reede, aprill 15, 2011

Britney Spears “Femme Fatale”



Oma seitsmenda kauamängivani jõudnud kunagine pop-printsesse on nüüdseks ammu suureks kasvanud ja palju läbi elanud, kuid näeb jätkuvalt sile välja. Olemuslikult on Britney nähtus ja kultuurifenomen, muusika on kõige selle juures teisejärguline.
Tegelikult peaks Britney oma eluga olema hoiatavaks eeskujuks kõigile lapsevanematele, kes oma väiksed tütrekesed nukuks võõpavad ja nagu pügatud tõukoerad väikeste misside konkursile saadavad. Ameerikas on selline “little miss” elu üle igasuguse piiri läinud ning eks see ajab juuri all meiegi maal. Sellest haigest kurbkoomilisest tegevusest valmis mõne aasta eest suurepärane linateos “Väike Miss Päikesepaiste” (Little miss Sunshine), mida väga soovitan.
Kas aga soovitada suure miss Spearsi albumit “Femme Fatale”? Esimese hooga absoluutselt ei soovitaks. Sünteetiliseks keeratud häälega neiu laulmas lollaka eurotümaka saatel ei ole midagi sellist, mis kellelegi korda võiks minna. Plaadi esimesed lood ja singlitena väljastatud “Till the World Ends” ja “Hold It against Me” on halvad laulud. Ah, mis siin agooniat pikendada – kõik plaadil leiduvad laulud on sama halvad kui kuuks ajaks voodi alla unustatud piimavorsti võileib.
Kuid oma kummalisel moel on “Femme Fatale” täiesti lummav taies. Selles on kõike liiga palju, kõik värvid on äärmiselt paksud, kõik viited intiimsusele rämedalt otseütlevad ja hoolimata õrnast häälest omajagu jõhkrad. Selles on varjatud sügavusi, nagu “Othellos” ja mingis kaljas, nagu keegi provintsinäitleja telekas väidab.
Britney on nii kõva mutt küll, et võib teha, mis tahab ega pea ennast kellelegi tõestama. Ta võib kuulajad saasta ja hingehädadega üle valada, aga kõik see on lihtsalt meelelahutus, kliki- ja rahamasin. Britney fenomenile, et miks teda nii suurel hulgal tarbitakse läbi armastuse ja vihkamise, annab võimaliku seletuse South Park, mille üks episood kulmineerub Spearsi ohverdamisega. Ehk siis on Britney lunastaja, kelle ohverdamisega kindlustab inimkond endale jätkuva heaolu. See pole sugugi nii vale, sest tõuseb ju Britney igasugusest põhjast, ilmselt surmavallastki, üles.
Muusikaliselt jääb “Femme Fatale” mistahes Madonna või Kylie Minoge’ helikandjale alla, kuid seda veidrat ja kaasahaaravat pauerit, suurt annust eneseirooniat, jaburust ja ausust on Britney uuel plaadil enam kui teisel kahel pop-emandal.
Kuigi ülal sai öeldud, et kõik laulud “Femme Fatalel” on halvad, siis tegelikult on nad kõik hoopis head, Britney loob ise konteksti, sobitub sellesse ja kõverdab reaalsust. Kogu ülima sünteetika, mis loost loosse kõrva karjub, lõpetab naturaalses laadis pala “Criminal”, puhta hääle ja lihtsa flöödiviisiga ilusasti komponeeritud mõtisklus, mis juhatab kuulaja Spearsi loodud tegelikkusest kättpidi välja.
Jah, Britney oskab kõike ja suudab kõike. Britney Spears on suurem kui elu ise. Nii Karl Marxi “Kapital”, Sigmund Freudi Unenägude tõlgendamine”, kui Anton Hansen Tammsaare “Tõde ja õigus” on inimkonda tema tulekuks ette valmistatud. Ainult ignorandid pole neid teoseid lugenud ja ei saa seetõttu ka “Femme Fatalest” aru.