Täiskasvanud “Positivus” kulges ladusalt vihmaladinaist hoolimata

YOAV

Vana hea indie-bändi James laulja Tim Booth ütles laupäeva õhtul sajuse Salacgriva mändide alla kogunenud arvukale publikule, et “Positivuse” festival on säilitanud siira-süütu olemise, mis briti suurtel muusikafestivalidel ammu kaduma läinud.

Boothiga võib nõustuda ja mitte nõustuda. Võrreldes esimese “Positivusega”, kus samuti James esines, on nüüdseks tublisti edasi liigutud.

Bände oli viiendal “Positivusel” rohkem kui varasematel, valik kirjum, reklaame-tulesid-vilesid ohtramalt ja rahvast niipalju, et laupäeva õhtuks oli festival esimest korda välja müüdud. Viimane fakt tundub suisa uskumatu, sest laotub ju festivaliala väga suurel maa-alal, kuhu peaksid kõik soovijad ära mahtuma, kuid võta näpust, isegi vabaõhufestival pole kummist ja kuskil 20 000 külastaja juures kipub piir ette tulema.

Lätlaste “Positivus” on seega igas mõttes täiskasvanud, kuid kas massilise populaarsuse saavutamine ennustab süütuse kadumist ja pigem gurmaanidele suunatud muusikaürituse muundumist peavoolu meelelahutuseks, kus olemata pole sind olemas, polegi nii lihtne öelda.

Muidugi toob ettevõtmise suur populaarsus kohale kõige kirevamat rahvast ja järjest enam neidki, kellele laval esinejad kuigivõrd korda ei lähe, teisalt hoiavad korraldajad kavaga ikka oma joont, tegemata nii-öelda masside maitsele järeleandmisi. Oma joone ajamine võib seega tuua palju enam tulu, sest säilitad nõnda vanade fännide poolehoiu, samal ajal kui uusi võidad.

Vanu fänne köidab Baltimaade, ehk suisa Põhjamaade nii sisult kui välimuselt suurim muusikafestival jätkuvalt ning uusi, nagu publikunumbrid näitavad, võidab niisama edukalt juurde.

Eestlaste lipp sõnumiga "Please don't steal our fish!"

Siin ja seal

Salacgriva ehk maakeeli Salatsi asub Eesti piirist vähem kui paarikümne kilomeetri kaugusel ja Pärnust mööda maanteed on sinna 80 kilomeetrit, isegi vähem. Kohale saab muidugi autoga, tänavu sõitsid Tallinnast eribussidki, kuid mõnus on suvepealinnast sinna sõita jalgrattaga mööda romantilist rannateed läbi Uulu, Võiste, Häädemeeste, Kabli ja Ikla. Soovitan tuleval aastal proovida, ilus teekond ja festivali teisel päeval saab rattaga Salatsi-lähedasest peopaigast kesklinna ja tagasi palju kiiremini ning mugavamalt.

Melu ja elu, mis “Positivusega” kaasas käib, paistab suuremgi kui festival ise. Juba reede pärastlõunaks, kui esimesed bändid alles soundcheck’i tegid, oli ametlik telkla rahvast täis, õlu, viski ja muu kraam voolas ojadena, käis tants, trall ja laul, mis vältas katkematult pühapäeva päevani välja.

Telgiplatsihäältena domineeris muidugi läti keel, kuid sellele ei jäänud palju alla eesti ja vene keelgi. Lõunanaabreid viibis festivalil muidugi kõige enam, mistõttu sobib telklas ööbimine keeleõppeks – terve öö kuuled läbi õrna une läti keelt ja hommikul hakkad sellest juba vähehaaval aru saama.

Kuigi telgialale, kus leidus piisavalt söögi- ja joogimüügipunkte, pääses ainult koos festivali käepaelaga, võib oletada, et leidus neidki, kes päris platsile vaid põgusalt, kui üldse jõudsid. Aga, jah, muusika pealavalt kostus telklasse kenasti ja kaasa võetud naps ju odavam kui festivali ametlikud joogid. Käidud ja nähtud küll.

Kui selliseid parkla või telkla päriselanikke ka oli, veetis suurem osa kohaletulnutest aega loomulikult põhiplatsil, mis oli tõepoolest suur ja lai, mahutades viis lava, pirakat katusealust söögiplatsi ning reklaamatraktsioonide ala.

Muusika oli küll festivali mõte ja eesmärk, kuid selle kõrval, lastes artistidel taustal pilli mängida, sai mööda seinu ronida, osavusmänge mängida, ühes või teises puhkealas vedelda, pokkerikoolis osaleda, metsa all õlut juua, rannas tantsida või ujuda või mida iganes teha. Ainuüksi kogu ala rahulik läbijalutamine võttis tubli tund aega.

Hoolimata väga suurtest publikunumbritest, jäid kokkutulnud ikka niisama sõbralikuks ja meeleolukaks kui varasematel aastatel. Ehk oli keskmine vanus veidi noorem ja keskmine joove veidi kõrgem kui seni, kuid polnud lugu ei esimesest ega teisest. Pealegi kostitas taevas festivali hootiste hoovihma hoovustega ja suurema niiske jahedustunde leevendamiseks passib ikka üks Riia balsam nagu valatult.

