Ilmus "Pursata Vesuuvile"

Raamatukauplustesse jõudis minu uus luuleraamat "Pursata Vesuuvile" alapealkirjaga "Ajaluulet ja autori märkusi". Kirjastas (:)kivisildniku juhitud kirjastus Jumalikud Ilmutused ja see ilmus kirjastuse samanimelises uudiskirjanduse sarjas.

Raamatu kaane kujundas Marko Kekišev, sisu kujundas Matthias Sildnik. Oma suurepärast maali "Parimat Bordeaux veini suurtele ahvidele" lubas raamatus lahkelt reprodutseerida kunstnik ToomasKuusing. Korrektuuri tegi Heda Piiriste. Trükkisid Gutenbergi pojad. Toetasid Eesti Kultuurkapital ja libedad tänavad.

Mõni üksik raamatusse jõudnud tekst on varem valminud, enamasti koondab “Pursata Vesuuvile” siiski spetsiaalselt sellesse teosesse loodud luuletusi ja proosamõtisklusi ehk autori märkusi. Ma näen luuleraamatut eelkõige tervikteosena, mitte niivõrd kui sahtlipõhja kogunenud luuletuste kogumikku. Mul pole sahtlipõhjas midagi. Ah, mis ma räägin, mul pole sahtleidki.

“Pursata Vesuuvile” on minu neljas luuleraamat. Eelnesid “Polügrafisti käsiraamat” (2006), “Eesti elulood” (2008) ja “Mu sokid on terved” (2010).

"Pursata Vesuuvile" Rahva Raamatus.

"Pursata Vesuuvile" Apollos.

Kas Rail Baltic on hea või halb?

http://www.railbaltic.info/et/

Balti riikide ühise megaprojekti Rail Balticu tegeliku valmimiseni kulub veel aastaid ja muidugi ei välista miski, et uut raudteed ei sünnigi. Või kui sünnib, siis pole enam kaupu, mida Eestisse ja Eestist välja vedada, ega inimesi, kes kiirrongiga siit Poola poole ihkaksid sõita.
Mina olen Rail Balticu suhtes pigem optimistlik. Ju kaupu, mida vedada, jagub, ja ehk ei taandu Eesti nii tühjaks kohaks, et tal isegi transiitmaana mingit tähtsust pole.

Korralikust mugavast ja kiirest reisirongiliiklusest, millega Pärnust Tallinna või Riia poole sõita, olen unistanud aastaid. Kui suvel tekib taaskordne suur soov jalgrattaga matkama minna, oleks ju mõnus kaherattaline sõber koos pakkidega rongile tõsta, Leetu sõita ja sealt pedaale sõtkudes läbi lõbusa Leedumaa ja lahke Lätimaa tagasi koju suunduda. Pärnust välja viivad maanteed on aastate jooksul lihtsalt nii pähe kulunud, et matkajale enam erilist elamust ei paku.

Tehniliselt kõige keerulisem on Rail Balticu ehitamine, aga emotsionaalselt kõige raskem osa käib just praegu, mil tuleb saavutada hulk kokkuleppeid selles, kuidas peaks uue raudtee trass kulgema.

Juba praegu tuleb Harju-, Rapla- ja Pärnumaalt, mida Rail Baltic läbima hakkab, hirmusõnumeid selle kohta, kuidas raudtee lõikab ära tee silohoidla, loomalauda või välikemmerguni. Mõned elanikud, kelle lähedale uus raudtee kipub, leiavad, et pigem mingu raudtee läbi mõne looduskaitseala, kui et see lõhuks külasid ja talusid.

Keskkonnaministeerium eesotsas minister Keit Pentus-Rosimannusega on seevastu juba jõudnud deklareerida, et tuleb välistada kiirraudtee trassivalikud, mis võiksid ohustada Tuhala nõiakaevu või Nabala karstiala. Samuti teatas ministeerium maavalitsustele, et lisaks olemasolevatele kaitstavatele loodusobjektidele tuleb arvestada projekteeritavate kaitsealadega.

Näib, et Rail Balticust on maakondlikul, valla ja küla tasandil saanud Rail Moolok, kellele tuleb meeldiva tuleviku tagamiseks ohvreid tuua. Ja ohvreid tulebki tuua, sest nagu Eesti Raudtee kunagine juht Kaido Simmermann lihtsalt välja ütles: raudtee peab minema otse. Kuigi Rail Baltic võib teatud osas järgida olemasolevat trassi, on tegu siiski täiesti uue rajatisega.

Kõik oleksid rahul siis, kui Rail Balticu trass arvestaks kõiki looduskaitsealasid ja inimasustusi ega riivaks kellegi huve. Sellega on täpselt sama lugu nagu tuulegeneraatoritega. Enamik inimesi leiab, et need vajalikud ja keskkonnasäästlikud, aga neid võiks ehitada kuhugi kaugemale.

Paralleeli jätkates võiks mõni Pärnumaa Are valla elanik arvata, et Rail Baltic on vajalik asi küll, aga te võiksite selle kuhugi Tartumaale ehitada. Luunjasse näiteks. Las need rongid sõidavad seal kurkide vahel, mis neil häda on.

Paraku nii ei saa ja kuigi trassivalikuid on iga valla piires mitu, ei hakka raudtee kunagi tegema paarisajameetrist jõnksu ümber silohoidla, rääkimata sellest, et rajataks Rail Baltic Harju-, Rapla ja Pärnumaa asemel hoopis läbi Ida- ja Lääne-Virumaa, Jõgevamaa ja Viljandimaa. See poleks enam see raudtee ja neiski maakondades tahavad inimesed lauda ja silohoidla juurde jõuda.

Kui on kokku lepitud, et Rail Balticu võiks tõesti rajada, siis päris ohvriteta see ei teostu. Küll saavad kõik, kelle valda trass läbib, tutvuda lähteseisukohtade ja keskkonnamõju strateegilise hindamise programmi avaliku väljapanekuga ja osaleda oktoobris startivatel avalikel aruteludel. Skeemidest ja seletustest pole kerge end läbi närida, aga kui nüüd vait ja passiivne olla, võib mõni personaalne ohver eriti suureks kujuneda.

Kui mõelda samaaegselt nii oma kodukrundile kui Eestile tervikuna, võib teinekord suuri asju korda saata. Ega Rail Baltic päris Rail Moolok ei ole ning sellena ei maksa lasta seda ka välja paista.

Tegemist on Vikerraadio päevakommentaariga. Kõiki päevakommentaare on võimalik kuulata täispikkuses SIIN.

Kutse kirjandusõhtule

Kolmandat korda Kabli Päikeseloojangu festivali raames Kosmonautika Puhkekeskuses toimuv kirjandusõhtu on üks pidu ja pillerkaar hea luule hea muusika ja heade inimestega.
Esinevad elavad klassikud Doris Kareva, Olavi Ruitlane, Aapo Ilves ja Kaupo Meiel. Töötab puhvet KOCMOC, äritsetakse raamatutega, ollakse tänulikud Eesti Kultuurkapitalile. Pilet on viis raha.
Saate naerda, saate nutta, see kirjandusõhtu muudab teie elu!

Rein Kilgi halbade luuletustega hea raamat

Rein Kilk, Armastus e-postis. Kujundanud Rein Kilk. Ilmamaa, 2013. 48 lk.

Peeter Sauter kirjutas Sirbis Rein Raua „Rekonstruktsiooni” käsitledes: „Tore, et raamatuid kirjutavad erineva taustaga inimesed (kelle hulgast vaid mõni üksik on ülikoolis kirjanikuks õppinud ja eestlaste puhul siis Moskvas)” (Sauter, „Rein Raua vahepeatus teel mitmekihilisusesse”, 28. III). Kas see just alati tore on, kuigi kõigi nende Raudade puhul muidugi on, aga põnev ja omajagu intrigeeriv ometi, kui mõelda luuletajana debüteerinud Rein Kilgile või näiteks lähiajal esikromaani „Kevad saabub sügisel” üllitavale Mart Kadastikule.

Kuidas võtta?
Kas sa Rein Kilki tead? Olen kuulnud. Temast rääkida võib nii mõndagi head, aga peale selle on tal ka väikesed vead, täpselt nii, nagu Ain Kaalep Tihemetsa Tiinast ja tema tõttu armuvalu kannatanud maaproletariaadist on kirjutanud.
Need, kes vähegi eestikeelsest inforuumist teavet hangivad, on Rein Kilgi nimelisest nähtusest kuulnud ja kindlasti pole vähe neid, kes on temaga otse või kaude kokkugi puutunud. Kilgi, mehe, kes peaaegu ainuisikuliselt kehastab Eesti varakapitalismi ajalugu kogu selle hiilguse ja viletsusega, elust on Peeter Raidla kirjutanud raamatu „Rein Kilk – miljonisadu saksofonihelide saatel” (Äripäeva Kirjastus, 2005) ja Tarmo Teeväljal on koostamisel mõtteline järg „Miljonisadu ja pasunapuhumine – 7 aastat hiljem”, mis peaks tegijate seletuse kohaselt rääkima sellest, kes Rein Kilk siis ikkagi on, ja vaatlema tema „geniaalsete äriprojektidena esitletud ettevõtmisi laiemas ajalises perspektiivis” (7aastathiljem.wix.com/7aastathiljem).
Samal ajal kui Kilgist raamatut kirjutatakse, valmis üks teos temal endal. Esitatud ja esitletud on „Armastus e-postis” kui Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna kursusetöö, mäherdune käik on samuti üdini kilgilik. Palju leidub neid esimese kursuse eesti filolooge, kes suvalise kursatöö väärt kirjastuses Ilmamaa välja annavad? Lihtsalt luuleraamatut rahvale pakkuda, palun, miks mitte, eriti ajal, mil teismelised eesti tütarlapsed kirjutavad romaane mitu korda kiiremini kui Kadastik, aga kui esitada kaantevahet just koolitööna, millel lisaks pikk alapealkiri „Deontilised modaalsused ja emotsionaalsed gradatsioonid elektronposti teel vahendatud isiklikku laadi informatsioonis”, siis mõjub pigem hariliku poosetamisena, kuna on akadeemilise paroodia kohta liialt lihtsakoeline ja tõsiseltvõetavaks teadustööks liiga … Lühidalt, see on kõike muud kui tõsiseltvõetav teadustöö.
Võime ju võtta appi esimesena kätte juhtuva (sõna otseses mõttes kätte ei juhtu tänapäeval muidugi enam midagi, vaid kuvarile juhtub Google’i otsingu esimene vaste) definitsiooni Katrin Mandralt: „Traditsiooniliselt mõeldakse modaalsuse all kõneleja või kirjutaja võimalusi väljendada oma suhtumist propositsiooni ehk lause tuumaks olevasse väitesse, mis tähistab või nimetab mingit olukorda. [---] Deontiline modaalsus väljendab eelkõige kohustatust ja lubatavust (Deontiline modaalsus poliitikute arvamusartiklites”, Keel ja Kirjandus 2008, nr 3). See ei anna aga meile Kilgi luulevihiku lugemiseks vähimatki eriliselt abistavat toetuspunkti, igal juhul mitte enam kui autori nimi, mis ja ainult mis viis teose õige kiiresti Rahva Raamatu luuleraamatute müügiedetabeli esikohale. Seega, kursusetööna eksponeerimise ja deontilise modaalsuse võib rahumeeli kõrvale jätta, Kilk oli töö eest arvestuse saanud niikuinii, ja võtta ilmunut sellena, mis see tegelikult on – luuleraamatuna.

Vana mees tahab keppi
Kasutasin iseloomustavat kokkuvõtet „vana mees tahab keppi” mõne aasta eest Toomas F. Aru raamatut „Tahaks keppi Jääääre saatel” (Ji, 2009) arvustades, aga Kilgi puhul sobib see veel palju paremini. Kasutan autori õigust, võtan Arult ja annan Kilgile. Mõlemale autorile peaks omandi ümberpaigutamine olema meele järele, kuigi üks neist on rohkem nagu sotsluuletaja ja teine kapluuletaja, mis tingib omandi jagunemisel erineva suuna. Las nad kunagi kuskil maakonnakultuurimajas arutlevad sel teemal, kui tõesti teisiti ei saa.
„Armastus e-postis” koosneb dialoogist, telefoni vahendusel saadetud elektronkirjadest. Üks pool on Kilgi alter või lihtsalt ego kontrollitud haiguste ravi eksperdile Ülo Kiplele viitava meiliaadressiga (Transcom on Kilgile kuuluv ettevõte) ja teine aadressilt kirju saatev neiu Liya.
Tegelane Kiple saadab luulevormis kirju, Liya vastab tavalises kõne- või meilikeeles. Kas nüüd just armastuse, aga iha ja igatsuse lihtne ja labane, ühesõnaga eluline lugu koorub raamatus väga hästi välja. Kirijutustuses toimuvad sündmused trikitamata üksteise järel: juhuslik kohtumine, hilisem kontakteerumine, jagatud intiimsus, selle mahutamine argiellu, kus on neiu ametlik teinepool, Kiple poeg ja naine, vääramatult järgnev möödarääkimine ja möödatundmine, kuni kramplikult puhtust ning hellust igatsev vana ilane mees muutub siresäärsele kaunitarile lihtsalt tüütavaks koormaks, ja loogiline lõpp, kus mees üksinda koduseinte vahel ulub.
Lugu (vanamees leiab tüdruku, tekib tunne, tüdruk jätab vanamehe, vanamees on kõigist ja kõigest ilma ja igas mõttes vaesem kui varem) on Kilgil väga hästi ja arusaadavalt esitatud. Tunded, mida tahetakse esitada, tulevad tõesti esile. Omajagu hale on mõlemast ja kui dialoog taandub elu enese lihtsaid seadusi järgides pelgaks monoloogiks, mõistagi meespoole omaks, seguneb haletsustundesse vaid mälestustes ja lapsikutes igatsustes elava mehe vastu mõistmine, et nii see lugu pidigi minema ja väga hea, et läks. „Jäta mu hing rahule” (lk 41) kirjutab Liya omapoolse lõppsõna, kuid mehe elu läheb edasi.
Tüdinud tüdruk, suhte tegelik algataja, kes kergest flirdist enamat soovis ja selle saavutaski, läheb rahulikult oma teed, ilaseks muutunud vanamees jääb üksi nutma. Mees või asi, hoolimata sellest, et oli nii kõva mehe kohta mõnusalt tundeline. Teinud keppi, läinud edasi tüütavaks tundlejaks muutumata, olnuks lõpuks kõigil parem, kuid ei, oli vaja kummi katkemiseni venitada.
Mõeldud ja kirja pandud jutustus hakkab kokku, nagu öeldakse Tartumaal kleepuva lume kohta, Pärnu kandis öeldakse muidugi, et pakib. Oma mõtteid ja tundeid võivad raamatus ära tunda nii ilaselt ja/või õliselt miniseelikutes kaunitaride poole õhkavad keskealised mehed kui neid õrritavad enesekindlad noored daamid. Üks kõrvaltvaatajatele nii palju lõksutamist andev suhtedraama on algusest lõpuni läbimõeldult südamelt räägitud, selgelt mõistetav, eeskujuks võetav ja hoiatusi jagav, kuid loo omandamiseks tuleb läbi lugeda raamatutäis kohutavalt mannetuid ja kehvasid luuletusi.

Spliin-plastiliin
Jah, nii ongi, Kilgi raamat pole ühe lihtsa kirijutustusena üldse mitte halb. Lool on algus ja keskpaik ja lõpp ning narratiiv on kergelt jälgitav, kuid lõppriimilised luuletused, mis lugu edasi annavad, on jälgid käkid, mis sülgavad juba ainuüksi oma olemasoluga näkku nii eesti luuleloole laiemalt kui riimluulele kitsamalt.
Üsna suvaliselt valitud tekstinäide, mis ei eristu ei erilise headuse ega halbusega: „Aeg-ajalt mõni pilk sind välguna on raband / ja õhtuks mõtted kummaliselt segi löönd / Siis küsid – on’s Cupido torge see mis närvi taband / ning jälle kindlustanud nõnda isemoodi ööd / / kui päevad kus ei ole tihtipeale asu / sa hajameelselt näpid telefoni kaant / su mõtteid täitmas pole ainult ärikasum / vaid igatseksid ennast keset isemoodi / laant / / Kus piire poleks, poleks tabusid ja keelde / mis kammitseks ja hillitseks mu sõnu / Seal poleks vaja hammustada keelde / kui öelda tahan kuidas teeksin sulle mõnu” (lk 15).
Suutlikkus sundimatult näiteks August Allet peast tsiteerida või saksofonist hääl välja puhuda ei tee kellestki siiski veel head luuletajat ega head muusikut. Intellektuaalsed, niinimetatud pehmed hobid teevad igaühele au. Siinkohal oleks hirmsuur tahtmine ärimehi kuidagi eriliselt ära märkida, kuid humanitaari põlgus ettevõtja vastu on samasugune võõraviha ja sallimatuse ilming nagu rassism, homofoobia ja veganlus ning karistus selle eest on vastu pead saamine Armin Kõomäe kogutud teostega. Aga harrastaja on harrastaja ja kehv luuletus kehv luuletus, kuulugu autorsus suurärimees Kilgile või samanimelisele noorfiloloogile.
„See tülpind suvi linnas viimaks võttis võimust / sünk asfalt lõtvus nagu tuhmjas plastiliin / siis lämbes õhus tsüklon antitsükloniga lõimus / ma tundsin kohe kuidas hinge ilmub vastik spliin” (lk 24). Võrreldes riimipaaridega muu-tuul, kuul-tuul ja kuul-suu, on plastiliin-spliin ja võimust-lõimus isegi täitsa tubli saavutus, kuid, hea küll, niipidi riimiline või naapidi riimiline, aga kramplik vormikultus tervikuna ja puhutine ilutsemine püüuga teha nii nagu vanadel headel Marie Underi või Alle aegadel tehti, tapavad luuletusis isegi väiksed elualged, kui need tärkama juhtuvad.
„Näe Ansipil pea usaldavalt kallutatud viltu / seal tagaplaanil Illak tõmbamas on traate / Ei kohta kuskil tölpi kulmualust pilku / ka telejaam teeb üritusest väljapeetud saate” (lk 32). Kogemus on, tähelepanekud on, aga sõnavaht ja kulunud väljendid käivad kui surmaeskadron neist üle, jättes järele põletatud ja soolaga üle raputatud tühermaa, kust enam eales midagi ei võrsu.
Seda, et raamatus ühtegi vastuvõetavat teksti ei leidu, ei ole põhjust siiski öelda. Liya kirjad, millest enamik laseb Kiple tobedatest värssidest puhata, tuletavad meelde, et pärisinimesed ja päriskirjutamine pole maailmast kadunud. Naispoole tekstid luulele enamasti ei pretendeeri ja peavadki teoses esindama selgemat e-kirja laadi. Liya saadetud „Tulin Sinu poole, tšakrad valla. / Pärast tundsin, nagu kärbes oleks sisse lennanud” (lk 35) on raamatu tugevaim tekst oma värskuses ja siiruses.
Kehvade ja tüütute luuletuste apoloogiana tuleb proovida minna hoopis teist rada ja järeldada, ning üldse mitte kunstlikult otsitult, et need riimilised kulunud kujunditega luuletused sobivad raamatu meespeategelase, Kipleks nimetatu, kirjadesse hulka paremini kui muus vormis ja laadis loodu. Loeksime sealt tugevaid, igas mõttes kaasaegseid tekste, poleks see enam sugugi see raamat selle looga. Kui võtta „Armastus e-postil” lugu ja luuletusi kontseptuaalse kunsti või performance’i laadis näitemänguna, asetuvad detailid oma kohale ja saame tunnustada loo jutustaja absoluutset ümberkehastumisvõimet.
Kilgi luuleraamat laseb end lugeda ühtemoodi ja teistmoodi, siiralt suhtudes on asi lõpuni mäda, iroonilist nooti otsides pigem omal kohal, kuid siis jääb oht, et ühe ja sama võtte abil püütakse jõuda kaugemale kui nali kannab ning sellest ohust Kilk päriselt eemale põigelda ei suuda. „Armastus e-postis” on sama vastuoluline kui Kilk ise, võta nii või võta naa, ju sa ikka petta saad, aga kui niikuinii juhtub seesamunegi, siis resümeeriks, et Kilk on kirjutanud halbade luuletustega hea luuleraamatu.

Arvustus ilmus ajalehes Sirp number 15 (3437) 2013

tark rahvas, loll rahvas

Nädalavahetusel ilmus ootamatult välja tark rahvas. Huvitav, kuhu läks rahvas, kes valis riigikogu, mis mitte kellelegi ei meeldi, sest seal on vargad ja valerahategijad, kes võttis kiireid ja aeglasi laene, et oma laguneva katusega majja osta ülemäära kallis ja ülemäära suur külmkapp. Kas loll rahvas oli puhkusel või töötab Soomes ehitaja või koristajana ja käib Eestis ainult valimiste ajal?

Võibolla on loll rahvas haige, vireleb praegu haiglas ja tahaks nii väga igasuguseid otsuseid teha, kuid ei saa, sest tal on karm kopsupõletik ja keegi, liiati siis Emor, tal külas ei käi, apelsine ei too ning isegi ei helista. Tema eelistatud kandidaadid on võitnud kõik valimised, tänu tema tööle on rikastunud kõik ärimehed ja pangad, ometi on ta nüüd maha vaikitud ja unustatud.

Tark rahvas pälvib samal ajal kiitusi, talle patsutatakse õlale, talle pakutakse küpsist ja temaga lauldakse isamaalisi laule. Loll rahvas hingab haigevoodis raskelt, vaatab läbi akna valkjashalli kevadet ja mõtleb, et pole hullu, küll ma terveks saan, kasvõi teie kõigi kiuste, valin ja hääletan, elan ja otsustan vapralt edasi, pole mulle teie küpsiseid ja laule vajagi, sest minu riik on ammugi tulnud, minu tahtmine ammugi sündinud.

Eesti lastekirjanduse kolm värsket tõestust

Aapo Ilves, Jaan Pehk, Contra, Alar Pikkorainen, Isa sokk on matkasell. Kaanekujundus ja illustratsioonid Alar Pikkorainen. Ilmapress, 2012. 88 lk.

Peeter Sauter, Wanradt-Koelli katekismus. Targa lapse rumal raamat. Mihkel Kleisi pildid, kujundanud Margus Tamm. Toimetanud Karin Kastehein ja Laura Sauter. Kirjanik OÜ, 2012. 140 lk.

Aapo Ilves, Muinasjutud lastele ja suurtele. Illustratsioonid Regina Lukk-Toompere, Toimetanud Pirja Kullama. FUTU Print, 2012. 48 lk.

Kärt Hellerma kirjutas Eesti Päevalehes, et „külarealismi ning laste- ja lõõpkirjanduse vallas pole eesti kirjandusel midagi häbeneda” (Hellerma, Inimese koordinaadid. EPL 3. I). Muus osas olla asjad halvad ja häbenetavad: „Kirjanduslikest tegelastest on üleöö saanud antikangelased – grotesksed kriipsujukud või sisimas nuga ihuvad julmurid, kes turumajanduse lõa otsas hinge vaaguvad” (samas).

Teise väite pareeris Jan Kaus elegantselt (Kaus, Kirjanduse koordinaadid. – EPL 7. I) ja tõestas, et pole kaasaegne eesti kirjandus nii julmusest pakatav midagi. Esimese lausungi puhul pole seevastu vaja vastupidist tõestama hakata, väide vastab tõele. Absoluutse tõe ja konteksti puhtuse huvides jätaks „külarealismi” ja „lõõpkirjanduse” ometi ära ja asendaks sedastuse „pole midagi häbeneda” märksa lakoonilisema, õiglasema ja täpsemaga: „on hästi”. Paar asjakohast kohendust veel ja saamegi lihtsa väite: „Eesti lastekirjandusega on hästi.” Ja ongi. Päriselt.

Mööngem, tõestuseta väide pole väärt muffinitki.

1. tõestus – luuletused

Meeskodanikud Aapo Ilves, Jaan Pehk, Contra ja Alar Pikkorainen panid nelja peale kokku ühe puhtakujulise ja trükitähelise lasteluulekogumiku „Isa sokk on matkasell”. Ilves, Pehk ja Contra, üks rohkem, teine vähem, kolmas nõela pistmata, balansseerivad oma luuleloomingus sageli kuskil seal lapsemeelsuse piirimail, kirjutavad nad siis suurele või pisikestele, ja mõlemale rühmale nende luuletused kindlasti sobivadki.

Pikkorainen, laiemalt tuntud kui kosmosemuttide, varese, makra ja kogu selle veidra gängi meedium, pole luuletajana – vähemalt nii avalikult, et mulle oleks silma jäänud – esinenud, aga kolme ülejäänu kõrvale sobivad ta pisikesed värsid hästi, rääkimata koomiksitest tuttava käekirjaga karikatuursetest illustratsioonidest.

Pikkorainenilt pärinebki raamatule nime andnud luuletus, mis hoolimata sellest, et teine rida rütmist välja kukub, on üks terane palakene: „Isa sokk on matkasell / ekspeditsioonile / võib ta minna iga kell / Aegnale või Mohnile! / Ainult ta on veidi nõrk / ja jääb teistest maha / diivanile, kapi alla /tugitooli taha” (lk 11). Tõene värk, kipuvad need isa sokid teinekord laisad olema tõesti.

Samas armsas elulises ja lõbusas laadis, mida neilt neljalt vaid oodata ongi, kulgeb kogu raamat. Leidub muhedat keelemängu: „Hei, mine õige muhvi, neid! / Miks pugid vaid neid muffineid …” (Contra, lk 68), vembuga tsitaate: „Muki on koerake / väikene koerake, / muki teeb mjäu-mjäu-mjäu. / Politseikoerale, / kel suus võõrkeeleke / osaks saab kuulsus ja au” (Pikkorainen, lk 79) ning juba lauluna klassikaks saanud luuletusigi: „Eile käisin linna vahel ma / ja ostsin kuus jäätist / millest kaks ära sõin” (Pehk, lk 54).

Muuseas, too „Jäätisepidu” erineb raamatus veidi Pehki Orelipoisina lauldud laulust, päädides salmiga „Tule meile, väike Leo / neli jäätist – teeme peo!” (samas). Nende pärisnimedega „Leo-peo”, „Heidi-veidi”, „Signe-tige” kistud riimid on vist ainsad detailid, mis vormiliselt veidi häirisid, aga eks see käi lasteluule juurde. Pealegi aitavad need õigesse kohta otsitud õiged nimed ehk ilusaid eesti lapsenimesid veidi populariseerida ja kinnistadagi. Raske vist ongi ilusat eesti luuletust väga võõrapärase nimega teha, et see iseenda paroodiaks ei muutuks. Charlzy R. R. Maximust / õhtul haaras väsimus? Nää. Mkm.

Kõik need luuletused lastest, loodusest, aastaaegadest ja lihtsalt eluhetkedest on kirjutatud lobedas keeles, targutamise ja õpetamiseta. Onud ütlevad nii, nagu neile endile ja nendeealistele sõpradele meeldib, ning kui sellega väiksemat sorti lugeja mõtlema pannakse, on eesmärk sajaprotsendiliselt täidetud. Ilves kirjutab „Arvutit on tänapäeval / igalühel vaja, / aga arvut justkui käega / krabab sinult aja” (lk 56). Luuletus kirjeldab ja kõrvalasuv pilt näitab aluspesus meest, rüperaali süvenemas, lagi tilgub vett, ämblik koob võrku ja silmad on liivakellakujulised. „Arva nüüd, kas selle vastu / aitab internet?” (samas) küsib autor ja kui lugeja püüab ausalt vastata, paneb ta arvuti hoopis kinni ja läheb õue kelgutama.

