Peeter Helme moodustab koos kunagiste Mungi-kaaslaste Chaneldiori ja Toomas Verreviga seltskonna, kes tänasel päeval tänase päeva elu tuleviku jaoks kirja paneb.
Peeter Helme võttis oma teises romaanis „September” lahti kirjutada valgekrae elu tänapäeva Eestis, täpsemalt Tallinnas. Vaatluse all on 70ndate lõpus ja 80ndate alguses sündinute põlvkond, kellele on nõukogude aeg parimal juhul hägune mälestus varasest lapsepõlvest ja kelle teadlik elu on kulgenud vabas maailmas, kus kõigepealt tuleb üksikisik ja siis kollektiiv, erinevalt vastupidise suhtumisega ajajärgust, mil arenesid nende vanemad.
„Septembri” tegevus on antud edasi nimetuks jääva minategelase vaate- ja mõttepunktist. Riigiasutuses töötava juristi päevi täidavad tüütu töö, vaidlused iseendaga, napsutamine rohkem või vähem tüütute kolleegide seltsis või üksipäini kodus õlut libistades, arvutiga mängides ja vastavalt vajadusele masturbeerides. Lugeja ees rullub lahti küllaltki mõttetu ja tüütu elu, mida on kirjeldatud peensusteni, ülimalt realistlikult ja täpselt. Nii ei juhtugi suuremas osas raamatust õigupoolest mitte midagi. Samad rajad, samad mõtted, sama käitumine, Coca-Cola ja meilivahetus. Tema elu on lihtne ja kergesti tarbitav nagu panniroog kanast, türgi ubadest ja ananassist (vt arvustuse lõpp). Minategelase elu on nagu septembrikuine vihm – ühtlane, üllatusteta ja hall. Nii sobib romaani meeleolukirjelduseks üks lause teosest endast: „Vihma kallab, mitte midagi huvitavat ei juhtu” (lk 45).
Peeter Helme võttis oma teises romaanis „September” lahti kirjutada valgekrae elu tänapäeva Eestis, täpsemalt Tallinnas. Vaatluse all on 70ndate lõpus ja 80ndate alguses sündinute põlvkond, kellele on nõukogude aeg parimal juhul hägune mälestus varasest lapsepõlvest ja kelle teadlik elu on kulgenud vabas maailmas, kus kõigepealt tuleb üksikisik ja siis kollektiiv, erinevalt vastupidise suhtumisega ajajärgust, mil arenesid nende vanemad.
„Septembri” tegevus on antud edasi nimetuks jääva minategelase vaate- ja mõttepunktist. Riigiasutuses töötava juristi päevi täidavad tüütu töö, vaidlused iseendaga, napsutamine rohkem või vähem tüütute kolleegide seltsis või üksipäini kodus õlut libistades, arvutiga mängides ja vastavalt vajadusele masturbeerides. Lugeja ees rullub lahti küllaltki mõttetu ja tüütu elu, mida on kirjeldatud peensusteni, ülimalt realistlikult ja täpselt. Nii ei juhtugi suuremas osas raamatust õigupoolest mitte midagi. Samad rajad, samad mõtted, sama käitumine, Coca-Cola ja meilivahetus. Tema elu on lihtne ja kergesti tarbitav nagu panniroog kanast, türgi ubadest ja ananassist (vt arvustuse lõpp). Minategelase elu on nagu septembrikuine vihm – ühtlane, üllatusteta ja hall. Nii sobib romaani meeleolukirjelduseks üks lause teosest endast: „Vihma kallab, mitte midagi huvitavat ei juhtu” (lk 45).
Kogu arvustus tänases Sirbis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar