neljapäev, detsember 16, 2010

Riigikogulase jõulusalm


Meil on ju, armsad sõbrad,
päris mitu põhjust olla
kade Jõuluvanale.

Ta tuleb ainult üks kord aastas
andes lubadusi enamasti
lastele.

Jõuluvana töötab terve aasta,
kuid lapsed näevad ainult tulemust,
ameerika ja hiina imeasjad
palju muudki
vanemate hinnangul kui saasta
kuuse all on kuhjas,
siis kui veab
ja kui ei veagi
ei näe keegi
päkapike minemist.

Teab Jõuluvana iga põhjapõdra nime,
kes veab saani.
Me samal ajal peame, olgem ausad,
käima läbi päris mitu
linna, valda, küla, alevikku
lihtsa tutvustusega:
„No, tere, mina olen saadik.”


On Jõuluvanal vastused
ka küsimustele, mis küsimata,
meil, armas Jõulumees,
on tihti küsimused
küsimustele,
mis jäänud küsimata.

Ja lõpuks see,
mis pole üldse vähetähtis.
No, vaadake, mu sõbrad,
täitsa otse otsa Jõulumehele.
Ta näeb ju välja hea
nii hea
et meeldib lausa vähemustele.

Kadestan Sind, Jõuluvana,
ütlen ausalt,
kasvõi sellepärast,
et sa ühte värvi oled kandnud kindlalt.

Kuid kõige tähtsam põhjus
olla kade Jõuluvanale.
On tema oskus tunda tõtt
ja olla vastu valele

Salm sai Jõuluvanale ette loetud Mart Laari poolt 16. detsembril Riigikogu saalis.

reede, detsember 10, 2010

Leslie Da Bass “Minu kuningriik”



Muusik, helilooja ja sõnavõlur Leslie Da Bass, kes muusikaväliselt elab Leslie Laasneri nime all reklaamilooja elu on üllitanud oma kolmanda sooloplaadi “Minu kuningriik”, mis peaks siis andma teatud määral ammendava ülevaate kodaniku isetahtsi tegemistest. Ja annab ka.
Leslie pole soolomehena nii tuntud kui temaga seotud grupeeringud nagu Misnamed, Holmes, Borax, Pedigree ja muidugi HU?, aga mehel on jaksu ja annet nii palju, et jääb neist bändidest kuhjaga üle, et täiesti uhke, adekvaatne ja suupärane soolokonserv kokku panna.
Esmakuulamisel meenutavad “Minu kuningriigi” laulud tehnika ja läikkilega üle tõmmatud Vennaskonda, aga mida lugu edasi, seda ehedamaks läheb. Leslie laulumaneer võib ju õrnalt Trubetsky emotsioonitut retsiteerimist meenutada, kuid otsene seos kahe mehe vahel siiski puudub.
Muusikaliselt on Leslie Da Bassi looming kirju, aga mitte eklektiline. Ühtne, lihvitud, hästi läbi mõeldud, vormiliselt rohkem paigas kui Iisraeli sõjavägi. Igast helilisest tundetoonist võtab Da Bass välja viimase, astumata seejuures kordki viimast ja tarbetut sammu, mis viib lameduseni.
Laulud on kõik head ja plaat on kokku tõesti väga hea, võrratu kuulamiselamus, mida eesti heliloojatest on enne Da Bassi pakkunud ainult Peeter Lilje Lepo Sumerat dirigeerides.
Muidugi ei saa mööda Leslie tekstidest. Ärgem unustagem, et tema geniaalse aju sünnitatud on klassikaliste laulude “Absoluutselt” ja “Depressiivsed Eesti väikelinnad” sõnad. Oma sooloplaadilgi esineb ta kõvade, äärmiselt kõvade tekstidega. No võtkem näiteks sõnad: “Kondiitriäri lett võtab silme eest kirjuks, sa tahad jätta head muljet ja valid kaua ja korralikult. Möödub vaid pool tundi ja juba jooksedki tagasi, Valeri küpsised kotis ning mõtted säraval presentatsiooni. A, mida sa unustasid võtta mees? Tšekk, tšekk, tšekk / kassa, kassa, tšekk, tšekk. / Kas sa tšeki võtsid? / ekõõ” ja sama laulu “Kassatšekk” finaalis: “Kõik, kõik tuleb kulusse kanda / sest muidu saad sa oma raamatupidaja käest pähe”.
No super ja seegi pole kõik. Kaunist meloodilist muusikat eesti popmuusika areenil harvaesinevate heade ja sisukate tekstidega on terve plaaditäis, kokku kuraditosin laulu. Ainuüksi selle plaadi tõttu peame olema tänulikud, et elame vabas Eestis. Kiidetud olgu Arnold Rüütel!

kolmapäev, oktoober 20, 2010

Indrek Koff. "Eestluse elujõust"

Olgu Jõud meiega


Viljaka, intelligentse ja kvaliteetse tõlkija Indrek Koffi loomepagasis on hulk töid, mis eesti kultuuriruumile oma mõju avaldanud. Kui vaadata, milliseid prantsuse kirjanikke ja teadlasi on Koff vahendada võtnud – Michel Houellebecq, Eric-Emmanuel Schmitt, Michel Foucault, Claude Lévi-Strauss –, on selge, et mees teab, mida teeb, ning tema valikuid võib usaldada. Sama saab nüüd öelda öelda Koffi kui luuletaja kohta.
Ta debüteeris luuletajana 2006. aastal, mil ilmus “Vana laul”. Juba esikteos näitas Koffi kompaktset tulemust taotleva sihikindla raamatuloojana, mitte pelgalt parimate juhuluuletuste koondajana. “Vana laul”, mis läbi suudluse kujundi juhtis lugeja läbi ühe inimese elu, on armas ja siiras raamat, kuigi veidi lihtsameelne ja sentimentaalne, ehk isegi kitšilik, nagu tõi esile Märt Väljataga.1 See polnud halb raamat ning kindlasti läks ja läheb hinge paljudelegi lugejatele, kuid tema suurim väärtus seisnes siiski demonstreerimises, et eesti luule on rikastunud ühe konkreetse tööka võrra, kelle tegemistel tasub silm peal hoida.“Vana laul” polnud küll veel mingi suursaavutus, kuid näitas, et autor suudab tegelikult enamat.
Kui vana laul sai lauldud ja kõige isiklikumad tunded esikraamatuga pihitud, sai järgneda vaid midagi, mis astuks sammu edasi ja eviks viimaks seda sisemist jõudu, mis Koffi rinnas on pulbitsenud, kuid mida pole suutnud veel valla lasta. See autori jõu vallandumine (meenutagem “Star Warsi”) ja lugejatel aadrilaskmine leidiski aset 2010. aasta kevadel, kui trükist ilmus “Eestluse elujõust”, mida autor ise, ilmselt välise efekti saavutamiseks, määratleb hüsteerilise traktaadina, kuid mida võib täiesti vabalt lihtsalt luuleraamatuks (just luuleraamatuks, mitte luulekoguks) nimetada. Kuid hea küll, autori õigus on autori õigus, olgu “Eestluse elujõust” pealegi traktaat. Nii või teisiti, hüsteeriline on tekst kindlasti.
See raamat koosneb lausetest, fraasidest, mida võime kuulda nii iseenda, lähedaste ja tundmatutegi suust iga päev bussis, tänaval, saunas, kõrtsis, sadamas, lühidalt igal pool, kus mõni eestlane oma emakeeles kõneleb. Kõigist neist käibefraasidest, kulunud vanasõnadest, purjus ärplemistest, hallidest aegadest pärinevatest tõdemustest ja refräänina korduvast küsimusest: “teed või kohvi” või “kohvi või teed”, millest kujuneb Kaarel Tarandi tõlgenduses selle raamatu kontekstis suisa “XX sajandi eestluse keskne küsimus”,2 moodustub hüsteeriline, iseendale vasturääkiv tervik, keda tunneme eestlasena.
Koff on ise raamatu kohta saatesõnadeks kirjutanud: “Eesti inimesed. Me ütleme. Siis ütleme veel kord. Siis juba tulistame, lajatame, suskame, lahmime, käratame, sajatame, sisiseme, hõõrume nina alla, vingume, tembeldame, paneme paika. Aga võib-olla olete märganud, et ometigi idaneb meis kõigis hävimatu Tera, mis ei sarnane ühegi teise sisemise teraga universumis? See Tera on elu edasiviiv originaalsus, meie elujõud … Patsime, et see on teie arvates ka jumala hea mõte! Eks ju, et on? EI, päris hea mõte. EI, ega ma ei ütle!”
Kõike seda ütlemist, lajatamist, käratamist, sajatamist leidub teoses tõesti küllaga, sel pole õigupoolest otsa ega äärt. Iga lugeja võib ise kokku lugeda nämmutamised, sajatamised-pajatamised, mis üle tema enda huulte on kunagi tulnud ning Koffi peletislikus sõnaraamatus 22. sajandil Eestimaad asustavate tulevikuhiinlaste rõõmuks hindamatuks uurimisobjektiks ja monumendiks muudetud.
Millega tegelesid eelmise sajandi eestlased, mõtlevad tulevikuhiinlased, ning nende antiigiuurijatest estofiilid vastavad Koffi hüsteerilise traktaadi abil. Eestlased kirusid valitsust ja Laari, kes Eesti põllumajanduse põhja lasi. Eestlased vihkasid venelasi ja ajasid neid kui okupante koju, ise samal ajal heldimusega nõukogudeaegseid povidlopirukaid ja kolmekopikalist õlut meenutades. Eestlased tahtsid hirmsal kombel keppi, aga said seda harva ning isegi euroremonditud korteris tundsid nad seitsmesaja-aastase orjapõlve piitsajälge tuiget oma seljal. Nende noored olid hukas, nad olid kas purjus või pohmellis, nad tegid sporti või meenutasid seda. Lumikelluke tõi kevadetunnet, kirik tõi jõulutunnet.
“Kohvi või teed / / ma võin kas või hommepäev maha jätta milles küsimus / / enam me oma vabadust ära ei anna käest / / eestlane on raamaturahvas / / valab maailmavalu isetegemisse / / sellised need kunstiinimesed on pea laiali otsas / / haige / / a kesse väikese rahva käest küsib / / eestlase veri on nagunii segatud ju / / meie vennikesed teevad nii nagu isandad pealinnas ette ütlevad / / nad on ju harjund käsu järgi tegema / / teed või kohvi” (lk 66).
See, õigupoolest üsna juhuslikult valitud lõik, mis traktaadis endas tuleb eristamatus jada kogu ülejäänud kõnemassiiviga, koondab põhiteemad ja raamistub küsimusega “kohvi või teed”. Uhke eestlasetunne, mõistmatus teistsuguste inimeste ja vaen kõrgemalolijate suhtes, vabadus ja alkohol, tee ja kohvi – need kõik korduvad ja korduvad mantrana leheküljelt leheküljele, sekka kord üks, kord teine vanavanavägavanasõna sekka.
Paras müstika on, kuidas Koffil õnnestus kõik need laused ja üksiksõnad kokku koguda ning kuigi loogikavabasse, ometi rütmikasse ja kaoses kordaloovasse järjestusse panna. Ära on tehtud suur töö ja kui mul õnnestub Koffilt tema totakat ruudulist soni laenata, millega ta tagumisel sisekaanel poseerib, võtan ma selle tema ees hetkeks maha. See kummaline kord ja pidetu loogika töötavad mitte vaid mantrana, vaid panevad tekstiräitsakad just nii kõrvus-mõtteis kõlama, nagu neid standardsituatsioonides välja öeldakse. Igale üksinda rida täitvale sõnalegi tekivad kaaslasteks näod, olukorrad, ajalugu. “Politseiriik”, “haige”, “aidaa”, “raisk”, “türamaivõi”, veel kord “haige”, veel kord “haige”, veel kord “haige” on ses teoses suurte lugudega sõnad, vastused kõigile küsimustele ja hinnangud kõigile sündmustele.
Nagu mainitud, on Koff tark mees ja stiiliküsimustes pidevalt arenev looja, kes ilmselt adus isegi, et sõnamised ja manamised täit raamatupikkust välja ei kanna. Kui kaoses on loodud oma kord, tuleb see lõhkuda ja taasluua. Selle eesmärgi täidavad kaks pikemat teksti lausete ja üksiksõnade vahel. Esimest kohtame umbes poole raamatu peal, teine heietus saadab meid viimasel kahel leheküljel.
Pikem pseudofilosoofiline arutlus lk 38–39 räägib katkendlikult, ühelt alateemalt teisele eksides eesti rahvusest laiemalt. See meenutab väikest rammestunud monoloogi, mida su isa või vanaisa võiks vanas eas kõnelda, kui olete just saunas käinud, istute värskes õhus ja vaatate puude taha vajuvat päikest või midagi muud samamoodi klišeelikku, kuid ometi ilusat ja hingepugevat, mis loob neid väheseid, kuid kordumatuid “meie hetki”.
“Ma ei tea, ikkagi on kohtutavalt imelik mõelda selle peale. Liivi sõda, Põhjasõda, katkud, küüditamised, mitu korda on plats põhimõtteliselt tühjaks löödud, aga kuidagimoodi nad hakkasid jälle paljunema ja said nagu joone peale enam-vähem. Ütleme, kümnendik mingi piirkonna elanikke tapetakse maha või viiakse kuhugi minema. Noh, kümnendik, ei tundugi eriti palju, eks ole. Aga kui sul üks sõrm maha võetakse? Ja kui see on nimetissõrm, näiteks. Parema käe nimetissõrm. Kuidas siis tundub? Aga noh, elu läheb edasi” (lk 38). Jutt veereb tõdemuseni “Ma ei tea, ma ei saa aru ja ma arvan, et ega keegi ei saa päriselt aru ja vist ei saagi saada ja ei peagi saama, kuidas see ikkagi võimalik on, et … Aga näed on …” (lk 39) ja siis lähebki elu vääramatult edasi: “nohajakarkallaakkamminema / / ega ta ei ammusta ta pole kedagi ammustand veel / / küll me hakkama saame / / kuivatad ahju peal ära talvel hea võtta / / õpeta nagu oma last / / kõik mis tehtud risti rästi teeme uuesti ja ästi / / kohvi või teed” (lk 39–40) ja nii edasi ja nii edasi. Elujõudu purskub meist, eestlasist, kut Islandi vulkaanist tuhka.
Teine, lõpulugu, vahendab selle raamatu looja, häältevahendaja ja meediumi sisemonoloogi, vastates lugejal tekkinud küsimusele raamatus leiduvate lausete ja sõnade leidmise, kogumise või loomise tehnika ning nende vajaduse ja tähtsuse kohta. “Seljataga ajavad teised ootajad juttu. Rahulikult, vaikselt. Räägivad igapäevastest asjadest, mis on nii tavalised ja ajalikud. Aga et neid sõnu ja lauseid kuuleb ikka ja jälle, iga jumala päev ja igaühe suust, siis tõusevad nad justkui igaviku tasandile ja vahel tekib tunne, et neil on ka kõiksuse seisukohast vaadatuna oma tähendus” (lk 68).
Jah, “Kas siis selle maa keel / Laulutuules ei või / Taevani tõustes üles / Igavikku omale otsida?” nagu küsis teadagi kes. Ja Koff vastab, et võib küll. Isegi kui needsinased laulusõnad postuleerivad: “millised tissid täpselt käe järgi” (lk 62), või kurdavad: “kurat ku räige pohmakas raisk” (lk 40), või küsivad ikka ja jälle: “kohvi või teed?”, “teed või kohvi?”, on nad igaviku tasandile jõudnud. Sedakorda siis tänu Indrek Koffile, kelle hüsteerilist traktaati lugedes saame eestlast kogu selle rääma seest, mis teda katab, välja kraapida. Sama saab teha raamatus leiduvate fotodegagi, mille eest kiidusõnad kujunduse ja piltide autorile Piia Ruberile.
Pärast raamatu läbimist, vahepeal transsi vajudes, siis uuesti eestluse totrasse, narmendavasse, kuid nõnda kodusesse ja villasesse maailma sisse elades tundub, et kuni eestlased veel küsivad õhtuti kodus: “kus pult on keegi teab vä” (lk 67), on kõik hästi ja elujõud säilinud, sest meis, eesti rahvas, selles veidras klubis, idaneb hävimatu Tera. Me teame seda, sest Koff tõestas seda meile. May the Force be with us!

Arvustus ilmus ajakirjas Vikerkaar nr 9/2010.

INDREK KOFF, EESTLUSE ELUJÕUST. Hüsteeriline traktaat. Härra Tee ja proua Kohvi, Eesti 2010. 69 lk.

reede, oktoober 08, 2010

Ainult positiivseid romaane, proua Ilves?


Lähtudes Piret Tali artiklist "Kogu tõde Sofi-Ost" jõudis proua Evelin Ilves Facebookis järgmise mõtteni: "Ma ise ei poolda üldse vägivalda meelelahutuses, mis ka romaanikirjandus omamoodi on. Tore oleks, kui kusagil geniaalses peas ja südames sünniks idee, mis - tutvustades Eestit tekitaks maailmas nö positiivse afekti ja teeks ilma ning inimesi õnnelikumaks."

See kisub juba jaburaks ja hirmutavaks. Kas Stieg Larsson tegi Rootsi kuvandile meeletult halba, mille eest rootslased teda neavad? Kas tänu Bram Strokerile peame kõiki rumeenlasi jubedateks vereimejateks? "Puhastuse" algul üsna arukas debatt (Piret Tali, Kaisa Kaer (vt "Ajaloost ja Oksanenist") jt) nihkub vaikselt väga valesse suunda. Täna võetakse kõrgel tasemel sõna vägivalla vastu romaanides, homme ei meeldi vaeste kujutamine kirjandusteostes, sest see ei tekita positiivset afekti ega tee lugejat õnnelikumaks. Kuhu edasi? Taastame Eesti Wabariigi aegse propagandatalituse ja toetame vaid positiivsete kirjandusteoste avaldamist, hoolimata nende kunstilisest tasemest. Keelud ja ümberhindamised pole siis enam kaugel.

Asi polegi ehk niivõrd Evelin Ilveses, vaid neis, kes sellistele väljaütlemistele tulise poolehoiuga aplodeerivad, nagu aplodeeris teatud hulk raamatukoguhoidjaid Malle Pärnale, kui ta teatas, et on raamatukogust võetud teostest ebatsensuurseid sõnu kustutanud.

Minu Facebooki seinal toimuval samateemalisel arutelul ütleb üks mu sõber proua Ilvese mõtte kommentaariks: "See võttis nüüd küll sõnatuks. Eks minagi lugesin Michel Houllebecqi, loendasin kokku kõik selles leidunud seksuaalaktid ja tegin ainuvõimaliku järelduse: Prantsusmaa on üks suur bordell. Ma eeldan, et Carla Bruni juba tegeleb selle probleemiga."

Ma tahaks väga loota, et lähiaeg ei too ametlikku üleskutset või konkurssi, et kirjutataks Eestit tutvustavaid romaane, näidendeid, luulekogusid, mis tekitavad ainult "positiivset afekti". Neid pole kellelegi tarvis.

Konkreetse teemaga ei haaku otseselt, aga siin blogis leidub ka minu intervjuu Sofi Oksaneniga.

kolmapäev, september 29, 2010

"Pärnumaa foto 2010" avaneb


Neljapäeval, 30. septembril kell 17 avatakse Pärnu linnagaleriis (Aida 4) Pärnumaa fotograafia ülevaatenäitus “Pärnumaa foto 2010”, millel on eksponeeritud 46 fotot 37 autorilt.

Kuuendat korda toimuvale näitusele saadeti tänavu ligikaudu 150 fotot, mille hulgast valis Pärnu Postimehe, Pärnu linnagalerii ja Pilteri esindajatest koosnev žürii välja 46 fotot, mis väljapanekule pääsesid.

Seekordsele ülevaatenäitusele jõudis fotosid nii juba tuntud autoritelt kui neiltki, kes esimest korda oma pildid väljapanekule esitasid. Pärnu kontserdimaja esimesel korrusel neljapäeval avaneval näitusel kohtab portreesid, maastikke, abstraktsioone, putukaid, linde ja palju muud, andes sellega väga hea ülevaate teemadest, mis tänapäevaseid professionaalseid ja asjaarmastajaid fotograafe köidavad.

Traditsiooniliselt annavad Pärnu Postimees ja Pilter näituse avamisel üle kaks eripreemiat, kuid tegelikult võib võitjateks lugeda kõiki, kelle fotod ülitiheda sõela läbisid ning raamituna galerii seintele jõudsid.

Kuuendal “Pärnumaa foto” väljapanekul osalevad Aiki Leet-Teetlaus, Alisson Kruusmaa, Andreas Härm, Andres Ennok, Andres G. Adamson, Ants Liigus, Dan Kuisma, Eimar Kull, Ella Žuliene, Frida Bergmann, Gerli Mägi, Gertu Timmusk, Grete Raspen Masing, Haide Rannakivi, Helen Tomson, Henn Soodla, Jaanika Sillat, Jaanus Saar, Janely Adler, Karin Klaus, Karl Adami, Kristin Nikolai, Margus Valt, Maris Puust, Mark Soosaar, Martin Absalon, Mati Luhtjärv, Meisi Volt, Mikk Pärnits, Ramo Tomingas, Rein Jürimäe, Rita Talisoo, Silja Mäetamm, Urmas Luik, Vaiko Edur, Valmar Valdmann ja Ülo Soomets.

Näitus jääb Pärnu linnagaleriisse 30. oktoobrini ning seda pääseb vaatama tööpäeviti kella 10-18 ja laupäeviti kella 10-16.

Ülevaatenäitust “Pärnumaa foto” korraldab Pärnu Postimees koostöös Pärnu linnagaleriiga 2005. aastast ning osavõtt sellest on alati olnud rohke. Väljapanekule saavad oma fotosid saata kõik, kes Pärnumaal elavad, töötavad või õpivad ning teemade valik ei ole piiratud. Fotonäituse eesmärk on edendada fotograafia kui tänapäeval väga populaarse kunstiliigi taset, viia kokku sarnase huviga inimesi ning pakkuda näitusekülalistele vaatamiseks kõrge tasemega taieseid.

kolmapäev, september 15, 2010

Pärnumaa Foto 2010


Kristin Nikolai foto ülevaatenäituselt "Pärnumaa Foto 2009"

Tänavu sügisel saab kuuendat korda teoks ülevaatenäitus “Pärnumaa foto”, kuhu on oodatud kõigi Pärnumaa professionaalsete fotograafide ja harrastajate looming vanusest, pildi teemast ja valmimisajast hoolimata.

Seegi kord on Pärnu Postimehe ja Pärnu linnagalerii korraldatavale väljapanekule oodatud fotod, mis soovitavalt, kuid mitte kohustuslikult on valminud eelmisel või käesoleval aastal. Teemavalik on vaba, ainus piirang osavõtjatele on see, et nad elaks, töötaks või õpiks Pärnu linnas või maakonnas. Iga osaleda sooviv fotograaf võib esitada näitusele kuni kolm üksikfotot (need võivad moodustada seeria). Näitus on Pärnu linnagaleriis (Aida 4) avatud 30. septembrist 30. oktoobrini.

Fotod tuleb esitada valmiskujul, miinimumformaat on 30x40 sentimeetrit (ligikaudu A3 mõõt), maksimumi suhtes piirangud puuduvad. Soovitav on esitada raamimata pildid.

Fotosid võetakse näitusele vastu Pärnu Postimehe toimetuses Pärnus Rüütli 14 teisel korrusel toas number 208 (kuulutuste vastuvõtt ja lehe tellimine) tööpäevadel 9-17. Tööde esitamise tähtaeg on 22. september. Fotodele tuleb lisada pealkiri ning autori nimi ja kontaktandmed.

Esitatud töödest teeb Pärnu Postimehe, linnagalerii ja Pilteri esindajatest koosnev žürii valiku, mis kenasti vormistatuna näitusesaali seintele jõuab. Samuti valib žürii nagu igal aastal välja kaks Pärnu Postimehe ja Pilteri eriauhinna saajat. Eelmisel aastal pälvisid tunnustuse Grete Raspen Masing ja Valmar Valdmann.

Fotode valmistamisega seotud kulud kannavad autorid. Valik näitusele jõudnud töödest avaldatakse ajalehes Pärnu Postimees ja autorit honoreeritakse vastavalt temaga sel puhul sõlmitavas autorilepingus toodud tingimustele. Seoses fotode avaldamisega võtab Pärnu Postimees autoritega ühendust. Näitusel eksponeeritud tööd (samuti väljavalituks mitteosutunud pildid) tagastatakse autoritele alates 8. novembrist Pärnu Postimehe toimetuses.

Lisainfo saamiseks võib saata elektronkirja aadressil kaupo.meiel@parnupostimees.ee või helistada näituse projektijuhi Kaupo Meieli telefoninumbril 447 7074.

neljapäev, september 02, 2010

Kooli juubel!


Eesti esimene erakool tähistab 20. aasta juubelit konverentsi ja kokkutulekuga

Homme ja ülehomme tähistab taasiseseisvunud Eesti esimene erakool Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasium oma 20 aasta juubelit teaduskonverentsi ja vilistlaste kokkutulekuga.

Reedel, 3. septembril kell 11.30 algaval ja kõigile huvilistele avatud konverentsil esinevad ettekannetega Sütevaka humanitaargümnaasiumi vilistlased.

Konverentsi alustab Sütevaka humanitaargümnaasiumi koolimaja saalis Pärnus Lõuna 20 konverentsi Tartu ülikooli etnoloogia osakonna teaduri Kirsti Jõesalu, kes keskendub oma ettekandes hilisele nõukogude ajale Eesti nõukogudejärgses mälukultuuris. Jõesalu järel peab loengu “Mis vahet seal on, mis keelest ma tõlgin?” tõlkija ning kirjanik Indrek Koff. Monika Reinem kõneleb kohaletulnutele poliitilisest ideoloogiast Jaapanis. Reinem kaitses 2008. aastal doktorikraadi Jaapanis Tsukuba ülikoolis ja töötab praegu kaitseministeeriumis poliitika planeerimise osakonnas.

Tallinna tehnikaülikooli majandusteaduskonna magistrant Madis Talmar peab loengu “Mida ma oleks tahtnud, et tean, kui olin 18”. Cybernetica ASi infoturbe teadur ja Tartu ülikooli informaatika doktorant Dan Bogdanov räägib informatsioonikäitumisest. Konverentsi lõpetab , Tartu ülikooli psühholoogiainstituudi doktorant Jorgen Matsi, kes kõneleb spordipsühholoogiast. Konverents vältab ligikaudu kella 15ni ja kuulama pääseb seda tasuta.

Sütevaka humanitaargümnaasiumi juubeliüritused jätkuvad laupäeva päeval toimuvate koolitundidega vilistlastele ja kell 18 Oscar Brackmanni pargis algava aktusega, millele järgneb vilistlaste kokkutulek klubis Sunset.

Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasium on asutatud 31. augustil 1990. aastal, kui haridusministeerium väljastas gümnaasiumile esimese koolitusloa. Koolile pani aluse Sütevaka selts ja esimene direktor oli Neeme Ellermaa. Gümnaasiumi kõrval tegutseb eelmisest õppeaastast alates Sütevaka Koolituskeskus, mis pakub täiskasvanutele võõrkeeleõpet, korraldab avalikke loenguid ja salongiõhtuid. Humanitaargümnaasiumi direktor on Andres Laanemets.

reede, august 20, 2010

mu terved sokid meedias



Elu läheb edasi ja luule niisamuti. Luuleraamatust "Mu sokid on terved" on vahepeal saanud lugeda Eesti Ekspressist, kus Kadri Kõusaar ja Peeter Helme sokkidest nädala raamatu tegid. Veebi pole lugu kahjuks jõudnud, kuid olen tänulik sellest hoolimata. Eesti Päevaleht tegi kena intervjuu. Kena selles mõttes, et ma pole suurem asi intervjueeritav, kui on vaja juttu ajada, kuid Mari Peegel oli tasemel ja kirjutas ilusad sõnad kokku. Olen tänulik. Ja viimase Sirbi tagakaanepoiss olin ka. Tänan Vahurit ja Sirpi ennast! Allpool eelvaated ja lingid lugudele.

Kaupo Meiel: tahan, et hakkaks valusam, siis oleks natuke parem

Pärnu ajakirjanik ja luuletaja, Kivisildniku Jumalike Ilmutuste püsiautor Kaupo Meiel otsib (ja leiab) oma uues raamatus nüansse kriisiaegsetes tunnetes. LOE EDASI ...

Väike eestlane, kes kirjutas piibli

„Ma olen too pisike juut, kes kirjutas piibli,” kõlavad Leonard Coheni laulusõnad. Kaupo Meieli värske luuleraamat „Mu sokid on terved” lubab autorit kutsuda väikeseks eestlaseks, kes liigse pretensioonikuseta on pannud kirja kui mitte just piibli, siis vähemalt piiblikese. LOE EDASI ...

Olen tänulik!

esmaspäev, juuli 19, 2010

shaun ryder oli nagu anvar samost ehk positivus 2010

Happy Mondays Positivusel.

Pärnust ligikaudu 70 kilomeetrit lõuna suunas toimus möödunud nädalavahetusel neljandat korda festival Positivus, mis on nüüdseks sirgunud väga arvestatavaks, kvaliteetseks ja kirevaks muusikasündmuseks.

Salacgrivast veidi Pärnu pool paiknev festivaliala on suur ning sellesse mahub nii ohtralt muruväljakuid, teid, metsaaluseid, kui pikk valge liivaga rannajoon. Tänu maa-ala suurusele, kus festival aset leidis, oli kohalolijate hulka raske hinnata, sest rahvas hajus meeldivalt laiali ja üksteisel seljas ei elatud. Sedakorda tõi festival kokku 18 000 inimest, mida on märkimisväärselt enam kui mullu ning eestlastegi osakaal publikus oli tõusnud – maarjamaalasi loetleti kokku tuhande ümber eelmise aasta 300 asemel.

Ilmselt tõi Positivus eelmisel aastal eestlasi kohale vähem selle tõttu, et samaaegne Õllesummer jagas Positivusega peaesinejat, Moby’t. Üht peaesinejat, Scissor Sistersit jagasid Õllesummer ja Positivus tänavugi, kuid teised, Muse, Unkle, Happy Mondays ja teised, olid vaid Läti festivalil ja see on tulemus, mida eesti õllefestival vaevalt kunagi üle lööb ja hea ka, sest Pärnumaa muusikasõpradest asub Salacgriva kaks korda lähemal, kuid Tallinn ning vähese vaevaga võis öist autosõitu pelgamata festivaliööd kenasti hoopis Pärnus veeta.

Melu

Ükski suuremat sorti muusikafestival pole kaugeltki vaid muusika, kuigi seda kostab igast võimalikust ja võimatust paigast ning see kehtib Positivusegi kohta. Festivalialal sai maalida, peotantsu õppida, ujumas käia, päevitada, niisama võrkkiiges lesida, süüa ning juua loomulikult, mänge mängida puude varjus magada, ökotelkides ökoasju nikerdada, teatrit vaadata, trummikoolis osaleda, kinos istuda, nänni ostelda, murul sõpradega trimbata ja loba ajada ja mida kõike veel.

Rahva liiklemine festivali alal või telklaagri või lähedal asuva Salcrgiva vahel kondamine oli lõputu ega katkenud hetkekski. Ühed seltskonnad tulid rannast, telklast või linnast, teised suundusid sinna ja nii mõlemal kahel päeval. Kuigi festival kestab ametlikult kolm päeva – reedest pühapäevani, olid põhipäevad siiski kaks esimest, kolmandal hakati juba varahommikul laiali sõitma.

Positivusele saabudes võtabki esmajoones tükk aega, et kõik võimalikud paigad läbi jalutada, et hilisemas suuremas melus paremini orienteeruda. Juba ainuüksi festivaliala läbi käimine võttis jalad piisavalt läbi, kuid et istuda ja puhata sai absoluutselt igal pool, kas ühe kuuest lava ees või rannas, polnud muret, et õhtuni väsimuse tõttu vastu ei pea.

Just teine päev näitas ilmekalt, et puhata võib kõikjal, sest teatud hulk Positivuslasi oli eelnevast päevast ja ööst sedavõrd räsitud, et lasid unel hea maitsta kesk tantsivat kontserdipublikut või suisa keset jalgteed. Positivuse õhkkond vastab aga igati oma nimele – see oli üdini positiivne ning kõik arvestasid teineteisega. Kui inimene tahab magada, sai ta seda rahulikult teha, ei tülitanud teda ei turvateenistus ega möödaminejad. Keskmisest napsusemaid inimesi muidugi ringi liikus, kuid nemadki olid viisakad ja kui kuskil terade hulgas ka sõlkaid leidus, olid need äärmisel erandlikud, sest kokkuvõttes oli Positivus turvaline, sõbralik ning üldse armastusväärne, seda nii publiku kui korraldajate poolt.

Mõnes mõttes, kui mastaabid kõrvale jätta, võib Positivust võrrelda ehk Tartu murufestivaliga Plink Plonk. Sarnane, peavoolust pigem eemalejääv intelligentne esinejatevalik, rõhuga kitarrimuusikal ja indie-popi juurtel, ning vaba lesimine murul iseloomustab mõlemat. Võib oletada, et kui neil toredail tartlastel, kes Plink Plonki veavad rohkem võimalusi oleks, korraldaks nad midagi samalaadset kui Positivus.

Oletatavasti leidus festvalil hulganisti neidki, kes just eelkõige melu, head äraolemist ja inimesi tulid nautima ning kelle jaoks muusika oli pigem teisejärguline ning ega saa neile seda ette heita, sest kõike seda Positivus ka pakkus. Kes terve päeva rannas veetis, jäi küll paljust heast muusikast ilma, kuid festivalikogemusest kindlasti mitte.

Kontserdipaigast teisel pool maanteed paikneval telkimisalalgi kees elu kogu aeg, mitte vaid öisel ajal. Kahjuks oli telkijatele määratud heinamaalapp sedakorda kitsuke ja nii elati üksteisel seljas ja telkijad pidid oma onnid püstitama suisa vahekäikudessegi. Öösel vist sellist hetke ei tekkinudki, mil oleks päris vaikne olnud. Küll kõlas lätikeelne laul või venekeelne jutt või eestikeelne hüüatus, kuid see kõik käib asja juurde ning kui päevast piisavalt väsinud oled, magad kõigest sellest hoolimata, lisades oma norskamise üldisesse fooni.

Muusika

Muusikat, nii suurt ja tuntut kui väikest ja vähemtuntut kõlas Positivusel uskumatult palju. Esineti viiel erineval laval (kuues pühendus teatrile, tantsu- ja trummiõpitubadele ja muule sellisele). Artiste võis kava järgi kokku loendada 70 ümber. Nende seas leidus inglise ja iiri kitarriansambleid, läti ja eesti vähemtuntud grupeeringuid ning DJ’sid (kelle seas samuti mitugi eesti esinejat), kes rahvast läbi öö hommikusse tantsitasid.

Kahe pealava – suure Tele 2 lava ja veidi väiksema Cesu lava kõrval tegutses tänuväärne I Love You terrass, kus leidsid esinemisvõimaluse ja publiku kohalikud ja eesti bändid, kellel suurele lavale kasvamine veel veidi aega võtab, kuid kelle olemasolu andis festivalile ülimalt palju kaasa. See on ilmselt missiooniküsimus, millele Positivuse korraldajad vastavad ja hästi teevad, sest festivalikogemuse andmine noortele bändidele on vajalik ning seal võib näiteks Ewert and the Two Dragons (ehk Ewert Sundja sõpradega), saada vajalikke kontakte, et Eesti skeenelt paremini välja murda.

Kogu sellest suurest muusikahulgast saab ka parima tahtmise juures välja noppida ja ära kuulata vaid väikese osa. Esiteks toimusid paljud kontserdid festivali eri nurkades üheaegselt, teiseks tuleb paratamatult vahepeal paus teha, sest inimese vastuvõtuvõimel on oma piirid.

Positivuse programm tervikuna on tark ning kindla näoga. See sisaldab endas, kui vaid live’idest kõnelda, eelkõige kitarriväänamist, mille lähtepunktiks eelkõige 80te aastate Inglismaa ja Manchester, kuid selle kõrval kõlas ohtralt kaasaegses kastmes folkigi. Iiri või keldi folgil põhinevat muusikat oli palju, ehk isegi liiga palju, nagu eelmiselgi aastal, mil samas võtmes esines ka Sinead O’Connor, kuid eks ole neidki inimesi, kes just The Leisure Society, The Climbersi või mõne teise briti folgi pärast Positivust külastavad.

Folgi ampluaa oli aga laiemgi, ega piirdunud vaid briti saartega. Hispaania rahvamuusikat tõi Lätti Giulia Y Los Tellarini ning Eesti ja Ukraina tänapäevastatud folki suurepärane Svjata Vatra. Viimane läks publikule nii hästi peale, et tänu neile võib eeloleval Viljandi folgil senisest palju enam lätlasi kohata.

Geograafiliselt võib juba mainitud Lätile, Inglismaale, Iirimaale, Eestile ja Hispaaniale lisada veel Venemaa, Islandi, Soome, Saksamaa, Leedu, Poola ja USA, kuid ülekaalukalt pärinesid esinejad just esimesest neljast riigist. Au igal juhul eestlastele, sest kui Läti ja Inglismaa suur esindatus allub lihtlabasele loogikale – lätlased korraldavad ja briti muusikat tehakse kõige paremini Inglismaal, siis eesti märkimisväärne panus näitab, et peaminister Andrus Ansipi unistus suurenevast ekspordist on muusikamaailmas täitumas. Uhke tasub olla, sest heade settidega esinesid nii Popidiot kui arvukad DJ’d alates Dave Stormist, kes tegi tantsulava avaesinemise reedel, lõpetades kodanike Nestori ja Mölderiga, kes viisid sama lava pühapäeval finišisse.

Kahtlemata tõi suurema hulga publikut Positivusele laupäevaõhtune Muse. Bänd on aktuaalne, populaarne ja omast küljest isegi fenomenaalne, kuid maiuspalasid oli Positivusel pakkuda reed õhtulgi ja esimene neist tõi lätti balti riikide, nende seas Eesti, indiemehed, kes nüüd juba keskikka tüürivad, kuid kes omal ajal potisoenguid kähardades kassettide pealt Stone Rosest Smithsi, Pixiest ja Happy Monday’st kuulasid.

Happy Monday’si tulek käeulatusse on seitsmekümnendatel sündinud põlvkonna parimate poegade ja tütarde jaoks sama ilmutuslik, kui kuuekümnendate rahvale Robert Plant. Happy Mondays’si laulja Shaun Ryder on saanud legendiks juba eluajal ja kuigi see eluaeg on teda räsinud, on ta säilitanud teatud vinese värskuse ja ületamatu attitude’i, millele on keeruline sarnast leida.

Nüüd näeb Ryder välja nagu Anvar Samost, kuid ega see teda seganud. Ryder seisis laval, laulis nagu suutis, liigutades end vaid niipalju, kui vaja purgist rüübata või järjekordne suits ette panna. Teine laulja, originaalkoosseisu mitte kuulunud, kuid juba tükk aega bändi toetav mustanahaline taustalaulja aitas publikut tantsu ja toetava lauluga kütta ning kõik, mida Happy Monday’s pidi ette kandma, kanti ette, lisaks laulukene Ryderi kunagisest suurepärasest projektist Black Grape.

Ega Happy Monday’s muidugi nii palju rahvast lava ette toonud, kui Scissor Sisters, või Muse, mis on ka loomulik, sest nende hiilgeajad paiknevad eelmise sajandi eelviimases kümnendis ja nagu Ryder ise lavalt suure hulga „fucking” vahele publikule ütles: „Mida teie kaheksakümnendatest teate, te olite siis alles põlvepikkused.”

Happy Monday’si järel oli pealaval briti Unkle live. Teadjamad teadsid enne seda esinemist kõnelda, et hoolimata sellest, et tegu pole siinmail ülituntud artistiga, on see väga kõva asi ja oli. Unkle, mille raudvaraks on James Lavelle ja Tim Goldsworthy on teinud koostööd lugematu hulga kuulsate tegelastega Verve’ist, Stone Rosesest, Metallicast jne, evivad prestiiži, mille üle tasub uhkust tunda. Nende live oli värvikas, osalt tantsuline, osalt ülirokilik, tummine ja põneva ning läbimõeldud visuaaliga. Mürafoon oli suur ja nii täidetud, kuid samal ajal puhas, et võttis esimese päeva lõpuks päris läbi. Need, kes kooslusega varem tuttavad, jäid rahule ja need, kellele see alles esimene juhuslik kohtumine, said uue sõbra võrra rikkamaks.

Hüpates hoogsalt laupäeva pealava juurde, serveeris seal esimese üllatuse iiri grupp Asiwyfa. Taas on põhjust avaldada kiitust Positivuse korraldajatele, kes panid laupäeva õhtul kell 19.15, ehk tulisel peoajal pealavale mängima instrumentaalmuusika. Asiwyfa mehed ei laulnud, kuid mängisid pille sellise hoo, mõnu ja virtuoossusega, et vokaalist puudust ei tundnudki. Nii mõnigi kord suutis vaid tavaline kitarrimäng panna sind uskuma, et tegelikult keegi laulab. Rütmid ja lähenemised vaheldusid mürast naturaalini. Kindlasti oli Asiwyfa üks selle festivali meeldivaid avastusi. Eelmisel aastal, olgu vahelepõikena öeldud, laiendasid muusikalist silmaringi suure elamuse saatel Tiger Lillies ja Ebony Bones.

Laupäeva ülejäänud õhtu täitsid praegusel hetkel superstaariseisust nautivad Scissor Sisters, kui ainuke USA esineja Positivusel, ja Muse vanalt healt Inglismaalt.

Scissor Sisters esines ka tänavusel Õllesummeril ja õigupoolest on neist kõige vähem midagi rääkida. Muusika muutus küllalt kiiresti tüütuks ning mõjus hoolimata laulja Jake Shearsi ja Ana Matronicu hüperaktiivsest esinemislaadist hoolimata tuimalt. Ühte võib nende kiituseks öelda – publikuga suheldi palju ning üles oli kaevatud isegi fakt, et kitarrist Del Marquis’ vaarisa sündis Riias ning üldse jagati lätlastele kiitust nagu oavarrest, rõhutades nende tublidust raskete aegade kiuste väljapaistev riik luua. Sellega võib kahtlemata ühineda. Tund aega muusikaliselt mitte just väljapaistvat, kuid chillimise taustaks sobivat geipoppi, mille vahele olid pikitud üksikud hitid, sai lõpu siis, kuid Shears rahvale paljast tagumikku näitas ja Matronic Muse’i kiitis ja nad järgmise esinejana välja kuulutas.

Muse, mille pärast paljud Positivuse tee jalge alla võtsid tõi ainsana lava ette pea kogu festivalipubliku ja alles siis sai korraga aimu, kui palju seal tegelikult rahvast ringles. Neile, kes Muse’i loominguga kursis, võib öelda, et kui te Positivusel ei käinud, jäite paljust ilma. Neile, kes Muse’i ei tea, neile võib öelda, et jäite samuti paljust ilma, sest erinevalt Scissor Sistersist, mille edu põhineb peaasjalikult haibil, väärib Muse kõiki neid kiidulaule, mida nende aadressil on esitatud.

Muse’i esinemine konkreetne, loba ei aetud ja kogu kontsert sulas perfektseks tervikuks. Laulude üleminekud täitsid kitarriimprovisatsioonid ja muusikalised tsitaadid. Iga laulu algutakte saatis kätemeri ja huilgamine, mis tähendas, et fänne oli publikus tohutult. Visuaalselt oli Muse’i esinemine külluslik, ekraanidelt näidati muusikuid ja publikut, animatsioone, ei puudunud laserid ega miski muu, mis ühe suurejoonelise ja täiuseni lihvitud lavastuse juurde käib. Kui eelmise päeva Unkle’i muusikat võib iseloomustada, et „more is more” (rohkem on rohkem), siis Muse’i puhul oli pigem klassikaline „less is more” (vähem on rohkem). Klassikaline koosseis kitarri, bassi, löökriistade ja klahvpillidega lasi igal üksikul elemendil puhtalt kõlada, sõnumit kanda ja konkreetselt ning täpselt mõjuda. 1994. aastal loodud Muse’i nimetatakse küll alternatiivroki bändiks, kuid neist raamidest, kuigi muusikaliselt pärinevad nad tõesti alternatiivipõllult, on nad väljunud. Muse oli suur üliintelligentne rokivaatemäng, samal ajal lihtne ja keeruline. Pärast kahte lisalugu lubas Muse taas Lätti esinema tulla ning kel Positivusel seekord käimata jäi, võib hea õnne korral õnnestuda neid näha millalgi Riias. Muse oli nägemist ja kogemist väärt juba ühena festivaliesinejaist, kuid nende soolokontsert võib ületada suurimatki ootused.

Superstaaride ümber ja vahele mahtus muidugi hulganisti teisigi häid ja väga häid bände. Venelaste Everything Is Made In China oli lahe, iirlaste Autumn Owls põnev kitarrimuusika ja elektroonika sümbioos, inglaste Ten Bears lõbus ja suvine.

Ten Bears lõpetas oma esinemise Technotronicu kunagise hiti „Pump up the jam” koveriga ja jämm sai tõesti üles pumbatud seal Salacgriva lähedal Positivusel alates reedest lõpetades pühapäevaga ning et korraldajad kaaluvad ühe festivalipäeva lisamist, siis võib ehk tuleval aastal jämmi pumbata juba kauem, lisades tänavusele väga heale elamusele järgmise ja järgmise ja järgmise. Paldies, Latvija! Aitäh, Läti!

Veel rohkem pilte leiab vabaaja võrguväravast 24tundi.ee


Ma nägin Positivust ja Positivus nägi mind.

reede, juuni 11, 2010

Silja küsib, mina vastan




Kolleeg ja arvamustoimetuse juht Kaupo Meiel, kas Eesti luuleüldsuse toetav suhtumine sinu esimestesse värsikogudesse on sind kui poeeti tiivustanud?


Jah, kriitikud ja kirjanikud, kes Eestis on suures osas kattuv seltskond, võtsid meeldivalt hästi vastu nii mu debüütkogu "Polügrafisti käsiraamat" kui teisena ilmunud humoorika lühivormiraamatu "Eesti elulood". Iseenesest on juba seegi hea, et sind märgatakse. Kui Sirp, Looming, Vikerkaar ja Areen võtavad loomingu üldse arvustada, on see minule suur tunnustus juba eos. Kui arvustus on soosiv ja ütleb hästi, annab see julgust ja enesekindlust omajagu.

Uus luuleraamat "Mu sokid on terved" annab toreda vaate meie ühiskonnale paaril aastal, sellele viitab peatükk "Kriisiaja laulud". Kas kirjutamise mõttes on kriis tänulikum aeg kui küllus?

Kriis toob ikka esile rohkem tundeid kui heaolu ja enesega rahulolu ning luuletus ongi ju sõnadesse surutud tunne. Oma ajalauludes püüdsin mõtestada-sõnastada nii enda kui kaasinimeste elu ajal, mida nimetatakse kriisiks või majanduslanguseks. Selles kõiges on paras osa irooniat, kurbust, aga huumoritki, kuigi see naeratus võib veidi kõver olla.

Sinus on peidus omamoodi kroonik, kes jälgib Eesti elu, aga teeb seda kindlalt positsioonilt: teadvustad end kui Rääma poeeti. Rääma on sulle omamoodi pelgupaik või mis?

Kui "Polügrafisti käsiraamat" süüvis rohkem filosoofilistesse sügavustesse, sisekaemustesse ja abstraktsioonidesse ning "Eesti elulood" ülistas eesti keele ilu ja piiramata võimalusi, siis "Mu sokid on terved" tõukub otseselt tõsielust ja on ehk tõesti kroonikalik. Rääma on olnud väga pikka aega minu kodukant ja sellel rajoonil on oma hingus ja rütm. Nagu teatab silt Aleksandri pubi seinal: "Rääma on parim!"

Räämast on varem kirjutatud üks kõrgetasemeline proosateos: August Jakobsoni "Vaeste-Patuste alev" ja nüüd siis, üle 80 aasta hiljem, valmis luuleraamat, mis suures osas samuti Räämast kõneleb.

Rääma kui pelgupaik on sul väga kenasti esile toodud ja seda ta mulle kindlasti ongi. Kas see kõik teeb minust Rääma poeedi, ei oskagi öelda, aga millegipärast kõlab Rääma poeet toredamini kui Pärnu poeet, nii et kui peaksin valima, valin Rääma.

Oled avanud ennast luuletajana seekord laiemas võtmes: oled mõtte-, sõna- ja tähemängur. Kes on selles vallas sinu arvates Eesti luuletajatest ületamatu?

Ületamatutesse suurustesse ma ei usu, aga väga tublid luulemängurid on näiteks Jaan Pehk, Olavi Ruitlane, Aapo Ilves, Veiko Märka. Nemad on esimesed, kes meelde tulevad, aga nimekiri pole kaugeltki lõplik. Eesti luule on väga kõrgel tasemel ja ääretult rikas, mistap leidub selles arvestatavaid suurusi väga palju.

Kuigi Tuuli Taul kirjutab oma värsiridades, et "poeet võiks olla kole nagu nälkjas ja täis kui tinavile", olete mõlemad selle iroonilise teksti vastandid: igati edukad ja mõistlikud. Millal leiad ajakirjanikutöö kõrval aega luuletamiseks?

Tuuli on äärmiselt tubli ja andekas ning imetlen teda väga. Loomine nõuab aga selget pead, läbitunnetatud tunnet, arvutit, millega see kõik kirja panna, ja julgust hiljem kõik ebavajalik maha tõmmata. Ja küll leiab selleks aegagi.

Kogu kontekst: "Poeedid esitlevad värsket vaimutoitu" (PP)

neljapäev, mai 27, 2010

mu sokid on terved

Hästivarustatud raamatupoodidesse jõudis minu luuleraamat "Mu sokid on terved" alapealkirjaga "langusajaluulet räämast ja kogu riigist". Raamat ilmus kirjastuse Jumalikud Ilmutused Ji sarja 13 teosena ning esitleb sarja uut kõvakaanelist ja veelgi ilusamat nägu.

Raamatu toimetas (:) kivisildnik ja kujundas Andres Rõhu. Teost ilmestab Erik Prozese delikaatne ja väga mõjus fotoseeria Tallinna kodututest.

Täname abi eest Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali ja Pärnumaa ekspertgruppi.

Mõned raamatust leitavad luuletused jõuavad või on jõudnud televaatajani ETV luuleminutitest, kuid seal kõlab neidki, mida ei selles ega üheski teises teoses (veel) ilmunud ei ole.

Raamatu saadavust saab vaadata Rahva Raamatu ja Apollo koduleheküljel. Rahva raamatust saab ka mu varasemat loomingut.

Mis veel? Eks siis boonustrack blogilugejatele, ehk üks raamatus leiduv luuletus:


minu noorima õe toas

leidub palju asju

ta reisidest

türki

egiptusesse

portugali

hispaaniasse

tal on kassikujusid

ja salle

plakateid

elevandikesi

ja pärgamendirulle

ta siseneb oma tuppa

külg ees

ta ei laiuta kunagi käsi

ta ei kummarda kunagi sügavalt

kartes segadust

segamini lüüa


minu noorima õe peas

leidub teadmisi

otsijate klubist

silva meetodist

peep vainu moodi

sütel kõndimisest

feng shuist

tai chist

võib olla

tae kwan dost

isegi mina

ei suuda teda

üles leida

reede, mai 21, 2010

kevadtormiline luule

Eesti Kaitseväe suurõppuse "Kevadtorm" aegu kirjutab 2005. aastat iga kord mõni luuletaja temaatilise teksti. Teema on seni käsitleda võtnud Contra, Merca, Metsakutsu, Aapo Ilves ja Aarne Mäe. Tänavune "Kevadtorm" toimus Pärnumaal ja sel puhul ilmus sellenädalases Sõdurilehes siinkirjutaja temaatiline ja alljärgnev tekst. Varasemad luuletused on leitavad Kevadtormi kodulehel.

Kevadtorm elunormiks

tali vald on aastaid tagasi kadunud

ja kilingi-nõmme on linnapeata linn

süvaveepumbad ei tööta

ja kalevi kunagi magusad kommid

on külapoes muutunud

paberisse pakitud norra lõheks

pärnumaa ja viljandimaa

piiri rikutakse iga päev

sealt tassitakse pärnu poole

mulgi putru

ja

mulgi kapsast

ja

sulgi kapsast

ja

neilgi kapsast

ja

unustatud ladudes

alles hoitud viljandi tikke

teiselt poolt smugeldavad

takuse habemega pärnumaa pojad

viljandi poole

muulikive

mullaseid pärnapuid

eelarveauke

ja

viisitammelaaste

see on tuhandete võõraste

tallatud tühermaa

läbisõitjate salarada

seadusteta soomaa

kus on viis aastaaega

ja kuues on nälg

see on korra järgi janunev maa

mille metssead on segi sonkinud

mille kolhoosid on rüvetanud

ja allikukivi koobastes elavad ikka veel

väärtuse minetanud imed

kas korda

kas korragi korda

saab merest kauge

ja viljandi järvestki

unustatud maa?

jah kui vaid sisse tuua väge

vana head

kuid igavesti noorena püsivat

maarjamaa väge

mille pelgal sõnalgi on jõudu

künda sööti jäänud maa

niisutada kuivaks jäänud kaeve

väge mis tegudes

taastab õhukeseks kulunud usu

ja põletab maailma savijalad kõvaks

see vägi puhus

sel kevadel

igatsetud tuulena üle

selle kahepaikse maalapi

andis talle sõbraliku laksu üle küüru

ja hüüdis

ärka

ärka

mu sõber

homme oma elu kõige paremas vormis

ning hommikupäikeses

adud et sinu mullas

on viimaks ometi rammu

sinu hingeõhus selgust

niuetes seemet

mõtetes tulevikku

kuid eelkõige on sul nüüd väge

jääda endale kindlaks nii

suvel sügisel talvel

kui kevadtormis

mis sellest maikuust

on saanud su elunormiks

reede, aprill 16, 2010

ettekuulutus

paari aasta eest paroodilises laadis kirjutatud luuletus osutus prohvetlikuks ...

isamaa ilu

oo isamaa su jalge ees

ma pyrrhose võidust nutan

kaunid hetked su rinnal

on südames alles kuid

hall taevalaotus langeb mu ülle


mu verd tilkuv süda

jäi lesbose saarele

vulkaani purskes hävinud pompei

on arm mu õrnas hinges


jah isamaa nutan su pärast

kui sophokles oma isa voodil

pea patja surutuna nuuksus

aga homseks on pisarad kuivanud

tuul tuha toob voodikattele

kolmapäev, märts 03, 2010

The Belka remix. “Jube juubel 15”



Parema puudumisel saavutavad Pärnus suurt tähelepanu ja laia kõlapinda peamiselt pseudoteemad, olgu selleks siis Toomas Kivimägi auto, Mart Viisitamme olemasolu või kollane lumi, kuid tõeliselt olulistele sündmustele pööratakse tähelepanu kahetsusväärselt vähe.

Nii näiteks ei pühendanud ei Pärnu linnapea, riigikogu esimees ega peaminister, rääkimata presidendist oma aastapäevakõnes ainsatki lauset The Belka 15. juubelile, mille tulemusena sündis järjekordne helikandja ansambli klassikalistest paladest erinevate esitajate esituses.

Jubedat juubelit pidas The Belka tolgi päiväl, kui grupeeringul täitus 10 aastat ja toonagi mängisid tuntud ja vähemtuntud muusikalised kollektiivid plaaditäie Belka lugusid plaadikettale. Toonasest sooritusest kindlustas koha eesti pop-folk-punk klassikas üllatuslikult VLÜ surematu hitiga “Väike värdjas päkapikk”.

Läinud aasta lõpus möödus the Belka sünnist 15 x 12 kuud ja uus kireva esinejaskonnaga remix-plaat valmis taas. Eks ta üks eklektika ole, mis siin pattu salata. Ühte Belka-patta on mahutunud vähetuntud hevihiiglased Meriste Miracle F. Factory (palaga “Kamps”), ülekohtuselt ületuntud ilmastikunähtus Kairit “Niki” Tuhkanen (palaga “12 kuud”), räppfilosoofiline mahebänd Külalised (palaga “Pool poolest”) ja veel Mai Skizo, Vennaskond, Joseph Inch, Under Marié, Audru Jõelaevanduse Punt, ja John Stewart Mill.

Igal esitajal on oma nägu ja helikeel ning Belka lugudest käiakse üle pieteeditundeliselt. Parimaid või etemaid kaverdajaid on raske esile tuua, aga “Minu kodu on mu kindlus” Mai Skizo, “Üledoos” Under Marié ja “Castor Fiber”, see on see lugu, mis räägib piibrist, Audru jõelaevnike esituses tõusid vähemalt esmakordsel kuulamisel kolleegidest mõnevõrra enam positiivselt esile.
“Jube juubel 15” on kingitus gurmaanidele, kes ei karda võõrast toitu proovida ning leiavad, et kui praadida hapukurki aeglasel tulel ja hiljem see mädarõika, munavalgete ja Nutella lahusega üle valada, siis võib sellest, kui mitte head, siis igal juhul põnevat välja tulla. Ekstrapunktid tulevad üllitisele Leonardo da Vinci “Püha õhtu söömaaja” remixiga plaadiümbrise sisemuses.

esmaspäev, jaanuar 25, 2010

Laule Peeter Ilusa sõnadele. “Tuli asub teele”



Mitmekülgne härrasmees Peeter Ilus on tegelikult rohkem tuntud kui esmapilgul tunduda võib. Ilmselt leidub Eestis vähe neid inimesi, kes ei teaks Marju Kuudi lauldud pala “Raagus sõnad” või klassikalist pala “Vana vaksal” Ivo Linna esituses. Juba nende kahe laulu näol on tegemist on eesti popi vaieldamatu klassikaga. Viisi autorit paika panna pole keeruline, selleks on Rein Rannap, kuid mitte vähem tähtis pole Peeter Ilusa roll, kelle sulest pärinevad nii “Raagus sõnad” kui “Vana vaksal”.
Need kaks hitti on aga Peeter Ilusa nimelise jäämäe tipp. Vee, ehk suurema tähelepanu, piirist allapoole jääb sõnu rohkem kaks, kümme või kakskümmend, mis nüüd ühele helikandjale on jõudnud.
Peeter Ilusa sõnadele loodud laule esitavad värskel plaadil “Tuli asub teele” lisaks Marju Kuudile ja Ivo Linnale Riho Sibul, Allan Vainola, Tajo Kadajas, Julia Boman ja teised.
Ilusa viisistavad sõnad loovad selle plaadi peal silla, mis ühendab nii eesti levimuusika erinevaid suundumusi läbi aegade kui erinevate aegade lauljaid. Marju Kuut on üks oma aja väljapaistvaid vokaliste, Julia Boman üks praeguseid ning mõlemad leiavad õigustatud koha Ilusa autoriplaadil. Ilmselt autoriplaadiks ongi seda kõige õigem nimetada.
Muusikaliselt kohtame plaadil nii vikerviise kui suisa punkrokki. Viimast üllatuslikult hoopis Ruja, mitte näiteks Vainola esituses, sest nonde meeste 1975 aastast pärit “Ikaros” mõjub omajagu hüsteeriliselt ja punkivalt nii muusikaliselt kui sõnumilt: Tean, jah tean, see oli aferist Ikaros, kes otsekui kosmosest sadas / ja keda võis näha igaüks, kõigile naeratamas. / Tean, see oli aferist Ikaros, kes otsekui pivedest sadas / ja keda võis näha igaüks, Sulle kavalalt naeratamas.”
Samuti toob “Tuli asub teele” kuulajani natuke džässi nagu palas “Kas mäletad”, natuke lastelaulu nagu laulus “Unimees” ja šansooni nagu Peeter Ilusa enda lauldud laulus “Kuskil kaugel” ja blatnoilikku Sõpruse Puiesteed Vainola loodud ja lauldud kompositsioonis “Minul on ometi vaja”. Kusjuures on Vainola on ka plaadi koostajaks märgitud.
Ilusa sõnad, mida eesti popi erinevad suuremal või vähemal määral ikoonid laulavad on kvaliteetsed ja sobivad tõepoolest igale esindatud stiilile. Mõte on igal üksikul juhul sees, kujundid on elavad ja kõla on väljapeetud, olemata kistud või ülemäära kunstlik.
Kuigi Peeter Ilusa sõnadele loodud laulude plaat on eelkõige kirevusest hoolimata ühtlane autoriplaat, moodustab see samaaegselt eesti muusika väikese antoloogia, rõhuga ehk biitmuusikale, millesse Ilusa juured ilmselt kõige tugevamini on kinnitunud. Südamlik, mõtlik ja igati professionaalne plaat on, midagi pole ette heita. Kes kvaliteetsest eesti muusikast, nii olnust kui olevast, lugu peavad, neile pakub see nii äratundmist kui avastamist. Avastamist väärivad kindlasti näiteks Vainola lauldud “Kui lubadus, mis kunagi ei kehti” kui Maarja tema enda viisil esitatud “Valed vaid”.

reede, jaanuar 01, 2010

Piilupardi, Kati, kiisu, põdra ja mutionu kohtuasi


Pühade ajal võtavad eestlased ikka laulu üles ja mis tunduks kaunim kui mõni vana hea lastelaul. Kas me pöörame aga tähelepanu sellele, millest me laulame. Mõtleme, et on tore küll, kui päkapikk metsas saiu küpsetab ja neid viie pika pai eest müüb, kuid kui süüvida, pole selles tunnustamata köögis toimetavas kääbuses, kes oma illegaalset toodangut intiimteenuste eest müüb, mitte midagi toredat. Lõppeval aastal tõi pea iga nädal uudiseid kohturindelt. Küll võeti altkäemaksu, küll varastati tööandjalt, küll reedeti riiki. Heidame pilgu tuntud lastelauludele, veendumaks, et nii mõnegi puhul neist pole tegu lõbusate värsside, vaid hoopis süüdistuskokkuvõttega.

Püsti, kohus tuleb!

Juhtum nr 1. “Rongisõit”

Rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuh,

Piilupart oli rongijuht.

Rattad tegid ra-ta-ta,

Piilupart jäi tukkuma.

Oi-oi-oi, ai-ai-ai,

mis siis sellest rongist sai?

Rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuh,

kuni kraavi läks karpuhh!!

Oi-oi-oi, ai-ai-ai,

mis siis reisijatest sai?

Oi-oi-oi, ai-ai-ai,

mis siis reisijatest sai?

Kõik nad läksid uperpalli, uperpalli-kukerpalli.

Kiisud jooksid sabad seljas,

kutsud jooksid keeled väljas.

Kümme notsut kukkus kraavi,

kümme kutsut laskis traavi.

Sarved segi sikkudel, sikkudel ja sokkudel

Kiisud ei saand Türile, külla minna Jürile.

Kutsud ei saand Torilasse,

notsud ei saand Porilasse.

Sokud ei saand Karjakülla,

Karjakülla-Marjakülla.

(Ellen Niit)

Kõnealune juhtum on pakkunud Eestis kõneainet väga pikka aega. Tunnistajate ütlused on väga täpsed. Magama jäänud Piilupardi tõttu jäi reisijatel jõudmata sihtkohta, nagu Türile, Torilasse, Porilasse, rääkimata Karjakülast-Marjakülast. Emotsionaalne kahju, mis kiisudele, kutsudele, notsudele, sikkudele ja sokkudele põhjustati, on ääretult suur.

Suure tõenäosusega valmistavad kannatanud ühise hagi eelkõige raudtee-ettevõtte vastu, kuid suure tõenäosusega langeb suurem osa vastutusest siiski praeguseks töölt vabastatud Piilupardi õlgadele.

Piilupart on vastavalt Karistusseadustiku § 422 süüdi sõiduki käitusnõuete rikkumises. Nimetatud paragrahvi esimene lõik ütleb: “Mootor-, õhu- või veesõiduki või trammi või raudteeveeremi juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumise eest, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus või põhjustatud inimese surm, – karistatakse kuni viieaastase vangistusega.”

Rasked tervisekahjustused on tõestatud – kõik reisijad olid läinud uperpalli ja ka kukerpalli.

Rong oli tehniliselt korras, sest nagu on uurimine kindlaks teinud, sõitis rong tsuh-tsuh-tsuh ja rattad tegid ra-ta-ta, ra-ta-ta ja ta-ta-ta. Seega ei vasta tõele süüdistatava väide, nagu oleks rong sõitnud kraavi mehaanikute tegemata töö süül.

Nõuame Piilupardile vabadusekaotust kaks aastat ja rongijuhiõiguste äravõtmist kogu ülejäänud eluks. Rahatrahvi nõudmise järele puudub vajadus, arvestades, et kannatanud teevad seda niikuinii.

Juhtum nr 2. “Kati karu”

Kas teist keegi aru sai,

kuhu Kati karu sai?

Kas teist keegi aru sai,

kuhu Kati karu sai?

Vist on karu salamahti

teinud lihtsalt ukse lahti,

vist on keset mängukära

karu läinud lihtsalt ära.

Paistab nii, et liiga vähe

tuli karu Katil pähe,

paistab nii, et haruharva

paitas Kati karu karva.

Kati ilma karuta

on justkui ilma aruta.

(Ellen Niit)

Algselt pöördus Kati tõepoolest politsei poole palvega, et tema kadumaläinud karu üles leitaks. Asjaolude uurimisel ilmnes, et karu kadumisel olid objektiivsed põhjused. Nimelt ei hoolitsenud Kati karu eest ja see põhjustaski elaja põgenemise. Karu on ikkagi suur metsloom ja tema pidamine kööktoas ei vasta loomapidamise eeskirjale.

Meditsiiniline ekspertiis tõestas, et Kati nõrk närvikava ei pidanud lemmiklooma kadumisele vastu, kuid andis samal ajal alust arvata, et Kati polnud juba enne psüühiliselt stabiilne. Tema kummalistest ja kärarikastest “mängudest” on uurijale värvikalt tunnistanud Kati naabrid. Karu on tänaseks üles leitud ning tema seisund (karu oli väärkohtlemise tagajärjel kahanenud juba nugisesuuruseks) annab alust nõuda Katilt loomapidamise õiguse äravõtmist (karistusseadustiku paragrahv 522 “Loomapidamise õiguse äravõtmine”). Kati on oma vaimse seisundi tõttu ohtlik nii endale kui loomadele, mistõttu nõuame tema saatmist ravile.

Juhtum nr 3. “Meie kiisul kriimud silmad”

Meie kiisul kriimud silmad,

istus metsas kännu otsas.

Piip oli suus ja kepp oli käes,

kutsus lapsi lugema.

Kes ei mõistnud lugeda,

see sai tukast sugeda.

Kes see luges aru sai,

sellele ta tegi pai.

Meie kiisul kriimud silmad,

istus metsas kännu otsas.

Piip oli suus ja kepp oli käes,

kutsus lapsi laulma ka.

Ise laulis: “näu-näu-näu!”

Kes ei laulnud, see sai kläu!

Näu-näu-näu ja kläu-kläu-kläu!

(Walter Anderson)

“Meie kiisu” juhtum hämmastab oma võikuse, ülbuse ja karistamatu järjepidevusega. Juba esmapilgul saame aru, et koolitusloata kuskil metsas kännu otsas laste õpetamine ei sobi kuidagi tänapäevasele haridusmaastikule, kuid asi on palju hullem.

Kõigepealt meie kiisu kergemad eksimused. Erakooli seadust on ta rikkunud pea täies ulatuses. Esiteks viis kiisu koolitustegevust läbi koolitusloata, teiseks puudus arengukava, kolmandaks puudus vähimgi omakapital (kui piipu ja keppi mitte arvestada) ja nõnda edasi.

Kahjuks on see vaid jäämäe tipp. Vaadates veepiirist allapoole, avaneb meile pilt ebaseaduslikult tegutsevast koolijuhist-emakeeleõpetajast, kellele polnud võõras vägivald õpilaste kallal (tunnistajate sõnutsi tiriti eesti keeles halvasti lugeda oskavad õpilasi, näiteks muukeelseid lapsi juustest) ega liigne õrnutsemine (psühholoogid üritavad praegu dešifreerida, mis peitus selle salapärase “pai tegemise” all).

Nagu eelnevast veel oleks vähe, on kindlaks tehtud, et meie kiisu andis tunde sageli alkoholijoobes. Millal, me küsime, millal olete kuulnud, et emakeeleõpetaja tuleb tundi ja lällutab “näu-näu-näu”? Seda, kes joobnud pedagoogiga kaasa ei jorise, tabab füüsiline karistus ehk “kläu”, kui nende elukooliõpetajate slängi kasutada.

Kaitse püüab loomulikult tõestada, et meie kiisu polnud teo toimepanemise ajal süüdiv, põhjendades, et tegemist on kaslase, põhimõtteliselt loomaga, kes terve mõistuse juures olles vaevalt erakooli hakkaks pidama.

Arvestades kõike eelnevat, nõuame süüaluse steriliseerimist ja vaktsineerimist ning kui ussitõrje tehtud, siis heasse peresse andmist võimaluseta tulevikus metsa pääseda.

Juhtum nr 4. “Põdra maja”

Põdral maja metsa sees,

väiksest aknast välja vaatab.

Jänes jookseb kõigest väest,

lävel seisma jääb.

Kopp-kopp, lahti tee,

metsas kuri jahimees!

Jänes, tuppa tule sa,

anna käppa ka!

(Neeme Laanepõld)

Konkreetsel juhul põimub kaks seadusrikkumist ning avalikuks tuli see juhtum tänu jänesele, kes “kitse pani”, nagu metsas öeldakse.

Algas kõik sellest, et jänes otsis üles oma vana sõbra põdra, pagedes salaküti eest. Üheskoos helistati politseisse. Kuri jahimees tabati ja teda ootab kuni kolmeaastane vangistus.

Kurioossel kombel tuvastasid politseinikud teisegi õigusrikkumise. Nimelt oli põder ehitanud maja omavoliliselt, pealegi looduskaitsealale, ning kahjustanud sellega väga hinnalist metsamaastikku ja hävitanud käpaliste koloonia nimetatud paigas. Seoses sellega nõuame põdralt kõigi kahjude korvamist ja kolm kuud šokivangistust.

Juhtum nr 5. “Mutionu pidu”

Elas metsas mutionu

keset kuuski noori, vanu.

Kadakpõõsa juure all

eluruum tal sügaval.

Kutsus kokku külalisi

Karvaseid ja sulelisi,

/…/

See oli päise päeva a’al

pilla-palla pillerkaar.

(Aliide Dahlberg)

Eelkõige tuleb ütelda, et tunnistajakaitse programmi huvides on kõik nimed, välja arvatud süüdistatava oma, juhtumi kirjeldusest eemaldatud.

Kokkuvõttes on tegemist käesoleva aasta ühe selgema kohtuasjaga. Kadakpõõsa-Juure uuselamurajooni pangalaenu eest maja hankinud mutionu otsustas soolaleivapeo korraldada. Kutsunud kokku suure hulga külalisi, kellest ta isegi väheseid tundis, algas pidutsemine juba keset päeva. Manustati ohtralt alkohoolseid jooke, mille järel laamendati ümbruskonnas, tülitati naabreid ja solvati rängalt kinnisvaraagenti.

Kui politsei viimaks sündmuskohale jõudis, üritas mürgli korraldanud mutionu oma välimust mustade prillide abil tundmatuseni muuta, kuid ta peeti lähedal asuvas kuusemetsas kinni.

Vastavalt karistusseadustiku 263. paragrahvile “Avaliku korra raske rikkumine” ja arvestades, et mutionu rikkus rahu ja avalikku korda koos ülejäänud grupiga ning takistas oma isiku tuvastamist näo varjamisega, nõuame süüalusele neli aastat vabadusekaotust ja asi mutt.

Pikali, kohus läheb!

Algne kontekst: Pärnu Postimees.