teisipäev, jaanuar 27, 2009

väike lugu mu kassist 7. osa


Indiaanlased

Ühel ööl, kui kõik teised magasid, nägi Piisu tasandikul põlevat tulukest. Piisu seadis sammud sinnapoole ja lähemale jõudes avanes tema pilgu ees tilluke lõke. Tule ümber istus kaks tegelast, mõlemal uhked suled peas.
“Istu, Piisu, meie tule valgele,” ütles üks neist. Parempoolne, kui Piisu istekohast vaadata. Vasakpoolne noogutas nõustuvalt.
Piisu istus.
“Krõmpsi, Piisu, meie rahukõrsikut,” sõnas parempoolne. Vasakpoolne noogutas taas ja ütles: “Aga ainult pool krõmpsi.”
Piisule ulatati kõrsik ja ta võttis viisakalt pool krõmpsi.
“Vabandust, aga kuidas te mu nime teate? Mina teid küll ei tunne,” lausus Piisu kui oli oma pool krõmpsi kõrsikut alla neelanud.
“Meie, Piisu, valdame iidset tarkust,” lausus parempoolne ning vaatas salapärasel ilmel taeva poole. Vasakpoolne noogutas, nagu tema komme näis olevat ja lisas vaiksel, nii et keegi ei kuulnud: “Me valdame iidset tarkust, millises sahtlis sa oma passi hoiad.”
“Jaa,” ütles Piisu tunnustavalt. “Põnev. Aga kes te ikka olete?”
“Sinu uudishimu, Piisu, teeb sinust kassi,” teatas vasakpoolne, endal pilk ikka taevasse suunatud. Parempoolne loomulikult jälle noogutas ja nägi tark välja.
Piisu ei osanud selle peale midagi kosta ja suunas ka pilgu taevasse. Täitsa salapärane tunne tuli talle endalegi peale ja, mis veelgi tähtsam, lõkketuli soojendas sel moel kenasti ta kurgualust.
Vasakpoolne jätkas: “Meie, Piisu, oleme indiaanlased. Kunagi ulatus meie maa üle kogu selle lagendiku punasest pehmikust suure riidemäeni. Kuid siis, Piisu, tuli kahvatu hiigelhari ja ajas meid meie maalt välja. Mind hüütakse See-Kes-Ennast-Tähtsaks-Teeb. Minu kõrval on minu õde, keda tuntakse kui…”
“Ära ütle,” katkestas teda Piisu. “Ma arvasin juba ära. Tema nimi on kindlasti See-Kes-Targalt-Noogutab.”
“Sinu tarkus, Piisu, teeb sulle talveks käpikud,” sõnas See-Kes-Ennast-Tähtsaks-Teeb. “Krõmpsi veel kõrsikut.”
“Aitäh,” ütles Piisu ja võttis viisakalt pool krõmpsu.
“Sinu tagasihoidlikkus, Piisu, teeb sulle sünnipäevaks kooki.”
Indiaanlased olid küll omamoodi huvitavad, aga et oli sügav öö, leidis Piisu, et arukas oleks See-Kes-Ennast-Tähtsaks-Teeb ja See-Kes-Targalt-Noogutab oma lõkke juurde unistama jätta ja ise magama suunduda.
Nii ta indiaanlastele ütles ja See-Kes-Ennast-Tähtsaks-Teeb soovitas oma õel Piisut saatma minna. Ise jäi ta lõkke äärde tähti vaatama ja kõrsikut krõmpsima.
Kui Piisu ja See-Kes-Targalt-Noogutab lõkkest kaugemale olid jõudnud küsis Piisu indiaanlaselt, et kas neil kahju pole, et neile kuulunud suurest maast ilma jäid.
“Ah, mis, ole nüüd. Meil polnud selle maaga midagi peale hakata ja ega me õiged indiaanlased tegelikult olegi. Suled saime viirpapagoilt ja kõrsikud tõi meile vanaema külakostiks. Vennale meeldib lihtsalt salapärane olla ja ma olen talle lihtsalt seltsiks. Nii oleme me omamoodi ja kõigi teiste arvates hiiglama põnevad,” vadistas See-Kes-Targalt-Noogutab ootamatult hoogsalt.
“Aa,” venitas Piisu. “Tähendab kui keegi paistab väga-väga salapärane, siis võib-olla ta tegelikult seda polegi, vaid ainult mängib.”
See-Kes-Targalt-Noogutab noogutas targalt.

Kommentaare ei ole: