Reede, mai 20, 2011

Nõudetrükk ja luuavarrest tulnud Pauklin (DC)


Siim Pauklin, Aheldatud Jõgeva. Ji 2011. 140 lk.
Kõrgkvaliteetse maakeelse kirjanduse trükkimine ja turustamine on teadagi kulukas ning paberile kantud ning kaante vahele vormistatud eestikeelne luule läheb harva sedavõrd hästi kaubaks, et kulusid tasa saada, mis veel kasumist kõnelda.

Suure trükimasina käivitamine nõuab kobedalt raha ning kui see juba töötab, pole mõtet vähe trükkida, sest hinna osas pole olulist vahet, kas trükkida 300 või ligi 1000 eksemplari. Selline hulk ükskõik kui hea debüütluulekogu või lihtsalt laheda, kuid mitte just superstaari taiese tiraaži läbimüümine on juba suuremat sorti ime. Siis tekib laojääk ja kõik autori ning kirjastaja sõbrad saavad sünnipäevaks ja jõuludeks ühesuguseid kingitusi.

See on tegelikkus ja mingit õitsengut, mis kvaliteetsete nišitoodete harjunud moel kirjastamise ja trükkimise suuremat sorti mõttekusega täidaks, pole ega tule.

Väljapääsu võib pakkuda vaikselt tuure koguv e-raamatu süsteem või siis print-on-demand lähenemine. Sellel teisel ongi hetkel põhjust peatuda.

Raamat ilma jamata

Print-on-demand hakkab nähtusena viimaks ometi Eestis juurduma ning seega tuleks kohe ingliskeelse mõiste asemel eestikeelne kasutusele võtta. Sõnaust pole vaja korraldada, aga ehk on “nõudetrükk” tähenduselt üsna algsele lähedal ja kõlalt samuti mitte paha. Nõudetrükitooteid toodab-trükib nõudetrükikoda.

Märtsis hakkas nõudetrüki tehnoloogiat kasutama Tartu Ülikooli kirjastus, kuid juba kuid enne seda, eelmisel sügisel, valmisid esimesed nõudetrükiteosed vastses, just ja ainult nõudetrüki ideele keskendunud ettevõte Gutenbergi pojad.

Nõudetrükk on mõttelt ja sisult kõige lihtsam turutunnetus ja kõige puhtam tootlusvorm, seistes turumajanduse alustele suurtest trükikodadest palju lähemal, pannes võrdusmärgi nõudmise ja pakkumise vahele.

Toota tuleb täpselt nii palju või täpselt nii vähe, kui toodet soovitakse ja just seda nõudetrükikoda ka pakub. Maksimumkogus võib nõudetrükikojal olla sama suur kui mammuttrükikojal, kuid miinimumkogus märksa väiksem, absoluutse, ühest eksemplarist koosneva miinimumpiirini välja, ilma, et see tootmist ebamõistlikult kulukaks muudaks.

Kui raamat läheb prognoositust paremini ja kauplusekett soovib näiteks kümme eksemplari juurde, on suurtrükikojas seda sisuliselt mõttetu teha, mis ongi vesi väikese, ühikupõhise trükikoja veskile.

Ülal sai print-on-demand vasteks valitud nõudetrükk, aga teades, milliste valude ja vaevadega on Gutenbergi poegade esimesed teosed masina alt väljunud, võiks nende, osalt ikka veel käivitamis- ja häälestamisjärgus olevat, tööd hoopis närvitrükiks nimetada. Närve on Gutenbergi poegade esitrükkal Karol Kallas koos (:)kivisildnikuga kulutanud terve Pärnu jõe täie, mille äärses harilikus agulimajakeses trükikoda ka paikneb.

Tehnilised üksikasjad võivad jääda tegijate teada, nagu on see seaduste ja vorsti puhul, aga oluline on, et esimene kogus raamatuid on vastsest nõudetrükikojast väljunud ja poodidessegi jõudnud.

Kuigi Gutenbergi poegade trükimasinad väljutavad kõiksugu paberit, ka harilikku valget, on esimene portsjon teoseid ilmunud Räpina üsna üliväga ökole ümbertöödeldud paberile, mille naturaalses jõupaberitoonis on kõik kiud ja täpikesed nähtavad ja tuntavad. Kaaned on erinevas toonis viltjad ja iseloomuga.

