Reede, aprill 04, 2014

Visa hing Kilingi-Nõmmelt ja totakuse diskursus

(:)kivisildnik, Aarne Anmann, Visa Hing Kilingi-Nõmmelt. Legendi sünd. Toimetanud Triin Marjapuu. Kujundanud Matthias Sildnik. Jumalikud Ilmutused 2013. 201 lk.
(:)kivisildnik, Aarne Anmann, Visa Hing Kilingi-Nõmmelt ja Karlova inimsööjad. Toimetanud Triin Marjapuu. Kujundanud Matthias Sildnik. Jumalikud Ilmutused 2013. 206 lk.
Maailmas leidub palju totakaid raamatuid. Eesti kirjandusestki leiab palju totakust, aga enamasti on totakus totakas tahtmatult, mis on totakas ja kiirelt ununev, aga teinekord on totakus tahtlik ja hästi tempereeritud nagu Bachi klaver, mille keeltega saab inimese nii kiiresti ära kägistada, et too ei jõua silmagi pilgutada. See on hea asi.

(:)kivisildniku ja Aarne Anmanni praeguseks teise osani jõudnud raamatusari “Visa Hing Kilingi-Nõmmelt” kasutab totakuse esteetikat täiesti teadlikult, arendades seda jõudumööda väga suurel kiirusel väga suurel hulgal väga kõrgetesse kõrgustesse.

Kodumaise sopakirjanduse verstaposti esimene köide “Visa Hing Kilingi-Nõmmelt. Legendi sünd” ja selle järg “Visa Hing Kilingi-Nõmmelt ja Karlova inimsööjad” ilmusid mõlemad 2013. aastal ja loomulikult said kirjastatud Jumalike Ilmutuste kirjastuses.

Valminud on raamatud ühe või kahe hingetõmbega ja seetõttu kenasti üheskoos loetavad ja hoomatavad, kuigi alustada võib ükskõik kummast ja kui üks neist sobib ja maitseb, võib kohe järgmise ette võtta. Kiirema lugeja jaoks võtab üks köide aega bussireisi Tallinnast Pärnusse ja teine Pärnust Tallinnasse. Veidi aeglasem lugeja suudab nende teoste abil meeldejäävaks muuta marsruudid Tallinn-Tartu ja Tartu-Tallinn.

Kui kurseerida pealinna ja Tartu või pealinna või Pärnu vahel, lisandub “Visa Hinge” lugemisele kultuurilooline ja sportlik aspekt, sest saab emmas kummas linnas läbi jalutada raamatutes kirjeldatud paigad ja neid leidub ohtralt. Kui aega rohkem, võib modernse sopakirjanduse palverändur suunduda Pärnust Tartu poole või vastupidi ning külastada Kilingi-Nõmmet ja kui aega ja tahtmist veelgi, võib suunduda Valka, mille äärmiselt täpseid kirjeldusi sisaldab tänu Anmannile “Visa Hinge” esimene raamat. Valga on selline Eesti linn, kuhu ei ole seni olnud kellelgi vähimatki põhjust minna. Nüüd üks põhjus on. See on hea asi.

Kahepeale on raamatuid palju kirjutatud. Ilf ja Petrov, vennad Strugatskid, vennad Goncourt’id ja nõnda edasi. Eelnimetatute koostöö tulemus oli ühtlane ja vaevu, kui üldse, on eristatav ühe või teise osaautori käekiri, siis “Visa Hinge” puhul on vahe väga selge. Vaheldumisi esinevad Visa Hinge ehk Paul Pajose (teises köites vahetab ta nime Paul Pangaks) mõtisklevad sisemonoloogid ja tegevust kiiremini edasi kandvad vestluste, faktide ja muu vajalikuga peatükid. Ilmselgelt on esimeste taga (:)kivisildnik ja teiste taga Anmann. Nii palju kui ma nende töömeetodist tean, siis kirjutaski üks oma peatüki ära, saatis teisele, see tegi järeldused ja läks oma rada edasi.

Tehniline kvaliteet on küll märgatavalt ebaühtlane, sest (:)kivisildniku jutustavad ja fantaasiarikkad peatükid on Anmanni tegevustiinematest peajagu üle, kuid sellest hoolimata püsib tervik koos ja kui rütmiga ära harjuda, mis tuleb kiiresti, siis mõjub isegi mannetu ja kunstlik dialoog kohasena, seda enam, et ei lase Pajose/Panga mõtisklustel seksuaalmaagia või unenäomaagia üle ning niisama filosofeerimistel ning kirjeldustel tüütuks muutuda, sest olgu need eraldi nii head kui tahes, aga väga pikalt neid järjest välja ei kannataks.

Üks vahva näide koostööst leidub teises köites, milles koos Visa Hing Kilingi-Nõmmelt ja Tartu Karlova linnaosa inimsööjad. Nimelt nimetab Pank kõigi krimikomöödia reeglite kohaselt politseinik Mürki läbivalt nimega Purk, kuid ühtäkki räägib ta sellest, mida tegi politseinik Sahk ja ütleb Purk tema kohta. Teine autor võttis järje üle ning keerutab stiilselt olukorrast välja. Sahk ütleb Mürgile: ““Ja muide, teadmiseks, sina ei ole enam Purk”. “Tohoh,” oli Mürk tõsiselt üllatunud. “Kas leidsid uue inimese, kellele see tiitel sobib?” “Kahjuks küll. See olen nüüd mina”” (“Visa Hing 2”, lk 108). Ootamatult tekkinud probleem lahendati lõdva randmega ja lugu läks edasi, nagu midagi poleks juhtunud.

Üks mängulisemaid võtteid, mida “Visa Hing” pakub, on Eesti kultuurirahva pärisnimede kasutamine tegelaste nimedena. Raamatust käivad läbi Anzori Barkalaja, Mehis Heinsaar, Tõnis Kahu, Märt Matis Lill, Rein Lang ja nõnda edasi. Esineb isegi firmanimi YaNaTom. Kõik need pole muidugi päris need Langid ja Barkalajad ja Kahud, aga natuke võibolla on.

“Kummaline on see, et väljaspool seksuaalmaagia riitusi olen ma Tõnis Kahu kohanud ainult ühe korra, mitu aastakümmet hiljem Tallinna Linnahallis Lou Reedi kontserdil, kus ta vestles kirglikult tulevase rokkstaar Maria Minervaga, kes oli siis veel lihtsurelik ja kunstakadeemia tudeng” (“Visa Hing 1”, lk 146-147). See on hea asi.

Ega neist kahest raamatust midagi täpsemat meelde ei jää, kuid hea tuju ja elamus puhtast lugemisrõõmust on kindlustatud, välja arvatud juhul, kui lugejateks inimesed, kes on juba huvi tundnud, et kas oleks võimalik “Visa Hing” keelustada. Selliste inimeste olemasolu, muide, on faktiliselt tõestatud.

Omal veidral moel, hoolimata veristest sündmustest ja mõttearendustest laadis “10 põhjust, miks naised eelistavad anaalseksi” (“Visa Hing 2”, lk 17), on “Visa Hing”, eriti selle teine, köide leebe. Panga õhkamine Ithaka ja tema mälestuse järele on ootamatult südamlik ning kirjeldus mustast ja siledast hauakivist, millele leinaja iga kord kriidiga uue epitaafi kirjutab, on nii armas, et pisarad hakkavad tilkuma. Õrn ja rõve, kui tsiteerida Matti Mogučit.

Praegu veel kaheosalise seeria autoritel on teksti luues ilmselgelt olnud suur rõõm sees ja hoog peal ning seda tajub lugejagi. Kirjutaja pole kirjutades kannatanud ja kannatama ei pea lugedes lugejagi. Totakusest sai vabadus ja kunst ja lihtne rõõm lihtsas elus. See on hea asi.

 Arvustus ilmus mõnevõrra lühemana ajalehes Sirp.