebaga, lauludes “I Follow Rivers” ja “Love Out Of Lust” näiteks.

Naturaalses folkballaadis kummitab seevastu Johnny Cashi vaim. Kõikvõimalikke mõjutusi, alates Doorsist, Pet Shop Boysist ehk Dead Can Dance'ist lõpetades Röysoppiga, kellega Lykke Li koostöödki teinud, võib leida niipalju, kui muusikalist haridustausta on. Kummatigi keedab Lykke Li kõik meeldivaks, sümpaatseks ja sügavaks kogemuseks.

Igal juhul hea plaat, mis tekitab tahtmise naist laivis kuulda. Ülihästi sobiks ta lõõrima Kilingi-Nõmme “Schillingule” või Salacgriva “Positivusele”, kui lähematest kõnelda. Sel aastal Lykke oma muusikat neis paigus meie kõrva ei lükka, aga ehk tuleval aastal. Röysopp esineb juulikuisel “Positivusel” Salatsis küll. Väga abiks.

Loo algne kontekst 24tundi.ee

Nõudetrükk ja luuavarrest tulnud Pauklin (DC)

2011-05-20T10:00:00.000+03:00

Siim Pauklin, Aheldatud Jõgeva. Ji 2011. 140 lk.

Kõrgkvaliteetse maakeelse kirjanduse trükkimine ja turustamine on teadagi kulukas ning paberile kantud ning kaante vahele vormistatud eestikeelne luule läheb harva sedavõrd hästi kaubaks, et kulusid tasa saada, mis veel kasumist kõnelda.

Suure trükimasina käivitamine nõuab kobedalt raha ning kui see juba töötab, pole mõtet vähe trükkida, sest hinna osas pole olulist vahet, kas trükkida 300 või ligi 1000 eksemplari. Selline hulk ükskõik kui hea debüütluulekogu või lihtsalt laheda, kuid mitte just superstaari taiese tiraaži läbimüümine on juba suuremat sorti ime. Siis tekib laojääk ja kõik autori ning kirjastaja sõbrad saavad sünnipäevaks ja jõuludeks ühesuguseid kingitusi.

See on tegelikkus ja mingit õitsengut, mis kvaliteetsete nišitoodete harjunud moel kirjastamise ja trükkimise suuremat sorti mõttekusega täidaks, pole ega tule.

Väljapääsu võib pakkuda vaikselt tuure koguv e-raamatu süsteem või siis print-on-demand lähenemine. Sellel teisel ongi hetkel põhjust peatuda.

Raamat ilma jamata

Print-on-demand hakkab nähtusena viimaks ometi Eestis juurduma ning seega tuleks kohe ingliskeelse mõiste asemel eestikeelne kasutusele võtta. Sõnaust pole vaja korraldada, aga ehk on “nõudetrükk” tähenduselt üsna algsele lähedal ja kõlalt samuti mitte paha. Nõudetrükitooteid toodab-trükib nõudetrükikoda.

Märtsis hakkas nõudetrüki tehnoloogiat kasutama Tartu Ülikooli kirjastus, kuid juba kuid enne seda, eelmisel sügisel, valmisid esimesed nõudetrükiteosed vastses, just ja ainult nõudetrüki ideele keskendunud ettevõte Gutenbergi pojad.

Nõudetrükk on mõttelt ja sisult kõige lihtsam turutunnetus ja kõige puhtam tootlusvorm, seistes turumajanduse alustele suurtest trükikodadest palju lähemal, pannes võrdusmärgi nõudmise ja pakkumise vahele.

Toota tuleb täpselt nii palju või täpselt nii vähe, kui toodet soovitakse ja just seda nõudetrükikoda ka pakub. Maksimumkogus võib nõudetrükikojal olla sama suur kui mammuttrükikojal, kuid miinimumkogus märksa väiksem, absoluutse, ühest eksemplarist koosneva miinimumpiirini välja, ilma, et see tootmist ebamõistlikult kulukaks muudaks.

Kui raamat läheb prognoositust paremini ja kauplusekett soovib näiteks kümme eksemplari juurde, on suurtrükikojas seda sisuliselt mõttetu teha, mis ongi vesi väikese, ühikupõhise trükikoja veskile.

Ülal sai print-on-demand vasteks valitud nõudetrükk, aga teades, milliste valude ja vaevadega on Gutenbergi poegade esimesed teosed masina alt väljunud, võiks nende, osalt ikka veel käivitamis- ja häälestamisjärgus olevat, tööd hoopis närvitrükiks nimetada. Närve on Gutenbergi poegade esitrükkal Karol Kallas koos (:)kivisildnikuga kulutanud terve Pärnu jõe täie, mille äärses harilikus agulimajakeses trükikoda ka paikneb.

Tehnilised üksikasjad võivad jääda tegijate teada, nagu on see seaduste ja vorsti puhul, aga oluline on, et esimene kogus raamatuid on vastsest nõudetrükikojast väljunud ja poodidessegi jõudnud.

Kuigi Gutenbergi poegade trükimasinad väljutavad kõiksugu paberit, ka harilikku valget, on esimene portsjon teoseid ilmunud Räpina üsna üliväga ökole ümbertöödeldud paberile, mille naturaalses jõupaberitoonis on kõik kiud ja täpikesed nähtavad ja tuntavad. Kaaned on erinevas toonis viltjad ja iseloomuga.

Kui juba esitrükkal Kallase järel sai märgitud (tagatrükkali?) (:)kivisildniku nime, siis pole keeruline järeldada, et ega Gutenbergi poegadest Jumalike Ilmutuste (Ji) kirjastus kaugel asu. Ei asugi kaugel, pigem sees või ümber või lihtsamalt öeldes on Gutenbergi pojad ja Ji ühe ilmingu kaks palet. Teine neist loob sisu ja esimene valab vormi, vahel vastupidi ja mõlema puhul mõlemat korragagi.

Ji kirjastuse arengus oli oma trükikoja rajamine üsna loogiline samm. Arvestades, et Gutenbergi ja Ji kodulinnas Pärnus on viimase kuu jooksul kaks korralikku raamatupoodi suletud ja alles jäänud samuti vaid kaks, võiks järgmine samm olla oma poeketi loomine, kuid et ühel hetkel on määratud käivituma Gutenbergi poegade veebipood, siis ongi kogu tootmis- ja turundusahel loodud.

Esimesed teosed, mis Ji samanimelises sarjas tänavu kirjastas ja Gutenbergi pojad trükkis, on (:)kivisildniku luule- ja pildiraamat (Andres G. Adamsoni fotod) “Liivlased ja saurused, valuraamatu 1. köide”, Kaido Tee jutukogu “Kohtunik Tupova paha päev”, ühtede kaante vahele pandud Kaarel Kressa luuletused “Vereurmarohumesi” ning Krafinna “Teki all ja köögikardinate taga”, Veiko Belialsi luuletuste valikkogu “Sina ja vaikus ja pajud”, äärmiselt produktiivse Priit Salumaa blogiriimuri debüütteos “Viimased viisteist aastat” ja Siim Pauklini haikutaies “Aheldatud Jõgeva”.

Raamatute ettevalmistusaeg oli küll mõistetavalt pikk ja kevadtalvise Tartut ja Tallinnat hõlmanud esitlustuuri ajaks valmis neid vaid nii palju, et oleks, mida esitleda, kuid raamatud ilma jamata (“Raamat ilma jamata” on Gutenbergi poegade slogan) said valmis ja jõudsid hiljuti poodidesse, mahitama nii kodumaise kirjanduse järjepidevust kui kuulutama nõudetrüki mudeli võidukäiku. Kuid aitab vormist, mingem sisulisemaks ja võtkem ette teos, mis juba enne ametlikku ilmumist taastas nii mõnegi eesti luules tüdinu usu kodumaisesse värsikeerutamisse. Siim Pauklin ja “Aheldatud Jõgeva”.

Täiuslik olmeaabits

Rääkida hetkel Eestit valitsevast haikubuumist on ehk mõnevõrra liialdav. Vaevalt neid suuresti enam kirjutatakse kui kogu aeg ja alates 1930. aastast, mil Johannes Vares-Barbarusel valmis väidetavalt esimene maakeelne haiku, on neid ikka vormitud ning vormistatud.

Üsna kena ülevaate eestikeelsetest haikudest annab 2007. aastal ilmunud Siim Kärneri koostatud antoloogia mõõtu valimik “Kõik on kusagil …”, millest võib järeldada, et tolle jaapani luulevormi kand kinnitub tugevasti kodumaisesse värsitraditsiooni, tungides nii romantikute, realistide, modernistide kui sürrealistide loomingusse. Riikliku tunnustuse ehk kultuurkapitali luule aastapreemia on pälvinud (:)kivisildniku haikuraamat “Sumo” (Ji, 2007) ning haikuvormi edasiarenduse tegelevad Jürgen Rooste, Asko Künnap ja Karl Martin Sinijärv oma “Eesti haikus” (Näo kirik, 2010).

Lisaks kirjutavad haikusid juba ammu kõik, kes vähegi viitsivad ja pealegi passib selle vorm väga kenasti sotsiaalvõrgustikes Facebook ja Twitter kasutamiseks.

Hiina-Jaapani ning Eesti vaimline lähedus pole samuti miski uus uudis, aga oma elujõulisust tõestab see pidevalt ning nii haikusid kui muud luulet on eesti keelde vahendatud omajagu, kiidetud olgu teiste seas Rein Raud ja Kalju Kruusa. Värskeist tõlketeostest väärib eraldi äramärkimist Tanikawa Shuntaro tihe ja toekas “Sõnade asjatu flirt” (Eesti Keele Sihtasutus, 2010) Lauri Kitsniku kenas eestinduses.

Kuivõrd võrsus sellelt rammusalt väetiselt Siim Pauklin, ei oska öelda, sest kuuldavasti pole isegi kirjastaja teda ihusilmaga näinud ja teada on temast vähemalt ilukirjanduslikus mõttes vähe. Teada on, et tegemist on rakubioloogiaga tegeleva tippteadlasega, kes teostab end Inglismaa mainekates laborites. Ses mõttes ongi pauk tulnud luuavarrest.

Elu- ja kirjanduslooliselt on õnnestunud Pauklini kohta välja selgitada veel vaid tõigad, et ta on pärit Jõgevalt ja toodab haikusid ning haikulaadseid lühiluuletusi sadade, ehk tuhandetegi kaupa. Raamatusse “Aheldatud Jõgeva” mahtus neist ligikaudu 120.

Puhast haiku silbiskeemi 5-7-5 ei järgi just kõik “Aheldatud Jõgeva” tekstid, nii et päris läbinisti haikuline see kogu siiski ei ole. Esineb väiksemaid ja rohkemaid hälbeid ehk libahaikusid, nagu on öeldud, kuid öeldud on sedagi, et olgu haiku pigem liba, kui et haiku oleks iba.

Vormilised kõikumised nagu näiteks silbisuhe 4-5-6 või 6-5-5 või suisa 3-3-3 ei ole samal ajal sugugi häirivad ning niiöelda pärishaikusid jagub modifitseeritud ja rafineeritud lühitekstide kõrvale siiski piisavalt haikukogu määratluse väljateenimiseks.

Kui klassikaliste haikude puhul toimub temaatiline jagunemine läbi aastaaegade jada, siis Pauklini tööd on reastatud ja struktureeritud sündmuskohtade järgi. Konkreetsemate peatükkide “Vannitoas”, “Magamistoas”, “Söömas”, “Elutoas”, “Rannas”, “Aias” ja teised kõrval leidub pelgalt kolm õrnalt abstraktsemat kogumit: “Elus olemise mõte” (avapeatükk), “Ahelais” ja “Endiselt elus”.

Kui peatükk, olgu konkreetsem või abstraktsem, vastab küsimusele “kus?”, siis haikud selles küsimustele “kuidas?”, mis muudab “Aheldatud Jõgeva” luuletused üsna täpseteks olmekirjelduseks, millest vaatab vastu lihtne ja selge tõde.

Peatükist “Tööl”: “vananaiste suvi / boss teisel ringil / sekretäriga” (lk 27). Peatükist “Poes”: “riidepoe müüja / astub mind nähes / odava kauba juurde” (lk 38). Peatükist “Arsti juures”: “arsti ooteruum / kümmekond silmapaari / hindab mu tervist” (lk 93). Peatükist “Köögis”: “pesemata nõud /kogu päeva laudadel / koristaja matused” (lk 67). Peatükist “Kodus”: “ka pärast aastaid / magab vana lesk / oma poole peal” (lk 51).

Sedamoodi lihtsalt, selgelt ja pikema jututa kulgeb kogu Pauklini raamat. Igal samm pakub äratundmishetke, põhjust rõõmustamiseks või ainest mõnusaks nuputamisekski.

Pauklin on oma tekstides suurepärane pildilooja. Pea iga tema haiku või libahaiku, suudab maalida silme ette konkreetse situatsiooni elavate tegelastega. Näoilmed ja žestid seletatakse lihtsalt lahti ja lugeja pannakse naerma ja nentima: “no ongi ju nii, ongi nii”. Ma olen ühe korra oma elus Jõgeval käinud ja lugedes Pauklini raamatule nime andnud haikut “linn mis kunagi / ei ärka jõgeva mu / armas jõgeva” (lk 40), sedastasin isegi, et just täpselt nii see on ja just täpselt seda ma seal käies tajusin.

Siim Pauklini debüüt on nõudnud parajalt valmimisaega, kuid tulemus on tõesti korralikult läbi küpsenud. “Aheldatud Jõgeva” lugemine on puhas lust ja rõõm, selles ei leidu targutamist, mõttetut väänutamist ega soovi olla keegi teine. Pauklini raamat võtab paljud eluhetked ladusalt kokku ning õpetab lugejatki teda ümbritsevat ilma paremini terasemalt ja vaimukamalt jälgima, abiks õpetussõna: “enne uinumist vaatan päeva tipphetked uuesti läbi” (lk 82).

Lugu ilmus mõnevõrra lühendatuna ajalehes Sirp.

Britney Spears “Femme Fatale”

2011-04-15T08:41:00.000+03:00

Oma seitsmenda kauamängivani jõudnud kunagine pop-printsesse on nüüdseks ammu suureks kasvanud ja palju läbi elanud, kuid näeb jätkuvalt sile välja. Olemuslikult on Britney nähtus ja kultuurifenomen, muusika on kõige selle juures teisejärguline.

Tegelikult peaks Britney oma eluga olema hoiatavaks eeskujuks kõigile lapsevanematele, kes oma väiksed tütrekesed nukuks võõpavad ja nagu pügatud tõukoerad väikeste misside konkursile saadavad. Ameerikas on selline “little miss” elu üle igasuguse piiri läinud ning eks see ajab juuri all meiegi maal. Sellest haigest kurbkoomilisest tegevusest valmis mõne aasta eest suurepärane linateos “Väike Miss Päikesepaiste” (Little miss Sunshine), mida väga soovitan.

Kas aga soovitada suure miss Spearsi albumit “Femme Fatale”? Esimese hooga absoluutselt ei soovitaks. Sünteetiliseks keeratud häälega neiu laulmas lollaka eurotümaka saatel ei ole midagi sellist, mis kellelegi korda võiks minna. Plaadi esimesed lood ja singlitena väljastatud “Till the World Ends” ja “Hold It against Me” on halvad laulud. Ah, mis siin agooniat pikendada – kõik plaadil leiduvad laulud on sama halvad kui kuuks ajaks voodi alla unustatud piimavorsti võileib.

Kuid oma kummalisel moel on “Femme Fatale” täiesti lummav taies. Selles on kõike liiga palju, kõik värvid on äärmiselt paksud, kõik viited intiimsusele rämedalt otseütlevad ja hoolimata õrnast häälest omajagu jõhkrad. Selles on varjatud sügavusi, nagu “Othellos” ja mingis kaljas, nagu keegi provintsinäitleja telekas väidab.

Britney on nii kõva mutt küll, et võib teha, mis tahab ega pea ennast kellelegi tõestama. Ta võib kuulajad saasta ja hingehädadega üle valada, aga kõik see on lihtsalt meelelahutus, kliki- ja rahamasin. Britney fenomenile, et miks teda nii suurel hulgal tarbitakse läbi armastuse ja vihkamise, annab võimaliku seletuse South Park, mille üks episood kulmineerub Spearsi ohverdamisega. Ehk siis on Britney lunastaja, kelle ohverdamisega kindlustab inimkond endale jätkuva heaolu. See pole sugugi nii vale, sest tõuseb ju Britney igasugusest põhjast, ilmselt surmavallastki, üles.

Muusikaliselt jääb “Femme Fatale” mistahes Madonna või Kylie Minoge’ helikandjale alla, kuid seda veidrat ja kaasahaaravat pauerit, suurt annust eneseirooniat, jaburust ja ausust on Britney uuel plaadil enam kui teisel kahel pop-emandal.

Kuigi ülal sai öeldud, et kõik laulud “Femme Fatalel” on halvad, siis tegelikult on nad kõik hoopis head, Britney loob ise konteksti, sobitub sellesse ja kõverdab reaalsust. Kogu ülima sünteetika, mis loost loosse kõrva karjub, lõpetab naturaalses laadis pala “Criminal”, puhta hääle ja lihtsa flöödiviisiga ilusasti komponeeritud mõtisklus, mis juhatab kuulaja Spearsi loodud tegelikkusest kättpidi välja.

Jah, Britney oskab kõike ja suudab kõike. Britney Spears on suurem kui elu ise. Nii Karl Marxi “Kapital”, Sigmund Freudi “Unenägude tõlgendamine”, kui Anton Hansen Tammsaare “Tõde ja õigus” on inimkonda tema tulekuks ette valmistatud. Ainult ignorandid pole neid teoseid lugenud ja ei saa seetõttu ka “Femme Fatalest” aru.

Pärnu leib ja mage nõukaihalus

2011-01-26T16:35:00.000+02:00

Pildi autor on Andres G. Adamson

Eelmisel nädalal kogunes märkimisväärne hulk pikettijaid Cibuse tootmishoone juurde, avaldades kõvahäälset ja plakatitega toonitatud pahameelt selle üle, et kunagise Pärnu leivakombinaadi praegune omanik Rein Kilk siinse leivatööstuse suleb ja armastatud leivad-saiad hakkavad poeletile jõudma hoopis Tartust. Kõik temaatilised hüüdlaused said välja hüütud, välja arvatud ehk “Surm kapitalistlikele vereimejatele!”, kuid üldmuljesse sobinuks see ülimalt hästi.

Väga mõistetav on nii piketile kogunenute kui ülejäänud pärnakate nördimus kohaliku leivatööstuse lõpu üle, kuid minu hinnangul minnakse praegu üle selle piiri, mis eraldab patriotismi nõukaihalusest.

Esiteks võib tehase, kombinaadi või mis tahes muu ettevõtte omanik selle sulgeda, kui ta sellest kasu ei saa. Pühal eraomandil ja liberaalsel majandusel põhinevas tänapäeva ühiskonnas saab omanik peale maksta teatud maani. Omanikul pole kohustust omandit säilitada, kui ta seda ei soovi. Mitte keegi ei saa talle midagi ette kirjutada või teda käskida, kui ta seadust ei riku. Pärnu leivatootmise sulgemisega seadust ei rikuta.

Milles siis omanikku süüdistada ja miks teda keeva veega ähvardada? Kui pärnakad oma leiva- ja saialiinist nii väga hoolivad, miks siis 1999. aastal aktsiad maha müüdi? Ja püüdke vastata ausalt: kas te eelistate poest ostes Pärnu leiba-saia või seda, mis odavam? Patriotismist võib pikettida, aga elamiseks on vaja pragmaatikat.

Kahtlemata on mul kahju neist inimestest, kes töö kaotavad. Ja töötuid on Pärnumaal palju Pere Leiva lisatagi. Ma ei kujuta ette, kuidas Tootsi vallal õnnestub pärast briketitööstuse sulgemist üldse ellu jääda. Samal ajal lähtuvad nii tootmiste müüjad, ostjad, avajad kui sulgejad vaba majanduse, vaba riigi mõtteviisist, mille leivatehase donkihhoted on minu arvates unustanud.

Kuid seegi pole kõik. Hoopis kummalisele järeldusele jõudis ühe Eesti erakonna Pärnumaa rakuke, mis otsustas leivakombinaadi sulgemise vastast protesti ära kasutada ja deklareeris oma pressiteates: “On kuulda olnud, et AS Pere Leib tahab inimesed kulude kokkuhoiuks asendada automaatliinidega. See on firmale küll kasumlik, aga kahjuks inimvaenulik käitumine. Eks näis, kas nii läheb ka mujal linnades”. Appi, inimene asendatakse masinaga! Selle väljaütlemise järgi võime 21. sajandilgi oodata uut masinapurustajate ehk ludiitide liikumist, mille eelkäijad 19. sajandi alguses saatanlikke mehhanisme segi peksid, sest need inimestelt töö võtsid. Kui tehnoloogia areng on ühe erakonna arvates inimvaenulik, siis järeldusena tuleks paljukiidetud e-riigi arendamisestki loobuda, sest põrguvürst ise sokutas meile elektronkirjad, jättes tublid postiljonid tööta.

Eesti pole täiuslik, kaugel sellest, ja alatut kauboikapitalismi tuleb ikka ja jälle ette. Mitu väikeettevõtet kannatas kümneid tuhandeid kahju, kui Wolmreks Ehitus neilt alltöövõtu korras Pärnu lastekodu peremajade ehitamise tellis ja maksmata jättis. Wolmreks läks pankrotti, keegi nagu ei vastuta ja jääb vaid oodata, kui palju häda selle ettevõtte taga seisnud isikud veel põhjustavad. Või võtame Jõhvi pagaritööstuse Järle, mille töötajad ootavad alles detsembri palka ja kellele juhtkond a-d ega o-d ei ütle. Need on näited tänapäeva nurjatustest, kuid Pere Leivale niisugust käitumist ette heita ei saa.

Mis puudutab kohaliku võimu osa kõnealuses teemas, siis on väga raske, kui mitte võimatu mõista piketil kõlanud hüüatust “Maha Kivimägi!” ja karmisõnalisi süüdistusi Pärnu linnapea aadressil. Linnapeal pole poliitilist, administratiivset ega moraalset õigust sundida Kilki või keda tahes jätkama omanikule ebarentaabli tööstusega.

Ei ela me enam käsumajanduses ja seda aega pole mõtet taga nutta. Olgu Pärnu linnapea Kivimägi asemel Mart Viisitamm, Vello Järvesalu või Kiievi loomaaiast pärit pingviin hüüdnimega Miša, keegi neist ei saaks Eesti Vabariigi omavalitsuses Nõukogude Eestit taastada.

Kohalik omavalitsus peab looma ettevõtluseks sobiva keskkonna. Aidata edendada tööstust ja töökohtade loomist on igale poliitilisele jõule võtmetähtsusega ülesanne, kuid abi ja edendamisega see tegevus piirdub. Kui kohalik võim hakkab midagi nõudma või dikteerima: avage see tööstus, sulgege vabrik, võime Eesti Vabariigi kokku pakkida ja Vladimir Putinile 24. veebruaril kingituseks saata.

Pärnu linnavolikogu otsustada peaks sel nädalal minema kummaline eelnõu, mis vastuvõtmisel annab linnavalitsusele ülesande “leida võimalused ja lahendused leivatootmise jätkamiseks Pärnu linnas”.

Selle eelnõu taga võib olla riigikokku pürgiva linnavoliniku soov kohalikku leiba oma valimisvankri ette rakendada, aga võib-olla on tal suur süda, mille ümber sädelevad tervet mõtlemist segavad emotsioonid. Kui nüüd loogiliselt ja pragmaatiliselt sellele eelnõule vaadata, on maakeeli öeldes tegemist lollusega.

Pärnu linnas tegutseb mitu pagaritöökoda - vähemalt kolm tuleb meelde kontrollimatagi -, millest mõnigi on loonud korraliku müügivõrgu. Peagi avab uksed veel üks, mis lubanud tõesti nii sooja leiba kui saia pakkuda. Oma linna inimesed toodavad omadele inimestele.

Kas nendega, kes tihedast konkurentsist ja masust hoolimata on turul püsinud ja isegi laienenud, on keegi rääkinud ja sortimendi laiendamist arutanud? See oleks märksa mõistlikum kui kunstlikult luua leiva-saiatootmine, mille eesmärk on samuti omadele oma toodangu pakkumine.

Võtta vastu tähenduseta ja konkreetse mõjuta dokument, mis peale kõige muu võib luua Pärnu senistele pagaritele eelisseisu asetatud konkurendi, on ajaraisk ja rumalus, ükskõik kui pateetiliselt seda ei põhjendataks.

Või teine äärmus: löögu leivatööstuse eest võitlejad ja linnavolikogu siis juba mitu kärbest ühe hoobiga ning tehku linnavalitsusele ülesanne taastada Pärnus õlle-, masinate, liha- ja piimatoodete ning linatootmine. Kõlab nii pagana üllalt, aga mis on asja mõte ja tagajärg? Ümmargune null.

Keegi ei keela muidugi kellelgi Pere Leiva Pärnu tootmishoonete ostmise üle Kilgiga läbirääkimisi pidama hakata või oma kombinaati püsti panna. Vaba maa reeglid, mis pikettijaile meeldivat ei paista, võimaldavad seda. See nõuab palju tööd, raha ja elementaarseid arusaamisi majanduse toimimisest ja turundusest, kuid hüüdlausetega “Tehtagu!”, “Maha!” ja “Boikott!” tulemust ei saavuta.

Oma kogukonnast ja inimestest hoolimine on püha, kuid kui väliselt õilsate siltide all kummitab nõukogude aja ihalus, pole see hoolimine küll sentigi väärt.

Artikkel ilmus Pärnu Postimehes.

Riigikogulase jõulusalm

2010-12-16T12:18:00.000+02:00

Meil on ju, armsad sõbrad,

päris mitu põhjust olla

kade Jõuluvanale.

Ta tuleb ainult üks kord aastas

andes lubadusi enamasti

lastele.

Jõuluvana töötab terve aasta,

kuid lapsed näevad ainult tulemust,

ameerika ja hiina imeasjad

palju muudki

vanemate hinnangul kui saasta

kuuse all on kuhjas,

siis kui veab

ja kui ei veagi

ei näe keegi

päkapike minemist.

Teab Jõuluvana iga põhjapõdra nime,

kes veab saani.

Me samal ajal peame, olgem ausad,

käima läbi päris mitu

linna, valda, küla, alevikku

lihtsa tutvustusega:

„No, tere, mina olen saadik.”

On Jõuluvanal vastused

ka küsimustele, mis küsimata,

meil, armas Jõulumees,

on tihti küsimused

küsimustele,

mis jäänud küsimata.

Ja lõpuks see,

mis pole üldse vähetähtis.

No, vaadake, mu sõbrad,

täitsa otse otsa Jõulumehele.

Ta näeb ju välja hea

nii hea

et meeldib lausa vähemustele.

Kadestan Sind, Jõuluvana,

ütlen ausalt,

kasvõi sellepärast,

et sa ühte värvi oled kandnud kindlalt.

Kuid kõige tähtsam põhjus

olla kade Jõuluvanale.

On tema oskus tunda tõtt

ja olla vastu valele

Salm sai Jõuluvanale ette loetud Mart Laari poolt 16. detsembril Riigikogu saalis.

Leslie Da Bass “Minu kuningriik”

2010-12-10T14:35:00.000+02:00

Muusik, helilooja ja sõnavõlur Leslie Da Bass, kes muusikaväliselt elab Leslie Laasneri nime all reklaamilooja elu on üllitanud oma kolmanda sooloplaadi “Minu kuningriik”, mis peaks siis andma teatud määral ammendava ülevaate kodaniku isetahtsi tegemistest. Ja annab ka.

Leslie pole soolomehena nii tuntud kui temaga seotud grupeeringud nagu Misnamed, Holmes, Borax, Pedigree ja muidugi HU?, aga mehel on jaksu ja annet nii palju, et jääb neist bändidest kuhjaga üle, et täiesti uhke, adekvaatne ja suupärane soolokonserv kokku panna.

Esmakuulamisel meenutavad “Minu kuningriigi” laulud tehnika ja läikkilega üle tõmmatud Vennaskonda, aga mida lugu edasi, seda ehedamaks läheb. Leslie laulumaneer võib ju õrnalt Trubetsky emotsioonitut retsiteerimist meenutada, kuid otsene seos kahe mehe vahel siiski puudub.

Muusikaliselt on Leslie Da Bassi looming kirju, aga mitte eklektiline. Ühtne, lihvitud, hästi läbi mõeldud, vormiliselt rohkem paigas kui Iisraeli sõjavägi. Igast helilisest tundetoonist võtab Da Bass välja viimase, astumata seejuures kordki viimast ja tarbetut sammu, mis viib lameduseni.

Laulud on kõik head ja plaat on kokku tõesti väga hea, võrratu kuulamiselamus, mida eesti heliloojatest on enne Da Bassi pakkunud ainult Peeter Lilje Lepo Sumerat dirigeerides.

Muidugi ei saa mööda Leslie tekstidest. Ärgem unustagem, et tema geniaalse aju sünnitatud on klassikaliste laulude “Absoluutselt” ja “Depressiivsed Eesti väikelinnad” sõnad. Oma sooloplaadilgi esineb ta kõvade, äärmiselt kõvade tekstidega. No võtkem näiteks sõnad: “Kondiitriäri lett võtab silme eest kirjuks, sa tahad jätta head muljet ja valid kaua ja korralikult. Möödub vaid pool tundi ja juba jooksedki tagasi, Valeri küpsised kotis ning mõtted säraval presentatsiooni. A, mida sa unustasid võtta mees? Tšekk, tšekk, tšekk / kassa, kassa, tšekk, tšekk. / Kas sa tšeki võtsid? / ekõõ” ja sama laulu “Kassatšekk” finaalis: “Kõik, kõik tuleb kulusse kanda / sest muidu saad sa oma raamatupidaja käest pähe”.

No super ja seegi pole kõik. Kaunist meloodilist muusikat eesti popmuusika areenil harvaesinevate heade ja sisukate tekstidega on terve plaaditäis, kokku kuraditosin laulu. Ainuüksi selle plaadi tõttu peame olema tänulikud, et elame vabas Eestis. Kiidetud olgu Arnold Rüütel!

Indrek Koff. "Eestluse elujõust"

2010-10-20T10:09:00.000+03:00

Olgu Jõud meiega

Viljaka, intelligentse ja kvaliteetse tõlkija Indrek Koffi loomepagasis on hulk töid, mis eesti kultuuriruumile oma mõju avaldanud. Kui vaadata, milliseid prantsuse kirjanikke ja teadlasi on Koff vahendada võtnud – Michel Houellebecq, Eric-Emmanuel Schmitt, Michel Foucault, Claude Lévi-Strauss –, on selge, et mees teab, mida teeb, ning tema valikuid võib usaldada. Sama saab nüüd öelda öelda Koffi kui luuletaja kohta.
Ta debüteeris luuletajana 2006. aastal, mil ilmus “Vana laul”. Juba esikteos näitas Koffi kompaktset tulemust taotleva sihikindla raamatuloojana, mitte pelgalt parimate juhuluuletuste koondajana. “Vana laul”, mis läbi suudluse kujundi juhtis lugeja läbi ühe inimese elu, on armas ja siiras raamat, kuigi veidi lihtsameelne ja sentimentaalne, ehk isegi kitšilik, nagu tõi esile Märt Väljataga.¹ See polnud halb raamat ning kindlasti läks ja läheb hinge paljudelegi lugejatele, kuid tema suurim väärtus seisnes siiski demonstreerimises, et eesti luule on rikastunud ühe konkreetse tööka võrra, kelle tegemistel tasub silm peal hoida.“Vana laul” polnud küll veel mingi suursaavutus, kuid näitas, et autor suudab tegelikult enamat.
Kui vana laul sai lauldud ja kõige isiklikumad tunded esikraamatuga pihitud, sai järgneda vaid midagi, mis astuks sammu edasi ja eviks viimaks seda sisemist jõudu, mis Koffi rinnas on pulbitsenud, kuid mida pole suutnud veel valla lasta. See autori jõu vallandumine (meenutagem “Star Warsi”) ja lugejatel aadrilaskmine leidiski aset 2010. aasta kevadel, kui trükist ilmus “Eestluse elujõust”, mida autor ise, ilmselt välise efekti saavutamiseks, määratleb hüsteerilise traktaadina, kuid mida võib täiesti vabalt lihtsalt luuleraamatuks (just luuleraamatuks, mitte luulekoguks) nimetada. Kuid hea küll, autori õigus on autori õigus, olgu “Eestluse elujõust” pealegi traktaat. Nii või teisiti, hüsteeriline on tekst kindlasti.
See raamat koosneb lausetest, fraasidest, mida võime kuulda nii iseenda, lähedaste ja tundmatutegi suust iga päev bussis, tänaval, saunas, kõrtsis, sadamas, lühidalt igal pool, kus mõni eestlane oma emakeeles kõneleb. Kõigist neist käibefraasidest, kulunud vanasõnadest, purjus ärplemistest, hallidest aegadest pärinevatest tõdemustest ja refräänina korduvast küsimusest: “teed või kohvi” või “kohvi või teed”, millest kujuneb Kaarel Tarandi tõlgenduses selle raamatu kontekstis suisa “XX sajandi eestluse keskne küsimus”,² moodustub hüsteeriline, iseendale vasturääkiv tervik, keda tunneme eestlasena.
Koff on ise raamatu kohta saatesõnadeks kirjutanud: “Eesti inimesed. Me ütleme. Siis ütleme veel kord. Siis juba tulistame, lajatame, suskame, lahmime, käratame, sajatame, sisiseme, hõõrume nina alla, vingume, tembeldame, paneme paika. Aga võib-olla olete märganud, et ometigi idaneb meis kõigis hävimatu Tera, mis ei sarnane ühegi teise sisemise teraga universumis? See Tera on elu edasiviiv originaalsus, meie elujõud … Patsime, et see on teie arvates ka jumala hea mõte! Eks ju, et on? EI, päris hea mõte. EI, ega ma ei ütle!”
Kõike seda ütlemist, lajatamist, käratamist, sajatamist leidub teoses tõesti küllaga, sel pole õigupoolest otsa ega äärt. Iga lugeja võib ise kokku lugeda nämmutamised, sajatamised-pajatamised, mis üle tema enda huulte on kunagi tulnud ning Koffi peletislikus sõnaraamatus 22. sajandil Eestimaad asustavate tulevikuhiinlaste rõõmuks hindamatuks uurimisobjektiks ja monumendiks muudetud.
Millega tegelesid eelmise sajandi eestlased, mõtlevad tulevikuhiinlased, ning nende antiigiuurijatest estofiilid vastavad Koffi hüsteerilise traktaadi abil. Eestlased kirusid valitsust ja Laari, kes Eesti põllumajanduse põhja lasi. Eestlased vihkasid venelasi ja ajasid neid kui okupante koju, ise samal ajal heldimusega nõukogudeaegseid povidlopirukaid ja kolmekopikalist õlut meenutades. Eestlased tahtsid hirmsal kombel keppi, aga said seda harva ning isegi euroremonditud korteris tundsid nad seitsmesaja-aastase orjapõlve piitsajälge tuiget oma seljal. Nende noored olid hukas, nad olid kas purjus või pohmellis, nad tegid sporti või meenutasid seda. Lumikelluke tõi kevadetunnet, kirik tõi jõulutunnet.
“Kohvi või teed / / ma võin kas või hommepäev maha jätta milles küsimus / / enam me oma vabadust ära ei anna käest / / eestlane on raamaturahvas / / valab maailmavalu isetegemisse / / sellised need kunstiinimesed on pea laiali otsas / / haige / / a kesse väikese rahva käest küsib / / eestlase veri on nagunii segatud ju / / meie vennikesed teevad nii nagu isandad pealinnas ette ütlevad / / nad on ju harjund käsu järgi tegema / / teed või kohvi” (lk 66).
See, õigupoolest üsna juhuslikult valitud lõik, mis traktaadis endas tuleb eristamatus jada kogu ülejäänud kõnemassiiviga, koondab põhiteemad ja raamistub küsimusega “kohvi või teed”. Uhke eestlasetunne, mõistmatus teistsuguste inimeste ja vaen kõrgemalolijate suhtes, vabadus ja alkohol, tee ja kohvi – need kõik korduvad ja korduvad mantrana leheküljelt leheküljele, sekka kord üks, kord teine vanavanavägavanasõna sekka.
Paras müstika on, kuidas Koffil õnnestus kõik need laused ja üksiksõnad kokku koguda ning kuigi loogikavabasse, ometi rütmikasse ja kaoses kordaloovasse järjestusse panna. Ära on tehtud suur töö ja kui mul õnnestub Koffilt tema totakat ruudulist soni laenata, millega ta tagumisel sisekaanel poseerib, võtan ma selle tema ees hetkeks maha. See kummaline kord ja pidetu loogika töötavad mitte vaid mantrana, vaid panevad tekstiräitsakad just nii kõrvus-mõtteis kõlama, nagu neid standardsituatsioonides välja öeldakse. Igale üksinda rida täitvale sõnalegi tekivad kaaslasteks näod, olukorrad, ajalugu. “Politseiriik”, “haige”, “aidaa”, “raisk”, “türamaivõi”, veel kord “haige”, veel kord “haige”, veel kord “haige” on ses teoses suurte lugudega sõnad, vastused kõigile küsimustele ja hinnangud kõigile sündmustele.
Nagu mainitud, on Koff tark mees ja stiiliküsimustes pidevalt arenev looja, kes ilmselt adus isegi, et sõnamised ja manamised täit raamatupikkust välja ei kanna. Kui kaoses on loodud oma kord, tuleb see lõhkuda ja taasluua. Selle eesmärgi täidavad kaks pikemat teksti lausete ja üksiksõnade vahel. Esimest kohtame umbes poole raamatu peal, teine heietus saadab meid viimasel kahel leheküljel.
Pikem pseudofilosoofiline arutlus lk 38–39 räägib katkendlikult, ühelt alateemalt teisele eksides eesti rahvusest laiemalt. See meenutab väikest rammestunud monoloogi, mida su isa või vanaisa võiks vanas eas kõnelda, kui olete just saunas käinud, istute värskes õhus ja vaatate puude taha vajuvat päikest või midagi muud samamoodi klišeelikku, kuid ometi ilusat ja hingepugevat, mis loob neid väheseid, kuid kordumatuid “meie hetki”.
“Ma ei tea, ikkagi on kohtutavalt imelik mõelda selle peale. Liivi sõda, Põhjasõda, katkud, küüditamised, mitu korda on plats põhimõtteliselt tühjaks löödud, aga kuidagimoodi nad hakkasid jälle paljunema ja said nagu joone peale enam-vähem. Ütleme, kümnendik mingi piirkonna elanikke tapetakse maha või viiakse kuhugi minema. Noh, kümnendik, ei tundugi eriti palju, eks ole. Aga kui sul üks sõrm maha võetakse? Ja kui see on nimetissõrm, näiteks. Parema käe nimetissõrm. Kuidas siis tundub? Aga noh, elu läheb edasi” (lk 38). Jutt veereb tõdemuseni “Ma ei tea, ma ei saa aru ja ma arvan, et ega keegi ei saa päriselt aru ja vist ei saagi saada ja ei peagi saama, kuidas see ikkagi võimalik on, et … Aga näed on …” (lk 39) ja siis lähebki elu vääramatult edasi: “nohajakarkallaakkamminema / / ega ta ei ammusta ta pole kedagi ammustand veel / / küll me hakkama saame / / kuivatad ahju peal ära talvel hea võtta / / õpeta nagu oma last / / kõik mis tehtud risti rästi teeme uuesti ja ästi / / kohvi või teed” (lk 39–40) ja nii edasi ja nii edasi. Elujõudu purskub meist, eestlasist, kut Islandi vulkaanist tuhka.
Teine, lõpulugu, vahendab selle raamatu looja, häältevahendaja ja meediumi sisemonoloogi, vastates lugejal tekkinud küsimusele raamatus leiduvate lausete ja sõnade leidmise, kogumise või loomise tehnika ning nende vajaduse ja tähtsuse kohta. “Seljataga ajavad teised ootajad juttu. Rahulikult, vaikselt. Räägivad igapäevastest asjadest, mis on nii tavalised ja ajalikud. Aga et neid sõnu ja lauseid kuuleb ikka ja jälle, iga jumala päev ja igaühe suust, siis tõusevad nad justkui igaviku tasandile ja vahel tekib tunne, et neil on ka kõiksuse seisukohast vaadatuna oma tähendus” (lk 68).
Jah, “Kas siis selle maa keel / Laulutuules ei või / Taevani tõustes üles / Igavikku omale otsida?” nagu küsis teadagi kes. Ja Koff vastab, et võib küll. Isegi kui needsinased laulusõnad postuleerivad: “millised tissid täpselt käe järgi” (lk 62), või kurdavad: “kurat ku räige pohmakas raisk” (lk 40), või küsivad ikka ja jälle: “kohvi või teed?”, “teed või kohvi?”, on nad igaviku tasandile jõudnud. Sedakorda siis tänu Indrek Koffile, kelle hüsteerilist traktaati lugedes saame eestlast kogu selle rääma seest, mis teda katab, välja kraapida. Sama saab teha raamatus leiduvate fotodegagi, mille eest kiidusõnad kujunduse ja piltide autorile Piia Ruberile.
Pärast raamatu läbimist, vahepeal transsi vajudes, siis uuesti eestluse totrasse, narmendavasse, kuid nõnda kodusesse ja villasesse maailma sisse elades tundub, et kuni eestlased veel küsivad õhtuti kodus: “kus pult on keegi teab vä” (lk 67), on kõik hästi ja elujõud säilinud, sest meis, eesti rahvas, selles veidras klubis, idaneb hävimatu Tera. Me teame seda, sest Koff tõestas seda meile. May the Force be with us!

Arvustus ilmus ajakirjas Vikerkaar nr 9/2010.

INDREK KOFF, EESTLUSE ELUJÕUST. Hüsteeriline traktaat. Härra Tee ja proua Kohvi, Eesti 2010. 69 lk.

Ainult positiivseid romaane, proua Ilves?

2010-10-08T12:18:00.007+03:00

Lähtudes Piret Tali artiklist "Kogu tõde Sofi-Ost" jõudis proua Evelin Ilves Facebookis järgmise mõtteni: "Ma ise ei poolda üldse vägivalda meelelahutuses, mis ka romaanikirjandus omamoodi on. Tore oleks, kui kusagil geniaalses peas ja südames sünniks idee, mis - tutvustades Eestit tekitaks maailmas nö positiivse afekti ja teeks ilma ning inimesi õnnelikumaks."

See kisub juba jaburaks ja hirmutavaks. Kas Stieg Larsson tegi Rootsi kuvandile meeletult halba, mille eest rootslased teda neavad? Kas tänu Bram Strokerile peame kõiki rumeenlasi jubedateks vereimejateks? "Puhastuse" algul üsna arukas debatt (Piret Tali, Kaisa Kaer (vt "Ajaloost ja Oksanenist") jt) nihkub vaikselt väga valesse suunda. Täna võetakse kõrgel tasemel sõna vägivalla vastu romaanides, homme ei meeldi vaeste kujutamine kirjandusteostes, sest see ei tekita positiivset afekti ega tee lugejat õnnelikumaks. Kuhu edasi? Taastame Eesti Wabariigi aegse propagandatalituse ja toetame vaid positiivsete kirjandusteoste avaldamist, hoolimata nende kunstilisest tasemest. Keelud ja ümberhindamised pole siis enam kaugel.

Asi polegi ehk niivõrd Evelin Ilveses, vaid neis, kes sellistele väljaütlemistele tulise poolehoiuga aplodeerivad, nagu aplodeeris teatud hulk raamatukoguhoidjaid Malle Pärnale, kui ta teatas, et on raamatukogust võetud teostest ebatsensuurseid sõnu kustutanud.

Minu Facebooki seinal toimuval samateemalisel arutelul ütleb üks mu sõber proua Ilvese mõtte kommentaariks: "See võttis nüüd küll sõnatuks. Eks minagi lugesin Michel Houllebecqi, loendasin kokku kõik selles leidunud seksuaalaktid ja tegin ainuvõimaliku järelduse: Prantsusmaa on üks suur bordell. Ma eeldan, et Carla Bruni juba tegeleb selle probleemiga."

Ma tahaks väga loota, et lähiaeg ei too ametlikku üleskutset või konkurssi, et kirjutataks Eestit tutvustavaid romaane, näidendeid, luulekogusid, mis tekitavad ainult "positiivset afekti". Neid pole kellelegi tarvis.

Konkreetse teemaga ei haaku otseselt, aga siin blogis leidub ka minu intervjuu Sofi Oksaneniga.

"Pärnumaa foto 2010" avaneb

2010-09-29T14:46:00.003+03:00

Neljapäeval, 30. septembril kell 17 avatakse Pärnu linnagaleriis (Aida 4) Pärnumaa fotograafia ülevaatenäitus “Pärnumaa foto 2010”, millel on eksponeeritud 46 fotot 37 autorilt.

Kuuendat korda toimuvale näitusele saadeti tänavu ligikaudu 150 fotot, mille hulgast valis Pärnu Postimehe, Pärnu linnagalerii ja Pilteri esindajatest koosnev žürii välja 46 fotot, mis väljapanekule pääsesid.

Seekordsele ülevaatenäitusele jõudis fotosid nii juba tuntud autoritelt kui neiltki, kes esimest korda oma pildid väljapanekule esitasid. Pärnu kontserdimaja esimesel korrusel neljapäeval avaneval näitusel kohtab portreesid, maastikke, abstraktsioone, putukaid, linde ja palju muud, andes sellega väga hea ülevaate teemadest, mis tänapäevaseid professionaalseid ja asjaarmastajaid fotograafe köidavad.

Traditsiooniliselt annavad Pärnu Postimees ja Pilter näituse avamisel üle kaks eripreemiat, kuid tegelikult võib võitjateks lugeda kõiki, kelle fotod ülitiheda sõela läbisid ning raamituna galerii seintele jõudsid.

Kuuendal “Pärnumaa foto” väljapanekul osalevad Aiki Leet-Teetlaus, Alisson Kruusmaa, Andreas Härm, Andres Ennok, Andres G. Adamson, Ants Liigus, Dan Kuisma, Eimar Kull, Ella Žuliene, Frida Bergmann, Gerli Mägi, Gertu Timmusk, Grete Raspen Masing, Haide Rannakivi, Helen Tomson, Henn Soodla, Jaanika Sillat, Jaanus Saar, Janely Adler, Karin Klaus, Karl Adami, Kristin Nikolai, Margus Valt, Maris Puust, Mark Soosaar, Martin Absalon, Mati Luhtjärv, Meisi Volt, Mikk Pärnits, Ramo Tomingas, Rein Jürimäe, Rita Talisoo, Silja Mäetamm, Urmas Luik, Vaiko Edur, Valmar Valdmann ja Ülo Soomets.

Näitus jääb Pärnu linnagaleriisse 30. oktoobrini ning seda pääseb vaatama tööpäeviti kella 10-18 ja laupäeviti kella 10-16.

Ülevaatenäitust “Pärnumaa foto” korraldab Pärnu Postimees koostöös Pärnu linnagaleriiga 2005. aastast ning osavõtt sellest on alati olnud rohke. Väljapanekule saavad oma fotosid saata kõik, kes Pärnumaal elavad, töötavad või õpivad ning teemade valik ei ole piiratud. Fotonäituse eesmärk on edendada fotograafia kui tänapäeval väga populaarse kunstiliigi taset, viia kokku sarnase huviga inimesi ning pakkuda näitusekülalistele vaatamiseks kõrge tasemega taieseid.

Pärnumaa Foto 2010

2010-09-15T12:41:00.004+03:00

Kristin Nikolai foto ülevaatenäituselt "Pärnumaa Foto 2009"

Tänavu sügisel saab kuuendat korda teoks ülevaatenäitus “Pärnumaa foto”, kuhu on oodatud kõigi Pärnumaa professionaalsete fotograafide ja harrastajate looming vanusest, pildi teemast ja valmimisajast hoolimata.

Seegi kord on Pärnu Postimehe ja Pärnu linnagalerii korraldatavale väljapanekule oodatud fotod, mis soovitavalt, kuid mitte kohustuslikult on valminud eelmisel või käesoleval aastal. Teemavalik on vaba, ainus piirang osavõtjatele on see, et nad elaks, töötaks või õpiks Pärnu linnas või maakonnas. Iga osaleda sooviv fotograaf võib esitada näitusele kuni kolm üksikfotot (need võivad moodustada seeria). Näitus on Pärnu linnagaleriis (Aida 4) avatud 30. septembrist 30. oktoobrini.

Fotod tuleb esitada valmiskujul, miinimumformaat on 30x40 sentimeetrit (ligikaudu A3 mõõt), maksimumi suhtes piirangud puuduvad. Soovitav on esitada raamimata pildid.

Fotosid võetakse näitusele vastu Pärnu Postimehe toimetuses Pärnus Rüütli 14 teisel korrusel toas number 208 (kuulutuste vastuvõtt ja lehe tellimine) tööpäevadel 9-17. Tööde esitamise tähtaeg on 22. september. Fotodele tuleb lisada pealkiri ning autori nimi ja kontaktandmed.

Esitatud töödest teeb Pärnu Postimehe, linnagalerii ja Pilteri esindajatest koosnev žürii valiku, mis kenasti vormistatuna näitusesaali seintele jõuab. Samuti valib žürii nagu igal aastal välja kaks Pärnu Postimehe ja Pilteri eriauhinna saajat. Eelmisel aastal pälvisid tunnustuse Grete Raspen Masing ja Valmar Valdmann.

Fotode valmistamisega seotud kulud kannavad autorid. Valik näitusele jõudnud töödest avaldatakse ajalehes Pärnu Postimees ja autorit honoreeritakse vastavalt temaga sel puhul sõlmitavas autorilepingus toodud tingimustele. Seoses fotode avaldamisega võtab Pärnu Postimees autoritega ühendust. Näitusel eksponeeritud tööd (samuti väljavalituks mitteosutunud pildid) tagastatakse autoritele alates 8. novembrist Pärnu Postimehe toimetuses.

Lisainfo saamiseks võib saata elektronkirja aadressil kaupo.meiel@parnupostimees.ee või helistada näituse projektijuhi Kaupo Meieli telefoninumbril 447 7074.

Kooli juubel!

2010-09-02T13:17:00.003+03:00

Eesti esimene erakool tähistab 20. aasta juubelit konverentsi ja kokkutulekuga

Homme ja ülehomme tähistab taasiseseisvunud Eesti esimene erakool Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasium oma 20 aasta juubelit teaduskonverentsi ja vilistlaste kokkutulekuga.

Reedel, 3. septembril kell 11.30 algaval ja kõigile huvilistele avatud konverentsil esinevad ettekannetega Sütevaka humanitaargümnaasiumi vilistlased.

Konverentsi alustab Sütevaka humanitaargümnaasiumi koolimaja saalis Pärnus Lõuna 20 konverentsi Tartu ülikooli etnoloogia osakonna teaduri Kirsti Jõesalu, kes keskendub oma ettekandes hilisele nõukogude ajale Eesti nõukogudejärgses mälukultuuris. Jõesalu järel peab loengu “Mis vahet seal on, mis keelest ma tõlgin?” tõlkija ning kirjanik Indrek Koff. Monika Reinem kõneleb kohaletulnutele poliitilisest ideoloogiast Jaapanis. Reinem kaitses 2008. aastal doktorikraadi Jaapanis Tsukuba ülikoolis ja töötab praegu kaitseministeeriumis poliitika planeerimise osakonnas.

Tallinna tehnikaülikooli majandusteaduskonna magistrant Madis Talmar peab loengu “Mida ma oleks tahtnud, et tean, kui olin 18”. Cybernetica ASi infoturbe teadur ja Tartu ülikooli informaatika doktorant Dan Bogdanov räägib informatsioonikäitumisest. Konverentsi lõpetab , Tartu ülikooli psühholoogiainstituudi doktorant Jorgen Matsi, kes kõneleb spordipsühholoogiast. Konverents vältab ligikaudu kella 15ni ja kuulama pääseb seda tasuta.

Sütevaka humanitaargümnaasiumi juubeliüritused jätkuvad laupäeva päeval toimuvate koolitundidega vilistlastele ja kell 18 Oscar Brackmanni pargis algava aktusega, millele järgneb vilistlaste kokkutulek klubis Sunset.

Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasium on asutatud 31. augustil 1990. aastal, kui haridusministeerium väljastas gümnaasiumile esimese koolitusloa. Koolile pani aluse Sütevaka selts ja esimene direktor oli Neeme Ellermaa. Gümnaasiumi kõrval tegutseb eelmisest õppeaastast alates Sütevaka Koolituskeskus, mis pakub täiskasvanutele võõrkeeleõpet, korraldab avalikke loenguid ja salongiõhtuid. Humanitaargümnaasiumi direktor on Andres Laanemets.

mu terved sokid meedias

2010-08-20T10:41:00.003+03:00

Elu läheb edasi ja luule niisamuti. Luuleraamatust "Mu sokid on terved" on vahepeal saanud lugeda Eesti Ekspressist, kus Kadri Kõusaar ja Peeter Helme sokkidest nädala raamatu tegid. Veebi pole lugu kahjuks jõudnud, kuid olen tänulik sellest hoolimata. Eesti Päevaleht tegi kena intervjuu. Kena selles mõttes, et ma pole suurem asi intervjueeritav, kui on vaja juttu ajada, kuid Mari Peegel oli tasemel ja kirjutas ilusad sõnad kokku. Olen tänulik. Ja viimase Sirbi tagakaanepoiss olin ka. Tänan Vahurit ja Sirpi ennast! Allpool eelvaated ja lingid lugudele.

Kaupo Meiel: tahan, et hakkaks valusam, siis oleks natuke parem

Pärnu ajakirjanik ja luuletaja, Kivisildniku Jumalike Ilmutuste püsiautor Kaupo Meiel otsib (ja leiab) oma uues raamatus nüansse kriisiaegsetes tunnetes. LOE EDASI ...

Väike eestlane, kes kirjutas piibli

„Ma olen too pisike juut, kes kirjutas piibli,” kõlavad Leonard Coheni laulusõnad. Kaupo Meieli värske luuleraamat „Mu sokid on terved” lubab autorit kutsuda väikeseks eestlaseks, kes liigse pretensioonikuseta on pannud kirja kui mitte just piibli, siis vähemalt piiblikese. LOE EDASI ...

Olen tänulik!

shaun ryder oli nagu anvar samost ehk positivus 2010

2010-07-19T19:51:00.006+03:00

Happy Mondays Positivusel.

Pärnust ligikaudu 70 kilomeetrit lõuna suunas toimus möödunud nädalavahetusel neljandat korda festival Positivus, mis on nüüdseks sirgunud väga arvestatavaks, kvaliteetseks ja kirevaks muusikasündmuseks.

Salacgrivast veidi Pärnu pool paiknev festivaliala on suur ning sellesse mahub nii ohtralt muruväljakuid, teid, metsaaluseid, kui pikk valge liivaga rannajoon. Tänu maa-ala suurusele, kus festival aset leidis, oli kohalolijate hulka raske hinnata, sest rahvas hajus meeldivalt laiali ja üksteisel seljas ei elatud. Sedakorda tõi festival kokku 18 000 inimest, mida on märkimisväärselt enam kui mullu ning eestlastegi osakaal publikus oli tõusnud – maarjamaalasi loetleti kokku tuhande ümber eelmise aasta 300 asemel.

Ilmselt tõi Positivus eelmisel aastal eestlasi kohale vähem selle tõttu, et samaaegne Õllesummer jagas Positivusega peaesinejat, Moby’t. Üht peaesinejat, Scissor Sistersit jagasid Õllesummer ja Positivus tänavugi, kuid teised, Muse, Unkle, Happy Mondays ja teised, olid vaid Läti festivalil ja see on tulemus, mida eesti õllefestival vaevalt kunagi üle lööb ja hea ka, sest Pärnumaa muusikasõpradest asub Salacgriva kaks korda lähemal, kuid Tallinn ning vähese vaevaga võis öist autosõitu pelgamata festivaliööd kenasti hoopis Pärnus veeta.

Melu

Ükski suuremat sorti muusikafestival pole kaugeltki vaid muusika, kuigi seda kostab igast võimalikust ja võimatust paigast ning see kehtib Positivusegi kohta. Festivalialal sai maalida, peotantsu õppida, ujumas käia, päevitada, niisama võrkkiiges lesida, süüa ning juua loomulikult, mänge mängida puude varjus magada, ökotelkides ökoasju nikerdada, teatrit vaadata, trummikoolis osaleda, kinos istuda, nänni ostelda, murul sõpradega trimbata ja loba ajada ja mida kõike veel.

Rahva liiklemine festivali alal või telklaagri või lähedal asuva Salcrgiva vahel kondamine oli lõputu ega katkenud hetkekski. Ühed seltskonnad tulid rannast, telklast või linnast, teised suundusid sinna ja nii mõlemal kahel päeval. Kuigi festival kestab ametlikult kolm päeva – reedest pühapäevani, olid põhipäevad siiski kaks esimest, kolmandal hakati juba varahommikul laiali sõitma.

