mardilaat sõnas

Läinud nädalavahetusel Helsingis toimunud mardilaat tõi Kaapelitehasesse kokku üle 14 000 külastaja, kes agaralt Eesti käsitööd ja toitu ostsid ning lõunanaabrite tantsimist, laulmist ja näitlemist nautisid.

Kaapelitehdas ehk Kaapeli on Helsingis paiknev lahmakas hoonekompleks, kus kunagise võimsa tööstuse asemel pulbitseb kirev kultuurielu. 21.-23. novembrini hõivaski suurest hoonest osa mardilaat, mille peakülaline oli tänavu Pärnumaa eesotsas Pärnu linnaga. Kaapelisse hakkas rahvas hordidena voorima laupäeval juba laada esimestel tundidel. Lühikese ajaga said ruumid soomlasi viimase võimaluseni täis. Veidi üle keskpäeva oli pea võimatu leida kohta, kus saaks oma väsinud ugritagumiku pingile toetada.

Pärnumaa kui peakülalise ruumiosa asus suure saali lõpus ning oli pakkujatest ja huvilistest pidevalt tulvil, nii et suisa heldimuspisar tuli silma. Soomlastest huviliste vahelt iga letini pugeda ei õnnestunudki. Pärnakana oli uhke tunne, kuid ega meepütt tõrvatilgata ole.

Soomlane Eero näiteks muljetas pärast mardilaata, et temale oli Pärnu messiboks küll pettumus. “Madalad lauad, mille ääres käsitöölised ja pudukauba müüjad olid nagu kirbuturul. Teiste laadal osalejate boksid olid selgemad ja väljapaistvamad. Kui sa ei teadnud, et seal saali tagaosas on just Pärnumaa, jäi see teadmata, sest Pärnumaa osa oli kõike madalam, lamedam, segasem ja tagasihoidlikum,” rääkis Eero.

Laadamelu tervikuna oli aga kirev nagu juudi jõulupuu. Olavi Kõrre mängis ühes kohas pilli, Täna Va’ Teater tegi kunstikohvikus samal ajal pantomiimi. Tuurit-Tuurit tantsis Koidula kultuurikohvikus rahvast, kõrvalsaalis linastus Hardi Volmeri filmide retrospektiiv. Viljandi saalis vilistasid kultuuriakadeemia muusikud kaunist viit, põhisaalis andis Gerd Kanter intervjuusid. Seda kõike jälgisid tuhanded silmapaarid ning kauplemine nipsasjade, käsitöö ja toiduga käis hoogsalt. Kui laadal müük viimaks lõppes, algas Koidula kohvikus simman, mille kuulutasid oma mänguga avatuks Pärnu Poisid ja pikk päevatee kadus öösse.

Pühapäeval oli külalisi paraku märgatavalt vähem kui laupäeval, ilmselt põhjuseks seesama lumetorm, mis Eestiski pahandust tegi ja ennelõunal Soomet räsima asus. Kuid ega laadaruumid siiski tühjaks jäänud.

Kokkuvõttes oli mardilaat ikka tase omaette, kuid ei maksa unustada, et selle taseme saavutamiseks on Tuglase selts teinud 20 aastat kõva tööd. Läkiläki maha nende ees!

ja veel

Eesti luuletajate nüüdisooperis heiastub hirm

“Põrgu.” Pärnu ooperi ja Repoo Ensemble’i etendus Helsingi konservatooriumi saalis.
Viis eesti luulemeest lamaskleb valgel plastkangal konservatooriumi saali laval. Neil on valged riided ja pahkluude ümber vangide ahelad pommidega. Nad mäletsevad viinamarju ja joovad booli.

Luuletajate foorumi külgedel on dirigent Andrus Kallastu, sopran ja viis muusikut, kes esitavad Schubertit, Schönbergi, Pärti ja Sumerat ning muud eesti nüüdismuusikat.

Taustakangale heiastatakse linnaõudust, surma, vampiire, sõjakaid amatsoone bikiinides, globaalsete ohtude kõrval muud kaootilist. Põrgu-etenduse õhkkond on painajalik, vaikust igatsev.

Luuletajad ütlevad kordamööda oma eestikeelseid salme, millest võib eristada keskseid teemasid: ökokatastroof, Aafrika näljahäda, terrorism, buliimia, aids ja muud meie aja kriisid ja haigused.

Regulaarsete vaheaegadega hakkavad luuletajad laulma Schuberti kurb-õrna lugu “Tüdruk ja surm” ja napsavad selle järel taas viinamarju.

Kõik muusikavalikud võimendavad omapärase etenduse surmaläheduse tunnet, millega on liidetud mänglevat irooniat ja mõningaid välgatavaid, vabastavaid muusikalisi irdumisi. “Põrgu” on tõeline avangardooper ja see tõestab, et eestlastel on lähedased seosed keskeuroopaliku kontrakultuuriga. Traditsioonilise ooperivormi reeglitest ei pea pärnakate “Põrgu” midagi.

Hannu-Ilari Lampila, Helsingin Sanomat 24. novembril.