Esmaspäev, mai 18, 2009

Sofi ja mina. Intekas



Sofi Oksanen, nii “Stalini lehmad” kui “Puhastus” räägivad Eestiga. Olete küll juurtega Eestist, aga see ei anna ometi põhjust Soomes just Eestist kirjutada. Miks käsitlete Eesti ajalugu?

Aastaid tagasi ma ei teadnud, et hakkan nii noorelt raamatuid kirjutama. Mõtlesin, et käin kõik koolid läbi, asun tööle, teenin raha ja kui kõik on korras, hakkan kirjutama. Ega ma ennast nii targaks poliitikas ja ajaloos pidanud, et võiksin kirjutada sellise raamatu nagu “Stalini lehmad”.
“Stalini lehmasid” hakkasin kirjutama enam-vähem 2000. aastal ja siis märkasin, et minuealised soomlased enam Nõukogude Liitu ei mäleta, nad ei tea, mis see oli. Mõtlesin, et ega see nõukogude elu noortele nii huvitav olegi, et nad selle raamatu ostaksid, kuid nad ostaksid raamatu söömishäiretest. Vanemad inimesed ostaksid küll raamatu nõukogude ajast ja küüditamistest, kuid mitte söömishäiretest.
Kui kaks teemat on ühes raamatust, ostavad nii ühed kui teised ja loevad mõlemast. Nii läkski sellega hästi.
“Puhastus” oli näidend ja kui ma selle kirjutasin, ei mõelnud ma, et teen sellest hiljem romaani. Kui näidend sai valmis, oli palju detaile ja kraami, mida oleksin tahtnud kirjutada, kuid need ei sobinud näidendisse. Lavastus kestab vaid kaks tundi – inimesi ei tohi pikemaga piinata – ja näidend ei võta nii palju detaile vastu kui raamat.
Mõtlen, et kirjutan Eesti ajaloost terve sarja. Kaks on nüüd ilmunud ja teemat on veel kahe jaoks, aga rohkem ma ei ütle.

Nii et “Stalini lehmadega” oli teil kaval plaan teha raamat, mis kõigile peale läheb?

Jah.

Olete nii Eesti kui Soome minevikuga palju tegelnud, kahel maal on minevikus ja praegugi palju ühendavaid momente, teiegi olete üks neist. Mis te arvate, kas Eesti ja Soome tulevikus on neid kokkupuuteid veelgi rohkem?

Ma ei oska seda öelda. Ma pole nõid, ei oska öelda, mis homme juhtub.

Kas Soome nooremale põlvkonnale läheb nende kodumaa minevik korda?

Oleneb muidugi inimesest. Soomes on üks selline suur valus sündmus kodusõda. Võttis aega 50 aastat, et sellest õigesti rääkima hakata, ja see oli suur asi. Mina ei mõista neid ajaloosündmusi nii, nagu väga paljud soome noored mõistavad selle järgi, mida nende vanavanemad neile on rääkinud.
Mul on väga palju sõpru, kes ei tea oma pere minevikust midagi ja kes ei ole huvitatud Soome ajaloost. Siis on neid, kes lähevad armeesse ja kellele on Soome iseseisvus suur asi. Arvan, et ajalugu läheb Eestis inimestele rohkem korda, see peabki nii olema.
50 aastat tagasi tehti Soomes selliseid filme, kus Soome sõdurid olid väga inimlikud, nad olid inimesed. Nüüdsed filmid Soome lähiajaloost on väga valged kangelasjutud. Seal ei ole enam inimesed. Filmitootjad ise ütlevad, et ükski soomlane ei taha teada, et Soome suur sõdur oli inimene, kes kempsus käis.
Nüüd on ilmunud raamatuid, nagu “Rumal sõda”, mis räägib, kuidas Soome armees sõdurid narkootikume kasutasid, aga see on haruldane ja ma ei usu, et sellest oleks varem olnud võimalik rääkida.

Olete oma raamatutes aus, minu arvates on just ausus ja selge vaade inimestele ning sündmustele teie loomingus väga olulised.