“Positivus” pakkus hoolimata kohatistest ebamugavustest, nagu vihm ja puhutised ülipikad järjekorrad, ühtekokku tõepoolest vaid positiivseid elamusi, isegi kui ei leidnud seal esinenud bändide seast ühtegi personaalset suurlemmikut või said külma kontidesse ja nina nohusse. Kõik see elu ja melu aitab väga hästi argipäevast välja lülitada ja kodumuredki unustada. Puhas teraapia seega.

Harilik chill.

 Ja lava peal

“Positivus” oli, on ja jääb eelkõige muusikafestivaliks, millel tugevaid ja kaasaegseid popi, roki ja elektroonika esinejaid kahe kontserdipäeva peale rohkem, kui neid Eestis aasta jooksul käib.

Neist adekvaatse kokkuvõtte tegemine on paraku võimatu, sest üks ja teine vaatamis- ja kuulamisväärne artist võivad ühel ajal esineda ning pooleks või enamaks tükiks ei suuda keegi end rebida. Ühe artisti ühe kontserdi jälgimine ja hindamine on sellega võrreldes tühi-tähi.

Sellise mastaabi ja tihedusega festivali nägemisel ja mäletamisel kehtib Tiit Piibelehe tarkusesõna, kes “Pisuhänna” arvustajate kohta ütles, et nood on kõik endale oma “Pisuhänna” loonud ja arvustavad nüüd seda. “Positivus” eksisteerib samamoodi iga inimese jaoks hoopis erinevalt. Kelle jaoks on see eelkõige tugevate DJde paraad, kelle jaoks ühele suurele lemmikule kaasa elamine, kelle jaoks väikestest fragmentidest kujunev kollaaž nii paljudest bändidest, et aju kuuldekeskuses hakkab mängima üheaegne mikstuur neist kõigist.

Nimekate esinejate hulk oli “Positivusel” märkimisväärne, alates reedesest Hurtsist ja Editorsist, lõpetades laupäevaste Mark Ronsoni, Jamesi ja Röyksoppiga. Neist ehk Hurts ja Editors, kui nüüd väga isiklikust seisukohast kõnelda, jäid veidi kõhetuks.

Hurts oli laval seitsmeliikmelise ansamblina, kuid mõjus emotsioonitu ja liialt reserveerituna. Stiil tahtis olla väljapeetud, aga ei vedanud välja, sest öelda on neil kahjuks vähe. Ilusaid ülikondi võib poes vaadata.

Editorsil oli pauerit küll, kuid nemadki jäid veidi kaugeks ja eemalolevaks. Tekkis ähmane paralleel läinudaastase Muse’i laiviga sealsamas, kuid võrdlus lõppes Editorsi kahjuks.

Kui Hurtsi ja Editorsi suhe ja suhtlus publikuga jäi pigem tagasihoidlikuks, siis järgmise päeva esinejad kompenseerisid selle kuhjaga.

Võrratud, korralikud ja siirad laivid andsid kõik pealava esinejad, nii King Charles, OK Go, Mark Ronson & Business INTL, James kui Röyksopp. OK Go ajas rahva pöördesse, Mark Ronson pakatas energiast, James tõi vanadel indie-meestel pisara silma.

Isiklikuks lemmikuks ja meeldivaks avastuseks kujunes selleaastaselt festivalilt Mark Ronson, kes sooloprojektina esineb nime Mark Ronson & Business INTL all. Ronson, kes vähe sellest, et on mingi ajakirja poolt Ühendkuningriikide stiilsemaks meheks valitud, on suurepärane produtsent ja muusik, suutis anda tehniliselt täiusliku, sisuka etteaste nii üksinda DJ-puldis kui koos bändiga. Energiat sadas lavalt saali ja päike tuli välja.

Teine artist, kes väga värske ja mõnusa mulje jättis ja kellest varem kuulnud ei olnud, oli laulja-helilooja YOAV, kes avas pealava reedel. YOAV, kes tänu ülesastumisele koos läti megastaariga Brainstorm on lõunanaabrite seas juba üsna kuulus, täitis lava üksinda naturaalkitarri mängides, abiks elektroonika ja liitrine viin. Taas väga siiras, mõnus ja ümbrusesse sobiv esinemine algusest lõpuni.

Ega mingeid apsakaid kokkuvõttes olnudki, kui ehk Hurtsi alguse venimine välja arvata. Bändid hinnaalandust ei teinud ja publik võttis äärmiselt soojalt vastu kõik esinejad, oli nende muusika südamelähedane või mitte. Ilmselt selles kõiges avaldubki see süütus, millele viitas Tim Booth ja mis “Positivuselt” sugugi kadunud pole.

Mina telgis väiksel puhkel

Artikkel ilmus algselt ajalehes Pärnu Postimees.