Vahva vunts
Piisu hüppas hooga uisuväljakule, aga hoog oli nii suur sees, et libises väljakult välja. “Ha-Ha,” naeris Vuntsidega Tibu. “Sa, Piisu, oled nagu lehm libedal jääl!”
Piisu proovis uuesti, aga seekord suutis ta veel suurema hooga libedale karata, et külg keeras ette ja siis täitsa tagurpidi ta uisuplatsilt välja sõitiski. Vuntsidega Tibul muidugi lõbu laialt. Piisule sellest piisas, ta võttis uisud jalast ja vantsis minema.
Vuntsidega Tibu passis mõne aja liuvälja ääres, aga et keegi teine enam uisutama ei tulnud, hakkas tal igav ning võttis suuna aknalauale. Akna taga näksis Tihane teri.
“Tihane, tihane, ära ole vihane, aga ma ei saa aru, miks sa nii rasvane oled,” hüüdis Tibu linnule. Tihane ei teinud teda märkamagi, vaid hakkas hoopis rasvapalli külge jalgadega kinni ja asus maiustama. Vuntsidega Tibu ei jätnud jonni: “Kuule, Tihane, sa oled oma vennaga täitsa ühte nägu.”
“Mis moodi?” ei pidanu Tihane vastu. “Mu vend elab Koongas ja sina küll ei tea, milline ta välja näeb.”
“Kas see polegi su vend, kellel sa seljas ratsutad? No näed, oh mind, ei ole jah, see ju rasvapall. Mina vaatasin, et sinu kaksikvend, olete nii ühtemoodi,” vangutas Tibu pead, endal kaval muie suunurgas. Tihane lendas selle peale solvunult minema, Vuntsidega Tibu jäi temast aknalauale laginal naerma.
Siis märkas Vuntsidega Tibu toas sebivat Iirt.
“Iir, kuule, Iir, kas sa juustu tahad?” hüüdis Vuntsidega Tibu.
“Ega ära ei ütleks,” sõnas Iir.
“Mine siis Kuu peale,” vastas Tibu ja hakkas nõnda suure häälega naerma, et kukkus aknalaualt maha. Iir vaatas maas naerus vähkrevat Tibu. Piisugi tuli Iire juurde ja piidles itsitajat tema selja tagant.
“Kuule, Tibu, miks sa kõiki narrid?” küsis Iir.
“Jah, mind narrisid samuti, kui ma liuväljalt välja libisesin. Ma pole lihtsalt veel uisutama õppinud, aga küll ma jõuan,” lisas Piisu.
Vuntsidega Tibu pühkis silmast naerupisarad ja muutus tõsiseks. “Ah, et mina narrin teid, kuid mis näoga te ise mind kogu aeg vaatate. Sina, Iir ja sina, Piisu, Tihane takkaotsa ja härra Silmast üldse rääkimata – tema vaatab mind nagu üks suur silm. Olen jah tibu ja mul on jah mustad vuntsid. Mis siis?” ütles Vuntsidega Tibu sõjakalt.
“Aga, Tibu, mis siis sellest, et sul vuntsid on. Meie sind küll sellepärast ei narri, isegi mitte omavahel olles. Vaatame sind hoopis sellepärast, et meie arvates oled sa lihtsalt vahva vunts,” sõnas Iir.
“Päriselt või?” uuris Vuntsidega Tibu.
“Muidugi,” kinnitas Iir ja Piisu tema kõrval noogutas ja ütles: “Aga narrimine küll kena pole.”
Vuntsidega Tibu mõtles hetke ning sõnas siis: “Andke andeks!” ning üle korteri võttis võimust piinlik vaikus.
Selle vaikuse saatel lendas kaks lindu akna taha pekikera näkitsema – need olid Tihane ja tema vend Tihane, hüüdnimega Pugu, Koongast.
“Näe, kolmikud,” ütles Vuntsidega Tibu Piisule ja Iirele. Piisu, Tibu ja Iir pahvatasid naerma ning nendega liitusid kohe tihasedki.
