Kolmapäev, oktoober 20, 2010

Indrek Koff. "Eestluse elujõust"

Olgu Jõud meiega


Viljaka, intelligentse ja kvaliteetse tõlkija Indrek Koffi loomepagasis on hulk töid, mis eesti kultuuriruumile oma mõju avaldanud. Kui vaadata, milliseid prantsuse kirjanikke ja teadlasi on Koff vahendada võtnud – Michel Houellebecq, Eric-Emmanuel Schmitt, Michel Foucault, Claude Lévi-Strauss –, on selge, et mees teab, mida teeb, ning tema valikuid võib usaldada. Sama saab nüüd öelda öelda Koffi kui luuletaja kohta.
Ta debüteeris luuletajana 2006. aastal, mil ilmus “Vana laul”. Juba esikteos näitas Koffi kompaktset tulemust taotleva sihikindla raamatuloojana, mitte pelgalt parimate juhuluuletuste koondajana. “Vana laul”, mis läbi suudluse kujundi juhtis lugeja läbi ühe inimese elu, on armas ja siiras raamat, kuigi veidi lihtsameelne ja sentimentaalne, ehk isegi kitšilik, nagu tõi esile Märt Väljataga.1 See polnud halb raamat ning kindlasti läks ja läheb hinge paljudelegi lugejatele, kuid tema suurim väärtus seisnes siiski demonstreerimises, et eesti luule on rikastunud ühe konkreetse tööka võrra, kelle tegemistel tasub silm peal hoida.“Vana laul” polnud küll veel mingi suursaavutus, kuid näitas, et autor suudab tegelikult enamat.
Kui vana laul sai lauldud ja kõige isiklikumad tunded esikraamatuga pihitud, sai järgneda vaid midagi, mis astuks sammu edasi ja eviks viimaks seda sisemist jõudu, mis Koffi rinnas on pulbitsenud, kuid mida pole suutnud veel valla lasta. See autori jõu vallandumine (meenutagem “Star Warsi”) ja lugejatel aadrilaskmine leidiski aset 2010. aasta kevadel, kui trükist ilmus “Eestluse elujõust”, mida autor ise, ilmselt välise efekti saavutamiseks, määratleb hüsteerilise traktaadina, kuid mida võib täiesti vabalt lihtsalt luuleraamatuks (just luuleraamatuks, mitte luulekoguks) nimetada. Kuid hea küll, autori õigus on autori õigus, olgu “Eestluse elujõust” pealegi traktaat. Nii või teisiti, hüsteeriline on tekst kindlasti.
See raamat koosneb lausetest, fraasidest, mida võime kuulda nii iseenda, lähedaste ja tundmatutegi suust iga päev bussis, tänaval, saunas, kõrtsis, sadamas, lühidalt igal pool, kus mõni eestlane oma emakeeles kõneleb. Kõigist neist käibefraasidest, kulunud vanasõnadest, purjus ärplemistest, hallidest aegadest pärinevatest tõdemustest ja refräänina korduvast küsimusest: “teed või kohvi” või “kohvi või teed”, millest kujuneb Kaarel Tarandi tõlgenduses selle raamatu kontekstis suisa “XX sajandi eestluse keskne küsimus”,2 moodustub hüsteeriline, iseendale vasturääkiv tervik, keda tunneme eestlasena.
Koff on ise raamatu kohta saatesõnadeks kirjutanud: “Eesti inimesed. Me ütleme. Siis ütleme veel kord. Siis juba tulistame, lajatame, suskame, lahmime, käratame, sajatame, sisiseme, hõõrume nina alla, vingume, tembeldame, paneme paika. Aga võib-olla olete märganud, et ometigi idaneb meis kõigis hävimatu Tera, mis ei sarnane ühegi teise sisemise teraga universumis? See Tera on elu edasiviiv originaalsus, meie elujõud … Patsime, et see on teie arvates ka jumala hea mõte! Eks ju, et on? EI, päris hea mõte. EI, ega ma ei ütle!”
Kõike seda ütlemist, lajatamist, käratamist, sajatamist leidub teoses tõesti küllaga, sel pole õigupoolest otsa ega äärt. Iga lugeja võib ise kokku lugeda nämmutamised, sajatamised-pajatamised, mis üle tema enda huulte on kunagi tulnud ning Koffi peletislikus sõnaraamatus 22. sajandil Eestimaad asustavate tulevikuhiinlaste rõõmuks hindamatuks uurimisobjektiks ja monumendiks muudetud.
Millega tegelesid eelmise sajandi eestlased, mõtlevad tulevikuhiinlased, ning nende antiigiuurijatest estofiilid vastavad Koffi hüsteerilise traktaadi abil. Eestlased kirusid valitsust ja Laari, kes Eesti põllumajanduse põhja lasi. Eestlased vihkasid venelasi ja ajasid neid kui okupante koju, ise samal ajal heldimusega nõukogudeaegseid povidlopirukaid ja kolmekopikalist õlut meenutades. Eestlased tahtsid hirmsal kombel keppi, aga said seda harva ning isegi euroremonditud korteris tundsid nad seitsmesaja-aastase orjapõlve piitsajälge tuiget oma seljal. Nende noored olid hukas, nad olid kas purjus või pohmellis, nad tegid sporti või meenutasid seda. Lumikelluke tõi kevadetunnet, kirik tõi jõulutunnet.
“Kohvi või teed / / ma võin kas või hommepäev maha jätta milles küsimus / / enam me oma vabadust ära ei anna käest / / eestlane on raamaturahvas / / valab maailmavalu isetegemisse / / sellised need kunstiinimesed on pea laiali otsas / / haige / / a kesse väikese rahva käest küsib / / eestlase veri on nagunii segatud ju / / meie vennikesed teevad nii nagu isandad pealinnas ette ütlevad / / nad on ju harjund käsu järgi tegema / / teed või kohvi” (lk 66).
