reede, oktoober 16, 2009

Hoidke end unenäo eest, unenägu on nagu jänes


Piibliga pidi nii ennustada saama, et kui võtad pimesi suvaliselt leheküljelt lahti, siis see rida, mis parema (või oli see vasak) pöidla alla jääb, avab sulle tulevad sündmused. Samal moel kasutan luuleraamatuid, mis mulle kätte sattuvad või mis mulle kätte pistetakse. Võtad suvalisest kohast lahti, loed, sirvid mõne lehe siia ja sinna. Nii kujuneb teatud ennustus, mis võib ees oodata, kui raamatut algusest lõpuni ja õiges järjekorras lugema hakkad, nagu autor seda ette näinud. Teadlikult või ebateadlikult on see ilmselt kõigi inimeste käitumisse sisse kirjutatud ja selles saab veenduda igas raamatupoes. Võtnud kätte Kätlin Kaldmaa luulekogu “Nägemata ilmad”, toimetasin samamoodi. Avasin ühe lehekülje, lugesin. Avasin teise, lugesin veel. Ennustussõnumit polnud keeruline sõnastada: siit nüüd küll midagi eriti head ei tule. Kui raamat oli läbi loetud, jäi vaid tõdeda tehtud järelduse õigsust.

Halva sõnaga alustatud jutu täienduseks peab kohemaid ja ilmtingimata kinnitama, et kindlasti pole minusugune “Nägemata ilmade” õige publik. Ma loodan ja usun, et inimesed, kellele Kaldmaa luulelooming meeldib, on olemas ja et leidub pimedaid luulearmastajaid, kes tänu sellele raamatule nägijaks saavad, või jalutuid kaunishingi, kes tänu kõnealusele kirjasõnale käima hakkavad. Tänapäeval on kõik imed võimalikud. Kahjuks on ime seegi, kuidas autor, kes on vaieldamatult haritud, laia silmaringiga ja tunneb hästi kirjandust, lati nii madalale sai lasta. Veaksin paralleeli Dorian Grayga, kes mäletatavasti oskas täpselt ja ideaalselt anda nõu oma kirjanikest-kunstnikest sõpradele, evides perfektset ja eksimatut maitset, kuid kes loojana ise täielikult äpardus. “Nägemata ilmade” tagakaanel leidub autori pikem selgitus selle kohta, mis raamatuga tegu, et see on ja ei ole unenäoraamat ning, sama raamatu ilmumist ennustanud kahe unenäo kirjeldus.

Võimalik, et on põnev unes näha, kuidas Jan Kaus kannab kasti sinu raamatuga “Nägemata ilmad”, mille kaanel Kätlin Kaldmaa asemel Kausi nimi. Võimalik, et on natuke abiks, kui küsida kogu kokkupanemisel unenäos: ““Näitasite raamatut, näidake nüüd siis ka, mis järjekorras need luuletused sel käivad,”“ (tagakaanel) aga ei maksa selle kõige järgi käituda. Uinunud mõistus sünnitab koletisi, isegi kui nad näevad välja nagu Jan Kaus. Hoidke end unenäo eest, unenägu on nagu jänes, ainult lühemate kõrvadega, kui parafraseerida filmi “Mees animatsoonist”. Unenägu inspiratsiooniallikana on vana tuntud võte, mõjub tänapäeval kulunult, sestap võinuks selle rõhutamata jätta.

Ei tea, kas kujundaja Kärt Kukkur on samuti unenäolisusest lähtunud, kuid tuvide ja raamitud pilvekesega esikaas meenutab pigem Vahitorni kui kaasaegset luuleraamatut. Pole mõtet isegi rääkida Asko Künnapi või Andres Rõhu kujundatud luuleraamatute kõrgele aetud tasemest, tublist keskmisest piisanuks. Kogemuseelselt väärinuks Kätlin Kaldmaa paremat. Kogemusjärgselt tegelikult vahet pole, jäägu see. Unenäolisus või mitte, rõhutatud või mitte, aga “Nägemata ilmade” ilmselget toimetamatust oli kogeda ebameeldiv. Raamatus toimetajat mainitud ei olnud ja sisu reetis, et asjatundlikku toimetajat, kellesuguseid Eestis leidub, pole ka rakendatud.