Minu teoste tegelased on eelkõige inimesed ja teemad on universaalsed. Kui raamatut kirjutan, ma ei tea seda, aga kui räägin lugejatega neil teemadel, on samalaadseid lugusid igal maal ja igal perel.
Rääkides “Puhastusest”, siis näiteks Soome ajakirjanikele peab seletama, mis on tsensuur, nad ei tea seda, aga kui “Stalini lehmad” ilmus Hispaanias, ütlesid sealsed ajakirjanikud kohe: “Tsensuur – see on normaalne asi!”
Ma ei oska öelda, kas see, mida kirjutan, on selline, et inimesed, kes ei tea Eestist midagi, võiksid tunda raamatutegelastele kaasa. Ma ei tea seda, aga kui nii juhtub, on mu raamat õnnestunud.
Kirjutan ikkagi väikese inimese vaatepunktist. Näiteks metsavendadest tahtsin kirjutada kodu poolt vaadates. Ma ei tahtnud kirjeldada legendaarseid metsavendi ja rääkida, mis on nendega juhtunud. Tahtsin rääkida sellest, milline oli sel ajal naiste ja laste elu.

Olete koostööd teinud Imbi Pajuga, kuidas see on sujunud?

Toimetasime koos artiklikogumiku “Kõige taga oli hirm”. Suhtlesime sel teemal, olime rääkinud Soome lugejatega ja alati tulid samad küsimused. Näiteks küsiti, kas eestlased oma ajalugu ei uurigi.
Väga imelik küsimus, aga Soome kirjastajad ei taha eesti raamatuid tõlkida ja tulemuseks ongi vale arvamus, et eestlased ei kirjuta oma ajaloost.
Sellepärast tahtsimegi esitada Soome lugejatele, missugust uurimistööd on Eestis nüüd iseseisvusajal tehtud. Olen väga õnnelik, et saime raamatusse Ivo Juurvee väga huvitava artikli ning kirjutised Lauri Mälksoolt, Peeter Tulvistelt ja teistelt Eesti-uurijatelt. Arvan, et sellisele raamatule oli tellimus.

Kui teist Eestis kõneldakse, unustatakse vahepeal võib-olla isegi ära, et olete eelkõige tänapäeva Soome kirjanik, mitte pelgalt ajaloo lahtikirjutaja. Kas soomlased armastavad omakeelset algupärast kirjandust ja kuidas seda vastu võetakse?

Soomlased ostavad rohkem oma kodukirjanike raamatuid. Arvan, et tänavu on väga kõrge tasemega raamatuid ilmunud. Ma ei oska öelda, mis on täpselt “palju”, aga ikkagi ostetakse soome kirjanike teoseid rohkem. Muidugi “Harry Potterit” ostetakse soome kirjanikest enam, aga siiski …
Kümme aastat tagasi või midagi sinnapoole oli aeg, kui omamaist kirjandust eriti ei väärtustatud. Nüüd on sellega küll kõik väga heas korras, kuid igal maal on inimesi, kes ei loe, mis sa sellega ikka teed.

Meil on internet, televisioon, mis kõik veel. Miks ikka veel kirjutatakse raamatuid ja miks neid loetakse?

Sellepärast, et kirjandus on kunst. Kunst ei ole sama, mis internet või meedia. Igasugust meelelahutust on igal pool ja väga palju on lugemist, mida varem ei olnud.
Soome õpetajad on natukene närvilised sellepärast, et poisid loevad ainult internetist, aga ei loe raamatuid. Minu arvates pole see mingi probleem, sest nad ju loevad. Lugemine on tähtsam kui raamat. Kunagi kirjutati papüürusele, siis paberile ja varsti kirjutame elektripaberile. Aeg muutub ja muutub seegi, kuhu kirjanik kirjutab.
Võib-olla vanemad inimesed arvavad, et selles on oht, kui loetakse arvutiekraanilt, aga mina sellesse ei usu.

Kirjandus on kunst, nagu ütlesite. Kahtlemata nii see on. Kas kunst päästab maailma?

Maailma saatuse määrab kaubandus, aga kunstiga võib maailma parandada.
Psühholoogid ütlevad, et inimese aju pole selline, mis suudaks tunda sümpaatiat miljonite vastu. Uudised, ajalooraamatud sisaldavad palju arvandmeid, kui palju inimesi on surnud siin või seal.
Pole võimalik, et inimene statistika vastu empaatiat tunneks. Kui lugeda üks jutt, lugu inimesest, on võimalik paarile raamatukangelasele kaasa elada. Nii võib lugeja saada aru ajaloost, teistest inimestest, teistest kultuuridest. Kõik see tuleb lähedale. Mina usun, et kui inimene näeb võõrast inimesena, ei taha ta teda tappa.
Kui “Puhastust” kirjutasin, uurisin arhiivis NKVD toimikuid ja neis ei räägitud inimestest, vaid objektidest, materjalist ja elementidest. Arvan, et need inimesed, kes NKVDs töötasid, jõudis sinnamaale, kus teised inimesed olid lihtsalt elemendid. Nii on väga lihtne öelda: “Võtke kinni see objekt!” See on teine asi kui öelda: “Võtke kinni see inimene!” Sellepärast ma seda toimikute keelt kasutasingi.

Olete Soomes väga populaarne ja kõrgesti tunnustatud. Kui olulised need tunnustused, eriti Finlandia kirjanduspreemia, teile on?

Need on muidugi väga suured asjad. Arvan, et nüüd võiksin kirjutada telefoniraamatu ja kirjastaja ütleks, et väga hea, trükime ära.

Kas selles mõttes, et kõik, mida puudutate, muutub kullaks?

Ega see nüüd normaalne ole, pigem õudne, aga selles osas vabastav, et kui kirjutaksin midagi väga halba, on mul eelmised raamatud ju olemas.

Kindlasti on järgmiste teostega keerulisem, sest ootused on kõrged.

On, ja see vist ongi kõige suurem probleem. Väga paljud lugejad armastavad minu raamatuid, aga ma ise ei tea, milline tuleb minu järgmine raamat.

Olete mitmel korral Eestis lugejatega kohtunud, milline on olnud kõige meeldivam tagasiside?

Mulle on väga meeldinud, et inimesed räägivad oma perekonna elust. Inimesed ei taha teada niivõrd minu lugu, kui räägivad oma vanavanemate saatusest.

See on ju see, mida me kõik tahame – et keegi meid mõistaks.

Jah.


Ilmus PPs

Pildi joonistas Andres G. Adamson

Reede, mai 15, 2009

Üksik valgekrae varasügiseses Tallinnas (prw)


Peeter Helme moodustab koos kunagiste Mungi-kaaslaste Chaneldiori ja Toomas Verreviga seltskonna, kes tänasel päeval tänase päeva elu tuleviku jaoks kirja paneb.
Peeter Helme võttis oma teises romaanis „September” lahti kirjutada valgekrae elu tänapäeva Eestis, täpsemalt Tallinnas. Vaatluse all on 70ndate lõpus ja 80ndate alguses sündinute põlvkond, kellele on nõukogude aeg parimal juhul hägune mälestus varasest lapsepõlvest ja kelle teadlik elu on kulgenud vabas maailmas, kus kõigepealt tuleb üksikisik ja siis kollektiiv, erinevalt vastupidise suhtumisega ajajärgust, mil arenesid nende vanemad.

„Septembri” tegevus on antud edasi nimetuks jääva minategelase vaate- ja mõttepunktist. Riigiasutuses töötava juristi päevi täidavad tüütu töö, vaidlused iseendaga, napsutamine rohkem või vähem tüütute kolleegide seltsis või üksipäini kodus õlut libistades, arvutiga mängides ja vastavalt vajadusele masturbeerides. Lugeja ees rullub lahti küllaltki mõttetu ja tüütu elu, mida on kirjeldatud peensusteni, ülimalt realistlikult ja täpselt. Nii ei juhtugi suuremas osas raamatust õigupoolest mitte midagi. Samad rajad, samad mõtted, sama käitumine, Coca-Cola ja meilivahetus. Tema elu on lihtne ja kergesti tarbitav nagu panniroog kanast, türgi ubadest ja ananassist (vt arvustuse lõpp). Minategelase elu on nagu septembrikuine vihm – ühtlane, üllatusteta ja hall. Nii sobib romaani meeleolukirjelduseks üks lause teosest endast: „Vihma kallab, mitte midagi huvitavat ei juhtu” (lk 45).


Kogu arvustus tänases Sirbis.