Positivusele saabudes võtabki esmajoones tükk aega, et kõik võimalikud paigad läbi jalutada, et hilisemas suuremas melus paremini orienteeruda. Juba ainuüksi festivaliala läbi käimine võttis jalad piisavalt läbi, kuid et istuda ja puhata sai absoluutselt igal pool, kas ühe kuuest lava ees või rannas, polnud muret, et õhtuni väsimuse tõttu vastu ei pea.

Just teine päev näitas ilmekalt, et puhata võib kõikjal, sest teatud hulk Positivuslasi oli eelnevast päevast ja ööst sedavõrd räsitud, et lasid unel hea maitsta kesk tantsivat kontserdipublikut või suisa keset jalgteed. Positivuse õhkkond vastab aga igati oma nimele – see oli üdini positiivne ning kõik arvestasid teineteisega. Kui inimene tahab magada, sai ta seda rahulikult teha, ei tülitanud teda ei turvateenistus ega möödaminejad. Keskmisest napsusemaid inimesi muidugi ringi liikus, kuid nemadki olid viisakad ja kui kuskil terade hulgas ka sõlkaid leidus, olid need äärmisel erandlikud, sest kokkuvõttes oli Positivus turvaline, sõbralik ning üldse armastusväärne, seda nii publiku kui korraldajate poolt.

Mõnes mõttes, kui mastaabid kõrvale jätta, võib Positivust võrrelda ehk Tartu murufestivaliga Plink Plonk. Sarnane, peavoolust pigem eemalejääv intelligentne esinejatevalik, rõhuga kitarrimuusikal ja indie-popi juurtel, ning vaba lesimine murul iseloomustab mõlemat. Võib oletada, et kui neil toredail tartlastel, kes Plink Plonki veavad rohkem võimalusi oleks, korraldaks nad midagi samalaadset kui Positivus.

Oletatavasti leidus festvalil hulganisti neidki, kes just eelkõige melu, head äraolemist ja inimesi tulid nautima ning kelle jaoks muusika oli pigem teisejärguline ning ega saa neile seda ette heita, sest kõike seda Positivus ka pakkus. Kes terve päeva rannas veetis, jäi küll paljust heast muusikast ilma, kuid festivalikogemusest kindlasti mitte.

Kontserdipaigast teisel pool maanteed paikneval telkimisalalgi kees elu kogu aeg, mitte vaid öisel ajal. Kahjuks oli telkijatele määratud heinamaalapp sedakorda kitsuke ja nii elati üksteisel seljas ja telkijad pidid oma onnid püstitama suisa vahekäikudessegi. Öösel vist sellist hetke ei tekkinudki, mil oleks päris vaikne olnud. Küll kõlas lätikeelne laul või venekeelne jutt või eestikeelne hüüatus, kuid see kõik käib asja juurde ning kui päevast piisavalt väsinud oled, magad kõigest sellest hoolimata, lisades oma norskamise üldisesse fooni.

Muusika

Muusikat, nii suurt ja tuntut kui väikest ja vähemtuntut kõlas Positivusel uskumatult palju. Esineti viiel erineval laval (kuues pühendus teatrile, tantsu- ja trummiõpitubadele ja muule sellisele). Artiste võis kava järgi kokku loendada 70 ümber. Nende seas leidus inglise ja iiri kitarriansambleid, läti ja eesti vähemtuntud grupeeringuid ning DJ’sid (kelle seas samuti mitugi eesti esinejat), kes rahvast läbi öö hommikusse tantsitasid.

Kahe pealava – suure Tele 2 lava ja veidi väiksema Cesu lava kõrval tegutses tänuväärne I Love You terrass, kus leidsid esinemisvõimaluse ja publiku kohalikud ja eesti bändid, kellel suurele lavale kasvamine veel veidi aega võtab, kuid kelle olemasolu andis festivalile ülimalt palju kaasa. See on ilmselt missiooniküsimus, millele Positivuse korraldajad vastavad ja hästi teevad, sest festivalikogemuse andmine noortele bändidele on vajalik ning seal võib näiteks Ewert and the Two Dragons (ehk Ewert Sundja sõpradega), saada vajalikke kontakte, et Eesti skeenelt paremini välja murda.

Kogu sellest suurest muusikahulgast saab ka parima tahtmise juures välja noppida ja ära kuulata vaid väikese osa. Esiteks toimusid paljud kontserdid festivali eri nurkades üheaegselt, teiseks tuleb paratamatult vahepeal paus teha, sest inimese vastuvõtuvõimel on oma piirid.

Positivuse programm tervikuna on tark ning kindla näoga. See sisaldab endas, kui vaid live’idest kõnelda, eelkõige kitarriväänamist, mille lähtepunktiks eelkõige 80te aastate Inglismaa ja Manchester, kuid selle kõrval kõlas ohtralt kaasaegses kastmes folkigi. Iiri või keldi folgil põhinevat muusikat oli palju, ehk isegi liiga palju, nagu eelmiselgi aastal, mil samas võtmes esines ka Sinead O’Connor, kuid eks ole neidki inimesi, kes just The Leisure Society, The Climbersi või mõne teise briti folgi pärast Positivust külastavad.

Folgi ampluaa oli aga laiemgi, ega piirdunud vaid briti saartega. Hispaania rahvamuusikat tõi Lätti Giulia Y Los Tellarini ning Eesti ja Ukraina tänapäevastatud folki suurepärane Svjata Vatra. Viimane läks publikule nii hästi peale, et tänu neile võib eeloleval Viljandi folgil senisest palju enam lätlasi kohata.

Geograafiliselt võib juba mainitud Lätile, Inglismaale, Iirimaale, Eestile ja Hispaaniale lisada veel Venemaa, Islandi, Soome, Saksamaa, Leedu, Poola ja USA, kuid ülekaalukalt pärinesid esinejad just esimesest neljast riigist. Au igal juhul eestlastele, sest kui Läti ja Inglismaa suur esindatus allub lihtlabasele loogikale – lätlased korraldavad ja briti muusikat tehakse kõige paremini Inglismaal, siis eesti märkimisväärne panus näitab, et peaminister Andrus Ansipi unistus suurenevast ekspordist on muusikamaailmas täitumas. Uhke tasub olla, sest heade settidega esinesid nii Popidiot kui arvukad DJ’d alates Dave Stormist, kes tegi tantsulava avaesinemise reedel, lõpetades kodanike Nestori ja Mölderiga, kes viisid sama lava pühapäeval finišisse.

Kahtlemata tõi suurema hulga publikut Positivusele laupäevaõhtune Muse. Bänd on aktuaalne, populaarne ja omast küljest isegi fenomenaalne, kuid maiuspalasid oli Positivusel pakkuda reed õhtulgi ja esimene neist tõi lätti balti riikide, nende seas Eesti, indiemehed, kes nüüd juba keskikka tüürivad, kuid kes omal ajal potisoenguid kähardades kassettide pealt Stone Rosest Smithsi, Pixiest ja Happy Monday’st kuulasid.

Happy Monday’si tulek käeulatusse on seitsmekümnendatel sündinud põlvkonna parimate poegade ja tütarde jaoks sama ilmutuslik, kui kuuekümnendate rahvale Robert Plant. Happy Mondays’si laulja Shaun Ryder on saanud legendiks juba eluajal ja kuigi see eluaeg on teda räsinud, on ta säilitanud teatud vinese värskuse ja ületamatu attitude’i, millele on keeruline sarnast leida.

Nüüd näeb Ryder välja nagu Anvar Samost, kuid ega see teda seganud. Ryder seisis laval, laulis nagu suutis, liigutades end vaid niipalju, kui vaja purgist rüübata või järjekordne suits ette panna. Teine laulja, originaalkoosseisu mitte kuulunud, kuid juba tükk aega bändi toetav mustanahaline taustalaulja aitas publikut tantsu ja toetava lauluga kütta ning kõik, mida Happy Monday’s pidi ette kandma, kanti ette, lisaks laulukene Ryderi kunagisest suurepärasest projektist Black Grape.

Ega Happy Monday’s muidugi nii palju rahvast lava ette toonud, kui Scissor Sisters, või Muse, mis on ka loomulik, sest nende hiilgeajad paiknevad eelmise sajandi eelviimases kümnendis ja nagu Ryder ise lavalt suure hulga „fucking” vahele publikule ütles: „Mida teie kaheksakümnendatest teate, te olite siis alles põlvepikkused.”

Happy Monday’si järel oli pealaval briti Unkle live. Teadjamad teadsid enne seda esinemist kõnelda, et hoolimata sellest, et tegu pole siinmail ülituntud artistiga, on see väga kõva asi ja oli. Unkle, mille raudvaraks on James Lavelle ja Tim Goldsworthy on teinud koostööd lugematu hulga kuulsate tegelastega Verve’ist, Stone Rosesest, Metallicast jne, evivad prestiiži, mille üle tasub uhkust tunda. Nende live oli värvikas, osalt tantsuline, osalt ülirokilik, tummine ja põneva ning läbimõeldud visuaaliga. Mürafoon oli suur ja nii täidetud, kuid samal ajal puhas, et võttis esimese päeva lõpuks päris läbi. Need, kes kooslusega varem tuttavad, jäid rahule ja need, kellele see alles esimene juhuslik kohtumine, said uue sõbra võrra rikkamaks.

Hüpates hoogsalt laupäeva pealava juurde, serveeris seal esimese üllatuse iiri grupp Asiwyfa. Taas on põhjust avaldada kiitust Positivuse korraldajatele, kes panid laupäeva õhtul kell 19.15, ehk tulisel peoajal pealavale mängima instrumentaalmuusika. Asiwyfa mehed ei laulnud, kuid mängisid pille sellise hoo, mõnu ja virtuoossusega, et vokaalist puudust ei tundnudki. Nii mõnigi kord suutis vaid tavaline kitarrimäng panna sind uskuma, et tegelikult keegi laulab. Rütmid ja lähenemised vaheldusid mürast naturaalini. Kindlasti oli Asiwyfa üks selle festivali meeldivaid avastusi. Eelmisel aastal, olgu vahelepõikena öeldud, laiendasid muusikalist silmaringi suure elamuse saatel Tiger Lillies ja Ebony Bones.

Laupäeva ülejäänud õhtu täitsid praegusel hetkel superstaariseisust nautivad Scissor Sisters, kui ainuke USA esineja Positivusel, ja Muse vanalt healt Inglismaalt.

Scissor Sisters esines ka tänavusel Õllesummeril ja õigupoolest on neist kõige vähem midagi rääkida. Muusika muutus küllalt kiiresti tüütuks ning mõjus hoolimata laulja Jake Shearsi ja Ana Matronicu hüperaktiivsest esinemislaadist hoolimata tuimalt. Ühte võib nende kiituseks öelda – publikuga suheldi palju ning üles oli kaevatud isegi fakt, et kitarrist Del Marquis’ vaarisa sündis Riias ning üldse jagati lätlastele kiitust nagu oavarrest, rõhutades nende tublidust raskete aegade kiuste väljapaistev riik luua. Sellega võib kahtlemata ühineda. Tund aega muusikaliselt mitte just väljapaistvat, kuid chillimise taustaks sobivat geipoppi, mille vahele olid pikitud üksikud hitid, sai lõpu siis, kuid Shears rahvale paljast tagumikku näitas ja Matronic Muse’i kiitis ja nad järgmise esinejana välja kuulutas.

Muse, mille pärast paljud Positivuse tee jalge alla võtsid tõi ainsana lava ette pea kogu festivalipubliku ja alles siis sai korraga aimu, kui palju seal tegelikult rahvast ringles. Neile, kes Muse’i loominguga kursis, võib öelda, et kui te Positivusel ei käinud, jäite paljust ilma. Neile, kes Muse’i ei tea, neile võib öelda, et jäite samuti paljust ilma, sest erinevalt Scissor Sistersist, mille edu põhineb peaasjalikult haibil, väärib Muse kõiki neid kiidulaule, mida nende aadressil on esitatud.

Muse’i esinemine konkreetne, loba ei aetud ja kogu kontsert sulas perfektseks tervikuks. Laulude üleminekud täitsid kitarriimprovisatsioonid ja muusikalised tsitaadid. Iga laulu algutakte saatis kätemeri ja huilgamine, mis tähendas, et fänne oli publikus tohutult. Visuaalselt oli Muse’i esinemine külluslik, ekraanidelt näidati muusikuid ja publikut, animatsioone, ei puudunud laserid ega miski muu, mis ühe suurejoonelise ja täiuseni lihvitud lavastuse juurde käib. Kui eelmise päeva Unkle’i muusikat võib iseloomustada, et „more is more” (rohkem on rohkem), siis Muse’i puhul oli pigem klassikaline „less is more” (vähem on rohkem). Klassikaline koosseis kitarri, bassi, löökriistade ja klahvpillidega lasi igal üksikul elemendil puhtalt kõlada, sõnumit kanda ja konkreetselt ning täpselt mõjuda. 1994. aastal loodud Muse’i nimetatakse küll alternatiivroki bändiks, kuid neist raamidest, kuigi muusikaliselt pärinevad nad tõesti alternatiivipõllult, on nad väljunud. Muse oli suur üliintelligentne rokivaatemäng, samal ajal lihtne ja keeruline. Pärast kahte lisalugu lubas Muse taas Lätti esinema tulla ning kel Positivusel seekord käimata jäi, võib hea õnne korral õnnestuda neid näha millalgi Riias. Muse oli nägemist ja kogemist väärt juba ühena festivaliesinejaist, kuid nende soolokontsert võib ületada suurimatki ootused.

Superstaaride ümber ja vahele mahtus muidugi hulganisti teisigi häid ja väga häid bände. Venelaste Everything Is Made In China oli lahe, iirlaste Autumn Owls põnev kitarrimuusika ja elektroonika sümbioos, inglaste Ten Bears lõbus ja suvine.

Ten Bears lõpetas oma esinemise Technotronicu kunagise hiti „Pump up the jam” koveriga ja jämm sai tõesti üles pumbatud seal Salacgriva lähedal Positivusel alates reedest lõpetades pühapäevaga ning et korraldajad kaaluvad ühe festivalipäeva lisamist, siis võib ehk tuleval aastal jämmi pumbata juba kauem, lisades tänavusele väga heale elamusele järgmise ja järgmise ja järgmise. Paldies, Latvija! Aitäh, Läti!

Veel rohkem pilte leiab vabaaja võrguväravast 24tundi.ee

Ma nägin Positivust ja Positivus nägi mind.

Silja küsib, mina vastan

2010-06-11T11:10:00.003+03:00

Kolleeg ja arvamustoimetuse juht Kaupo Meiel, kas Eesti luuleüldsuse toetav suhtumine sinu esimestesse värsikogudesse on sind kui poeeti tiivustanud?

Jah, kriitikud ja kirjanikud, kes Eestis on suures osas kattuv seltskond, võtsid meeldivalt hästi vastu nii mu debüütkogu "Polügrafisti käsiraamat" kui teisena ilmunud humoorika lühivormiraamatu "Eesti elulood". Iseenesest on juba seegi hea, et sind märgatakse. Kui Sirp, Looming, Vikerkaar ja Areen võtavad loomingu üldse arvustada, on see minule suur tunnustus juba eos. Kui arvustus on soosiv ja ütleb hästi, annab see julgust ja enesekindlust omajagu.

Uus luuleraamat "Mu sokid on terved" annab toreda vaate meie ühiskonnale paaril aastal, sellele viitab peatükk "Kriisiaja laulud". Kas kirjutamise mõttes on kriis tänulikum aeg kui küllus?

Kriis toob ikka esile rohkem tundeid kui heaolu ja enesega rahulolu ning luuletus ongi ju sõnadesse surutud tunne. Oma ajalauludes püüdsin mõtestada-sõnastada nii enda kui kaasinimeste elu ajal, mida nimetatakse kriisiks või majanduslanguseks. Selles kõiges on paras osa irooniat, kurbust, aga huumoritki, kuigi see naeratus võib veidi kõver olla.

Sinus on peidus omamoodi kroonik, kes jälgib Eesti elu, aga teeb seda kindlalt positsioonilt: teadvustad end kui Rääma poeeti. Rääma on sulle omamoodi pelgupaik või mis?

Kui "Polügrafisti käsiraamat" süüvis rohkem filosoofilistesse sügavustesse, sisekaemustesse ja abstraktsioonidesse ning "Eesti elulood" ülistas eesti keele ilu ja piiramata võimalusi, siis "Mu sokid on terved" tõukub otseselt tõsielust ja on ehk tõesti kroonikalik. Rääma on olnud väga pikka aega minu kodukant ja sellel rajoonil on oma hingus ja rütm. Nagu teatab silt Aleksandri pubi seinal: "Rääma on parim!"

Räämast on varem kirjutatud üks kõrgetasemeline proosateos: August Jakobsoni "Vaeste-Patuste alev" ja nüüd siis, üle 80 aasta hiljem, valmis luuleraamat, mis suures osas samuti Räämast kõneleb.

Rääma kui pelgupaik on sul väga kenasti esile toodud ja seda ta mulle kindlasti ongi. Kas see kõik teeb minust Rääma poeedi, ei oskagi öelda, aga millegipärast kõlab Rääma poeet toredamini kui Pärnu poeet, nii et kui peaksin valima, valin Rääma.

Oled avanud ennast luuletajana seekord laiemas võtmes: oled mõtte-, sõna- ja tähemängur. Kes on selles vallas sinu arvates Eesti luuletajatest ületamatu?

Ületamatutesse suurustesse ma ei usu, aga väga tublid luulemängurid on näiteks Jaan Pehk, Olavi Ruitlane, Aapo Ilves, Veiko Märka. Nemad on esimesed, kes meelde tulevad, aga nimekiri pole kaugeltki lõplik. Eesti luule on väga kõrgel tasemel ja ääretult rikas, mistap leidub selles arvestatavaid suurusi väga palju.

Kuigi Tuuli Taul kirjutab oma värsiridades, et "poeet võiks olla kole nagu nälkjas ja täis kui tinavile", olete mõlemad selle iroonilise teksti vastandid: igati edukad ja mõistlikud. Millal leiad ajakirjanikutöö kõrval aega luuletamiseks?

Tuuli on äärmiselt tubli ja andekas ning imetlen teda väga. Loomine nõuab aga selget pead, läbitunnetatud tunnet, arvutit, millega see kõik kirja panna, ja julgust hiljem kõik ebavajalik maha tõmmata. Ja küll leiab selleks aegagi.

Kogu kontekst: "Poeedid esitlevad värsket vaimutoitu" (PP)

mu sokid on terved

2010-05-27T13:04:00.006+03:00

Hästivarustatud raamatupoodidesse jõudis minu luuleraamat "Mu sokid on terved" alapealkirjaga "langusajaluulet räämast ja kogu riigist". Raamat ilmus kirjastuse Jumalikud Ilmutused Ji sarja 13 teosena ning esitleb sarja uut kõvakaanelist ja veelgi ilusamat nägu.

Raamatu toimetas (:) kivisildnik ja kujundas Andres Rõhu. Teost ilmestab Erik Prozese delikaatne ja väga mõjus fotoseeria Tallinna kodututest.

Täname abi eest Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali ja Pärnumaa ekspertgruppi.

Mõned raamatust leitavad luuletused jõuavad või on jõudnud televaatajani ETV luuleminutitest, kuid seal kõlab neidki, mida ei selles ega üheski teises teoses (veel) ilmunud ei ole.

Raamatu saadavust saab vaadata Rahva Raamatu ja Apollo koduleheküljel. Rahva raamatust saab ka mu varasemat loomingut.

Mis veel? Eks siis boonustrack blogilugejatele, ehk üks raamatus leiduv luuletus:

minu noorima õe toas

leidub palju asju

ta reisidest

türki

egiptusesse

portugali

hispaaniasse

tal on kassikujusid

ja salle

plakateid

elevandikesi

ja pärgamendirulle

ta siseneb oma tuppa

külg ees

ta ei laiuta kunagi käsi

ta ei kummarda kunagi sügavalt

kartes segadust

segamini lüüa

minu noorima õe peas

leidub teadmisi

otsijate klubist

silva meetodist

peep vainu moodi

sütel kõndimisest

feng shuist

tai chist

võib olla

tae kwan dost

isegi mina

ei suuda teda

üles leida

kevadtormiline luule

2010-05-21T13:23:00.005+03:00

Eesti Kaitseväe suurõppuse "Kevadtorm" aegu kirjutab 2005. aastat iga kord mõni luuletaja temaatilise teksti. Teema on seni käsitleda võtnud Contra, Merca, Metsakutsu, Aapo Ilves ja Aarne Mäe. Tänavune "Kevadtorm" toimus Pärnumaal ja sel puhul ilmus sellenädalases Sõdurilehes siinkirjutaja temaatiline ja alljärgnev tekst. Varasemad luuletused on leitavad Kevadtormi kodulehel.

Kevadtorm elunormiks

tali vald on aastaid tagasi kadunud

ja kilingi-nõmme on linnapeata linn

süvaveepumbad ei tööta

ja kalevi kunagi magusad kommid

on külapoes muutunud

paberisse pakitud norra lõheks

pärnumaa ja viljandimaa

piiri rikutakse iga päev

sealt tassitakse pärnu poole

mulgi putru

mulgi kapsast

sulgi kapsast

neilgi kapsast

unustatud ladudes

alles hoitud viljandi tikke

teiselt poolt smugeldavad

takuse habemega pärnumaa pojad

viljandi poole

muulikive

mullaseid pärnapuid

eelarveauke

viisitammelaaste

see on tuhandete võõraste

tallatud tühermaa

läbisõitjate salarada

seadusteta soomaa

kus on viis aastaaega

ja kuues on nälg

see on korra järgi janunev maa

mille metssead on segi sonkinud

mille kolhoosid on rüvetanud

ja allikukivi koobastes elavad ikka veel

väärtuse minetanud imed

kas korda

kas korragi korda

saab merest kauge

ja viljandi järvestki

unustatud maa?

jah kui vaid sisse tuua väge

vana head

kuid igavesti noorena püsivat

maarjamaa väge

mille pelgal sõnalgi on jõudu

künda sööti jäänud maa

niisutada kuivaks jäänud kaeve

väge mis tegudes

taastab õhukeseks kulunud usu

ja põletab maailma savijalad kõvaks

see vägi puhus

sel kevadel

igatsetud tuulena üle

selle kahepaikse maalapi

andis talle sõbraliku laksu üle küüru

ja hüüdis

ärka

mu sõber

homme oma elu kõige paremas vormis

ning hommikupäikeses

adud et sinu mullas

on viimaks ometi rammu

sinu hingeõhus selgust

niuetes seemet

mõtetes tulevikku

kuid eelkõige on sul nüüd väge

jääda endale kindlaks nii

suvel sügisel talvel

kui kevadtormis

mis sellest maikuust

on saanud su elunormiks

ettekuulutus

2010-04-16T10:10:00.002+03:00

paari aasta eest paroodilises laadis kirjutatud luuletus osutus prohvetlikuks ...

isamaa ilu

oo isamaa su jalge ees

ma pyrrhose võidust nutan

kaunid hetked su rinnal

on südames alles kuid

hall taevalaotus langeb mu ülle

mu verd tilkuv süda

jäi lesbose saarele

vulkaani purskes hävinud pompei

on arm mu õrnas hinges

jah isamaa nutan su pärast

kui sophokles oma isa voodil

pea patja surutuna nuuksus

aga homseks on pisarad kuivanud

tuul tuha toob voodikattele

The Belka remix. “Jube juubel 15”

2010-03-03T10:32:00.003+02:00

Parema puudumisel saavutavad Pärnus suurt tähelepanu ja laia kõlapinda peamiselt pseudoteemad, olgu selleks siis Toomas Kivimägi auto, Mart Viisitamme olemasolu või kollane lumi, kuid tõeliselt olulistele sündmustele pööratakse tähelepanu kahetsusväärselt vähe.

Nii näiteks ei pühendanud ei Pärnu linnapea, riigikogu esimees ega peaminister, rääkimata presidendist oma aastapäevakõnes ainsatki lauset The Belka 15. juubelile, mille tulemusena sündis järjekordne helikandja ansambli klassikalistest paladest erinevate esitajate esituses.

Jubedat juubelit pidas The Belka tolgi päiväl, kui grupeeringul täitus 10 aastat ja toonagi mängisid tuntud ja vähemtuntud muusikalised kollektiivid plaaditäie Belka lugusid plaadikettale. Toonasest sooritusest kindlustas koha eesti pop-folk-punk klassikas üllatuslikult VLÜ surematu hitiga “Väike värdjas päkapikk”.

Läinud aasta lõpus möödus the Belka sünnist 15 x 12 kuud ja uus kireva esinejaskonnaga remix-plaat valmis taas. Eks ta üks eklektika ole, mis siin pattu salata. Ühte Belka-patta on mahutunud vähetuntud hevihiiglased Meriste Miracle F. Factory (palaga “Kamps”), ülekohtuselt ületuntud ilmastikunähtus Kairit “Niki” Tuhkanen (palaga “12 kuud”), räppfilosoofiline mahebänd Külalised (palaga “Pool poolest”) ja veel Mai Skizo, Vennaskond, Joseph Inch, Under Marié, Audru Jõelaevanduse Punt, ja John Stewart Mill.

Igal esitajal on oma nägu ja helikeel ning Belka lugudest käiakse üle pieteeditundeliselt. Parimaid või etemaid kaverdajaid on raske esile tuua, aga “Minu kodu on mu kindlus” Mai Skizo, “Üledoos” Under Marié ja “Castor Fiber”, see on see lugu, mis räägib piibrist, Audru jõelaevnike esituses tõusid vähemalt esmakordsel kuulamisel kolleegidest mõnevõrra enam positiivselt esile.
“Jube juubel 15” on kingitus gurmaanidele, kes ei karda võõrast toitu proovida ning leiavad, et kui praadida hapukurki aeglasel tulel ja hiljem see mädarõika, munavalgete ja Nutella lahusega üle valada, siis võib sellest, kui mitte head, siis igal juhul põnevat välja tulla. Ekstrapunktid tulevad üllitisele Leonardo da Vinci “Püha õhtu söömaaja” remixiga plaadiümbrise sisemuses.

Laule Peeter Ilusa sõnadele. “Tuli asub teele”

2010-01-25T12:09:00.002+02:00

Mitmekülgne härrasmees Peeter Ilus on tegelikult rohkem tuntud kui esmapilgul tunduda võib. Ilmselt leidub Eestis vähe neid inimesi, kes ei teaks Marju Kuudi lauldud pala “Raagus sõnad” või klassikalist pala “Vana vaksal” Ivo Linna esituses. Juba nende kahe laulu näol on tegemist on eesti popi vaieldamatu klassikaga. Viisi autorit paika panna pole keeruline, selleks on Rein Rannap, kuid mitte vähem tähtis pole Peeter Ilusa roll, kelle sulest pärinevad nii “Raagus sõnad” kui “Vana vaksal”.
Need kaks hitti on aga Peeter Ilusa nimelise jäämäe tipp. Vee, ehk suurema tähelepanu, piirist allapoole jääb sõnu rohkem kaks, kümme või kakskümmend, mis nüüd ühele helikandjale on jõudnud.
Peeter Ilusa sõnadele loodud laule esitavad värskel plaadil “Tuli asub teele” lisaks Marju Kuudile ja Ivo Linnale Riho Sibul, Allan Vainola, Tajo Kadajas, Julia Boman ja teised.
Ilusa viisistavad sõnad loovad selle plaadi peal silla, mis ühendab nii eesti levimuusika erinevaid suundumusi läbi aegade kui erinevate aegade lauljaid. Marju Kuut on üks oma aja väljapaistvaid vokaliste, Julia Boman üks praeguseid ning mõlemad leiavad õigustatud koha Ilusa autoriplaadil. Ilmselt autoriplaadiks ongi seda kõige õigem nimetada.
Muusikaliselt kohtame plaadil nii vikerviise kui suisa punkrokki. Viimast üllatuslikult hoopis Ruja, mitte näiteks Vainola esituses, sest nonde meeste 1975 aastast pärit “Ikaros” mõjub omajagu hüsteeriliselt ja punkivalt nii muusikaliselt kui sõnumilt: Tean, jah tean, see oli aferist Ikaros, kes otsekui kosmosest sadas / ja keda võis näha igaüks, kõigile naeratamas. / Tean, see oli aferist Ikaros, kes otsekui pivedest sadas / ja keda võis näha igaüks, Sulle kavalalt naeratamas.”
Samuti toob “Tuli asub teele” kuulajani natuke džässi nagu palas “Kas mäletad”, natuke lastelaulu nagu laulus “Unimees” ja šansooni nagu Peeter Ilusa enda lauldud laulus “Kuskil kaugel” ja blatnoilikku Sõpruse Puiesteed Vainola loodud ja lauldud kompositsioonis “Minul on ometi vaja”. Kusjuures on Vainola on ka plaadi koostajaks märgitud.
Ilusa sõnad, mida eesti popi erinevad suuremal või vähemal määral ikoonid laulavad on kvaliteetsed ja sobivad tõepoolest igale esindatud stiilile. Mõte on igal üksikul juhul sees, kujundid on elavad ja kõla on väljapeetud, olemata kistud või ülemäära kunstlik.
Kuigi Peeter Ilusa sõnadele loodud laulude plaat on eelkõige kirevusest hoolimata ühtlane autoriplaat, moodustab see samaaegselt eesti muusika väikese antoloogia, rõhuga ehk biitmuusikale, millesse Ilusa juured ilmselt kõige tugevamini on kinnitunud. Südamlik, mõtlik ja igati professionaalne plaat on, midagi pole ette heita. Kes kvaliteetsest eesti muusikast, nii olnust kui olevast, lugu peavad, neile pakub see nii äratundmist kui avastamist. Avastamist väärivad kindlasti näiteks Vainola lauldud “Kui lubadus, mis kunagi ei kehti” kui Maarja tema enda viisil esitatud “Valed vaid”.