2. tõestus – katekismus

Peeter Sauter on Peeter Sauter ja mida enam ta puhtast täiskasvanuproosast luulesse või lastekirjandusse kursib, seda parem. Tema (kaanel on kaasautoritena märgitud kunstnik Mihkel Kleis ja kujundaja Margus Tamm) „Wanradt-Koelli katekismus” alapealkirjaga „Targa lapse rumal raamat” pole, erinevalt kogust „Isa sokk on matkasell”, nii otse ja üheselt mõistetav lastekirjandus.

Sauteri „Wanradt-Koelli katekismuse” lähtepunkt sissejuhatuses on tabav. „Nii et raamatukogus polegi Moosese 6. ja 7. raamatut ehk Saatana Piiblit? Need on ju ometi ilmunud,” trummeldasin letile ja põrnitsesin kartlikku raamatukoguhoidjat. „Tooge mulle siis Wanradt-Koelli katekismus.” „Aga … seda … ju pole …” „Tahate öelda, et katekismus on varastatud? Kus on turvamees?””

Küsija uurib, kas Simon Wanradt ja Jakob Koell tegid XVI sajandil asjata tööd, ja kinnitab seejärel, et raamat on riiulil olemas, isegi võtab selle sealt ja siis, kui raamatukoguhoidja turvamehe kutsub, asetab teose tema õigele kohale tagasi.

Kuidas saab raamat olla, kui seda olemas ei ole, on hea küsimus, millele pole head vastust. Paljudele küsimustele pole head vastust, nagu selgub nimiloost (lk 127).

Sauteri „Wanradt-Koelli katekismus”, mis on kujundatud kui raamat ühes teises raamatus, sisaldab häid küsimusi, rumalaid vastuseid, kuid eelkõige portsu häid absurdihõngulisi lugusid, mille vaimne eellane võiks olla (sugugi mitte päris Wanradt-Koelli katekismus) pigem Aino Perviku klassikaline ja suurepärane „Umbluu”.

Üks korralik inimene seda puuksudest, nokudest, pepuaukudest, kakast ja kuradi persest pungil raamatut oma lapsele ilmselt ette lugeda ei võta. Aga korraliku inimese elu ongi puhas ja igav ning ilma selliste madalate asjadeta nagu pärasool (tema ja ta laste kaka opereeritakse ilukliinikus välja).

Lood on omajagu räpased, mis siin salata, kuid muhedad, väga muhedad. „Trollijuhid õpivad ilusti puuksu tegema, muidu tööle ei võeta. Trammijuhid peavad oskama heleda häälega hüüda: „Trill-trill-trill!” Et trollipuuks hästi välja tuleks, on trollijuhtidel istme asemel vetsupott. Kõrvalt paistab nagu tavaline iste, aga all on pott. Siis on hea ka, kui töö ajal kakahäda peale tuleb. Vetsupaberiks võib juht võtta kassast pileteid, on lubatud. Piletid on pühkimiseks väikesed, aga juhid on osavad” (lk 39-40). Küsimus, kus trollijuht kakab, sai sellega vastuse.

Ei koosne „Wanradt-Koelli katekismus” vaid lustilisest absurdist, mis domineerides hakkakski väsitama. Selle kõrvale mahub üldinimlikke filosofeerivaid käike, mille tipuks jutt jumala ja kuradi äraleppimisest: „Jumal kratsis kodus kukalt – päriselt ikka leppida ei saa. Mis saab põrgust, kui kurat on jumala sõber? Kelle ja millega hirmutada siis halbu inimesi? Inimesed ei karda siis enam jumalat ega kuradit” (lk 126).

Peeter Sauteri „Wanradt-Koelli katekismus” seisab ülaltoodud tundelisest seosest Perviku”Umbluuga” eesti lastekirjanduses pigem üksi kui mingis grupis, ei kipuks seda Andrus Kivirähka „Kaka ja kevadegagi” samasse patta panema ja ei peagi. Laste- ja täiskasvanukirjanduse piire ületab Sauter vapralt, veidralt ja omal moel vägagi poeetiliselt.

3. tõestus – muinasjutud

Aapo Ilves seletab oma raamatu „Muinasjutud lastele ja suurtele” algideed nii: „Need on muinas- ja mõistujutud ning muistendikesed, milletaolisi ma oleks tahtnud ise lapsepõlves lugeda. Ma tahtnuks neid lugeda ka täna ja loodetavasti tahaks ma selliseid lugusid lugeda ka mõnekümne aasta pärast” (lk 5).

Ilvesel on hea maitse ja kui ta kirjutab selliseid lugusid, mida talle endale meeldib lugeda, siis suure tõenäosusega meeldib neid lugeda teistelegi, nii suurtele kui väikestele. Kui Sauteri puhul märkisin „Wanradt-Koelli katekismuse” üksindust – tegu on ühe alamžanri ainukese väljapaistva esindajaga – siis Ilvese muinasjutud sobituvad suuremasse seltskonda, kus juba ees Ervin Lázár üliarmsa „Seitsmepäise haldjaga”, Karel Čapek oma muinasjuttudega, Daniil Harms, kes lapsi, muide, üldse ei sallinud, kuigi neile kenasti kirjutas, Andrus Kivirähk ja teisedki, keda Ilves eessõnas isegi on maininud. Ilves kannab võrdluse või õigemini sellesse väärikasse kampa asetumise välja kuhjaga.

