Reede, detsember 21, 2012

Lihtsalt üks keskeakriisis mehe soig


Lauri Vahtre: “Lihtsalt üks pihlakas.” “Eesti Keele Sihtasutus”, 2012. 96 lk.

Väga ränka võrdlust kasutades mõjub Lauri Vahtre luulekogu “Lihtsalt üks pihlakas” iga lehekülg samamoodi nagu visataks lugejale hapet näkku. Alustad uut iga järgnevat luuletust heas usus, lootes parimat, kuid ikka ja jälle tõmbub vähemalt pool näost valulikult krimpsu, sest kõik seal kirjutatu on kunagi varem kuskil olnud ja isegi vähegi värskemad välgatused kaovad targutamise ja tehnika puudumise rappa.

Vahtre on viljakas ajaloopopulariseerija, poliitiku ja kolumnistina mõnevõrra vastuoluline, mis käib asja juurde, ning ilukirjandust kirjutanud varemgi. Nende tegevuste ning luuledebüüdi vahele võib tõmmata konkreetse ja selge vahe, sest ajaloost ja poliitikast Vahtre teab, ja päris arvestataval tasemel, luuletamisest paraku mitte.

Pealegi ei leidu ajaloolase-poliitiku Vahtre ja luuletaja Vahtre ettevõtmiste teemad ei kattu. “Lihtsalt ühes pihlakas” puuduvad ajalugu ja poliitika, millest pärit teemade värsistamine võinuks iseenesest põneva tulemuse anda. Nende asemel on jäänud sisekaemus ja autori suhe kellessegi teisesse, kõigesse muusse, nagu viitavad raamatu kaks osagi, millest esimene kannab nime “sinuga ja Sinuga” ning teine “Sinna ja tänna”.

Vahtre tahab, nagu võib aduda, lugejale edastada oma tundeid, mõttearendusi, vähemal määral teravmeelsusi, mis tal sahtlisse kogunenud ja muutmata kujul kaante vahele pandud. Muutmata kujust annab tunnistust pelk pilk tiitellehe pöördele, kust leiame nii autori, kujundaja kui kirjastaja nime, kuid ei vähimatki viidet toimetajale ja sellest hakkabki kõik peale.

Kui mõjuv ja mõjukas intelligentne mees oma värsse sõpradele näitab, ütlevad need ikka, et küll need on head, kus nad pääsevad. “Sinus on nii palju romantikat ja õrnust, poleks uskunudki, tõeline renessansiajainimene,” õhkavad õrnemast soost austajannad-kaasvõitlejannad, aga kui sõprade seas pole ainumastki ausat luuletoimetajat, kes võtaks tekstid käsile enne, kui need küljendusse saadetakse, jääb ahtake võimalus asjast mingi päris asi teha paratamatult kasutamata.

Osa luuletusi on Vahtrel kõigiti kenasti kõigi grammatikareeglite järgi kirja pandud, komad ja punktid kõik omal kohal, osa värsse seevastu lihtsas kirjavahemärkideta läbiva väiketähega vormistatud. Vähemalt ühe raamatu piires võiks ja peaks stiil terviklikkuse saavutamiseks ühtne olema, vastasel juhul tulebki üks tera sealt ja teine sealt keskpõrandale vormituks kuhjaks kokku.

Kaheosaline ülesehitus kannatab erinevalt muust kriitikat küll. Esimese peatüki alla koondatud tekstid on suunatud nimetule “sinule” või “Sinule” (vahel ongi luuletustes asesõna väikse, vahel suure algustähega) ja teise on paigutatud luuletused, mis esimesse nii väga ei sobi, aga eraldi tervikut ei moodusta, mistap “Sinna ja tänna” on täpne määratlus.

Samal ajal võinuks liigenduse jumala rahus ära jätta või peatükke juurde tehes seda veel juurde luua, ega see muljet parandanuks, sest minnes üksikluuletuste juurde, siis, nagu Ivan Krõlovi valmis orkestrist, sea pille ümber palju tahad, kui mängida keegi ei oska, pole terviklikul ja ilusal muusikapalal kõlada võimalik.

Tühjade fraaside paine saadab kõiki raamatus leiduvaid tekste. Enamasti piisab vaid algusridadest, et tunda, kuidas tühjus selle sõna kõige tühjemas, mitte zen-budistlikus, mõttes lausa valu teeb.