See, õigupoolest üsna juhuslikult valitud lõik, mis traktaadis endas tuleb eristamatus jada kogu ülejäänud kõnemassiiviga, koondab põhiteemad ja raamistub küsimusega “kohvi või teed”. Uhke eestlasetunne, mõistmatus teistsuguste inimeste ja vaen kõrgemalolijate suhtes, vabadus ja alkohol, tee ja kohvi – need kõik korduvad ja korduvad mantrana leheküljelt leheküljele, sekka kord üks, kord teine vanavanavägavanasõna sekka.
Paras müstika on, kuidas Koffil õnnestus kõik need laused ja üksiksõnad kokku koguda ning kuigi loogikavabasse, ometi rütmikasse ja kaoses kordaloovasse järjestusse panna. Ära on tehtud suur töö ja kui mul õnnestub Koffilt tema totakat ruudulist soni laenata, millega ta tagumisel sisekaanel poseerib, võtan ma selle tema ees hetkeks maha. See kummaline kord ja pidetu loogika töötavad mitte vaid mantrana, vaid panevad tekstiräitsakad just nii kõrvus-mõtteis kõlama, nagu neid standardsituatsioonides välja öeldakse. Igale üksinda rida täitvale sõnalegi tekivad kaaslasteks näod, olukorrad, ajalugu. “Politseiriik”, “haige”, “aidaa”, “raisk”, “türamaivõi”, veel kord “haige”, veel kord “haige”, veel kord “haige” on ses teoses suurte lugudega sõnad, vastused kõigile küsimustele ja hinnangud kõigile sündmustele.
Nagu mainitud, on Koff tark mees ja stiiliküsimustes pidevalt arenev looja, kes ilmselt adus isegi, et sõnamised ja manamised täit raamatupikkust välja ei kanna. Kui kaoses on loodud oma kord, tuleb see lõhkuda ja taasluua. Selle eesmärgi täidavad kaks pikemat teksti lausete ja üksiksõnade vahel. Esimest kohtame umbes poole raamatu peal, teine heietus saadab meid viimasel kahel leheküljel.
Pikem pseudofilosoofiline arutlus lk 38–39 räägib katkendlikult, ühelt alateemalt teisele eksides eesti rahvusest laiemalt. See meenutab väikest rammestunud monoloogi, mida su isa või vanaisa võiks vanas eas kõnelda, kui olete just saunas käinud, istute värskes õhus ja vaatate puude taha vajuvat päikest või midagi muud samamoodi klišeelikku, kuid ometi ilusat ja hingepugevat, mis loob neid väheseid, kuid kordumatuid “meie hetki”.
“Ma ei tea, ikkagi on kohtutavalt imelik mõelda selle peale. Liivi sõda, Põhjasõda, katkud, küüditamised, mitu korda on plats põhimõtteliselt tühjaks löödud, aga kuidagimoodi nad hakkasid jälle paljunema ja said nagu joone peale enam-vähem. Ütleme, kümnendik mingi piirkonna elanikke tapetakse maha või viiakse kuhugi minema. Noh, kümnendik, ei tundugi eriti palju, eks ole. Aga kui sul üks sõrm maha võetakse? Ja kui see on nimetissõrm, näiteks. Parema käe nimetissõrm. Kuidas siis tundub? Aga noh, elu läheb edasi” (lk 38). Jutt veereb tõdemuseni “Ma ei tea, ma ei saa aru ja ma arvan, et ega keegi ei saa päriselt aru ja vist ei saagi saada ja ei peagi saama, kuidas see ikkagi võimalik on, et … Aga näed on …” (lk 39) ja siis lähebki elu vääramatult edasi: “nohajakarkallaakkamminema / / ega ta ei ammusta ta pole kedagi ammustand veel / / küll me hakkama saame / / kuivatad ahju peal ära talvel hea võtta / / õpeta nagu oma last / / kõik mis tehtud risti rästi teeme uuesti ja ästi / / kohvi või teed” (lk 39–40) ja nii edasi ja nii edasi. Elujõudu purskub meist, eestlasist, kut Islandi vulkaanist tuhka.
Teine, lõpulugu, vahendab selle raamatu looja, häältevahendaja ja meediumi sisemonoloogi, vastates lugejal tekkinud küsimusele raamatus leiduvate lausete ja sõnade leidmise, kogumise või loomise tehnika ning nende vajaduse ja tähtsuse kohta. “Seljataga ajavad teised ootajad juttu. Rahulikult, vaikselt. Räägivad igapäevastest asjadest, mis on nii tavalised ja ajalikud. Aga et neid sõnu ja lauseid kuuleb ikka ja jälle, iga jumala päev ja igaühe suust, siis tõusevad nad justkui igaviku tasandile ja vahel tekib tunne, et neil on ka kõiksuse seisukohast vaadatuna oma tähendus” (lk 68).
Jah, “Kas siis selle maa keel / Laulutuules ei või / Taevani tõustes üles / Igavikku omale otsida?” nagu küsis teadagi kes. Ja Koff vastab, et võib küll. Isegi kui needsinased laulusõnad postuleerivad: “millised tissid täpselt käe järgi” (lk 62), või kurdavad: “kurat ku räige pohmakas raisk” (lk 40), või küsivad ikka ja jälle: “kohvi või teed?”, “teed või kohvi?”, on nad igaviku tasandile jõudnud. Sedakorda siis tänu Indrek Koffile, kelle hüsteerilist traktaati lugedes saame eestlast kogu selle rääma seest, mis teda katab, välja kraapida. Sama saab teha raamatus leiduvate fotodegagi, mille eest kiidusõnad kujunduse ja piltide autorile Piia Ruberile.
Pärast raamatu läbimist, vahepeal transsi vajudes, siis uuesti eestluse totrasse, narmendavasse, kuid nõnda kodusesse ja villasesse maailma sisse elades tundub, et kuni eestlased veel küsivad õhtuti kodus: “kus pult on keegi teab vä” (lk 67), on kõik hästi ja elujõud säilinud, sest meis, eesti rahvas, selles veidras klubis, idaneb hävimatu Tera. Me teame seda, sest Koff tõestas seda meile. May the Force be with us!