Piilupardi, Kati, kiisu, põdra ja mutionu kohtuasi

2010-01-01T11:40:00.005+02:00

Pühade ajal võtavad eestlased ikka laulu üles ja mis tunduks kaunim kui mõni vana hea lastelaul. Kas me pöörame aga tähelepanu sellele, millest me laulame. Mõtleme, et on tore küll, kui päkapikk metsas saiu küpsetab ja neid viie pika pai eest müüb, kuid kui süüvida, pole selles tunnustamata köögis toimetavas kääbuses, kes oma illegaalset toodangut intiimteenuste eest müüb, mitte midagi toredat. Lõppeval aastal tõi pea iga nädal uudiseid kohturindelt. Küll võeti altkäemaksu, küll varastati tööandjalt, küll reedeti riiki. Heidame pilgu tuntud lastelauludele, veendumaks, et nii mõnegi puhul neist pole tegu lõbusate värsside, vaid hoopis süüdistuskokkuvõttega.

Püsti, kohus tuleb!

Juhtum nr 1. “Rongisõit”

Rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuh,

Piilupart oli rongijuht.

Rattad tegid ra-ta-ta,

Piilupart jäi tukkuma.

Oi-oi-oi, ai-ai-ai,

mis siis sellest rongist sai?

Rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuh,

kuni kraavi läks karpuhh!!

Oi-oi-oi, ai-ai-ai,

mis siis reisijatest sai?

Oi-oi-oi, ai-ai-ai,

mis siis reisijatest sai?

Kõik nad läksid uperpalli, uperpalli-kukerpalli.

Kiisud jooksid sabad seljas,

kutsud jooksid keeled väljas.

Kümme notsut kukkus kraavi,

kümme kutsut laskis traavi.

Sarved segi sikkudel, sikkudel ja sokkudel

Kiisud ei saand Türile, külla minna Jürile.

Kutsud ei saand Torilasse,

notsud ei saand Porilasse.

Sokud ei saand Karjakülla,

Karjakülla-Marjakülla.

(Ellen Niit)

Kõnealune juhtum on pakkunud Eestis kõneainet väga pikka aega. Tunnistajate ütlused on väga täpsed. Magama jäänud Piilupardi tõttu jäi reisijatel jõudmata sihtkohta, nagu Türile, Torilasse, Porilasse, rääkimata Karjakülast-Marjakülast. Emotsionaalne kahju, mis kiisudele, kutsudele, notsudele, sikkudele ja sokkudele põhjustati, on ääretult suur.

Suure tõenäosusega valmistavad kannatanud ühise hagi eelkõige raudtee-ettevõtte vastu, kuid suure tõenäosusega langeb suurem osa vastutusest siiski praeguseks töölt vabastatud Piilupardi õlgadele.

Piilupart on vastavalt Karistusseadustiku § 422 süüdi sõiduki käitusnõuete rikkumises. Nimetatud paragrahvi esimene lõik ütleb: “Mootor-, õhu- või veesõiduki või trammi või raudteeveeremi juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumise eest, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus või põhjustatud inimese surm, – karistatakse kuni viieaastase vangistusega.”

Rasked tervisekahjustused on tõestatud – kõik reisijad olid läinud uperpalli ja ka kukerpalli.

Rong oli tehniliselt korras, sest nagu on uurimine kindlaks teinud, sõitis rong tsuh-tsuh-tsuh ja rattad tegid ra-ta-ta, ra-ta-ta ja ta-ta-ta. Seega ei vasta tõele süüdistatava väide, nagu oleks rong sõitnud kraavi mehaanikute tegemata töö süül.

Nõuame Piilupardile vabadusekaotust kaks aastat ja rongijuhiõiguste äravõtmist kogu ülejäänud eluks. Rahatrahvi nõudmise järele puudub vajadus, arvestades, et kannatanud teevad seda niikuinii.

Juhtum nr 2. “Kati karu”

Kas teist keegi aru sai,

kuhu Kati karu sai?

Kas teist keegi aru sai,

kuhu Kati karu sai?

Vist on karu salamahti

teinud lihtsalt ukse lahti,

vist on keset mängukära

karu läinud lihtsalt ära.

Paistab nii, et liiga vähe

tuli karu Katil pähe,

paistab nii, et haruharva

paitas Kati karu karva.

Kati ilma karuta

on justkui ilma aruta.

(Ellen Niit)

Algselt pöördus Kati tõepoolest politsei poole palvega, et tema kadumaläinud karu üles leitaks. Asjaolude uurimisel ilmnes, et karu kadumisel olid objektiivsed põhjused. Nimelt ei hoolitsenud Kati karu eest ja see põhjustaski elaja põgenemise. Karu on ikkagi suur metsloom ja tema pidamine kööktoas ei vasta loomapidamise eeskirjale.

Meditsiiniline ekspertiis tõestas, et Kati nõrk närvikava ei pidanud lemmiklooma kadumisele vastu, kuid andis samal ajal alust arvata, et Kati polnud juba enne psüühiliselt stabiilne. Tema kummalistest ja kärarikastest “mängudest” on uurijale värvikalt tunnistanud Kati naabrid. Karu on tänaseks üles leitud ning tema seisund (karu oli väärkohtlemise tagajärjel kahanenud juba nugisesuuruseks) annab alust nõuda Katilt loomapidamise õiguse äravõtmist (karistusseadustiku paragrahv 52² “Loomapidamise õiguse äravõtmine”). Kati on oma vaimse seisundi tõttu ohtlik nii endale kui loomadele, mistõttu nõuame tema saatmist ravile.

Juhtum nr 3. “Meie kiisul kriimud silmad”

Meie kiisul kriimud silmad,

istus metsas kännu otsas.

Piip oli suus ja kepp oli käes,

kutsus lapsi lugema.

Kes ei mõistnud lugeda,

see sai tukast sugeda.

Kes see luges aru sai,

sellele ta tegi pai.

Meie kiisul kriimud silmad,

istus metsas kännu otsas.

Piip oli suus ja kepp oli käes,

kutsus lapsi laulma ka.

Ise laulis: “näu-näu-näu!”

Kes ei laulnud, see sai kläu!

Näu-näu-näu ja kläu-kläu-kläu!

(Walter Anderson)

“Meie kiisu” juhtum hämmastab oma võikuse, ülbuse ja karistamatu järjepidevusega. Juba esmapilgul saame aru, et koolitusloata kuskil metsas kännu otsas laste õpetamine ei sobi kuidagi tänapäevasele haridusmaastikule, kuid asi on palju hullem.

Kõigepealt meie kiisu kergemad eksimused. Erakooli seadust on ta rikkunud pea täies ulatuses. Esiteks viis kiisu koolitustegevust läbi koolitusloata, teiseks puudus arengukava, kolmandaks puudus vähimgi omakapital (kui piipu ja keppi mitte arvestada) ja nõnda edasi.

Kahjuks on see vaid jäämäe tipp. Vaadates veepiirist allapoole, avaneb meile pilt ebaseaduslikult tegutsevast koolijuhist-emakeeleõpetajast, kellele polnud võõras vägivald õpilaste kallal (tunnistajate sõnutsi tiriti eesti keeles halvasti lugeda oskavad õpilasi, näiteks muukeelseid lapsi juustest) ega liigne õrnutsemine (psühholoogid üritavad praegu dešifreerida, mis peitus selle salapärase “pai tegemise” all).

Nagu eelnevast veel oleks vähe, on kindlaks tehtud, et meie kiisu andis tunde sageli alkoholijoobes. Millal, me küsime, millal olete kuulnud, et emakeeleõpetaja tuleb tundi ja lällutab “näu-näu-näu”? Seda, kes joobnud pedagoogiga kaasa ei jorise, tabab füüsiline karistus ehk “kläu”, kui nende elukooliõpetajate slängi kasutada.

Kaitse püüab loomulikult tõestada, et meie kiisu polnud teo toimepanemise ajal süüdiv, põhjendades, et tegemist on kaslase, põhimõtteliselt loomaga, kes terve mõistuse juures olles vaevalt erakooli hakkaks pidama.

Arvestades kõike eelnevat, nõuame süüaluse steriliseerimist ja vaktsineerimist ning kui ussitõrje tehtud, siis heasse peresse andmist võimaluseta tulevikus metsa pääseda.

Juhtum nr 4. “Põdra maja”

Põdral maja metsa sees,

väiksest aknast välja vaatab.

Jänes jookseb kõigest väest,

lävel seisma jääb.

Kopp-kopp, lahti tee,

metsas kuri jahimees!

Jänes, tuppa tule sa,

anna käppa ka!

(Neeme Laanepõld)

Konkreetsel juhul põimub kaks seadusrikkumist ning avalikuks tuli see juhtum tänu jänesele, kes “kitse pani”, nagu metsas öeldakse.

Algas kõik sellest, et jänes otsis üles oma vana sõbra põdra, pagedes salaküti eest. Üheskoos helistati politseisse. Kuri jahimees tabati ja teda ootab kuni kolmeaastane vangistus.

Kurioossel kombel tuvastasid politseinikud teisegi õigusrikkumise. Nimelt oli põder ehitanud maja omavoliliselt, pealegi looduskaitsealale, ning kahjustanud sellega väga hinnalist metsamaastikku ja hävitanud käpaliste koloonia nimetatud paigas. Seoses sellega nõuame põdralt kõigi kahjude korvamist ja kolm kuud šokivangistust.

Juhtum nr 5. “Mutionu pidu”

Elas metsas mutionu

keset kuuski noori, vanu.

Kadakpõõsa juure all

eluruum tal sügaval.

Kutsus kokku külalisi

Karvaseid ja sulelisi,

/…/

See oli päise päeva a’al

pilla-palla pillerkaar.

(Aliide Dahlberg)

Eelkõige tuleb ütelda, et tunnistajakaitse programmi huvides on kõik nimed, välja arvatud süüdistatava oma, juhtumi kirjeldusest eemaldatud.

Kokkuvõttes on tegemist käesoleva aasta ühe selgema kohtuasjaga. Kadakpõõsa-Juure uuselamurajooni pangalaenu eest maja hankinud mutionu otsustas soolaleivapeo korraldada. Kutsunud kokku suure hulga külalisi, kellest ta isegi väheseid tundis, algas pidutsemine juba keset päeva. Manustati ohtralt alkohoolseid jooke, mille järel laamendati ümbruskonnas, tülitati naabreid ja solvati rängalt kinnisvaraagenti.

Kui politsei viimaks sündmuskohale jõudis, üritas mürgli korraldanud mutionu oma välimust mustade prillide abil tundmatuseni muuta, kuid ta peeti lähedal asuvas kuusemetsas kinni.

Vastavalt karistusseadustiku 263. paragrahvile “Avaliku korra raske rikkumine” ja arvestades, et mutionu rikkus rahu ja avalikku korda koos ülejäänud grupiga ning takistas oma isiku tuvastamist näo varjamisega, nõuame süüalusele neli aastat vabadusekaotust ja asi mutt.

Pikali, kohus läheb!

Algne kontekst: Pärnu Postimees.

Rein Rannap ja Kosmikud “Ilus maa”

2009-11-27T09:02:00.002+02:00

Võib olla, et tänapäevaste noorte ja poppide inimeste jaoks kujutab Rein Rannap endast eelkõige teletola superstaarisaatest ja tühi temaga, kuid tegelikult on Rannap väga tegija helilooja ja seda juba aastakümneid.

Rannap ja Kosmikud salvestasid ühele plaadile kaks klaveripoja kantaati. “Ilus maa” on vanem, “Taevas ja maa” seevastu päris värske. Hoolimata umbes veerandsajast aastast, mis kahe heliteose loomist lahutab, moodustavad nad siiski terviku. Ühenduspunktegi neil peale helilooja mitu. Mõlemad loodud Hando Runneli tekstidele ja miksivad kokku klassikalise kantaadi vormi praeguseks juba ajatuks muutunud rokiga.

Mõlemas suurvormis kohtuvad vokaalsed ja instrumentaalsed soleerimised Kosmikute rokkimise ja koorilauluga, olles ühel hetkel magus, teisel kurjustav, siis pateetiline, siis mõtisklev. Nii “Ilus maa” kui “Taevas ja maa” pole suurejoonelised vaid vormilt, vaid sisult ja ettekandeltki.

Kosmikuid on üks kummalisi nähtusi eesti muusikataevas ja ilmselt oleks keeruline leida teist sarnast, kes kõnealused kantaadid ette võiks kanda ja stuudios linti mängida.

Lisaks Kosmikutele ja Rannapile endale on plaadile oma hindamatu panuse andnud Eesti rahvusmeeskoor RAM ja tütarlastekoor Ellerhein Tiia-Ester Loitme dirigeerimisel. Samuti ei tasu alahinnata bassbariton Priit Volmeri osa “Taevas ja maa” vormistamisel.

“Ilus maa” on nii tekstiliselt kui muusikaliselt küllaltki tuntud, erinevalt läinud aastal Rannapi kirja pandud “Taevast ja maast”. Katke “Ilusast maast” Rannapi seades on kõlanud laulupeol ning mõni tekst (“Maa tuleb täita lastega” või “Kaste langeb”) on teistel viisidel teiste ansamblite poolt rahva südameisse lauldud. Nii ongi plaadi esmaväärtus kultusmainega kantaadi “Ilus maa” terviku talletamine. “Taevas ja maa”, olgugi esimesest pikem ja mahukam, peab inimesteni alles jõudma. Esimesed katsed selleks tegid Rannap ja Kosmikud läinud kevadel Tartu muusikapäevade juubelifestivalil ja sellele järgnenud väiksel suvetuuril.

Tegelikult on “Taevas ja maa” hea, kuid “Ilusa maa” kõlaline ja ideoloogiline taak kipub seda tahes-tahtmata varjutama, mistõttu tuleks pärast plaadi esmakordset läbikuulamist keskenduda mõne päeva pärast vaid uuemale kantaadile. “Taeva ja maa” osad on piisavalt erinevad, piisavalt erineva tunde ja lähenemisega ning tabavad märki ikka. “Taeva ja maa” refrään “sinamu, masinu, saminu … jne” jääb “Ilusa maa” lihtsale ja kaunikõlalisele refräänile aga alla, mõjudes pelga keelemänguna.

Kõik kokku on tegu suursaavutusega eesti muusikas. “Maailm on suur, suurem kui sai,” laulab Hainz Runneli sõnu Rannapi viisil ja me usume teda.

the Belka "Kiviaeg"

2009-11-05T10:56:00.003+02:00

Kuigi nimetatud kollektiivi nimes kohtub venekeelne nimi oravale ingliskeelse määrava artikliga, on tegemist nii üdini eesti bändiga, kui üldse olla saab. Kes ei tea - ja kahjuks neid leidub, kuid järjest vähem -, sellele anname ametlikult teada, et Belka hüüdnime all tuntakse maailmas Pärnus resideerivat geniaalset muusikut Ivo Oravat.

Nagu mainitud, on The Belka läbinisti eestimeelne ja eestikeelne grupp, kelle uus kauamängiv "Kiviaeg" tõstab nad kodumaise intelligentse rokkmuusika vaieldamatusse tippu.

Belka ise ja the Belka juured paiknevad muidugi kuskil pungi mädasoos, aga praeguseks on nad sellest jõudnud ikka väga kaugele. Kui tõmmata tänuväärituid paralleele, siis teatud hetkedel künnab vagusid, kus võib leida Pantokraatori laadis ugri-leelotamist, Singer Vingeri neurorokki ja Jääääre unistavat autorilaulu.

Belka on helilooja ning vokalistina jõuline, tark ja tundeline. Ürgmees pole sugugi mõiste, mis Jan Uuspõllule on põlistatud, pigem on ürgmees just Belka, aga samasugune, nagu "Kiviaja" plaadil - kiviaja macho pilvelõhkujate vahel.

Liigagi sagedasti on eesti bändide viga selles, et pilli mängivad hästi, aga vokaal ei tule järele. Küll pole hääles jõudu, küll isikupära, küll veenvust. Belkal on seda kõike küllaga. Samal ajal pole sugugi nii, et kui heade pillimeeste kõrval on nigel laulja, siis Belka puhul on asi vastupidi.

Pillimehed on the Belkas tugevad. Marvin kidral, Aike trummidel ja Andres bassil ülemäära end ei eksponeeri, vaid loovad eelkõige korrektse tausta, asudes alles seejärel soleerima, ja kui seda teevad, siis maitsekalt ja doseeritult. The Belka on väga hea kontsertbänd ja selle tõttu ongi ehk isegi üllatav, et nad konservinagi oma vitaalsuse suudavad esile manada.

Plaadi ülesehitus on hästi läbi mõeldud, igavaks muutuda ei lasta, tempot antakse ja hingata lastakse, tüüplahendustest püütakse hoiduda ja sõnad, kas siis Belka enda või mõne teise tehtud, kannavad alati mõtet, vahel iroonilist, vahel üllatavalt südamlikku, nagu palas "Peied", kuid oma krutskid leiab sealgi.

Häid lugusid on plaadil pea niisama palju kui laule üldse - 14. "Orjapõlvlane", "Pool poolest", "Tarkmees taskus", "Üledoos", plaati lõpetav "Üle jääb rääkida tõtt" ning muidugi "Kamps" on ehk ühed säravamad, aga need sõltuvad kuulaja meeleolust. Järgmisel korral on need hoopis teised laulud. The Belka on tegija ja "Kiviaeg" on väga hea plaat. Nii lihtne see ongi.

Arvustus ilmus vabaaja võrguväravas 24tundi.ee

Hoidke end unenäo eest, unenägu on nagu jänes

2009-10-16T10:31:00.004+03:00

Piibliga pidi nii ennustada saama, et kui võtad pimesi suvaliselt leheküljelt lahti, siis see rida, mis parema (või oli see vasak) pöidla alla jääb, avab sulle tulevad sündmused. Samal moel kasutan luuleraamatuid, mis mulle kätte sattuvad või mis mulle kätte pistetakse. Võtad suvalisest kohast lahti, loed, sirvid mõne lehe siia ja sinna. Nii kujuneb teatud ennustus, mis võib ees oodata, kui raamatut algusest lõpuni ja õiges järjekorras lugema hakkad, nagu autor seda ette näinud. Teadlikult või ebateadlikult on see ilmselt kõigi inimeste käitumisse sisse kirjutatud ja selles saab veenduda igas raamatupoes. Võtnud kätte Kätlin Kaldmaa luulekogu “Nägemata ilmad”, toimetasin samamoodi. Avasin ühe lehekülje, lugesin. Avasin teise, lugesin veel. Ennustussõnumit polnud keeruline sõnastada: siit nüüd küll midagi eriti head ei tule. Kui raamat oli läbi loetud, jäi vaid tõdeda tehtud järelduse õigsust.

Halva sõnaga alustatud jutu täienduseks peab kohemaid ja ilmtingimata kinnitama, et kindlasti pole minusugune “Nägemata ilmade” õige publik. Ma loodan ja usun, et inimesed, kellele Kaldmaa luulelooming meeldib, on olemas ja et leidub pimedaid luulearmastajaid, kes tänu sellele raamatule nägijaks saavad, või jalutuid kaunishingi, kes tänu kõnealusele kirjasõnale käima hakkavad. Tänapäeval on kõik imed võimalikud. Kahjuks on ime seegi, kuidas autor, kes on vaieldamatult haritud, laia silmaringiga ja tunneb hästi kirjandust, lati nii madalale sai lasta. Veaksin paralleeli Dorian Grayga, kes mäletatavasti oskas täpselt ja ideaalselt anda nõu oma kirjanikest-kunstnikest sõpradele, evides perfektset ja eksimatut maitset, kuid kes loojana ise täielikult äpardus. “Nägemata ilmade” tagakaanel leidub autori pikem selgitus selle kohta, mis raamatuga tegu, et see on ja ei ole unenäoraamat ning, sama raamatu ilmumist ennustanud kahe unenäo kirjeldus.

Võimalik, et on põnev unes näha, kuidas Jan Kaus kannab kasti sinu raamatuga “Nägemata ilmad”, mille kaanel Kätlin Kaldmaa asemel Kausi nimi. Võimalik, et on natuke abiks, kui küsida kogu kokkupanemisel unenäos: ““Näitasite raamatut, näidake nüüd siis ka, mis järjekorras need luuletused sel käivad,”“ (tagakaanel) aga ei maksa selle kõige järgi käituda. Uinunud mõistus sünnitab koletisi, isegi kui nad näevad välja nagu Jan Kaus. Hoidke end unenäo eest, unenägu on nagu jänes, ainult lühemate kõrvadega, kui parafraseerida filmi “Mees animatsoonist”. Unenägu inspiratsiooniallikana on vana tuntud võte, mõjub tänapäeval kulunult, sestap võinuks selle rõhutamata jätta.

Ei tea, kas kujundaja Kärt Kukkur on samuti unenäolisusest lähtunud, kuid tuvide ja raamitud pilvekesega esikaas meenutab pigem Vahitorni kui kaasaegset luuleraamatut. Pole mõtet isegi rääkida Asko Künnapi või Andres Rõhu kujundatud luuleraamatute kõrgele aetud tasemest, tublist keskmisest piisanuks. Kogemuseelselt väärinuks Kätlin Kaldmaa paremat. Kogemusjärgselt tegelikult vahet pole, jäägu see. Unenäolisus või mitte, rõhutatud või mitte, aga “Nägemata ilmade” ilmselget toimetamatust oli kogeda ebameeldiv. Raamatus toimetajat mainitud ei olnud ja sisu reetis, et asjatundlikku toimetajat, kellesuguseid Eestis leidub, pole ka rakendatud.

Vormistuse ebaühtlus hakkab peale tavalisest kirjavahemärkide ja suure ning väikse kasutamisest. Ühtegi raamatut läbivat reeglit silma ei hakanud. Kord on komad õigetel kohtadel, kord puuduvad. Kord on pärisnimi Stroh väikese tähega, teisal Venemaa suurega. Mõni luuletus algas suure tähega, mõni lõppes. Pealkirjad olid kord läbivalt väikese, kord läbivalt suure tähega. Eraldi on kõik variandid kahtlemata aktsepteeritavad, kuid ühtede kaante vahel ja 58 leheküljel need kõik koos, ei mõju see põhjendatuna. Sama ebaühtlus esineb luuleridade vormistamisel. Read jooksevad kord siia, kord sinna, mõnes luuletuses püsivad kenasti üksteise otsas, mõnes pagevad teineteisest eemale. Jällegi, kahtlemata on kõik lubatud, aga põhjenduse, mingigi süsteemi puudumine mõjub häirivalt, mitte põnevalt. Vaid komplekti “Vaikuse vägistus” (lk 32–34) esimeses osas toodud vigurdamistel on põhjendus ja mõte. Selles venitab autor sõna “vaikus” algul tähekaupa ridadele laiali, luuletuse edenedes loob seda korrutades sõnaseina ning vahepeal tähistab “vaikuse” järjestikku kordamine vaikuse muutumist ajas. “Aasta pärast oli tihe ja tõsine / vaikusvaikusvaikusvaikusvaikusvaikus” (lk 33). Sel moel hakkabki nagu looma, aga siis tuleb lõpp: “Ei ole mind ega sind / Vaid killuke vaikust” (lk 34).

See on nagu ühes vanas ja lollis anekdoodis: “Jõudsite ka kammini”. Nagu ülal tsiteeritud “Vaikuse vägistamises”, jõuab suurem osa ülejäänud Kaldmaa luuletusi “kammini”. Sageli on luuletust lõpetav “kamm” veel eelnevatest tühireaga eraldatud, et ikka kohale jõuaks. Jõuab küll. Jõuab kohale, et see “kamm” võinuks olemata olla. Võtame lühikese luuletuse “Matus”: “omaenda matusel / pikutan teises toas / ja kuulan hääli: / / kodu” (lk 45). “Matus” sobib hästi üldistuse tegemiseks valdava osa raamatus leiduvate luuletuste kohta. Kaldmaa luuletused “Nägemata ilmakides” püüavad olla naiselikult õrnad ja naiselikult tugevad, kõneldes suhetest, õnnest, rõõmust, surmast, luuletustest, mõrvast ehk põhimõtteliselt kõigest, mis tundmist väärib. Tundmisvajadus, tundmisigatsus on autoril suur, kuid selle kujutamisega jääb ta silmanähtavalt hätta. Tema luuletustes pole intensiivsust ja jõulisust nagu Maarja Kangrol, samal ajal ka mitte ülinaiselikku ilmanägemist nagu Doris Kareval.

Ilmselt on need autori eneseotsingud, hetkedest ja inimestest kinnihaaramised ja nendest loobumised, mis pole lasknud Kaldmaal anda kogule sisulist tugevust, kuid samal ajal pole välja kukkunud ka nende samade tunnete luulesse valamine. Ausust annab autor jaopärast, erinevalt unenägudest, kus alateadvus omatahtsi toimetab. Katrin Väli kirjutab “Nägemata ilmade” kohta Areenis (Eesti Ekspress 10. VII 2009): “Kuid mulle jääb tunne, et kõik siin on kuidagi ära hajutatud, kaugelt vaadatud või mäletatud, juba üle elatud”. Kenasti ja õigesti öeldud, kuid peab vist minema veelgi kaugemale. Kõik selles raamatus on varem ära olnud, üle elatud ja ära kirjutatud ja ära sõnastatud ja väga hästi sõnastatud.

Kuigi tõin Kaldmaa ühte lausesse Maarja Kangro ja Doris Karevaga, on raske leida siit ühisjooni. “Nägemata ilmad” on olemuselt varateismelise tüdruku salmik ja seda ei muuda ei üks ingliskeelne luuletus ega luuletuse “Kuidas” tõlge hispaania keelde (“Como”, lk 52). Ilmselt on nende kahe võõrkeelse luuletuse lisamisel samuti oma mõte, kuid kahjuks tuleb tunnistada, et ei tekkinud vähimatki soovi seda lahkama hakata. Ju on hispaaniakeelsel tõlkel oma idee, mitte lihtsalt võimalus Jüri Talveti abil namedropping’ut (nimepuistet) teha, nagu tagakaanel Jan Kausiga on juhtunud. Võib-olla on mu jutust jäänud mulje, no nii ridade vahelt, et mulle ei meeldi Kätlin Kaldmaa “Nägemata ilmad”.

Jah, ei meeldi, aga sellest hoolimata olen kindel, et Kaldmaad ei tasu luuletajana maha kanda. Krambist on vaja lahti saada. See tõke, mis “Nägemata ilmade” luulel liikuda ei lase ja mis ilmselgelt autorit kammitseb, jõuga, maarjakangroliku jõuga ja õrnusega, doriskarevaliku õrnusega maha murda. Loodan, et Kaldmaa leiab kõigepealt oma kaotatud vabaduse, kirjutab hingest, mitte ei kirjuta, nagu kirjutaks hingest, laseks mõnel heal luuletoimetajal luuletused üle vaadata ja siis on tulemuseks luuleraamat, mitte salmik, nagu nüüd välja on kukkunud.

Kõige lõpuks soovin Kätlin Kaldmaale ennustada. Piibli asemel kasutan pasliku sõnumi saamiseks ja selle edastamiseks palju sobilikumat teost, Ilmi Kolla (1933– 1954) tänavu ilmunud koondkogu “Kõik mu laulud” (Eesti Raamat, 2009). Teen raamatu suvalisest kohast lahti ja vaatan, mis parema (sest parem on ees) pöidla alla jääb … Sinna jäi Kolla luuletus “Sa mängi veel”. “Las meenub mulle kõik, mis meid kord võlus / me arm ja meie unistuste sõud, / me südamete sõnadeta laulud, / me süleluste kirglikkus ja jõud” (lk 161).

Kätlin Kaldmaa, Nägemata ilmad. NyNorden 2009. 58 lk.

Lugu ilmus tänases Sirbis.

