Missa Kruusast kriitikutad, endal nina punane

Kalju Kruusa: „Tühhja”.

„Ussimunni”, Tallinn, 2010. 96 lk.

Loed Kalju Kruusa luule- ja tõlkekogu „Tühhja” ja avastad õige pea, et autor on su Pentti Saarikoskit appi võttes või õigemini temast lähtudes paika pannud. Esmalt kirjeldab Kruusa lugejat, kes raamatu arvustamise eesmärgil ette võtab, ja seejärel seletab tolle lahti: „täna pistab kriitik oma nina / mis on punane / mu luulesse / mis olevat liiga lõdva” (lk. 30) ja jaurab iseenda, Saarikoski, kriitikute ja seentega ühtekokku viis lehekülge. Jaurab ja jaurab, annab Saarikoskit väänates kriitikule möönduse, et „või on kriitiku nina / pigem sinine / see jäi kuidagi / kahe silma vahele” (lk. 30), ja esineb tunnistusega, et on „lühinägelik ja rumal / järelikult hea / luuletaja” (lk. 31). Mis sa siin veel kriitikutad või oled.
Kruusa „Tühhja” fenomenaalsus peitubki selles, et see keerdub ümber iseenese, jättes kriitikutamiseks väga vähe järele, mis on muidugi ebaõiglane, sest teiste inimeste tööd ei tohi niimoodi ära võtta.
Kogu see Kruusa luulemarinaad läheb seest välja, teeb mitu tiiru endale ja oma loomingule peale, jättes luulehoidise põhja orgaanilist setet. Ikka jääb mõni seen korralikult puhastamata ja mõni okas laagerduma, loomulik. Sina siis sumpa selles, endal nina punane. Autor dikteerib: „kriitik tahab öelda / et soolaku / ma oma seened sisse / ja pistku purki // mina ta nina kohta / seda öelda ei taha / pigem vastupidi / purgist värskelt välja” (lk. 30). Aitäh sellegi eest!
Ega ma tea, kas Kruusa on hea inimene või halb inimene, ilmselt mõlemat, ja kuivõrd see üldse on oluline, sest „Tühhja” pole inimese luule, vaid eelkõige luuletaja luule. Luuletaja tõlgib luuletusi, kirjutab luuletusi, hingab ja ahmib luuletusi sisse. Jäägitut kiindumust luulesse, mis kord kumab, kord otse lajatab ses taieses, kohtab muidu harva, palju ei tahagi kohata, aga Kruusa puhul muud ei tahagi.
Terminoloogiliselt pole „Tühhja” sõna otsesemas mõttes luulekogu. Pool raamatust on tõlked, aga poolosa poolosaks, sest nii omaloodu kui tõlgitu on kokku pärisosa, Kruusa loome omaosa. Autorite valik, keda Kruusa on võtnud vahendada, ja teeb ta seda väga hästi, on sedavõrd väikese mahu kohta lai nii isikuti kui ajastuti. Mõne erandiga kõlavad hieroglüüfidest maakeelde ümber pandud värsid nii kuis peab, nii kuis algselt mõeldud. Kahelda pole mõtet, Kruusa on endast oma loomingus ausa mehe teinud, miks tas kahelda.
Millisel hetkel muutub Kruusa ümberpandu uueks loominguks, osaks eesti kultuuripildist? Kas siis, kui ta on välja valinud ühed jaapani luuletajad teiste seast, või siis, kui ta on valitute loomingust välja valinud teatud luuletused, või siis, kui on pannud need ümber, või siis, kui on pannud need raamatusse? See on tao, eks ole? Kulg.
„Tühhja” on kulg. Omaloodu ja omalooduks vahendatu-muudetu kulgeb tervikuks, aga jätab lõngad ometi silmanähtavaks.
Kruusa mõtiskleb oma nime all pükstest: „vahel jääb mulje / et püksid üksi / jalgu liigutavadki / et tänu pükstele / inimene käibki / no kas pole väärt püksid” (lk. 10), siis vahendab Kaneko Mitsuhari (1895—1975) võrratut kraanikausivaatlust: „Oh kraanikausist kostev / üksildane nirin. // Hämarduva tanjung’i / vihmasajus ankrupaik.” (Lk. 19.)
Kruusa räägib, kuidas käis marke ostmas: „rahvariided ja tuletornid ja muud saatmiseks sündsad margid olid juba läinud / ainult aumärgid olidki jäänud / oma margi täis teinud vabariigi / vastikud koleda kujundusega teenetemärgid // no thanks” (lk. 40—41), siis viib meid Ishigaki Rini (1920—2004) luuletuse eestinduses Marunouchisse põllulilli noppima: „Hüvasti, Marunouchi, / praeguseks olematud aasad ja / peenike roheline lillevars, mida kunagi pihus pigistasin, / too oli mu enese kael.” (Lk. 46.)
Kui otsida mõnd ühisjoont nende eriilmeliste luuletajate värssides, mis tõlgituna „Tühhja” kaante vahel pesitsevad, siis võiks see olla ehk põhjapanevus või ammendavus. Suur osa kogus leiduvatest ümberpandud luuletustest ütlevad ühe, ja peaaegu alati selle kõige tähtsama teema tilgatumaks, jättes küsimused: mida veel, millest veel kirjutada, on veel peale selle midagi?
