Esmaspäev, veebruar 23, 2009

Kelle Eesti?

Pärnu Postimees avaldab väikeste ajavahemike tagant koolinoorte esseekonkursi “Minu Eesti” parimaid töid. Noored on käsitlenud teemat igaüks isemoodi ja mitte sugugi ei näe nad meie kodumaad sinimustvalgetes värvides, roosasid prille nina peal hoidmas.

“Omakasupüüdlikkus on just nagu eesti rahvuse sünonüüm. See muudab meid tihti pimedaks. Näeme seda, mida soovime märgata ja tähele panna. Rasketes olukordades üritatakse päästa vaid end ja oma vara, ümbritsev jääb tagaplaanile. Isekust on näha kõikjal. Poodide superpakkumised, bussi vabad istmed ja järjekordades trügimised näitavad, millised me
tegelikult oleme,” kirjutas Bret Schär Pärnu ühisgümnaasiumist. See on hästi öeldud.

Presidendile ei ole ilus ette öelda, milline sõnum oma rahvuskaaslastele riigi sünnipäeval edastada, kuid eeltoodud lõik passiks oma karmuses igati kenasti 91 aasta vanuseks saava Eesti kodanikele südamele panna.Seesama egoism, millest kõneles Bret Schär, ei hakka silma üksnes järjekordades või bussides. Me nägime ja näeme seda poliitikute tegemistes nii Pärnus kui Tallinnas Toompeal.

Omakasu nimel tuuakse ohvriks üldinimlikud põhimõtted, labastatakse demokraatiat, muudetakse solidaarsus tühiseks sõnakõlksuks.Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab riigi ühe ülesandena tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Paraku ei näi see kellelegi korda minevat.Pärnu linn kärbib esmajoones rahulikult kultuuritoetusi, jättes valitsemiskulud, vaieldava kasuteguriga munitsipaalstruktuurid pühadeks lehmadeks. Riik kahandab seadusandjana emakeeletundide arvu koolides väiksemaks, kui see läinud okupatsiooni ajal oli.

Kelle Eesti see on, milles me elame? On see võrdsetest võrdsemate, populistide ja pankurite oma või tõesti midagi, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele?

Meie rahvuslind pole suitsupääsuke, vaid linnuke, mis on vaja kirja saada.

Reede, veebruar 06, 2009

Vabandust, Euroopa

Nädala algul pidas europarlamendi saadik Siiri Oviir Strasbourgis kõne, mis tõesti tekitas hirmu, et kui Eestit esindab Euroopas selline inimene, peame oma riigi mainekujundusse veel miljoneid kroone tampima, ja sellestki ei piisaks.

Oviir nõudis oma esinemises, et Tšehhi paluks vabandust kunstnik David Černy loodud kunstiteose pärast, mis Euroopa Nõukogu hoones esitab valusa, ausa ja iroonilise pildi euromaadest. Oviiri sõnutsi sülitavat Černy loodud taies liikmesriikidele näkku ja hinge.

Tegelikult sülitab näkku ja hinge Oviir ise. Selline kitsarinnalisus, elevandiluust tornis elamine ja tädilik vagatsemine ainult tõestab, et Černy tegi õigesti, kui Eesti sirbi ja vasaraga kattis.

Vabandage, kallid tšehhid ja kõik mõtlemisvõimelised inimesed kogu Euroopas, meid Siiri Oviiri pärast. Eestis ei ole kõik sellised. Ausõna.


Vt ka, mida Afanasjev sel teemal kirjutas.