Pärnumaa foto 2009

2009-10-08T10:48:00.004+03:00

Hetk näituse avamisest. Kunstide maja balletistuudio õpilased ja Andres Adamsoni fotoseeria. Pildi autor Urmas Luik/Pärnu Postimees

Pärnu linnagaleriis ja kontserdimajas (Aida 4, Pärnu) on avatud Pärnumaa fotograafia aastanäitus “Pärnumaa foto 2009”.

Viiendat korda toimuvale ülevaatenäitusele toodi tublisti üle saja pildi, millest linnagaleriis ja kontserdimaja teisel korrusel avatavale väljapanekult jõudis poolsada fotot enam kui kolmekümnelt autorilt. Näitusele jõudnud fotod valis välja Pärnu Postimehe, Pärnu linnagalerii ja Pilteri esindajatest koosnev žürii.

Näitusel osaleb töödega nii varasematest aastatest tuttavaid fotograafe kui neid, kes esimest korda oma pildid näitusele toonud. “Pärnumaa foto 2009” pakub vaatajale nii looduspilte, linnavaateid, portreesid kui fotodel teostatud mõtisklusi.

Pärnu Postimehe ja Pilteri eripreemiad pälvisid Grete Raspen Masing ja Valmar Valdmann.

Näitus jääb avatuks 29. oktoobrini esmaspäevast reedeni kella 10-18 ja laupäeviti kella 10-16.

Näitusel osalevad Aiki Leit-Teetlaus, Aleksei Gordin, Andres Ennok, Andres G. Adamson, Ants Liigus, Ave Höövel, Dan Kuisma, Danel Rinaldo, Eimar Kull, Grete Raspen Masing, Heidi Tammemäe, Henn Soodla, Jaanika Sillat, Jaanus Saar, Janno Bergmann, Karin Klaus, Karl Saue, Kerli Tammann, Kristin Nikolai, Lea Nõmm, Lii Krass, Luule Põder, Margit Jaanson-Noorhani, Marit Kütt, Mark Soosaar, Mati Luhtjärv, Meisi Volt, Mikk Pärnits, Olev Mihkelmaa, Rein Holtsmann, Risto Randla, Rita Talisoo, Valmar Valdmann, Vladimir Rõžkov ja Ülo Soomets.

Pärnu Postimees tänab kõiki, kes oma fotoloomingut näitusele tõid ja häid koostööpartnereid Pärnu linnagaleriist, Pilterist ja Pärnu Kunstide Majast.

Kus on mu tiivad?

2009-09-12T10:27:00.003+03:00

Vene ansambel Nautilus Pompilius küsis laulus “Krõlja”, kus on su tiivad. Tunne, et tiivad läinud ja jäänud vaid armid, valdas mind pärast elu esimest massaaži.
Kui ühes linnas, näiteks Pärnus, on mitu sanatooriumi, haigla, kaks Tiibeti meditsiini keskust ja hulk asjaarmastajaid kondiväänajaid, siis kas see tähendab, et linnas on palju haigeid?
Pigem võiks olukord olla vastupidine: tänu traditsiooniliste ja alternatiivsete tervendajate arvukusele võivad pärnakad olla maailma terveimate seas.
Ometi pole ükski inimene, isegi pärnakas, nii terve, et teda tervemaks ei saaks teha. Just leebet ja üldist tervendamist, pinge mahavõtmist pakuvadki massaažitegijad. Kas nüüd just kõik, seda on võimatu öelda, aga Andres G. Adamson Tiibeti ravi ja astroloogia keskusest Gewa küll.

Massaaž massöörile

Tuleb ausalt üles tunnistada, et Andres on mu sõber ja kutsus ise mind massaaži. Kutsuma hakkas juba aasta tagasi. Vahel saime kokku, siis kutsus jälle. Ja kui tööjuttu ajasime, poetas asjaliku jutu vahepeal küsimuse, et millal ma siis ikka tulen.
Pole vist eales nii palju ettekäändeid, vabandusi ja suisa valet suust välja ajanud, kui Adamsoni õrnu kutseid tõrjudes. Olgem ausad, mõte massaažist on alati tundunud ebamugavust tekitav. Pealegi, kuidas ma ikka vana võitluskaaslase ees end rõivastest vabastan ja ta enda kallale lasen. Kena mees küll, aga kuskilt jookseb piir.
Lõppes kõik muidugi sellega, et Andrese järjekindlus viis sihile. Ettekäänded olid otsa saanud. Allusin Tiibeti iidsete kunstide kutsele ja lubasin oma lihaliku mina tema hoolde anda.
Pakkusin, et teeme ehk alguseks mingi veerand tundi. Adamson pakkus kaks ja pool. Mõlemad targad inimesed ja andsid järele. Leppisime kokku tunni ja veerandi suhtes.
Gewa, mis maakeeli pidada muu seas voorust tähendama, paikneb Ringi ja Kuninga tänava nurgal samas majas kus Jazz Cafégi. Peale Adamsoni tegutsevad seal Silja Palm, igati kena naisterahvas, ja Gert Silkin, kes minu mälus eksisteerib eelkõige suurepärase kitarristina Eesti omaaegsest juhtivast indie-bändist The Choice.
Gewa trepist teisele korrusele jõudes hõikusingi allaheitlikul häälel Andrest, aga vastas hoopis Gert, kes parasjagu kedagi mudis. Selleks õnnetukeseks osutus Silkini ametivend Adamson.
Kingsepal pole kingi, massööril pole tervis korras. Vähemalt seda see näitas, et üksteist nad usaldavad. Muidugi, võib-olla teevad sellist etendust iga kord, kui uus klient tuleb. Üks meister masseerib teist, too ägab, et “oi kui hea”.
Klient on võidetud. Samal moel võiksid lihaleti taga seisvad müüjad kogu aeg viinerit järada ja riigikogu liikmed iseenda tehtud seaduste järgi elada. Selline inimlik, kogemusel põhinev reklaam.

Sõber sõbra naha koorib

Tiibeti massaažiks valmistumine sarnaneb arvatavasti igaks teistsuguseks mudimismooduseks valmistumisega. Eemaldad sirmi taga rõivad-jalanõud, jättes ümber ainult niudevöö või aluspesu, oleneb, mida keegi kannab. Seejärel heidad massaažilauale kõhuli ja paned pea barankasse.
Andres pani mängima idamaise muusika, millega ilmselt alateadvust mõjutati ja tänu millele ma kaks päeva palju parem inimene olin, ning pakkus valimiseks välja kaks lõhna, mis just mulle sobivad. Roosi- ja safranilõhna vahel valida polnud keeruline. Kui juba, siis juba. Pane safran! Ükskord elame.
Safrani meeliköitva lõhna ja meloodilist ininat meenutava muusika saatel võidis Adamson mu selga õliga. Ta käed olid nii soojad ja hellad ja pehmed. Nagu kikerdaks selili soojades praekartulites.
Inimesele, kes massaaži ei talu ja selle talumisele varem mõelnudki polnud, mõjus Tiibeti massaaž üllatavalt meeldivalt. Oma osa said õlad, jalad ja käed. Tiibeti meditsiini mägede kõrgustele pürgiv Andres rääkis, et minu kui istuva töö inimese probleem on pidevast arvuti taga kükitamisest tingitud pinged seljas ja turjal.
Muidu ei olegi nii valus, aga kui Andrese helladest kätest ühel hetkel saatanlikud pressrauad said, oli pisar silmast väljast ja läbi barankakujulise peatoe tilkus tervisekeskuse pühale põrandale kannatava inimese sülge.
Edasine läks veidi mõnusamaks, kui selga asuti töötlema kuumade kividega. Polnud mingid hommikumaa imekivid, täitsa tavalised Maarjamaa omad hoopis. Ega aru saanud, kus kivi lõppes ja käsi algas, nahk hakkas tuimaks kiskuma ja tunded kuhtuma.
Tunded said äratatud, kui minu pahaaimamatu selja taga võeti kasutusele kupud.
Kuppudega on ikka ravitud külmetushaigusi, kuid nendega saab teha väga läbi võtvat massaažigi. Mööda higist selga, mille nahk vaakumiga otsekui näpitsate vahele tõmmatud, jooksid valujutid.
Parafraseerides Karl Ristikivi, peab ütlema, et kupu tee jätab jälje seljale, mille tõttu küsis Andres: “Ega sa lähemate päevade jooksul end avalikus kohas lahti pea riietama?”
“Õääööii,” vastasin sundimatu elegantsiga.
“Selge,” vastas mu piinaja ning lasi edasi.
Tundidepikkusena tundunud mõneminutilisele õudusele järgnes rahustav lõppsilitus. “That’ll do, pig, that’ll do,” ütlesid taas õrnaks muutunud käed.
Andres ei soovitanud eriti järsult tõusta. Hea soovitus, nagu ma oleksin seda suutnud. Venitasin end istukile, hingasin rahulikult ja siis sain püsti. Otsest kiiret ei olnud, nii et liigutasin nagu vati sees.
Pärast massaažiseanssi pidi veel töölt läbi astuma, kõik värvid olid veidi tuhmimad kui tavaliselt, udu oli laskunud maale, mille jumalad on surnud, ja mu seljal tulitasid justkui armid nendes kohtades, kust varem mu tiivad välja küünitasid.
Tiivad, valgemad ja tugevamad kui eales varem, kasvasid tagasi järgmisel päeval. Värvid naasid erksatena. Mul oli kerge olla ja ma lendasin. Sellest piisab, Andres, sellest piisab.

Lugu ilmus tänases Pärnu Postimehes.

Olavi Ruitlase “Naist” on meile kõigile väga vaja (DL)

2009-09-05T17:10:00.002+03:00

Olavi Ruitlase uudisteos “Naine” on päikesekiir roojases maailmas, jahe veesõõm janusele ja puhkehetk kurnatud meelele.
“Naise” ilmumise eel ja mõnevõrra selle järelgi kõneldi raamatust kui skandaalsest teosest, mis autori skandaalsest blogist välja kasvanuna võib kohtuasja tuua, sest selles võidaks ära tunda inimesi, kes ei pruugi tahta, et nad äratuntavad on.
Müügiargumendina ja seigana, mis kultuuriuudisekünnise aitab ületada, kõlbab selline rõhuasetus küll, kuid jäägu see tähelepanuta peamise kõrval - Ruitlane on kirjutanud väga hea raamatu, raamatu, mida on meile kõigile väga vaja.

Kole kooselu
Autor rõhutab teose alguses: “See lugu on pullisitt, midagi sellist ei ole kunagi juhtunud, kirjeldatud tegelasi pole reaalelus olemas: ei Naist, Väikest Naist ega kõige vähem Meest ehk mind ennast. Mulle meeldiks käsitlus, et sellel lool pole ka autorit. Iga lause taga on tarviline korrutada: fiktsioon ning kunstiline tõlgendus.”
Nii jäägu, sest kuigi lugeja ilmselt usub Ruitlase olemasolusse, ei pruugi talle kuigivõrd korda minna, kas kõik, millest ta kõneleb on päris või fiktsioon. Poleks üht kohtuseika ning suhteliselt ebameeldivat ja kunstilise väärtuseta blogi olnud, küll oleks “Naine” ikka väljundi leidnud, tähelepanu saabunuks ilmselt hiljem, aga teos tulnuks ikka suurepärane välja, sest teisiti see olla ei saaks.
Veiko Tammjärve teravmeelsete ja stiilsete illustratsioonidega “Naine” on kirjutatud ladusas stiilis, mis laseb isegi aeglasel lugejal enam kui kakssada lehekülge vähemalt pooleteise tunniga alla neelata. Iga peatükk keskendub ühele killule Mehe elust, tema suhtele Naise ja naistega, kes Mehele tähtsad. Noor Naine, Kirglik Naine, Kadunud Naine, Tütarlaps ja viimaks Väike Naine, kes vahetab Naise välja. Mehe ja tema erinevate Naiste kõrval elutsevad ja tegutsevad oma isiklike traagikatega joodikud, lollid maainimesed, ülemused, alamused, Perssekukkunud Hipi ja kõik teised, kellega me bussis ja poes kokku põrkame.
Naise, ehk nimitegelase, võtab minategelane Mees üksipulgi lahti, teised saavad mõistetavatel põhjustel raamaturuumi vähem, kuid piisavalt, et neist pilt moodustuks ja nad elavaks muutuksid. Näiteks Kadunud Naine teeb läbi metamorfoosi, olles enne Unelmate Naine. Eks olnud Kirglik Nainegi enne Kostüümilesbi.
Peamise tegevusliini, mis kirjeldab Naise ja Mehe koledat kooselu, kõrval ja sees paikneb hulk väiksemaid lugusid, mis viivad lugeja koos Mehega mõnele tavamõttes seiklusele, näiteks avalikule luulelugemisele kaasa või avavad lakooniliselt, kuid emotsionaalselt kõrvaltegelaste elu.
Tollest samast Unelmate Naisest, kellest saab Kadunud Naine, maalib autor pildi traagilisest algusest traagilise lõpuni. See naine on nagu lind, mis pimedusest tulijana valgustatud toast läbi lendab ja taas pimedusse kaob. “Mõned aastad hiljem läks Kadunud Naine hulluks … armid, mis kusagil sügaval tema sees, läksid ühekorraga lahti ning Kadunud Naine kadus endagi jaoks …” (lk 99) Väike labane lugu, aga võrratult komponeeritud.
Proosatekst tuleb Ruitlasel sama hästi välja kui värssides, kus esineb selliseid teema- ja riimileide, et Jaan Pehkki vaatab neile alt üles.
“Võite meie pilli julgelt / veega alla lasta / rohkem te ei röhitse / ega pane paska” (lk 23). Sellise tellimusluuletuse kirjutab Mees kõhupuhitustablettide turustamiseks. Nii saigi Mehest Luuletaja.
Luulet leidub “Naises” veelgi, mõned on tuntumad tekstid, mõned mitte. Minategelane ju luuletaja ning autor samuti, seega on luuletused omal kohal, kuid proosas kogutekst on juba ise nii poeetiline, et päris luuletused selle sees kahvatuvad. Kujutatav elu ise pakub palju enam poeesiat, selle sõna otseses, mitte ilustatud tähenduses, et luuletaja, isegi nii terase kui Ruitane seda on, sulg jääb nõrgaks. Kes Ruitlase luuleloominguga tuttav pole, neile on lühiluuletustest avastamisrõõmu ilmselt enam.

Räpane ja lõbus
“Naine” on stiililt Vonnegutlik. Realistlik tegevus vaheldub mõtiskluste, üldistuste ja tähelepanekutega. Jäänuks romaan vaid peateemat kandvaks ja jõuetut viha välja valavaks, nagu autori kunagine veebipäevik, polnuks ta suurt midagi väärt.
Ruitlasel on silma ja kätt detailide jaoks ja häid ning väga häid detaile on “Naises” küllaga. Iga stseen on läbi töötatud ja elatud ning iga mõte ja võrdlus hingepõhjast tulnud.
Ruitlane kirjeldab, mida tähendab viis, kuidas mees ja naine tänaval jalutavad, kuidas tõelise mehena käitudes naabrimehega kiskuda, et viimaks mõlemad avastaksid, et teine on täitsa mõistlik vana, kuidas maksta arveid, kuidas uppuda võlgadesse, kuidas kõige eest põgeneda ja ennast ning armastust leida.
Kuivõrd segaseks võib suhtlus ning suhete kolm-, neli- ja viisnurgad muutuda, näitab peakükk “Venezuela”, kui juba lahku läinud Mees ja Naine kunagist ühisvara jagavad. “Ta viskus põlvili põrandale, klammerdus kätega ümber mu jalgade ja karjus: “Qué te parece?” “Pienso irme,” ütlesin, mul oli tõesti aeg minna, taksomeeter tiksus halastamatult, “me salió muy caro mio.” (lk 176).
“Naine” pole kindlasti meestekas samas mõttes nagu naistekas on naistekas. “Naine” käsitleb võrdse karmuse ja aususega kõiki osapooli, pole ilutsemist, pole silmakirjalikkust, kuid on kamaluga siirust. Just oma siirusega see raamat ka mõjub, lisaks muidugi voolavale stiilile ning peensusteni väljatimmitud, kuid orgaanilisele kompositsioonile. Siirus ja ausus teevad “Naisest” romaani nii meestele kui naistele.
Ausamat, lõbusamat ja samal ajal traagilisemat kujutist sellest, milline võib olla, milliseks võib muutuda üks abielu, ei leia me naljalt ühestki teisest teosest, kasvõi sellepärast, et “Naine” räägib hoolimata kõigist maskeeringutest, nagu näiteks isiku- ja kohanimede puudumine, just nimelt ja ainult eestlastest, kuid kindlasti ei räägi ta ainult eestlastele.
Eesti kuulsaim ekspordiartikkel on naine, saagu, saagu, ma sajatan, nüüd selleks Ruitlase “Naine”, sest see räägib meestega ja ta räägib naistega, jätmata kõrvale ainsatki räpast, lõbusat ja kurba üksikasja ning sõnastab ära tõed, mis on nii lihtsad, et kipuvad kahe silma vahele jääma. “Sa maksad kõige eest, maksad oma tegude surnud lehma, mäletamata, kas lehm ise oli punane või musta-valgekirju.” (lk 177).

“Naine”
Kirjutanud Olavi Ruitlane
Toimetanud Leelo Laurits
Kujundanud Andres Rõhu
Illustratsioonid Veiko Tammjärv
Jumalikud Ilmutused 2009

Arvustus ilmus tänases Postimehes (AK).

Fotokunsti ülevaatenäitus "Pärnumaa Foto 2009"

2009-09-01T14:14:00.005+03:00

Silja Mäetamme foto ülevaatenäituselt "Pärnumaa Foto 2008"

Pärnumaa ajaleht Pärnu Postimees ja Pärnu Linnagalerii kuulutavad välja ülevaatenäituse “Pärnumaa foto 2009”, kuhu on oodatud nii professionaalsete kui asjaarmastajate Pärnumaa fotograafide tööd. Viiendat korda toimuv maakonna fotokunsti ülevaatenäitus leiab tänavu aset 7. oktoobrist 29. oktoobrini Pärnu Linnagaleriis ja Pärnu kontserdimajas (Aida 4).

Näitusele on oodatud fotod, mis soovitatavalt, kuid mitte kohustuslikult, on valminud eelmise või käesoleva aasta jooksul. Teemavalik on vaba, ainsaks piiranguks osavõtjatele on see, et autor elaks, töötaks või õpiks Pärnu linnas või maakonnas.
Iga osaleda sooviv fotograaf võib esitada näitusele kuni kolm üksikfotot (need võivad moodustada ka seeria). Fotod tuleb esitada valmiskujul, miinimumformaat on 30 x 40 cm (ligikaudu A3 formaat), maksimumi osas piirangud puuduvad. Soovitavalt esitada pildid raamimata.

Fotosid võetakse näitusele vastu Pärnu Postimehe toimetuses Pärnus Rüütli 14 teisel korrusel toas number 208 (kuulutuste vastuvõtt ja lehe tellimine) tööpäevadel kella 9-17. Tööde esitamise tähtaeg on 29. september 2009. Esitatud fotodele tuleb lisada pealkirjad ning autori nimi ja kontaktandmed.

Esitatud töödest teeb Pärnu Postimehe ja Pärnu Linnagalerii esindajatest koosnev žürii valiku, mis eksponeeritakse näitusel.

Fotode valmistamisega seotud kulud kannavad autorid. Valik näitusele jõudnud töödest avaldatakse ajalehes Pärnu Postimees ja autorit honoreeritakse vastavalt temaga sel puhul sõlmitavas autorilepingus toodud tingimustele. Seoses fotode avaldamisega võtab Pärnu Postimees autoritega ühendust. Ülevaatenäituse puhul pole tegemist konkursiga, seega parimaid välja ei kuulutata, küll aga antakse välja eripreemiaid.

Näitusel eksponeeritud tööd (samuti väljavalituks mitteosutunud pildid) tagastatakse autoritele alates 9. novembrist Pärnu Postimehe toimetuses.

Wimbergi süntees – lasteraamat pole lastele

2009-08-21T10:13:00.003+03:00

Wimbergi, kodanikunimega Jaak Urmeti loomingul on lastega tihe side. Ta on kirjutanud lastesaadetele originaalstsenaariume (vahendades Buratino seiklusi ning Tomi ja Annika juhtumisi), mugandanud eesti vaatajatele välismaa lastelaule, mis kõlavad „Tweeniepõngerjate” seriaalis, tõlkinud lastelugusid ning avaldanud laste-lühipoeeme raamatus „Härra Padakonn” (Varrak, 2008). Muidugi on Wimberg tegusid teinud puhtalt täiskasvanute kirjandusilmaski. Romaan „Lipamäe” (Varrak, 2002) oli ja on suurepärane teos oma fantaasiarohkuse ning eesti kirjanduses harva maagilise realismi, pigem isegi maagilise naturalismiga. Lisaks mahub küllalt noore kirjaniku loomingu nimistusse aukartust äratav hulk luuletusi, kirjandusajalugu jäädvustavaid intervjuusid ja mida kõike veel. Wimbergi luuleraamatud „Maaaraamat” (Huma, 2000) ja „Kärppsed” (Jutulind, 2006) ei muuda küll maailma, ja miks nad peaksidki, kuid kirjeldavad väga kenasti Wimbergi maailma.

Wimbergi ilukirjandusliku loomingu, kui stsenaariumid, libretod ja muu selline kõrvale jätta, vahetum ja siiram osa on tema suutlikkus manada isiklikust minevikust, eriti lapsepõlvest, tähenduslikke detaile ja need kavalalt vormistada, laskumata vähimassegi sentimentalismi, jäädes üheaegselt nii ajaloo kõrvaltvaatajaks kui selles elanuks. Eilsed pisarad on tänane naer ja vastupidi. Üksikinimese ja kultuuri ajalugu ning mälu kui selline esineb Wimbergi loomingus ikka ja jälle. Ta jäädvustab ja meenutab sündmusi, elab need taas läbi ning teeb uuesti elavaks. Tähtis on mitte unustada, kust me tuleme, näib Wimberg sageli ütlevat nii oma luuletustes kui suurepärases „Lipamäes”. Süüdistada teda nõukogude aja idealiseerimises on vist ikka püütud, kuid õnneks pole ta lasknud end sellest oma ülimas iseteadvuses segada. Nagu debüütkogul „Maaaraamat”, nii ilutseb hilisema tagasivaatelise „Kärppsedki” kaanel tühermaaks muudetud maastikul müristav või olesklev rasketehnika. Lapsepõlv on lapsepõlv ja selle sattumine absurdiks pööratud riigikorra aega pole kellegi süü ning kui tähtis riiklik iseseisvumine ka pole, ei evi see nii suurt tähtsust, et lapsepõlve kustutada. Iga korra ajal on eestlased tööd teinud, pidu pidanud ja puhuti ennast hästi tundnud ja just Wimberg võtab seda sagedasti meelde tuletada. Eri stiilidesse ja teemadesse suhtumiselt meenutab Wimberg uljast husaari või – see võrdlus meeldib talle endale ilmselt rohkem – musketäri.

Musketäriga maksab Wimbergi võrrelda igati, pole teda isikunagi raske sellesse rolli paigutada. Pealegi tuleneb musketäri mõiste musketist ehk tulirelvast, aga meile tuttavad ja Wimbergile sümpaatsed (arvestades, et ta andis oma kirjastusega Jutulind välja Richard Kaljo illustratsioonid Alexandre Dumas’ musketäritriloogiale) musketärid vehkisid eelkõige mõõkadega. Püssiga paugutamine võib olla tulemusrikkam, kuid selles puudub romantika ja elegants ning ajalooline ja järjepidevuslik taust. D’Artagnangi sai oma mõõga isalt. Kui musketär püssimehena kasutab eelkõige mõõka, avaneb meie pilgu ees süntees uuest ja vanast, robustsest ja elegantsest, kõrgest ja madalast. Samalaadset sünteesi on kasutanud ka Wimberg: raskeid teemasid käsitleb kergelt ja kergeid teemasid raskelt, ilusaks saab ilgus ja ilgeks saab ilu. Wimbergi sünteesi ülim aste on tänavu ilmunud raamat „Pille-Riin” (Jutulind, 2009). „Wimbergi süntees” kõlab nagu Murphy seadus. Wimbergi süntees: raamatu, mille ostsid lapsele, loed ise läbi ja lapsele ei anna. Wimberg on autor, kes võtab „Pille-Riinis” licentia poetica’st viimase välja.

Autor nimetab raamatut tagakaanel lasteraamatuks suurtele ja suurteraamatuks lastele. See määratlus on õige vaid üldjoontes, sest õigem oleks nimetada „Pille-Riini” siiski lihtsalt suurteraamatuks. Lasteraamatulikkus peitub toredas mõistes „suurteraamat”, muidu piisaks ju tavapärasemast määratlusest „romaan” või „jutukogu”, mida mõlemat võib teose kohta vabalt kasutada, kuid romaan oleks ehk kõige täpsem. „Pille-Riinist” teevad maagilise, kuigi ebatraditsioonilise romaani tema lugude seotus, tegelaste areng läbi jutukeste, eri vaatekohtade, pinget hoidvate ja tähelepanu kõrvale juhtivate hälvete kasutamine, mis loob loogilise terviku. „Pille-Riini” võiks isegi nimetada omamoodi arenguromaaniks. Oma tõde tagakaanele märgitud autoripoolses määratluses „lasteraamat suurtele ja suurteraamat lastele” muidugi peitub, kuid sisulisest tähendusest ning huvitavakõlalisusest olulisem on selle definitsiooni tululikkus võtmena raamatuavajale, et too esimese hooga päris ära ei ehmataks. „Pille-Riin” on suurteraamat, sest selle keel pole kergete killast. Ma ei mõtle siin Wimbergi isiklikku keelt, milles k, p ja t teatud tingimustel eesti keele normaalortograafiast erinevalt topelt kirjutatakse, vaid lausestust ja stiili. See pole lasteraamatulikult lihtne ja voolav, pigem astuvad laused raskelt ja kuidagi tümpsudes, rõhutades perekonnaliikmete võõrdumist üksteisest ja teineteisest möödarääkimist, mis viib ka kõige lõbusama tegevuse all tuksudes vääramatult ainsa võimaliku tulemuseni. „Pille-Riin” on lasteraamat, sest peategelane on väike tüdruk, kes mängib mänguasjadega, sukeldub oma fantaasiailma, on usalduslik ja uudishimulik ning tema tegemised jõuavad lugejani sõbralikus suure ja selge fondiga kirjas.

„Pille-Riin” on suurteraamat, sest isegi selle fantaasiarikkuse all on rusuv tumedus, katastroofi eelaimdus, mille mõistmiseks tuleb olla enesepiinajalikult tähelepanelik, sest hetkel, kui seda tajud, jääb see painama ning naljaka puändiga lugu, kuidas Pille-Riini ema ja isa maeiütle-teile-millele-lugege-ise-saate-teada nime otsivad, mõjub lõppkokkuvõttes kurvana. Nagu seegi, kui ema otsib halba energiat ja nõid tuleb seda välja ajama. Üle vindi keeratud lugu Eestis nii nõmedalt popiks muutunud esoteeriavaimustusest. Karikatuurne, kuid samal ajal terendab ikka rahuliku tänava äärses maja äng, mure, tüdimus, halb energia. „Pille-Riin” on lasteraamat, sest koosneb 21 loost, millest vähemalt pool on just õige lasteloo pikkusega, fantaasiarikkad ning hea dialoogiga. „Pille-Riin” on suurteraamat, sest täiskasvanu, kes seda lapsele ette loeb, tuleb ühiskonnast lapsepiinajana eraldada. Laps, kes selle ise vabatahtlikult läbi loeb, tuleb polikliinikusse katseteks anda. „Pille-Riin” on suurteraamat. Tegelasi on „Pille-Riinis” vähe. Nimitegelane ise, tolle sõber Karl-Johan ning nukk Jolanda, Pille-Riini ema ja isa, viimaste sõbrad Evelin ja Rain ning ootamatult raamatusse astuv minategelane, kelleks väga selgelt autor ise. Raamatu tegevus tiirleb muidugi ümber nimitegelase, kuid samavõrra saavad tähelepanu ta ema ja isa. Seega kõige täpsemalt saab peategelaseks tõsta perekonna. Pea igas loos avaldub Pille-Riini kaudu, paaril korral ka ema või isa kaudu, kuivõrd katki on perekond, mille tegemisi Wimberg meil jälgida laseb. Pille-Riin istub ema huumorimeele peale, bitšib ja ema-isa ütlevad, et alles siis, kui tööle mindud, palk teenitud, oma kodu hangitud, abiellu astutud ja lapsed saadud, alles siis võib bitšida. Ema mäletab kohtumist isaga ühtemoodi, vastaspool teistmoodi. Isa mõlgutab mõtteid kaotsiläinud võimalustest, juhustest, mis võinuksid kunagi elu muuta ja praeguse perekonna ning Pille-Riini olematusse saata, ema unistab õhkkergeks muutumisest ja äralendamisest.

