Neljapäev, detsember 16, 2010

Riigikogulase jõulusalm


Meil on ju, armsad sõbrad,
päris mitu põhjust olla
kade Jõuluvanale.

Ta tuleb ainult üks kord aastas
andes lubadusi enamasti
lastele.

Jõuluvana töötab terve aasta,
kuid lapsed näevad ainult tulemust,
ameerika ja hiina imeasjad
palju muudki
vanemate hinnangul kui saasta
kuuse all on kuhjas,
siis kui veab
ja kui ei veagi
ei näe keegi
päkapike minemist.

Teab Jõuluvana iga põhjapõdra nime,
kes veab saani.
Me samal ajal peame, olgem ausad,
käima läbi päris mitu
linna, valda, küla, alevikku
lihtsa tutvustusega:
„No, tere, mina olen saadik.”


On Jõuluvanal vastused
ka küsimustele, mis küsimata,
meil, armas Jõulumees,
on tihti küsimused
küsimustele,
mis jäänud küsimata.

Ja lõpuks see,
mis pole üldse vähetähtis.
No, vaadake, mu sõbrad,
täitsa otse otsa Jõulumehele.
Ta näeb ju välja hea
nii hea
et meeldib lausa vähemustele.

Kadestan Sind, Jõuluvana,
ütlen ausalt,
kasvõi sellepärast,
et sa ühte värvi oled kandnud kindlalt.

Kuid kõige tähtsam põhjus
olla kade Jõuluvanale.
On tema oskus tunda tõtt
ja olla vastu valele

Salm sai Jõuluvanale ette loetud Mart Laari poolt 16. detsembril Riigikogu saalis.

Reede, detsember 10, 2010

Leslie Da Bass “Minu kuningriik”



Muusik, helilooja ja sõnavõlur Leslie Da Bass, kes muusikaväliselt elab Leslie Laasneri nime all reklaamilooja elu on üllitanud oma kolmanda sooloplaadi “Minu kuningriik”, mis peaks siis andma teatud määral ammendava ülevaate kodaniku isetahtsi tegemistest. Ja annab ka.
Leslie pole soolomehena nii tuntud kui temaga seotud grupeeringud nagu Misnamed, Holmes, Borax, Pedigree ja muidugi HU?, aga mehel on jaksu ja annet nii palju, et jääb neist bändidest kuhjaga üle, et täiesti uhke, adekvaatne ja suupärane soolokonserv kokku panna.
Esmakuulamisel meenutavad “Minu kuningriigi” laulud tehnika ja läikkilega üle tõmmatud Vennaskonda, aga mida lugu edasi, seda ehedamaks läheb. Leslie laulumaneer võib ju õrnalt Trubetsky emotsioonitut retsiteerimist meenutada, kuid otsene seos kahe mehe vahel siiski puudub.
Muusikaliselt on Leslie Da Bassi looming kirju, aga mitte eklektiline. Ühtne, lihvitud, hästi läbi mõeldud, vormiliselt rohkem paigas kui Iisraeli sõjavägi. Igast helilisest tundetoonist võtab Da Bass välja viimase, astumata seejuures kordki viimast ja tarbetut sammu, mis viib lameduseni.
Laulud on kõik head ja plaat on kokku tõesti väga hea, võrratu kuulamiselamus, mida eesti heliloojatest on enne Da Bassi pakkunud ainult Peeter Lilje Lepo Sumerat dirigeerides.
Muidugi ei saa mööda Leslie tekstidest. Ärgem unustagem, et tema geniaalse aju sünnitatud on klassikaliste laulude “Absoluutselt” ja “Depressiivsed Eesti väikelinnad” sõnad. Oma sooloplaadilgi esineb ta kõvade, äärmiselt kõvade tekstidega. No võtkem näiteks sõnad: “Kondiitriäri lett võtab silme eest kirjuks, sa tahad jätta head muljet ja valid kaua ja korralikult. Möödub vaid pool tundi ja juba jooksedki tagasi, Valeri küpsised kotis ning mõtted säraval presentatsiooni. A, mida sa unustasid võtta mees? Tšekk, tšekk, tšekk / kassa, kassa, tšekk, tšekk. / Kas sa tšeki võtsid? / ekõõ” ja sama laulu “Kassatšekk” finaalis: “Kõik, kõik tuleb kulusse kanda / sest muidu saad sa oma raamatupidaja käest pähe”.
No super ja seegi pole kõik. Kaunist meloodilist muusikat eesti popmuusika areenil harvaesinevate heade ja sisukate tekstidega on terve plaaditäis, kokku kuraditosin laulu. Ainuüksi selle plaadi tõttu peame olema tänulikud, et elame vabas Eestis. Kiidetud olgu Arnold Rüütel!