 |
|
(:)kivisildnik, Aarne Anmann, Visa Hing
Kilingi-Nõmmelt. Legendi sünd. Toimetanud Triin Marjapuu. Kujundanud Matthias
Sildnik. Jumalikud Ilmutused 2013. 201 lk.
(:)kivisildnik, Aarne Anmann, Visa Hing
Kilingi-Nõmmelt ja Karlova inimsööjad. Toimetanud Triin Marjapuu. Kujundanud
Matthias Sildnik. Jumalikud Ilmutused 2013. 206 lk.
|
Maailmas leidub palju totakaid raamatuid.
Eesti kirjandusestki leiab palju totakust, aga enamasti on totakus totakas tahtmatult,
mis on totakas ja kiirelt ununev, aga teinekord on totakus tahtlik ja hästi
tempereeritud nagu Bachi klaver, mille keeltega saab inimese nii kiiresti ära
kägistada, et too ei jõua silmagi pilgutada. See on hea asi.
(:)kivisildniku ja Aarne Anmanni praeguseks
teise osani jõudnud raamatusari “Visa Hing Kilingi-Nõmmelt” kasutab totakuse
esteetikat täiesti teadlikult, arendades seda jõudumööda väga suurel kiirusel
väga suurel hulgal väga kõrgetesse kõrgustesse.
Kodumaise sopakirjanduse verstaposti esimene
köide “Visa Hing Kilingi-Nõmmelt. Legendi sünd” ja selle järg “Visa Hing
Kilingi-Nõmmelt ja Karlova inimsööjad” ilmusid mõlemad 2013. aastal ja
loomulikult said kirjastatud Jumalike Ilmutuste kirjastuses.
Valminud on raamatud ühe või kahe hingetõmbega
ja seetõttu kenasti üheskoos loetavad ja hoomatavad, kuigi alustada võib
ükskõik kummast ja kui üks neist sobib ja maitseb, võib kohe järgmise ette
võtta. Kiirema lugeja jaoks võtab üks köide aega bussireisi Tallinnast Pärnusse
ja teine Pärnust Tallinnasse. Veidi aeglasem lugeja suudab nende teoste abil
meeldejäävaks muuta marsruudid Tallinn-Tartu ja Tartu-Tallinn.
Kui kurseerida pealinna ja Tartu või pealinna
või Pärnu vahel, lisandub “Visa Hinge” lugemisele kultuurilooline ja sportlik
aspekt, sest saab emmas kummas linnas läbi jalutada raamatutes kirjeldatud
paigad ja neid leidub ohtralt. Kui aega rohkem, võib modernse sopakirjanduse
palverändur suunduda Pärnust Tartu poole või vastupidi ning külastada
Kilingi-Nõmmet ja kui aega ja tahtmist veelgi, võib suunduda Valka, mille
äärmiselt täpseid kirjeldusi sisaldab tänu Anmannile “Visa Hinge” esimene
raamat. Valga on selline Eesti linn, kuhu ei ole seni olnud kellelgi vähimatki
põhjust minna. Nüüd üks põhjus on. See on hea asi.
Kahepeale on raamatuid palju kirjutatud. Ilf
ja Petrov, vennad Strugatskid, vennad Goncourt’id ja nõnda edasi. Eelnimetatute
koostöö tulemus oli ühtlane ja vaevu, kui üldse, on eristatav ühe või teise
osaautori käekiri, siis “Visa Hinge” puhul on vahe väga selge. Vaheldumisi
esinevad Visa Hinge ehk Paul Pajose (teises köites vahetab ta nime Paul
Pangaks) mõtisklevad sisemonoloogid ja tegevust kiiremini edasi kandvad
vestluste, faktide ja muu vajalikuga peatükid. Ilmselgelt on esimeste taga
(:)kivisildnik ja teiste taga Anmann. Nii palju kui ma nende töömeetodist tean,
siis kirjutaski üks oma peatüki ära, saatis teisele, see tegi järeldused ja
läks oma rada edasi.