Kui Evelin ja Rain vanematele külla tulevad, kuulab Pille-Riin oma isa juttu: „Minu meelest see armastus on nii üle võimendatud” (lk 87). Hiljem sekkub vestlusse ema. „„Ühesõnaga te tahate öelda, et inimene on nagu loom – ainult sööb ja sigib,” kostis ta päris teraval toonil. „Ühesõnaga, meie oleme praegu siis nagu kaks sellist looma – juba kolmteist aastat abielus?” pöördus ta oma mehe poole” (lk 89). Oma sõna ütleb sekka Evelingi: „Minu meelest on kahe inimese kooselu nagu chill . Saate aru? Selliseid asju nagu prints valgel hobusel või see „üks ja õige” või „kuni surm teid lahutab” – neid ei ole olemas” (lk 89). Mis jääb Pille-Riinil muud üle kui minna magamist teesklema, nagu ta tavatseb teistel juhtudel unistustesse-unenägudesse pageda nagu lugudes „Pille-Riin ja sünnipäev”, „PilleRiin ja metsalagendik” ja „Pille-Riin ja võluvalgus”.

Raamatu lõpuks on peategelase perekond kadunud, lagunenud, ja me näeme Pille-Riini läbi autori pilgu terava nina ja aruka pilguga tüdrukuna, kes suhtub elu muutumisse sama asjalikult, nagu ta ühes varasemas loos mõrva sooritanud nuku elektritoolil teise ilma saatis. Pühademunana on Wimberg peitnud „PilleRiini” kuuenda loona raamatusse jutukese Irm Weskitondi raamatust „Kaheksa ja pool lugu”. See on ilmselt ainuke päris lastelugu kogu raamatus. Lõbus, lihtsas stiilis, puändi ja moraaliga, nagu üks lastelugu olema peab. Siin teeb Wimberg meistri triki, otsekui deklareerides, et oskab küll lastele mõistulugusid kirjutada, aga ei tee seda mitte, ning hakkab kohe selle jutu järel hoopis rääkima, kuidas ta õlleuimasena teiselt mehelt naise üle lõi. Nahaal ja vembumees see Wimberg. „Pille-Riin” pole kerge lugemine ja võib nõrgema närvikavaga lugeja kaitsmed läbi kõrvetada, nagu see juhtus kellegi Merlega, kes kirjutab Orkutis Wimbergi raamatu kohta: „Mingit mõtet ma ei leidnud, kui mina selliseid kilde pilluks, siis viiks sõbrad/perekond mu psühhiaatri juurde.” Eks see üks hullumeelne teos ole, aga ta on päris, räägib päris maailmast, päris inimestest ja päris saadetest, mida nad telekast vaatavad. Tundes Wimbergi kui head sõnameistrit, saab kirjapandu sagedane ebaloomulikkus olla vaid tahtlik, igal juhul teeb see raamatu rõhutatult raskeks lugemiseks, mida igaühele kindlasti ei soovitaks – pereprobleemidest räägib näiteks Olavi Ruitlase „Naine” palju lõbusamalt ja ladusamalt –, aga kellel soodumust tuukritööks, neile pakub „Pille-Riin” ühe omamoodi, kummalise, kuid nukra elamuse, mis võib üles äratada mõnegi lapsepõlvekoletise.

„Pille-Riini” kaanel näeme ilusat fotot, millel pehmed mänguasjad kõrvupidi nööril rippudes kuivavad. Karu ja elevandi nägu on tuim, jänes teeb halva mängu juures head nägu ning muheleb kohtlaselt. Ilmselt kuivasid nad ära juba ammu, aga keegi ei tule neid alla võtma, sest kõigil on oma elugagi palju tegemist. Jõuad sa siis kõigist hoolida, kõiki märgata, kõiki aidata. Wimberg on püüdnudki „Pille-Riiniga” kõigist hoolida, kõiki märgata ja aidata, aga tal pole see õnnestunud, sest see ei õnnestu elus eneseski. Autor jääb raamatu lõpus pingile istuma ja mõtlema, et Pille-Riinist saab kunagi ilus ja tark naine, poeedi unistus. Ilusama tuleviku lootus jääb, kuid sellesse ei usu õigupoolest keegi. Ei autor, ei Pille-Riin, tema ema ega isa, ei Evelin, ei Rain. Ega lugeja. Tahate uskuda, minge kirikusse.

Wimberg, Pille-Riin. Kujundanud Tõnis Aaliste. Jutulind, 2009. 143 lk.

Lugu ilmus tänases Sirbis.

paar pilti positivuselt

2009-07-20T17:25:00.010+03:00

salacgriva positivuse festival oli oodatult kena. melu ja hääd muusikatki. jalgrattaga sai mindud ja tuldud. miski 75 km sinna, samapalju tagasi. reedel jõudis kenasti peale bedwettersit kohale. vedas. pühaba tahtis kuumus tee peal tappa, kuid kl 14 olime kenasti kodus, kuigi läbi nagu selle maa raha, kust me tulime.

melu oli positivusel nagu muda, ei heieta. muusikalisi elamusi pakkus reedel enim the tiger lillies kui professionaalne grotesk kuubis, ja lauba the whip kui rokk ja masin käsikäes ning ebony bones, hea energiaga muusika, väga emotsionaalne ja vahetu pluss lisapunktid lilla parukaga taustalaulja eest, kelle liikumine oli liigutav.

esimese päeva peaesineja oli prata vetra, mis oli jah, nii ja naa, rohkem kohalikule publikule, seda enam, et brainstormi nad ei teinud. teise päeva peamees oli moby ja seda ilmselt kuulamas kõige enam rahvast korraga. tasemel, aga mitte ülielamuslik. kõik tuttavad laulud tulid ära, üllatusi ei olnud, mittefännile erilist ajaraisku ei kujutanud, korralik ühesõnaga.

sinaiida õu konnor esines ka. iiri värk, nõudnuks teistsugust meeleolu ja päritolu.

muust tohutust staffist, mida näidati jäid meelde spacedog telk, kust kõlas smiths'i, curet ja muud klassikat, palju igasugust sööki, näiteks spiraalvorstid ja hea kohv ühest kohviputkast.

telkimisala oli ülisuur, rahvas enamasti mõistlik ja karjuti öösel mõistlikkuse piires.

kokkuvõttes on positivus ääretult vinge. oleksin tööl, kirjutaksin sellest pika ja põhjaliku kiidulaulu, aga et puhkan, siis näitan paari pilti ja puhkan edasi. rahu.

ebony bones esineb. väga väga tase.

the tiger lillies esineb. vaieldamatu lemmik tänavuselt positivuselt. trummar oli nii lahe vana, et ta tuleks maha lasta. nii lahe ei tohi lihtsalt keegi olla. tal oli rott taskus.

telkimisalal oli mitu telki.

minge järgmine aasta ise ka... ma lähen küll.

ja lõpetuseks väike helinäide the tiger lillies'ilt. nautige!

Kikilipsuta karvane elukas

2009-07-03T14:26:00.009+03:00

Mitmekülgse kirjaniku ning kunstniku Aapo Ilvese luulekogu “Tulen öösel sulle koju” võtab kokku viljaka autori erinevad loomesuunad ja pilt temast kui lihtsalt muheda keelega sõnakeerutajast on kerge hajuma.
Ilves on omamoodi fenomen eesti kaasaegses kirjanduses. Ta on rohkem olemas ja meie kõrval kui nii mõnigi teine, kuid teatakse teda pigem teisejärguliste faktide ja seikade järgi nagu punane juuksepahmakas, elukoht Räpinas ja aastaringne suvehüsteeriline olesklemine Maarjamaa eri paigus.

Meie kõrvus istub Ilves sageli, sest arvatavasti on ta üks sisukamaid ja viljakamaid laulusõnade autoreid tänases eesti muusikapildis. The Sun, Eliit ja kes iganes kõik veel on tema häälikud kummitama häälitanud ja sealt neid enam välja ei saa. Võtkem kasvõi geniaalse “Väikeste linnade mehed on lollakad”, mille on surematuks laulnud Jaan Pehk ise. See on liiga ilus, lõbus, liiga kurb.

“Tulen öösel sulle koju” sisaldabki muu materjali seas laulutekste, millesse raamatusse köidetuna parem süveneda on, kui neid raadiost näituseks Tanel Padari laulu kuulates.

Kui Padar laulab, et kuu on päike, siis mõtled eelkõige, et rokimees on lihtsalt segi ja ümised temaga kaasa kasvõi igatsusest, et endal nii huvitav elu pole. Loed aga Ilvese raamatust nimetatud laulu sõnu: “Elada vaid, et käia tööl / töötada või, et lahti saaks / lasta vöö valguses valge kuu” (lk 90), siis ketrub ajus lahti hoopis sügavam sisu ning viib mõtted sellele, miks kuramuse pärast kogu oma elu tööga peab täitma, muud nagu polekski.

Laulutekstid, nii teiste kui Ilvese enda poolt kenaks lauldud moodustavad autori loomingust siiski väiksema, kuigi tuntuma, osa. “Tulen öösel sulle koju” toekam osa on tõsised luulemõtisklusest elust meie ümber ja selle mõttest üleüldse. Ilves harutab olemist lahti läbi portreede näiteks väiksest maksupetturist: “olen väike maksupettur / tõmban tillist eesti riiki” (lk 35) ja väiksest kriminaalist: “olen väike kriminaal / viibin vangitornis / sest mul maksmata banaan / unus ostukorvis” (lk 34). Sama jätkub läbi luuletuste “Väike varganägu”, “Talisportlane”, “Maletaja” ja “Väike politseinik” (lk 37-40).

Natuke contralik näib, aga las ta näib, sest Contra ongi vaese mehe Ilves, kes omakorda - aga vaid lõbusa vemmalvärsside asjus - on vaese mehe Olavi Ruitlane, kes omakorda on vaese mehe Pehk, kes omakorda on vaese, väga vaese, nii vaese, et isegi telekat ei jaksa osta, mehe Contra. Asja mõte seisneb selles, et rahval on vähe raha ja rikka mehe kirjanik on Eestis ainult Armin Kõomägi.

Elust enesest kõnelevad tekstid pole sugugi nii lõbusad, kui ehk Ilveselt ootaks või kardaks, lüürilisi mõlgutusi ja tumedamatki irooniat jagub piisavalt sõnamängude ja aasimiste vahele. Viimaste kohta arvas Jürgen Rooste Sirbis (Sirp 22.05.2009), et “Ent riimitud naljad, mis pole väga naljakad, ja naasama vemmaldamine võinuks raamatust “Tulen öösel sulle koju” välja jääda.”.

Sellega on nii ja naa. Eelkõige on raamat siiski kokkuvõte ja jäädvustus Ilvese mitme-aastasest tegevusest, pole ju tal korralikku luulekogu (kaantevahelisi ühisesinemisi on ikka ette tulnud ja proosat ning näidendeidki ilmunud) enam kui kümne aasta jooksul väljunud, arvestades, et “Üks pedajas” ilmus 1998. aastal.

Jäänuks vemmaldamine välja, saaks lugeja haledalt petta, sest eks seda Ilveselt ju eelkõige ootad, aga eks see üldmuljet veidi rikub, kui õigupoolest ei oska teost lugemise ajal ei otse meelelahutajaks ega mõttelahustajaks määratleda.

Andra Teede toimetatud “Tulen öösel sulle koju” peamine väärtus, hoolimata küllalt läbisegi luuletustest kvaliteediga geniaalne-väga-hea-no-ma-ei-tea, jääb jäädvustuse fakti, et Ilvese looming on kaante vahel ja laseb antoloogiana paremini mõista selle nähtuseks kujunenud andeka mehe tegevusi ja ütelusi.

Ilvese teravikud on suunatud igasse ilmakaarde nii temaatiliselt kui žanriliselt, vahelepõikena seda, et tema kunsti tahtnuks raamatus enamgi näha, mis omakorda võib mõne terava otsa nüristada.

Omaette komplekti moodustab raamatus murdeluule, kuid need, kellel lõunaosariikide keele mõistmine pärsitud, jääb see osa paraku vahele. Murdeluulet on seda mitte mõistval inimesel parem kuulata kui lugeda, intonatsioon mängib tähendused kätte.

Kas me saame teada, kes on Aapo Ilves? Usutavasti saame. Autor tuleb meile isegi poolele teele vastu: “mina ei taha olla ei ole / eesti kirjanduse navitrolla / jaagupkreem savisaar / hassokrull ellekull / mutt koer kala // mina olen eesti kirjanduse ilves / kikilipsuta karvane elukas / tules ei upu vees ei põle / ilus loom // anna ainult aega / too oma tütred minu kihude altarile / sest neil on seal hää” (lk 14).

See enesepilt on usutav, tõepärane, omamoodi lihtsuses armas ning sarkastiline, nagu raamatust lõppkokkuvõttes hangitav elamuski.

"Tulen öösel sulle koju"
Kirjutanud Aapo Ilves
Toimetanud Andra Teede
112 lk
Väike Kirjastaja 2009

APPDEIT: lugu läks ka rajoonilehte

Sofi ja mina. Intekas

2009-05-18T10:16:00.004+03:00

Sofi Oksanen, nii “Stalini lehmad” kui “Puhastus” räägivad Eestiga. Olete küll juurtega Eestist, aga see ei anna ometi põhjust Soomes just Eestist kirjutada. Miks käsitlete Eesti ajalugu?

Aastaid tagasi ma ei teadnud, et hakkan nii noorelt raamatuid kirjutama. Mõtlesin, et käin kõik koolid läbi, asun tööle, teenin raha ja kui kõik on korras, hakkan kirjutama. Ega ma ennast nii targaks poliitikas ja ajaloos pidanud, et võiksin kirjutada sellise raamatu nagu “Stalini lehmad”.
“Stalini lehmasid” hakkasin kirjutama enam-vähem 2000. aastal ja siis märkasin, et minuealised soomlased enam Nõukogude Liitu ei mäleta, nad ei tea, mis see oli. Mõtlesin, et ega see nõukogude elu noortele nii huvitav olegi, et nad selle raamatu ostaksid, kuid nad ostaksid raamatu söömishäiretest. Vanemad inimesed ostaksid küll raamatu nõukogude ajast ja küüditamistest, kuid mitte söömishäiretest.
Kui kaks teemat on ühes raamatust, ostavad nii ühed kui teised ja loevad mõlemast. Nii läkski sellega hästi.
“Puhastus” oli näidend ja kui ma selle kirjutasin, ei mõelnud ma, et teen sellest hiljem romaani. Kui näidend sai valmis, oli palju detaile ja kraami, mida oleksin tahtnud kirjutada, kuid need ei sobinud näidendisse. Lavastus kestab vaid kaks tundi – inimesi ei tohi pikemaga piinata – ja näidend ei võta nii palju detaile vastu kui raamat.
Mõtlen, et kirjutan Eesti ajaloost terve sarja. Kaks on nüüd ilmunud ja teemat on veel kahe jaoks, aga rohkem ma ei ütle.

Nii et “Stalini lehmadega” oli teil kaval plaan teha raamat, mis kõigile peale läheb?

Jah.

Olete nii Eesti kui Soome minevikuga palju tegelnud, kahel maal on minevikus ja praegugi palju ühendavaid momente, teiegi olete üks neist. Mis te arvate, kas Eesti ja Soome tulevikus on neid kokkupuuteid veelgi rohkem?

Ma ei oska seda öelda. Ma pole nõid, ei oska öelda, mis homme juhtub.

Kas Soome nooremale põlvkonnale läheb nende kodumaa minevik korda?

Oleneb muidugi inimesest. Soomes on üks selline suur valus sündmus kodusõda. Võttis aega 50 aastat, et sellest õigesti rääkima hakata, ja see oli suur asi. Mina ei mõista neid ajaloosündmusi nii, nagu väga paljud soome noored mõistavad selle järgi, mida nende vanavanemad neile on rääkinud.
Mul on väga palju sõpru, kes ei tea oma pere minevikust midagi ja kes ei ole huvitatud Soome ajaloost. Siis on neid, kes lähevad armeesse ja kellele on Soome iseseisvus suur asi. Arvan, et ajalugu läheb Eestis inimestele rohkem korda, see peabki nii olema.
50 aastat tagasi tehti Soomes selliseid filme, kus Soome sõdurid olid väga inimlikud, nad olid inimesed. Nüüdsed filmid Soome lähiajaloost on väga valged kangelasjutud. Seal ei ole enam inimesed. Filmitootjad ise ütlevad, et ükski soomlane ei taha teada, et Soome suur sõdur oli inimene, kes kempsus käis.
Nüüd on ilmunud raamatuid, nagu “Rumal sõda”, mis räägib, kuidas Soome armees sõdurid narkootikume kasutasid, aga see on haruldane ja ma ei usu, et sellest oleks varem olnud võimalik rääkida.

Olete oma raamatutes aus, minu arvates on just ausus ja selge vaade inimestele ning sündmustele teie loomingus väga olulised.

Minu teoste tegelased on eelkõige inimesed ja teemad on universaalsed. Kui raamatut kirjutan, ma ei tea seda, aga kui räägin lugejatega neil teemadel, on samalaadseid lugusid igal maal ja igal perel.
Rääkides “Puhastusest”, siis näiteks Soome ajakirjanikele peab seletama, mis on tsensuur, nad ei tea seda, aga kui “Stalini lehmad” ilmus Hispaanias, ütlesid sealsed ajakirjanikud kohe: “Tsensuur – see on normaalne asi!”
Ma ei oska öelda, kas see, mida kirjutan, on selline, et inimesed, kes ei tea Eestist midagi, võiksid tunda raamatutegelastele kaasa. Ma ei tea seda, aga kui nii juhtub, on mu raamat õnnestunud.
Kirjutan ikkagi väikese inimese vaatepunktist. Näiteks metsavendadest tahtsin kirjutada kodu poolt vaadates. Ma ei tahtnud kirjeldada legendaarseid metsavendi ja rääkida, mis on nendega juhtunud. Tahtsin rääkida sellest, milline oli sel ajal naiste ja laste elu.

Olete koostööd teinud Imbi Pajuga, kuidas see on sujunud?

Toimetasime koos artiklikogumiku “Kõige taga oli hirm”. Suhtlesime sel teemal, olime rääkinud Soome lugejatega ja alati tulid samad küsimused. Näiteks küsiti, kas eestlased oma ajalugu ei uurigi.
Väga imelik küsimus, aga Soome kirjastajad ei taha eesti raamatuid tõlkida ja tulemuseks ongi vale arvamus, et eestlased ei kirjuta oma ajaloost.
Sellepärast tahtsimegi esitada Soome lugejatele, missugust uurimistööd on Eestis nüüd iseseisvusajal tehtud. Olen väga õnnelik, et saime raamatusse Ivo Juurvee väga huvitava artikli ning kirjutised Lauri Mälksoolt, Peeter Tulvistelt ja teistelt Eesti-uurijatelt. Arvan, et sellisele raamatule oli tellimus.

Kui teist Eestis kõneldakse, unustatakse vahepeal võib-olla isegi ära, et olete eelkõige tänapäeva Soome kirjanik, mitte pelgalt ajaloo lahtikirjutaja. Kas soomlased armastavad omakeelset algupärast kirjandust ja kuidas seda vastu võetakse?

Soomlased ostavad rohkem oma kodukirjanike raamatuid. Arvan, et tänavu on väga kõrge tasemega raamatuid ilmunud. Ma ei oska öelda, mis on täpselt “palju”, aga ikkagi ostetakse soome kirjanike teoseid rohkem. Muidugi “Harry Potterit” ostetakse soome kirjanikest enam, aga siiski …
Kümme aastat tagasi või midagi sinnapoole oli aeg, kui omamaist kirjandust eriti ei väärtustatud. Nüüd on sellega küll kõik väga heas korras, kuid igal maal on inimesi, kes ei loe, mis sa sellega ikka teed.

Meil on internet, televisioon, mis kõik veel. Miks ikka veel kirjutatakse raamatuid ja miks neid loetakse?

Sellepärast, et kirjandus on kunst. Kunst ei ole sama, mis internet või meedia. Igasugust meelelahutust on igal pool ja väga palju on lugemist, mida varem ei olnud.
Soome õpetajad on natukene närvilised sellepärast, et poisid loevad ainult internetist, aga ei loe raamatuid. Minu arvates pole see mingi probleem, sest nad ju loevad. Lugemine on tähtsam kui raamat. Kunagi kirjutati papüürusele, siis paberile ja varsti kirjutame elektripaberile. Aeg muutub ja muutub seegi, kuhu kirjanik kirjutab.
Võib-olla vanemad inimesed arvavad, et selles on oht, kui loetakse arvutiekraanilt, aga mina sellesse ei usu.

Kirjandus on kunst, nagu ütlesite. Kahtlemata nii see on. Kas kunst päästab maailma?

Maailma saatuse määrab kaubandus, aga kunstiga võib maailma parandada.
Psühholoogid ütlevad, et inimese aju pole selline, mis suudaks tunda sümpaatiat miljonite vastu. Uudised, ajalooraamatud sisaldavad palju arvandmeid, kui palju inimesi on surnud siin või seal.
Pole võimalik, et inimene statistika vastu empaatiat tunneks. Kui lugeda üks jutt, lugu inimesest, on võimalik paarile raamatukangelasele kaasa elada. Nii võib lugeja saada aru ajaloost, teistest inimestest, teistest kultuuridest. Kõik see tuleb lähedale. Mina usun, et kui inimene näeb võõrast inimesena, ei taha ta teda tappa.
Kui “Puhastust” kirjutasin, uurisin arhiivis NKVD toimikuid ja neis ei räägitud inimestest, vaid objektidest, materjalist ja elementidest. Arvan, et need inimesed, kes NKVDs töötasid, jõudis sinnamaale, kus teised inimesed olid lihtsalt elemendid. Nii on väga lihtne öelda: “Võtke kinni see objekt!” See on teine asi kui öelda: “Võtke kinni see inimene!” Sellepärast ma seda toimikute keelt kasutasingi.

Olete Soomes väga populaarne ja kõrgesti tunnustatud. Kui olulised need tunnustused, eriti Finlandia kirjanduspreemia, teile on?

Need on muidugi väga suured asjad. Arvan, et nüüd võiksin kirjutada telefoniraamatu ja kirjastaja ütleks, et väga hea, trükime ära.

Kas selles mõttes, et kõik, mida puudutate, muutub kullaks?

Ega see nüüd normaalne ole, pigem õudne, aga selles osas vabastav, et kui kirjutaksin midagi väga halba, on mul eelmised raamatud ju olemas.

Kindlasti on järgmiste teostega keerulisem, sest ootused on kõrged.

On, ja see vist ongi kõige suurem probleem. Väga paljud lugejad armastavad minu raamatuid, aga ma ise ei tea, milline tuleb minu järgmine raamat.

Olete mitmel korral Eestis lugejatega kohtunud, milline on olnud kõige meeldivam tagasiside?

Mulle on väga meeldinud, et inimesed räägivad oma perekonna elust. Inimesed ei taha teada niivõrd minu lugu, kui räägivad oma vanavanemate saatusest.

See on ju see, mida me kõik tahame – et keegi meid mõistaks.

Jah.

Ilmus PPs

Pildi joonistas Andres G. Adamson

Üksik valgekrae varasügiseses Tallinnas (prw)

2009-05-15T09:56:00.002+03:00

Peeter Helme moodustab koos kunagiste Mungi-kaaslaste Chaneldiori ja Toomas Verreviga seltskonna, kes tänasel päeval tänase päeva elu tuleviku jaoks kirja paneb.
Peeter Helme võttis oma teises romaanis „September” lahti kirjutada valgekrae elu tänapäeva Eestis, täpsemalt Tallinnas. Vaatluse all on 70ndate lõpus ja 80ndate alguses sündinute põlvkond, kellele on nõukogude aeg parimal juhul hägune mälestus varasest lapsepõlvest ja kelle teadlik elu on kulgenud vabas maailmas, kus kõigepealt tuleb üksikisik ja siis kollektiiv, erinevalt vastupidise suhtumisega ajajärgust, mil arenesid nende vanemad.

„Septembri” tegevus on antud edasi nimetuks jääva minategelase vaate- ja mõttepunktist. Riigiasutuses töötava juristi päevi täidavad tüütu töö, vaidlused iseendaga, napsutamine rohkem või vähem tüütute kolleegide seltsis või üksipäini kodus õlut libistades, arvutiga mängides ja vastavalt vajadusele masturbeerides. Lugeja ees rullub lahti küllaltki mõttetu ja tüütu elu, mida on kirjeldatud peensusteni, ülimalt realistlikult ja täpselt. Nii ei juhtugi suuremas osas raamatust õigupoolest mitte midagi. Samad rajad, samad mõtted, sama käitumine, Coca-Cola ja meilivahetus. Tema elu on lihtne ja kergesti tarbitav nagu panniroog kanast, türgi ubadest ja ananassist (vt arvustuse lõpp). Minategelase elu on nagu septembrikuine vihm – ühtlane, üllatusteta ja hall. Nii sobib romaani meeleolukirjelduseks üks lause teosest endast: „Vihma kallab, mitte midagi huvitavat ei juhtu” (lk 45).

Kogu arvustus tänases Sirbis.

Pühamees ja lutikad

2009-04-14T10:05:00.001+03:00

Läinudkesknädalases Kesknädalas kirjutas Pärnu linnapea Mart Viisitamm, kuidas kaitsepolitseinikud teda kiusavad, ning lõpetas leheloo kategoorilise teatega: “Mina aga tellisin linnavalitsusse “lutikatõrje“. Aitab pealtkuulamisjamast!”.
Hiljem selgus, et ta oli tõepoolest lasknud enda ja abilinnapea Simmo Saare kabinetist “lutikaid” otsida. Linnapea sõnutsi olnud tegu eraviisilise tellimusega, mille hind ei kuulu avalikustamisele.
Arvestades, et pealtkuulamisseaded jäid leidmata, võib järeldada, et need olid kas hästi peidetud või oli eraviisiliselt tellitud otsija oskamatu. Linnavalitsuse vastas asuvalt Vanalt turult võib ju eraviisiliselt igasugu ametimehi leida, kas nad aga tõesti oma tööd oskavad, pole alati kindel. Võimalust, et “lutikaid” üldse kabinettides ei ole, ei maksaks kaaludagi, sest sellisel juhul ei saaks Keskerakond nii kindlalt kõneleda politseiriigist ega sellest, et vaba ühiskonna nimel on vaja liikuda parteikontorist ettenäidatud suunas.
Siiski, pole palju uut päikese all. Sama lugu nagu juhtus Viisitammega, on kord juba toimunud: sellest pajatas Ostap Bender Ilfi ja Petrovi surematus teoses “12 tooli”. Meenutagem kokkuvõtlikult.
Bender vestis loo krahv Aleksei Bulanovist, kes tõmbus ilmalikust elust kõrvale, võttis uueks nimeks Jevpl ning asus agaralt liha suretama. Pühamees Jevpl seadis end metsas sisse ja veetis oma päevad tammelaudadest kirstus, mõtiskledes elu üle ja tarvitades toiduks vaid kuivikuid.
Möödusid aastad ja Jevpli mõtted olid muutunud kristallselgeks. Ta oli täielikust valgustusest ivakese kaugusel, kui tema erakukoobast külastasid punaarmeelased, sest riigikord oli Venemaal vahepeal muutunud. Punaarmeelased vaatasid veidi aega mõtteisse süvenenud ja ilmaelust kaugele jäänud Jevplit ning lahkusid. Järgmisel päeval tundis Jevpl, et ei suuda enam meditatsioonile keskenduda. Tal oli ebamugav ja ta pöörles rahutuna oma kirstus.
Kui kohalik talumees tuli kuulsale erakule kuivikuid tooma, hakkasid tal ehmatusest käed värisema, kuuldes pühameest esimest korda kõnelemas. Jevpl palus tuua natuke petrooleumi, sest tema kirst kubises lutikatest. Ei aidanud petrooleum ega pulber “Aragats” ega miski muu lutikatõrjevahend. Jevpl avastas, et ei mõte enam elu mõttele, vaid ainult lutikatele. Nii jättis ta oma erakliku elu ja asus Peterburis tööle voorimehena.
Selline oli Jevpli, varasema nimega Aleksei Bulanovi saatus ja samalaadne on Mart Viisitamme, kunagise nimega Markko Laidineni saatus. Tulevad punaarmeelased või kaitsepolitseinikud ja rikuvad pühamehe tee valgustatusele. Traagiline, väga traagiline, kuid positiivne noot olgu see, et häid voorimehi läheb ikka vaja.

Pildi joonistas Andres G. Adamson.

Vastused küsimustele, mida ei küsita (prw)

2009-04-03T10:09:00.003+03:00

Telemängu “Kuldvillak” (Jeopardy!) formaat näeb ette mängijatele vastuse andmise, mille järel peavad nood esitama küsimuse. Mängija vastus, õigemini küsimus, loetakse õigeks ainult juhul, kui see öeldakse vormis “kes on …?” või “mis on …?”

Minu ees laual, kohe hüperloidi kõrval, lebab kolm värsket raamatut, millest igaühe autor rohkemal või vähemal määral, kuid tähelepanuväärselt sageli, annab vastuseid küsimustele “Mis on kirjandus?”, “Kes on kirjanik?”. Punkti saab kirja ka küsimuste eest “Mis on luule?”, “Kes on luuletaja?”.

Vastused leiab fs’i raamatust “Alasti ja elus” ja Toomas F. Aru teosest “Tahaks keppi Jääääre saatel” ning Jan Kausi miniatuuride raamatust “Miniatuurid”. Kõik kolm ilmutas (:) kivisildniku kirjastus Ji, esimene jõudis igale poole läinud aasta lõpul, ülejäänud kaks tänavu.
Kausi, fs’i ja Aru uudisteoste kõrval jäi emakeelepäeva paiku õpilasile ja muidu rahvaile kirjandusest ja neist kolmest rääkima minnes näppu Jürgen Rooste “Tavaline Eesti idioot” (Ji 2008), mis klappis kolmikuga kenasti ja visandas eesti kirjanikust emakeelepäeval ühe lõbusa ja valusa pildi, iroonilisema kui teistelt leida võib.

Peatükis “Luuletaja elu” räägib Rooste emakeelepäeval ärkavast luuletajast, kes soomülkast välja ronib, mõrvab kägistamise teel ülikonna omandamise eesmärgil riigiametniku, läheb kooli, etleb lastele oma värsse ning ronib pärast mülkasse tagasi. “Ainult üks suur kurb silm / jääb pinnale kallerdama” (Rooste 2008: 29).

Õnneks ronivad mõned ikka välja, osa neist isegi valges. Aru, Kaus ja fs on igal juhul välja roninud. Koos käsitlemiseks passivad nad seetõttu, et tegu on vaat et äärmuseni erinevate raamatutega, esitlesid nad neid üheskoos, kirjastaja on sama ja luuletaja ning luule olemusega tegelevad kõik kolm, küll vormiliselt väga erinevalt, kuid sisuliselt mitte nii väga.

...

Kogu lugu ilmus tänases Sirbis.

Käsitletud teosed: fs "Alasti ja elus", Jan Kaus "Miniatuurid", Toomas F. Aru "Tahaks keppi Jääääre saatel".

viktori mälestuseks. lühidalt ja pateetiliselt

2009-03-27T10:06:00.002+02:00

Tänase Sirbi vahel ilmunud Fenno-Ugria Teataja lõpuküljel oli väike mustas raamis In Memoriam: “Viktor Berthold 1921-2009 Viimane emakeelne liivlane Lätis”. Mõne aastakümne pärast ilmub hiinakeelses Sirbis samalaadne kuulutus: “Jaan Kask 2030-3000 Viimane emakeelne eestlane Eestis”.

Siin Viktori mälestuseks lühike ja pateetiline luuletus.

sa räägid
eikellegi keelt
ja elad
eikellegi maal

aastast 2009
sa lebad
jalad külmad
pea
ajaloo
pääl

vana mees tahab keppi

2009-03-06T10:17:00.001+02:00

Toomas F Aru debüütkogu nõretab isiklikest ja ausatest klaarimistest filosoofide, meelenõtrade kaasinimeste, õilmitsevate kultuurinähtuste ja eelkõige iseendaga.
Aru luulekogu pealkiri koosneb kahest osast. Esimene pool kõlab kenasti, kuid mõjub silmakirjateenritele nilbelt, mistõttu nad ei suuda seda avalikult välja öelda, teine pool kõlab samuti kenasti, aga seda ei suudeta hääldada. Raamatu nimi on “Tahaks keppi Jääääre saatel ehk Georges Charles de Heeckeren D’anthes pihtimus”.
Seisab siis korralik kodanik raamatupoes, võtab roosaka raamatu kätte, sirvib läbi, vangutab pead, et oi, see nüüd küll raamat ei ole, ning ei saa pärast isegi kellelegi eelmainitud põhjustel öelda, mis raamatu kohta ta nii arvas.
Korralikul kodanikul saab uni rikutud. Ta vähkreb oma valged voodilinad kortsu, otsaesine kattub külma higiga ja öösel kell 04.27 ärkab ta rahutust unest karjatades: “Ma ei saa! Aru!” Hommikul kodanik enam ei hinga, aga ta ei märka seda, sest ta pole seda õieti kunagi teinud. Ta läheb tööle. Ta istub laua taha. Ta kukub näoga kuvarisse.

Lugeda tonn, et mõista grammi
Aru maalib raamatus iseendast pildi kui vanast mehest, kes planeedil Maa vahelduva eduga pihku peksab, Wittgensteini ja Freudi tsiteerib, austab ja mõnitab, ning mistahes pinnalt iseenese moondunud peegelpilti näeb.
Tegelikult pole Toomas Fransiscus vana midagi. Ta veedab suurema osa päriselus aega noorte seltsis, noortekeskusi juhtides, mistap tal on selline tunne taustsüsteemi tõttu tekkinud. Üks mitmest tõestusest on luuletus “Lembekene”: “su jää taga / on liiga palju / kirge / tuld / ja leina / lihtsalt olen / piisavalt vana ja nilbe / et seda kõike märgata”.
Töötaks ta vanadekodus, millega ta kindlasti kenasti hakkama saaks, oleks tulemus ilmselt teine, kuid ainult üldjoontes.
Mina-kuvandi loomine hoiab kogu “Tahaks keppi Jääääre saatel” tekstid tervikus. Kujundite hulk on piiratud, aga kujundid on tugevad ja panevad alguse keskpaiga ja lõpuga korralikult kokku.
Jah, see on suhteliselt ropp raamat, kuid just nimelt suhteliselt. Esiteks pole tema roppus põhjendamatu, vaid osa ausolemisest. Aru on ise ropp ja rõve inimene, kuidas saakski temalt loota luuletaevalaterna-laadis luuletusi. Teiseks pole obstsöönsused pingutatud, vaid orgaanilised ning kogu konteksti tõttu mõnevõrra vältimatudki.
Need kuuluvad Aru loodavasse maailma ja maalivad lõppkokkuvõttes pildi, mis pole räuskav, vaid analüüsiv: “nuh / olmeonanist / siuh siuh / pihku / ja siis / schopenhaueri elutarkust lugema / masturbatsioon / algab hiljem”.
Kes sõnade taha näeb, näeb, mida öeldakse.
Aru iseloomustab oma loomemeetodit kui copy ja paste’i ehk siis “lõika ja kleebi looming”. Võimalik, kui ta ise nii ütleb, aga, teate, see ropp kaabakas on nii palju lugenud, et tema tsitaatide lõpuni mõistmiseks tuleb lugeda vähemalt tonn raamatuid. “Klassikalises kultuuris / on nii palju / varjatud / radikaalsust,” jõuab autor järeldusele. Otse loomulikult, Toomas, ja selle tõestamiseks ei pea sugugi alati Bachist tehnilise rikkega Steve Reichi tegema, piisab su raamatust endast.

Terav, lüüriline ja targutav
Aru on raamatu parimatel hetkedel vahe ja terane, helgematel hetkedel ootamatult lüüriline ja südamlik, halvimatel kipub targutama.
Vahe: “aga mõni hommik / näen ma / nii sitt välja / et võiksin vabalt mängida / saag nelja filmis / saagi” (“Aga”). Lüüriline: “kurb on siis / kui on kurb / põhjusi polegi / nagu ka tagajärgi / lihtsalt istud / ja / kurb” (“Kurb”). Targutav: “möödudes inimestest / mõtlen tihti / toodetakse teid kuskil” (“Hommikune emotsioon”).
Aru kui meie oma revolutsionäär ja vasakpoolne jääb selles kogus pigem tahapoole, ehk vaid luuletuses “Hommik” toimub töölisklassi ja kumeda kauniduse groteskne kokkupõrge: “ära inise enya / tööle hakaku akutrell”. Ja selles osas ongi põhimõtteliselt kõik.
Teravuse, roppuse, südamlikkuse ja targutamise vahele mahub emotsioonide varjundeid kuhjaga. Autor võib oma emotsionaalsust ja iseennastki, eitada, kuid lõppkokkuvõttes teeb ta seda nii emotsionaalselt ja egotsentriliselt, et eitab eitust. (NB See lause oli siinse arvustuse kõige sügavmõttelisem ja olulisem. Mmmmõnus.)
Toomas F Aru luulekogu on ühtekokku sõõm värsket õhku läppunud maailmas. Peltsebul aetakse Peltsebuliga välja ja tindipotiga viskab Aru mitte vaid kuradit, ehk iseennast, nagu Martin Luther, vaid ka kõiki ettejuhtuvaid muusasid. Aru penetreerib maailma, kus peast ei kao Liisi Koiksoni laulmine, ballett toob esile kiima, koledad naised on kuival ja luuletavad ja kus iga neeger ei plõksi.
Kokkuvõttes on tegu väga intelligentse ja tundelise teosega. Seda võib lugeda, võib lihtsalt osta ja koos iseendaga ära põletada, et maailma oma arvates paremaks muuta, võib süveneda, naerda ja kesk kevadisi lilli päiksepaistelisel aasal oksendada. Kõike võib teha ja selles ongi asja võlu.

RAAMAT

“Tahaks keppi Jääääre saatel ehk Georges Charles de Heeckeren D’anthes pihtimus”

Kirjutas Toomas F Aru

Toimetas Kivisildnik
Kujundas Andres Rõhu
Toetas Pärnu linn

Kirjastus Ji 2009

silmad suletakse poolteist tundi varem

2009-03-05T11:00:00.002+02:00

silmad suletakse
täna poolteist tundi
tavalisest varem
tõtake kodanikud
tõtake tõtt võtma

tudish
piip

kui võtta ei jaksa
siis vahtige tõtt
kui jaksate
kasvõi natukene
lööge hangitu
vispliga vahtu
kui jaksate palju
siis lõikate
tõtt öelda
sõrme

laadapäevad
hullud päevad
poes
ja
viha päevad
saunas
saavad otsa
täna poolteist tundi
tavalisest varem

olgu lohutuseks see et
enne kõige lõppu
kaotab trikimees
linnahallis
töö

arvate et hullemaks ei lähe
läheb ikka
homme tõuseb päike
poolteist tundi
tavalisest varem

Kelle Eesti?

2009-02-23T10:34:00.001+02:00

Pärnu Postimees avaldab väikeste ajavahemike tagant koolinoorte esseekonkursi “Minu Eesti” parimaid töid. Noored on käsitlenud teemat igaüks isemoodi ja mitte sugugi ei näe nad meie kodumaad sinimustvalgetes värvides, roosasid prille nina peal hoidmas.

“Omakasupüüdlikkus on just nagu eesti rahvuse sünonüüm. See muudab meid tihti pimedaks. Näeme seda, mida soovime märgata ja tähele panna. Rasketes olukordades üritatakse päästa vaid end ja oma vara, ümbritsev jääb tagaplaanile. Isekust on näha kõikjal. Poodide superpakkumised, bussi vabad istmed ja järjekordades trügimised näitavad, millised me
tegelikult oleme,” kirjutas Bret Schär Pärnu ühisgümnaasiumist. See on hästi öeldud.

Presidendile ei ole ilus ette öelda, milline sõnum oma rahvuskaaslastele riigi sünnipäeval edastada, kuid eeltoodud lõik passiks oma karmuses igati kenasti 91 aasta vanuseks saava Eesti kodanikele südamele panna.Seesama egoism, millest kõneles Bret Schär, ei hakka silma üksnes järjekordades või bussides. Me nägime ja näeme seda poliitikute tegemistes nii Pärnus kui Tallinnas Toompeal.

Omakasu nimel tuuakse ohvriks üldinimlikud põhimõtted, labastatakse demokraatiat, muudetakse solidaarsus tühiseks sõnakõlksuks.Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab riigi ühe ülesandena tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Paraku ei näi see kellelegi korda minevat.Pärnu linn kärbib esmajoones rahulikult kultuuritoetusi, jättes valitsemiskulud, vaieldava kasuteguriga munitsipaalstruktuurid pühadeks lehmadeks. Riik kahandab seadusandjana emakeeletundide arvu koolides väiksemaks, kui see läinud okupatsiooni ajal oli.

Kelle Eesti see on, milles me elame? On see võrdsetest võrdsemate, populistide ja pankurite oma või tõesti midagi, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele?

Meie rahvuslind pole suitsupääsuke, vaid linnuke, mis on vaja kirja saada.

Vabandust, Euroopa

2009-02-06T09:50:00.003+02:00

Nädala algul pidas europarlamendi saadik Siiri Oviir Strasbourgis kõne, mis tõesti tekitas hirmu, et kui Eestit esindab Euroopas selline inimene, peame oma riigi mainekujundusse veel miljoneid kroone tampima, ja sellestki ei piisaks.

Oviir nõudis oma esinemises, et Tšehhi paluks vabandust kunstnik David Černy loodud kunstiteose pärast, mis Euroopa Nõukogu hoones esitab valusa, ausa ja iroonilise pildi euromaadest. Oviiri sõnutsi sülitavat Černy loodud taies liikmesriikidele näkku ja hinge.

Tegelikult sülitab näkku ja hinge Oviir ise. Selline kitsarinnalisus, elevandiluust tornis elamine ja tädilik vagatsemine ainult tõestab, et Černy tegi õigesti, kui Eesti sirbi ja vasaraga kattis.

Vabandage, kallid tšehhid ja kõik mõtlemisvõimelised inimesed kogu Euroopas, meid Siiri Oviiri pärast. Eestis ei ole kõik sellised. Ausõna.

Vt ka, mida Afanasjev sel teemal kirjutas.

väike lugu mu kassist. lõpuosa

2009-01-30T11:20:00.002+02:00

Kohtumiseni!

Ühel ööl nägi Piisu unes, et ta ei suutnud ühtegi oma sõpra üles leida. Ta luusis tasandikul, kuid indiaanlaste lõke oli kustunud. Ta ronis suure mäe tippu, kuid Iirt polnud näha sealtki.
Ta hüüdis Vuntsidega Tibu, kuid sa vastuseks vaikuse. Ta piilus aknast välja, kuid polnud seal ei Tihast ega tema venda Pugu, vaid rasvapall kõlkus rahulikult tuules. Seal, kus ikka Naabri-Mustu teda pilguga otsis, oli asfaldil porilomp, milles peegeldusid pilved.
Piisu kõndis läbi kõik tuttavad kohad, proovis jooksmisega Jänet kohale meelitada ja hiilis džunglis, lootes kohata mõnd leemurit või möiraahvi, kasvõi püütonit. Kuid ikka ei midagi.
“Kus nad kõik on? Kas see on mingi nali?” küsis Piisu isekeskis, kuid ei osanud vastust leida.
Piisu oli nõnda juba pikka aega oma sõpru, kellest ta iga hetkega järjest enam puudust tundis, otsinud, kuni oli kurb ja väsinud.
Nii läkski Piisu oma unenäos magama.
Ja nägi und.
Selles unenäos olid kõik kohal. Vuntsidega Tibu viskas nalja, Iir seletas Tihasele targalt, kuidas Põhjanabale lennata, Mustu istus akna all ja silus vurre, Jäne K harjutas kõrgele hüppamist, džunglis ajasid leemurid üksteist taga ja härra Silm ahmis sõrmkübarast pasteeti.
“Oi kui hea on mul teid näha,” hüüdis Piisu ja tõttas sõprade juurde. “Ma nägin nii hirmsat und, et teid ei olnudki kuskil. Ma otsisin ja otsisin, aga kõik oli nii tühi ja kurb.” Piisu sõbrad jäid kõik teda ainiti vaatama.
Iir astus oma karvase ja veidikene siiski suurema kaaslase juurde: “Piisu, kullake, me ju elamegi sinu unenägudes. Ja sina elad meie unenägudes.”
“Aga kui nii, mis saab, kui ma üles ärkan,” uuris Piisu kohkunult.
“Siis me jääme sind siia ootama ja me kohtume alati, kui sa meid näha tahad. Ja usu, sa oled meie seltsi alati oodatud. Kui sa meid ühel päeval ei näe ja meie sind ei näe, siis me teame ikka, et tegelikult oled sa olemas, igal juhul olemas meie unenägudes.”
“Ja teie minu unenägudes,” lisas Piisu ning hakkas oma magamisaseme poole astuma.
“Kohtumiseni, Piisu,” hüüdsid Iir ja Tibu ja Jäne K, Tihane ja Pugu, härra Silm, indiaanlased ja kõik leemurid ja möiraahvid.
Piisu ärkas sel hommikul korraga kahest unest. Ta vaatas toas ringi, nägi Iirt külmkapi kõrval ja kühmus vaip andis tunnistust, et selle all on Jäne K. Piisu märkas, et Vuntsidega Tibu on diivani alla veerenud. Indiaanlased ja härra Silm lebasid savipotis ning tihased säutsusid linnumajas.
Piisu hüppas aknalauale, pööras näo vastu päikest ja sosistas: “Kohtumiseni!”

* LÕPP *

väike lugu mu kassist 7. osa

2009-01-27T11:30:00.002+02:00

Indiaanlased

Ühel ööl, kui kõik teised magasid, nägi Piisu tasandikul põlevat tulukest. Piisu seadis sammud sinnapoole ja lähemale jõudes avanes tema pilgu ees tilluke lõke. Tule ümber istus kaks tegelast, mõlemal uhked suled peas.
“Istu, Piisu, meie tule valgele,” ütles üks neist. Parempoolne, kui Piisu istekohast vaadata. Vasakpoolne noogutas nõustuvalt.
Piisu istus.
“Krõmpsi, Piisu, meie rahukõrsikut,” sõnas parempoolne. Vasakpoolne noogutas taas ja ütles: “Aga ainult pool krõmpsi.”
Piisule ulatati kõrsik ja ta võttis viisakalt pool krõmpsi.
“Vabandust, aga kuidas te mu nime teate? Mina teid küll ei tunne,” lausus Piisu kui oli oma pool krõmpsi kõrsikut alla neelanud.
“Meie, Piisu, valdame iidset tarkust,” lausus parempoolne ning vaatas salapärasel ilmel taeva poole. Vasakpoolne noogutas, nagu tema komme näis olevat ja lisas vaiksel, nii et keegi ei kuulnud: “Me valdame iidset tarkust, millises sahtlis sa oma passi hoiad.”
“Jaa,” ütles Piisu tunnustavalt. “Põnev. Aga kes te ikka olete?”
“Sinu uudishimu, Piisu, teeb sinust kassi,” teatas vasakpoolne, endal pilk ikka taevasse suunatud. Parempoolne loomulikult jälle noogutas ja nägi tark välja.
Piisu ei osanud selle peale midagi kosta ja suunas ka pilgu taevasse. Täitsa salapärane tunne tuli talle endalegi peale ja, mis veelgi tähtsam, lõkketuli soojendas sel moel kenasti ta kurgualust.
Vasakpoolne jätkas: “Meie, Piisu, oleme indiaanlased. Kunagi ulatus meie maa üle kogu selle lagendiku punasest pehmikust suure riidemäeni. Kuid siis, Piisu, tuli kahvatu hiigelhari ja ajas meid meie maalt välja. Mind hüütakse See-Kes-Ennast-Tähtsaks-Teeb. Minu kõrval on minu õde, keda tuntakse kui…”
“Ära ütle,” katkestas teda Piisu. “Ma arvasin juba ära. Tema nimi on kindlasti See-Kes-Targalt-Noogutab.”
“Sinu tarkus, Piisu, teeb sulle talveks käpikud,” sõnas See-Kes-Ennast-Tähtsaks-Teeb. “Krõmpsi veel kõrsikut.”
“Aitäh,” ütles Piisu ja võttis viisakalt pool krõmpsu.
“Sinu tagasihoidlikkus, Piisu, teeb sulle sünnipäevaks kooki.”
Indiaanlased olid küll omamoodi huvitavad, aga et oli sügav öö, leidis Piisu, et arukas oleks See-Kes-Ennast-Tähtsaks-Teeb ja See-Kes-Targalt-Noogutab oma lõkke juurde unistama jätta ja ise magama suunduda.
Nii ta indiaanlastele ütles ja See-Kes-Ennast-Tähtsaks-Teeb soovitas oma õel Piisut saatma minna. Ise jäi ta lõkke äärde tähti vaatama ja kõrsikut krõmpsima.
Kui Piisu ja See-Kes-Targalt-Noogutab lõkkest kaugemale olid jõudnud küsis Piisu indiaanlaselt, et kas neil kahju pole, et neile kuulunud suurest maast ilma jäid.
“Ah, mis, ole nüüd. Meil polnud selle maaga midagi peale hakata ja ega me õiged indiaanlased tegelikult olegi. Suled saime viirpapagoilt ja kõrsikud tõi meile vanaema külakostiks. Vennale meeldib lihtsalt salapärane olla ja ma olen talle lihtsalt seltsiks. Nii oleme me omamoodi ja kõigi teiste arvates hiiglama põnevad,” vadistas See-Kes-Targalt-Noogutab ootamatult hoogsalt.
“Aa,” venitas Piisu. “Tähendab kui keegi paistab väga-väga salapärane, siis võib-olla ta tegelikult seda polegi, vaid ainult mängib.”
See-Kes-Targalt-Noogutab noogutas targalt.

väike lugu mu kassist 6. osa

2009-01-23T11:24:00.002+02:00

Suurem ja karvasem

Piisu ja Iir said esimest korda kokku nurga peal, suure mäe vahetus läheduses.
“Nii, hiir, nüüd läheb andmiseks,” ütles Piisu kui Iirt nägi.
“Mida sa mulle annad?” küsis Iir vastu.
“Seda, mis hiir saama peab. Ikka käpakratti ja hambakrõmpsu,” sõnas Piisu ja limpsas keelt.
“Aga ma pole ju hiir,” sõnas Iir. “Ma olen Iir.”
“Mis seal vahet, sa oled väike ja sa oled karvane. Mina olen suurem ja mina olen karvasem. Mina püüan sind ja sina paned eest minema, aga ma saan su niikuinii kätte.”
“Tea midagi, ega kõik, mis sa näed pole veel tõde,” ütles Iir. “Kõigepealt, kui sa arvad, et oled minust karvasem, siis tuleb seda tõestada.”
“Kuidas,” ei mõistnud Piisu.
“Eks loeme üle, kellel rohkem karvu on,” sõnas Iir.
“Mina alustan!” hüüdis Piisu ja hakkas oma karvakesi üle lugema. Oli juba pikalt lugenud, kuid ikka polnud kõik kokku loetud ja silmad olid juba täitsa väsinud.
“Palju on?” küsis Iir. “Palju, väga palju,” sõnas Piisu.
Iirele vastus sobis ning soovitas Piisul nüüd tema karvad üle lugeda. Piisu juba alustas, natuke luges, aga siis ei võtnud silmad küll enam midagi kinni. “Oeh, sul on ka palju karvu. Väga palju,” ütles Piisu väsinult.
“No näed, oleme ühekarvased,” teatas Iir võidukalt.
Piisul jäi üle ainult nõustuda, kuid siis teatas ta võidukalt, et suurem on ta Iirest küll. Iir muidugi vaidles vastu ja nõudis vahekohtunikku, kelleks kutsuti ühiselt härra Silm.
Härra Silm oli väga väga väike. Ta oli kohe päris pisike.
“Kumb, härra Silm, on meist suurem,” uuris Piisu vahekohtunikult.
“Vaatame, vaatame, mõõdame, mõõdame,” vastas härra Silm. Ta piidles kõigepealt Piisut alt üles ja siis Iirt, samuti alt üles.
“Nüüd on mõõdetud, nüüd on vaadatud,” teatas härra Silm pidulikult. “Minu hinnangul on Piisu suur ja Iir on suur.”
“Aga kumb on suurem,” ei jäänud Piisu rahule.
“Kui oled nii väike kui mina, siis on kõik suured suured, aga teie jaoks on kõik väiksed väiksed,” ütles härra Silm ja hakkas kohvreid pakkima. Kohvrid olid tal aga nii pisikesed, et Piisu ja Iir neid ei näinudki.
“Nii, Piisu, nüüd sa näed, et me oleme ühesuurused ja ühekarvased,” lausus Iir.
“Mina olen siis sama suur kui Iir ja sama karvane kui Iir,” mõlgutas Piisu mõtteid. “Aga ei ole ju. Ei, üldse ei paista niimoodi.”
“Ikka juurdled selle üle, jah,” sõnas Iir, kes oleks nagu Piisu mõtteid lugenud. Piisu noogutas.
“Hea küll, ma räägin sulle, kuidas tegelikult on. Tegelikult on nii, et me oleme ju sõbrad. Oleme?” “Oleme.”
“Ja see seletabki kõik ära. Kui me oleme sõbrad, siis ei loe, kumb meist on tegelikult suurem ja tegelikult karvasem. Sina oled kehalt suurem, aga mina olen suurema jutuga. Karvu on meil aga ühepalju nii palju kui meil kahe peale kokku on, sest kui meil külm hakkab, soojendame me oma kasukatega üksteist. Lõpuks on meie suur ja karvane sõprus on kõige tähtsam. Oled nõus?”
“Igal juhul,” teatas Piisu rõõmsalt ja siis läksid nad Iirega kahekesi pasteeti sööma. Iir sõi pool karbitäit ja Piisu sõi pool karbitäit. “Aga härra Silmast oleme ikka suuremad,” teatas Piisu ja Iir nõustus: “Otse loomulikult!”
Muuseas, härra Silm ei tulnud pasteeti sööma sellepärast, et oli tolmuimejasse ekskursioonile sõitnud.

väike lugu mu kassist 5. osa

2009-01-20T11:42:00.002+02:00

Käpatunne

Piisu ronis köie äärde ja seadis end trikiks valmis. Siin üleval ei tundunud köiel kõndimine sugugi nii kerge kui alt vaadatuna. Piisu seisis ja parema käpp hakkas vaikselt värisema. “Uuh. Päris peenike teine,” ohkas arg Piisu vaikselt.
Piisu võttis kogu oma julguse kokku, aga sellest jäi ikka veidi väheks. Ühe käpa sai nööri peale, ülejäänud kolm jättis kindlale pinnale. Nagu sellest veel ei piisaks, sõlmis Piisu saba toetusposti külge.
“Nii, rahu nüüd, see pole üldse keeruline,” mõtles Piisu, kuid edasi ei liikunud, vaid piidles üksisilmi peenikest nööri, mille teine ots kaugusse kadus. Pilt tundus ikka hirmutavam.
Piisu pole siiski nende killast, kes ette võetud asja pooleli jätaks. Piisu juurdles natuke ja jõudis siis järeldusele, et kui ta midagi hirmsat ei näe, siis pole tal ka midagi karta.
Mõeldud-tehtud. Piisu sõlmis saba posti küljest lahti ja sidus musta paela silmadele, et köit ega kõrgust näha poleks.
Siis tegi ta esimese sammu.
Peatus.
Siis tegi teise sammu, siis veidi julgemalt kolmanda ja siis neljanda. Siis juba astus Piisu uljalt ja sirgelt mööda köit. Piisul, kes polnudki enam arg Piisu, olid küll silmad kinni, aga käpatunne oli nii tugev, et see ei lasknud tal teelt kõrvale, ehk siis köiest mööda astuda.
Piisu jõudis köie lõppu, hüppas kindlale alusele ning võttis paela silmilt. “Vaaaaauuuu!” kurises ta, kui nägi, millise tee oli pimesi silmi läbi kõndinud. Ega nüüd muud kui ilma paelata proovida. Piisu oli käpatunde meelde jätnud ja kõndis nagu silk mööda nööri, saba püsti, kõrvad kikkis. Silgul muidugi saba püsti ega kõrvad kikki ei käi, aga mis siis.
Teinud köiele ringi peale, jõudis Piisu arusaamisele, et hirm on võidetud. Alguses on ikka raske, aga pärast läheb nagu ludinal.
Õhtuks suutis Piisu köiel juba jooksujalu ühest otsast teise plagada ja kui Pererahvas poleks pesuresti kokku pannud, jookseks Piisu sellel veel praegugi. Käpatunne on üks kasulik asi.

väike lugu mu kassist 4. osa

2009-01-16T11:31:00.002+02:00

Võidujooks

Jäne K ja Piisu läksid vaidlema, kumb neist kahest kiirem on. Kumbki ei tahtnud järele anda ja väitis, et võrreldes temaga, on teine sama aeglane kui tigu. Iir, tarkpea, nagu ta on, pani ette, et korraldagu Piisu ja Jäne K võistlus. Kes esimesena raja läbib, ongi kiirem.
Piisule ja Jänele tundus mõte mõistlik ning leppisid kokku, et kohtuvad järgmisel päeval stardijoonel. Iir kutsuti kohtunikuks. Mõlemad suundusid tulevaks võistluseks ettevalmistusi tegema ja treenima.
Piisu harjutas lippamist, lidumist, plagamist ja putkamist.
Jäne K trennis kargamist, kalpsamist, hilpsamist ja holpsamist.
Kokkulepitud ajal tulid Piisu ja Jäne K kokku lepitud paika. Kõik nende sõbrad olid neile kaasa elama tulnud. Ühed hoidsid pöialt Piisule ja Jänele, teised jälle Jänele ja Piisule.
Iir kutsus võistlejad stardijoonele: “Niisiis, täna toimub siin suur võidujooks. Kes selle võidab, tunnistatakse kõige kiiremaks.”
“Aunimi võiks ka olla. Näiteks gepard,” ütles Piisu end stardivalmis seades Jänele.
“Käpard?” küsis Jäne K.
“Mkm. Gepard,” vastas Piisu.

