Reede, detsember 21, 2012

Lihtsalt üks keskeakriisis mehe soig


Lauri Vahtre: “Lihtsalt üks pihlakas.” “Eesti Keele Sihtasutus”, 2012. 96 lk.

Väga ränka võrdlust kasutades mõjub Lauri Vahtre luulekogu “Lihtsalt üks pihlakas” iga lehekülg samamoodi nagu visataks lugejale hapet näkku. Alustad uut iga järgnevat luuletust heas usus, lootes parimat, kuid ikka ja jälle tõmbub vähemalt pool näost valulikult krimpsu, sest kõik seal kirjutatu on kunagi varem kuskil olnud ja isegi vähegi värskemad välgatused kaovad targutamise ja tehnika puudumise rappa.

Vahtre on viljakas ajaloopopulariseerija, poliitiku ja kolumnistina mõnevõrra vastuoluline, mis käib asja juurde, ning ilukirjandust kirjutanud varemgi. Nende tegevuste ning luuledebüüdi vahele võib tõmmata konkreetse ja selge vahe, sest ajaloost ja poliitikast Vahtre teab, ja päris arvestataval tasemel, luuletamisest paraku mitte.

Pealegi ei leidu ajaloolase-poliitiku Vahtre ja luuletaja Vahtre ettevõtmiste teemad ei kattu. “Lihtsalt ühes pihlakas” puuduvad ajalugu ja poliitika, millest pärit teemade värsistamine võinuks iseenesest põneva tulemuse anda. Nende asemel on jäänud sisekaemus ja autori suhe kellessegi teisesse, kõigesse muusse, nagu viitavad raamatu kaks osagi, millest esimene kannab nime “sinuga ja Sinuga” ning teine “Sinna ja tänna”.

Vahtre tahab, nagu võib aduda, lugejale edastada oma tundeid, mõttearendusi, vähemal määral teravmeelsusi, mis tal sahtlisse kogunenud ja muutmata kujul kaante vahele pandud. Muutmata kujust annab tunnistust pelk pilk tiitellehe pöördele, kust leiame nii autori, kujundaja kui kirjastaja nime, kuid ei vähimatki viidet toimetajale ja sellest hakkabki kõik peale.

Kui mõjuv ja mõjukas intelligentne mees oma värsse sõpradele näitab, ütlevad need ikka, et küll need on head, kus nad pääsevad. “Sinus on nii palju romantikat ja õrnust, poleks uskunudki, tõeline renessansiajainimene,” õhkavad õrnemast soost austajannad-kaasvõitlejannad, aga kui sõprade seas pole ainumastki ausat luuletoimetajat, kes võtaks tekstid käsile enne, kui need küljendusse saadetakse, jääb ahtake võimalus asjast mingi päris asi teha paratamatult kasutamata.

Osa luuletusi on Vahtrel kõigiti kenasti kõigi grammatikareeglite järgi kirja pandud, komad ja punktid kõik omal kohal, osa värsse seevastu lihtsas kirjavahemärkideta läbiva väiketähega vormistatud. Vähemalt ühe raamatu piires võiks ja peaks stiil terviklikkuse saavutamiseks ühtne olema, vastasel juhul tulebki üks tera sealt ja teine sealt keskpõrandale vormituks kuhjaks kokku.

Kaheosaline ülesehitus kannatab erinevalt muust kriitikat küll. Esimese peatüki alla koondatud tekstid on suunatud nimetule “sinule” või “Sinule” (vahel ongi luuletustes asesõna väikse, vahel suure algustähega) ja teise on paigutatud luuletused, mis esimesse nii väga ei sobi, aga eraldi tervikut ei moodusta, mistap “Sinna ja tänna” on täpne määratlus.

Samal ajal võinuks liigenduse jumala rahus ära jätta või peatükke juurde tehes seda veel juurde luua, ega see muljet parandanuks, sest minnes üksikluuletuste juurde, siis, nagu Ivan Krõlovi valmis orkestrist, sea pille ümber palju tahad, kui mängida keegi ei oska, pole terviklikul ja ilusal muusikapalal kõlada võimalik.

Tühjade fraaside paine saadab kõiki raamatus leiduvaid tekste. Enamasti piisab vaid algusridadest, et tunda, kuidas tühjus selle sõna kõige tühjemas, mitte zen-budistlikus, mõttes lausa valu teeb.

“Te ei tahtnudki palju. / Vähemalt enda arust. / Ta lihtsalt tahtis ka.” (lk 12) või “mind ei üllataks kui / sa maailma veel üllataks / pigem üllataks mind kui / sa ei üllataks” (lk 70) või “ükskord ma läksin otsima ilu / sest mul oli tunne nagu / võiks ta olemas olla” (lk 34) või “Algus ju peaaegu iial / ei olegi algus, / vaid päris alguse teisene, / ilmarahvale ilmsiks tulnud etapp” (lk 17).

Põhjendamatu õõnsus juba luuletuse alguses ei anna õigustatult lootust taseme tõusule luuletuse keskel või selgele, kummina venitamata lõpule finaalis.

Pakun terviklikuks illustreerivaks näiteks luuletuse “Imetlus”, mis vähemalt selle raamatu kontekstis polegi kõige halvem: “Sind imetlen kui tõukeratas / tanki. / Kui tuules painduv paju / külmkanget kivi. / / Kus mina juba ammu / rohukamarasse vajuks / tuhksilmil armu paluks, / seal sina vastu pead ja / vapralt / valetad, / / kuni kõlab ärakell / ja kesköö muudab mõttetuks / iga küsimuse, iga vastuse, / iga tõe, iga vale, / / kuni kesköö muudab mõttetuks / kõik.” (lk 16).

Sellist luuletust ei tahaks andeks anda isegi teismelisele emole, aga loomise akti harjutamise ja nooruki eneseväljenduspüüdena tuleks see kuidagi kõne alla, mitte et näiteks Värske Rõhk sellise katsetuse avaldaks. Vahtre, rõhutan, ei ole teismeline emo.

Orgaanilist sõnavaimukust ja siirast mängulusti “Lihtsalt üks pihlakas” ei sisalda, kuigi mõni püüe sellistki laadi viljeleda leidub: “kes heidab nalja / kes heidab ketast / / kes heidab meelt / kes heidab hinge / igal juhul on tulemuseks / kõigest / väljaheide / kõigest / latakas sõnnikut / ajaraamatu lehtede vahel” (lk 87). Et siis, jah, tulemuseks on sedasorti hambad risti pingutamine.

Raamatu põhiosa moodustavad vabavärsilised katsetused, milles reajaotus pandud paika juhuslikkuse printsiibi alusel, et vahvam oleks või luuletuse moodi välja paistaks ja ehk petabki ära, aga hoopis omaette teema on värsid, milles esineb riimi ja/või –rütmipüüdlusi ja needki paigutuvad pingutatud vaimukuste valda.

Rütmipüüdluse suurejoonelist läbikukkumist esindab: “Röövlibande, kortsus kulm, riisus / vahtralehti. / Peakirurg, närv must, lahkas / rasket küsimust: / kui nõnda on, et loogika vahel / sugugi ei kehti, / miks loogika siis üleüldse / maailmasse tehti” (lk 80) ja nii edasi. Sisu poolest järjekordne targutamine, aga sellegagi võinuks leppida, kui potentsiaalne vemmalvärss mingilgi moel kõlama hakanuks, kasvõi nagu Üllar Jörbergil: “Mu hing on täis protestitormi / Miks naised üldse maailma loodi / Nad ei mahu meeste elunormi / Ja üks on kangesti sinu moodi”. Aga ei, ei sinna poolegi.

Riimilise luule tipu vallutasid konkurentsitult read: “õige mees on teatavasti / torm kui möirgav piison. / Ingelnaine rahuldatud / tema kõrval siis on” (lk 72).

Kui see nüüd nali on … siis on see ikkagi üks kehv ja loll nali. Sellise nalja tegemiseks, et see tõesti naljana mõjuks, peab kõigepealt vähemalt kolm vähemalt Jaan Krossi tasemel luulekogu kirjutama, alles siis võib endale taolist kelmikust lubada.

“Lihtsalt üks pihlakas” on keskeakriisis mehe soig, milles isegi juhuslikult leitud kenad välgatused on kurvastaval moel kehvakesteks vormistatud. Kogule nime andnud värsis “Minu laulud ja leelotused” (lk 57) leidub täiesti konkurentsivõimeline detail pihlapuust ja piimapukist, aga paraku on selle ette kirjutatud halb algus ja selle järel tuleb halb lõpp.

See on toimetamata, üpris piinlik raamat, mis paraku pole piisavalt halb, et sellisena juba hea olla. Keskealistel meestel, olgu nad kriisis või mitte, on ju ometi mõndagi öelda, aga Vahtre jätab võimaluse kasutama, erinevalt näiteks temast vaid paar aastat nooremast Peeter Sauterist, kes eelmisel aastal samuti luuletajana (“Damoklese mõõk ja leivanuga” (Ji 2011)) debüteeris.

Arvustus ilmus ajakirjas Looming.

Macho päevaraamat


MARTIN PLASER. MINU TEINE MILJON. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2012.  204 lk.

Martin Plaser sai kirjanikuna tuntuks juba enne, kui tema esikteos ilmuda jõudis. Tema esinemine ETV kultuurisaates “Jüri Üdi klubi” kõrvuti tuntud ja tunnustatud Andrus Kivirähki ja Indrek Harglaga tekitas teatud ringkondades tõsist hämmeldust, kuidas on võimalik kirjanikuks tituleerida olematu raamatu tundmatut autorit.

Sellise mõtteviisi kohaselt pole kirjanik mitte niivõrd kirjeldav määratlus, vaid austav tiitel, mille kandmiseks tuleb see töö ja vaevaga välja teenida. Tänapäeval on kirjutamine tehniliselt lihtsam, sest tark programm suudab kirjavigasid parandada ning ei pruugi minna kaua aega, kui suvaline rüperaal suudab kõneteksti grammatiliselt korrektseks kirjutiseks genereerida, tulevikus ehk isegi automaatselt Loomingule või Vikerkaarele avaldamiseks saata, kus siis vastavalt väljaande eesmärgile programmeeritud toimetamisprogramm loo sobivuse üle otsuse langetab ning positiivse tulemuse korral laiade lugejahulkadeni vahendab. Lugejad on siis võibolla samuti masinad, absoluutse maitsega tehisintellektid nagu Dan Simmonsi “Hyperioni” saagas.

Kas tehnika areng ja lihtsustatud kirjutamis- ja kirjastamisprotsess, e-raamatuid arvesse võttes ostmis- ning omastamisprotsesski, on toonud kaasa kirjaniku määratluse muutuse, on lai teema ning aruteludel selle üle pole määratud vaibuda.

Plaser aga kutsuti tollesse saatesse minu teada kui näide algajast, andmaks vaatajale võimaluse võrrelda teda juba meistristaatusesse tõusnutega. Ja ega see võte ju polnud halb ning, mis Plaserile endale ilmselt väga oluline, teenis ideaalselt ta esikteose ilmumise eel alanud ja üpris massiivseks kujunenud haipi.

Veidi raamatu valmides, seda enam ilmudes, jätkus Plaserit igale poole. Temast kõneles tele, teda kutsuti raadiosse, temaga tehti vist kümneid intervjuusid. Sellise hämmastavalt suurejoonelise tähelepanu saavutamine võis olla algselt kaurkenderlikult – ehk isegi Kaur Kenderi enda – orkestreeritud, kuid hiljem kulges juba omasoodu ja tõusvas joones.

Ajal, mil isegi eesti kirjanduse suurmeistrite ja superstaaride uudisteosed vaevu meedias, kultuuriväljaanded-saated välja arvatud, kajastamist leiavad, on Plaseri vahetine üleekspluateerimine erandlik, kuid lihtsalt seletatav – mehe elu ja tegevus on olnud põnev.

Põnev selle sõna kõige otsesemas mõttes. Plaser on käinud Afganistanis sõdimas, tegelenud Somaalia piraatidega, tema nimi, koos tiitliga Eesti Kaitseliidu luureinstruktor ja firma Trustcorp julgeolekujuht, käis paari aasta eest ajakirjandusest läbi seoses Eerik-Niiles Krossi ja Arctic Sea juhtumiga. Kellel veel peaks olema nii palju rääkida ja nii palju, millest rääkida ei tohi?

Teadaolevad elulooandmed andsid aluse oodata, et “Minu teine miljon” kajastabki eelkõige neid sündmusi pealtnägija ja kaasategija pilgu läbi umbes nagu “Minu…”-sarja meesteversioon. Vastavalt siis “Minu Afganistan” või “Minu Somaalia”, vahele ka “Minu Lasnamäe”. Tegelikkuses päris nii labane see lugu ei ole ning erinevalt suuresti blogilikest raamatutest koosnevast “Minu…”-sarjast kannab “Minu teine miljon” kannab siiski päriskirjanduse ambitsiooni.

Iseasi on, kas ta selle ambitsiooni välja kannab. Debüüdi kohta kannab ja üllatavalt hästi, isegi kui liiale läinud meediasündmus “Afganistani veteran kirjutas ausa ja vägivallast kubiseva raamatu” võis mõjuda pelutavalt.

“Minu teise miljoni” kaanel seisab sisu kokkuvõtva alapealkirjana “Sõda, spioonid, seks, AK47 & piraadid” ning tagakaanel on pilt täielises sõdurivarustuses autorist Afganistani lastega. “Tapamasina kohta kirjutab ja komponeerib Plaser liiga hästi, kirjaniku kohta tunduvad kirjeldused jällegi liiga ehtsad,” kirjutab sealsamas kaanel Olavi Ruitlane, postuleerides seejärel, et “meister on sündinud”. Esimese järeldusega võib isegi nõustuda, teine on küll liiast, kuid eks ole seegi osa “sündmusest“, milleks raamatu ilmumine oli muudetud.

Kaaned annavad võtme kätte, aga ust avades ei leia lugeja eest mitte elulooraamatut, vaid stiililt ja kompositsioonilt modernistliku ilukirjandusteose, mille põhirõhk pole sugugi sõja ja mõrvade action’il, vaid minategelase sisemonoloogidel, järeldustel ja mõtisklustel.

Neljaks osaks jaotatud romaan moodustub eri eluhetkedest pärit päevikulehtedest. Osad jaotuvad peatükkideks, mis on tähistatud ajamääratlustega, kus tinglikuks nullpunktiks on “nüüd”. Kõik, mis raamatus juhtub, on juhtunud nüüdsest kas mõni aasta, mõni nädal või mõni päev tagasi ja sündmuste ajaline järjestus on teadlikult segi paisatud. Konkreetset vajadust selleks justkui polegi. Tehnilise võttena pole selles midagi väga omapärast ja sundtekitatud reastus ei tundu seostuselt olevat ka eriti loogiline. Kildudeks löödud elu sümbolina see samal ajal isegi mingil määral töötab. Mälestused kord ühest, siis teisest eluperioodist võivad igale inimesele pähe tulla küll, kuid siiski tuleneb üks kild reeglina teisest, kõnealuses romaanis kildude orgaanilist jada pigem ei teki.

Lugemist sündmuste segipaisatus ei sega, peatükid on omaette võetuna enamasti terviklikud, aga ega ka sellest võttest loobumisega poleks palju kaotatud. Vahest oleks lugu tavapärases vormistuses oma lineaarsuses mõjunud lihtsama ja algajalikumana, mõnevõrra pretensioonikas kompositsioonivõte laseb romaanil küpsemana paista ja see polegi nii tähtsusetu. Küpsusest kui sellisest on Plaser kahtlemata veel kaugel, kuid sinnapoole astumas on ta esikteosega küll.

Eessõnas räägib autor, kuidas luges üht Kaur Kenderi raamatut, sai kustumatu elamuse, ning teatab siis, et “Minu teise miljon” räägib Rainist, kes Kenderi “Comebacki” peategelast Karl Pajupuud aitas. “Rain on endine sõjaväeluuraja, erioperatsioonide sõdur, kes võitleb kurjusega, võitleb piraatidega – loe edasi, kui huvitab. Ja agentuur laseb” (lk 6).

Pajupuud kohtame Plaseri raamatus isiklikultki, aga astumine Kenderi loomingu konteksti on kahe teraga mõõk. Ühelt poolt võtab Plaser kasutada tuttava taustsüsteemi ja see laseb tema raamatusse paremini sisse elada, teiselt poolt paneb see kahe mehe teoseid võrdlema ning siis on “vaese mehe Kenderi” tiitlit väga keeruline vältida. Võttena iseenesest pole Raini tegelaskuju kasutamine paha, kuid jällegi, nagu ka ajajärjestuse segipaiskamise puhul – oleks selletagi hakkama saanud.

Laias laastus jaguneb “Minu teine miljon” kolmeks pealiiniks – Afganistani missioon(id), luuretegevus Agentuurile ja Somaalia piraatide nottimine üldiseks hüvanguks ja klientidele meelelahutuseks. Nende vahele mahub mälestuskilde, pisiportreid, seksi, alkoholi, mõrvu ja mõrvakatseid.

Kolmes liinist tugevaim, läbitunnetatuim, läbimõelduim, käsitleb Afganistani missioone. Need peatükid on väga hästi kirjutatud, napi, kuid täpse sõnastusega. Action puudub, on üksikjuhtumite kirjeldused, mis avavad tausta, panevad mõistma nii sõduri kui taliibide hinges toimuvat.

“Tahate, annan teile head nõu? Ei tasu valeotsuseid teha. Kõik, millega riskite, on teile olulisim kõige olulisemast – elu. Siin ei ole midagi romantilist ega ka midagi erilist. Te ei ole eriline. Teie elu ei mäleta keegi. Upute ajalukku. Aeg on teie jaoks lukus. Seda ei ava keegi. Mitte keegi. Võtke neid sõnu kuulda ja te hoiate aja lahti, voolavana” (lk 54). Nagu proosaluuletus ja otse hingest ja, mis kõige tähtsam, sulatõsi. Just sellist laadi lihtlauselised lõigud moodustavad “Minu teise miljoni” parima osa.

Sõduri sisekaemuslikud arutlused elu ja surma ja kõige mõtte üle ning tõepärase kajastuse Afganistanis toimuvast tõrjuvad raamatu edenes tagaplaanile üpris segaseks jäävad ja kaootilised, konkreetse alguse ja lõputa laastud luuremängudest, mis teose mahtu täidavad ja teemasid juurde toovad, kuid siiski pidetuks jäävad, ning verisest arveteõiendamisest Somaalia “pigidega”.

Elu ja surm Somaalia piraate jahtiva nii-öelda kalauurimislaeva Fourth Runner (mina-tegelase jaoks Meesi Lind) pardal, mis sisustab suure jao romaani viimasest kolmandikust, on Afganistani-osast tempokam ja seal leidub isegi mujal haruharva esinevat otsekõnet.

Päris ära ei kao küll Plaseril kenasti õnnestuvad kirjeldused ja järeldusedki. “Tuues ühe laeva eest saadud lunarahasumma külasse, naeruvääristavad nad aastakümnete pikkust tööd põlluharimisel ja ehitustel. Paarinädalase või paarikuise tööotsa tulemusena saab mitme põlvkonna elutöö naljanumbriks keerata” (lk 168).

Ehk väärinuks Somaalia lähedastes vetes toimuvas sündmused sootuks omaette raamatut. “Minu teise miljoni” hakitud ja rapitud ülesehitus laseb neil küll tervikusse sobituda, kuid see kannab vist kiirustamise märke või siis ei ole autor lasknud sündmustel, olgu nood tegelikud või fiktiivsed, piisavalt laagerduda. Somaalia-osas teemat on, huvitavaid kõrvaltegelasi on, tegevusliini algus ja lõpp on, potentsiaaliga kõrvalliinid on samuti olemas, kuid ikkagi kipubki piraatide-episood hõredaks jääma.

Nagu esikromaanile kohane, sisaldab “Minu teine miljon” väga palju kõike. Kui oled kogu elu vait olnud, siis ikka tekib hulk asju, kogemusi, tuletusi, mida tahad välja öelda, millele tähelepanu juhtida ja mida sõnadesse valada. Debütandi kohta on Plaser meeldivalt tugeva teose teinud, stiil on küll lihtsakoeline, kuid sugugi mitte labane ega isikupäratu. “Minu teine miljon” on tõsine päevaraamatu laadis macho-romaan, millele langeb Kaur Kenderi tume vari. Selle varju alt tuleks Plaseril välja pürgida, sest kui sa nii hard boiled stseene nagu Kenderi teostes veel kirjutada ei suuda, aga ikka kirjutad, siis kukub üpris wannabe moodi välja.

Kokkuvõttes on tegu märkimisväärse proosadebüüdiga ja kuigi meister pole kaugeltki veel sündinud, on ühe põlvkonna üks inimgrupp endale hääle saanud ja sel häälel on, mida öelda ning suutlikkust teha seda hästi ja meeldejäävalt.

 Arvustus ilmus ajakirjas Vikerkaar nr 9/2012

Reede, detsember 07, 2012

Teisipäev, september 25, 2012

Teisipäev, september 11, 2012

Peter S. Beagle “Viimane ükssarvik”


Pead anda ei julge, et maailma ainus, kuid võib-olla siiski ainus ükssarviku-raamat*, mis väärib omamist, lugemist, ülelugemist ja peast tsiteerimist, on Peter S. Beagle’i “Viimane ükssarvik”. Eesti keeles andis selle välja Kupar 1993. aastal alati võrratu Krista Kaera võrratus tõlkes.

Minu Tartu sõber Märt – mingu tal ikka hästi, kus ta ka ei ole – avastas selle raamatu enda jaoks millalgi üheksakümnendate keskel ja et seda mitte just kõige kutsuvama kaanepildiga teost müüdi poodides megaallahindlusega, ostis Märt neid kohe suure kuhja, et kõigile, kes “Viimast ükssarvikut” veel lugenud polnud, see kinkida.

Polnud minagi, ja Märdilt ma selle kingiks sain. Võluvõimeta võlurist Schmendrickust, elult räsida saanud Mollyst, kuulsast halja laane kaptenist Cullyst, kitsist filosoofkuningast Haggardist, noorest prints Lirist, Punasest Sõnnist, ükssarvikust neiu Amaltheast ja paljudest teistest kõnelev täiskasvanumuinasjutt jättis oma jälje ja kui Märt mõnikord jälle Schmendrickut tsiteerides kinnitas, et on vanem, kui ta välja näeb, ja tigedam, kui ta pealt paistab, tundsin end osana “Viimase ükssarviku” vandeseltskonnast.

Läks nii, et tõmbasin oma Tartu-perioodile joone alla päevinäinud Turisti sadulas Pärnu poole vändates. Rattale palju kraami ei võtnud, teki vist ainult, ja kõik raamatud jäid Taaralinna, “Viimane ükssarvik” nende seas.

“Kes saab valida, loobuda võib,
meie valik on läind.
Järel kadunu iha meil käib.
Mis on läind, on läind” (lk 65).

Ometi viis elu mind “Viimase ükssarvikuga” taas kokku, kui tutvusin Heliga, kes avastas teose nii, et võttis selle puhtjuhuslikult raamatupoes pihku ning juba esimene lause “Ükssarvik elas lillas metsas ja ta elas seal ihuüksi” lummas teda sedavõrd, et vandeseltskond rikastus uue liikme võrra. Helilt saingi hiljem kingiks uue “Viimase ükssarviku”. Seega, nagu näha, leiab hea raamat oma fännid ise üles.

* Jah, ma tean küll Iris Murdochi “Ükssarvikut”, aga erinevalt muust selle supertädi loomingust ei meeldinud see teos mulle absoluutselt.

 Kirjutis ilmus Eesti Ekspressi (6.08.2012) rubriigis Veider raamat.

Neljapäev, august 02, 2012

Kutse kosmilisele kirjandusele!



Kolmapäeval, 8.augustil kelll 20 Kosmonautika Puhkekeskuses KOSMOSE KOLMAPÄEV Kirjandusõhtu. Jaan Pehk, Wimberg, Sven Kivisildnik, Kaupo Meiel


Meri, päike, pilved, heinamaa ja rannaniidud on eesti kirjanikke inspireerinud aastakümneid ning poeetilisemat kujundit päikeseloojang annab otsida ja nii kõnelevadki neist nähtusist pea kõigi algajate poeetide esimesed read. Kosmonautika kirjandusõhtul sellistele ridadele ega nende kirjutajatele asja pole. Miks peakski, vaadake ise merd ja pilvi ja päikeseloojangut ning inspireeruge terviseks.

Jaan Pehk, Wimberg, (:) kivisildnik ja Kaupo Meiel on luuletajad, kes ajavad tõsist eesti asja eesti keeles kõigis selle avaldumisvormides. Need mehed on kosmosele lähemal kui maale ja vaid ebasobiv sünniaeg ja –koht ei lasknud neid Gagarini, Belka, Strelka ja Tereškova asemel maalähedasele orbiidile saata. Nii et need mehed jäid maa peale ja rõõmustavad, kurvastavad, vihastavad ja lõbustavad oma sõnavoogudega rahvaid eestlastest lätlasteni.

Kosmonautika kirjandusõhtul luuletavad, teravmeelitsevad ja loitsivad Pehk, (:) kivisildnik, Wimberg ja Meiel Päikese merre nii mis koliseb ja kolin kostub Tõhela järve põhjagi. Eesti keele toores vägi paneb lahvandama tunded, lihestuma maa ning kõik pirrud kahel otsal põlema. Ärge sellest ilma küll jääge!

Kolmapäev, august 01, 2012

Kas on Marko Mägil muret?


MARKO MÄGI. MAITSESTATUD KANAD. Koostas fs. Jumalikud Ilmutused, Saarde-Pärnu, 2012. (Ji 25). 76 lk.

