neljapäev, juuli 28, 2011

Kutse kosmilisele kirjandusele

(C) Allah Pugatchova
Neljapäeval, 4. augustil kell 20 toimub Pärnumaal Häädemeeste vallas Penu külas paiknevas Kosmonautika puhkekeskuses Kabli Päikeseloojangu Festivali raames luule- ja muusikaõhtu "Kosmiline kirjandus".

Esinevad Aapo Ilves, Tuuli Taul, Contra ja mina, Meiel. Kõlab paar tundi head luulet, autorilaule, poliitiliselt ebakorrektseid teravmeelsusi, tuvalikku kurgulaulu ja veidi Võhandu delta bluusi. Olete väga oodatud, koht on väga ilus ja võib oma piknikukorvikesega tulla.


Kosmonautika asukoht kaardil.
"Kosmilise kirjanduse" üritusleht Facebookis.



kolmapäev, juuli 27, 2011

Ilves ja mina (rutiinivaba intekas)

Aapo Ilves annab kõverpeegliga lahkesti näkku
Ülimalt mitmekülgne kultuuritegelane, Räpina mees Aapo Ilves kaunistab Eestimaa pinda juba aastast 1970, president tuli siia hiljem ja on seega, nagu Aapo sedastab, teine Ilves.
Aapo Ilves jõuab kirjutada luuletusi ja näidendeid, musitseerida ja Tähekese väikestele lugejatele meisterdamisnõuandeid jagada. Tellimusi ja kutseid tuleb talle nii palju, et kõigi ärategemiseks peaks teda küll vähemalt neli olema, nagu ta ise tunnistab.

Aapo Ilves, tean, et sinu arvates passiks Ilves väga hästi Eesti rahvusloomaks, aga ärme zooloogiast täna räägime. Kõneleme hoopis sellest, et Pärnu kuursaalis etendub augusti esimesel kahel pühapäeval ja esmaspäeval sinu kirjutatud ja muidu Tartu Hansahoovi teatriegiidi all sündinud suvelavastus “Pulmatrall”, millega kiiremad samas juba juulis tutvuda said. Mis tükk see selline on?

See on farsilikule nimele vaatamata hoopis suveteatrite köögipoolt ning Eesti elu muutumist või mandumist käsitlev anti-jant, mis – oh seda ootamatust – on Kalju Komissarovil lavastuslikult lahendatud felliniliku burleski võtmes. Metavärk.

Ma ei mõista.

Noh, see on umbes niisama lahke etendus nagu South Parki multikas – kõik saavad. Lavastajad saavad, näitlejad saavad, ajakirjanikud saavad, publik saab, ma ise saan. Kõverpeegliga lahkesti näkku. Ega see valus ole, tore on enese üle muiata, kui oskad.
Mingist ajukäärude arvust allapoole on võimalik lavastust lihtsa jämekoomikana võtta ja selles räigelt pettuda. Vindid on üsna üle keeratud ja isegi kui miski täiega untsu läheks, oleks see selles lavastuses õige.

Miks on sul vaja vint peale keerata? Kas suvelavastus ei võiks olla lihtsalt mõnus rahvajant, väänutamata sinna sisse topeltreaalsust, näitemängu näitemängu sees, post-postmodernistlikku paradigmat?

Lihtsalt mõnus rahvajant käiks liiga madalalt altpoolt minu latti, selle kirjutamine poleks huvitav ja jääks seetõttu ära. Midagi peab alati veel olema, sotsiaalne mõõde ja traagika, tsitaadid klassikast ja parafraasid “klassikale”, metatekst ridade vahel ja nii edasi.

Tegelikult ka või?

Ähäh, mhmh.

Eesti teatri elav legend Jaan Tooming kirjutas kõnealuse suvelavastuse kohta, et “Mõnus on elus teater. Aga seda on harva. Aapo Ilvese kirjutatud ja Kalju Komissarovi lavastatud “Pulmatrall” on”. Toomingu ülimas kriitikameeles ei maksa kahelda, kas see ülipositiivne arvustus tuli sulle üllatusena?

Kuluaaridest juba teadsin, et Toomingule meeldis, aga eks see arvustus veidi ehmatas ikka. Tunda oli, et tema emotsioon on ehe. Samal ajal kipub vanameister oma kirjutises veidi nii-öelda spoilerdama, räägib toimuvat ette ära. Nii pole ehk päris aus nende suhtes, kes etendust näinud ei ole. Aga jah, mina olen Komissarovi ja Toomingu kõrval veel tõuguke, ei hakka korüfeedega vaidlema.

On keegi pahasti öelnud?

Seniste artiklite juures on netis olnud piisavalt vähe kommentaare, ma viitsisin neid isegi lugeda, sealt leiab nuttu ja hala ja needmist küll. Aga kui mingi loomeakt pälvib ainult kahte liiki vastukaja – kuldavat ja põrmustavat – siis tähendab, et teos pole keskeltläbi jura, vaid puudutab midagi.

Lavastas Komissarov, mängivad head eesti näitlejad – Egon Nuter ja puha – ja hästi mängivad, aga ma noriks selle su teksti kallal veel edasi. Küsiks nii: milleks kirjutada teksti tsitaate, millest kõigist arusaamiseks peab olema vähemalt (:) kivisildnik või, ma ei tea, mina?

Või kadunud Mati Unt näiteks, keda samuti etenduses ühes rollijoonises veidi meenutatakse. See on minu eralõbu, mida ma ei kavatsegi endale keelama hakata. Sina ja (:) kivisildnik väärite samuti võimalust. Nagu suveetendusele õlut rüüpama sattunud Soome ehitajagi, las tema naerab teisi nalju, ega ta tegelikult ju paha poiss ole.

Seega, julged tõdeda, leidub sinu loomingus, kui kas või “Pulmatrallist” lähtuda, varjatud hoovusi, mis annavad tööd tuukritele, kui “Pisuhända” meenutada?

Kas seda Pärnu teatri “Pisuhända”, kus üks rollijoonis minu pealt võetud oli ja kuhu ma imaginaarse romaani “Pisuhänd” tarbeks peatüki kirjutasin?

Ei, üldisemalt ja klassikaliselt “Pisuhända”.

Eks need hoovused on varjamatud, iseasi, kas “tuukril” silma jätkub. Kirjandusteaduslik targutamine mulle üldiselt ei meeldi ega paku harilikult midagi. Loomingulistel aladel ongi nii, et tuukriteks hakkavad reeglina need, kes vee peal ei püsi.

Kui näidendit kirjutad – on neid su pagasis ju päris hulganisti –, kas kujutad nii-öelda vaimusilmas ette, milline sinu tekst elavaks muutudes, lavastuses näitlejate esituses välja hakkab paistma?

Eks ma kirjutades kujutan ikka karaktereid ja jõujooni ette, tihti tean, millisele näitlejale kirjutan. Näiteks Mercale on hea kirjutada, tunnen teda juba nii kaua, et oskan tema pulsiga arvestada.
Kirjutan väga täpset ja remarkidega juba lavastatud teksti. Lavastajatel tuleb kõvasti vaeva näha, et sellest mööda hiilida ja ise tööd teha. Tihti nad jõuavad pärast paarinädalast tõmblemist minu variandi juurde tagasi. Mitte alati, mõnikord läheb asi suisa teisele poole, aga siis on muidugi väga tugev lavastaja.

Päriselt või?

Kõik, mis ma teen ja räägin, ongi päriselt.

Aga hea küll, niipalju siis “Pulmatrallist”, kes tahab, läheb vaatama ja naerab end herneks, järgmisel vastlapäeval supimaterjal omast käest võtta. Oled mitmekülgselt andekas looja, kirjutad luuletusi, näidendeid, nagu kõneks oli, joonistad pilte, mängid kitarri, laulad, teed lastele munarestidest hiiri – nagu tõeline renessansiinimene, kui munarestidest hiired kõrvale jätta. Kas paljuks ei lähe?

Läheb küll paljuks, selles mõttes, et tahaks veel palju rohkemat teha, aga konjunktuur kipub aja ära sööma. Õige mitu nn oma asja on taamal hetke ootamas ja kui ma kõik tellimused vastu võtaksin, peaks mind neli olema. Vähemalt. Olen jube vilets ei-ütleja. Nukker parafraas ühest Veiko Märka luuletusest: “Ükskord saab meinstriim su kätte / ja lööb sulle papiga pähe ...”

Ajad kõvasti pappi kokku siis, jah?

Kurat seda teab, pole aega kontoseisu vaadata.

Milline ala sulle kõigist ülal loetletutest kõige südamelähedasem on, pakkudes sulle ühtaegu loomingulist eneseteostust ja ehk äraelamiseks sissetulekutki?

Laulude ja laulutekstide tegemine on väga huvitav. Poplaulude tekstid oma raamidega, lauldavuse printsiip, sihtgrupi ja solisti erisuste adumine. No ja südamehobi on võrokeelsete koorilaulude loomine, raadiopopp maksab selle missiooni kinni. Aga muinasjuttude kirjutamine ja kas või meisterdamisküljed Tähekesele on samuti väga huvitav teema. Kuni ma teleseepi ei kirjuta, on kõik hästi.

Valetad ka?

Pole vähimatki vajadust, sina küsid, mina vastan, nagu asi on. Udujutu asjus pöördu mõne poliitiku poole, aga enne uuri välja, kes nende valimisplatvorme kirjutavad.

Milline kultuuritarbija sa ise oled, millist muusikat kuulad, milliseid kujutava kunsti šedöövreid naudid, millist kirjandust ahmid?

Olen üsna sitt kultuuritarbija, kontserdil käin enamasti siis, kui ise esinen või kui on mingil põhjusel ametlikult kutsutud, teatriga sama lugu. Tegelikult on märksõnaks “abstraktne”. Kunst või kirjandus, Jüri Ehlvesti raamatud on öökapil. Muusika käib seinast seina ja seintest läbi. Ma ei saagi professionaalina endale žanrilisi piiranguid seada. Mis stiilitajust me saaksime rääkida, kui kuulaksin või loeksin ainult kitsastes piirides?

Mis su lemmikvärv on?

Akrüül. Kirkad toonid, hästi segunevad, kuivab paraja kiirusega ja annab maalimisel mõne ehitusmaterjali või toiduainega segada, kui tead, milline sobib.

Ühes oma paljudest legendaarsetest luuletustest räägid väikeste linnade meestest, naistest ja lastest ning tõded, et nad on lollakad. Pärnumaal on kõik linnad väikesed, nii et millest selline järeldus, klaarime selle asja ära nüüd ja kohe.

Olen ise väikesest linnast, ma tean neid asju. See luuletus on sotsiaalne ja hooliv must huumor ja räägib asjadest nii, nagu nad ei peaks olema. Luuletuse teine, hiljem juurde kirjutatud pool muide räägib ju pealinna idikatest, ja need saavad küll räigelt vastu päid ja jalgu, ma Tallinnas pälvin alati jube väikese ja vaikusest peaaegu erinematu aplausi selle eest. Mõnus.

Molli ei karda sellise jutu eest saada?

Ükskord olime sõber Vaiko Eplikuga Antslas ja peaaegu oleks saanud, aga rääkisime sellesama eelmise jutu ära ja saime hoopis õlut ja õuna.

Ei salga, oled kena ja tore inimene, julgen sind soojalt soovitada. Viimati soovitasin sind Kabli päikeseloojangu festivalile ja, nagu heale inimesele kohane, olid nõus. 4. augusti õhtul Häädemeeste Kosmonautika puhkekeskuses seega esinedki koos paari-kolme teise toreda inimesega. Mida kohaletulnutele pakud?

Eesti- ja võrokeelseid humoorikaid autorilaule, ehk mõne tõlkepala Bulgaaria, Valgevene ja Soome autoritelt, tuvalikku kurgulaulu, veidi Võhandu delta bluusi ja ilmselt teeme Contraga vähemalt ühe imekaunilt kriipiva punkdueti kah.

Kena! Aga, aitäh, tore oli!

Intervjuu ilmus algselt ajalehes Pärnu Postimees.

kolmapäev, juuli 20, 2011

Missa Kruusast kriitikutad, endal nina punane

Kalju Kruusa: „Tühhja”.
„Ussimunni”, Tallinn, 2010. 96 lk.
Loed Kalju Kruusa luule- ja tõlkekogu „Tühhja” ja avastad õige pea, et autor on su Pentti Saarikoskit appi võttes või õigemini temast lähtudes paika pannud. Esmalt kirjeldab Kruusa lugejat, kes raamatu arvustamise eesmärgil ette võtab, ja seejärel seletab tolle lahti: „täna pistab kriitik oma nina / mis on punane / mu luulesse / mis olevat liiga lõdva” (lk. 30) ja jaurab iseenda, Saarikoski, kriitikute ja seentega ühtekokku viis lehekülge. Jaurab ja jaurab, annab Saarikoskit väänates kriitikule möönduse, et „või on kriitiku nina / pigem sinine / see jäi kuidagi / kahe silma vahele” (lk. 30), ja esineb tunnistusega, et on „lühinägelik ja rumal / järelikult hea / luuletaja” (lk. 31). Mis sa siin veel kriitikutad või oled.
Kruusa „Tühhja” fenomenaalsus peitubki selles, et see keerdub ümber iseenese, jättes kriitikutamiseks väga vähe järele, mis on muidugi ebaõiglane, sest teiste inimeste tööd ei tohi niimoodi ära võtta.
Kogu see Kruusa luulemarinaad läheb seest välja, teeb mitu tiiru endale ja oma loomingule peale, jättes luulehoidise põhja orgaanilist setet. Ikka jääb mõni seen korralikult puhastamata ja mõni okas laagerduma, loomulik. Sina siis sumpa selles, endal nina punane. Autor dikteerib: „kriitik tahab öelda / et soolaku / ma oma seened sisse / ja pistku purki // mina ta nina kohta / seda öelda ei taha / pigem vastupidi / purgist värskelt välja” (lk. 30). Aitäh sellegi eest!
Ega ma tea, kas Kruusa on hea inimene või halb inimene, ilmselt mõlemat, ja kuivõrd see üldse on oluline, sest „Tühhja” pole inimese luule, vaid eelkõige luuletaja luule. Luuletaja tõlgib luuletusi, kirjutab luuletusi, hingab ja ahmib luuletusi sisse. Jäägitut kiindumust luulesse, mis kord kumab, kord otse lajatab ses taieses, kohtab muidu harva, palju ei tahagi kohata, aga Kruusa puhul muud ei tahagi.
Terminoloogiliselt pole „Tühhja” sõna otsesemas mõttes luulekogu. Pool raamatust on tõlked, aga poolosa poolosaks, sest nii omaloodu kui tõlgitu on kokku pärisosa, Kruusa loome omaosa. Autorite valik, keda Kruusa on võtnud vahendada, ja teeb ta seda väga hästi, on sedavõrd väikese mahu kohta lai nii isikuti kui ajastuti. Mõne erandiga kõlavad hieroglüüfidest maakeelde ümber pandud värsid nii kuis peab, nii kuis algselt mõeldud. Kahelda pole mõtet, Kruusa on endast oma loomingus ausa mehe teinud, miks tas kahelda.
Millisel hetkel muutub Kruusa ümberpandu uueks loominguks, osaks eesti kultuuripildist? Kas siis, kui ta on välja valinud ühed jaapani luuletajad teiste seast, või siis, kui ta on valitute loomingust välja valinud teatud luuletused, või siis, kui on pannud need ümber, või siis, kui on pannud need raamatusse? See on tao, eks ole? Kulg.
„Tühhja” on kulg. Omaloodu ja omalooduks vahendatu-muudetu kulgeb tervikuks, aga jätab lõngad ometi silmanähtavaks.
Kruusa mõtiskleb oma nime all pükstest: „vahel jääb mulje / et püksid üksi / jalgu liigutavadki / et tänu pükstele / inimene käibki / no kas pole väärt püksid” (lk. 10), siis vahendab Kaneko Mitsuhari (1895—1975) võrratut kraanikausivaatlust: „Oh kraanikausist kostev / üksildane nirin. // Hämarduva tanjung’i / vihmasajus ankrupaik.” (Lk. 19.)
Kruusa räägib, kuidas käis marke ostmas: „rahvariided ja tuletornid ja muud saatmiseks sündsad margid olid juba läinud / ainult aumärgid olidki jäänud / oma margi täis teinud vabariigi / vastikud koleda kujundusega teenetemärgid // no thanks” (lk. 40—41), siis viib meid Ishigaki Rini (1920—2004) luuletuse eestinduses Marunouchisse põllulilli noppima: „Hüvasti, Marunouchi, / praeguseks olematud aasad ja / peenike roheline lillevars, mida kunagi pihus pigistasin, / too oli mu enese kael.” (Lk. 46.)
Kui otsida mõnd ühisjoont nende eriilmeliste luuletajate värssides, mis tõlgituna „Tühhja” kaante vahel pesitsevad, siis võiks see olla ehk põhjapanevus või ammendavus. Suur osa kogus leiduvatest ümberpandud luuletustest ütlevad ühe, ja peaaegu alati selle kõige tähtsama teema tilgatumaks, jättes küsimused: mida veel, millest veel kirjutada, on veel peale selle midagi?
„Poisikesest peast / olin kooli vastu. / Praegu aga olen / töötamise vastu,” kirjutab Mitsuhari luuletuse „Vastu” alguses (lk. 83). Nakagiri Masao (1919—1983) deklareerib luuletuses „sihuke saar”: „kuna kõigil on õigus ja mina eksin / siis mina hakkan hoopis armetuks laiskvorstiks” (lk. 68). Iwata Hiroshi (1932) loetleb palas „tundeline laul” kõike, mis talle meeldib ja mis talle ei meeldi: „ei meeldi ajalehe peatoimetaja / kes kell üksteist hommikul mu luulekogu lappab / ja ostmata raamatupoest väljudes / mingi joga valmis viskab / aga praeriis meeldib piripill ka meeldib juurdeehitus ei meeldi / ahvid ja sead meeldivad / sõrmed ka”. (Lk. 60.)
Saab sealt kuhugi edasi? „Tühhja” loodud petteilmas ei saa, ongi lõpp. Värsis „vahel” resümeerib Kruusa ise: „vahel ma tyesti    unustan unistada / ja lihtsalt elan edasi / midagi lootmatta / nii et elul pole vigagi” (lk. 57).
Kruusa tekstides — need on enamjaolt luuletused, sekka mõni miniatuur, mis tõlgetega vaheldumisi kulgevad — leidub kelmikaid ja vähemkelmikaid sõnamänge ja seda eesti luules mõnele meeldivat, mõnele ebameeldivat kaasaegset sotsiaalsust.
Sotsiaalne külg võtvat mõne arvamuse järgi luulelt kauakestmise lootuse. Ei tea, kas võtab, ja kui võtabki, mis tollest. Kruusa, see luuletaja-kodanik, räägib, et haigekassakaarti ei ole, ega tea, mida edasi teha, satub blogides surfates mingi ungari porno peale, kulgeb rattaga hooletult Valdeku ristmikule ja mõtleb, kas Eestis on juba piisavalt vastik, et jalga lasta.
On see ajalik sotsiaalsus või ajatu kujundiloome? Mida kriitik, nina punane või pigem sinine, siin kosta oskab?
Eespool mainitud Ishigaki Rin kirjutab luuletuses „Tsuetsuki kuru” (lk. 77): „Käisin Shinhûs Suwa järve lähistel / kaugetel sugulastel külas.” Vana, haige ja tumm naine, keda minategelane seal kohtab, laseb peeru ja luuletuse lõpuks ütleb Rin: „Seisin selge taeva all, / hoidsin nina kinni ja vastu pidasin suurele ja kaunile.” Oli nüüd Rin omas ajas sotsiaalne või mitte, ei evi vähimatki tähendust selle valguses, et üks Jaapanist kaugel Pääskülas pesitsev poeet pani selle toreda luuletuse aastaid hiljem väikese eesti rahva rõõmuks maakeelde ja värss kannab sama tunnet, mida võib tunda kuskil palju lähemal, kui seda on meile Tsuetsuki kuru.
Sõnamängudest, mis Kruusale kui üldse põneva keelekasutusega luuletajale nii armsad on, koorub üks miniatuuris „Libahunt” (lk. 8), mille minategelane teatab: „Ma libastusin ja kukkusin natuke auto vastu, nii et see huilgama hakkas…”
Kenakene lookene, toredakese puändikesega, nagu ka luuletuses, millest leiab kõige pesupesuehtsama Kruusa erikeelelise tulevärgi: „LAHKARDILE LASTAKSE VEEKENE PEALE / (ta oli ilmselt teinud kyrgukesele liiga    kogemata astudes ta varvukesele) / tähtsukesel on ninukene püsti ja sulekesed kohevil / ülbukene mängleb laiakest lehekest / julmukene näitleb naeratledes oma head südamekest / kalgukene tundleb kaasa” (lk. 53). Taas kenakene ja voolavakene.
„Tühhja” jätab hoolega keedetud ja marineeritud hoidise raamijaks selle, kelle nimi on kaanel otse pealkirja all. Autori õigus on alustada sissejuhatava luuletusega „üle keskea lävepaku”: „noorest peast / alatasa jooksin peaga / vastu müüri / praegu noorusajust / teile peatükke pakun” (lk. 5) ja autoril on õigus lõpetada väljajuhatava proosama palaga „Laagri—Viru keskus” (lk. 91), milles mantrana kordumas: „olen killustunud, pudenen laiali.”
Ometi oli paar lehekülge enne seda üks varasem lõpp, viimane tõlketeos „Tühhjas”, Miyazawa Kenji (1896—1933) võimas „*alla ei vannu ei vihmale” (lk. 89).
Kalju Kruusa „Tühhja”, kahe sisuga ja kahe lõpuga raamat läheb siinhetkel ja siinmail korda arvatavasti kahjuväärselt vähestele, aga kellele läheb, sellele läheb palju. „Tühhja” on ideaalne teos, millest inspiratsiooni ja jõudu ammutada. See laseb end tunda vajadusel andekamana ja võimalusel mannetumana. „Tühhja” paneb kaasa tundma ja paneb muhelema, tihke, rammus ja õnneoaga, mis leitav Kruusa luuletuse „*tegu on tundega” (lk. 13) järelmärkusest tavapärase dateeringu järel: „…toona ei osanud neid katkeid lõpetada, aga hiljem olen leidnud, et oskan nad lõpetamata jätta”. See on nirvaana, see on tõde, tahan öelda, endal nina punane.

Arvustus ilmus Loomingus 6/2011

teisipäev, juuli 19, 2011

Täiskasvanud “Positivus” kulges ladusalt vihmaladinaist hoolimata

YOAV
Vana hea indie-bändi James laulja Tim Booth ütles laupäeva õhtul sajuse Salacgriva mändide alla kogunenud arvukale publikule, et “Positivuse” festival on säilitanud siira-süütu olemise, mis briti suurtel muusikafestivalidel ammu kaduma läinud.
Boothiga võib nõustuda ja mitte nõustuda. Võrreldes esimese “Positivusega”, kus samuti James esines, on nüüdseks tublisti edasi liigutud.
Bände oli viiendal “Positivusel” rohkem kui varasematel, valik kirjum, reklaame-tulesid-vilesid ohtramalt ja rahvast niipalju, et laupäeva õhtuks oli festival esimest korda välja müüdud. Viimane fakt tundub suisa uskumatu, sest laotub ju festivaliala väga suurel maa-alal, kuhu peaksid kõik soovijad ära mahtuma, kuid võta näpust, isegi vabaõhufestival pole kummist ja kuskil 20 000 külastaja juures kipub piir ette tulema.
Lätlaste “Positivus” on seega igas mõttes täiskasvanud, kuid kas massilise populaarsuse saavutamine ennustab süütuse kadumist ja pigem gurmaanidele suunatud muusikaürituse muundumist peavoolu meelelahutuseks, kus olemata pole sind olemas, polegi nii lihtne öelda.
Muidugi toob ettevõtmise suur populaarsus kohale kõige kirevamat rahvast ja järjest enam neidki, kellele laval esinejad kuigivõrd korda ei lähe, teisalt hoiavad korraldajad kavaga ikka oma joont, tegemata nii-öelda masside maitsele järeleandmisi. Oma joone ajamine võib seega tuua palju enam tulu, sest säilitad nõnda vanade fännide poolehoiu, samal ajal kui uusi võidad.
Vanu fänne köidab Baltimaade, ehk suisa Põhjamaade nii sisult kui välimuselt suurim muusikafestival jätkuvalt ning uusi, nagu publikunumbrid näitavad, võidab niisama edukalt juurde.

Eestlaste lipp sõnumiga "Please don't steal our fish!"
Siin ja seal
Salacgriva ehk maakeeli Salatsi asub Eesti piirist vähem kui paarikümne kilomeetri kaugusel ja Pärnust mööda maanteed on sinna 80 kilomeetrit, isegi vähem. Kohale saab muidugi autoga, tänavu sõitsid Tallinnast eribussidki, kuid mõnus on suvepealinnast sinna sõita jalgrattaga mööda romantilist rannateed läbi Uulu, Võiste, Häädemeeste, Kabli ja Ikla. Soovitan tuleval aastal proovida, ilus teekond ja festivali teisel päeval saab rattaga Salatsi-lähedasest peopaigast kesklinna ja tagasi palju kiiremini ning mugavamalt.
Melu ja elu, mis “Positivusega” kaasas käib, paistab suuremgi kui festival ise. Juba reede pärastlõunaks, kui esimesed bändid alles soundcheck’i tegid, oli ametlik telkla rahvast täis, õlu, viski ja muu kraam voolas ojadena, käis tants, trall ja laul, mis vältas katkematult pühapäeva päevani välja.
Telgiplatsihäältena domineeris muidugi läti keel, kuid sellele ei jäänud palju alla eesti ja vene keelgi. Lõunanaabreid viibis festivalil muidugi kõige enam, mistõttu sobib telklas ööbimine keeleõppeks – terve öö kuuled läbi õrna une läti keelt ja hommikul hakkad sellest juba vähehaaval aru saama.
Kuigi telgialale, kus leidus piisavalt söögi- ja joogimüügipunkte, pääses ainult koos festivali käepaelaga, võib oletada, et leidus neidki, kes päris platsile vaid põgusalt, kui üldse jõudsid. Aga, jah, muusika pealavalt kostus telklasse kenasti ja kaasa võetud naps ju odavam kui festivali ametlikud joogid. Käidud ja nähtud küll.
Kui selliseid parkla või telkla päriselanikke ka oli, veetis suurem osa kohaletulnutest aega loomulikult põhiplatsil, mis oli tõepoolest suur ja lai, mahutades viis lava, pirakat katusealust söögiplatsi ning reklaamatraktsioonide ala.
Muusika oli küll festivali mõte ja eesmärk, kuid selle kõrval, lastes artistidel taustal pilli mängida, sai mööda seinu ronida, osavusmänge mängida, ühes või teises puhkealas vedelda, pokkerikoolis osaleda, metsa all õlut juua, rannas tantsida või ujuda või mida iganes teha. Ainuüksi kogu ala rahulik läbijalutamine võttis tubli tund aega.
Hoolimata väga suurtest publikunumbritest, jäid kokkutulnud ikka niisama sõbralikuks ja meeleolukaks kui varasematel aastatel. Ehk oli keskmine vanus veidi noorem ja keskmine joove veidi kõrgem kui seni, kuid polnud lugu ei esimesest ega teisest. Pealegi kostitas taevas festivali hootiste hoovihma hoovustega ja suurema niiske jahedustunde leevendamiseks passib ikka üks Riia balsam nagu valatult.
“Positivus” pakkus hoolimata kohatistest ebamugavustest, nagu vihm ja puhutised ülipikad järjekorrad, ühtekokku tõepoolest vaid positiivseid elamusi, isegi kui ei leidnud seal esinenud bändide seast ühtegi personaalset suurlemmikut või said külma kontidesse ja nina nohusse. Kõik see elu ja melu aitab väga hästi argipäevast välja lülitada ja kodumuredki unustada. Puhas teraapia seega.

Harilik chill.
 Ja lava peal
“Positivus” oli, on ja jääb eelkõige muusikafestivaliks, millel tugevaid ja kaasaegseid popi, roki ja elektroonika esinejaid kahe kontserdipäeva peale rohkem, kui neid Eestis aasta jooksul käib.
Neist adekvaatse kokkuvõtte tegemine on paraku võimatu, sest üks ja teine vaatamis- ja kuulamisväärne artist võivad ühel ajal esineda ning pooleks või enamaks tükiks ei suuda keegi end rebida. Ühe artisti ühe kontserdi jälgimine ja hindamine on sellega võrreldes tühi-tähi.
Sellise mastaabi ja tihedusega festivali nägemisel ja mäletamisel kehtib Tiit Piibelehe tarkusesõna, kes “Pisuhänna” arvustajate kohta ütles, et nood on kõik endale oma “Pisuhänna” loonud ja arvustavad nüüd seda. “Positivus” eksisteerib samamoodi iga inimese jaoks hoopis erinevalt. Kelle jaoks on see eelkõige tugevate DJde paraad, kelle jaoks ühele suurele lemmikule kaasa elamine, kelle jaoks väikestest fragmentidest kujunev kollaaž nii paljudest bändidest, et aju kuuldekeskuses hakkab mängima üheaegne mikstuur neist kõigist.
Nimekate esinejate hulk oli “Positivusel” märkimisväärne, alates reedesest Hurtsist ja Editorsist, lõpetades laupäevaste Mark Ronsoni, Jamesi ja Röyksoppiga. Neist ehk Hurts ja Editors, kui nüüd väga isiklikust seisukohast kõnelda, jäid veidi kõhetuks.
Hurts oli laval seitsmeliikmelise ansamblina, kuid mõjus emotsioonitu ja liialt reserveerituna. Stiil tahtis olla väljapeetud, aga ei vedanud välja, sest öelda on neil kahjuks vähe. Ilusaid ülikondi võib poes vaadata.
Editorsil oli pauerit küll, kuid nemadki jäid veidi kaugeks ja eemalolevaks. Tekkis ähmane paralleel läinudaastase Muse’i laiviga sealsamas, kuid võrdlus lõppes Editorsi kahjuks.
Kui Hurtsi ja Editorsi suhe ja suhtlus publikuga jäi pigem tagasihoidlikuks, siis järgmise päeva esinejad kompenseerisid selle kuhjaga.
Võrratud, korralikud ja siirad laivid andsid kõik pealava esinejad, nii King Charles, OK Go, Mark Ronson & Business INTL, James kui Röyksopp. OK Go ajas rahva pöördesse, Mark Ronson pakatas energiast, James tõi vanadel indie-meestel pisara silma.
Isiklikuks lemmikuks ja meeldivaks avastuseks kujunes selleaastaselt festivalilt Mark Ronson, kes sooloprojektina esineb nime Mark Ronson & Business INTL all. Ronson, kes vähe sellest, et on mingi ajakirja poolt Ühendkuningriikide stiilsemaks meheks valitud, on suurepärane produtsent ja muusik, suutis anda tehniliselt täiusliku, sisuka etteaste nii üksinda DJ-puldis kui koos bändiga. Energiat sadas lavalt saali ja päike tuli välja.
Teine artist, kes väga värske ja mõnusa mulje jättis ja kellest varem kuulnud ei olnud, oli laulja-helilooja YOAV, kes avas pealava reedel. YOAV, kes tänu ülesastumisele koos läti megastaariga Brainstorm on lõunanaabrite seas juba üsna kuulus, täitis lava üksinda naturaalkitarri mängides, abiks elektroonika ja liitrine viin. Taas väga siiras, mõnus ja ümbrusesse sobiv esinemine algusest lõpuni.
Ega mingeid apsakaid kokkuvõttes olnudki, kui ehk Hurtsi alguse venimine välja arvata. Bändid hinnaalandust ei teinud ja publik võttis äärmiselt soojalt vastu kõik esinejad, oli nende muusika südamelähedane või mitte. Ilmselt selles kõiges avaldubki see süütus, millele viitas Tim Booth ja mis “Positivuselt” sugugi kadunud pole.

Mina telgis väiksel puhkel
Artikkel ilmus algselt ajalehes Pärnu Postimees.

teisipäev, juuli 05, 2011

Uue liiklusseaduse lisasätted


Uuest liiklusseadusest on palju juttu olnud ning jagatud on selgitusi autojuhtidele, jalakäijatele, rollerisõitjatele, jalgratturitele ja kõigile teistele, kuid teatud osa lisasätteid ja seadusi, mis uue liiklusseadusega kaasnesid, on seni jäänud avaldamata. Parandan selle vea alljärgnevalt.

Vaheri aksioom
Mul on kiire.
Ansipi direktiiv
Keerake paremale.
Mikseri juhis
Keerake vasakule.
Savisaare ukaas
Keerake neile.
Remarque’i ülistus
ARK de triomphe.
Švejki ennustus
Valitsus, kes muudab liiklusseadust, ei püsi kaua.
Pehki jalakäijate seadus
Tuigu, kui tuled.
Tsahkna tsirkulaar
Joome karskeks. (Kajar Pruuli sõnastus)
EMHI prognoos
Ilma aegu liiklete.
Riho suunis
Sõida mööda!
Rahvusvahelise keeleilukomisjoni täiendus Riho suunisele
Sõida tasa üle silla.
Kutseri säuts
IRLi ja Reformierakonna valitsuse kärpekirves on laastanud Eesti liiklust.
Tantsupeoliste ühisavaldus
Hoidke oigele, hoidke vasembale.
Hirvo surve
Minge üles mägedele.
Karlssoni manitsus
Rahu, ainult rahu.
Realistlik maanteeseadus
Nad on sul jalus.
Realistliku maanteeseaduse laiend
Kui nad pole sul jalus, siis sõidad sa vales suunas.
Realistliku maanteeseaduse laiendi laiend
Sa ei saa suunda muuta, sest nad on sul jalus.
Teetööde jäävuse seadus
Remont ei alga ega lõppe, vaid kandub ühest teeosast teise.
Platonistlik kiiruskaameratõestus
Ei ole võimalik kujutleda seda, mida olemas pole. Kiiruskaamerat saab kujutleda, järelikult ta eksisteerib.
Contra värss-sedastus
Liiklus on nii imeline: suvel lihtne, talvel libe.
Aaviksoo järeldus
Sambast oli kasu.
Optimisti postulaat
Kõik ei puhu.
Pessimisti postulaat
Mina puhun alati.
Ilvese kokkuvõte
Me oleme läbinud pika tee.
Piilupardi tähelepanek
Rattad teevad ra-ta-ta.
Kivimägi aksioom
Millega tahan, sellega sõidan.
Roosaare vastus Kivimägi aksioomile
Ei ole päris nii, et sõidan, millega tahan.
Kivimägi vastus Roosaarele
On ikka küll.
Roosaare vastus Kivimägi vastusele
Ma siiski ei arva nii.
Kivimägi konklusioon
See pressikonverents on lõppenud.
Von Zillerguti selgitus
Kas te teate, härrased, mis on auto? Auto on neljarattaline mootorsõiduk, mis sõidab sõiduteel. Jah, sõiduteel. Kas te teate, härrased, mis on sõidutee?
Füüsikute protest
Pikivahe ei ole mõõdetav.
Astronoomide täiendus füüsikute protestile
Pikivahe on lõputu ja paisub pidevalt.
Einsteini esimene täiendus füüsikute protestile
Pikivahe koosneb nii ajast kui kolmemõõtmelisest ruumist.
Einsteini teine täiendus füüsikute protestile
Teatud tingimustel on pikivahe kõver.
Eisensteini vastus järelepärimisele füüsikute protesti asjus
Ma ei tea, helistage Einsteinile!
Keeleinspektsiooni näide möödasõidumanöövri tähenduse juurde
Manööverdan. Sanööverdad.
Uhhudžanski repliik
Sõidate? Eks me näe.
Zenoni paradoks
Sõitev auto ei sõida.
Taevase rahu seadus
Ilma liiklejateta valitseks tänavatel rahu.
Vane sõna
Aga tee ei lõppe, otsa sõit ei saa.
Pirita järjepidevuse seadus
UUT liiklusseadust ei ole olemas.

Lugu ilmus ajalehes Pärnu Postimees.

esmaspäev, juuli 04, 2011

Lykke Li “Wounded Rhymes”


Esinejanime Lykke Li all peitub veerandsaja aasta vanune rootsi neiu täisnimega Li Lykke Timotej Zachrisson, kes on ühtmoodi osav nii laulma kui laule kirjutama.
Õrnast east hoolimata on Lykke Li jõudnud üllitada kaks kauamängivat, millest esimene, “Youth Novels”, nägi ilmavalgust 2008. aastal ja teine, kõnealune “Wounded Rhymes”, tänavu.

Tark entsüklopeedia kõneleb, et Lykke Li loodavat ja esitatavat muusikat iseloomustavad popi, indie rock’i ja elektroonilise muusika elementide kooslus ja kõiksugu süntesaatorite ja keel- ning puhkpillide kasutamine. Eks ta nii ongi.

“Wounded Rhymes” on loomulikult ingliskeelne, sest kes seda rootsikeelset jauramist ikka viitsiks kuulata ja, nagu ikka rootsimaised tippartistid, suudab Lykke Li võõrkeeles laulda vähimagi aktsendita ja ülimalt orgaaniliselt.

Üldse oskavad skandinaavia artistid ilusamas inglises häälida kui nende eesti kolleegid, kellest vaid üksikud päris inglise puitu ei pane, kuid eks leidub vastupidiseidki näited. Näituseks Mihkel Raud laulis Mr. Lawrence’i päevil harvaesinevalt heas inglise keeles.

Skandinaavia uue laine artistid, kes kodumaalt suutnud välja murda, on omal moel kõik põnevad ja kuulamisväärsed. Sama käib Lykke Li kohta. Tema lugudes on tunnet, puhast kõla, ilusaid meloodiaid, saatjaks maitsekas elektrooniline ja/või naturaalne taust.

Kuskiltpidi tekib tema popimates-elektroonilisematest lugudest seos ülikõva bändi Morcheebaga, lauludes “I Follow Rivers” ja “Love Out Of Lust” näiteks.

Naturaalses folkballaadis kummitab seevastu Johnny Cashi vaim. Kõikvõimalikke mõjutusi, alates Doorsist, Pet Shop Boysist ehk Dead Can Dance'ist lõpetades Röysoppiga, kellega Lykke Li koostöödki teinud, võib leida niipalju, kui muusikalist haridustausta on. Kummatigi keedab Lykke Li kõik meeldivaks, sümpaatseks ja sügavaks kogemuseks.

Igal juhul hea plaat, mis tekitab tahtmise naist laivis kuulda. Ülihästi sobiks ta lõõrima Kilingi-Nõmme “Schillingule” või Salacgriva “Positivusele”, kui lähematest kõnelda. Sel aastal Lykke oma muusikat neis paigus meie kõrva ei lükka, aga ehk tuleval aastal. Röysopp esineb juulikuisel “Positivusel” Salatsis küll. Väga abiks.

Loo algne kontekst 24tundi.ee