Ilmus "Pursata Vesuuvile"

Raamatukauplustesse jõudis minu uus luuleraamat "Pursata Vesuuvile" alapealkirjaga "Ajaluulet ja autori märkusi". Kirjastas (:)kivisildniku juhitud kirjastus Jumalikud Ilmutused ja see ilmus kirjastuse samanimelises uudiskirjanduse sarjas.

Raamatu kaane kujundas Marko Kekišev, sisu kujundas Matthias Sildnik. Oma suurepärast maali "Parimat Bordeaux veini suurtele ahvidele" lubas raamatus lahkelt reprodutseerida kunstnik ToomasKuusing. Korrektuuri tegi Heda Piiriste. Trükkisid Gutenbergi pojad. Toetasid Eesti Kultuurkapital ja libedad tänavad.

Mõni üksik raamatusse jõudnud tekst on varem valminud, enamasti koondab “Pursata Vesuuvile” siiski spetsiaalselt sellesse teosesse loodud luuletusi ja proosamõtisklusi ehk autori märkusi. Ma näen luuleraamatut eelkõige tervikteosena, mitte niivõrd kui sahtlipõhja kogunenud luuletuste kogumikku. Mul pole sahtlipõhjas midagi. Ah, mis ma räägin, mul pole sahtleidki.

“Pursata Vesuuvile” on minu neljas luuleraamat. Eelnesid “Polügrafisti käsiraamat” (2006), “Eesti elulood” (2008) ja “Mu sokid on terved” (2010).

"Pursata Vesuuvile" Rahva Raamatus.

"Pursata Vesuuvile" Apollos.

Rein Kilgi halbade luuletustega hea raamat

Rein Kilk, Armastus e-postis. Kujundanud Rein Kilk. Ilmamaa, 2013. 48 lk.

Peeter Sauter kirjutas Sirbis Rein Raua „Rekonstruktsiooni” käsitledes: „Tore, et raamatuid kirjutavad erineva taustaga inimesed (kelle hulgast vaid mõni üksik on ülikoolis kirjanikuks õppinud ja eestlaste puhul siis Moskvas)” (Sauter, „Rein Raua vahepeatus teel mitmekihilisusesse”, 28. III). Kas see just alati tore on, kuigi kõigi nende Raudade puhul muidugi on, aga põnev ja omajagu intrigeeriv ometi, kui mõelda luuletajana debüteerinud Rein Kilgile või näiteks lähiajal esikromaani „Kevad saabub sügisel” üllitavale Mart Kadastikule.

Kuidas võtta?
Kas sa Rein Kilki tead? Olen kuulnud. Temast rääkida võib nii mõndagi head, aga peale selle on tal ka väikesed vead, täpselt nii, nagu Ain Kaalep Tihemetsa Tiinast ja tema tõttu armuvalu kannatanud maaproletariaadist on kirjutanud.
Need, kes vähegi eestikeelsest inforuumist teavet hangivad, on Rein Kilgi nimelisest nähtusest kuulnud ja kindlasti pole vähe neid, kes on temaga otse või kaude kokkugi puutunud. Kilgi, mehe, kes peaaegu ainuisikuliselt kehastab Eesti varakapitalismi ajalugu kogu selle hiilguse ja viletsusega, elust on Peeter Raidla kirjutanud raamatu „Rein Kilk – miljonisadu saksofonihelide saatel” (Äripäeva Kirjastus, 2005) ja Tarmo Teeväljal on koostamisel mõtteline järg „Miljonisadu ja pasunapuhumine – 7 aastat hiljem”, mis peaks tegijate seletuse kohaselt rääkima sellest, kes Rein Kilk siis ikkagi on, ja vaatlema tema „geniaalsete äriprojektidena esitletud ettevõtmisi laiemas ajalises perspektiivis” (7aastathiljem.wix.com/7aastathiljem).
Samal ajal kui Kilgist raamatut kirjutatakse, valmis üks teos temal endal. Esitatud ja esitletud on „Armastus e-postis” kui Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna kursusetöö, mäherdune käik on samuti üdini kilgilik. Palju leidub neid esimese kursuse eesti filolooge, kes suvalise kursatöö väärt kirjastuses Ilmamaa välja annavad? Lihtsalt luuleraamatut rahvale pakkuda, palun, miks mitte, eriti ajal, mil teismelised eesti tütarlapsed kirjutavad romaane mitu korda kiiremini kui Kadastik, aga kui esitada kaantevahet just koolitööna, millel lisaks pikk alapealkiri „Deontilised modaalsused ja emotsionaalsed gradatsioonid elektronposti teel vahendatud isiklikku laadi informatsioonis”, siis mõjub pigem hariliku poosetamisena, kuna on akadeemilise paroodia kohta liialt lihtsakoeline ja tõsiseltvõetavaks teadustööks liiga … Lühidalt, see on kõike muud kui tõsiseltvõetav teadustöö.
Võime ju võtta appi esimesena kätte juhtuva (sõna otseses mõttes kätte ei juhtu tänapäeval muidugi enam midagi, vaid kuvarile juhtub Google’i otsingu esimene vaste) definitsiooni Katrin Mandralt: „Traditsiooniliselt mõeldakse modaalsuse all kõneleja või kirjutaja võimalusi väljendada oma suhtumist propositsiooni ehk lause tuumaks olevasse väitesse, mis tähistab või nimetab mingit olukorda. [---] Deontiline modaalsus väljendab eelkõige kohustatust ja lubatavust (Deontiline modaalsus poliitikute arvamusartiklites”, Keel ja Kirjandus 2008, nr 3). See ei anna aga meile Kilgi luulevihiku lugemiseks vähimatki eriliselt abistavat toetuspunkti, igal juhul mitte enam kui autori nimi, mis ja ainult mis viis teose õige kiiresti Rahva Raamatu luuleraamatute müügiedetabeli esikohale. Seega, kursusetööna eksponeerimise ja deontilise modaalsuse võib rahumeeli kõrvale jätta, Kilk oli töö eest arvestuse saanud niikuinii, ja võtta ilmunut sellena, mis see tegelikult on – luuleraamatuna.

Vana mees tahab keppi
Kasutasin iseloomustavat kokkuvõtet „vana mees tahab keppi” mõne aasta eest Toomas F. Aru raamatut „Tahaks keppi Jääääre saatel” (Ji, 2009) arvustades, aga Kilgi puhul sobib see veel palju paremini. Kasutan autori õigust, võtan Arult ja annan Kilgile. Mõlemale autorile peaks omandi ümberpaigutamine olema meele järele, kuigi üks neist on rohkem nagu sotsluuletaja ja teine kapluuletaja, mis tingib omandi jagunemisel erineva suuna. Las nad kunagi kuskil maakonnakultuurimajas arutlevad sel teemal, kui tõesti teisiti ei saa.
„Armastus e-postis” koosneb dialoogist, telefoni vahendusel saadetud elektronkirjadest. Üks pool on Kilgi alter või lihtsalt ego kontrollitud haiguste ravi eksperdile Ülo Kiplele viitava meiliaadressiga (Transcom on Kilgile kuuluv ettevõte) ja teine aadressilt kirju saatev neiu Liya.
Tegelane Kiple saadab luulevormis kirju, Liya vastab tavalises kõne- või meilikeeles. Kas nüüd just armastuse, aga iha ja igatsuse lihtne ja labane, ühesõnaga eluline lugu koorub raamatus väga hästi välja. Kirijutustuses toimuvad sündmused trikitamata üksteise järel: juhuslik kohtumine, hilisem kontakteerumine, jagatud intiimsus, selle mahutamine argiellu, kus on neiu ametlik teinepool, Kiple poeg ja naine, vääramatult järgnev möödarääkimine ja möödatundmine, kuni kramplikult puhtust ning hellust igatsev vana ilane mees muutub siresäärsele kaunitarile lihtsalt tüütavaks koormaks, ja loogiline lõpp, kus mees üksinda koduseinte vahel ulub.
Lugu (vanamees leiab tüdruku, tekib tunne, tüdruk jätab vanamehe, vanamees on kõigist ja kõigest ilma ja igas mõttes vaesem kui varem) on Kilgil väga hästi ja arusaadavalt esitatud. Tunded, mida tahetakse esitada, tulevad tõesti esile. Omajagu hale on mõlemast ja kui dialoog taandub elu enese lihtsaid seadusi järgides pelgaks monoloogiks, mõistagi meespoole omaks, seguneb haletsustundesse vaid mälestustes ja lapsikutes igatsustes elava mehe vastu mõistmine, et nii see lugu pidigi minema ja väga hea, et läks. „Jäta mu hing rahule” (lk 41) kirjutab Liya omapoolse lõppsõna, kuid mehe elu läheb edasi.
Tüdinud tüdruk, suhte tegelik algataja, kes kergest flirdist enamat soovis ja selle saavutaski, läheb rahulikult oma teed, ilaseks muutunud vanamees jääb üksi nutma. Mees või asi, hoolimata sellest, et oli nii kõva mehe kohta mõnusalt tundeline. Teinud keppi, läinud edasi tüütavaks tundlejaks muutumata, olnuks lõpuks kõigil parem, kuid ei, oli vaja kummi katkemiseni venitada.
Mõeldud ja kirja pandud jutustus hakkab kokku, nagu öeldakse Tartumaal kleepuva lume kohta, Pärnu kandis öeldakse muidugi, et pakib. Oma mõtteid ja tundeid võivad raamatus ära tunda nii ilaselt ja/või õliselt miniseelikutes kaunitaride poole õhkavad keskealised mehed kui neid õrritavad enesekindlad noored daamid. Üks kõrvaltvaatajatele nii palju lõksutamist andev suhtedraama on algusest lõpuni läbimõeldult südamelt räägitud, selgelt mõistetav, eeskujuks võetav ja hoiatusi jagav, kuid loo omandamiseks tuleb läbi lugeda raamatutäis kohutavalt mannetuid ja kehvasid luuletusi.

Spliin-plastiliin
Jah, nii ongi, Kilgi raamat pole ühe lihtsa kirijutustusena üldse mitte halb. Lool on algus ja keskpaik ja lõpp ning narratiiv on kergelt jälgitav, kuid lõppriimilised luuletused, mis lugu edasi annavad, on jälgid käkid, mis sülgavad juba ainuüksi oma olemasoluga näkku nii eesti luuleloole laiemalt kui riimluulele kitsamalt.
Üsna suvaliselt valitud tekstinäide, mis ei eristu ei erilise headuse ega halbusega: „Aeg-ajalt mõni pilk sind välguna on raband / ja õhtuks mõtted kummaliselt segi löönd / Siis küsid – on’s Cupido torge see mis närvi taband / ning jälle kindlustanud nõnda isemoodi ööd / / kui päevad kus ei ole tihtipeale asu / sa hajameelselt näpid telefoni kaant / su mõtteid täitmas pole ainult ärikasum / vaid igatseksid ennast keset isemoodi / laant / / Kus piire poleks, poleks tabusid ja keelde / mis kammitseks ja hillitseks mu sõnu / Seal poleks vaja hammustada keelde / kui öelda tahan kuidas teeksin sulle mõnu” (lk 15).
Suutlikkus sundimatult näiteks August Allet peast tsiteerida või saksofonist hääl välja puhuda ei tee kellestki siiski veel head luuletajat ega head muusikut. Intellektuaalsed, niinimetatud pehmed hobid teevad igaühele au. Siinkohal oleks hirmsuur tahtmine ärimehi kuidagi eriliselt ära märkida, kuid humanitaari põlgus ettevõtja vastu on samasugune võõraviha ja sallimatuse ilming nagu rassism, homofoobia ja veganlus ning karistus selle eest on vastu pead saamine Armin Kõomäe kogutud teostega. Aga harrastaja on harrastaja ja kehv luuletus kehv luuletus, kuulugu autorsus suurärimees Kilgile või samanimelisele noorfiloloogile.
„See tülpind suvi linnas viimaks võttis võimust / sünk asfalt lõtvus nagu tuhmjas plastiliin / siis lämbes õhus tsüklon antitsükloniga lõimus / ma tundsin kohe kuidas hinge ilmub vastik spliin” (lk 24). Võrreldes riimipaaridega muu-tuul, kuul-tuul ja kuul-suu, on plastiliin-spliin ja võimust-lõimus isegi täitsa tubli saavutus, kuid, hea küll, niipidi riimiline või naapidi riimiline, aga kramplik vormikultus tervikuna ja puhutine ilutsemine püüuga teha nii nagu vanadel headel Marie Underi või Alle aegadel tehti, tapavad luuletusis isegi väiksed elualged, kui need tärkama juhtuvad.
„Näe Ansipil pea usaldavalt kallutatud viltu / seal tagaplaanil Illak tõmbamas on traate / Ei kohta kuskil tölpi kulmualust pilku / ka telejaam teeb üritusest väljapeetud saate” (lk 32). Kogemus on, tähelepanekud on, aga sõnavaht ja kulunud väljendid käivad kui surmaeskadron neist üle, jättes järele põletatud ja soolaga üle raputatud tühermaa, kust enam eales midagi ei võrsu.
Seda, et raamatus ühtegi vastuvõetavat teksti ei leidu, ei ole põhjust siiski öelda. Liya kirjad, millest enamik laseb Kiple tobedatest värssidest puhata, tuletavad meelde, et pärisinimesed ja päriskirjutamine pole maailmast kadunud. Naispoole tekstid luulele enamasti ei pretendeeri ja peavadki teoses esindama selgemat e-kirja laadi. Liya saadetud „Tulin Sinu poole, tšakrad valla. / Pärast tundsin, nagu kärbes oleks sisse lennanud” (lk 35) on raamatu tugevaim tekst oma värskuses ja siiruses.
Kehvade ja tüütute luuletuste apoloogiana tuleb proovida minna hoopis teist rada ja järeldada, ning üldse mitte kunstlikult otsitult, et need riimilised kulunud kujunditega luuletused sobivad raamatu meespeategelase, Kipleks nimetatu, kirjadesse hulka paremini kui muus vormis ja laadis loodu. Loeksime sealt tugevaid, igas mõttes kaasaegseid tekste, poleks see enam sugugi see raamat selle looga. Kui võtta „Armastus e-postil” lugu ja luuletusi kontseptuaalse kunsti või performance’i laadis näitemänguna, asetuvad detailid oma kohale ja saame tunnustada loo jutustaja absoluutset ümberkehastumisvõimet.
Kilgi luuleraamat laseb end lugeda ühtemoodi ja teistmoodi, siiralt suhtudes on asi lõpuni mäda, iroonilist nooti otsides pigem omal kohal, kuid siis jääb oht, et ühe ja sama võtte abil püütakse jõuda kaugemale kui nali kannab ning sellest ohust Kilk päriselt eemale põigelda ei suuda. „Armastus e-postis” on sama vastuoluline kui Kilk ise, võta nii või võta naa, ju sa ikka petta saad, aga kui niikuinii juhtub seesamunegi, siis resümeeriks, et Kilk on kirjutanud halbade luuletustega hea luuleraamatu.

Arvustus ilmus ajalehes Sirp number 15 (3437) 2013

Lihtsalt üks keskeakriisis mehe soig

Lauri Vahtre: “Lihtsalt üks pihlakas.” “Eesti Keele Sihtasutus”, 2012. 96 lk.

Väga ränka võrdlust kasutades mõjub Lauri Vahtre luulekogu “Lihtsalt üks pihlakas” iga lehekülg samamoodi nagu visataks lugejale hapet näkku. Alustad uut iga järgnevat luuletust heas usus, lootes parimat, kuid ikka ja jälle tõmbub vähemalt pool näost valulikult krimpsu, sest kõik seal kirjutatu on kunagi varem kuskil olnud ja isegi vähegi värskemad välgatused kaovad targutamise ja tehnika puudumise rappa.

Vahtre on viljakas ajaloopopulariseerija, poliitiku ja kolumnistina mõnevõrra vastuoluline, mis käib asja juurde, ning ilukirjandust kirjutanud varemgi. Nende tegevuste ning luuledebüüdi vahele võib tõmmata konkreetse ja selge vahe, sest ajaloost ja poliitikast Vahtre teab, ja päris arvestataval tasemel, luuletamisest paraku mitte.

Pealegi ei leidu ajaloolase-poliitiku Vahtre ja luuletaja Vahtre ettevõtmiste teemad ei kattu. “Lihtsalt ühes pihlakas” puuduvad ajalugu ja poliitika, millest pärit teemade värsistamine võinuks iseenesest põneva tulemuse anda. Nende asemel on jäänud sisekaemus ja autori suhe kellessegi teisesse, kõigesse muusse, nagu viitavad raamatu kaks osagi, millest esimene kannab nime “sinuga ja Sinuga” ning teine “Sinna ja tänna”.

Vahtre tahab, nagu võib aduda, lugejale edastada oma tundeid, mõttearendusi, vähemal määral teravmeelsusi, mis tal sahtlisse kogunenud ja muutmata kujul kaante vahele pandud. Muutmata kujust annab tunnistust pelk pilk tiitellehe pöördele, kust leiame nii autori, kujundaja kui kirjastaja nime, kuid ei vähimatki viidet toimetajale ja sellest hakkabki kõik peale.

Kui mõjuv ja mõjukas intelligentne mees oma värsse sõpradele näitab, ütlevad need ikka, et küll need on head, kus nad pääsevad. “Sinus on nii palju romantikat ja õrnust, poleks uskunudki, tõeline renessansiajainimene,” õhkavad õrnemast soost austajannad-kaasvõitlejannad, aga kui sõprade seas pole ainumastki ausat luuletoimetajat, kes võtaks tekstid käsile enne, kui need küljendusse saadetakse, jääb ahtake võimalus asjast mingi päris asi teha paratamatult kasutamata.

Osa luuletusi on Vahtrel kõigiti kenasti kõigi grammatikareeglite järgi kirja pandud, komad ja punktid kõik omal kohal, osa värsse seevastu lihtsas kirjavahemärkideta läbiva väiketähega vormistatud. Vähemalt ühe raamatu piires võiks ja peaks stiil terviklikkuse saavutamiseks ühtne olema, vastasel juhul tulebki üks tera sealt ja teine sealt keskpõrandale vormituks kuhjaks kokku.

Kaheosaline ülesehitus kannatab erinevalt muust kriitikat küll. Esimese peatüki alla koondatud tekstid on suunatud nimetule “sinule” või “Sinule” (vahel ongi luuletustes asesõna väikse, vahel suure algustähega) ja teise on paigutatud luuletused, mis esimesse nii väga ei sobi, aga eraldi tervikut ei moodusta, mistap “Sinna ja tänna” on täpne määratlus.

Samal ajal võinuks liigenduse jumala rahus ära jätta või peatükke juurde tehes seda veel juurde luua, ega see muljet parandanuks, sest minnes üksikluuletuste juurde, siis, nagu Ivan Krõlovi valmis orkestrist, sea pille ümber palju tahad, kui mängida keegi ei oska, pole terviklikul ja ilusal muusikapalal kõlada võimalik.

Tühjade fraaside paine saadab kõiki raamatus leiduvaid tekste. Enamasti piisab vaid algusridadest, et tunda, kuidas tühjus selle sõna kõige tühjemas, mitte zen-budistlikus, mõttes lausa valu teeb.

“Te ei tahtnudki palju. / Vähemalt enda arust. / Ta lihtsalt tahtis ka.” (lk 12) või “mind ei üllataks kui / sa maailma veel üllataks / pigem üllataks mind kui / sa ei üllataks” (lk 70) või “ükskord ma läksin otsima ilu / sest mul oli tunne nagu / võiks ta olemas olla” (lk 34) või “Algus ju peaaegu iial / ei olegi algus, / vaid päris alguse teisene, / ilmarahvale ilmsiks tulnud etapp” (lk 17).

Põhjendamatu õõnsus juba luuletuse alguses ei anna õigustatult lootust taseme tõusule luuletuse keskel või selgele, kummina venitamata lõpule finaalis.

Pakun terviklikuks illustreerivaks näiteks luuletuse “Imetlus”, mis vähemalt selle raamatu kontekstis polegi kõige halvem: “Sind imetlen kui tõukeratas / tanki. / Kui tuules painduv paju / külmkanget kivi. / / Kus mina juba ammu / rohukamarasse vajuks / tuhksilmil armu paluks, / seal sina vastu pead ja / vapralt / valetad, / / kuni kõlab ärakell / ja kesköö muudab mõttetuks / iga küsimuse, iga vastuse, / iga tõe, iga vale, / / kuni kesköö muudab mõttetuks / kõik.” (lk 16).

Sellist luuletust ei tahaks andeks anda isegi teismelisele emole, aga loomise akti harjutamise ja nooruki eneseväljenduspüüdena tuleks see kuidagi kõne alla, mitte et näiteks Värske Rõhk sellise katsetuse avaldaks. Vahtre, rõhutan, ei ole teismeline emo.

Orgaanilist sõnavaimukust ja siirast mängulusti “Lihtsalt üks pihlakas” ei sisalda, kuigi mõni püüe sellistki laadi viljeleda leidub: “kes heidab nalja / kes heidab ketast / / kes heidab meelt / kes heidab hinge / igal juhul on tulemuseks / kõigest / väljaheide / kõigest / latakas sõnnikut / ajaraamatu lehtede vahel” (lk 87). Et siis, jah, tulemuseks on sedasorti hambad risti pingutamine.

Raamatu põhiosa moodustavad vabavärsilised katsetused, milles reajaotus pandud paika juhuslikkuse printsiibi alusel, et vahvam oleks või luuletuse moodi välja paistaks ja ehk petabki ära, aga hoopis omaette teema on värsid, milles esineb riimi ja/või –rütmipüüdlusi ja needki paigutuvad pingutatud vaimukuste valda.

Rütmipüüdluse suurejoonelist läbikukkumist esindab: “Röövlibande, kortsus kulm, riisus / vahtralehti. / Peakirurg, närv must, lahkas / rasket küsimust: / kui nõnda on, et loogika vahel / sugugi ei kehti, / miks loogika siis üleüldse / maailmasse tehti” (lk 80) ja nii edasi. Sisu poolest järjekordne targutamine, aga sellegagi võinuks leppida, kui potentsiaalne vemmalvärss mingilgi moel kõlama hakanuks, kasvõi nagu Üllar Jörbergil: “Mu hing on täis protestitormi / Miks naised üldse maailma loodi / Nad ei mahu meeste elunormi / Ja üks on kangesti sinu moodi”. Aga ei, ei sinna poolegi.

Riimilise luule tipu vallutasid konkurentsitult read: “õige mees on teatavasti / torm kui möirgav piison. / Ingelnaine rahuldatud / tema kõrval siis on” (lk 72).

Kui see nüüd nali on … siis on see ikkagi üks kehv ja loll nali. Sellise nalja tegemiseks, et see tõesti naljana mõjuks, peab kõigepealt vähemalt kolm vähemalt Jaan Krossi tasemel luulekogu kirjutama, alles siis võib endale taolist kelmikust lubada.

“Lihtsalt üks pihlakas” on keskeakriisis mehe soig, milles isegi juhuslikult leitud kenad välgatused on kurvastaval moel kehvakesteks vormistatud. Kogule nime andnud värsis “Minu laulud ja leelotused” (lk 57) leidub täiesti konkurentsivõimeline detail pihlapuust ja piimapukist, aga paraku on selle ette kirjutatud halb algus ja selle järel tuleb halb lõpp.

See on toimetamata, üpris piinlik raamat, mis paraku pole piisavalt halb, et sellisena juba hea olla. Keskealistel meestel, olgu nad kriisis või mitte, on ju ometi mõndagi öelda, aga Vahtre jätab võimaluse kasutama, erinevalt näiteks temast vaid paar aastat nooremast Peeter Sauterist, kes eelmisel aastal samuti luuletajana (“Damoklese mõõk ja leivanuga” (Ji 2011)) debüteeris.

Arvustus ilmus ajakirjas Looming.

alustasin koomiksisarja. 2. ports

 

Kutse kosmilisele kirjandusele!

Kolmapäeval, 8.augustil kelll 20 Kosmonautika Puhkekeskuses KOSMOSE KOLMAPÄEV Kirjandusõhtu. Jaan Pehk, Wimberg, Sven Kivisildnik, Kaupo Meiel

Meri, päike, pilved, heinamaa ja rannaniidud on eesti kirjanikke inspireerinud aastakümneid ning poeetilisemat kujundit päikeseloojang annab otsida ja nii kõnelevadki neist nähtusist pea kõigi algajate poeetide esimesed read. Kosmonautika kirjandusõhtul sellistele ridadele ega nende kirjutajatele asja pole. Miks peakski, vaadake ise merd ja pilvi ja päikeseloojangut ning inspireeruge terviseks.

Jaan Pehk, Wimberg, (:) kivisildnik ja Kaupo Meiel on luuletajad, kes ajavad tõsist eesti asja eesti keeles kõigis selle avaldumisvormides. Need mehed on kosmosele lähemal kui maale ja vaid ebasobiv sünniaeg ja –koht ei lasknud neid Gagarini, Belka, Strelka ja Tereškova asemel maalähedasele orbiidile saata. Nii et need mehed jäid maa peale ja rõõmustavad, kurvastavad, vihastavad ja lõbustavad oma sõnavoogudega rahvaid eestlastest lätlasteni.

Kosmonautika kirjandusõhtul luuletavad, teravmeelitsevad ja loitsivad Pehk, (:) kivisildnik, Wimberg ja Meiel Päikese merre nii mis koliseb ja kolin kostub Tõhela järve põhjagi. Eesti keele toores vägi paneb lahvandama tunded, lihestuma maa ning kõik pirrud kahel otsal põlema. Ärge sellest ilma küll jääge!

Kas on Marko Mägil muret?

MARKO MÄGI. MAITSESTATUD KANAD. Koostas fs. Jumalikud Ilmutused, Saarde-Pärnu, 2012. (Ji 25). 76 lk.

Marko Mägi “Maitsestatud kanade” tutvustamisel ja esitluste kajastamisel kordub tüütuseni üks äärmiselt täpne määratlus: “legendaarse poeedi kauaoodatud debüütluulekogu”. Ehk siis: Mägi on elav legend eesti luuletajate seas, kellel seni pole raamatupoegagi olnud ette näidata. Omamoodi veider nähtus tõepoolest, eriti tänapäeval, mil trükisega maha saamine kõige keerulisem pole. Aga Mägi on ise samuti veider nähtus, mistap veider olnuks hoopis see, kui ta bibliograafia sama pikk oleks kui Indrek Harglal.

Kui Mägi väga palju kirjutaks ja väga palju avaldaks, siis ei olekski meil võimalik temast kui nähtusest ja kultuurifenomenist rääkida. Inimesel, kelle põhitöö näib olevat täie rinna ja pooltühja õllepudeliga elust läbi kulgemine, ei saagi kirjutamiseks-loomiseks väga ohtralt aega olla.

Marko Mägi puhul ei saa tema isikust kõnelemata läbi. Dogma “Autor on surnud” tema puhul ei kehti, pigem “Autor võttis krundi alla ja läks edasi” või “Autor magab juba”. Tema elukunstnikuks ja eluterveks biitnikuks olemisele saab Eesti väiksust arvestades igaüks kaasa elada, kui võtab suuna Tallinna kesklinna. “Paigad, kus Markot võib õhtuti kohata, on enamasti maa-alused, ulatudes Kuku klubist legendaarselt halva leviga paigani Olevimäel,” kirjutab Krister Kivi sümpaatses portreeloos “Mitte ainult kakast” (Eesti Ekspress, 26.04.2012).

Mägi kui elav etteheide väikekodanlusele elab mänguliselt, pealtnäha muretult ja sirgjooneliselt, muutudes ajas silmnäolt sama moodi nagu Serge Gainsbourg. Nii Gainsbourg’i kui Mägi “enne” ja “pärast” fotosid võib näidata koolides laste hirmutamiseks, et nood korralikult elaksid, ei jooks ega looks ning unustusse vajuksid.

Seesama mängulisus, muretus ja sirgjoonelisus on leidnud Mägi elust tee tema loomingussegi. Rohkemal määral kui mõne teise hea luuletaja ja oma luule hea esitaja puhul (näiteks Wimberg, Jürgen Rooste või Karl Martin Sinijärv) seisavad Mägi poolt ette kantavad tekstid lahus sellest, mis ta kirja pani ja mis raamatusse trükiti.

Kui Mägi oma luulet esitades ükskõik kui siirast teksti ekspansiivselt röögib, siis on see suurejooneline manifest, punketendus, mille puhul sõnum on teisejärguline. Raamatust lugedes mõjub sama tekst hoopis rahuliku, mõtliku ja mis peaasi, ülimalt inimlikuna. Muidugi on karjuv Mägi sama inimlik kui rahulikult mõtisklev. Kuid esinev Mägi on kole elukas ja loetav Mägi on enamasti rahulik koerasõber.

Tallinnas toimunud esitlusel suutis Mägi ansambel Zahiri esitatavale muusikale peale karjudes anda oma tekstidele hoopis teistmoodi sisu, millel algsega suurem side puudus. Näiteks “Armastus“: “ma pole sind / kunagi armastanud / mul pole midagi / selga panna”. Tekstina lihtne, isegi nunnu, terane ja eluline, ettekandes aga viltu läinud elu ja olemata tunde peale vihane deklaratsioon. (Soovi korral leiab “Armastuse” ettekande salvestuse veebist kenasti üles.)

Ega iga inimene ei tahagi Marko Mägi esinemist näha ja võimalik, et ei taha teda üldse oma elus kunagi kohata, “Maitsestatud kanu” võib sama inimene seevastu täiesti mõnuga lugeda võtta, sest hoolimata kodanik Mägi olemusest on tema debüüt õigupoolest ootamatult turvaline.

Ma ei kujuta küll ette, kas fs-il oli kerge või raske “Maitsestatud kanade” koostajana tegutseda, kuid tulem on kenasti ja loogiliselt vormistatud ning professionaalselt liigendatud. Peatükkidesse “Nemad on keerulised”, “Balti kett”, “Chanel number viis”, “Maitsestatud kanad”, “Pekk ja tai”, “Lendab ja nokib teri” ja “Kontsert pööningul” rühmitatud luuletused annavad Mägi luuletajaisikust põhjaliku ülevaate.

Lugeja kohtub vaatlejaga, kes on enamjaolt korrapärases ja korrektses vormis kirja pannud oma tähelepanekud maailmast enda ümber just sellisena, nagu see talle tundub. Mägi realism on ivake muinasjutulinegi, sest maailm kõigi oma loomade, lindude ja päkapikkudega paistab end tema järele painutavat ja evivat peamiselt eesmärki tema üllatada. Mägi imestab: “What the fuck”: “üks kajakas hüppas just praegu / üheksakordse maja katuselt alla / ja teine hüppas kohe üles tagasi” (lk 56). Tõepoolest, mis toimub?! Mis te, kajakad, ajate Mägi segadusse, inimene võib omadega sassi minna niimoodi.

Mägi talv pole parem, sest “päkapikud / munevad / lumehangedesse” (lk 57) ja inimesedki paistavad autorile kuidagi veidrad, justkui oleksid nad kalasilmaläätse vahendusel fotole püütud ja sellest sünnib “Suvine idüll Toompeal”: “toompea nõlval / kaks tüdrukut // taamal paistab / tükike merd // näe laev ujub mööda / ma lehvitan / ütleb üks // näe kala ujub mööda / sa lehvita / ütleb teine” (lk 74).

Aastaid ametlikult ja mitteametlikult meediapõldu kündnud inimese elu lahutamatu osa on reklaamid, slogan’id ja kaubamärkide virvarr. Kaubamärgisalme pakub “Maitsestatud kanad” sellise tihedusega, nii ülekantud kui otseses mõttes, et eri peatükkidesse paigutumisest hoolimata moodustavad need omaette komplekti.

“Veretsirkus” on selles laadis väga hea saavutus, olles nii lihtne, kuid samas ka mitte: “Kanaarilind “Maamehe”. / Patune kanaarilind. / Skumbria “Maamehe”. / Patune skumbria. / Veretsirkus” (lk 48). Reklaamide slõuganiesteetikat arendab lastelaululine “Pekk ja tai”: “Puhka talvel Tais! / ja suvel puhka Pekkis! / ja vaata, kas sa aru said, / kus pekk ja tai on tekkind” (lk 44). Reklaamiteemaga mängivad veel “Maag ja Villem Lihakaup”, “Meri sinu veskile” ja “Laululindude sügis”, mis jõuab sujuvalt Toilet Duckini.

Puhtalt alkoholifilosoofiat esindab raamatus “Ülistus pohmellile” (lk 8), mis kõneleb pohmellis olemisest, selle põdemisest ja nautimisest, epiloogiks kõrvalleheküljel paiknev sedastus “tegelikult on igal pohmellil oma isikupära, / ajalooline taust ja kujunemislugu. / Austagem seda! / Proosit” (lk 9). Tundelt on pohmelliülistus samamoodi õrn, teravmeelne ja mõtisklev nagu lõviosa “Maitsestatud kanade” luuletustest.

Läbivale õrnusele ja mõtisklusele kogu siiski peatuma ei jää. Manifesteerivat ja uljast stiili esindab “Rock’n’rolli masinavärk”: “hei! // käivita / rock’n’rolli / masinavärk! // lisa benssu / anna vänta / vala õli tulle! // hei! // aga vaata / et sa õlu tulle ei valaks! // hei! // käivita / rock’n’rolli / masinavärk!” (lk 42). Kui Bon Jovi meestel poleks kalli viski jaoks raha ja nad peaksid Säästumarketist Walteri õlut ostma, siis oleksid nende laulusõnad sama head.

Onomatopoeetilised luuletused on samuti sellised, mida lugedes tuleb Mägi kogu oma olekus silme ette: “Niihhui, naahhui, / nihhuijaa. / Piihhui, poohhui, / pohhijaa!” (lk 60), või siis “Kevad” sealsamas kõrval: “Ehhee, / juhhuu. / Hajee, /jehhuu!”. Eesti luule hüüumärkide aastalimiidi suutis Mägi kogu oma raamatuga muidugi ammendada.

Pigem lühikeste ja konkreetsete tekstide kõrval leidub raamatus ka mõni sõnaohtram proosaluuletuse laadis pala. “Kontsert pööningul”, “Möku meeleolu” ja ehk ka “Macho” ei ole deklaratiivsed või täheldavad nagu ülejäänud tekstid, vaid kirjeldavad, isegi olustikulised. Omamoodi armsad ja inimlikud tekstid needki, kuid kahjuks kipuvad näitavad Mägi ebakindlust pikemate kompositsioonide loomisel ja vajanuks karmimat toimetajakätt. Nii “Kontsert pööningul” kui “Möku meeleolu” saanuks ilusti hakkama viimase salmita ja et teine neist on “Maitsestatud kanade” lõpuluuletus, siis passinuks ka raamatu lõpureaks pigem “ja mingit pidu ei toimunudki” kui “kas tuleb või” (lk 76).

Niisiis oli Marko Mägi debüütkogu kultusteos juba enne ilmumist ja täiesti teenitult, sest üks õrn ja rõve luuletaja peab igal ajastul Eestimaa peal olema ja elama ja looma ja jooma kannatustekarikast meile kõigile lunastust. Mägi on kui leevike, keda peab talvel toitma, sest ta teeb meile heameelt oma olemasoluga, ja kellele ei meeldi “Maitsestatud kanad”, see jääb nälga ja see saab hukka, see saab hukka, see saab hukka, nagu manasid dodod “Jääaja”-multikas.

Tänase lugejamängu küsimus tuleb aga “Maitsestatud kanade” leheküljelt number 40: “Kumba / te eelistate – / kas / Loomingut ja Vikerkaart / või / Joomingut ja Pillerkaart?”

Arvustus ilmus ajakirjas Vikerkaar nr 6/2012

Luuletõlkekatse

 

Tegin oma esimese kobava ja argliku katse luulet tõlkida. Tekstiks valisin Tiger Lilliese "The Freaks". Väga suurt täpsust taga ei ajanud, aga tunnet vist veidi tabasin.

 

Need imed

Olge tervitatud imede väljanäitusel
siin punane naine, kel keha on verel
siin on see koht, kus segi end tõmmata
siin ajusurmas litsid, keda võid emmata

need imed

Uss-naine pudelist džinni kurku lahmab
võtab sul suhu ja ajab siis nahka
Olge tervitatud imede väljanäitusel
härrased-prouased, istuge maha

need imed

Habemega naine sittudes punnitab
ja persest elevandigi välja pasandab
ta hullutab teid ja isegi hukutab
pervertidest naabrid kõige uuemal moel

need imed

tikk-mees murrab kondid oma sees
karvik-lapse kloonis karvik-mees
sära ja pärlite pealispinna all
laotub mürgine sisu te ette

need imed

musklimehe jalad murrab taak
see on kolmejalgne kolmejalgne kolmejalgne Jaak
naeru ja muiete pealispinna all
on kõik perverdid kenasti reas

need imed

pärast seda kui seeditud saab sinu süda
normaalsus on mulla all hauas
sa väärastud imeks ma tean
me imede näitus on sedavõrd hea

need imed …

Allah Pugatchova ja tema aeg

Skandaalikunstnik Allah Pugatchova elust on kahjuks teada vähe peale selle, et ta pärineb Ida-Virumaalt ja on väga ilus, mistõttu tema isik avaneb eelkõige ja ainult tema loomingu kaudu.

Viljaka kunstnikuna on Pugatchova oma veebigaleriis pugatchova.blogspot.com avaldanud üle 1100 pildi, millest väikese valiku alljärgnevalt esitan. Kõik siin leiduvad taiesed on valminud lõppeval, 2011. aastal ja loovad tõepärase retrospektiivi Eesti poliitilisest, kultuurilisest ja avalikust elust ning ambivalentse üldistuse eestlaseks ja inimeseks olemisest.

Eesti Vabariigis leidub vähe kunstnikke, kelle kohta mööndusteta kehtiksid president Toomas Hendrik Ilvese sõnad, mis kõlasid 11. novembril Haapsalus kultuurifoorumil peetud ettekandes. “Või on kunstniku rolliks, nagu ütles Ezra Pound, olla rassi tundlad?” küsis Ilves. “Mulle tundub, taas isiklikult, et nõustun eelkõige selle viimase määratlusega: kultuuriinimesed tunnetavad asju ja nähtusi intuitiivselt ja enne teisi.”

Pugatchova tunnetab asju ja nähtusi nii enne kui pärast teisi, kuid see polegi nii oluline, sest oluline, nagu me väga hästi teame, on paradigma. Sellest kirjutas Andri Ksenofontov hiljuti Sirbis järgmist: “Paradigma põhjendab ka seda, miks miski väljapoole paradigmat jääb, aga nii-öelda traditsioonilist kunsti nimetatakse traditsiooniliseks puhtalt kunstiteaduse traditsiooni jõul.”

Terase vaatlejana on Pugatchovale omane märgata sündmusi, mis tavalistel inimestel tähelepanuta jäävad. Kui paljud meist näiteks panid tähele, et Eesti sai sel kevadel uue valitsuse? Vahet nagu polnud, eks ole. Kunstnik seevastu märkas sündmust ja jäädvustas selle.

Kunstniku üks ülesandeid on meenutada inimestele, mis on juhtunud, ja koputada nende südametunnistusele nagu mormoonid ustele, laskmata unustada Keskerakonna idarahaskandaali, Andrus Veerpalu dopinguskandaali, kuidas kultuuriministeeriumi korraldused pidi Eesti ajaloomuuseum ekspositsioonist eemaldada natsikurjategija Alfred Rosenbergi elu kajastavad materjalid ja mida kujutas endast elamislubadega hangeldamine.

 

Plakatikunsti võtteid kasutades on Allah Pugatchova tõtanud appi paljudele tõrjututele ja laimatutele. Kunstiline abikäsi ulatus kultuuriminister Rein Langini, kelle kriitika Barbara Cartlandi aadressil tõi kaasa viljaka romantikakirjaniku teoste laenutamise järsu kasvu. “Loed Cartlandi, kaotad kirjaoskuse,” manitseb Pugatchova. 

Samamoodi abistas kunstnik Tallinna Televisiooni peatoimetajat Mart Ummelast, kes saatis suuremate päevalehtede arvamustoimetajatele ultimatiivse kirja, milles muu kõrval sedastas: “Teatan käesolevaga, et loobun oma senisest tasakaalustavast rollist ning alustan igakülgset, kõiki ajakirjanduslikke vahendeid kasutavat võitlust teie, st peavoolumeedia väljaannete alandliku valitsusmeelse ja Tallinna tegelikku elu ja elanikke ignoreeriva hoiaku vastu. Teile antud armuaeg on käesolevaga läbi!!!”.