“Te ei tahtnudki palju. / Vähemalt enda arust. / Ta lihtsalt tahtis ka.” (lk 12) või “mind ei üllataks kui / sa maailma veel üllataks / pigem üllataks mind kui / sa ei üllataks” (lk 70) või “ükskord ma läksin otsima ilu / sest mul oli tunne nagu / võiks ta olemas olla” (lk 34) või “Algus ju peaaegu iial / ei olegi algus, / vaid päris alguse teisene, / ilmarahvale ilmsiks tulnud etapp” (lk 17).

Põhjendamatu õõnsus juba luuletuse alguses ei anna õigustatult lootust taseme tõusule luuletuse keskel või selgele, kummina venitamata lõpule finaalis.

Pakun terviklikuks illustreerivaks näiteks luuletuse “Imetlus”, mis vähemalt selle raamatu kontekstis polegi kõige halvem: “Sind imetlen kui tõukeratas / tanki. / Kui tuules painduv paju / külmkanget kivi. / / Kus mina juba ammu / rohukamarasse vajuks / tuhksilmil armu paluks, / seal sina vastu pead ja / vapralt / valetad, / / kuni kõlab ärakell / ja kesköö muudab mõttetuks / iga küsimuse, iga vastuse, / iga tõe, iga vale, / / kuni kesköö muudab mõttetuks / kõik.” (lk 16).

Sellist luuletust ei tahaks andeks anda isegi teismelisele emole, aga loomise akti harjutamise ja nooruki eneseväljenduspüüdena tuleks see kuidagi kõne alla, mitte et näiteks Värske Rõhk sellise katsetuse avaldaks. Vahtre, rõhutan, ei ole teismeline emo.

Orgaanilist sõnavaimukust ja siirast mängulusti “Lihtsalt üks pihlakas” ei sisalda, kuigi mõni püüe sellistki laadi viljeleda leidub: “kes heidab nalja / kes heidab ketast / / kes heidab meelt / kes heidab hinge / igal juhul on tulemuseks / kõigest / väljaheide / kõigest / latakas sõnnikut / ajaraamatu lehtede vahel” (lk 87). Et siis, jah, tulemuseks on sedasorti hambad risti pingutamine.

Raamatu põhiosa moodustavad vabavärsilised katsetused, milles reajaotus pandud paika juhuslikkuse printsiibi alusel, et vahvam oleks või luuletuse moodi välja paistaks ja ehk petabki ära, aga hoopis omaette teema on värsid, milles esineb riimi ja/või –rütmipüüdlusi ja needki paigutuvad pingutatud vaimukuste valda.

Rütmipüüdluse suurejoonelist läbikukkumist esindab: “Röövlibande, kortsus kulm, riisus / vahtralehti. / Peakirurg, närv must, lahkas / rasket küsimust: / kui nõnda on, et loogika vahel / sugugi ei kehti, / miks loogika siis üleüldse / maailmasse tehti” (lk 80) ja nii edasi. Sisu poolest järjekordne targutamine, aga sellegagi võinuks leppida, kui potentsiaalne vemmalvärss mingilgi moel kõlama hakanuks, kasvõi nagu Üllar Jörbergil: “Mu hing on täis protestitormi / Miks naised üldse maailma loodi / Nad ei mahu meeste elunormi / Ja üks on kangesti sinu moodi”. Aga ei, ei sinna poolegi.

Riimilise luule tipu vallutasid konkurentsitult read: “õige mees on teatavasti / torm kui möirgav piison. / Ingelnaine rahuldatud / tema kõrval siis on” (lk 72).

Kui see nüüd nali on … siis on see ikkagi üks kehv ja loll nali. Sellise nalja tegemiseks, et see tõesti naljana mõjuks, peab kõigepealt vähemalt kolm vähemalt Jaan Krossi tasemel luulekogu kirjutama, alles siis võib endale taolist kelmikust lubada.

“Lihtsalt üks pihlakas” on keskeakriisis mehe soig, milles isegi juhuslikult leitud kenad välgatused on kurvastaval moel kehvakesteks vormistatud. Kogule nime andnud värsis “Minu laulud ja leelotused” (lk 57) leidub täiesti konkurentsivõimeline detail pihlapuust ja piimapukist, aga paraku on selle ette kirjutatud halb algus ja selle järel tuleb halb lõpp.