Arvustus ilmus ajakirjas Vikerkaar nr 9/2010.

INDREK KOFF, EESTLUSE ELUJÕUST. Hüsteeriline traktaat. Härra Tee ja proua Kohvi, Eesti 2010. 69 lk.

Reede, oktoober 08, 2010

Ainult positiivseid romaane, proua Ilves?


Lähtudes Piret Tali artiklist "Kogu tõde Sofi-Ost" jõudis proua Evelin Ilves Facebookis järgmise mõtteni: "Ma ise ei poolda üldse vägivalda meelelahutuses, mis ka romaanikirjandus omamoodi on. Tore oleks, kui kusagil geniaalses peas ja südames sünniks idee, mis - tutvustades Eestit tekitaks maailmas nö positiivse afekti ja teeks ilma ning inimesi õnnelikumaks."

See kisub juba jaburaks ja hirmutavaks. Kas Stieg Larsson tegi Rootsi kuvandile meeletult halba, mille eest rootslased teda neavad? Kas tänu Bram Strokerile peame kõiki rumeenlasi jubedateks vereimejateks? "Puhastuse" algul üsna arukas debatt (Piret Tali, Kaisa Kaer (vt "Ajaloost ja Oksanenist") jt) nihkub vaikselt väga valesse suunda. Täna võetakse kõrgel tasemel sõna vägivalla vastu romaanides, homme ei meeldi vaeste kujutamine kirjandusteostes, sest see ei tekita positiivset afekti ega tee lugejat õnnelikumaks. Kuhu edasi? Taastame Eesti Wabariigi aegse propagandatalituse ja toetame vaid positiivsete kirjandusteoste avaldamist, hoolimata nende kunstilisest tasemest. Keelud ja ümberhindamised pole siis enam kaugel.

Asi polegi ehk niivõrd Evelin Ilveses, vaid neis, kes sellistele väljaütlemistele tulise poolehoiuga aplodeerivad, nagu aplodeeris teatud hulk raamatukoguhoidjaid Malle Pärnale, kui ta teatas, et on raamatukogust võetud teostest ebatsensuurseid sõnu kustutanud.

Minu Facebooki seinal toimuval samateemalisel arutelul ütleb üks mu sõber proua Ilvese mõtte kommentaariks: "See võttis nüüd küll sõnatuks. Eks minagi lugesin Michel Houllebecqi, loendasin kokku kõik selles leidunud seksuaalaktid ja tegin ainuvõimaliku järelduse: Prantsusmaa on üks suur bordell. Ma eeldan, et Carla Bruni juba tegeleb selle probleemiga."

Ma tahaks väga loota, et lähiaeg ei too ametlikku üleskutset või konkurssi, et kirjutataks Eestit tutvustavaid romaane, näidendeid, luulekogusid, mis tekitavad ainult "positiivset afekti". Neid pole kellelegi tarvis.

Konkreetse teemaga ei haaku otseselt, aga siin blogis leidub ka minu intervjuu Sofi Oksaneniga.