Neljapäev, september 10, 2015

Igavik kumminaisega


„Lui Vutoon”, Armin Kõomägi, Tuum 2015
Armin Kõomägi tõstis uue romaaniga lati kõrgele nii enese kui ka kirjanike liidu romaanivõistluse jaoks.
Juunis romaanivõistluse võitnud „Lui Vutoon” põhineb lihtsal ja sadu kordi läbi kirjutatud lool mingisse keskkonda üksinda jäävast inimesest. Väikesed leiavad selle kätte Jens Sigsgaardi raamatust „Palle üksi maailmas”, noorukid Daniel Defoe „Robinson Crusoest” ja arenenud kirjandusmaitsega täiskasvanud lugejad Michel Tournier’ vaimustavast teosest „Reede ehk Lootusesaar Vaikses ookeanis”. Nende kõrval ja ümber on robinsonaade küll ja veel nii raamatute, filmide kui ka arvutimängudena. Armastatud ja populaarse süžee kordumiste jada on pikk ja arvatavasti katkematu ning Armin Kõomägi urbanistlik robinsonaad sobitub seda suurepäraselt täiendama.
Miks kõik inimesed Tallinnast, Eestist ja kogu maailmast kadusid, jättes järele ainult romaani nimitegelase, jääb lugejale teadmata, kuid hõredat tunnet sellest ütlematajätmisest ei jää. Läksid, siis läksid, jumal või kurat nendega. Autorile oleks selge seletuse raamatus väljakäimine, isegi kui see talle endale selge on, kaasa toonud ohu muutuda kas siis pseudoulmeliseks konstrueerijaks või lihtsalt maitsetuks, mida Kõomägi kindlasti ei ole.
Turundusjuhihakatise Lui Vutooni üksindus, õigemini võitlus sellega hakkama saamise nimel on igas episoodis usutav ja realistlik. Jah, võib-olla ei lähe poepiim nii kiiresti hapuks kui dateeritud päevikuvormis teosest ilmneb, ja kummaline tundub, et peategelane hakkab justkui alles raamatu teises pooles suitsetama, aga on samal ajal justkui vana ja vilunud korsten ise. Aga see on põhimõtteliselt ka kõik, mis korrektsust nii loo jutustamises kui ka stiilis veidi väärab.
Pea 300-leheküljelise romaani kirjutamisel ei saa mõistetavalt mööda kindlast kavast ja konstrueerimisest. Kasutada labast ja kulunud väljendit traagelniitide nähtavusest küll ei saa, aga autor võtab järjekindlalt läbi paigad, kuhu üksinda eksisteeriv inimene Tallinnas võiks suunduda. Kaubamajad, korterid, hotellid, lennujaam, kanakasvandus ja loomaaed käiakse läbi. Neid kohti kirjeldatakse eesmärgiga näidata, mis on ühest ja teisest kohast korraga maailmast kadunud inimeste ja teiste imetajateta saanud. Selle taustal vahendatakse mõtteid, mida viimane inimene seda kõike vaadates tunneb ja mida nähtust enda, inimeste ja elu kohta järeldab.
Samamoodi võtab autor läbi Lui Vutooni järjekindlalt kirjeldada kõike seda, mis meie elu täidab. Teravalt ja Kõomäele omase teravmeelsuse ning tähelepanelikkusega avanevad hinnangud kirjandusele, keelele ja tarbimisele. Eraldivõetuna saanuks kõigist neist arutlustest adekvaatsed kolumnid mõnes nädalalõpulehes või ajakirjas. Faabulat, mida raamatus ju õigupoolest napilt, pikemad ja lühemad mõtisklused ja üldistused muidugi edasi ei vii, aga just need muudavad „Lui Vutooni” millekski enamaks, kui on seikluslik robinsonaad või ellujäämislugu.
Kõomägi karmi, kuid ometi kaastundliku pilgu eest pole kaitstud keegi ega miski ja sama mõõduga saavad nii rikkad, poolrikkad, poolvaesed kui ka vaesed, nii kasulikud kui ka kasutud asjad, nii tõde kui ka vale.
Kuigi „Lui Vutoon” on tõesti väga hästi kirjutatud ja toimetatud (toimetas Kajar Pruul) raamat, ei ole see kerge lugemine. Kõomäel on õnnestunud tühja Tallinna, Pärnu, Riia ja nendevahelise maantee üksinduse ja mahajäetuse atmosfäär suurepäraselt edasi anda. Lausa nii suurepäraselt, et tühjas korteris või büroos seda ausalt öeldes lugeda ei maksaks, tunne, et oled üksinda maailma jäänud, on varmas tekkima ja visa kaduma. See ei ole küll mõnus, aga see on tunne ja raamat, mis tekitab emotsiooni, täidab oma eesmärgi. Viimase väite tõesust vähendab tõdemus, et kui raamat tekitab tunde, et kogu tiraaž tuleks autori maja ees soovitavalt koos autori endaga ära põletada, siis ei saa vist öelda, et raamat täitis oma eesmärki. See selleks.
Kergeks ei tee „Lui Vutooni” lugemist ka stiil, mille üks järjekindlalt korduv osa on loetelud, mis on mõnigi kord väsitavalt pikaks venitatud. Siiski ei ole see ülimalt koormav, alalhoiuinstinkt lubab lugejal pilgu vasakult paremale liigutamise asemel diagonaalis saata, kui ta juba aru on saanud, mida talle öeldakse.
Raamatu üldine atmosfäär on tõesti rusuv ja lootusetusega palistatud, aga ometi ei peta Kõomägi nendegi ootusi, kes tahavad, et ta vahel veidi nalja viskaks. Nalja, olgugi teinekord mõru, aga kindlasti naljakat ja maitsekat, saab küll. Vahel on see mõni juhuslik teravmeelsus nagu „Mu isamaa on minu Armani…” (lk 201), vahel aga vaat et täismõõdus humoresk, mille eredaim ja lõbusaim näide on peategelase majandusaruanne Ülemiste kaubanduskeskuse aktsionäridele.
Kui üks oht urbanistlik robinsonaad ära rikkuda oli inimeste kadumisele põhjenduse pakkumine, mille autor tegemata jättis, siis teine oht varitses finaalis. „Lui Vutooni” eesmärk pole kindlasti olla põnevuslugu, pigem tarbimisühiskonna vaatlus ja meie kõigi näo ette peegli asetamine, aga lõpp peab ju olema ja sportlik huvi selle vastu, kuidas see lugu lõppeda võiks, võib päris painavaks muutuda. Romaani finaali kohta pole siinkohal muud vaja öelda, kui et see on korralik, ülejäänud raamatuga haakuv ja kõikidest karidest triivib autor loomulikul moel mööda ning nõnda moodustubki väga tugev tervik.
Eesti on sel aastal saanud kaks võitjat kahelt romaanivõistluselt. Kõomäe „Lui Vutoon” võitis Eesti kirjanike liidu romaanivõistluse, ja kuuldavasti päris ülekaalukalt, ning veidi enne seda jõudis lugejateni kirjastuse Tänapäev viimatise romaanivõistluse võidutöö, Kaur Riismaa „Pimeda mehe aiad”. Mõlemad on väga head teosed, kuid sedavõrd erinevad, et neid ei oleks suurt mõtet võrrelda. Pealegi peaks 2015. aasta tooma veel ühe võitja: kirjastuse Pilgrim algatatud BestSelleri kirjandusvõistluselt.
Ilukirjanduse võistlustesse ja konkurssidesse võib suhtuda soosivalt või taunivalt, võib põhjata või kiita žüriisid. Aga kui lugeda tänavu auhinnatud töid, eriti Kõomäe teost, siis ei jää küll üle öelda muud, kui soosida ja kiita. „Lui Vutoon” on pehmetest kaantest hoolimata ülikõva. Aamen, Armani ja pudel rummi!

Arvustus ilmus Eesti Päevalehes.

Reede, aprill 04, 2014

Visa hing Kilingi-Nõmmelt ja totakuse diskursus

(:)kivisildnik, Aarne Anmann, Visa Hing Kilingi-Nõmmelt. Legendi sünd. Toimetanud Triin Marjapuu. Kujundanud Matthias Sildnik. Jumalikud Ilmutused 2013. 201 lk.
(:)kivisildnik, Aarne Anmann, Visa Hing Kilingi-Nõmmelt ja Karlova inimsööjad. Toimetanud Triin Marjapuu. Kujundanud Matthias Sildnik. Jumalikud Ilmutused 2013. 206 lk.
Maailmas leidub palju totakaid raamatuid. Eesti kirjandusestki leiab palju totakust, aga enamasti on totakus totakas tahtmatult, mis on totakas ja kiirelt ununev, aga teinekord on totakus tahtlik ja hästi tempereeritud nagu Bachi klaver, mille keeltega saab inimese nii kiiresti ära kägistada, et too ei jõua silmagi pilgutada. See on hea asi.

(:)kivisildniku ja Aarne Anmanni praeguseks teise osani jõudnud raamatusari “Visa Hing Kilingi-Nõmmelt” kasutab totakuse esteetikat täiesti teadlikult, arendades seda jõudumööda väga suurel kiirusel väga suurel hulgal väga kõrgetesse kõrgustesse.

Kodumaise sopakirjanduse verstaposti esimene köide “Visa Hing Kilingi-Nõmmelt. Legendi sünd” ja selle järg “Visa Hing Kilingi-Nõmmelt ja Karlova inimsööjad” ilmusid mõlemad 2013. aastal ja loomulikult said kirjastatud Jumalike Ilmutuste kirjastuses.

Valminud on raamatud ühe või kahe hingetõmbega ja seetõttu kenasti üheskoos loetavad ja hoomatavad, kuigi alustada võib ükskõik kummast ja kui üks neist sobib ja maitseb, võib kohe järgmise ette võtta. Kiirema lugeja jaoks võtab üks köide aega bussireisi Tallinnast Pärnusse ja teine Pärnust Tallinnasse. Veidi aeglasem lugeja suudab nende teoste abil meeldejäävaks muuta marsruudid Tallinn-Tartu ja Tartu-Tallinn.

Kui kurseerida pealinna ja Tartu või pealinna või Pärnu vahel, lisandub “Visa Hinge” lugemisele kultuurilooline ja sportlik aspekt, sest saab emmas kummas linnas läbi jalutada raamatutes kirjeldatud paigad ja neid leidub ohtralt. Kui aega rohkem, võib modernse sopakirjanduse palverändur suunduda Pärnust Tartu poole või vastupidi ning külastada Kilingi-Nõmmet ja kui aega ja tahtmist veelgi, võib suunduda Valka, mille äärmiselt täpseid kirjeldusi sisaldab tänu Anmannile “Visa Hinge” esimene raamat. Valga on selline Eesti linn, kuhu ei ole seni olnud kellelgi vähimatki põhjust minna. Nüüd üks põhjus on. See on hea asi.

Kahepeale on raamatuid palju kirjutatud. Ilf ja Petrov, vennad Strugatskid, vennad Goncourt’id ja nõnda edasi. Eelnimetatute koostöö tulemus oli ühtlane ja vaevu, kui üldse, on eristatav ühe või teise osaautori käekiri, siis “Visa Hinge” puhul on vahe väga selge. Vaheldumisi esinevad Visa Hinge ehk Paul Pajose (teises köites vahetab ta nime Paul Pangaks) mõtisklevad sisemonoloogid ja tegevust kiiremini edasi kandvad vestluste, faktide ja muu vajalikuga peatükid. Ilmselgelt on esimeste taga (:)kivisildnik ja teiste taga Anmann. Nii palju kui ma nende töömeetodist tean, siis kirjutaski üks oma peatüki ära, saatis teisele, see tegi järeldused ja läks oma rada edasi.

Tehniline kvaliteet on küll märgatavalt ebaühtlane, sest (:)kivisildniku jutustavad ja fantaasiarikkad peatükid on Anmanni tegevustiinematest peajagu üle, kuid sellest hoolimata püsib tervik koos ja kui rütmiga ära harjuda, mis tuleb kiiresti, siis mõjub isegi mannetu ja kunstlik dialoog kohasena, seda enam, et ei lase Pajose/Panga mõtisklustel seksuaalmaagia või unenäomaagia üle ning niisama filosofeerimistel ning kirjeldustel tüütuks muutuda, sest olgu need eraldi nii head kui tahes, aga väga pikalt neid järjest välja ei kannataks.

Üks vahva näide koostööst leidub teises köites, milles koos Visa Hing Kilingi-Nõmmelt ja Tartu Karlova linnaosa inimsööjad. Nimelt nimetab Pank kõigi krimikomöödia reeglite kohaselt politseinik Mürki läbivalt nimega Purk, kuid ühtäkki räägib ta sellest, mida tegi politseinik Sahk ja ütleb Purk tema kohta. Teine autor võttis järje üle ning keerutab stiilselt olukorrast välja. Sahk ütleb Mürgile: ““Ja muide, teadmiseks, sina ei ole enam Purk”. “Tohoh,” oli Mürk tõsiselt üllatunud. “Kas leidsid uue inimese, kellele see tiitel sobib?” “Kahjuks küll. See olen nüüd mina”” (“Visa Hing 2”, lk 108). Ootamatult tekkinud probleem lahendati lõdva randmega ja lugu läks edasi, nagu midagi poleks juhtunud.

Üks mängulisemaid võtteid, mida “Visa Hing” pakub, on Eesti kultuurirahva pärisnimede kasutamine tegelaste nimedena. Raamatust käivad läbi Anzori Barkalaja, Mehis Heinsaar, Tõnis Kahu, Märt Matis Lill, Rein Lang ja nõnda edasi. Esineb isegi firmanimi YaNaTom. Kõik need pole muidugi päris need Langid ja Barkalajad ja Kahud, aga natuke võibolla on.

“Kummaline on see, et väljaspool seksuaalmaagia riitusi olen ma Tõnis Kahu kohanud ainult ühe korra, mitu aastakümmet hiljem Tallinna Linnahallis Lou Reedi kontserdil, kus ta vestles kirglikult tulevase rokkstaar Maria Minervaga, kes oli siis veel lihtsurelik ja kunstakadeemia tudeng” (“Visa Hing 1”, lk 146-147). See on hea asi.