Tehniline kvaliteet on küll märgatavalt
ebaühtlane, sest (:)kivisildniku jutustavad ja fantaasiarikkad peatükid on
Anmanni tegevustiinematest peajagu üle, kuid sellest hoolimata püsib tervik
koos ja kui rütmiga ära harjuda, mis tuleb kiiresti, siis mõjub isegi mannetu
ja kunstlik dialoog kohasena, seda enam, et ei lase Pajose/Panga mõtisklustel
seksuaalmaagia või unenäomaagia üle ning niisama filosofeerimistel ning
kirjeldustel tüütuks muutuda, sest olgu need eraldi nii head kui tahes, aga
väga pikalt neid järjest välja ei kannataks.
Üks vahva näide koostööst leidub teises
köites, milles koos Visa Hing Kilingi-Nõmmelt ja Tartu Karlova linnaosa
inimsööjad. Nimelt nimetab Pank kõigi krimikomöödia reeglite kohaselt
politseinik Mürki läbivalt nimega Purk, kuid ühtäkki räägib ta sellest, mida
tegi politseinik Sahk ja ütleb Purk tema kohta. Teine autor võttis järje üle
ning keerutab stiilselt olukorrast välja. Sahk ütleb Mürgile: ““Ja muide,
teadmiseks, sina ei ole enam Purk”. “Tohoh,” oli Mürk tõsiselt üllatunud. “Kas
leidsid uue inimese, kellele see tiitel sobib?” “Kahjuks küll. See olen nüüd
mina”” (“Visa Hing 2”, lk 108). Ootamatult tekkinud probleem lahendati lõdva
randmega ja lugu läks edasi, nagu midagi poleks juhtunud.
Üks mängulisemaid võtteid, mida “Visa Hing”
pakub, on Eesti kultuurirahva pärisnimede kasutamine tegelaste nimedena.
Raamatust käivad läbi Anzori Barkalaja, Mehis Heinsaar, Tõnis Kahu, Märt Matis
Lill, Rein Lang ja nõnda edasi. Esineb isegi firmanimi YaNaTom. Kõik need pole
muidugi päris need Langid ja Barkalajad ja Kahud, aga natuke võibolla on.
“Kummaline on see, et väljaspool
seksuaalmaagia riitusi olen ma Tõnis Kahu kohanud ainult ühe korra, mitu
aastakümmet hiljem Tallinna Linnahallis Lou Reedi kontserdil, kus ta vestles
kirglikult tulevase rokkstaar Maria Minervaga, kes oli siis veel lihtsurelik ja
kunstakadeemia tudeng” (“Visa Hing 1”, lk 146-147). See on hea asi.
Ega neist kahest raamatust midagi täpsemat
meelde ei jää, kuid hea tuju ja elamus puhtast lugemisrõõmust on kindlustatud,
välja arvatud juhul, kui lugejateks inimesed, kes on juba huvi tundnud, et kas
oleks võimalik “Visa Hing” keelustada. Selliste inimeste olemasolu, muide, on
faktiliselt tõestatud.
Omal veidral moel, hoolimata veristest
sündmustest ja mõttearendustest laadis “10 põhjust, miks naised eelistavad
anaalseksi” (“Visa Hing 2”, lk 17), on “Visa Hing”, eriti selle teine, köide
leebe. Panga õhkamine Ithaka ja tema mälestuse järele on ootamatult südamlik
ning kirjeldus mustast ja siledast hauakivist, millele leinaja iga kord
kriidiga uue epitaafi kirjutab, on nii armas, et pisarad hakkavad tilkuma. Õrn
ja rõve, kui tsiteerida Matti Mogučit.
Praegu veel kaheosalise seeria autoritel on
teksti luues ilmselgelt olnud suur rõõm sees ja hoog peal ning seda tajub
lugejagi. Kirjutaja pole kirjutades kannatanud ja kannatama ei pea lugedes
lugejagi. Totakusest sai vabadus ja kunst ja lihtne rõõm lihtsas elus. See on
hea asi.
Arvustus ilmus mõnevõrra lühemana ajalehes Sirp.