See on toimetamata, üpris piinlik raamat, mis paraku pole piisavalt halb, et sellisena juba hea olla. Keskealistel meestel, olgu nad kriisis või mitte, on ju ometi mõndagi öelda, aga Vahtre jätab võimaluse kasutama, erinevalt näiteks temast vaid paar aastat nooremast Peeter Sauterist, kes eelmisel aastal samuti luuletajana (“Damoklese mõõk ja leivanuga” (Ji 2011)) debüteeris.

Arvustus ilmus ajakirjas Looming.

Macho päevaraamat


MARTIN PLASER. MINU TEINE MILJON. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2012.  204 lk.

Martin Plaser sai kirjanikuna tuntuks juba enne, kui tema esikteos ilmuda jõudis. Tema esinemine ETV kultuurisaates “Jüri Üdi klubi” kõrvuti tuntud ja tunnustatud Andrus Kivirähki ja Indrek Harglaga tekitas teatud ringkondades tõsist hämmeldust, kuidas on võimalik kirjanikuks tituleerida olematu raamatu tundmatut autorit.

Sellise mõtteviisi kohaselt pole kirjanik mitte niivõrd kirjeldav määratlus, vaid austav tiitel, mille kandmiseks tuleb see töö ja vaevaga välja teenida. Tänapäeval on kirjutamine tehniliselt lihtsam, sest tark programm suudab kirjavigasid parandada ning ei pruugi minna kaua aega, kui suvaline rüperaal suudab kõneteksti grammatiliselt korrektseks kirjutiseks genereerida, tulevikus ehk isegi automaatselt Loomingule või Vikerkaarele avaldamiseks saata, kus siis vastavalt väljaande eesmärgile programmeeritud toimetamisprogramm loo sobivuse üle otsuse langetab ning positiivse tulemuse korral laiade lugejahulkadeni vahendab. Lugejad on siis võibolla samuti masinad, absoluutse maitsega tehisintellektid nagu Dan Simmonsi “Hyperioni” saagas.

Kas tehnika areng ja lihtsustatud kirjutamis- ja kirjastamisprotsess, e-raamatuid arvesse võttes ostmis- ning omastamisprotsesski, on toonud kaasa kirjaniku määratluse muutuse, on lai teema ning aruteludel selle üle pole määratud vaibuda.

Plaser aga kutsuti tollesse saatesse minu teada kui näide algajast, andmaks vaatajale võimaluse võrrelda teda juba meistristaatusesse tõusnutega. Ja ega see võte ju polnud halb ning, mis Plaserile endale ilmselt väga oluline, teenis ideaalselt ta esikteose ilmumise eel alanud ja üpris massiivseks kujunenud haipi.

Veidi raamatu valmides, seda enam ilmudes, jätkus Plaserit igale poole. Temast kõneles tele, teda kutsuti raadiosse, temaga tehti vist kümneid intervjuusid. Sellise hämmastavalt suurejoonelise tähelepanu saavutamine võis olla algselt kaurkenderlikult – ehk isegi Kaur Kenderi enda – orkestreeritud, kuid hiljem kulges juba omasoodu ja tõusvas joones.

Ajal, mil isegi eesti kirjanduse suurmeistrite ja superstaaride uudisteosed vaevu meedias, kultuuriväljaanded-saated välja arvatud, kajastamist leiavad, on Plaseri vahetine üleekspluateerimine erandlik, kuid lihtsalt seletatav – mehe elu ja tegevus on olnud põnev.

Põnev selle sõna kõige otsesemas mõttes. Plaser on käinud Afganistanis sõdimas, tegelenud Somaalia piraatidega, tema nimi, koos tiitliga Eesti Kaitseliidu luureinstruktor ja firma Trustcorp julgeolekujuht, käis paari aasta eest ajakirjandusest läbi seoses Eerik-Niiles Krossi ja Arctic Sea juhtumiga. Kellel veel peaks olema nii palju rääkida ja nii palju, millest rääkida ei tohi?

Teadaolevad elulooandmed andsid aluse oodata, et “Minu teine miljon” kajastabki eelkõige neid sündmusi pealtnägija ja kaasategija pilgu läbi umbes nagu “Minu…”-sarja meesteversioon. Vastavalt siis “Minu Afganistan” või “Minu Somaalia”, vahele ka “Minu Lasnamäe”. Tegelikkuses päris nii labane see lugu ei ole ning erinevalt suuresti blogilikest raamatutest koosnevast “Minu…”-sarjast kannab “Minu teine miljon” kannab siiski päriskirjanduse ambitsiooni.