Vormistuse ebaühtlus hakkab peale tavalisest kirjavahemärkide ja suure ning väikse kasutamisest. Ühtegi raamatut läbivat reeglit silma ei hakanud. Kord on komad õigetel kohtadel, kord puuduvad. Kord on pärisnimi Stroh väikese tähega, teisal Venemaa suurega. Mõni luuletus algas suure tähega, mõni lõppes. Pealkirjad olid kord läbivalt väikese, kord läbivalt suure tähega. Eraldi on kõik variandid kahtlemata aktsepteeritavad, kuid ühtede kaante vahel ja 58 leheküljel need kõik koos, ei mõju see põhjendatuna. Sama ebaühtlus esineb luuleridade vormistamisel. Read jooksevad kord siia, kord sinna, mõnes luuletuses püsivad kenasti üksteise otsas, mõnes pagevad teineteisest eemale. Jällegi, kahtlemata on kõik lubatud, aga põhjenduse, mingigi süsteemi puudumine mõjub häirivalt, mitte põnevalt. Vaid komplekti “Vaikuse vägistus” (lk 32–34) esimeses osas toodud vigurdamistel on põhjendus ja mõte. Selles venitab autor sõna “vaikus” algul tähekaupa ridadele laiali, luuletuse edenedes loob seda korrutades sõnaseina ning vahepeal tähistab “vaikuse” järjestikku kordamine vaikuse muutumist ajas. “Aasta pärast oli tihe ja tõsine / vaikusvaikusvaikusvaikusvaikusvaikus” (lk 33). Sel moel hakkabki nagu looma, aga siis tuleb lõpp: “Ei ole mind ega sind / Vaid killuke vaikust” (lk 34).

See on nagu ühes vanas ja lollis anekdoodis: “Jõudsite ka kammini”. Nagu ülal tsiteeritud “Vaikuse vägistamises”, jõuab suurem osa ülejäänud Kaldmaa luuletusi “kammini”. Sageli on luuletust lõpetav “kamm” veel eelnevatest tühireaga eraldatud, et ikka kohale jõuaks. Jõuab küll. Jõuab kohale, et see “kamm” võinuks olemata olla. Võtame lühikese luuletuse “Matus”: “omaenda matusel / pikutan teises toas / ja kuulan hääli: / / kodu” (lk 45). “Matus” sobib hästi üldistuse tegemiseks valdava osa raamatus leiduvate luuletuste kohta. Kaldmaa luuletused “Nägemata ilmakides” püüavad olla naiselikult õrnad ja naiselikult tugevad, kõneldes suhetest, õnnest, rõõmust, surmast, luuletustest, mõrvast ehk põhimõtteliselt kõigest, mis tundmist väärib. Tundmisvajadus, tundmisigatsus on autoril suur, kuid selle kujutamisega jääb ta silmanähtavalt hätta. Tema luuletustes pole intensiivsust ja jõulisust nagu Maarja Kangrol, samal ajal ka mitte ülinaiselikku ilmanägemist nagu Doris Kareval.

Ilmselt on need autori eneseotsingud, hetkedest ja inimestest kinnihaaramised ja nendest loobumised, mis pole lasknud Kaldmaal anda kogule sisulist tugevust, kuid samal ajal pole välja kukkunud ka nende samade tunnete luulesse valamine. Ausust annab autor jaopärast, erinevalt unenägudest, kus alateadvus omatahtsi toimetab. Katrin Väli kirjutab “Nägemata ilmade” kohta Areenis (Eesti Ekspress 10. VII 2009): “Kuid mulle jääb tunne, et kõik siin on kuidagi ära hajutatud, kaugelt vaadatud või mäletatud, juba üle elatud”. Kenasti ja õigesti öeldud, kuid peab vist minema veelgi kaugemale. Kõik selles raamatus on varem ära olnud, üle elatud ja ära kirjutatud ja ära sõnastatud ja väga hästi sõnastatud.

Kuigi tõin Kaldmaa ühte lausesse Maarja Kangro ja Doris Karevaga, on raske leida siit ühisjooni. “Nägemata ilmad” on olemuselt varateismelise tüdruku salmik ja seda ei muuda ei üks ingliskeelne luuletus ega luuletuse “Kuidas” tõlge hispaania keelde (“Como”, lk 52). Ilmselt on nende kahe võõrkeelse luuletuse lisamisel samuti oma mõte, kuid kahjuks tuleb tunnistada, et ei tekkinud vähimatki soovi seda lahkama hakata. Ju on hispaaniakeelsel tõlkel oma idee, mitte lihtsalt võimalus Jüri Talveti abil namedropping’ut (nimepuistet) teha, nagu tagakaanel Jan Kausiga on juhtunud. Võib-olla on mu jutust jäänud mulje, no nii ridade vahelt, et mulle ei meeldi Kätlin Kaldmaa “Nägemata ilmad”.