Ega neist kahest raamatust midagi täpsemat meelde ei jää, kuid hea tuju ja elamus puhtast lugemisrõõmust on kindlustatud, välja arvatud juhul, kui lugejateks inimesed, kes on juba huvi tundnud, et kas oleks võimalik “Visa Hing” keelustada. Selliste inimeste olemasolu, muide, on faktiliselt tõestatud.

Omal veidral moel, hoolimata veristest sündmustest ja mõttearendustest laadis “10 põhjust, miks naised eelistavad anaalseksi” (“Visa Hing 2”, lk 17), on “Visa Hing”, eriti selle teine, köide leebe. Panga õhkamine Ithaka ja tema mälestuse järele on ootamatult südamlik ning kirjeldus mustast ja siledast hauakivist, millele leinaja iga kord kriidiga uue epitaafi kirjutab, on nii armas, et pisarad hakkavad tilkuma. Õrn ja rõve, kui tsiteerida Matti Mogučit.

Praegu veel kaheosalise seeria autoritel on teksti luues ilmselgelt olnud suur rõõm sees ja hoog peal ning seda tajub lugejagi. Kirjutaja pole kirjutades kannatanud ja kannatama ei pea lugedes lugejagi. Totakusest sai vabadus ja kunst ja lihtne rõõm lihtsas elus. See on hea asi.

 Arvustus ilmus mõnevõrra lühemana ajalehes Sirp.

Reede, oktoober 04, 2013

Ilmus "Pursata Vesuuvile"


Raamatukauplustesse jõudis minu uus luuleraamat "Pursata Vesuuvile" alapealkirjaga "Ajaluulet ja autori märkusi". Kirjastas (:)kivisildniku juhitud kirjastus Jumalikud Ilmutused ja see ilmus kirjastuse samanimelises uudiskirjanduse sarjas.

Raamatu kaane kujundas Marko Kekišev, sisu kujundas Matthias Sildnik. Oma suurepärast maali "Parimat Bordeaux veini suurtele ahvidele" lubas raamatus lahkelt reprodutseerida kunstnik ToomasKuusing. Korrektuuri tegi Heda Piiriste. Trükkisid Gutenbergi pojad. Toetasid Eesti Kultuurkapital ja libedad tänavad.

Mõni üksik raamatusse jõudnud tekst on varem valminud, enamasti koondab “Pursata Vesuuvile” siiski spetsiaalselt sellesse teosesse loodud luuletusi ja proosamõtisklusi ehk autori märkusi. Ma näen luuleraamatut eelkõige tervikteosena, mitte niivõrd kui sahtlipõhja kogunenud luuletuste kogumikku. Mul pole sahtlipõhjas midagi. Ah, mis ma räägin, mul pole sahtleidki.
“Pursata Vesuuvile” on minu neljas luuleraamat. Eelnesid “Polügrafisti käsiraamat” (2006), “Eesti elulood” (2008) ja “Mu sokid on terved” (2010).






Neljapäev, september 05, 2013

Kas Rail Baltic on hea või halb?

http://www.railbaltic.info/et/
Balti riikide ühise megaprojekti Rail Balticu tegeliku valmimiseni kulub veel aastaid ja muidugi ei välista miski, et uut raudteed ei sünnigi. Või kui sünnib, siis pole enam kaupu, mida Eestisse ja Eestist välja vedada, ega inimesi, kes kiirrongiga siit Poola poole ihkaksid sõita.
Mina olen Rail Balticu suhtes pigem optimistlik. Ju kaupu, mida vedada, jagub, ja ehk ei taandu Eesti nii tühjaks kohaks, et tal isegi transiitmaana mingit tähtsust pole.

Korralikust mugavast ja kiirest reisirongiliiklusest, millega Pärnust Tallinna või Riia poole sõita, olen unistanud aastaid. Kui suvel tekib taaskordne suur soov jalgrattaga matkama minna, oleks ju mõnus kaherattaline sõber koos pakkidega rongile tõsta, Leetu sõita ja sealt pedaale sõtkudes läbi lõbusa Leedumaa ja lahke Lätimaa tagasi koju suunduda. Pärnust välja viivad maanteed on aastate jooksul lihtsalt nii pähe kulunud, et matkajale enam erilist elamust ei paku.

Tehniliselt kõige keerulisem on Rail Balticu ehitamine, aga emotsionaalselt kõige raskem osa käib just praegu, mil tuleb saavutada hulk kokkuleppeid selles, kuidas peaks uue raudtee trass kulgema.

Juba praegu tuleb Harju-, Rapla- ja Pärnumaalt, mida Rail Baltic läbima hakkab, hirmusõnumeid selle kohta, kuidas raudtee lõikab ära tee silohoidla, loomalauda või välikemmerguni. Mõned elanikud, kelle lähedale uus raudtee kipub, leiavad, et pigem mingu raudtee läbi mõne looduskaitseala, kui et see lõhuks külasid ja talusid.

