Reede, jaanuar 30, 2009

väike lugu mu kassist. lõpuosa


Kohtumiseni!

Ühel ööl nägi Piisu unes, et ta ei suutnud ühtegi oma sõpra üles leida. Ta luusis tasandikul, kuid indiaanlaste lõke oli kustunud. Ta ronis suure mäe tippu, kuid Iirt polnud näha sealtki.
Ta hüüdis Vuntsidega Tibu, kuid sa vastuseks vaikuse. Ta piilus aknast välja, kuid polnud seal ei Tihast ega tema venda Pugu, vaid rasvapall kõlkus rahulikult tuules. Seal, kus ikka Naabri-Mustu teda pilguga otsis, oli asfaldil porilomp, milles peegeldusid pilved.
Piisu kõndis läbi kõik tuttavad kohad, proovis jooksmisega Jänet kohale meelitada ja hiilis džunglis, lootes kohata mõnd leemurit või möiraahvi, kasvõi püütonit. Kuid ikka ei midagi.
“Kus nad kõik on? Kas see on mingi nali?” küsis Piisu isekeskis, kuid ei osanud vastust leida.
Piisu oli nõnda juba pikka aega oma sõpru, kellest ta iga hetkega järjest enam puudust tundis, otsinud, kuni oli kurb ja väsinud.
Nii läkski Piisu oma unenäos magama.
Ja nägi und.
Selles unenäos olid kõik kohal. Vuntsidega Tibu viskas nalja, Iir seletas Tihasele targalt, kuidas Põhjanabale lennata, Mustu istus akna all ja silus vurre, Jäne K harjutas kõrgele hüppamist, džunglis ajasid leemurid üksteist taga ja härra Silm ahmis sõrmkübarast pasteeti.
“Oi kui hea on mul teid näha,” hüüdis Piisu ja tõttas sõprade juurde. “Ma nägin nii hirmsat und, et teid ei olnudki kuskil. Ma otsisin ja otsisin, aga kõik oli nii tühi ja kurb.” Piisu sõbrad jäid kõik teda ainiti vaatama.
Iir astus oma karvase ja veidikene siiski suurema kaaslase juurde: “Piisu, kullake, me ju elamegi sinu unenägudes. Ja sina elad meie unenägudes.”
“Aga kui nii, mis saab, kui ma üles ärkan,” uuris Piisu kohkunult.
“Siis me jääme sind siia ootama ja me kohtume alati, kui sa meid näha tahad. Ja usu, sa oled meie seltsi alati oodatud. Kui sa meid ühel päeval ei näe ja meie sind ei näe, siis me teame ikka, et tegelikult oled sa olemas, igal juhul olemas meie unenägudes.”
“Ja teie minu unenägudes,” lisas Piisu ning hakkas oma magamisaseme poole astuma.
“Kohtumiseni, Piisu,” hüüdsid Iir ja Tibu ja Jäne K, Tihane ja Pugu, härra Silm, indiaanlased ja kõik leemurid ja möiraahvid.
Piisu ärkas sel hommikul korraga kahest unest. Ta vaatas toas ringi, nägi Iirt külmkapi kõrval ja kühmus vaip andis tunnistust, et selle all on Jäne K. Piisu märkas, et Vuntsidega Tibu on diivani alla veerenud. Indiaanlased ja härra Silm lebasid savipotis ning tihased säutsusid linnumajas.
Piisu hüppas aknalauale, pööras näo vastu päikest ja sosistas: “Kohtumiseni!”


* LÕPP *

Teisipäev, jaanuar 27, 2009

väike lugu mu kassist 7. osa


Indiaanlased

Ühel ööl, kui kõik teised magasid, nägi Piisu tasandikul põlevat tulukest. Piisu seadis sammud sinnapoole ja lähemale jõudes avanes tema pilgu ees tilluke lõke. Tule ümber istus kaks tegelast, mõlemal uhked suled peas.
“Istu, Piisu, meie tule valgele,” ütles üks neist. Parempoolne, kui Piisu istekohast vaadata. Vasakpoolne noogutas nõustuvalt.
Piisu istus.
“Krõmpsi, Piisu, meie rahukõrsikut,” sõnas parempoolne. Vasakpoolne noogutas taas ja ütles: “Aga ainult pool krõmpsi.”
Piisule ulatati kõrsik ja ta võttis viisakalt pool krõmpsi.
“Vabandust, aga kuidas te mu nime teate? Mina teid küll ei tunne,” lausus Piisu kui oli oma pool krõmpsi kõrsikut alla neelanud.
“Meie, Piisu, valdame iidset tarkust,” lausus parempoolne ning vaatas salapärasel ilmel taeva poole. Vasakpoolne noogutas, nagu tema komme näis olevat ja lisas vaiksel, nii et keegi ei kuulnud: “Me valdame iidset tarkust, millises sahtlis sa oma passi hoiad.”
“Jaa,” ütles Piisu tunnustavalt. “Põnev. Aga kes te ikka olete?”
“Sinu uudishimu, Piisu, teeb sinust kassi,” teatas vasakpoolne, endal pilk ikka taevasse suunatud. Parempoolne loomulikult jälle noogutas ja nägi tark välja.
Piisu ei osanud selle peale midagi kosta ja suunas ka pilgu taevasse. Täitsa salapärane tunne tuli talle endalegi peale ja, mis veelgi tähtsam, lõkketuli soojendas sel moel kenasti ta kurgualust.
Vasakpoolne jätkas: “Meie, Piisu, oleme indiaanlased. Kunagi ulatus meie maa üle kogu selle lagendiku punasest pehmikust suure riidemäeni. Kuid siis, Piisu, tuli kahvatu hiigelhari ja ajas meid meie maalt välja. Mind hüütakse See-Kes-Ennast-Tähtsaks-Teeb. Minu kõrval on minu õde, keda tuntakse kui…”
“Ära ütle,” katkestas teda Piisu. “Ma arvasin juba ära. Tema nimi on kindlasti See-Kes-Targalt-Noogutab.”
“Sinu tarkus, Piisu, teeb sulle talveks käpikud,” sõnas See-Kes-Ennast-Tähtsaks-Teeb. “Krõmpsi veel kõrsikut.”
“Aitäh,” ütles Piisu ja võttis viisakalt pool krõmpsu.
“Sinu tagasihoidlikkus, Piisu, teeb sulle sünnipäevaks kooki.”
Indiaanlased olid küll omamoodi huvitavad, aga et oli sügav öö, leidis Piisu, et arukas oleks See-Kes-Ennast-Tähtsaks-Teeb ja See-Kes-Targalt-Noogutab oma lõkke juurde unistama jätta ja ise magama suunduda.
Nii ta indiaanlastele ütles ja See-Kes-Ennast-Tähtsaks-Teeb soovitas oma õel Piisut saatma minna. Ise jäi ta lõkke äärde tähti vaatama ja kõrsikut krõmpsima.
Kui Piisu ja See-Kes-Targalt-Noogutab lõkkest kaugemale olid jõudnud küsis Piisu indiaanlaselt, et kas neil kahju pole, et neile kuulunud suurest maast ilma jäid.
“Ah, mis, ole nüüd. Meil polnud selle maaga midagi peale hakata ja ega me õiged indiaanlased tegelikult olegi. Suled saime viirpapagoilt ja kõrsikud tõi meile vanaema külakostiks. Vennale meeldib lihtsalt salapärane olla ja ma olen talle lihtsalt seltsiks. Nii oleme me omamoodi ja kõigi teiste arvates hiiglama põnevad,” vadistas See-Kes-Targalt-Noogutab ootamatult hoogsalt.
“Aa,” venitas Piisu. “Tähendab kui keegi paistab väga-väga salapärane, siis võib-olla ta tegelikult seda polegi, vaid ainult mängib.”
See-Kes-Targalt-Noogutab noogutas targalt.

Reede, jaanuar 23, 2009

väike lugu mu kassist 6. osa


Suurem ja karvasem

Piisu ja Iir said esimest korda kokku nurga peal, suure mäe vahetus läheduses.
“Nii, hiir, nüüd läheb andmiseks,” ütles Piisu kui Iirt nägi.
“Mida sa mulle annad?” küsis Iir vastu.
“Seda, mis hiir saama peab. Ikka käpakratti ja hambakrõmpsu,” sõnas Piisu ja limpsas keelt.
“Aga ma pole ju hiir,” sõnas Iir. “Ma olen Iir.”
“Mis seal vahet, sa oled väike ja sa oled karvane. Mina olen suurem ja mina olen karvasem. Mina püüan sind ja sina paned eest minema, aga ma saan su niikuinii kätte.”
“Tea midagi, ega kõik, mis sa näed pole veel tõde,” ütles Iir. “Kõigepealt, kui sa arvad, et oled minust karvasem, siis tuleb seda tõestada.”
“Kuidas,” ei mõistnud Piisu.
“Eks loeme üle, kellel rohkem karvu on,” sõnas Iir.
“Mina alustan!” hüüdis Piisu ja hakkas oma karvakesi üle lugema. Oli juba pikalt lugenud, kuid ikka polnud kõik kokku loetud ja silmad olid juba täitsa väsinud.
“Palju on?” küsis Iir. “Palju, väga palju,” sõnas Piisu.
Iirele vastus sobis ning soovitas Piisul nüüd tema karvad üle lugeda. Piisu juba alustas, natuke luges, aga siis ei võtnud silmad küll enam midagi kinni. “Oeh, sul on ka palju karvu. Väga palju,” ütles Piisu väsinult.
“No näed, oleme ühekarvased,” teatas Iir võidukalt.
Piisul jäi üle ainult nõustuda, kuid siis teatas ta võidukalt, et suurem on ta Iirest küll. Iir muidugi vaidles vastu ja nõudis vahekohtunikku, kelleks kutsuti ühiselt härra Silm.
Härra Silm oli väga väga väike. Ta oli kohe päris pisike.
“Kumb, härra Silm, on meist suurem,” uuris Piisu vahekohtunikult.
“Vaatame, vaatame, mõõdame, mõõdame,” vastas härra Silm. Ta piidles kõigepealt Piisut alt üles ja siis Iirt, samuti alt üles.
“Nüüd on mõõdetud, nüüd on vaadatud,” teatas härra Silm pidulikult. “Minu hinnangul on Piisu suur ja Iir on suur.”
“Aga kumb on suurem,” ei jäänud Piisu rahule.
“Kui oled nii väike kui mina, siis on kõik suured suured, aga teie jaoks on kõik väiksed väiksed,” ütles härra Silm ja hakkas kohvreid pakkima. Kohvrid olid tal aga nii pisikesed, et Piisu ja Iir neid ei näinudki.
“Nii, Piisu, nüüd sa näed, et me oleme ühesuurused ja ühekarvased,” lausus Iir.
“Mina olen siis sama suur kui Iir ja sama karvane kui Iir,” mõlgutas Piisu mõtteid. “Aga ei ole ju. Ei, üldse ei paista niimoodi.”
“Ikka juurdled selle üle, jah,” sõnas Iir, kes oleks nagu Piisu mõtteid lugenud. Piisu noogutas.
“Hea küll, ma räägin sulle, kuidas tegelikult on. Tegelikult on nii, et me oleme ju sõbrad. Oleme?” “Oleme.”
“Ja see seletabki kõik ära. Kui me oleme sõbrad, siis ei loe, kumb meist on tegelikult suurem ja tegelikult karvasem. Sina oled kehalt suurem, aga mina olen suurema jutuga. Karvu on meil aga ühepalju nii palju kui meil kahe peale kokku on, sest kui meil külm hakkab, soojendame me oma kasukatega üksteist. Lõpuks on meie suur ja karvane sõprus on kõige tähtsam. Oled nõus?”
“Igal juhul,” teatas Piisu rõõmsalt ja siis läksid nad Iirega kahekesi pasteeti sööma. Iir sõi pool karbitäit ja Piisu sõi pool karbitäit. “Aga härra Silmast oleme ikka suuremad,” teatas Piisu ja Iir nõustus: “Otse loomulikult!”
Muuseas, härra Silm ei tulnud pasteeti sööma sellepärast, et oli tolmuimejasse ekskursioonile sõitnud.

Teisipäev, jaanuar 20, 2009

väike lugu mu kassist 5. osa


Käpatunne

Piisu ronis köie äärde ja seadis end trikiks valmis. Siin üleval ei tundunud köiel kõndimine sugugi nii kerge kui alt vaadatuna. Piisu seisis ja parema käpp hakkas vaikselt värisema. “Uuh. Päris peenike teine,” ohkas arg Piisu vaikselt.
Piisu võttis kogu oma julguse kokku, aga sellest jäi ikka veidi väheks. Ühe käpa sai nööri peale, ülejäänud kolm jättis kindlale pinnale. Nagu sellest veel ei piisaks, sõlmis Piisu saba toetusposti külge.
“Nii, rahu nüüd, see pole üldse keeruline,” mõtles Piisu, kuid edasi ei liikunud, vaid piidles üksisilmi peenikest nööri, mille teine ots kaugusse kadus. Pilt tundus ikka hirmutavam.
Piisu pole siiski nende killast, kes ette võetud asja pooleli jätaks. Piisu juurdles natuke ja jõudis siis järeldusele, et kui ta midagi hirmsat ei näe, siis pole tal ka midagi karta.
Mõeldud-tehtud. Piisu sõlmis saba posti küljest lahti ja sidus musta paela silmadele, et köit ega kõrgust näha poleks.
Siis tegi ta esimese sammu.
Peatus.
Siis tegi teise sammu, siis veidi julgemalt kolmanda ja siis neljanda. Siis juba astus Piisu uljalt ja sirgelt mööda köit. Piisul, kes polnudki enam arg Piisu, olid küll silmad kinni, aga käpatunne oli nii tugev, et see ei lasknud tal teelt kõrvale, ehk siis köiest mööda astuda.
Piisu jõudis köie lõppu, hüppas kindlale alusele ning võttis paela silmilt. “Vaaaaauuuu!” kurises ta, kui nägi, millise tee oli pimesi silmi läbi kõndinud. Ega nüüd muud kui ilma paelata proovida. Piisu oli käpatunde meelde jätnud ja kõndis nagu silk mööda nööri, saba püsti, kõrvad kikkis. Silgul muidugi saba püsti ega kõrvad kikki ei käi, aga mis siis.
Teinud köiele ringi peale, jõudis Piisu arusaamisele, et hirm on võidetud. Alguses on ikka raske, aga pärast läheb nagu ludinal.
Õhtuks suutis Piisu köiel juba jooksujalu ühest otsast teise plagada ja kui Pererahvas poleks pesuresti kokku pannud, jookseks Piisu sellel veel praegugi. Käpatunne on üks kasulik asi.

Reede, jaanuar 16, 2009

väike lugu mu kassist 4. osa


Võidujooks

Jäne K ja Piisu läksid vaidlema, kumb neist kahest kiirem on. Kumbki ei tahtnud järele anda ja väitis, et võrreldes temaga, on teine sama aeglane kui tigu. Iir, tarkpea, nagu ta on, pani ette, et korraldagu Piisu ja Jäne K võistlus. Kes esimesena raja läbib, ongi kiirem.
Piisule ja Jänele tundus mõte mõistlik ning leppisid kokku, et kohtuvad järgmisel päeval stardijoonel. Iir kutsuti kohtunikuks. Mõlemad suundusid tulevaks võistluseks ettevalmistusi tegema ja treenima.
Piisu harjutas lippamist, lidumist, plagamist ja putkamist.
Jäne K trennis kargamist, kalpsamist, hilpsamist ja holpsamist.
Kokkulepitud ajal tulid Piisu ja Jäne K kokku lepitud paika. Kõik nende sõbrad olid neile kaasa elama tulnud. Ühed hoidsid pöialt Piisule ja Jänele, teised jälle Jänele ja Piisule.
Iir kutsus võistlejad stardijoonele: “Niisiis, täna toimub siin suur võidujooks. Kes selle võidab, tunnistatakse kõige kiiremaks.”
“Aunimi võiks ka olla. Näiteks gepard,” ütles Piisu end stardivalmis seades Jänele.
“Käpard?” küsis Jäne K.
“Mkm. Gepard,” vastas Piisu.
"Selge," pobises Jäne.
“Vaikust!” hüüdis Iir. “Tähelepanu! Valmis olla! Läks!”
Piisu ja Jäne K panid täie hooga minema. Piisu lippas natuke eespool ja Jäne kargas taga. Vahepeal seis jälle muutus ja siis kalpsas Jäne esirinnas, Piisu lidumas seevastu tema järel.
Nii Piisu plagas ja putkas ning Jäne hilpsas ja holpsas, kuidas jalad võtsid. Pealtvaatajad sotti ei saanudki, kumb juhib, sest kiirus oli juba nii suureks kasvanud.
Finiš juba paistis. Piisu pani viimase välja, tagumised jalad hakkasid esimestest juba mööda minema. Jäne K ei vandunud alla, vaid hüppas nii hoogsalt, et sabatutt puudutas kukalt.
“Finiš!” hüüdis Iir.
Piisu ja Jäne K olid mõlemad sirakil maas. “Kumb võitis,” küsisid nad hingeldades nagu ühest suust.
“Paistab, et jäite täpselt viiki,” sõnas Iir.
“Aga nüüd me ju ei saanudki teada, kumb meist kiirem on ja me hakkame jälle vaidlema,” kurtsid mõlemad väsinud sportlased.
“Kuidas ei saanud teada?” imestas Iir. “Kõik on ju selge. Jäne, kes kogu tee hüppas, on kõige kiirem hüppaja. Piisu, kes kogu tee jooksis, on kõige kiirem jooksja.”
Piisu ja Jäne K tundusid kohtunik Iire otsusega rahul olevat, kuid üks asi oli Piisul veel hingel: “Kuidas aunimega jääb? Kes on gepard?”
“Mina olen gepard!” hüüdis Gepard publiku seast ja lehvitas lipukesega.

Teisipäev, jaanuar 13, 2009

väike lugu mu kassist 3. osa


Vahva vunts

Piisu hüppas hooga uisuväljakule, aga hoog oli nii suur sees, et libises väljakult välja. “Ha-Ha,” naeris Vuntsidega Tibu. “Sa, Piisu, oled nagu lehm libedal jääl!”
Piisu proovis uuesti, aga seekord suutis ta veel suurema hooga libedale karata, et külg keeras ette ja siis täitsa tagurpidi ta uisuplatsilt välja sõitiski. Vuntsidega Tibul muidugi lõbu laialt. Piisule sellest piisas, ta võttis uisud jalast ja vantsis minema.
Vuntsidega Tibu passis mõne aja liuvälja ääres, aga et keegi teine enam uisutama ei tulnud, hakkas tal igav ning võttis suuna aknalauale. Akna taga näksis Tihane teri.
“Tihane, tihane, ära ole vihane, aga ma ei saa aru, miks sa nii rasvane oled,” hüüdis Tibu linnule. Tihane ei teinud teda märkamagi, vaid hakkas hoopis rasvapalli külge jalgadega kinni ja asus maiustama. Vuntsidega Tibu ei jätnud jonni: “Kuule, Tihane, sa oled oma vennaga täitsa ühte nägu.”
“Mis moodi?” ei pidanu Tihane vastu. “Mu vend elab Koongas ja sina küll ei tea, milline ta välja näeb.”
“Kas see polegi su vend, kellel sa seljas ratsutad? No näed, oh mind, ei ole jah, see ju rasvapall. Mina vaatasin, et sinu kaksikvend, olete nii ühtemoodi,” vangutas Tibu pead, endal kaval muie suunurgas. Tihane lendas selle peale solvunult minema, Vuntsidega Tibu jäi temast aknalauale laginal naerma.
Siis märkas Vuntsidega Tibu toas sebivat Iirt.
“Iir, kuule, Iir, kas sa juustu tahad?” hüüdis Vuntsidega Tibu.
“Ega ära ei ütleks,” sõnas Iir.
“Mine siis Kuu peale,” vastas Tibu ja hakkas nõnda suure häälega naerma, et kukkus aknalaualt maha. Iir vaatas maas naerus vähkrevat Tibu. Piisugi tuli Iire juurde ja piidles itsitajat tema selja tagant.
“Kuule, Tibu, miks sa kõiki narrid?” küsis Iir.
“Jah, mind narrisid samuti, kui ma liuväljalt välja libisesin. Ma pole lihtsalt veel uisutama õppinud, aga küll ma jõuan,” lisas Piisu.
Vuntsidega Tibu pühkis silmast naerupisarad ja muutus tõsiseks. “Ah, et mina narrin teid, kuid mis näoga te ise mind kogu aeg vaatate. Sina, Iir ja sina, Piisu, Tihane takkaotsa ja härra Silmast üldse rääkimata – tema vaatab mind nagu üks suur silm. Olen jah tibu ja mul on jah mustad vuntsid. Mis siis?” ütles Vuntsidega Tibu sõjakalt.
“Aga, Tibu, mis siis sellest, et sul vuntsid on. Meie sind küll sellepärast ei narri, isegi mitte omavahel olles. Vaatame sind hoopis sellepärast, et meie arvates oled sa lihtsalt vahva vunts,” sõnas Iir.
“Päriselt või?” uuris Vuntsidega Tibu.
“Muidugi,” kinnitas Iir ja Piisu tema kõrval noogutas ja ütles: “Aga narrimine küll kena pole.”
Vuntsidega Tibu mõtles hetke ning sõnas siis: “Andke andeks!” ning üle korteri võttis võimust piinlik vaikus.
Selle vaikuse saatel lendas kaks lindu akna taha pekikera näkitsema – need olid Tihane ja tema vend Tihane, hüüdnimega Pugu, Koongast.
“Näe, kolmikud,” ütles Vuntsidega Tibu Piisule ja Iirele. Piisu, Tibu ja Iir pahvatasid naerma ning nendega liitusid kohe tihasedki.
Narrimine muidugi ilus pole, aga nalja peab ka saama.

Reede, jaanuar 09, 2009

väike lugu mu kassist 2. osa


Kohtumine

Piisu saatis Naabri-Mustule kirja: “Tule mulle homme külla. Olen akna peal.” Mustu tuligi järgmisel päeval akna alla. Istus maha ja hüüdis Piisut. “Ma siin, ma siin,” hüüdis Piisu vastu. Mustu kuulis küll hüüdmist, aga ei näinud kedagi.
Mustu läks koju tagasi ja mõtles, et ilmselt oli Piisul asjatoimetusi, et ei saanud aknale tulla, vastu hüüdis aga Tihane, kes ju tuntud häälte järgi tegija.
Piisu oli samal ajal imestunud, miks Mustu tema hüüetele ei vastanud, aga siis tuli Mustult kiri: “Tulen homme öösel. Ole akna peal!”
Piisu läkski öösel akna peale. Vaatas hoolikalt ringi, aga Mustut ei kuskil. “Mustu, uu!” hüüdis Piisu ja kuulis vastuseks: “Ma siin, ma siin!” Piisu vaatas veel hoolikamalt, aga Mustut ikka ei näinud.
Piisu teadis samuti, et Tihane hästi hääli järgi teeb ja otsustas, et ju see tema oli, kes Mustu asemel vastas. Selle kohta, miks õues Mustut näha ei olnud, arvas Piisu, et ilmselt tuli tollel midagi kiiret ette.
Nii püüdsid Piisu ja Mustu mitu päeva teineteist trehvata, aga kuidagi ei õnnestunud. Mustu tuli päeval kokkulepitud ajal, aga Piisut aknal ei märganud, kuigi Piisu teda nägi.
Piisu vaatas öösel välja, kuid Mustut talle silma ei hakanud. Ometi istus Mustu samal ajal akna all. “Päris veider lugu,” mõtles Mustu päeval ja Piisu öösel ning mõlemad imestasid, kui hästi Tihane teise kassi häält järgi oskab teha.
Kui Iir oli seda kassijanti juba nädal aega jälginud, kutsus ta Piisu enda juurde ja ütles: “Kuule, Piisu, saada Mustule kiri, et kohtute homme päikesetõusu ajal, küll siis näed, et kõik laabub.”
Piisu oli küll juba lootust kaotamas, et ta üldse kunagi Mustuga juttu saab ajada, kuid võttis siiski kirja kirjutamise ette. “Mis seal ikka, viimast korda,” mõtles Mustu, kui kirja läbi luges.
Järgmisel päikesetõusul läkski Piisu akna peale ja Mustu sättis end akna alla. Ja Piisu nägi Mustut ja Mustu nägi Piisut.
Muidugi, säravas päevavalguses ei märganud ju Mustu valget Piisut, öösel ei olnud võimalik jällegi musta Mustut näha. Päikesetõusu ajal oli aga natuke valgust ja natuke hämarust, mõlemat piisavalt, et üks nägi teist ja teine esimest.
Nii saidki Piisu ja Mustu kõik jutud viimaks aetud. Nende kohtumist jälgis katuse servalt Tihane ja ütles Iire häälega. “Oi, kui toredad hallid kassid!”

Teisipäev, jaanuar 06, 2009

väike lugu mu kassist


Džungel

“Haa, taim!” hüüdis Piisu ja kargas lillele selga. “Olen panter džunglis!” Piisu ronis suure sekvoia tippu ja vaatas ringi. Igasugu loomi rändas puude vahel ja nende otsas ringi. Ahvid ja leemurid ja kilpkonnad ja kõiksugu kirjud putukad-mutukad. Piisu hüppas puult puule nagu pantrile kohane, siis rändas maapinnal ikka sügavamale džunglisse.
Korraga vaatas Piisu, et mis kirju puu see siin maha kukkunud on. Katsus käpaga. Puu oli jahe. Siis puu liigutas. Panter Piisu mõistis, et see pole üldse puu, vaid suur boamadu. Ega Piisu kartma ei löönud. Vilistas hoopis ja tegi asja boamaost kaugemale. Õige ka, mis sest ussist piiluda, ega panter kalamees pole.
Džunglis ringi lipates möödus nii terve päev. Piisu ajas ahve ja leemureid taga, aga ühtegi kätte ei saanud, või tähendab, käppa ei saanud.
“Jooksmine ei tööta,” mõtles Piisu ja hakkas hiilima. Hiiliski nii ühele möiraahvile selja taha, endal kaval nägu peas, et küll nüüd möiraahv ehmatab ja möiratab, ning tegi öökulli häält: “Uhuu!” Möiraahv aga haigutas, pani käed pea alla ja jäi magama.
“Ilmaasjata tegin öökulli häält. Ahv mõtles, et öö on käes ja jäi magama,” leidis Piisu ja otsustas, et järgmine kord haugub hoopis nagu koer, küll see ahv siis möirgab. Siis vaatas Piisu ringi ja avastas, et õigupoolest oligi öö juba käes.
Piisu hüppas külmkapi pealt maha ja läks magama.