Marko Mägi “Maitsestatud kanade” tutvustamisel ja esitluste kajastamisel kordub tüütuseni üks äärmiselt täpne määratlus: “legendaarse poeedi kauaoodatud debüütluulekogu”. Ehk siis: Mägi on elav legend eesti luuletajate seas, kellel seni pole raamatupoegagi olnud ette näidata. Omamoodi veider nähtus tõepoolest, eriti tänapäeval, mil trükisega maha saamine kõige keerulisem pole. Aga Mägi on ise samuti veider nähtus, mistap veider olnuks hoopis see, kui ta bibliograafia sama pikk oleks kui Indrek Harglal.

Kui Mägi väga palju kirjutaks ja väga palju avaldaks, siis ei olekski meil võimalik temast kui nähtusest ja kultuurifenomenist rääkida. Inimesel, kelle põhitöö näib olevat täie rinna ja pooltühja õllepudeliga elust läbi kulgemine, ei saagi kirjutamiseks-loomiseks väga ohtralt aega olla.

Marko Mägi puhul ei saa tema isikust kõnelemata läbi. Dogma “Autor on surnud” tema puhul ei kehti, pigem “Autor võttis krundi alla ja läks edasi” või “Autor magab juba”. Tema elukunstnikuks ja eluterveks biitnikuks olemisele saab Eesti väiksust arvestades igaüks kaasa elada, kui võtab suuna Tallinna kesklinna. “Paigad, kus Markot võib õhtuti kohata, on enamasti maa-alused, ulatudes Kuku klubist legendaarselt halva leviga paigani Olevimäel,” kirjutab Krister Kivi sümpaatses portreeloos “Mitte ainult kakast” (Eesti Ekspress, 26.04.2012).

Mägi kui elav etteheide väikekodanlusele elab mänguliselt, pealtnäha muretult ja sirgjooneliselt, muutudes ajas silmnäolt sama moodi nagu Serge Gainsbourg. Nii Gainsbourg’i kui Mägi “enne” ja “pärast” fotosid võib näidata koolides laste hirmutamiseks, et nood korralikult elaksid, ei jooks ega looks ning unustusse vajuksid.

Seesama mängulisus, muretus ja sirgjoonelisus on leidnud Mägi elust tee tema loomingussegi. Rohkemal määral kui mõne teise hea luuletaja ja oma luule hea esitaja puhul (näiteks Wimberg, Jürgen Rooste või Karl Martin Sinijärv) seisavad Mägi poolt ette kantavad tekstid lahus sellest, mis ta kirja pani ja mis raamatusse trükiti.

Kui Mägi oma luulet esitades ükskõik kui siirast teksti ekspansiivselt röögib, siis on see suurejooneline manifest, punketendus, mille puhul sõnum on teisejärguline. Raamatust lugedes mõjub sama tekst hoopis rahuliku, mõtliku ja mis peaasi, ülimalt inimlikuna. Muidugi on karjuv Mägi sama inimlik kui rahulikult mõtisklev. Kuid esinev Mägi on kole elukas ja loetav Mägi on enamasti rahulik koerasõber.

Tallinnas toimunud esitlusel suutis Mägi ansambel Zahiri esitatavale muusikale peale karjudes anda oma tekstidele hoopis teistmoodi sisu, millel algsega suurem side puudus. Näiteks “Armastus“: “ma pole sind / kunagi armastanud / mul pole midagi / selga panna”. Tekstina lihtne, isegi nunnu, terane ja eluline, ettekandes aga viltu läinud elu ja olemata tunde peale vihane deklaratsioon. (Soovi korral leiab “Armastuse” ettekande salvestuse veebist kenasti üles.)

Ega iga inimene ei tahagi Marko Mägi esinemist näha ja võimalik, et ei taha teda üldse oma elus kunagi kohata, “Maitsestatud kanu” võib sama inimene seevastu täiesti mõnuga lugeda võtta, sest hoolimata kodanik Mägi olemusest on tema debüüt õigupoolest ootamatult turvaline.

Ma ei kujuta küll ette, kas fs-il oli kerge või raske “Maitsestatud kanade” koostajana tegutseda, kuid tulem on kenasti ja loogiliselt vormistatud ning professionaalselt liigendatud. Peatükkidesse “Nemad on keerulised”, “Balti kett”, “Chanel number viis”, “Maitsestatud kanad”, “Pekk ja tai”, “Lendab ja nokib teri” ja “Kontsert pööningul” rühmitatud luuletused annavad Mägi luuletajaisikust põhjaliku ülevaate.

Lugeja kohtub vaatlejaga, kes on enamjaolt korrapärases ja korrektses vormis kirja pannud oma tähelepanekud maailmast enda ümber just sellisena, nagu see talle tundub. Mägi realism on ivake muinasjutulinegi, sest maailm kõigi oma loomade, lindude ja päkapikkudega paistab end tema järele painutavat ja evivat peamiselt eesmärki tema üllatada. Mägi imestab: “What the fuck”: “üks kajakas hüppas just praegu / üheksakordse maja katuselt alla / ja teine hüppas kohe üles tagasi” (lk 56). Tõepoolest, mis toimub?! Mis te, kajakad, ajate Mägi segadusse, inimene võib omadega sassi minna niimoodi.

Mägi talv pole parem, sest “päkapikud / munevad / lumehangedesse” (lk 57) ja inimesedki paistavad autorile kuidagi veidrad, justkui oleksid nad kalasilmaläätse vahendusel fotole püütud ja sellest sünnib “Suvine idüll Toompeal”: “toompea nõlval / kaks tüdrukut // taamal paistab / tükike merd // näe laev ujub mööda / ma lehvitan / ütleb üks // näe kala ujub mööda / sa lehvita / ütleb teine” (lk 74).

Aastaid ametlikult ja mitteametlikult meediapõldu kündnud inimese elu lahutamatu osa on reklaamid, slogan’id ja kaubamärkide virvarr. Kaubamärgisalme pakub “Maitsestatud kanad” sellise tihedusega, nii ülekantud kui otseses mõttes, et eri peatükkidesse paigutumisest hoolimata moodustavad need omaette komplekti.

“Veretsirkus” on selles laadis väga hea saavutus, olles nii lihtne, kuid samas ka mitte: “Kanaarilind “Maamehe”. / Patune kanaarilind. / Skumbria “Maamehe”. / Patune skumbria. / Veretsirkus” (lk 48). Reklaamide slõuganiesteetikat arendab lastelaululine “Pekk ja tai”: “Puhka talvel Tais! / ja suvel puhka Pekkis! / ja vaata, kas sa aru said, / kus pekk ja tai on tekkind” (lk 44). Reklaamiteemaga mängivad veel “Maag ja Villem Lihakaup”, “Meri sinu veskile” ja “Laululindude sügis”, mis jõuab sujuvalt Toilet Duckini.

Puhtalt alkoholifilosoofiat esindab raamatus “Ülistus pohmellile” (lk 8), mis kõneleb pohmellis olemisest, selle põdemisest ja nautimisest, epiloogiks kõrvalleheküljel paiknev sedastus “tegelikult on igal pohmellil oma isikupära, / ajalooline taust ja kujunemislugu. / Austagem seda! / Proosit” (lk 9). Tundelt on pohmelliülistus samamoodi õrn, teravmeelne ja mõtisklev nagu lõviosa “Maitsestatud kanade” luuletustest.

Läbivale õrnusele ja mõtisklusele kogu siiski peatuma ei jää. Manifesteerivat ja uljast stiili esindab “Rock’n’rolli masinavärk”: “hei! // käivita / rock’n’rolli / masinavärk! // lisa benssu / anna vänta / vala õli tulle! // hei! // aga vaata / et sa õlu tulle ei valaks! // hei! // käivita / rock’n’rolli / masinavärk!” (lk 42). Kui Bon Jovi meestel poleks kalli viski jaoks raha ja nad peaksid Säästumarketist Walteri õlut ostma, siis oleksid nende laulusõnad sama head.

Onomatopoeetilised luuletused on samuti sellised, mida lugedes tuleb Mägi kogu oma olekus silme ette: “Niihhui, naahhui, / nihhuijaa. / Piihhui, poohhui, / pohhijaa!” (lk 60), või siis “Kevad” sealsamas kõrval: “Ehhee, / juhhuu. / Hajee, /jehhuu!”. Eesti luule hüüumärkide aastalimiidi suutis Mägi kogu oma raamatuga muidugi ammendada.

Pigem lühikeste ja konkreetsete tekstide kõrval leidub raamatus ka mõni sõnaohtram proosaluuletuse laadis pala. “Kontsert pööningul”, “Möku meeleolu” ja ehk ka “Macho” ei ole deklaratiivsed või täheldavad nagu ülejäänud tekstid, vaid kirjeldavad, isegi olustikulised. Omamoodi armsad ja inimlikud tekstid needki, kuid kahjuks kipuvad näitavad Mägi ebakindlust pikemate kompositsioonide loomisel ja vajanuks karmimat toimetajakätt. Nii “Kontsert pööningul” kui “Möku meeleolu” saanuks ilusti hakkama viimase salmita ja et teine neist on “Maitsestatud kanade” lõpuluuletus, siis passinuks ka raamatu lõpureaks pigem “ja mingit pidu ei toimunudki” kui “kas tuleb või” (lk 76).

Niisiis oli Marko Mägi debüütkogu kultusteos juba enne ilmumist ja täiesti teenitult, sest üks õrn ja rõve luuletaja peab igal ajastul Eestimaa peal olema ja elama ja looma ja jooma kannatustekarikast meile kõigile lunastust. Mägi on kui leevike, keda peab talvel toitma, sest ta teeb meile heameelt oma olemasoluga, ja kellele ei meeldi “Maitsestatud kanad”, see jääb nälga ja see saab hukka, see saab hukka, see saab hukka, nagu manasid dodod “Jääaja”-multikas.

Tänase lugejamängu küsimus tuleb aga “Maitsestatud kanade” leheküljelt number 40: “Kumba / te eelistate – / kas / Loomingut ja Vikerkaart / või / Joomingut ja Pillerkaart?”

Arvustus ilmus ajakirjas Vikerkaar nr 6/2012

Reede, mai 18, 2012

Luuletõlkekatse

 
Tegin oma esimese kobava ja argliku katse luulet tõlkida. Tekstiks valisin Tiger Lilliese "The Freaks". Väga suurt täpsust taga ei ajanud, aga tunnet vist veidi tabasin.
 
Need imed

Olge tervitatud imede väljanäitusel
siin punane naine, kel keha on verel
siin on see koht, kus segi end tõmmata
siin ajusurmas litsid, keda võid emmata

need imed

Uss-naine pudelist džinni kurku lahmab
võtab sul suhu ja ajab siis nahka
Olge tervitatud imede väljanäitusel
härrased-prouased, istuge maha

need imed

Habemega naine sittudes punnitab
ja persest elevandigi välja pasandab
ta hullutab teid ja isegi hukutab
pervertidest naabrid kõige uuemal moel

need imed

tikk-mees murrab kondid oma sees
karvik-lapse kloonis karvik-mees
sära ja pärlite pealispinna all
laotub mürgine sisu te ette

need imed

musklimehe jalad murrab taak
see on kolmejalgne kolmejalgne kolmejalgne Jaak
naeru ja muiete pealispinna all
on kõik perverdid kenasti reas

need imed

pärast seda kui seeditud saab sinu süda
normaalsus on mulla all hauas
sa väärastud imeks ma tean
me imede näitus on sedavõrd hea

need imed …

Teisipäev, jaanuar 03, 2012

Allah Pugatchova ja tema aeg

Skandaalikunstnik Allah Pugatchova elust on kahjuks teada vähe peale selle, et ta pärineb Ida-Virumaalt ja on väga ilus, mistõttu tema isik avaneb eelkõige ja ainult tema loomingu kaudu.
Viljaka kunstnikuna on Pugatchova oma veebigaleriis pugatchova.blogspot.com avaldanud üle 1100 pildi, millest väikese valiku alljärgnevalt esitan. Kõik siin leiduvad taiesed on valminud lõppeval, 2011. aastal ja loovad tõepärase retrospektiivi Eesti poliitilisest, kultuurilisest ja avalikust elust ning ambivalentse üldistuse eestlaseks ja inimeseks olemisest.
Eesti Vabariigis leidub vähe kunstnikke, kelle kohta mööndusteta kehtiksid president Toomas Hendrik Ilvese sõnad, mis kõlasid 11. novembril Haapsalus kultuurifoorumil peetud ettekandes. “Või on kunstniku rolliks, nagu ütles Ezra Pound, olla rassi tundlad?” küsis Ilves. “Mulle tundub, taas isiklikult, et nõustun eelkõige selle viimase määratlusega: kultuuriinimesed tunnetavad asju ja nähtusi intuitiivselt ja enne teisi.
Pugatchova tunnetab asju ja nähtusi nii enne kui pärast teisi, kuid see polegi nii oluline, sest oluline, nagu me väga hästi teame, on paradigma. Sellest kirjutas Andri Ksenofontov hiljuti Sirbis järgmist: “Paradigma põhjendab ka seda, miks miski väljapoole paradigmat jääb, aga nii-öelda traditsioonilist kunsti nimetatakse traditsiooniliseks puhtalt kunstiteaduse traditsiooni jõul.”
Terase vaatlejana on Pugatchovale omane märgata sündmusi, mis tavalistel inimestel tähelepanuta jäävad. Kui paljud meist näiteks panid tähele, et Eesti sai sel kevadel uue valitsuse? Vahet nagu polnud, eks ole. Kunstnik seevastu märkas sündmust ja jäädvustas selle.


Kunstniku üks ülesandeid on meenutada inimestele, mis on juhtunud, ja koputada nende südametunnistusele nagu mormoonid ustele, laskmata unustada Keskerakonna idarahaskandaali, Andrus Veerpalu dopinguskandaali, kuidas kultuuriministeeriumi korraldused pidi Eesti ajaloomuuseum ekspositsioonist eemaldada natsikurjategija Alfred Rosenbergi elu kajastavad materjalid ja mida kujutas endast elamislubadega hangeldamine.

 

Plakatikunsti võtteid kasutades on Allah Pugatchova tõtanud appi paljudele tõrjututele ja laimatutele. Kunstiline abikäsi ulatus kultuuriminister Rein Langini, kelle kriitika Barbara Cartlandi aadressil tõi kaasa viljaka romantikakirjaniku teoste laenutamise järsu kasvu. “Loed Cartlandi, kaotad kirjaoskuse,” manitseb Pugatchova. 
Samamoodi abistas kunstnik Tallinna Televisiooni peatoimetajat Mart Ummelast, kes saatis suuremate päevalehtede arvamustoimetajatele ultimatiivse kirja, milles muu kõrval sedastas: “Teatan käesolevaga, et loobun oma senisest tasakaalustavast rollist ning alustan igakülgset, kõiki ajakirjanduslikke vahendeid kasutavat võitlust teie, st peavoolumeedia väljaannete alandliku valitsusmeelse ja Tallinna tegelikku elu ja elanikke ignoreeriva hoiaku vastu. Teile antud armuaeg on käesolevaga läbi!!!”.


Kunstilist tuge on aasta jooksul saanud veel tänavune kultuuripealinn Tallinn, mille jõulukuusk mitu korda pikali kukkus ja kampaania “Talendid koju”.



Vahel jääb kunstnik puhutise abstraktsionismi kõrval realistlikumatele radadelegi, kuidas teisiti võtta teost “Tuglas ja Vader”, mis sekkub haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ja literaat Rein Veidemanni vaidlusse teemal, kumb on olulisem, kas “Väike Illimar” või “Tähesõjad”. Realistlikumas laadis pildid kajastavad karmi tegelikkust, annavad moenõu, räägivad Dali Laamast ja teavitavad rahvaloendusest.


2011. aasta on lõppenud ja kas 2012. tuleb hullem või palju hullem, on tähtsusetu, sest kuni kunst elab, on kõik hästi.
Analüüs ilmus algselt ajalehes Pärnu Postimees.