Kui juba esitrükkal Kallase järel sai märgitud (tagatrükkali?) (:)kivisildniku nime, siis pole keeruline järeldada, et ega Gutenbergi poegadest Jumalike Ilmutuste (Ji) kirjastus kaugel asu. Ei asugi kaugel, pigem sees või ümber või lihtsamalt öeldes on Gutenbergi pojad ja Ji ühe ilmingu kaks palet. Teine neist loob sisu ja esimene valab vormi, vahel vastupidi ja mõlema puhul mõlemat korragagi.

Ji kirjastuse arengus oli oma trükikoja rajamine üsna loogiline samm. Arvestades, et Gutenbergi ja Ji kodulinnas Pärnus on viimase kuu jooksul kaks korralikku raamatupoodi suletud ja alles jäänud samuti vaid kaks, võiks järgmine samm olla oma poeketi loomine, kuid et ühel hetkel on määratud käivituma Gutenbergi poegade veebipood, siis ongi kogu tootmis- ja turundusahel loodud.

Esimesed teosed, mis Ji samanimelises sarjas tänavu kirjastas ja Gutenbergi pojad trükkis, on (:)kivisildniku luule- ja pildiraamat (Andres G. Adamsoni fotod) “Liivlased ja saurused, valuraamatu 1. köide”, Kaido Tee jutukogu “Kohtunik Tupova paha päev”, ühtede kaante vahele pandud Kaarel Kressa luuletused “Vereurmarohumesi” ning Krafinna “Teki all ja köögikardinate taga”, Veiko Belialsi luuletuste valikkogu “Sina ja vaikus ja pajud”, äärmiselt produktiivse Priit Salumaa blogiriimuri debüütteos “Viimased viisteist aastat” ja Siim Pauklini haikutaies “Aheldatud Jõgeva”.

Raamatute ettevalmistusaeg oli küll mõistetavalt pikk ja kevadtalvise Tartut ja Tallinnat hõlmanud esitlustuuri ajaks valmis neid vaid nii palju, et oleks, mida esitleda, kuid raamatud ilma jamata (“Raamat ilma jamata” on Gutenbergi poegade slogan) said valmis ja jõudsid hiljuti poodidesse, mahitama nii kodumaise kirjanduse järjepidevust kui kuulutama nõudetrüki mudeli võidukäiku. Kuid aitab vormist, mingem sisulisemaks ja võtkem ette teos, mis juba enne ametlikku ilmumist taastas nii mõnegi eesti luules tüdinu usu kodumaisesse värsikeerutamisse. Siim Pauklin ja “Aheldatud Jõgeva”.

Täiuslik olmeaabits

Rääkida hetkel Eestit valitsevast haikubuumist on ehk mõnevõrra liialdav. Vaevalt neid suuresti enam kirjutatakse kui kogu aeg ja alates 1930. aastast, mil Johannes Vares-Barbarusel valmis väidetavalt esimene maakeelne haiku, on neid ikka vormitud ning vormistatud.

Üsna kena ülevaate eestikeelsetest haikudest annab 2007. aastal ilmunud Siim Kärneri koostatud antoloogia mõõtu valimik “Kõik on kusagil …”, millest võib järeldada, et tolle jaapani luulevormi kand kinnitub tugevasti kodumaisesse värsitraditsiooni, tungides nii romantikute, realistide, modernistide kui sürrealistide loomingusse. Riikliku tunnustuse ehk kultuurkapitali luule aastapreemia on pälvinud (:)kivisildniku haikuraamat “Sumo” (Ji, 2007) ning haikuvormi edasiarenduse tegelevad Jürgen Rooste, Asko Künnap ja Karl Martin Sinijärv oma “Eesti haikus” (Näo kirik, 2010).

Lisaks kirjutavad haikusid juba ammu kõik, kes vähegi viitsivad ja pealegi passib selle vorm väga kenasti sotsiaalvõrgustikes Facebook ja Twitter kasutamiseks.

Hiina-Jaapani ning Eesti vaimline lähedus pole samuti miski uus uudis, aga oma elujõulisust tõestab see pidevalt ning nii haikusid kui muud luulet on eesti keelde vahendatud omajagu, kiidetud olgu teiste seas Rein Raud ja Kalju Kruusa. Värskeist tõlketeostest väärib eraldi äramärkimist Tanikawa Shuntaro tihe ja toekas “Sõnade asjatu flirt” (Eesti Keele Sihtasutus, 2010) Lauri Kitsniku kenas eestinduses.

