esmaspäev, juuli 20, 2009

paar pilti positivuselt


salacgriva positivuse festival oli oodatult kena. melu ja hääd muusikatki. jalgrattaga sai mindud ja tuldud. miski 75 km sinna, samapalju tagasi. reedel jõudis kenasti peale bedwettersit kohale. vedas. pühaba tahtis kuumus tee peal tappa, kuid kl 14 olime kenasti kodus, kuigi läbi nagu selle maa raha, kust me tulime.

melu oli positivusel nagu muda, ei heieta. muusikalisi elamusi pakkus reedel enim the tiger lillies kui professionaalne grotesk kuubis, ja lauba the whip kui rokk ja masin käsikäes ning ebony bones, hea energiaga muusika, väga emotsionaalne ja vahetu pluss lisapunktid lilla parukaga taustalaulja eest, kelle liikumine oli liigutav.

esimese päeva peaesineja oli prata vetra, mis oli jah, nii ja naa, rohkem kohalikule publikule, seda enam, et brainstormi nad ei teinud. teise päeva peamees oli moby ja seda ilmselt kuulamas kõige enam rahvast korraga. tasemel, aga mitte ülielamuslik. kõik tuttavad laulud tulid ära, üllatusi ei olnud, mittefännile erilist ajaraisku ei kujutanud, korralik ühesõnaga.

sinaiida õu konnor esines ka. iiri värk, nõudnuks teistsugust meeleolu ja päritolu.

muust tohutust staffist, mida näidati jäid meelde spacedog telk, kust kõlas smiths'i, curet ja muud klassikat, palju igasugust sööki, näiteks spiraalvorstid ja hea kohv ühest kohviputkast.

telkimisala oli ülisuur, rahvas enamasti mõistlik ja karjuti öösel mõistlikkuse piires.

kokkuvõttes on positivus ääretult vinge. oleksin tööl, kirjutaksin sellest pika ja põhjaliku kiidulaulu, aga et puhkan, siis näitan paari pilti ja puhkan edasi. rahu.

ebony bones esineb. väga väga tase.

the tiger lillies esineb. vaieldamatu lemmik tänavuselt positivuselt. trummar oli nii lahe vana, et ta tuleks maha lasta. nii lahe ei tohi lihtsalt keegi olla. tal oli rott taskus.

telkimisalal oli mitu telki.

minge järgmine aasta ise ka... ma lähen küll.

ja lõpetuseks väike helinäide the tiger lillies'ilt
. nautige!

reede, juuli 03, 2009

Kikilipsuta karvane elukas

Mitmekülgse kirjaniku ning kunstniku Aapo Ilvese luulekogu “Tulen öösel sulle koju” võtab kokku viljaka autori erinevad loomesuunad ja pilt temast kui lihtsalt muheda keelega sõnakeerutajast on kerge hajuma.
Ilves on omamoodi fenomen eesti kaasaegses kirjanduses. Ta on rohkem olemas ja meie kõrval kui nii mõnigi teine, kuid teatakse teda pigem teisejärguliste faktide ja seikade järgi nagu punane juuksepahmakas, elukoht Räpinas ja aastaringne suvehüsteeriline olesklemine Maarjamaa eri paigus.

Meie kõrvus istub Ilves sageli, sest arvatavasti on ta üks sisukamaid ja viljakamaid laulusõnade autoreid tänases eesti muusikapildis. The Sun, Eliit ja kes iganes kõik veel on tema häälikud kummitama häälitanud ja sealt neid enam välja ei saa. Võtkem kasvõi geniaalse “Väikeste linnade mehed on lollakad”, mille on surematuks laulnud Jaan Pehk ise. See on liiga ilus, lõbus, liiga kurb.

“Tulen öösel sulle koju” sisaldabki muu materjali seas laulutekste, millesse raamatusse köidetuna parem süveneda on, kui neid raadiost näituseks Tanel Padari laulu kuulates.

Kui Padar laulab, et kuu on päike, siis mõtled eelkõige, et rokimees on lihtsalt segi ja ümised temaga kaasa kasvõi igatsusest, et endal nii huvitav elu pole. Loed aga Ilvese raamatust nimetatud laulu sõnu: “Elada vaid, et käia tööl / töötada või, et lahti saaks / lasta vöö valguses valge kuu” (lk 90), siis ketrub ajus lahti hoopis sügavam sisu ning viib mõtted sellele, miks kuramuse pärast kogu oma elu tööga peab täitma, muud nagu polekski.

