reede, jaanuar 23, 2009

väike lugu mu kassist 6. osa


Suurem ja karvasem

Piisu ja Iir said esimest korda kokku nurga peal, suure mäe vahetus läheduses.
“Nii, hiir, nüüd läheb andmiseks,” ütles Piisu kui Iirt nägi.
“Mida sa mulle annad?” küsis Iir vastu.
“Seda, mis hiir saama peab. Ikka käpakratti ja hambakrõmpsu,” sõnas Piisu ja limpsas keelt.
“Aga ma pole ju hiir,” sõnas Iir. “Ma olen Iir.”
“Mis seal vahet, sa oled väike ja sa oled karvane. Mina olen suurem ja mina olen karvasem. Mina püüan sind ja sina paned eest minema, aga ma saan su niikuinii kätte.”
“Tea midagi, ega kõik, mis sa näed pole veel tõde,” ütles Iir. “Kõigepealt, kui sa arvad, et oled minust karvasem, siis tuleb seda tõestada.”
“Kuidas,” ei mõistnud Piisu.
“Eks loeme üle, kellel rohkem karvu on,” sõnas Iir.
“Mina alustan!” hüüdis Piisu ja hakkas oma karvakesi üle lugema. Oli juba pikalt lugenud, kuid ikka polnud kõik kokku loetud ja silmad olid juba täitsa väsinud.
“Palju on?” küsis Iir. “Palju, väga palju,” sõnas Piisu.
Iirele vastus sobis ning soovitas Piisul nüüd tema karvad üle lugeda. Piisu juba alustas, natuke luges, aga siis ei võtnud silmad küll enam midagi kinni. “Oeh, sul on ka palju karvu. Väga palju,” ütles Piisu väsinult.
“No näed, oleme ühekarvased,” teatas Iir võidukalt.
Piisul jäi üle ainult nõustuda, kuid siis teatas ta võidukalt, et suurem on ta Iirest küll. Iir muidugi vaidles vastu ja nõudis vahekohtunikku, kelleks kutsuti ühiselt härra Silm.
Härra Silm oli väga väga väike. Ta oli kohe päris pisike.
“Kumb, härra Silm, on meist suurem,” uuris Piisu vahekohtunikult.
“Vaatame, vaatame, mõõdame, mõõdame,” vastas härra Silm. Ta piidles kõigepealt Piisut alt üles ja siis Iirt, samuti alt üles.
“Nüüd on mõõdetud, nüüd on vaadatud,” teatas härra Silm pidulikult. “Minu hinnangul on Piisu suur ja Iir on suur.”
“Aga kumb on suurem,” ei jäänud Piisu rahule.
“Kui oled nii väike kui mina, siis on kõik suured suured, aga teie jaoks on kõik väiksed väiksed,” ütles härra Silm ja hakkas kohvreid pakkima. Kohvrid olid tal aga nii pisikesed, et Piisu ja Iir neid ei näinudki.
“Nii, Piisu, nüüd sa näed, et me oleme ühesuurused ja ühekarvased,” lausus Iir.
“Mina olen siis sama suur kui Iir ja sama karvane kui Iir,” mõlgutas Piisu mõtteid. “Aga ei ole ju. Ei, üldse ei paista niimoodi.”
“Ikka juurdled selle üle, jah,” sõnas Iir, kes oleks nagu Piisu mõtteid lugenud. Piisu noogutas.
“Hea küll, ma räägin sulle, kuidas tegelikult on. Tegelikult on nii, et me oleme ju sõbrad. Oleme?” “Oleme.”
“Ja see seletabki kõik ära. Kui me oleme sõbrad, siis ei loe, kumb meist on tegelikult suurem ja tegelikult karvasem. Sina oled kehalt suurem, aga mina olen suurema jutuga. Karvu on meil aga ühepalju nii palju kui meil kahe peale kokku on, sest kui meil külm hakkab, soojendame me oma kasukatega üksteist. Lõpuks on meie suur ja karvane sõprus on kõige tähtsam. Oled nõus?”
“Igal juhul,” teatas Piisu rõõmsalt ja siis läksid nad Iirega kahekesi pasteeti sööma. Iir sõi pool karbitäit ja Piisu sõi pool karbitäit. “Aga härra Silmast oleme ikka suuremad,” teatas Piisu ja Iir nõustus: “Otse loomulikult!”
Muuseas, härra Silm ei tulnud pasteeti sööma sellepärast, et oli tolmuimejasse ekskursioonile sõitnud.

Kommentaare ei ole: