reede, august 29, 2008

Tõe sõna
Valikuvabadus on nuhtlus

Dan Simmonsi “Hyperioni” tegelane, maailma suurim ja viimane poeet Martin Silenuse aju sai vanalt Maalt Taevavärava planeedile sõites kahjustada ning kogu tema kasutuses olnud sõnavara oli järgmine: “nuss, sitt, kusi, puts, kurat, perse, türavend, piss-piss ja kaki-kaki” (Mario Kivistiku tõlkes).

Temast sai õige luuletaja ainult neid sõnu kasutades, ülejäänud puudusid, aga ta kirjutas siiski kauneid värsse, väites, et sõnad on luules teisejärgulised.

Silenus jõudis arusaamisele, et saada tõeliseks luuletajaks tähendab saada Jumalaks. Ta seletas seda oma sõpradele: “Kusi, sitt. Perse türavend, kurat sitt kurat. Puts. Piss-piss. Puts. Kurat”.
Hiljutine Eesti Päevaleht kirjutas: “Lasnamäe noortekeskus kuulutas välja luulevõistluse “Kuu-Luule-Luule-Kuu”, vol. 2, millele oodatakse kõigilt 11–18-aastastelt nii uusi kui ka juba sahtlipõhjas peituvaid luuletusi. Võistluse peateemaks on ilu. Üks autor võib esitada kuni kolm vähemalt kolmesalmilist luuletust, mis ei tohi sisaldada ebatsensuurseid sõnu.”

Kummatigi ei kõla see eriti õilsalt, vaid pigem laastavalt.

Silenuse ägamine võinuks olla samuti teiste, tsensuursete sõnadega, polnuks oluline. Talle oli tähtis sõna jõud ja mälu oli talletanud tema jaoks vänged, algul vähe, kuid hiljem kõik ütlevad katked. Saanuks ta kasutada sõnu süda, lill, päike, hing, isamaa, kas olnuks tulemus teine?
Vaevalt küll, kuid ilmselt siiski.

See ongi vaba mõtte eriline lend, mõne fraasi vangistuses olla piiranguteta. Silenus poleks saanud Lasnamäe noortekeskuse luulevõistlusel “Kuu-Luule-Luule-Kuu”, vol. 2 osaleda, sest tema jaoks oli tõde liialt tähtis ja keegi ei suutnud roppu vanamees sajanditegi jooksul murda. Luulevõistluse ukse taha oleks jäänud näiteks teismeline Rimbaud’, sajad teised kaasa arvatud.

Tsensuuri lubatud ilu, Lasnamäe noortekeskuse vähemalt kolmesalmiline ja ebatsensuursete väljenditeta ilu ei anna noore muserdatud Silenuse mõne sõnaga võrreldagi. Vahelepõikena meenutagem, et filmis South Park algas niinimetatud ebatsensuursete sõnade kasutamise pärast sõda USA ja Kanada vahel.

Õigupoolest on see harilik nämmutamine, mida ei peaks üldse siin tegema, arukate inimestena mõistate käibetõdesid niigi. Küsimus on selles, kuidas need käibetõed jõuaksid nendeni, kes seda vajavad. Sarnaseid ettevõtmisi nagu Lasnamäe noortekeskuse luulevõistlus toimub Eestis kindlasti kümneid. Ega keegi ei taha ju halba, ei, ikka parimat. Kui kõik tahavad parimat, puudub rindejoon, parimal juhul võiks käia sissisõda, tegelikult on meil aga vaid mõned enesetaputerroristid.

Loomastumine ei pruugi olla asjade loomulik käik, see võib olla ainus väljapääs. Vaja on ainult stardipauku ja siis läheb lahti. Kes esimesena loomastub, see võidab. Jah, see on ilmselt mõeldamatu, vähesed tahaksid olla hipodroomil hobused, kui pealt vaatama pääseb tasuta.
Loomastumine kui väljapääs järgib Silenuse teed. Loomastumine kui asjade loomulik käik aga Lasnamäe noorteklubi luulevõistluse teed. Kuni kultuuriline areng üksikindiviidi ja rahvuse tasandil on taandatav hipodroomi kujundile, eksisteerib valikuvabadus. Võib olla hobune, džoki, pealtvaataja, treener või pidada kihlveokontorit.

Valikuvabadus on nuhtlus, tulemuse toob ainult minemine ainuvõimalikus ja ilmselges suunas. Liberaalne elu- ja arengukorraldus evib tähtsust vaid despotismi ettevalmistamisel. Alles hetkel, kui valikuvabaduse vahetab välja valikudespootia, saabub maa peale rahu ja on inimestest heameel.


eesti elulood
kujundus aidi mesi
kirjastus ji 2008

polügrafisti käsiraamat
kujundus andres rõhu
kirjastus ji 2006