Keskkonnaministeerium eesotsas minister Keit Pentus-Rosimannusega on seevastu juba jõudnud deklareerida, et tuleb välistada kiirraudtee trassivalikud, mis võiksid ohustada Tuhala nõiakaevu või Nabala karstiala. Samuti teatas ministeerium maavalitsustele, et lisaks olemasolevatele kaitstavatele loodusobjektidele tuleb arvestada projekteeritavate kaitsealadega.

Näib, et Rail Balticust on maakondlikul, valla ja küla tasandil saanud Rail Moolok, kellele tuleb meeldiva tuleviku tagamiseks ohvreid tuua. Ja ohvreid tulebki tuua, sest nagu Eesti Raudtee kunagine juht Kaido Simmermann lihtsalt välja ütles: raudtee peab minema otse. Kuigi Rail Baltic võib teatud osas järgida olemasolevat trassi, on tegu siiski täiesti uue rajatisega.

Kõik oleksid rahul siis, kui Rail Balticu trass arvestaks kõiki looduskaitsealasid ja inimasustusi ega riivaks kellegi huve. Sellega on täpselt sama lugu nagu tuulegeneraatoritega. Enamik inimesi leiab, et need vajalikud ja keskkonnasäästlikud, aga neid võiks ehitada kuhugi kaugemale.

Paralleeli jätkates võiks mõni Pärnumaa Are valla elanik arvata, et Rail Baltic on vajalik asi küll, aga te võiksite selle kuhugi Tartumaale ehitada. Luunjasse näiteks. Las need rongid sõidavad seal kurkide vahel, mis neil häda on.

Paraku nii ei saa ja kuigi trassivalikuid on iga valla piires mitu, ei hakka raudtee kunagi tegema paarisajameetrist jõnksu ümber silohoidla, rääkimata sellest, et rajataks Rail Baltic Harju-, Rapla ja Pärnumaa asemel hoopis läbi Ida- ja Lääne-Virumaa, Jõgevamaa ja Viljandimaa. See poleks enam see raudtee ja neiski maakondades tahavad inimesed lauda ja silohoidla juurde jõuda.

Kui on kokku lepitud, et Rail Balticu võiks tõesti rajada, siis päris ohvriteta see ei teostu. Küll saavad kõik, kelle valda trass läbib, tutvuda lähteseisukohtade ja keskkonnamõju strateegilise hindamise programmi avaliku väljapanekuga ja osaleda oktoobris startivatel avalikel aruteludel. Skeemidest ja seletustest pole kerge end läbi närida, aga kui nüüd vait ja passiivne olla, võib mõni personaalne ohver eriti suureks kujuneda.

Kui mõelda samaaegselt nii oma kodukrundile kui Eestile tervikuna, võib teinekord suuri asju korda saata. Ega Rail Baltic päris Rail Moolok ei ole ning sellena ei maksa lasta seda ka välja paista.

Tegemist on Vikerraadio päevakommentaariga. Kõiki päevakommentaare on võimalik kuulata täispikkuses SIIN.

Reede, juuli 19, 2013

Kutse kirjandusõhtule


Kolmandat korda Kabli Päikeseloojangu festivali raames Kosmonautika Puhkekeskuses toimuv kirjandusõhtu on üks pidu ja pillerkaar hea luule hea muusika ja heade inimestega.
Esinevad elavad klassikud Doris Kareva, Olavi Ruitlane, Aapo Ilves ja Kaupo Meiel. Töötab puhvet KOCMOC, äritsetakse raamatutega, ollakse tänulikud Eesti Kultuurkapitalile. Pilet on viis raha.
Saate naerda, saate nutta, see kirjandusõhtu muudab teie elu!

Teisipäev, aprill 16, 2013

Rein Kilgi halbade luuletustega hea raamat

Rein Kilk, Armastus e-postis. Kujundanud Rein Kilk. Ilmamaa, 2013. 48 lk.

Peeter Sauter kirjutas Sirbis Rein Raua „Rekonstruktsiooni” käsitledes: „Tore, et raamatuid kirjutavad erineva taustaga inimesed (kelle hulgast vaid mõni üksik on ülikoolis kirjanikuks õppinud ja eestlaste puhul siis Moskvas)” (Sauter, „Rein Raua vahepeatus teel mitmekihilisusesse”, 28. III). Kas see just alati tore on, kuigi kõigi nende Raudade puhul muidugi on, aga põnev ja omajagu intrigeeriv ometi, kui mõelda luuletajana debüteerinud Rein Kilgile või näiteks lähiajal esikromaani „Kevad saabub sügisel” üllitavale Mart Kadastikule.

Kuidas võtta?
Kas sa Rein Kilki tead? Olen kuulnud. Temast rääkida võib nii mõndagi head, aga peale selle on tal ka väikesed vead, täpselt nii, nagu Ain Kaalep Tihemetsa Tiinast ja tema tõttu armuvalu kannatanud maaproletariaadist on kirjutanud.
Need, kes vähegi eestikeelsest inforuumist teavet hangivad, on Rein Kilgi nimelisest nähtusest kuulnud ja kindlasti pole vähe neid, kes on temaga otse või kaude kokkugi puutunud. Kilgi, mehe, kes peaaegu ainuisikuliselt kehastab Eesti varakapitalismi ajalugu kogu selle hiilguse ja viletsusega, elust on Peeter Raidla kirjutanud raamatu „Rein Kilk – miljonisadu saksofonihelide saatel” (Äripäeva Kirjastus, 2005) ja Tarmo Teeväljal on koostamisel mõtteline järg „Miljonisadu ja pasunapuhumine – 7 aastat hiljem”, mis peaks tegijate seletuse kohaselt rääkima sellest, kes Rein Kilk siis ikkagi on, ja vaatlema tema „geniaalsete äriprojektidena esitletud ettevõtmisi laiemas ajalises perspektiivis” (7aastathiljem.wix.com/7aastathiljem).
Samal ajal kui Kilgist raamatut kirjutatakse, valmis üks teos temal endal. Esitatud ja esitletud on „Armastus e-postis” kui Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna kursusetöö, mäherdune käik on samuti üdini kilgilik. Palju leidub neid esimese kursuse eesti filolooge, kes suvalise kursatöö väärt kirjastuses Ilmamaa välja annavad? Lihtsalt luuleraamatut rahvale pakkuda, palun, miks mitte, eriti ajal, mil teismelised eesti tütarlapsed kirjutavad romaane mitu korda kiiremini kui Kadastik, aga kui esitada kaantevahet just koolitööna, millel lisaks pikk alapealkiri „Deontilised modaalsused ja emotsionaalsed gradatsioonid elektronposti teel vahendatud isiklikku laadi informatsioonis”, siis mõjub pigem hariliku poosetamisena, kuna on akadeemilise paroodia kohta liialt lihtsakoeline ja tõsiseltvõetavaks teadustööks liiga … Lühidalt, see on kõike muud kui tõsiseltvõetav teadustöö.
Võime ju võtta appi esimesena kätte juhtuva (sõna otseses mõttes kätte ei juhtu tänapäeval muidugi enam midagi, vaid kuvarile juhtub Google’i otsingu esimene vaste) definitsiooni Katrin Mandralt: „Traditsiooniliselt mõeldakse modaalsuse all kõneleja või kirjutaja võimalusi väljendada oma suhtumist propositsiooni ehk lause tuumaks olevasse väitesse, mis tähistab või nimetab mingit olukorda. [---] Deontiline modaalsus väljendab eelkõige kohustatust ja lubatavust (Deontiline modaalsus poliitikute arvamusartiklites”, Keel ja Kirjandus 2008, nr 3). See ei anna aga meile Kilgi luulevihiku lugemiseks vähimatki eriliselt abistavat toetuspunkti, igal juhul mitte enam kui autori nimi, mis ja ainult mis viis teose õige kiiresti Rahva Raamatu luuleraamatute müügiedetabeli esikohale. Seega, kursusetööna eksponeerimise ja deontilise modaalsuse võib rahumeeli kõrvale jätta, Kilk oli töö eest arvestuse saanud niikuinii, ja võtta ilmunut sellena, mis see tegelikult on – luuleraamatuna.