Laulutekstid, nii teiste kui Ilvese enda poolt kenaks lauldud moodustavad autori loomingust siiski väiksema, kuigi tuntuma, osa. “Tulen öösel sulle koju” toekam osa on tõsised luulemõtisklusest elust meie ümber ja selle mõttest üleüldse. Ilves harutab olemist lahti läbi portreede näiteks väiksest maksupetturist: “olen väike maksupettur / tõmban tillist eesti riiki” (lk 35) ja väiksest kriminaalist: “olen väike kriminaal / viibin vangitornis / sest mul maksmata banaan / unus ostukorvis” (lk 34). Sama jätkub läbi luuletuste “Väike varganägu”, “Talisportlane”, “Maletaja” ja “Väike politseinik” (lk 37-40).

Natuke contralik näib, aga las ta näib, sest Contra ongi vaese mehe Ilves, kes omakorda - aga vaid lõbusa vemmalvärsside asjus - on vaese mehe Olavi Ruitlane, kes omakorda on vaese mehe Pehk, kes omakorda on vaese, väga vaese, nii vaese, et isegi telekat ei jaksa osta, mehe Contra. Asja mõte seisneb selles, et rahval on vähe raha ja rikka mehe kirjanik on Eestis ainult Armin Kõomägi.

Elust enesest kõnelevad tekstid pole sugugi nii lõbusad, kui ehk Ilveselt ootaks või kardaks, lüürilisi mõlgutusi ja tumedamatki irooniat jagub piisavalt sõnamängude ja aasimiste vahele. Viimaste kohta arvas Jürgen Rooste Sirbis (Sirp 22.05.2009), et “Ent riimitud naljad, mis pole väga naljakad, ja naasama vemmaldamine võinuks raamatust “Tulen öösel sulle koju” välja jääda.”.

Sellega on nii ja naa. Eelkõige on raamat siiski kokkuvõte ja jäädvustus Ilvese mitme-aastasest tegevusest, pole ju tal korralikku luulekogu (kaantevahelisi ühisesinemisi on ikka ette tulnud ja proosat ning näidendeidki ilmunud) enam kui kümne aasta jooksul väljunud, arvestades, et “Üks pedajas” ilmus 1998. aastal.

Jäänuks vemmaldamine välja, saaks lugeja haledalt petta, sest eks seda Ilveselt ju eelkõige ootad, aga eks see üldmuljet veidi rikub, kui õigupoolest ei oska teost lugemise ajal ei otse meelelahutajaks ega mõttelahustajaks määratleda.

Andra Teede toimetatud “Tulen öösel sulle koju” peamine väärtus, hoolimata küllalt läbisegi luuletustest kvaliteediga geniaalne-väga-hea-no-ma-ei-tea, jääb jäädvustuse fakti, et Ilvese looming on kaante vahel ja laseb antoloogiana paremini mõista selle nähtuseks kujunenud andeka mehe tegevusi ja ütelusi.

Ilvese teravikud on suunatud igasse ilmakaarde nii temaatiliselt kui žanriliselt, vahelepõikena seda, et tema kunsti tahtnuks raamatus enamgi näha, mis omakorda võib mõne terava otsa nüristada.

Omaette komplekti moodustab raamatus murdeluule, kuid need, kellel lõunaosariikide keele mõistmine pärsitud, jääb see osa paraku vahele. Murdeluulet on seda mitte mõistval inimesel parem kuulata kui lugeda, intonatsioon mängib tähendused kätte.

Kas me saame teada, kes on Aapo Ilves? Usutavasti saame. Autor tuleb meile isegi poolele teele vastu: “mina ei taha olla ei ole / eesti kirjanduse navitrolla / jaagupkreem savisaar / hassokrull ellekull / mutt koer kala // mina olen eesti kirjanduse ilves / kikilipsuta karvane elukas / tules ei upu vees ei põle / ilus loom // anna ainult aega / too oma tütred minu kihude altarile / sest neil on seal hää” (lk 14).

See enesepilt on usutav, tõepärane, omamoodi lihtsuses armas ning sarkastiline, nagu raamatust lõppkokkuvõttes hangitav elamuski.

"Tulen öösel sulle koju"
Kirjutanud Aapo Ilves
Toimetanud Andra Teede
112 lk
Väike Kirjastaja 2009

APPDEIT: lugu läks ka rajoonilehte