Teisipäev, aprill 14, 2009

Pühamees ja lutikad

Läinudkesknädalases Kesknädalas kirjutas Pärnu linnapea Mart Viisitamm, kuidas kaitsepolitseinikud teda kiusavad, ning lõpetas leheloo kategoorilise teatega: “Mina aga tellisin linnavalitsusse “lutikatõrje“. Aitab pealtkuulamisjamast!”.
Hiljem selgus, et ta oli tõepoolest lasknud enda ja abilinnapea Simmo Saare kabinetist “lutikaid” otsida. Linnapea sõnutsi olnud tegu eraviisilise tellimusega, mille hind ei kuulu avalikustamisele.
Arvestades, et pealtkuulamisseaded jäid leidmata, võib järeldada, et need olid kas hästi peidetud või oli eraviisiliselt tellitud otsija oskamatu. Linnavalitsuse vastas asuvalt Vanalt turult võib ju eraviisiliselt igasugu ametimehi leida, kas nad aga tõesti oma tööd oskavad, pole alati kindel. Võimalust, et “lutikaid” üldse kabinettides ei ole, ei maksaks kaaludagi, sest sellisel juhul ei saaks Keskerakond nii kindlalt kõneleda politseiriigist ega sellest, et vaba ühiskonna nimel on vaja liikuda parteikontorist ettenäidatud suunas.
Siiski, pole palju uut päikese all. Sama lugu nagu juhtus Viisitammega, on kord juba toimunud: sellest pajatas Ostap Bender Ilfi ja Petrovi surematus teoses “12 tooli”. Meenutagem kokkuvõtlikult.
Bender vestis loo krahv Aleksei Bulanovist, kes tõmbus ilmalikust elust kõrvale, võttis uueks nimeks Jevpl ning asus agaralt liha suretama. Pühamees Jevpl seadis end metsas sisse ja veetis oma päevad tammelaudadest kirstus, mõtiskledes elu üle ja tarvitades toiduks vaid kuivikuid.
Möödusid aastad ja Jevpli mõtted olid muutunud kristallselgeks. Ta oli täielikust valgustusest ivakese kaugusel, kui tema erakukoobast külastasid punaarmeelased, sest riigikord oli Venemaal vahepeal muutunud. Punaarmeelased vaatasid veidi aega mõtteisse süvenenud ja ilmaelust kaugele jäänud Jevplit ning lahkusid. Järgmisel päeval tundis Jevpl, et ei suuda enam meditatsioonile keskenduda. Tal oli ebamugav ja ta pöörles rahutuna oma kirstus.
Kui kohalik talumees tuli kuulsale erakule kuivikuid tooma, hakkasid tal ehmatusest käed värisema, kuuldes pühameest esimest korda kõnelemas. Jevpl palus tuua natuke petrooleumi, sest tema kirst kubises lutikatest. Ei aidanud petrooleum ega pulber “Aragats” ega miski muu lutikatõrjevahend. Jevpl avastas, et ei mõte enam elu mõttele, vaid ainult lutikatele. Nii jättis ta oma erakliku elu ja asus Peterburis tööle voorimehena.
Selline oli Jevpli, varasema nimega Aleksei Bulanovi saatus ja samalaadne on Mart Viisitamme, kunagise nimega Markko Laidineni saatus. Tulevad punaarmeelased või kaitsepolitseinikud ja rikuvad pühamehe tee valgustatusele. Traagiline, väga traagiline, kuid positiivne noot olgu see, et häid voorimehi läheb ikka vaja.

Pildi joonistas Andres G. Adamson.

Reede, aprill 03, 2009

Vastused küsimustele, mida ei küsita (prw)


Telemängu “Kuldvillak” (Jeopardy!) formaat näeb ette mängijatele vastuse andmise, mille järel peavad nood esitama küsimuse. Mängija vastus, õigemini küsimus, loetakse õigeks ainult juhul, kui see öeldakse vormis “kes on …?” või “mis on …?”

Minu ees laual, kohe hüperloidi kõrval, lebab kolm värsket raamatut, millest igaühe autor rohkemal või vähemal määral, kuid tähelepanuväärselt sageli, annab vastuseid küsimustele “Mis on kirjandus?”, “Kes on kirjanik?”. Punkti saab kirja ka küsimuste eest “Mis on luule?”, “Kes on luuletaja?”.

Vastused leiab fs’i raamatust “Alasti ja elus” ja Toomas F. Aru teosest “Tahaks keppi Jääääre saatel” ning Jan Kausi miniatuuride raamatust “Miniatuurid”. Kõik kolm ilmutas (:) kivisildniku kirjastus Ji, esimene jõudis igale poole läinud aasta lõpul, ülejäänud kaks tänavu.
Kausi, fs’i ja Aru uudisteoste kõrval jäi emakeelepäeva paiku õpilasile ja muidu rahvaile kirjandusest ja neist kolmest rääkima minnes näppu Jürgen Rooste “Tavaline Eesti idioot” (Ji 2008), mis klappis kolmikuga kenasti ja visandas eesti kirjanikust emakeelepäeval ühe lõbusa ja valusa pildi, iroonilisema kui teistelt leida võib.

Peatükis “Luuletaja elu” räägib Rooste emakeelepäeval ärkavast luuletajast, kes soomülkast välja ronib, mõrvab kägistamise teel ülikonna omandamise eesmärgil riigiametniku, läheb kooli, etleb lastele oma värsse ning ronib pärast mülkasse tagasi. “Ainult üks suur kurb silm / jääb pinnale kallerdama” (Rooste 2008: 29).

Õnneks ronivad mõned ikka välja, osa neist isegi valges. Aru, Kaus ja fs on igal juhul välja roninud. Koos käsitlemiseks passivad nad seetõttu, et tegu on vaat et äärmuseni erinevate raamatutega, esitlesid nad neid üheskoos, kirjastaja on sama ja luuletaja ning luule olemusega tegelevad kõik kolm, küll vormiliselt väga erinevalt, kuid sisuliselt mitte nii väga.

...

Kogu lugu ilmus tänases Sirbis.
Käsitletud teosed: fs "Alasti ja elus", Jan Kaus "Miniatuurid", Toomas F. Aru "Tahaks keppi Jääääre saatel".