reede, november 27, 2009

Rein Rannap ja Kosmikud “Ilus maa”

Võib olla, et tänapäevaste noorte ja poppide inimeste jaoks kujutab Rein Rannap endast eelkõige teletola superstaarisaatest ja tühi temaga, kuid tegelikult on Rannap väga tegija helilooja ja seda juba aastakümneid.

Rannap ja Kosmikud salvestasid ühele plaadile kaks klaveripoja kantaati. “Ilus maa” on vanem, “Taevas ja maa” seevastu päris värske. Hoolimata umbes veerandsajast aastast, mis kahe heliteose loomist lahutab, moodustavad nad siiski terviku. Ühenduspunktegi neil peale helilooja mitu. Mõlemad loodud Hando Runneli tekstidele ja miksivad kokku klassikalise kantaadi vormi praeguseks juba ajatuks muutunud rokiga.

Mõlemas suurvormis kohtuvad vokaalsed ja instrumentaalsed soleerimised Kosmikute rokkimise ja koorilauluga, olles ühel hetkel magus, teisel kurjustav, siis pateetiline, siis mõtisklev. Nii “Ilus maa” kui “Taevas ja maa” pole suurejoonelised vaid vormilt, vaid sisult ja ettekandeltki.

Kosmikuid on üks kummalisi nähtusi eesti muusikataevas ja ilmselt oleks keeruline leida teist sarnast, kes kõnealused kantaadid ette võiks kanda ja stuudios linti mängida.

Lisaks Kosmikutele ja Rannapile endale on plaadile oma hindamatu panuse andnud Eesti rahvusmeeskoor RAM ja tütarlastekoor Ellerhein Tiia-Ester Loitme dirigeerimisel. Samuti ei tasu alahinnata bassbariton Priit Volmeri osa “Taevas ja maa” vormistamisel.

“Ilus maa” on nii tekstiliselt kui muusikaliselt küllaltki tuntud, erinevalt läinud aastal Rannapi kirja pandud “Taevast ja maast”. Katke “Ilusast maast” Rannapi seades on kõlanud laulupeol ning mõni tekst (“Maa tuleb täita lastega” või “Kaste langeb”) on teistel viisidel teiste ansamblite poolt rahva südameisse lauldud. Nii ongi plaadi esmaväärtus kultusmainega kantaadi “Ilus maa” terviku talletamine. “Taevas ja maa”, olgugi esimesest pikem ja mahukam, peab inimesteni alles jõudma. Esimesed katsed selleks tegid Rannap ja Kosmikud läinud kevadel Tartu muusikapäevade juubelifestivalil ja sellele järgnenud väiksel suvetuuril.

Tegelikult on “Taevas ja maa” hea, kuid “Ilusa maa” kõlaline ja ideoloogiline taak kipub seda tahes-tahtmata varjutama, mistõttu tuleks pärast plaadi esmakordset läbikuulamist keskenduda mõne päeva pärast vaid uuemale kantaadile. “Taeva ja maa” osad on piisavalt erinevad, piisavalt erineva tunde ja lähenemisega ning tabavad märki ikka. “Taeva ja maa” refrään “sinamu, masinu, saminu … jne” jääb “Ilusa maa” lihtsale ja kaunikõlalisele refräänile aga alla, mõjudes pelga keelemänguna.

Kõik kokku on tegu suursaavutusega eesti muusikas. “Maailm on suur, suurem kui sai,” laulab Hainz Runneli sõnu Rannapi viisil ja me usume teda.

neljapäev, november 05, 2009

the Belka "Kiviaeg"

Kuigi nimetatud kollektiivi nimes kohtub venekeelne nimi oravale ingliskeelse määrava artikliga, on tegemist nii üdini eesti bändiga, kui üldse olla saab. Kes ei tea - ja kahjuks neid leidub, kuid järjest vähem -, sellele anname ametlikult teada, et Belka hüüdnime all tuntakse maailmas Pärnus resideerivat geniaalset muusikut Ivo Oravat.

Nagu mainitud, on The Belka läbinisti eestimeelne ja eestikeelne grupp, kelle uus kauamängiv "Kiviaeg" tõstab nad kodumaise intelligentse rokkmuusika vaieldamatusse tippu.

Belka ise ja the Belka juured paiknevad muidugi kuskil pungi mädasoos, aga praeguseks on nad sellest jõudnud ikka väga kaugele. Kui tõmmata tänuväärituid paralleele, siis teatud hetkedel künnab vagusid, kus võib leida Pantokraatori laadis ugri-leelotamist, Singer Vingeri neurorokki ja Jääääre unistavat autorilaulu.

Belka on helilooja ning vokalistina jõuline, tark ja tundeline. Ürgmees pole sugugi mõiste, mis Jan Uuspõllule on põlistatud, pigem on ürgmees just Belka, aga samasugune, nagu "Kiviaja" plaadil - kiviaja macho pilvelõhkujate vahel.

Liigagi sagedasti on eesti bändide viga selles, et pilli mängivad hästi, aga vokaal ei tule järele. Küll pole hääles jõudu, küll isikupära, küll veenvust. Belkal on seda kõike küllaga. Samal ajal pole sugugi nii, et kui heade pillimeeste kõrval on nigel laulja, siis Belka puhul on asi vastupidi.

Pillimehed on the Belkas tugevad. Marvin kidral, Aike trummidel ja Andres bassil ülemäära end ei eksponeeri, vaid loovad eelkõige korrektse tausta, asudes alles seejärel soleerima, ja kui seda teevad, siis maitsekalt ja doseeritult. The Belka on väga hea kontsertbänd ja selle tõttu ongi ehk isegi üllatav, et nad konservinagi oma vitaalsuse suudavad esile manada.

Plaadi ülesehitus on hästi läbi mõeldud, igavaks muutuda ei lasta, tempot antakse ja hingata lastakse, tüüplahendustest püütakse hoiduda ja sõnad, kas siis Belka enda või mõne teise tehtud, kannavad alati mõtet, vahel iroonilist, vahel üllatavalt südamlikku, nagu palas "Peied", kuid oma krutskid leiab sealgi.

Häid lugusid on plaadil pea niisama palju kui laule üldse - 14. "Orjapõlvlane", "Pool poolest", "Tarkmees taskus", "Üledoos", plaati lõpetav "Üle jääb rääkida tõtt" ning muidugi "Kamps" on ehk ühed säravamad, aga need sõltuvad kuulaja meeleolust. Järgmisel korral on need hoopis teised laulud. The Belka on tegija ja "Kiviaeg" on väga hea plaat. Nii lihtne see ongi.

Arvustus ilmus vabaaja võrguväravas 24tundi.ee