Muinasjutud lastele ja suurtele on vaimukad, lõbusad ja fantaasiarikkad. Klassikalist muinasjutu narratiivi kolme seaduse, õnneliku lõpu ja imeabilistega raamatust ei leia, seda enam et, nagu postuleerib „Muinasjutt neiu Andrast” (tea, kas see on seesama Andra, keda ma mõtlen?): „mõnes muinasjutus ei saagi õieti aru, kellel hästi läheb” (lk 9).

Ilvese lood kulgevad rahulikult ja mõnusalt, nii et võib ette kujutada, kuidas ema või isa, vanaema või vanaisa neid pere võsukestele kamina ees ette loeb, ise muheledes ühe, lapsed teise lõigu peale. Universaalsete vestetena peaksid Ilvese palad vist kõigile meeldima, neilegi, kes peavad isa sokkidest kõnelevat luuleraamatut liiga titekaks ja Sauterit liiga robustseks.

Tänapäevaseid teemasid, rohkem või vähem peidetud viiteid praegusele olemisele leiab juttudest sageli, näiteks: sookoll Maiat narriti koolis rohelise naha pärast ja lõpuks asus ta elama Ameerikasse, kus ei kiusanud teda nahavärvi pärast mitte keegi, ja hiljem sai temast esimene roheline kaitseminister terves maailmas.

Või võtkem jutu „Kirjaniku elu”, mille peategelane ei kirjutanud kunagi seda, mida ta tahtis. Mõtles, et loob toreda lastelaulu, aga pidi kirjutama hoopis lollaka lauluteksti. Plaanis panna kirja muinasjutu, aga selle asemel vastas poliitiku tellimusele ning kribas sellest, kui hea inimene too on – kuigi ei ole. Raha ta selle kõige eest ometi ei saanud. „Ta pidi elama vaesuses, tema mobiiltelefon lülitati välja ja kõik tema juuksed kukkusid peast ära” (lk 18).

Seda ja teist, küüntest kübargi, ja kõike veel kuni elektriliste jalgadega Vello ja metsas konutava ning tüütuseni loodusest pajatava Vadistav Korsetini välja leidub Aapo Ilvese raamatus. Muinasjutud pingutamata kirja pandud, loogilised ja otse hingest kõige selle rõõmude ja nukrustega.

Nii nagu „Isa sokk on matkasell” Pikkoraineni muhedate joonistustega, „Wanradt-Koelli katekismus” Mihkel Kleisi teraste piltidega, on Ilvese raamatu suur väärtus lisaks väga lahedatele lugudele selle kujundus.

Regina Lukk-Toompere joonistatud ja kollaažina kokku pandud illustratsioonid, mis lähevad lugude kõrvale, alla ja peale, on sama fantaasiarikkad, kaunid ja elusad nagu Ilvese muinasjutud. Liigagi kiirelt lõppu jõudvat teost käest pannes pole esimese hooga sugugi lihtne resümeerida, et kumb nüüd suuremal määral positiivse laengu andis, jutud või pildid. Pigem mõlemad üheskoos, teineteist täiendades ja põnevaks omaette maailmaks muutes.

Kuigi eesti lastekirjandus ei pea ennast tegelikult tõestama, on see veelkord tõestamist leidnud. Need kolm raamatut on kõik osalt lastele, osalt suurtele, väga ilusasti kujundatud, mis omakorda tõestab paberraamatut asjakohasust: südamlikud, inspireerivad ning ilusas eesti keeles, nagu ühed raamatud olema peavad.

Arvustus ilmus Sirbis number 10 (3432) 2013

Kuidas hümni kaasa laulda

Vabariigi sünnipäeva eel tuletaks meelde, kuidas hümni kaasa laulda.

"MU ISAMAA MU ÕNN JA RÕÕM
kui aar ... ... nis oled sa!
Ei leia mina iial ... eal
see suure, laia ilma peal,
mis mul nii kau ... rmas oleks saa ... kaa.
kui sa, mu isamaa!

... ... ... SÜNNitand
ja üles kas-VAT-And.
sind aa...ä...mii...a...lti
ja jään sul truiks surmani,
mis ...ii ...al ...mm ... sam ... ldsaa,
mu ... ... is isamaa!

Su üle Jumal valvaku
mu .... mm ... maa!
TA OLGU SI-nu ... ai ...eja
ja võtku rohkest õnnista,
mis ... ii ... õõmm ...tevõtadsa,
mu AAaa ... llis isamaa!"