Reede, juuni 11, 2010

Silja küsib, mina vastan




Kolleeg ja arvamustoimetuse juht Kaupo Meiel, kas Eesti luuleüldsuse toetav suhtumine sinu esimestesse värsikogudesse on sind kui poeeti tiivustanud?


Jah, kriitikud ja kirjanikud, kes Eestis on suures osas kattuv seltskond, võtsid meeldivalt hästi vastu nii mu debüütkogu "Polügrafisti käsiraamat" kui teisena ilmunud humoorika lühivormiraamatu "Eesti elulood". Iseenesest on juba seegi hea, et sind märgatakse. Kui Sirp, Looming, Vikerkaar ja Areen võtavad loomingu üldse arvustada, on see minule suur tunnustus juba eos. Kui arvustus on soosiv ja ütleb hästi, annab see julgust ja enesekindlust omajagu.

Uus luuleraamat "Mu sokid on terved" annab toreda vaate meie ühiskonnale paaril aastal, sellele viitab peatükk "Kriisiaja laulud". Kas kirjutamise mõttes on kriis tänulikum aeg kui küllus?

Kriis toob ikka esile rohkem tundeid kui heaolu ja enesega rahulolu ning luuletus ongi ju sõnadesse surutud tunne. Oma ajalauludes püüdsin mõtestada-sõnastada nii enda kui kaasinimeste elu ajal, mida nimetatakse kriisiks või majanduslanguseks. Selles kõiges on paras osa irooniat, kurbust, aga huumoritki, kuigi see naeratus võib veidi kõver olla.

Sinus on peidus omamoodi kroonik, kes jälgib Eesti elu, aga teeb seda kindlalt positsioonilt: teadvustad end kui Rääma poeeti. Rääma on sulle omamoodi pelgupaik või mis?

Kui "Polügrafisti käsiraamat" süüvis rohkem filosoofilistesse sügavustesse, sisekaemustesse ja abstraktsioonidesse ning "Eesti elulood" ülistas eesti keele ilu ja piiramata võimalusi, siis "Mu sokid on terved" tõukub otseselt tõsielust ja on ehk tõesti kroonikalik. Rääma on olnud väga pikka aega minu kodukant ja sellel rajoonil on oma hingus ja rütm. Nagu teatab silt Aleksandri pubi seinal: "Rääma on parim!"

Räämast on varem kirjutatud üks kõrgetasemeline proosateos: August Jakobsoni "Vaeste-Patuste alev" ja nüüd siis, üle 80 aasta hiljem, valmis luuleraamat, mis suures osas samuti Räämast kõneleb.

Rääma kui pelgupaik on sul väga kenasti esile toodud ja seda ta mulle kindlasti ongi. Kas see kõik teeb minust Rääma poeedi, ei oskagi öelda, aga millegipärast kõlab Rääma poeet toredamini kui Pärnu poeet, nii et kui peaksin valima, valin Rääma.

Oled avanud ennast luuletajana seekord laiemas võtmes: oled mõtte-, sõna- ja tähemängur. Kes on selles vallas sinu arvates Eesti luuletajatest ületamatu?

Ületamatutesse suurustesse ma ei usu, aga väga tublid luulemängurid on näiteks Jaan Pehk, Olavi Ruitlane, Aapo Ilves, Veiko Märka. Nemad on esimesed, kes meelde tulevad, aga nimekiri pole kaugeltki lõplik. Eesti luule on väga kõrgel tasemel ja ääretult rikas, mistap leidub selles arvestatavaid suurusi väga palju.

Kuigi Tuuli Taul kirjutab oma värsiridades, et "poeet võiks olla kole nagu nälkjas ja täis kui tinavile", olete mõlemad selle iroonilise teksti vastandid: igati edukad ja mõistlikud. Millal leiad ajakirjanikutöö kõrval aega luuletamiseks?

Tuuli on äärmiselt tubli ja andekas ning imetlen teda väga. Loomine nõuab aga selget pead, läbitunnetatud tunnet, arvutit, millega see kõik kirja panna, ja julgust hiljem kõik ebavajalik maha tõmmata. Ja küll leiab selleks aegagi.

Kogu kontekst: "Poeedid esitlevad värsket vaimutoitu" (PP)