Jah, ei meeldi, aga sellest hoolimata olen kindel, et Kaldmaad ei tasu luuletajana maha kanda. Krambist on vaja lahti saada. See tõke, mis “Nägemata ilmade” luulel liikuda ei lase ja mis ilmselgelt autorit kammitseb, jõuga, maarjakangroliku jõuga ja õrnusega, doriskarevaliku õrnusega maha murda. Loodan, et Kaldmaa leiab kõigepealt oma kaotatud vabaduse, kirjutab hingest, mitte ei kirjuta, nagu kirjutaks hingest, laseks mõnel heal luuletoimetajal luuletused üle vaadata ja siis on tulemuseks luuleraamat, mitte salmik, nagu nüüd välja on kukkunud.

Kõige lõpuks soovin Kätlin Kaldmaale ennustada. Piibli asemel kasutan pasliku sõnumi saamiseks ja selle edastamiseks palju sobilikumat teost, Ilmi Kolla (1933– 1954) tänavu ilmunud koondkogu “Kõik mu laulud” (Eesti Raamat, 2009). Teen raamatu suvalisest kohast lahti ja vaatan, mis parema (sest parem on ees) pöidla alla jääb … Sinna jäi Kolla luuletus “Sa mängi veel”. “Las meenub mulle kõik, mis meid kord võlus / me arm ja meie unistuste sõud, / me südamete sõnadeta laulud, / me süleluste kirglikkus ja jõud” (lk 161).

Kätlin Kaldmaa, Nägemata ilmad. NyNorden 2009. 58 lk.

Lugu ilmus tänases Sirbis.

neljapäev, oktoober 08, 2009

Pärnumaa foto 2009

Hetk näituse avamisest. Kunstide maja balletistuudio õpilased ja Andres Adamsoni fotoseeria. Pildi autor Urmas Luik/Pärnu Postimees


Pärnu linnagaleriis ja kontserdimajas (Aida 4, Pärnu) on avatud Pärnumaa fotograafia aastanäitus “Pärnumaa foto 2009”.

Viiendat korda toimuvale ülevaatenäitusele toodi tublisti üle saja pildi, millest linnagaleriis ja kontserdimaja teisel korrusel avatavale väljapanekult jõudis poolsada fotot enam kui kolmekümnelt autorilt. Näitusele jõudnud fotod valis välja Pärnu Postimehe, Pärnu linnagalerii ja Pilteri esindajatest koosnev žürii.

Näitusel osaleb töödega nii varasematest aastatest tuttavaid fotograafe kui neid, kes esimest korda oma pildid näitusele toonud. “Pärnumaa foto 2009” pakub vaatajale nii looduspilte, linnavaateid, portreesid kui fotodel teostatud mõtisklusi.

Pärnu Postimehe ja Pilteri eripreemiad pälvisid Grete Raspen Masing ja Valmar Valdmann.

Näitus jääb avatuks 29. oktoobrini esmaspäevast reedeni kella 10-18 ja laupäeviti kella 10-16.

Näitusel osalevad Aiki Leit-Teetlaus, Aleksei Gordin, Andres Ennok, Andres G. Adamson, Ants Liigus, Ave Höövel, Dan Kuisma, Danel Rinaldo, Eimar Kull, Grete Raspen Masing, Heidi Tammemäe, Henn Soodla, Jaanika Sillat, Jaanus Saar, Janno Bergmann, Karin Klaus, Karl Saue, Kerli Tammann, Kristin Nikolai, Lea Nõmm, Lii Krass, Luule Põder, Margit Jaanson-Noorhani, Marit Kütt, Mark Soosaar, Mati Luhtjärv, Meisi Volt, Mikk Pärnits, Olev Mihkelmaa, Rein Holtsmann, Risto Randla, Rita Talisoo, Valmar Valdmann, Vladimir Rõžkov ja Ülo Soomets.

Pärnu Postimees tänab kõiki, kes oma fotoloomingut näitusele tõid ja häid koostööpartnereid Pärnu linnagaleriist, Pilterist ja Pärnu Kunstide Majast.