Piisu hüppas hooga uisuväljakule, aga hoog oli nii suur sees, et libises väljakult välja. “Ha-Ha,” naeris Vuntsidega Tibu. “Sa, Piisu, oled nagu lehm libedal jääl!”
Piisu proovis uuesti, aga seekord suutis ta veel suurema hooga libedale karata, et külg keeras ette ja siis täitsa tagurpidi ta uisuplatsilt välja sõitiski. Vuntsidega Tibul muidugi lõbu laialt. Piisule sellest piisas, ta võttis uisud jalast ja vantsis minema.
Vuntsidega Tibu passis mõne aja liuvälja ääres, aga et keegi teine enam uisutama ei tulnud, hakkas tal igav ning võttis suuna aknalauale. Akna taga näksis Tihane teri.
“Tihane, tihane, ära ole vihane, aga ma ei saa aru, miks sa nii rasvane oled,” hüüdis Tibu linnule. Tihane ei teinud teda märkamagi, vaid hakkas hoopis rasvapalli külge jalgadega kinni ja asus maiustama. Vuntsidega Tibu ei jätnud jonni: “Kuule, Tihane, sa oled oma vennaga täitsa ühte nägu.”
“Mis moodi?” ei pidanu Tihane vastu. “Mu vend elab Koongas ja sina küll ei tea, milline ta välja näeb.”
“Kas see polegi su vend, kellel sa seljas ratsutad? No näed, oh mind, ei ole jah, see ju rasvapall. Mina vaatasin, et sinu kaksikvend, olete nii ühtemoodi,” vangutas Tibu pead, endal kaval muie suunurgas. Tihane lendas selle peale solvunult minema, Vuntsidega Tibu jäi temast aknalauale laginal naerma.
Siis märkas Vuntsidega Tibu toas sebivat Iirt.
“Iir, kuule, Iir, kas sa juustu tahad?” hüüdis Vuntsidega Tibu.
“Ega ära ei ütleks,” sõnas Iir.
“Mine siis Kuu peale,” vastas Tibu ja hakkas nõnda suure häälega naerma, et kukkus aknalaualt maha. Iir vaatas maas naerus vähkrevat Tibu. Piisugi tuli Iire juurde ja piidles itsitajat tema selja tagant.
“Kuule, Tibu, miks sa kõiki narrid?” küsis Iir.
“Jah, mind narrisid samuti, kui ma liuväljalt välja libisesin. Ma pole lihtsalt veel uisutama õppinud, aga küll ma jõuan,” lisas Piisu.
Vuntsidega Tibu pühkis silmast naerupisarad ja muutus tõsiseks. “Ah, et mina narrin teid, kuid mis näoga te ise mind kogu aeg vaatate. Sina, Iir ja sina, Piisu, Tihane takkaotsa ja härra Silmast üldse rääkimata – tema vaatab mind nagu üks suur silm. Olen jah tibu ja mul on jah mustad vuntsid. Mis siis?” ütles Vuntsidega Tibu sõjakalt.
“Aga, Tibu, mis siis sellest, et sul vuntsid on. Meie sind küll sellepärast ei narri, isegi mitte omavahel olles. Vaatame sind hoopis sellepärast, et meie arvates oled sa lihtsalt vahva vunts,” sõnas Iir.
“Päriselt või?” uuris Vuntsidega Tibu.
“Muidugi,” kinnitas Iir ja Piisu tema kõrval noogutas ja ütles: “Aga narrimine küll kena pole.”
Vuntsidega Tibu mõtles hetke ning sõnas siis: “Andke andeks!” ning üle korteri võttis võimust piinlik vaikus.
Selle vaikuse saatel lendas kaks lindu akna taha pekikera näkitsema – need olid Tihane ja tema vend Tihane, hüüdnimega Pugu, Koongast.
“Näe, kolmikud,” ütles Vuntsidega Tibu Piisule ja Iirele. Piisu, Tibu ja Iir pahvatasid naerma ning nendega liitusid kohe tihasedki.
Narrimine muidugi ilus pole, aga nalja peab ka saama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar