Happy Mondays Positivusel.
Pärnust ligikaudu 70 kilomeetrit lõuna suunas toimus möödunud nädalavahetusel neljandat korda festival Positivus, mis on nüüdseks sirgunud väga arvestatavaks, kvaliteetseks ja kirevaks muusikasündmuseks.
Salacgrivast veidi Pärnu pool paiknev festivaliala on suur ning sellesse mahub nii ohtralt muruväljakuid, teid, metsaaluseid, kui pikk valge liivaga rannajoon. Tänu maa-ala suurusele, kus festival aset leidis, oli kohalolijate hulka raske hinnata, sest rahvas hajus meeldivalt laiali ja üksteisel seljas ei elatud. Sedakorda tõi festival kokku 18 000 inimest, mida on märkimisväärselt enam kui mullu ning eestlastegi osakaal publikus oli tõusnud – maarjamaalasi loetleti kokku tuhande ümber eelmise aasta 300 asemel.
Ilmselt tõi Positivus eelmisel aastal eestlasi kohale vähem selle tõttu, et samaaegne Õllesummer jagas Positivusega peaesinejat, Moby’t. Üht peaesinejat, Scissor Sistersit jagasid Õllesummer ja Positivus tänavugi, kuid teised, Muse, Unkle, Happy Mondays ja teised, olid vaid Läti festivalil ja see on tulemus, mida eesti õllefestival vaevalt kunagi üle lööb ja hea ka, sest Pärnumaa muusikasõpradest asub Salacgriva kaks korda lähemal, kuid Tallinn ning vähese vaevaga võis öist autosõitu pelgamata festivaliööd kenasti hoopis Pärnus veeta.
Melu
Ükski suuremat sorti muusikafestival pole kaugeltki vaid muusika, kuigi seda kostab igast võimalikust ja võimatust paigast ning see kehtib Positivusegi kohta. Festivalialal sai maalida, peotantsu õppida, ujumas käia, päevitada, niisama võrkkiiges lesida, süüa ning juua loomulikult, mänge mängida puude varjus magada, ökotelkides ökoasju nikerdada, teatrit vaadata, trummikoolis osaleda, kinos istuda, nänni ostelda, murul sõpradega trimbata ja loba ajada ja mida kõike veel.
Rahva liiklemine festivali alal või telklaagri või lähedal asuva Salcrgiva vahel kondamine oli lõputu ega katkenud hetkekski. Ühed seltskonnad tulid rannast, telklast või linnast, teised suundusid sinna ja nii mõlemal kahel päeval. Kuigi festival kestab ametlikult kolm päeva – reedest pühapäevani, olid põhipäevad siiski kaks esimest, kolmandal hakati juba varahommikul laiali sõitma.
Positivusele saabudes võtabki esmajoones tükk aega, et kõik võimalikud paigad läbi jalutada, et hilisemas suuremas melus paremini orienteeruda. Juba ainuüksi festivaliala läbi käimine võttis jalad piisavalt läbi, kuid et istuda ja puhata sai absoluutselt igal pool, kas ühe kuuest lava ees või rannas, polnud muret, et õhtuni väsimuse tõttu vastu ei pea.
Just teine päev näitas ilmekalt, et puhata võib kõikjal, sest teatud hulk Positivuslasi oli eelnevast päevast ja ööst sedavõrd räsitud, et lasid unel hea maitsta kesk tantsivat kontserdipublikut või suisa keset jalgteed. Positivuse õhkkond vastab aga igati oma nimele – see oli üdini positiivne ning kõik arvestasid teineteisega. Kui inimene tahab magada, sai ta seda rahulikult teha, ei tülitanud teda ei turvateenistus ega möödaminejad. Keskmisest napsusemaid inimesi muidugi ringi liikus, kuid nemadki olid viisakad ja kui kuskil terade hulgas ka sõlkaid leidus, olid need äärmisel erandlikud, sest kokkuvõttes oli Positivus turvaline, sõbralik ning üldse armastusväärne, seda nii publiku kui korraldajate poolt.
Mõnes mõttes, kui mastaabid kõrvale jätta, võib Positivust võrrelda ehk Tartu murufestivaliga Plink Plonk. Sarnane, peavoolust pigem eemalejääv intelligentne esinejatevalik, rõhuga kitarrimuusikal ja indie-popi juurtel, ning vaba lesimine murul iseloomustab mõlemat. Võib oletada, et kui neil toredail tartlastel, kes Plink Plonki veavad rohkem võimalusi oleks, korraldaks nad midagi samalaadset kui Positivus.
Oletatavasti leidus festvalil hulganisti neidki, kes just eelkõige melu, head äraolemist ja inimesi tulid nautima ning kelle jaoks muusika oli pigem teisejärguline ning ega saa neile seda ette heita, sest kõike seda Positivus ka pakkus. Kes terve päeva rannas veetis, jäi küll paljust heast muusikast ilma, kuid festivalikogemusest kindlasti mitte.
Kontserdipaigast teisel pool maanteed paikneval telkimisalalgi kees elu kogu aeg, mitte vaid öisel ajal. Kahjuks oli telkijatele määratud heinamaalapp sedakorda kitsuke ja nii elati üksteisel seljas ja telkijad pidid oma onnid püstitama suisa vahekäikudessegi. Öösel vist sellist hetke ei tekkinudki, mil oleks päris vaikne olnud. Küll kõlas lätikeelne laul või venekeelne jutt või eestikeelne hüüatus, kuid see kõik käib asja juurde ning kui päevast piisavalt väsinud oled, magad kõigest sellest hoolimata, lisades oma norskamise üldisesse fooni.
Muusika
Muusikat, nii suurt ja tuntut kui väikest ja vähemtuntut kõlas Positivusel uskumatult palju. Esineti viiel erineval laval (kuues pühendus teatrile, tantsu- ja trummiõpitubadele ja muule sellisele). Artiste võis kava järgi kokku loendada 70 ümber. Nende seas leidus inglise ja iiri kitarriansambleid, läti ja eesti vähemtuntud grupeeringuid ning DJ’sid (kelle seas samuti mitugi eesti esinejat), kes rahvast läbi öö hommikusse tantsitasid.
Kahe pealava – suure Tele 2 lava ja veidi väiksema Cesu lava kõrval tegutses tänuväärne I Love You terrass, kus leidsid esinemisvõimaluse ja publiku kohalikud ja eesti bändid, kellel suurele lavale kasvamine veel veidi aega võtab, kuid kelle olemasolu andis festivalile ülimalt palju kaasa. See on ilmselt missiooniküsimus, millele Positivuse korraldajad vastavad ja hästi teevad, sest festivalikogemuse andmine noortele bändidele on vajalik ning seal võib näiteks Ewert and the Two Dragons (ehk Ewert Sundja sõpradega), saada vajalikke kontakte, et Eesti skeenelt paremini välja murda.
Kogu sellest suurest muusikahulgast saab ka parima tahtmise juures välja noppida ja ära kuulata vaid väikese osa. Esiteks toimusid paljud kontserdid festivali eri nurkades üheaegselt, teiseks tuleb paratamatult vahepeal paus teha, sest inimese vastuvõtuvõimel on oma piirid.
Positivuse programm tervikuna on tark ning kindla näoga. See sisaldab endas, kui vaid live’idest kõnelda, eelkõige kitarriväänamist, mille lähtepunktiks eelkõige 80te aastate Inglismaa ja Manchester, kuid selle kõrval kõlas ohtralt kaasaegses kastmes folkigi. Iiri või keldi folgil põhinevat muusikat oli palju, ehk isegi liiga palju, nagu eelmiselgi aastal, mil samas võtmes esines ka Sinead O’Connor, kuid eks ole neidki inimesi, kes just The Leisure Society, The Climbersi või mõne teise briti folgi pärast Positivust külastavad.
Folgi ampluaa oli aga laiemgi, ega piirdunud vaid briti saartega. Hispaania rahvamuusikat tõi Lätti Giulia Y Los Tellarini ning Eesti ja Ukraina tänapäevastatud folki suurepärane Svjata Vatra. Viimane läks publikule nii hästi peale, et tänu neile võib eeloleval Viljandi folgil senisest palju enam lätlasi kohata.
Geograafiliselt võib juba mainitud Lätile, Inglismaale, Iirimaale, Eestile ja Hispaaniale lisada veel Venemaa, Islandi, Soome, Saksamaa, Leedu, Poola ja USA, kuid ülekaalukalt pärinesid esinejad just esimesest neljast riigist. Au igal juhul eestlastele, sest kui Läti ja Inglismaa suur esindatus allub lihtlabasele loogikale – lätlased korraldavad ja briti muusikat tehakse kõige paremini Inglismaal, siis eesti märkimisväärne panus näitab, et peaminister Andrus Ansipi unistus suurenevast ekspordist on muusikamaailmas täitumas. Uhke tasub olla, sest heade settidega esinesid nii Popidiot kui arvukad DJ’d alates Dave Stormist, kes tegi tantsulava avaesinemise reedel, lõpetades kodanike Nestori ja Mölderiga, kes viisid sama lava pühapäeval finišisse.
Kahtlemata tõi suurema hulga publikut Positivusele laupäevaõhtune Muse. Bänd on aktuaalne, populaarne ja omast küljest isegi fenomenaalne, kuid maiuspalasid oli Positivusel pakkuda reed õhtulgi ja esimene neist tõi lätti balti riikide, nende seas Eesti, indiemehed, kes nüüd juba keskikka tüürivad, kuid kes omal ajal potisoenguid kähardades kassettide pealt Stone Rosest Smithsi, Pixiest ja Happy Monday’st kuulasid.
Happy Monday’si tulek käeulatusse on seitsmekümnendatel sündinud põlvkonna parimate poegade ja tütarde jaoks sama ilmutuslik, kui kuuekümnendate rahvale Robert Plant. Happy Mondays’si laulja Shaun Ryder on saanud legendiks juba eluajal ja kuigi see eluaeg on teda räsinud, on ta säilitanud teatud vinese värskuse ja ületamatu attitude’i, millele on keeruline sarnast leida.
Nüüd näeb Ryder välja nagu Anvar Samost, kuid ega see teda seganud. Ryder seisis laval, laulis nagu suutis, liigutades end vaid niipalju, kui vaja purgist rüübata või järjekordne suits ette panna. Teine laulja, originaalkoosseisu mitte kuulunud, kuid juba tükk aega bändi toetav mustanahaline taustalaulja aitas publikut tantsu ja toetava lauluga kütta ning kõik, mida Happy Monday’s pidi ette kandma, kanti ette, lisaks laulukene Ryderi kunagisest suurepärasest projektist Black Grape.
Ega Happy Monday’s muidugi nii palju rahvast lava ette toonud, kui Scissor Sisters, või Muse, mis on ka loomulik, sest nende hiilgeajad paiknevad eelmise sajandi eelviimases kümnendis ja nagu Ryder ise lavalt suure hulga „fucking” vahele publikule ütles: „Mida teie kaheksakümnendatest teate, te olite siis alles põlvepikkused.”
Happy Monday’si järel oli pealaval briti Unkle live. Teadjamad teadsid enne seda esinemist kõnelda, et hoolimata sellest, et tegu pole siinmail ülituntud artistiga, on see väga kõva asi ja oli. Unkle, mille raudvaraks on James Lavelle ja Tim Goldsworthy on teinud koostööd lugematu hulga kuulsate tegelastega Verve’ist, Stone Rosesest, Metallicast jne, evivad prestiiži, mille üle tasub uhkust tunda. Nende live oli värvikas, osalt tantsuline, osalt ülirokilik, tummine ja põneva ning läbimõeldud visuaaliga. Mürafoon oli suur ja nii täidetud, kuid samal ajal puhas, et võttis esimese päeva lõpuks päris läbi. Need, kes kooslusega varem tuttavad, jäid rahule ja need, kellele see alles esimene juhuslik kohtumine, said uue sõbra võrra rikkamaks.
Hüpates hoogsalt laupäeva pealava juurde, serveeris seal esimese üllatuse iiri grupp Asiwyfa. Taas on põhjust avaldada kiitust Positivuse korraldajatele, kes panid laupäeva õhtul kell 19.15, ehk tulisel peoajal pealavale mängima instrumentaalmuusika. Asiwyfa mehed ei laulnud, kuid mängisid pille sellise hoo, mõnu ja virtuoossusega, et vokaalist puudust ei tundnudki. Nii mõnigi kord suutis vaid tavaline kitarrimäng panna sind uskuma, et tegelikult keegi laulab. Rütmid ja lähenemised vaheldusid mürast naturaalini. Kindlasti oli Asiwyfa üks selle festivali meeldivaid avastusi. Eelmisel aastal, olgu vahelepõikena öeldud, laiendasid muusikalist silmaringi suure elamuse saatel Tiger Lillies ja Ebony Bones.
Laupäeva ülejäänud õhtu täitsid praegusel hetkel superstaariseisust nautivad Scissor Sisters, kui ainuke USA esineja Positivusel, ja Muse vanalt healt Inglismaalt.
Scissor Sisters esines ka tänavusel Õllesummeril ja õigupoolest on neist kõige vähem midagi rääkida. Muusika muutus küllalt kiiresti tüütuks ning mõjus hoolimata laulja Jake Shearsi ja Ana Matronicu hüperaktiivsest esinemislaadist hoolimata tuimalt. Ühte võib nende kiituseks öelda – publikuga suheldi palju ning üles oli kaevatud isegi fakt, et kitarrist Del Marquis’ vaarisa sündis Riias ning üldse jagati lätlastele kiitust nagu oavarrest, rõhutades nende tublidust raskete aegade kiuste väljapaistev riik luua. Sellega võib kahtlemata ühineda. Tund aega muusikaliselt mitte just väljapaistvat, kuid chillimise taustaks sobivat geipoppi, mille vahele olid pikitud üksikud hitid, sai lõpu siis, kuid Shears rahvale paljast tagumikku näitas ja Matronic Muse’i kiitis ja nad järgmise esinejana välja kuulutas.
Muse, mille pärast paljud Positivuse tee jalge alla võtsid tõi ainsana lava ette pea kogu festivalipubliku ja alles siis sai korraga aimu, kui palju seal tegelikult rahvast ringles. Neile, kes Muse’i loominguga kursis, võib öelda, et kui te Positivusel ei käinud, jäite paljust ilma. Neile, kes Muse’i ei tea, neile võib öelda, et jäite samuti paljust ilma, sest erinevalt Scissor Sistersist, mille edu põhineb peaasjalikult haibil, väärib Muse kõiki neid kiidulaule, mida nende aadressil on esitatud.
Muse’i esinemine konkreetne, loba ei aetud ja kogu kontsert sulas perfektseks tervikuks. Laulude üleminekud täitsid kitarriimprovisatsioonid ja muusikalised tsitaadid. Iga laulu algutakte saatis kätemeri ja huilgamine, mis tähendas, et fänne oli publikus tohutult. Visuaalselt oli Muse’i esinemine külluslik, ekraanidelt näidati muusikuid ja publikut, animatsioone, ei puudunud laserid ega miski muu, mis ühe suurejoonelise ja täiuseni lihvitud lavastuse juurde käib. Kui eelmise päeva Unkle’i muusikat võib iseloomustada, et „more is more” (rohkem on rohkem), siis Muse’i puhul oli pigem klassikaline „less is more” (vähem on rohkem). Klassikaline koosseis kitarri, bassi, löökriistade ja klahvpillidega lasi igal üksikul elemendil puhtalt kõlada, sõnumit kanda ja konkreetselt ning täpselt mõjuda. 1994. aastal loodud Muse’i nimetatakse küll alternatiivroki bändiks, kuid neist raamidest, kuigi muusikaliselt pärinevad nad tõesti alternatiivipõllult, on nad väljunud. Muse oli suur üliintelligentne rokivaatemäng, samal ajal lihtne ja keeruline. Pärast kahte lisalugu lubas Muse taas Lätti esinema tulla ning kel Positivusel seekord käimata jäi, võib hea õnne korral õnnestuda neid näha millalgi Riias. Muse oli nägemist ja kogemist väärt juba ühena festivaliesinejaist, kuid nende soolokontsert võib ületada suurimatki ootused.
Superstaaride ümber ja vahele mahtus muidugi hulganisti teisigi häid ja väga häid bände. Venelaste Everything Is Made In China oli lahe, iirlaste Autumn Owls põnev kitarrimuusika ja elektroonika sümbioos, inglaste Ten Bears lõbus ja suvine.
Ten Bears lõpetas oma esinemise Technotronicu kunagise hiti „Pump up the jam” koveriga ja jämm sai tõesti üles pumbatud seal Salacgriva lähedal Positivusel alates reedest lõpetades pühapäevaga ning et korraldajad kaaluvad ühe festivalipäeva lisamist, siis võib ehk tuleval aastal jämmi pumbata juba kauem, lisades tänavusele väga heale elamusele järgmise ja järgmise ja järgmise. Paldies, Latvija! Aitäh, Läti!
Ma nägin Positivust ja Positivus nägi mind.