Iseasi on, kas ta selle ambitsiooni välja kannab. Debüüdi kohta kannab ja üllatavalt hästi, isegi kui liiale läinud meediasündmus “Afganistani veteran kirjutas ausa ja vägivallast kubiseva raamatu” võis mõjuda pelutavalt.

“Minu teise miljoni” kaanel seisab sisu kokkuvõtva alapealkirjana “Sõda, spioonid, seks, AK47 & piraadid” ning tagakaanel on pilt täielises sõdurivarustuses autorist Afganistani lastega. “Tapamasina kohta kirjutab ja komponeerib Plaser liiga hästi, kirjaniku kohta tunduvad kirjeldused jällegi liiga ehtsad,” kirjutab sealsamas kaanel Olavi Ruitlane, postuleerides seejärel, et “meister on sündinud”. Esimese järeldusega võib isegi nõustuda, teine on küll liiast, kuid eks ole seegi osa “sündmusest“, milleks raamatu ilmumine oli muudetud.

Kaaned annavad võtme kätte, aga ust avades ei leia lugeja eest mitte elulooraamatut, vaid stiililt ja kompositsioonilt modernistliku ilukirjandusteose, mille põhirõhk pole sugugi sõja ja mõrvade action’il, vaid minategelase sisemonoloogidel, järeldustel ja mõtisklustel.

Neljaks osaks jaotatud romaan moodustub eri eluhetkedest pärit päevikulehtedest. Osad jaotuvad peatükkideks, mis on tähistatud ajamääratlustega, kus tinglikuks nullpunktiks on “nüüd”. Kõik, mis raamatus juhtub, on juhtunud nüüdsest kas mõni aasta, mõni nädal või mõni päev tagasi ja sündmuste ajaline järjestus on teadlikult segi paisatud. Konkreetset vajadust selleks justkui polegi. Tehnilise võttena pole selles midagi väga omapärast ja sundtekitatud reastus ei tundu seostuselt olevat ka eriti loogiline. Kildudeks löödud elu sümbolina see samal ajal isegi mingil määral töötab. Mälestused kord ühest, siis teisest eluperioodist võivad igale inimesele pähe tulla küll, kuid siiski tuleneb üks kild reeglina teisest, kõnealuses romaanis kildude orgaanilist jada pigem ei teki.

Lugemist sündmuste segipaisatus ei sega, peatükid on omaette võetuna enamasti terviklikud, aga ega ka sellest võttest loobumisega poleks palju kaotatud. Vahest oleks lugu tavapärases vormistuses oma lineaarsuses mõjunud lihtsama ja algajalikumana, mõnevõrra pretensioonikas kompositsioonivõte laseb romaanil küpsemana paista ja see polegi nii tähtsusetu. Küpsusest kui sellisest on Plaser kahtlemata veel kaugel, kuid sinnapoole astumas on ta esikteosega küll.

Eessõnas räägib autor, kuidas luges üht Kaur Kenderi raamatut, sai kustumatu elamuse, ning teatab siis, et “Minu teise miljon” räägib Rainist, kes Kenderi “Comebacki” peategelast Karl Pajupuud aitas. “Rain on endine sõjaväeluuraja, erioperatsioonide sõdur, kes võitleb kurjusega, võitleb piraatidega – loe edasi, kui huvitab. Ja agentuur laseb” (lk 6).

Pajupuud kohtame Plaseri raamatus isiklikultki, aga astumine Kenderi loomingu konteksti on kahe teraga mõõk. Ühelt poolt võtab Plaser kasutada tuttava taustsüsteemi ja see laseb tema raamatusse paremini sisse elada, teiselt poolt paneb see kahe mehe teoseid võrdlema ning siis on “vaese mehe Kenderi” tiitlit väga keeruline vältida. Võttena iseenesest pole Raini tegelaskuju kasutamine paha, kuid jällegi, nagu ka ajajärjestuse segipaiskamise puhul – oleks selletagi hakkama saanud.

