väike lugu mu kassist 2. osa

Kohtumine

Piisu saatis Naabri-Mustule kirja: “Tule mulle homme külla. Olen akna peal.” Mustu tuligi järgmisel päeval akna alla. Istus maha ja hüüdis Piisut. “Ma siin, ma siin,” hüüdis Piisu vastu. Mustu kuulis küll hüüdmist, aga ei näinud kedagi.
Mustu läks koju tagasi ja mõtles, et ilmselt oli Piisul asjatoimetusi, et ei saanud aknale tulla, vastu hüüdis aga Tihane, kes ju tuntud häälte järgi tegija.
Piisu oli samal ajal imestunud, miks Mustu tema hüüetele ei vastanud, aga siis tuli Mustult kiri: “Tulen homme öösel. Ole akna peal!”
Piisu läkski öösel akna peale. Vaatas hoolikalt ringi, aga Mustut ei kuskil. “Mustu, uu!” hüüdis Piisu ja kuulis vastuseks: “Ma siin, ma siin!” Piisu vaatas veel hoolikamalt, aga Mustut ikka ei näinud.
Piisu teadis samuti, et Tihane hästi hääli järgi teeb ja otsustas, et ju see tema oli, kes Mustu asemel vastas. Selle kohta, miks õues Mustut näha ei olnud, arvas Piisu, et ilmselt tuli tollel midagi kiiret ette.
Nii püüdsid Piisu ja Mustu mitu päeva teineteist trehvata, aga kuidagi ei õnnestunud. Mustu tuli päeval kokkulepitud ajal, aga Piisut aknal ei märganud, kuigi Piisu teda nägi.
Piisu vaatas öösel välja, kuid Mustut talle silma ei hakanud. Ometi istus Mustu samal ajal akna all. “Päris veider lugu,” mõtles Mustu päeval ja Piisu öösel ning mõlemad imestasid, kui hästi Tihane teise kassi häält järgi oskab teha.
Kui Iir oli seda kassijanti juba nädal aega jälginud, kutsus ta Piisu enda juurde ja ütles: “Kuule, Piisu, saada Mustule kiri, et kohtute homme päikesetõusu ajal, küll siis näed, et kõik laabub.”
Piisu oli küll juba lootust kaotamas, et ta üldse kunagi Mustuga juttu saab ajada, kuid võttis siiski kirja kirjutamise ette. “Mis seal ikka, viimast korda,” mõtles Mustu, kui kirja läbi luges.
Järgmisel päikesetõusul läkski Piisu akna peale ja Mustu sättis end akna alla. Ja Piisu nägi Mustut ja Mustu nägi Piisut.
Muidugi, säravas päevavalguses ei märganud ju Mustu valget Piisut, öösel ei olnud võimalik jällegi musta Mustut näha. Päikesetõusu ajal oli aga natuke valgust ja natuke hämarust, mõlemat piisavalt, et üks nägi teist ja teine esimest.
Nii saidki Piisu ja Mustu kõik jutud viimaks aetud. Nende kohtumist jälgis katuse servalt Tihane ja ütles Iire häälega. “Oi, kui toredad hallid kassid!”