Vana mees tahab keppi
Kasutasin iseloomustavat kokkuvõtet „vana mees tahab keppi” mõne aasta eest Toomas F. Aru raamatut „Tahaks keppi Jääääre saatel” (Ji, 2009) arvustades, aga Kilgi puhul sobib see veel palju paremini. Kasutan autori õigust, võtan Arult ja annan Kilgile. Mõlemale autorile peaks omandi ümberpaigutamine olema meele järele, kuigi üks neist on rohkem nagu sotsluuletaja ja teine kapluuletaja, mis tingib omandi jagunemisel erineva suuna. Las nad kunagi kuskil maakonnakultuurimajas arutlevad sel teemal, kui tõesti teisiti ei saa.
„Armastus e-postis” koosneb dialoogist, telefoni vahendusel saadetud elektronkirjadest. Üks pool on Kilgi alter või lihtsalt ego kontrollitud haiguste ravi eksperdile Ülo Kiplele viitava meiliaadressiga (Transcom on Kilgile kuuluv ettevõte) ja teine aadressilt kirju saatev neiu Liya.
Tegelane Kiple saadab luulevormis kirju, Liya vastab tavalises kõne- või meilikeeles. Kas nüüd just armastuse, aga iha ja igatsuse lihtne ja labane, ühesõnaga eluline lugu koorub raamatus väga hästi välja. Kirijutustuses toimuvad sündmused trikitamata üksteise järel: juhuslik kohtumine, hilisem kontakteerumine, jagatud intiimsus, selle mahutamine argiellu, kus on neiu ametlik teinepool, Kiple poeg ja naine, vääramatult järgnev möödarääkimine ja möödatundmine, kuni kramplikult puhtust ning hellust igatsev vana ilane mees muutub siresäärsele kaunitarile lihtsalt tüütavaks koormaks, ja loogiline lõpp, kus mees üksinda koduseinte vahel ulub.
Lugu (vanamees leiab tüdruku, tekib tunne, tüdruk jätab vanamehe, vanamees on kõigist ja kõigest ilma ja igas mõttes vaesem kui varem) on Kilgil väga hästi ja arusaadavalt esitatud. Tunded, mida tahetakse esitada, tulevad tõesti esile. Omajagu hale on mõlemast ja kui dialoog taandub elu enese lihtsaid seadusi järgides pelgaks monoloogiks, mõistagi meespoole omaks, seguneb haletsustundesse vaid mälestustes ja lapsikutes igatsustes elava mehe vastu mõistmine, et nii see lugu pidigi minema ja väga hea, et läks. „Jäta mu hing rahule” (lk 41) kirjutab Liya omapoolse lõppsõna, kuid mehe elu läheb edasi.
Tüdinud tüdruk, suhte tegelik algataja, kes kergest flirdist enamat soovis ja selle saavutaski, läheb rahulikult oma teed, ilaseks muutunud vanamees jääb üksi nutma. Mees või asi, hoolimata sellest, et oli nii kõva mehe kohta mõnusalt tundeline. Teinud keppi, läinud edasi tüütavaks tundlejaks muutumata, olnuks lõpuks kõigil parem, kuid ei, oli vaja kummi katkemiseni venitada.
Mõeldud ja kirja pandud jutustus hakkab kokku, nagu öeldakse Tartumaal kleepuva lume kohta, Pärnu kandis öeldakse muidugi, et pakib. Oma mõtteid ja tundeid võivad raamatus ära tunda nii ilaselt ja/või õliselt miniseelikutes kaunitaride poole õhkavad keskealised mehed kui neid õrritavad enesekindlad noored daamid. Üks kõrvaltvaatajatele nii palju lõksutamist andev suhtedraama on algusest lõpuni läbimõeldult südamelt räägitud, selgelt mõistetav, eeskujuks võetav ja hoiatusi jagav, kuid loo omandamiseks tuleb läbi lugeda raamatutäis kohutavalt mannetuid ja kehvasid luuletusi.