"Selge," pobises Jäne.
“Vaikust!” hüüdis Iir. “Tähelepanu! Valmis olla! Läks!”
Piisu ja Jäne K panid täie hooga minema. Piisu lippas natuke eespool ja Jäne kargas taga. Vahepeal seis jälle muutus ja siis kalpsas Jäne esirinnas, Piisu lidumas seevastu tema järel.
Nii Piisu plagas ja putkas ning Jäne hilpsas ja holpsas, kuidas jalad võtsid. Pealtvaatajad sotti ei saanudki, kumb juhib, sest kiirus oli juba nii suureks kasvanud.
Finiš juba paistis. Piisu pani viimase välja, tagumised jalad hakkasid esimestest juba mööda minema. Jäne K ei vandunud alla, vaid hüppas nii hoogsalt, et sabatutt puudutas kukalt.
“Finiš!” hüüdis Iir.
Piisu ja Jäne K olid mõlemad sirakil maas. “Kumb võitis,” küsisid nad hingeldades nagu ühest suust.
“Paistab, et jäite täpselt viiki,” sõnas Iir.
“Aga nüüd me ju ei saanudki teada, kumb meist kiirem on ja me hakkame jälle vaidlema,” kurtsid mõlemad väsinud sportlased.
“Kuidas ei saanud teada?” imestas Iir. “Kõik on ju selge. Jäne, kes kogu tee hüppas, on kõige kiirem hüppaja. Piisu, kes kogu tee jooksis, on kõige kiirem jooksja.”
Piisu ja Jäne K tundusid kohtunik Iire otsusega rahul olevat, kuid üks asi oli Piisul veel hingel: “Kuidas aunimega jääb? Kes on gepard?”
“Mina olen gepard!” hüüdis Gepard publiku seast ja lehvitas lipukesega.

väike lugu mu kassist 3. osa

2009-01-13T10:48:00.002+02:00

Vahva vunts

Piisu hüppas hooga uisuväljakule, aga hoog oli nii suur sees, et libises väljakult välja. “Ha-Ha,” naeris Vuntsidega Tibu. “Sa, Piisu, oled nagu lehm libedal jääl!”
Piisu proovis uuesti, aga seekord suutis ta veel suurema hooga libedale karata, et külg keeras ette ja siis täitsa tagurpidi ta uisuplatsilt välja sõitiski. Vuntsidega Tibul muidugi lõbu laialt. Piisule sellest piisas, ta võttis uisud jalast ja vantsis minema.
Vuntsidega Tibu passis mõne aja liuvälja ääres, aga et keegi teine enam uisutama ei tulnud, hakkas tal igav ning võttis suuna aknalauale. Akna taga näksis Tihane teri.
“Tihane, tihane, ära ole vihane, aga ma ei saa aru, miks sa nii rasvane oled,” hüüdis Tibu linnule. Tihane ei teinud teda märkamagi, vaid hakkas hoopis rasvapalli külge jalgadega kinni ja asus maiustama. Vuntsidega Tibu ei jätnud jonni: “Kuule, Tihane, sa oled oma vennaga täitsa ühte nägu.”
“Mis moodi?” ei pidanu Tihane vastu. “Mu vend elab Koongas ja sina küll ei tea, milline ta välja näeb.”
“Kas see polegi su vend, kellel sa seljas ratsutad? No näed, oh mind, ei ole jah, see ju rasvapall. Mina vaatasin, et sinu kaksikvend, olete nii ühtemoodi,” vangutas Tibu pead, endal kaval muie suunurgas. Tihane lendas selle peale solvunult minema, Vuntsidega Tibu jäi temast aknalauale laginal naerma.
Siis märkas Vuntsidega Tibu toas sebivat Iirt.
“Iir, kuule, Iir, kas sa juustu tahad?” hüüdis Vuntsidega Tibu.
“Ega ära ei ütleks,” sõnas Iir.
“Mine siis Kuu peale,” vastas Tibu ja hakkas nõnda suure häälega naerma, et kukkus aknalaualt maha. Iir vaatas maas naerus vähkrevat Tibu. Piisugi tuli Iire juurde ja piidles itsitajat tema selja tagant.
“Kuule, Tibu, miks sa kõiki narrid?” küsis Iir.
“Jah, mind narrisid samuti, kui ma liuväljalt välja libisesin. Ma pole lihtsalt veel uisutama õppinud, aga küll ma jõuan,” lisas Piisu.
Vuntsidega Tibu pühkis silmast naerupisarad ja muutus tõsiseks. “Ah, et mina narrin teid, kuid mis näoga te ise mind kogu aeg vaatate. Sina, Iir ja sina, Piisu, Tihane takkaotsa ja härra Silmast üldse rääkimata – tema vaatab mind nagu üks suur silm. Olen jah tibu ja mul on jah mustad vuntsid. Mis siis?” ütles Vuntsidega Tibu sõjakalt.
“Aga, Tibu, mis siis sellest, et sul vuntsid on. Meie sind küll sellepärast ei narri, isegi mitte omavahel olles. Vaatame sind hoopis sellepärast, et meie arvates oled sa lihtsalt vahva vunts,” sõnas Iir.
“Päriselt või?” uuris Vuntsidega Tibu.
“Muidugi,” kinnitas Iir ja Piisu tema kõrval noogutas ja ütles: “Aga narrimine küll kena pole.”
Vuntsidega Tibu mõtles hetke ning sõnas siis: “Andke andeks!” ning üle korteri võttis võimust piinlik vaikus.
Selle vaikuse saatel lendas kaks lindu akna taha pekikera näkitsema – need olid Tihane ja tema vend Tihane, hüüdnimega Pugu, Koongast.
“Näe, kolmikud,” ütles Vuntsidega Tibu Piisule ja Iirele. Piisu, Tibu ja Iir pahvatasid naerma ning nendega liitusid kohe tihasedki.

Narrimine muidugi ilus pole, aga nalja peab ka saama.

väike lugu mu kassist 2. osa

2009-01-09T11:47:00.003+02:00

Kohtumine

Piisu saatis Naabri-Mustule kirja: “Tule mulle homme külla. Olen akna peal.” Mustu tuligi järgmisel päeval akna alla. Istus maha ja hüüdis Piisut. “Ma siin, ma siin,” hüüdis Piisu vastu. Mustu kuulis küll hüüdmist, aga ei näinud kedagi.
Mustu läks koju tagasi ja mõtles, et ilmselt oli Piisul asjatoimetusi, et ei saanud aknale tulla, vastu hüüdis aga Tihane, kes ju tuntud häälte järgi tegija.
Piisu oli samal ajal imestunud, miks Mustu tema hüüetele ei vastanud, aga siis tuli Mustult kiri: “Tulen homme öösel. Ole akna peal!”
Piisu läkski öösel akna peale. Vaatas hoolikalt ringi, aga Mustut ei kuskil. “Mustu, uu!” hüüdis Piisu ja kuulis vastuseks: “Ma siin, ma siin!” Piisu vaatas veel hoolikamalt, aga Mustut ikka ei näinud.
Piisu teadis samuti, et Tihane hästi hääli järgi teeb ja otsustas, et ju see tema oli, kes Mustu asemel vastas. Selle kohta, miks õues Mustut näha ei olnud, arvas Piisu, et ilmselt tuli tollel midagi kiiret ette.
Nii püüdsid Piisu ja Mustu mitu päeva teineteist trehvata, aga kuidagi ei õnnestunud. Mustu tuli päeval kokkulepitud ajal, aga Piisut aknal ei märganud, kuigi Piisu teda nägi.
Piisu vaatas öösel välja, kuid Mustut talle silma ei hakanud. Ometi istus Mustu samal ajal akna all. “Päris veider lugu,” mõtles Mustu päeval ja Piisu öösel ning mõlemad imestasid, kui hästi Tihane teise kassi häält järgi oskab teha.
Kui Iir oli seda kassijanti juba nädal aega jälginud, kutsus ta Piisu enda juurde ja ütles: “Kuule, Piisu, saada Mustule kiri, et kohtute homme päikesetõusu ajal, küll siis näed, et kõik laabub.”
Piisu oli küll juba lootust kaotamas, et ta üldse kunagi Mustuga juttu saab ajada, kuid võttis siiski kirja kirjutamise ette. “Mis seal ikka, viimast korda,” mõtles Mustu, kui kirja läbi luges.
Järgmisel päikesetõusul läkski Piisu akna peale ja Mustu sättis end akna alla. Ja Piisu nägi Mustut ja Mustu nägi Piisut.
Muidugi, säravas päevavalguses ei märganud ju Mustu valget Piisut, öösel ei olnud võimalik jällegi musta Mustut näha. Päikesetõusu ajal oli aga natuke valgust ja natuke hämarust, mõlemat piisavalt, et üks nägi teist ja teine esimest.
Nii saidki Piisu ja Mustu kõik jutud viimaks aetud. Nende kohtumist jälgis katuse servalt Tihane ja ütles Iire häälega. “Oi, kui toredad hallid kassid!”

väike lugu mu kassist

2009-01-06T10:30:00.001+02:00

Džungel

“Haa, taim!” hüüdis Piisu ja kargas lillele selga. “Olen panter džunglis!” Piisu ronis suure sekvoia tippu ja vaatas ringi. Igasugu loomi rändas puude vahel ja nende otsas ringi. Ahvid ja leemurid ja kilpkonnad ja kõiksugu kirjud putukad-mutukad. Piisu hüppas puult puule nagu pantrile kohane, siis rändas maapinnal ikka sügavamale džunglisse.
Korraga vaatas Piisu, et mis kirju puu see siin maha kukkunud on. Katsus käpaga. Puu oli jahe. Siis puu liigutas. Panter Piisu mõistis, et see pole üldse puu, vaid suur boamadu. Ega Piisu kartma ei löönud. Vilistas hoopis ja tegi asja boamaost kaugemale. Õige ka, mis sest ussist piiluda, ega panter kalamees pole.
Džunglis ringi lipates möödus nii terve päev. Piisu ajas ahve ja leemureid taga, aga ühtegi kätte ei saanud, või tähendab, käppa ei saanud.
“Jooksmine ei tööta,” mõtles Piisu ja hakkas hiilima. Hiiliski nii ühele möiraahvile selja taha, endal kaval nägu peas, et küll nüüd möiraahv ehmatab ja möiratab, ning tegi öökulli häält: “Uhuu!” Möiraahv aga haigutas, pani käed pea alla ja jäi magama.
“Ilmaasjata tegin öökulli häält. Ahv mõtles, et öö on käes ja jäi magama,” leidis Piisu ja otsustas, et järgmine kord haugub hoopis nagu koer, küll see ahv siis möirgab. Siis vaatas Piisu ringi ja avastas, et õigupoolest oligi öö juba käes.
Piisu hüppas külmkapi pealt maha ja läks magama.

jõuluvanaga onlainis

2008-12-22T12:58:00.003+02:00

PPs ilmus onlain intekas Jõuluvanaga. Väiksed lõigud siin. PPs on rohkem.

Jõuluvana väike abiline

Kust te kinkide jaoks raha saate? Kas nende pealt on maksud makstud? Kui suured on teie aastased sissetulekud-väljaminekud?

Kingid valmistame koos päkapikkudega ise ja toormaterjali hangime võluväel, mis tähendab, et raha meil ei kulu, ja kui raha ei kulu, pole ka otseseid makse. Siiski saadame natuke võluväge maailma, jõuluvalgus, virmalised – need ongi nagu meie maksud.
Sissetulekud on meil suured. Laste ja täiskasvanute rõõm ja nende usk minu olemasolusse. Väljaminekud on meil ka suured. Väljume ju kodust väga sagedasti, et kontrollida, kes on hea ja kes halb. Jõuluööl oleme samuti päris pikalt väljas.

Kuidas on päkapikud tasustatud? Kui mõni päkapikk otsustab tööst loobuda, on see võimalik või on tegemist nagu maffiaga, kust keegi elusalt ei lahku?

Päkapikke tasustatakse vastavalt seaduses ettenähtud korrale: piparkooke ja kakaod niipalju kui kulub pluss priid riided ja habemehooldus. Päkapikud armastavad oma tööd ja lahkuvad harva. Kui aga lahkuvad, toimub see sõbralikult ja omal moel jätkavad nad meie egiidi “Armastus! Lahkus! Mänguasjad!” töötamist muulgi töökohal.
Ametist lahkunud päkapikud püüavad oma välimust tundmatuseni muuta, et keegi aru ei saaks, et nad enne päkapikud olid. Mina muidugi tean, kes Põhjanabal töötas. Täpsemalt ma kahjuks rääkida ei saa, kuid saladuskatte all võin öelda, et Eesti eelmisele õiguskantslerile Allar Jõksile meeldib siiani väga kakaod juua ja piparkooke süüa. Edasi mõelge juba ise.

Kuidas on Jõuluvanal intiimeluga? Vanasti oli Näärivanal Snegurotška, aga kas teil ei olegi elukaaslast? Ja kui on, kas kingituuri ajal on ta üksi kodus ja koob sokke? Kas teil lapsi on? Või päkapikud ongi teie lapsed?

Meil on prouaga, kes tõesti kandis kunagi Snegurotška nime, neli toredat last. Nad on alles liiga noored – vanim 3865- ja noorim 987aastane –, et neid avalikkuse ette tuua. Las sirguvad veel, va marakakratid.
Proua Jõuluvana on tõesti kärme kuduja, tema tehtud sokid on kõige soojemad maailmas. Jõuluöö on tänu maagiale meie jaoks nii pikk, et mina jõuan pärast kinkide viimist prouaga telekat vaadata ja natikene kudrutadagi.

Kuidas võitlete jõulustressiga? Kas majanduslangus on jõuluvanasid morjendanud?

Jõulustressi on välja mõelnud kavalad psühholoogid. Päriselt seda olemas ei ole, aga valitsus nagu ikka salgab juhtunut. Ai, vennikesed, nemad saavad küll vitsa. Ainuke langus, mis Jõuluvana morjendab, on langus mäest alla. Sõidad ikka saaniga, põtrade kabjad löövad valget lund näkku. Mõnus.

Kas vastab tõele, et üks sinu põtradest on haigeks jäänud? Millega teda ravitakse? Kuulsin sedagi, et päkapikk oli jommis peaga vahele jäänud. Kas vastab tõele või on see meediamull?

Üks põder oli jah natuke põdur, aga suure hoole ja armastusega ravisime ta terveks. Tegime talle põdrasamblateed ja kutsusime tuntud dirigendi Mati Põdra oma orkestriga talle esinema. Nagu nõiaväel oli loom järgmiseks hommikuks jalul ja väge täis.
Päkapikud on meil karsklased, nii et jommis peaga ei jäänud keegi vahele. Kuigi tegu on meediamulliga, peitub selles kübeke tõde. Nimelt jäi üks päkapikk mul kahe silma vahele, kui hakkasin jõuluülesandeid jagama. See viga sai siiski korda, sest päkapikk tööd ei karda ja tuli ise töökäsku küsima.

CV
* Jõuluvana on tuntud ka kui Santa Claus, Ded Moroz, Püha Nikolaus, Näärivana.
* Sündis väga ammu. Ausalt. Väga ammu.
* Juba aastaid monogaamses abielus.
* Personalivalikul eelistab lühemat kasvu habemega härrasmehi. On lubanud end parandada.
* Elab Põhjanabal oma majas. Kodulaenu on jäänud maksta veel 15 aastat.
* Omab doktorikraadi psühholoogias ja kõigis maailma keeltes.
* Hobid: markide kogumine, psühholoogia, põhjapõtrade aretamine.
* Armastab lapsi, täiskasvanuid, loomi, linde, kalu ja nokkloomi.
* Lemmikvärv punane.
* Lemmiksöök Mulgi kapsad, verivorst, ahjuliha, kõike rohkem. Jah, ta on eestlane.

alam-petja

2008-12-22T12:45:00.005+02:00

pehk, jaan

kirjutas siin kuidas soomes kõva oli

oli

ma siis mõtlesin sellele

ja siis ma mõtlesin alam-pedjale

seostus pehkiga, jaaniga

ja siis

ma mõtlesin et kes on alam-petja

nagu petja ja hundist

et kui hunt võidab

saab petjast alam-petja

või

kui tal läheb eriti hästi

saab temast ülem-petja

tuglas teab kuidas need asjad käivad

mäletate

ülihunt

ehk

kommunikatsioonihäire

2008-12-22T12:25:00.003+02:00

me ei

mõista

teineteist

saad

sa sellest

aru

ääää

mardilaat sõnas

2008-11-27T09:07:00.006+02:00

Läinud nädalavahetusel Helsingis toimunud mardilaat tõi Kaapelitehasesse kokku üle 14 000 külastaja, kes agaralt Eesti käsitööd ja toitu ostsid ning lõunanaabrite tantsimist, laulmist ja näitlemist nautisid.

Kaapelitehdas ehk Kaapeli on Helsingis paiknev lahmakas hoonekompleks, kus kunagise võimsa tööstuse asemel pulbitseb kirev kultuurielu. 21.-23. novembrini hõivaski suurest hoonest osa mardilaat, mille peakülaline oli tänavu Pärnumaa eesotsas Pärnu linnaga. Kaapelisse hakkas rahvas hordidena voorima laupäeval juba laada esimestel tundidel. Lühikese ajaga said ruumid soomlasi viimase võimaluseni täis. Veidi üle keskpäeva oli pea võimatu leida kohta, kus saaks oma väsinud ugritagumiku pingile toetada.

Pärnumaa kui peakülalise ruumiosa asus suure saali lõpus ning oli pakkujatest ja huvilistest pidevalt tulvil, nii et suisa heldimuspisar tuli silma. Soomlastest huviliste vahelt iga letini pugeda ei õnnestunudki. Pärnakana oli uhke tunne, kuid ega meepütt tõrvatilgata ole.

Soomlane Eero näiteks muljetas pärast mardilaata, et temale oli Pärnu messiboks küll pettumus. “Madalad lauad, mille ääres käsitöölised ja pudukauba müüjad olid nagu kirbuturul. Teiste laadal osalejate boksid olid selgemad ja väljapaistvamad. Kui sa ei teadnud, et seal saali tagaosas on just Pärnumaa, jäi see teadmata, sest Pärnumaa osa oli kõike madalam, lamedam, segasem ja tagasihoidlikum,” rääkis Eero.

Laadamelu tervikuna oli aga kirev nagu juudi jõulupuu. Olavi Kõrre mängis ühes kohas pilli, Täna Va’ Teater tegi kunstikohvikus samal ajal pantomiimi. Tuurit-Tuurit tantsis Koidula kultuurikohvikus rahvast, kõrvalsaalis linastus Hardi Volmeri filmide retrospektiiv. Viljandi saalis vilistasid kultuuriakadeemia muusikud kaunist viit, põhisaalis andis Gerd Kanter intervjuusid. Seda kõike jälgisid tuhanded silmapaarid ning kauplemine nipsasjade, käsitöö ja toiduga käis hoogsalt. Kui laadal müük viimaks lõppes, algas Koidula kohvikus simman, mille kuulutasid oma mänguga avatuks Pärnu Poisid ja pikk päevatee kadus öösse.

Pühapäeval oli külalisi paraku märgatavalt vähem kui laupäeval, ilmselt põhjuseks seesama lumetorm, mis Eestiski pahandust tegi ja ennelõunal Soomet räsima asus. Kuid ega laadaruumid siiski tühjaks jäänud.

Kokkuvõttes oli mardilaat ikka tase omaette, kuid ei maksa unustada, et selle taseme saavutamiseks on Tuglase selts teinud 20 aastat kõva tööd. Läkiläki maha nende ees!

ja veel

Eesti luuletajate nüüdisooperis heiastub hirm

“Põrgu.” Pärnu ooperi ja Repoo Ensemble’i etendus Helsingi konservatooriumi saalis.
Viis eesti luulemeest lamaskleb valgel plastkangal konservatooriumi saali laval. Neil on valged riided ja pahkluude ümber vangide ahelad pommidega. Nad mäletsevad viinamarju ja joovad booli.

Luuletajate foorumi külgedel on dirigent Andrus Kallastu, sopran ja viis muusikut, kes esitavad Schubertit, Schönbergi, Pärti ja Sumerat ning muud eesti nüüdismuusikat.

Taustakangale heiastatakse linnaõudust, surma, vampiire, sõjakaid amatsoone bikiinides, globaalsete ohtude kõrval muud kaootilist. Põrgu-etenduse õhkkond on painajalik, vaikust igatsev.

Luuletajad ütlevad kordamööda oma eestikeelseid salme, millest võib eristada keskseid teemasid: ökokatastroof, Aafrika näljahäda, terrorism, buliimia, aids ja muud meie aja kriisid ja haigused.

Regulaarsete vaheaegadega hakkavad luuletajad laulma Schuberti kurb-õrna lugu “Tüdruk ja surm” ja napsavad selle järel taas viinamarju.

Kõik muusikavalikud võimendavad omapärase etenduse surmaläheduse tunnet, millega on liidetud mänglevat irooniat ja mõningaid välgatavaid, vabastavaid muusikalisi irdumisi. “Põrgu” on tõeline avangardooper ja see tõestab, et eestlastel on lähedased seosed keskeuroopaliku kontrakultuuriga. Traditsioonilise ooperivormi reeglitest ei pea pärnakate “Põrgu” midagi.

Hannu-Ilari Lampila, Helsingin Sanomat 24. novembril.

mardilaat pildis

2008-11-25T12:55:00.014+02:00

helsingis oli mardilaat reedest pühabani
rahvast käis kokku mingi 14 tonni

tegin mõned pildid

"põrgu" etendust ei saanud pildistada, sest olin laval, aga selle eest kirjutas eilne helsingin sanomat sellest sündmusest ja see räägib enamat kui tuhat pilti

käisin kalju sees kirikus
ülbe
sommid ostsid kommi
koidula (rehaga) vaatas otse
andreas nestor hoidis silmad kinni
juhani salokannel vaatas üles

hannu oittinen on tõlkinud palju eesti kaasaegset luulet
ja see on talle mõjunud
tal on jaan pehk seljataga, aga ta ei tea seda veel

wimberg ja mika keränen tegid palju nalja
ajasid kihnu memmed toast välja

juhani salokannel, jan kaus, merja aho ja (:) kivisildnik tegid kõik kõik, mis nende võimuses

toomas f aru oli valvel nagu alati
minagi püüdsin olla ülesannete kõrgusel

mina lugesin oma asju eesti keeli
merja oli need ära tõlkinud ja luges soome keeli

oli tore nädalavahetus

helsingi on homme haige

2008-11-20T11:20:00.003+02:00

homme algab helsingis mardilaat

varem käind pole, pidi tore olema

äkki ongi

esinen põrgus , ise üleni valges, lauba kell 20 helsingi konservatooriumi saalis. pärnus olin poolvalges (nagu ants liiguse pildil näha).

ja pühaba kell 15 loen kaablitehases koidula kahves keeniustega luulet

muu aeg on tingel ja tangel, närveerimine ja proovid

nagu kirjutatud on ja merja aho poolt tõlgitud on:

Kopion kehittäminen

Valkea Daami maalattiin mustaksi
Painettiin vasten seinää ja heitettiin menemään
Sitten seinältä otettiin vedos paperille
Ja tehtiin negatiivi
Näin Valkean Daamin annetaan ilmestyä joka vuosi elokuussa

igati kena

põrgu läks põrgu

2008-11-17T15:35:00.002+02:00

selleks korraks on põrgu otsas

laupäeval on põrgu helsinkis

talvel on võibolla tallinnas

jääb ainult uudiseid lugeda

mis meil siis kirjutatakse?

Kristina Šmigun-Vähi: Eesti-Vene suhteid takistab piirilepe

Endeavour põkkus Ragn-Sellsiga

Ühtegi kõrget politseiametnikku ei tabatud autoroolist jääknähtudega

Jõuluvana tulek on takerdunud

Tallinn tutvustab Keskerakonda jänkumultikate abil

Linnavõim sunnib valima, kumb käsi maha raiuda

Obama loovutas, Baruto noppis

Miks postipoiss enam ei tule? Küsi Rolf Roosalult

Ah, kommunaalhuumor...

sprattus sprattus on sprattus sprattus on sprattus sprattus

viimane päev põrguni

2008-11-14T09:02:00.003+02:00

Keskpaik lõpuks ei saand tulla.
Lõpp otsib alles oma kohta
pärast komakohta,
jätab ruumi koolonile
kuulutama päeva algust
valgust
läbi merevaigu
läbi elektroni,
mis on võitnud prootoni ja neutroni
ja saanud
üksi aatomiks.

Kõik.

Põrgu

L, 15.11.2008 kell 20 Pärnu Kunstide Maja. Koostöös Kahe ilu festivaliga
L, 22.11.2008 kell 20 Helsingi Konservatoorium. Koostöös Helsingi Eesti muusika foorumiga

kaks päeva põrguni

2008-11-13T09:05:00.002+02:00

Pime Milton
Zagrebis käib joomas,
vahel laseb sada volti endast läbi.
Ta hele ülikond on õhtu lõpuks
punane või must või sinine,
ta sest ei hooli.

Pime Milton, pime Milton, alkohoolik.
Pime Milton, pime Milton, mine kooli,
mine õpetajaks, Milton, mine kloostrisse.

Pime Milton
annab keisrile, mis talle kuulub
ja Jumalale tema osa.
Zagreb pole enam endine,
sest piir käib läbi linna.
Pime Milton
oli kahjuks
mõelnud ainult endale.

Põrgu

kolm päeva põrguni

2008-11-12T10:17:00.005+02:00

Keskpaigan ongi uksed ainult ees
Tee valik
Astu sisse
Ära kahetse

Sul valikuid on mitu.
Välja arvat’ kaks.
Ükskord su sündides sai tehtud esimene
ja viimane saab tehtud lahkudes.
On nende vahel koridor
kus tagauksed,
aknad vannitubadesse,
koeraluugid, hiirelõksudki ning
kinni müüritud antiik.

Mis tahes ukse valid
jäta meelde
kui tule jätad põlema
siis tuleb arve
suurem kui sa jaksad
maksta.

Põrgu

neli päeva põrguni

2008-11-11T08:54:00.001+02:00

Vaata, ema, lennuk.
Vaata, ema, tank.
Vaata, ema, leidsin puraviku.
Vaata, ema, tegin tuleviku.

Vaata, ema, sa ei mõista
minu ängi.
Vaata, ema, ära roni
minu sängi.

Vaata, ema, ma ei otsi enam.
Vaata, ema, ma ei ole keegi teine.
Ma ei ole tema.
Ma ei ole kõige kenam.
Ma ei ole sinu keldrit väärt,
sinu akendeta tuba.
Ma ei vaja sinu luba
jääda üksi, joosta tormi
tankile ja jääda
lennukile alla.

Põrgu

viis päeva põrguni

2008-11-10T11:56:00.003+02:00

Mered kalast kihavad
jääb tosin meest neid
igavesti püüdma.

Mets täis on loomi
lõukoer pole siiski loomust muutnud
murrab lubadusi,
vanu lepinguid
ja tööd.

Linnud taevast kirjavad.
Seal ilmub Piibel,
pühapäeviti Koraan.
Tarkus taevast.
Pühad sõnad -
lagled, haned, kured.
Tuvid komadeks,
kullid hüüumärgiks
lennukid mõttekriipsudeks.

Mäe peal üksik lugeja
kohendab prille
ning sirutab käe
kuulipilduja järele.

Põrgu

karjäärinõustaja

2008-11-07T10:38:00.001+02:00

kui sinu ees
on kõik uksed lahti
hakkab
tuul tõmbama