Esmaspäev, oktoober 24, 2011

Majavein on meil Jägermeister

KAUR KENDER. COMEBACK. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2010. 240 lk.
 Kaur Kenderit võib süüdistada mõne poliitiku või pankuri tarvis haltuuraraamatute treimises, valesti parkimises, pseudoblatnoilikus poosis, ülbamises ja ilmselt kõigis seitsmes surmapatus, kuid süüdistada teda praegu, Eesti taasiseseisvumise kolmanda aastakümne alguses, oskamatuses üht romaani kirjutada küll ei saa.

“Comebacki” kohta olen sotsiaalmeediast, mis suletum kui peldikusein, aga avatum kui Looming, lugenud, et see on uskumatu, kui halb on Kenderi viimane romaan, rääkimata sellest, et uskumatu, kui sitt see on. Meeldimine ja mittemeeldimine on isiklik teema, aga paistab tõestavat parimat arvamust, mida Kenderi kohta olen kuulnud – et siis kui mees viimaks kirjutama õppis, lõpetati tema lugemine.

Kender kirjutab nüüd tõesti hästi ja hästi hakkas ta kirjutama sajandi alguses, näiteks “Check Out” (2001) oli juba kõva, kuigi sellega seoses on mällu jäänud totraid toimetamis- ja korrektuurivigu, mida hilisemal ajal Eesti Keele Sihtasutuse residendina raamatuid avaldava Kenderi puhul läbi ei lasta. Kuigi “Check Out” päris hard boiled, nagu “Comebacki” kaanel ja selle pöördel määratletakse, polnud, oli see üsna boiled küll, suutes sealjuures pakkuda tõeliselt inimlikke ja kohatult õrnu värelusi.

“Comeback” on nagu Gammel Dansk, kibe ja rõve, kuid paneb vere ja seedimise käima, mitte nagu külm prosecco värskelt pressitud metsmaasikamahlaga, mis sametiselt kurku paitades viimasedki kuumad tunded maha peseb.

Kui inimene loodab saada prosecco’t, kuid saab selle asemel gammelit, siis on konflikt kerge tulema. Samal ajal peaksime ju oleme harjunud kõiksugu rõvedustega, tapmiste ja ebatsensuursustega meie ja maailma kirjanduses. Ilmselt Kenderit lihtsalt ei sallita, muud ma ei oska öelda. Kunagisest iidolist on sirgunud peksupoiss, eesti kirjanduse paaria, kellest on parem mööda vaadata. Jalaga võib samuti panna, kuid kaugelt.

Kui lugeda “Comebacki” vähimagi isikliku suhte või eelsuhtumiseta autorisse, olgu Putin talle armuline, sellisena, nagu see on kirjutatud, omas võtmes ja väljendusviisides ja teksti sisemises loogikas, kohtame tempokat, ladusat, vaimukat žanripuhast teost, kus ei puudu ei kirjeldused, ei tunded, ei päris inimesed.

“Comeback” toob Eestisse tagasi “Iseseisvuspäeva” antikangelase Karl Pajupuu. Annotatsioon tagakaanel teatab, et Kender vastab Pajupuu tagasitoomisega kõige alatumal moel president Toomas Hendrik Ilvese (annotatsioonis kahjuks “Henrik”, no mida, kodanikud?!) kutsele “Talendid koju”. Seega üsna loogiline põhjenduski võtta, miks pätt koju tuua – president kutsus, tuleb minna.

Romaani sisul pole Ilvese kutsega muidugi mingit pistmist. Genfis, kaunil märgilisel moel Punase Risti ja ÜRO Euroopa peakontoriga ühes linnas resideeriv Pajupuu tuleb kodumaale tagasi, sest Pealik annab ülesande ja on vaja asju ajada. Mingi raha on vaja kellelegi anda.

Bisnis paistab lihtne ja loogiline: “Võtan viina, siis võtan raha, siis võtan viina, siis viin raha ära ja siis võtan jälle viina. Äriplaan missugune” (lk 29). Pajupuu tee viib Eestisse, mis on tema pika äraoleku jooksul palju muutunud. Suurärimehed valitsevad riiki ja meediat, jõustruktuurid on korrumpeerunud, kõik on kokku ülevindi masendav, kuid ainult jupikene masendavam kui nüüd ja praegu ja päriselt.

Võrreldes omaaegset Tallinnat tänapäevasega, käivad Pajupuu peast läbi üksikud meenutused ärkamisajast – lillekioskid ja kandilised märatsemised ning aus kokteil Paljassaare jäätee, milles kohtuvad konjak, viski, tequila, rumm ja viin. Tallinn on muutunud, uusi maju on ehitatud, jõujooned vonklevad teisiti, mõned mälestused on kadunud, mõned võimendunud – nagu meenutus sellest, kuidas ema lapsepõlves minategelast rihmaga nuhtles ja kuidas rollid hiljem muutusid. Inimesedki on muutunud, kuidas muidu. Vana sõber Marks on üle elanud insulte ja maandunud ajakirjaniku ametis. Karli ta ära ei tunne ja teda ja minevikkugi tunda ei taha.

Faabula on kogu Pajupuu kulgemise juures üsna kõrvaline. Mäluaugud, millesse minategelane satub, jäävad täitmata, teda käivitav jõud aimub alles lõpus.

Kõrvaltegelased ilmuvad ja kaovad, tulevad sageli ei tea kust ja oma funktsiooni täitnuna kaovad, kas siis Pajupuu abil või isetahtsi. Viimast küll vähem, sest vägivaldne tropp, kes kogu seda lugu räägib, juhib tegelikult sündmusi enam, kui teised seda arvavad.

Reedetud ja üksikule Pajupuule ei lähe teised korda, ei naised, ei mehed, ei ema. Ainus Eestis elutsevatest tegelastest, kes vähegi sümpaatsema suhtumise ära teenib, on Rain, vist ainuke aateline mees sõjaväeluurest. “Mul on tunne, nagu oleks mul selles linnas midagi sõbralaadset,” mõtiskleb Karl (lk 168), ja kogu selle vägivalla, alkoholi, kokaiini ja kiiruse juures mõjub see mõtteserv kuidagi eriti sümpaatselt.

Mingis väga kaudses tähenduses ja kõverpeeglis võib “Comebacki” suhtuda kui samuraide või Metsiku Lääne kättemaksudraamasse. Eesmärgi saavutamiseks sobivad kõik variandid ja kes on ees, peab kaduma, ning sellesse skeemi sobituvad niihästi suur, tugev ja halb magnaat, Käoraadio (sic!) omanik ja õiglasel häälel rahvale valetav Leo Värk, salapärane abiline Rain, tapetud sõber Vova, saatuslikud naised Margaret ja Maria, kõikvõimas põlisrikkur Onu Ženja kui ka deus ex machina, milleks on Venemaa Föderatsiooni Eesti saatkond. Ja laibad, laibad, laibad, mis muud.

Joomase peaga või laksu all, peksja või pekstava rollis veedetud ärkveloleku lunastuseks on Pajupuud ära kukkudes külastavad unelmad Putinist, lunastajast, inimlikust pühakust, taevalikust blatnoist.

Õndsad on Pajupuu ulmahetked Putiniga. Näiteks ootavad kõik teda Narvas, aga tema ei tule. “Seisan ilusa metsatuka serval ja kuulen, kuidas keegi vaikselt vilistab. Vaatan. Putin. Lühikeste varrukatega hele särk, tumedad prillid. Liigun vaikselt metsa poole. “Ma mõtlesin, et istume siin, ma ei viitsi minna,” ütleb ta. Viskame murule pikali ja vahime taevast” (lk 199). Nii et ei ole ainult lakkumine, keppimine ja tapmine, sest lüürilised hetked on „Comebackis“ täiesti olemas.

“Comeback” on hästi kirjutatud, kuigi tapmiste, joomingute, orgiate ja kuulsate kaubamärkidega riiete detailseid kirjeldusi on tehtud palju-palju juba enne Kenderit ja ta ise on seda palju teinud, suudab Kender puhtalt žanris püsides ometi vältida kulumist ja olla lõbustavgi.

Meeldejäävalt ladus ja tragikoomiline vahepala on peatükk Karli esimesest kohtumisest Rainiga. Karli nending minibaari 0,004-liitriste pudelite kohta: “Kuidas ma need roosiks löön? Need võib äärmisel juhul sinililleks lüüa.” (lk 51) ja sellele järgnev tulutu rähklemine kohvimasinaga pakuvad lugejale leebemas toonis vahepala ja hingetõmbepausi tiheda tekstimassi kõrvale.

Kenderil jagub rutiinivaba suhtumist hard boiled- või yuppie-romaani formaati, mida ta üldiselt küll rangelt järgib, ja see ei lase “Comebackil” iseenese paroodiaks muutuda. Parem anda hingamishetk ning laadida mõne detaili või kirjeldusega surmtõsiduse pinge maha, nagu siis, kui räägitakse pikalt mingi tüübi riietusest, et tollel on üks riietusese Gucci ja teine Gucci ja kõik on tal Gucci, ning hiljem öeldakse raadios, et tüüp on lugupeetud ettevõtja Kaido Kutsi. Lihtne, liiga lihtne, aga teose kontekstis töötab.

Peidetud ja peitmata vaimukusi pole liialt ja näiteks sellist väärt stseeni nagu Margareti piinamine ja tapmine nendega ei mürgitata. Tapatöö kirjeldus on meisterlik, jäädes kaugele nii naeruväärsusest kui pateetikast, tekitamata siiski õõvagi, pigem tambib tuimaks, nagu peabki ja nagu teab tunda igaüks, kes vähemalt korra elus tõsiselt peksa on saanud.

Omal moel on “Comeback” hoiatusromaangi. Halastamatu kajastus Eesti elust, kus eurotsooni oiviku maski all vonklevad siud ja roomavad vaglad ja vohab hallitus. ““Mul on natuke samad mõtted,” ütleb Rain, “kogu töö on mõtte kaotanud. Seadused muudkui muutuvad. Kohtutest pole keegi kunagi aru saanud. Mitte et see mind otseselt puudutaks, aga kolleegid…” “Gangsters paradise,” muhelen” (lk 163).

Või sama tõde vastaspoole suus: “Sa, sitt, saad must aru küll,” ütleb Värk, “me kõik oleme elajad. Sina, mina, kõik. Aga ühtedel elajatel on ajalehed, saad aru! Ajalehed!” (lk 206).

“Comeback” on hea raamat, kergelt loetav, kas nüüd päris nauditav, aga vist tõesti, jah, nauditav omal piisavalt perverssel moel, mis tõestab kui mitte muud, siis lihtsat tõde, et sa pead teadma, mida tellid, ja seda, mida sa tellid, seda sa saad. “Seisan Helsinki lennujaama baaris ja loen silti: “Meie majavein on Jägermeister”. Ma käisin Soomes viimati veel kauem aega tagasi kui Eestis. Imeline, et enam dokumente ei kontrollita. “Anna pudel majaveini,” ütlen baarimehele” (lk 33).

Arvustus ilmus ajakirjas Vikerkaar Nr 9/2011