Laias laastus jaguneb “Minu teine miljon” kolmeks pealiiniks – Afganistani missioon(id), luuretegevus Agentuurile ja Somaalia piraatide nottimine üldiseks hüvanguks ja klientidele meelelahutuseks. Nende vahele mahub mälestuskilde, pisiportreid, seksi, alkoholi, mõrvu ja mõrvakatseid.

Kolmes liinist tugevaim, läbitunnetatuim, läbimõelduim, käsitleb Afganistani missioone. Need peatükid on väga hästi kirjutatud, napi, kuid täpse sõnastusega. Action puudub, on üksikjuhtumite kirjeldused, mis avavad tausta, panevad mõistma nii sõduri kui taliibide hinges toimuvat.

“Tahate, annan teile head nõu? Ei tasu valeotsuseid teha. Kõik, millega riskite, on teile olulisim kõige olulisemast – elu. Siin ei ole midagi romantilist ega ka midagi erilist. Te ei ole eriline. Teie elu ei mäleta keegi. Upute ajalukku. Aeg on teie jaoks lukus. Seda ei ava keegi. Mitte keegi. Võtke neid sõnu kuulda ja te hoiate aja lahti, voolavana” (lk 54). Nagu proosaluuletus ja otse hingest ja, mis kõige tähtsam, sulatõsi. Just sellist laadi lihtlauselised lõigud moodustavad “Minu teise miljoni” parima osa.

Sõduri sisekaemuslikud arutlused elu ja surma ja kõige mõtte üle ning tõepärase kajastuse Afganistanis toimuvast tõrjuvad raamatu edenes tagaplaanile üpris segaseks jäävad ja kaootilised, konkreetse alguse ja lõputa laastud luuremängudest, mis teose mahtu täidavad ja teemasid juurde toovad, kuid siiski pidetuks jäävad, ning verisest arveteõiendamisest Somaalia “pigidega”.

Elu ja surm Somaalia piraate jahtiva nii-öelda kalauurimislaeva Fourth Runner (mina-tegelase jaoks Meesi Lind) pardal, mis sisustab suure jao romaani viimasest kolmandikust, on Afganistani-osast tempokam ja seal leidub isegi mujal haruharva esinevat otsekõnet.

Päris ära ei kao küll Plaseril kenasti õnnestuvad kirjeldused ja järeldusedki. “Tuues ühe laeva eest saadud lunarahasumma külasse, naeruvääristavad nad aastakümnete pikkust tööd põlluharimisel ja ehitustel. Paarinädalase või paarikuise tööotsa tulemusena saab mitme põlvkonna elutöö naljanumbriks keerata” (lk 168).

Ehk väärinuks Somaalia lähedastes vetes toimuvas sündmused sootuks omaette raamatut. “Minu teise miljoni” hakitud ja rapitud ülesehitus laseb neil küll tervikusse sobituda, kuid see kannab vist kiirustamise märke või siis ei ole autor lasknud sündmustel, olgu nood tegelikud või fiktiivsed, piisavalt laagerduda. Somaalia-osas teemat on, huvitavaid kõrvaltegelasi on, tegevusliini algus ja lõpp on, potentsiaaliga kõrvalliinid on samuti olemas, kuid ikkagi kipubki piraatide-episood hõredaks jääma.

Nagu esikromaanile kohane, sisaldab “Minu teine miljon” väga palju kõike. Kui oled kogu elu vait olnud, siis ikka tekib hulk asju, kogemusi, tuletusi, mida tahad välja öelda, millele tähelepanu juhtida ja mida sõnadesse valada. Debütandi kohta on Plaser meeldivalt tugeva teose teinud, stiil on küll lihtsakoeline, kuid sugugi mitte labane ega isikupäratu. “Minu teine miljon” on tõsine päevaraamatu laadis macho-romaan, millele langeb Kaur Kenderi tume vari. Selle varju alt tuleks Plaseril välja pürgida, sest kui sa nii hard boiled stseene nagu Kenderi teostes veel kirjutada ei suuda, aga ikka kirjutad, siis kukub üpris wannabe moodi välja.

Kokkuvõttes on tegu märkimisväärse proosadebüüdiga ja kuigi meister pole kaugeltki veel sündinud, on ühe põlvkonna üks inimgrupp endale hääle saanud ja sel häälel on, mida öelda ning suutlikkust teha seda hästi ja meeldejäävalt.

 Arvustus ilmus ajakirjas Vikerkaar nr 9/2012

Reede, detsember 07, 2012