Kuivõrd võrsus sellelt rammusalt väetiselt Siim Pauklin, ei oska öelda, sest kuuldavasti pole isegi kirjastaja teda ihusilmaga näinud ja teada on temast vähemalt ilukirjanduslikus mõttes vähe. Teada on, et tegemist on rakubioloogiaga tegeleva tippteadlasega, kes teostab end Inglismaa mainekates laborites. Ses mõttes ongi pauk tulnud luuavarrest.

Elu- ja kirjanduslooliselt on õnnestunud Pauklini kohta välja selgitada veel vaid tõigad, et ta on pärit Jõgevalt ja toodab haikusid ning haikulaadseid lühiluuletusi sadade, ehk tuhandetegi kaupa. Raamatusse “Aheldatud Jõgeva” mahtus neist ligikaudu 120.

Puhast haiku silbiskeemi 5-7-5 ei järgi just kõik “Aheldatud Jõgeva” tekstid, nii et päris läbinisti haikuline see kogu siiski ei ole. Esineb väiksemaid ja rohkemaid hälbeid ehk libahaikusid, nagu on öeldud, kuid öeldud on sedagi, et olgu haiku pigem liba, kui et haiku oleks iba.

Vormilised kõikumised nagu näiteks silbisuhe 4-5-6 või 6-5-5 või suisa 3-3-3 ei ole samal ajal sugugi häirivad ning niiöelda pärishaikusid jagub modifitseeritud ja rafineeritud lühitekstide kõrvale siiski piisavalt haikukogu määratluse väljateenimiseks.

Kui klassikaliste haikude puhul toimub temaatiline jagunemine läbi aastaaegade jada, siis Pauklini tööd on reastatud ja struktureeritud sündmuskohtade järgi. Konkreetsemate peatükkide “Vannitoas”, “Magamistoas”, “Söömas”, “Elutoas”, “Rannas”, “Aias” ja teised kõrval leidub pelgalt kolm õrnalt abstraktsemat kogumit: “Elus olemise mõte” (avapeatükk), “Ahelais” ja “Endiselt elus”.

Kui peatükk, olgu konkreetsem või abstraktsem, vastab küsimusele “kus?”, siis haikud selles küsimustele “kuidas?”, mis muudab “Aheldatud Jõgeva” luuletused üsna täpseteks olmekirjelduseks, millest vaatab vastu lihtne ja selge tõde.

Peatükist “Tööl”: “vananaiste suvi / boss teisel ringil / sekretäriga” (lk 27). Peatükist “Poes”: “riidepoe müüja / astub mind nähes / odava kauba juurde” (lk 38). Peatükist “Arsti juures”: “arsti ooteruum / kümmekond silmapaari / hindab mu tervist” (lk 93). Peatükist “Köögis”: “pesemata nõud /kogu päeva laudadel / koristaja matused” (lk 67). Peatükist “Kodus”: “ka pärast aastaid / magab vana lesk / oma poole peal” (lk 51).

Sedamoodi lihtsalt, selgelt ja pikema jututa kulgeb kogu Pauklini raamat. Igal samm pakub äratundmishetke, põhjust rõõmustamiseks või ainest mõnusaks nuputamisekski.

Pauklin on oma tekstides suurepärane pildilooja. Pea iga tema haiku või libahaiku, suudab maalida silme ette konkreetse situatsiooni elavate tegelastega. Näoilmed ja žestid seletatakse lihtsalt lahti ja lugeja pannakse naerma ja nentima: “no ongi ju nii, ongi nii”. Ma olen ühe korra oma elus Jõgeval käinud ja lugedes Pauklini raamatule nime andnud haikut “linn mis kunagi / ei ärka jõgeva mu / armas jõgeva” (lk 40), sedastasin isegi, et just täpselt nii see on ja just täpselt seda ma seal käies tajusin.

Siim Pauklini debüüt on nõudnud parajalt valmimisaega, kuid tulemus on tõesti korralikult läbi küpsenud. “Aheldatud Jõgeva” lugemine on puhas lust ja rõõm, selles ei leidu targutamist, mõttetut väänutamist ega soovi olla keegi teine. Pauklini raamat võtab paljud eluhetked ladusalt kokku ning õpetab lugejatki teda ümbritsevat ilma paremini terasemalt ja vaimukamalt jälgima, abiks õpetussõna: “enne uinumist vaatan päeva tipphetked uuesti läbi” (lk 82).