Spliin-plastiliin
Jah, nii ongi, Kilgi raamat pole ühe lihtsa kirijutustusena üldse mitte halb. Lool on algus ja keskpaik ja lõpp ning narratiiv on kergelt jälgitav, kuid lõppriimilised luuletused, mis lugu edasi annavad, on jälgid käkid, mis sülgavad juba ainuüksi oma olemasoluga näkku nii eesti luuleloole laiemalt kui riimluulele kitsamalt.
Üsna suvaliselt valitud tekstinäide, mis ei eristu ei erilise headuse ega halbusega: „Aeg-ajalt mõni pilk sind välguna on raband / ja õhtuks mõtted kummaliselt segi löönd / Siis küsid – on’s Cupido torge see mis närvi taband / ning jälle kindlustanud nõnda isemoodi ööd / / kui päevad kus ei ole tihtipeale asu / sa hajameelselt näpid telefoni kaant / su mõtteid täitmas pole ainult ärikasum / vaid igatseksid ennast keset isemoodi / laant / / Kus piire poleks, poleks tabusid ja keelde / mis kammitseks ja hillitseks mu sõnu / Seal poleks vaja hammustada keelde / kui öelda tahan kuidas teeksin sulle mõnu” (lk 15).
Suutlikkus sundimatult näiteks August Allet peast tsiteerida või saksofonist hääl välja puhuda ei tee kellestki siiski veel head luuletajat ega head muusikut. Intellektuaalsed, niinimetatud pehmed hobid teevad igaühele au. Siinkohal oleks hirmsuur tahtmine ärimehi kuidagi eriliselt ära märkida, kuid humanitaari põlgus ettevõtja vastu on samasugune võõraviha ja sallimatuse ilming nagu rassism, homofoobia ja veganlus ning karistus selle eest on vastu pead saamine Armin Kõomäe kogutud teostega. Aga harrastaja on harrastaja ja kehv luuletus kehv luuletus, kuulugu autorsus suurärimees Kilgile või samanimelisele noorfiloloogile.
„See tülpind suvi linnas viimaks võttis võimust / sünk asfalt lõtvus nagu tuhmjas plastiliin / siis lämbes õhus tsüklon antitsükloniga lõimus / ma tundsin kohe kuidas hinge ilmub vastik spliin” (lk 24). Võrreldes riimipaaridega muu-tuul, kuul-tuul ja kuul-suu, on plastiliin-spliin ja võimust-lõimus isegi täitsa tubli saavutus, kuid, hea küll, niipidi riimiline või naapidi riimiline, aga kramplik vormikultus tervikuna ja puhutine ilutsemine püüuga teha nii nagu vanadel headel Marie Underi või Alle aegadel tehti, tapavad luuletusis isegi väiksed elualged, kui need tärkama juhtuvad.
„Näe Ansipil pea usaldavalt kallutatud viltu / seal tagaplaanil Illak tõmbamas on traate / Ei kohta kuskil tölpi kulmualust pilku / ka telejaam teeb üritusest väljapeetud saate” (lk 32). Kogemus on, tähelepanekud on, aga sõnavaht ja kulunud väljendid käivad kui surmaeskadron neist üle, jättes järele põletatud ja soolaga üle raputatud tühermaa, kust enam eales midagi ei võrsu.
Seda, et raamatus ühtegi vastuvõetavat teksti ei leidu, ei ole põhjust siiski öelda. Liya kirjad, millest enamik laseb Kiple tobedatest värssidest puhata, tuletavad meelde, et pärisinimesed ja päriskirjutamine pole maailmast kadunud. Naispoole tekstid luulele enamasti ei pretendeeri ja peavadki teoses esindama selgemat e-kirja laadi. Liya saadetud „Tulin Sinu poole, tšakrad valla. / Pärast tundsin, nagu kärbes oleks sisse lennanud” (lk 35) on raamatu tugevaim tekst oma värskuses ja siiruses.
Kehvade ja tüütute luuletuste apoloogiana tuleb proovida minna hoopis teist rada ja järeldada, ning üldse mitte kunstlikult otsitult, et need riimilised kulunud kujunditega luuletused sobivad raamatu meespeategelase, Kipleks nimetatu, kirjadesse hulka paremini kui muus vormis ja laadis loodu. Loeksime sealt tugevaid, igas mõttes kaasaegseid tekste, poleks see enam sugugi see raamat selle looga. Kui võtta „Armastus e-postil” lugu ja luuletusi kontseptuaalse kunsti või performance’i laadis näitemänguna, asetuvad detailid oma kohale ja saame tunnustada loo jutustaja absoluutset ümberkehastumisvõimet.
Kilgi luuleraamat laseb end lugeda ühtemoodi ja teistmoodi, siiralt suhtudes on asi lõpuni mäda, iroonilist nooti otsides pigem omal kohal, kuid siis jääb oht, et ühe ja sama võtte abil püütakse jõuda kaugemale kui nali kannab ning sellest ohust Kilk päriselt eemale põigelda ei suuda. „Armastus e-postis” on sama vastuoluline kui Kilk ise, võta nii või võta naa, ju sa ikka petta saad, aga kui niikuinii juhtub seesamunegi, siis resümeeriks, et Kilk on kirjutanud halbade luuletustega hea luuleraamatu.
Arvustus ilmus ajalehes Sirp number 15 (3437) 2013

Esmaspäev, aprill 08, 2013

tark rahvas, loll rahvas


Nädalavahetusel ilmus ootamatult välja tark rahvas. Huvitav, kuhu läks rahvas, kes valis riigikogu, mis mitte kellelegi ei meeldi, sest seal on vargad ja valerahategijad, kes võttis kiireid ja aeglasi laene, et oma laguneva katusega majja osta ülemäära kallis ja ülemäära suur külmkapp. Kas loll rahvas oli puhkusel või töötab Soomes ehitaja või koristajana ja käib Eestis ainult valimiste ajal?

Võibolla on loll rahvas haige, vireleb praegu haiglas ja tahaks nii väga igasuguseid otsuseid teha, kuid ei saa, sest tal on karm kopsupõletik ja keegi, liiati siis Emor, tal külas ei käi, apelsine ei too ning isegi ei helista. Tema eelistatud kandidaadid on võitnud kõik valimised, tänu tema tööle on rikastunud kõik ärimehed ja pangad, ometi on ta nüüd maha vaikitud ja unustatud.

Tark rahvas pälvib samal ajal kiitusi, talle patsutatakse õlale, talle pakutakse küpsist ja temaga lauldakse isamaalisi laule. Loll rahvas hingab haigevoodis raskelt, vaatab läbi akna valkjashalli kevadet ja mõtleb, et pole hullu, küll ma terveks saan, kasvõi teie kõigi kiuste, valin ja hääletan, elan ja otsustan vapralt edasi, pole mulle teie küpsiseid ja laule vajagi, sest minu riik on ammugi tulnud, minu tahtmine ammugi sündinud.