„Poisikesest peast / olin kooli vastu. / Praegu aga olen / töötamise vastu,” kirjutab Mitsuhari luuletuse „Vastu” alguses (lk. 83). Nakagiri Masao (1919—1983) deklareerib luuletuses „sihuke saar”: „kuna kõigil on õigus ja mina eksin / siis mina hakkan hoopis armetuks laiskvorstiks” (lk. 68). Iwata Hiroshi (1932) loetleb palas „tundeline laul” kõike, mis talle meeldib ja mis talle ei meeldi: „ei meeldi ajalehe peatoimetaja / kes kell üksteist hommikul mu luulekogu lappab / ja ostmata raamatupoest väljudes / mingi joga valmis viskab / aga praeriis meeldib piripill ka meeldib juurdeehitus ei meeldi / ahvid ja sead meeldivad / sõrmed ka”. (Lk. 60.)
Saab sealt kuhugi edasi? „Tühhja” loodud petteilmas ei saa, ongi lõpp. Värsis „vahel” resümeerib Kruusa ise: „vahel ma tyesti    unustan unistada / ja lihtsalt elan edasi / midagi lootmatta / nii et elul pole vigagi” (lk. 57).
Kruusa tekstides — need on enamjaolt luuletused, sekka mõni miniatuur, mis tõlgetega vaheldumisi kulgevad — leidub kelmikaid ja vähemkelmikaid sõnamänge ja seda eesti luules mõnele meeldivat, mõnele ebameeldivat kaasaegset sotsiaalsust.
Sotsiaalne külg võtvat mõne arvamuse järgi luulelt kauakestmise lootuse. Ei tea, kas võtab, ja kui võtabki, mis tollest. Kruusa, see luuletaja-kodanik, räägib, et haigekassakaarti ei ole, ega tea, mida edasi teha, satub blogides surfates mingi ungari porno peale, kulgeb rattaga hooletult Valdeku ristmikule ja mõtleb, kas Eestis on juba piisavalt vastik, et jalga lasta.
On see ajalik sotsiaalsus või ajatu kujundiloome? Mida kriitik, nina punane või pigem sinine, siin kosta oskab?
Eespool mainitud Ishigaki Rin kirjutab luuletuses „Tsuetsuki kuru” (lk. 77): „Käisin Shinhûs Suwa järve lähistel / kaugetel sugulastel külas.” Vana, haige ja tumm naine, keda minategelane seal kohtab, laseb peeru ja luuletuse lõpuks ütleb Rin: „Seisin selge taeva all, / hoidsin nina kinni ja vastu pidasin suurele ja kaunile.” Oli nüüd Rin omas ajas sotsiaalne või mitte, ei evi vähimatki tähendust selle valguses, et üks Jaapanist kaugel Pääskülas pesitsev poeet pani selle toreda luuletuse aastaid hiljem väikese eesti rahva rõõmuks maakeelde ja värss kannab sama tunnet, mida võib tunda kuskil palju lähemal, kui seda on meile Tsuetsuki kuru.
Sõnamängudest, mis Kruusale kui üldse põneva keelekasutusega luuletajale nii armsad on, koorub üks miniatuuris „Libahunt” (lk. 8), mille minategelane teatab: „Ma libastusin ja kukkusin natuke auto vastu, nii et see huilgama hakkas…”
Kenakene lookene, toredakese puändikesega, nagu ka luuletuses, millest leiab kõige pesupesuehtsama Kruusa erikeelelise tulevärgi: „LAHKARDILE LASTAKSE VEEKENE PEALE / (ta oli ilmselt teinud kyrgukesele liiga    kogemata astudes ta varvukesele) / tähtsukesel on ninukene püsti ja sulekesed kohevil / ülbukene mängleb laiakest lehekest / julmukene näitleb naeratledes oma head südamekest / kalgukene tundleb kaasa” (lk. 53). Taas kenakene ja voolavakene.
„Tühhja” jätab hoolega keedetud ja marineeritud hoidise raamijaks selle, kelle nimi on kaanel otse pealkirja all. Autori õigus on alustada sissejuhatava luuletusega „üle keskea lävepaku”: „noorest peast / alatasa jooksin peaga / vastu müüri / praegu noorusajust / teile peatükke pakun” (lk. 5) ja autoril on õigus lõpetada väljajuhatava proosama palaga „Laagri—Viru keskus” (lk. 91), milles mantrana kordumas: „olen killustunud, pudenen laiali.”
Ometi oli paar lehekülge enne seda üks varasem lõpp, viimane tõlketeos „Tühhjas”, Miyazawa Kenji (1896—1933) võimas „*alla ei vannu ei vihmale” (lk. 89).
Kalju Kruusa „Tühhja”, kahe sisuga ja kahe lõpuga raamat läheb siinhetkel ja siinmail korda arvatavasti kahjuväärselt vähestele, aga kellele läheb, sellele läheb palju. „Tühhja” on ideaalne teos, millest inspiratsiooni ja jõudu ammutada. See laseb end tunda vajadusel andekamana ja võimalusel mannetumana. „Tühhja” paneb kaasa tundma ja paneb muhelema, tihke, rammus ja õnneoaga, mis leitav Kruusa luuletuse „*tegu on tundega” (lk. 13) järelmärkusest tavapärase dateeringu järel: „…toona ei osanud neid katkeid lõpetada, aga hiljem olen leidnud, et oskan nad lõpetamata jätta”. See on nirvaana, see on tõde, tahan öelda, endal nina punane.

Arvustus ilmus Loomingus 6/2011