Laupäev, september 12, 2009

Kus on mu tiivad?


Vene ansambel Nautilus Pompilius küsis laulus “Krõlja”, kus on su tiivad. Tunne, et tiivad läinud ja jäänud vaid armid, valdas mind pärast elu esimest massaaži.
Kui ühes linnas, näiteks Pärnus, on mitu sanatooriumi, haigla, kaks Tiibeti meditsiini keskust ja hulk asjaarmastajaid kondiväänajaid, siis kas see tähendab, et linnas on palju haigeid?
Pigem võiks olukord olla vastupidine: tänu traditsiooniliste ja alternatiivsete tervendajate arvukusele võivad pärnakad olla maailma terveimate seas.
Ometi pole ükski inimene, isegi pärnakas, nii terve, et teda tervemaks ei saaks teha. Just leebet ja üldist tervendamist, pinge mahavõtmist pakuvadki massaažitegijad. Kas nüüd just kõik, seda on võimatu öelda, aga Andres G. Adamson Tiibeti ravi ja astroloogia keskusest Gewa küll.

Massaaž massöörile

Tuleb ausalt üles tunnistada, et Andres on mu sõber ja kutsus ise mind massaaži. Kutsuma hakkas juba aasta tagasi. Vahel saime kokku, siis kutsus jälle. Ja kui tööjuttu ajasime, poetas asjaliku jutu vahepeal küsimuse, et millal ma siis ikka tulen.
Pole vist eales nii palju ettekäändeid, vabandusi ja suisa valet suust välja ajanud, kui Adamsoni õrnu kutseid tõrjudes. Olgem ausad, mõte massaažist on alati tundunud ebamugavust tekitav. Pealegi, kuidas ma ikka vana võitluskaaslase ees end rõivastest vabastan ja ta enda kallale lasen. Kena mees küll, aga kuskilt jookseb piir.
Lõppes kõik muidugi sellega, et Andrese järjekindlus viis sihile. Ettekäänded olid otsa saanud. Allusin Tiibeti iidsete kunstide kutsele ja lubasin oma lihaliku mina tema hoolde anda.
Pakkusin, et teeme ehk alguseks mingi veerand tundi. Adamson pakkus kaks ja pool. Mõlemad targad inimesed ja andsid järele. Leppisime kokku tunni ja veerandi suhtes.
Gewa, mis maakeeli pidada muu seas voorust tähendama, paikneb Ringi ja Kuninga tänava nurgal samas majas kus Jazz Cafégi. Peale Adamsoni tegutsevad seal Silja Palm, igati kena naisterahvas, ja Gert Silkin, kes minu mälus eksisteerib eelkõige suurepärase kitarristina Eesti omaaegsest juhtivast indie-bändist The Choice.
Gewa trepist teisele korrusele jõudes hõikusingi allaheitlikul häälel Andrest, aga vastas hoopis Gert, kes parasjagu kedagi mudis. Selleks õnnetukeseks osutus Silkini ametivend Adamson.
Kingsepal pole kingi, massööril pole tervis korras. Vähemalt seda see näitas, et üksteist nad usaldavad. Muidugi, võib-olla teevad sellist etendust iga kord, kui uus klient tuleb. Üks meister masseerib teist, too ägab, et “oi kui hea”.
Klient on võidetud. Samal moel võiksid lihaleti taga seisvad müüjad kogu aeg viinerit järada ja riigikogu liikmed iseenda tehtud seaduste järgi elada. Selline inimlik, kogemusel põhinev reklaam.

Sõber sõbra naha koorib

Tiibeti massaažiks valmistumine sarnaneb arvatavasti igaks teistsuguseks mudimismooduseks valmistumisega. Eemaldad sirmi taga rõivad-jalanõud, jättes ümber ainult niudevöö või aluspesu, oleneb, mida keegi kannab. Seejärel heidad massaažilauale kõhuli ja paned pea barankasse.
Andres pani mängima idamaise muusika, millega ilmselt alateadvust mõjutati ja tänu millele ma kaks päeva palju parem inimene olin, ning pakkus valimiseks välja kaks lõhna, mis just mulle sobivad. Roosi- ja safranilõhna vahel valida polnud keeruline. Kui juba, siis juba. Pane safran! Ükskord elame.
Safrani meeliköitva lõhna ja meloodilist ininat meenutava muusika saatel võidis Adamson mu selga õliga. Ta käed olid nii soojad ja hellad ja pehmed. Nagu kikerdaks selili soojades praekartulites.
Inimesele, kes massaaži ei talu ja selle talumisele varem mõelnudki polnud, mõjus Tiibeti massaaž üllatavalt meeldivalt. Oma osa said õlad, jalad ja käed. Tiibeti meditsiini mägede kõrgustele pürgiv Andres rääkis, et minu kui istuva töö inimese probleem on pidevast arvuti taga kükitamisest tingitud pinged seljas ja turjal.
Muidu ei olegi nii valus, aga kui Andrese helladest kätest ühel hetkel saatanlikud pressrauad said, oli pisar silmast väljast ja läbi barankakujulise peatoe tilkus tervisekeskuse pühale põrandale kannatava inimese sülge.
Edasine läks veidi mõnusamaks, kui selga asuti töötlema kuumade kividega. Polnud mingid hommikumaa imekivid, täitsa tavalised Maarjamaa omad hoopis. Ega aru saanud, kus kivi lõppes ja käsi algas, nahk hakkas tuimaks kiskuma ja tunded kuhtuma.
Tunded said äratatud, kui minu pahaaimamatu selja taga võeti kasutusele kupud.
Kuppudega on ikka ravitud külmetushaigusi, kuid nendega saab teha väga läbi võtvat massaažigi. Mööda higist selga, mille nahk vaakumiga otsekui näpitsate vahele tõmmatud, jooksid valujutid.
Parafraseerides Karl Ristikivi, peab ütlema, et kupu tee jätab jälje seljale, mille tõttu küsis Andres: “Ega sa lähemate päevade jooksul end avalikus kohas lahti pea riietama?”
“Õääööii,” vastasin sundimatu elegantsiga.
“Selge,” vastas mu piinaja ning lasi edasi.
Tundidepikkusena tundunud mõneminutilisele õudusele järgnes rahustav lõppsilitus. “That’ll do, pig, that’ll do,” ütlesid taas õrnaks muutunud käed.
Andres ei soovitanud eriti järsult tõusta. Hea soovitus, nagu ma oleksin seda suutnud. Venitasin end istukile, hingasin rahulikult ja siis sain püsti. Otsest kiiret ei olnud, nii et liigutasin nagu vati sees.
Pärast massaažiseanssi pidi veel töölt läbi astuma, kõik värvid olid veidi tuhmimad kui tavaliselt, udu oli laskunud maale, mille jumalad on surnud, ja mu seljal tulitasid justkui armid nendes kohtades, kust varem mu tiivad välja küünitasid.
Tiivad, valgemad ja tugevamad kui eales varem, kasvasid tagasi järgmisel päeval. Värvid naasid erksatena. Mul oli kerge olla ja ma lendasin. Sellest piisab, Andres, sellest piisab.
Lugu ilmus tänases Pärnu Postimehes.

Laupäev, september 05, 2009

Olavi Ruitlase “Naist” on meile kõigile väga vaja (DL)

Olavi Ruitlase uudisteos “Naine” on päikesekiir roojases maailmas, jahe veesõõm janusele ja puhkehetk kurnatud meelele.
“Naise” ilmumise eel ja mõnevõrra selle järelgi kõneldi raamatust kui skandaalsest teosest, mis autori skandaalsest blogist välja kasvanuna võib kohtuasja tuua, sest selles võidaks ära tunda inimesi, kes ei pruugi tahta, et nad äratuntavad on.
Müügiargumendina ja seigana, mis kultuuriuudisekünnise aitab ületada, kõlbab selline rõhuasetus küll, kuid jäägu see tähelepanuta peamise kõrval - Ruitlane on kirjutanud väga hea raamatu, raamatu, mida on meile kõigile väga vaja.

Kole kooselu
Autor rõhutab teose alguses: “See lugu on pullisitt, midagi sellist ei ole kunagi juhtunud, kirjeldatud tegelasi pole reaalelus olemas: ei Naist, Väikest Naist ega kõige vähem Meest ehk mind ennast. Mulle meeldiks käsitlus, et sellel lool pole ka autorit. Iga lause taga on tarviline korrutada: fiktsioon ning kunstiline tõlgendus.”
Nii jäägu, sest kuigi lugeja ilmselt usub Ruitlase olemasolusse, ei pruugi talle kuigivõrd korda minna, kas kõik, millest ta kõneleb on päris või fiktsioon. Poleks üht kohtuseika ning suhteliselt ebameeldivat ja kunstilise väärtuseta blogi olnud, küll oleks “Naine” ikka väljundi leidnud, tähelepanu saabunuks ilmselt hiljem, aga teos tulnuks ikka suurepärane välja, sest teisiti see olla ei saaks.
Veiko Tammjärve teravmeelsete ja stiilsete illustratsioonidega “Naine” on kirjutatud ladusas stiilis, mis laseb isegi aeglasel lugejal enam kui kakssada lehekülge vähemalt pooleteise tunniga alla neelata. Iga peatükk keskendub ühele killule Mehe elust, tema suhtele Naise ja naistega, kes Mehele tähtsad. Noor Naine, Kirglik Naine, Kadunud Naine, Tütarlaps ja viimaks Väike Naine, kes vahetab Naise välja. Mehe ja tema erinevate Naiste kõrval elutsevad ja tegutsevad oma isiklike traagikatega joodikud, lollid maainimesed, ülemused, alamused, Perssekukkunud Hipi ja kõik teised, kellega me bussis ja poes kokku põrkame.
Naise, ehk nimitegelase, võtab minategelane Mees üksipulgi lahti, teised saavad mõistetavatel põhjustel raamaturuumi vähem, kuid piisavalt, et neist pilt moodustuks ja nad elavaks muutuksid. Näiteks Kadunud Naine teeb läbi metamorfoosi, olles enne Unelmate Naine. Eks olnud Kirglik Nainegi enne Kostüümilesbi.
Peamise tegevusliini, mis kirjeldab Naise ja Mehe koledat kooselu, kõrval ja sees paikneb hulk väiksemaid lugusid, mis viivad lugeja koos Mehega mõnele tavamõttes seiklusele, näiteks avalikule luulelugemisele kaasa või avavad lakooniliselt, kuid emotsionaalselt kõrvaltegelaste elu.
Tollest samast Unelmate Naisest, kellest saab Kadunud Naine, maalib autor pildi traagilisest algusest traagilise lõpuni. See naine on nagu lind, mis pimedusest tulijana valgustatud toast läbi lendab ja taas pimedusse kaob. “Mõned aastad hiljem läks Kadunud Naine hulluks … armid, mis kusagil sügaval tema sees, läksid ühekorraga lahti ning Kadunud Naine kadus endagi jaoks …” (lk 99) Väike labane lugu, aga võrratult komponeeritud.
Proosatekst tuleb Ruitlasel sama hästi välja kui värssides, kus esineb selliseid teema- ja riimileide, et Jaan Pehkki vaatab neile alt üles.
“Võite meie pilli julgelt / veega alla lasta / rohkem te ei röhitse / ega pane paska” (lk 23). Sellise tellimusluuletuse kirjutab Mees kõhupuhitustablettide turustamiseks. Nii saigi Mehest Luuletaja.
Luulet leidub “Naises” veelgi, mõned on tuntumad tekstid, mõned mitte. Minategelane ju luuletaja ning autor samuti, seega on luuletused omal kohal, kuid proosas kogutekst on juba ise nii poeetiline, et päris luuletused selle sees kahvatuvad. Kujutatav elu ise pakub palju enam poeesiat, selle sõna otseses, mitte ilustatud tähenduses, et luuletaja, isegi nii terase kui Ruitane seda on, sulg jääb nõrgaks. Kes Ruitlase luuleloominguga tuttav pole, neile on lühiluuletustest avastamisrõõmu ilmselt enam.

Räpane ja lõbus
“Naine” on stiililt Vonnegutlik. Realistlik tegevus vaheldub mõtiskluste, üldistuste ja tähelepanekutega. Jäänuks romaan vaid peateemat kandvaks ja jõuetut viha välja valavaks, nagu autori kunagine veebipäevik, polnuks ta suurt midagi väärt.
Ruitlasel on silma ja kätt detailide jaoks ja häid ning väga häid detaile on “Naises” küllaga. Iga stseen on läbi töötatud ja elatud ning iga mõte ja võrdlus hingepõhjast tulnud.
Ruitlane kirjeldab, mida tähendab viis, kuidas mees ja naine tänaval jalutavad, kuidas tõelise mehena käitudes naabrimehega kiskuda, et viimaks mõlemad avastaksid, et teine on täitsa mõistlik vana, kuidas maksta arveid, kuidas uppuda võlgadesse, kuidas kõige eest põgeneda ja ennast ning armastust leida.
Kuivõrd segaseks võib suhtlus ning suhete kolm-, neli- ja viisnurgad muutuda, näitab peakükk “Venezuela”, kui juba lahku läinud Mees ja Naine kunagist ühisvara jagavad. “Ta viskus põlvili põrandale, klammerdus kätega ümber mu jalgade ja karjus: “Qué te parece?” “Pienso irme,” ütlesin, mul oli tõesti aeg minna, taksomeeter tiksus halastamatult, “me salió muy caro mio.” (lk 176).
“Naine” pole kindlasti meestekas samas mõttes nagu naistekas on naistekas. “Naine” käsitleb võrdse karmuse ja aususega kõiki osapooli, pole ilutsemist, pole silmakirjalikkust, kuid on kamaluga siirust. Just oma siirusega see raamat ka mõjub, lisaks muidugi voolavale stiilile ning peensusteni väljatimmitud, kuid orgaanilisele kompositsioonile. Siirus ja ausus teevad “Naisest” romaani nii meestele kui naistele.
Ausamat, lõbusamat ja samal ajal traagilisemat kujutist sellest, milline võib olla, milliseks võib muutuda üks abielu, ei leia me naljalt ühestki teisest teosest, kasvõi sellepärast, et “Naine” räägib hoolimata kõigist maskeeringutest, nagu näiteks isiku- ja kohanimede puudumine, just nimelt ja ainult eestlastest, kuid kindlasti ei räägi ta ainult eestlastele.
Eesti kuulsaim ekspordiartikkel on naine, saagu, saagu, ma sajatan, nüüd selleks Ruitlase “Naine”, sest see räägib meestega ja ta räägib naistega, jätmata kõrvale ainsatki räpast, lõbusat ja kurba üksikasja ning sõnastab ära tõed, mis on nii lihtsad, et kipuvad kahe silma vahele jääma. “Sa maksad kõige eest, maksad oma tegude surnud lehma, mäletamata, kas lehm ise oli punane või musta-valgekirju.” (lk 177).

“Naine”
Kirjutanud Olavi Ruitlane
Toimetanud Leelo Laurits
Kujundanud Andres Rõhu
Illustratsioonid Veiko Tammjärv
Jumalikud Ilmutused 2009

Arvustus ilmus tänases Postimehes (AK).

Teisipäev, september 01, 2009

Fotokunsti ülevaatenäitus "Pärnumaa Foto 2009"

Silja Mäetamme foto ülevaatenäituselt "Pärnumaa Foto 2008"

Pärnumaa ajaleht Pärnu Postimees ja Pärnu Linnagalerii kuulutavad välja ülevaatenäituse “Pärnumaa foto 2009”, kuhu on oodatud nii professionaalsete kui asjaarmastajate Pärnumaa fotograafide tööd. Viiendat korda toimuv maakonna fotokunsti ülevaatenäitus leiab tänavu aset 7. oktoobrist 29. oktoobrini Pärnu Linnagaleriis ja Pärnu kontserdimajas (Aida 4).

Näitusele on oodatud fotod, mis soovitatavalt, kuid mitte kohustuslikult, on valminud eelmise või käesoleva aasta jooksul. Teemavalik on vaba, ainsaks piiranguks osavõtjatele on see, et autor elaks, töötaks või õpiks Pärnu linnas või maakonnas.
Iga osaleda sooviv fotograaf võib esitada näitusele kuni kolm üksikfotot (need võivad moodustada ka seeria). Fotod tuleb esitada valmiskujul, miinimumformaat on 30 x 40 cm (ligikaudu A3 formaat), maksimumi osas piirangud puuduvad. Soovitavalt esitada pildid raamimata.

Fotosid võetakse näitusele vastu Pärnu Postimehe toimetuses Pärnus Rüütli 14 teisel korrusel toas number 208 (kuulutuste vastuvõtt ja lehe tellimine) tööpäevadel kella 9-17. Tööde esitamise tähtaeg on 29. september 2009. Esitatud fotodele tuleb lisada pealkirjad ning autori nimi ja kontaktandmed.

Esitatud töödest teeb Pärnu Postimehe ja Pärnu Linnagalerii esindajatest koosnev žürii valiku, mis eksponeeritakse näitusel.

Fotode valmistamisega seotud kulud kannavad autorid. Valik näitusele jõudnud töödest avaldatakse ajalehes Pärnu Postimees ja autorit honoreeritakse vastavalt temaga sel puhul sõlmitavas autorilepingus toodud tingimustele. Seoses fotode avaldamisega võtab Pärnu Postimees autoritega ühendust. Ülevaatenäituse puhul pole tegemist konkursiga, seega parimaid välja ei kuulutata, küll aga antakse välja eripreemiaid.

Näitusel eksponeeritud tööd (samuti väljavalituks mitteosutunud pildid) tagastatakse autoritele alates 9. novembrist Pärnu Postimehe toimetuses.