Kunstilist tuge on aasta jooksul saanud veel tänavune kultuuripealinn Tallinn, mille jõulukuusk mitu korda pikali kukkus ja kampaania “Talendid koju”.

Vahel jääb kunstnik puhutise abstraktsionismi kõrval realistlikumatele radadelegi, kuidas teisiti võtta teost “Tuglas ja Vader”, mis sekkub haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ja literaat Rein Veidemanni vaidlusse teemal, kumb on olulisem, kas “Väike Illimar” või “Tähesõjad”. Realistlikumas laadis pildid kajastavad karmi tegelikkust, annavad moenõu, räägivad Dali Laamast ja teavitavad rahvaloendusest.

2011. aasta on lõppenud ja kas 2012. tuleb hullem või palju hullem, on tähtsusetu, sest kuni kunst elab, on kõik hästi.

Analüüs ilmus algselt ajalehes Pärnu Postimees.

Majavein on meil Jägermeister

KAUR KENDER. COMEBACK. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2010. 240 lk.

 Kaur Kenderit võib süüdistada mõne poliitiku või pankuri tarvis haltuuraraamatute treimises, valesti parkimises, pseudoblatnoilikus poosis, ülbamises ja ilmselt kõigis seitsmes surmapatus, kuid süüdistada teda praegu, Eesti taasiseseisvumise kolmanda aastakümne alguses, oskamatuses üht romaani kirjutada küll ei saa.

“Comebacki” kohta olen sotsiaalmeediast, mis suletum kui peldikusein, aga avatum kui Looming, lugenud, et see on uskumatu, kui halb on Kenderi viimane romaan, rääkimata sellest, et uskumatu, kui sitt see on. Meeldimine ja mittemeeldimine on isiklik teema, aga paistab tõestavat parimat arvamust, mida Kenderi kohta olen kuulnud – et siis kui mees viimaks kirjutama õppis, lõpetati tema lugemine.

Kender kirjutab nüüd tõesti hästi ja hästi hakkas ta kirjutama sajandi alguses, näiteks “Check Out” (2001) oli juba kõva, kuigi sellega seoses on mällu jäänud totraid toimetamis- ja korrektuurivigu, mida hilisemal ajal Eesti Keele Sihtasutuse residendina raamatuid avaldava Kenderi puhul läbi ei lasta. Kuigi “Check Out” päris hard boiled, nagu “Comebacki” kaanel ja selle pöördel määratletakse, polnud, oli see üsna boiled küll, suutes sealjuures pakkuda tõeliselt inimlikke ja kohatult õrnu värelusi.

“Comeback” on nagu Gammel Dansk, kibe ja rõve, kuid paneb vere ja seedimise käima, mitte nagu külm prosecco värskelt pressitud metsmaasikamahlaga, mis sametiselt kurku paitades viimasedki kuumad tunded maha peseb.

Kui inimene loodab saada prosecco’t, kuid saab selle asemel gammelit, siis on konflikt kerge tulema. Samal ajal peaksime ju oleme harjunud kõiksugu rõvedustega, tapmiste ja ebatsensuursustega meie ja maailma kirjanduses. Ilmselt Kenderit lihtsalt ei sallita, muud ma ei oska öelda. Kunagisest iidolist on sirgunud peksupoiss, eesti kirjanduse paaria, kellest on parem mööda vaadata. Jalaga võib samuti panna, kuid kaugelt.

Kui lugeda “Comebacki” vähimagi isikliku suhte või eelsuhtumiseta autorisse, olgu Putin talle armuline, sellisena, nagu see on kirjutatud, omas võtmes ja väljendusviisides ja teksti sisemises loogikas, kohtame tempokat, ladusat, vaimukat žanripuhast teost, kus ei puudu ei kirjeldused, ei tunded, ei päris inimesed.

“Comeback” toob Eestisse tagasi “Iseseisvuspäeva” antikangelase Karl Pajupuu. Annotatsioon tagakaanel teatab, et Kender vastab Pajupuu tagasitoomisega kõige alatumal moel president Toomas Hendrik Ilvese (annotatsioonis kahjuks “Henrik”, no mida, kodanikud?!) kutsele “Talendid koju”. Seega üsna loogiline põhjenduski võtta, miks pätt koju tuua – president kutsus, tuleb minna.

Romaani sisul pole Ilvese kutsega muidugi mingit pistmist. Genfis, kaunil märgilisel moel Punase Risti ja ÜRO Euroopa peakontoriga ühes linnas resideeriv Pajupuu tuleb kodumaale tagasi, sest Pealik annab ülesande ja on vaja asju ajada. Mingi raha on vaja kellelegi anda.

Bisnis paistab lihtne ja loogiline: “Võtan viina, siis võtan raha, siis võtan viina, siis viin raha ära ja siis võtan jälle viina. Äriplaan missugune” (lk 29). Pajupuu tee viib Eestisse, mis on tema pika äraoleku jooksul palju muutunud. Suurärimehed valitsevad riiki ja meediat, jõustruktuurid on korrumpeerunud, kõik on kokku ülevindi masendav, kuid ainult jupikene masendavam kui nüüd ja praegu ja päriselt.

Võrreldes omaaegset Tallinnat tänapäevasega, käivad Pajupuu peast läbi üksikud meenutused ärkamisajast – lillekioskid ja kandilised märatsemised ning aus kokteil Paljassaare jäätee, milles kohtuvad konjak, viski, tequila, rumm ja viin. Tallinn on muutunud, uusi maju on ehitatud, jõujooned vonklevad teisiti, mõned mälestused on kadunud, mõned võimendunud – nagu meenutus sellest, kuidas ema lapsepõlves minategelast rihmaga nuhtles ja kuidas rollid hiljem muutusid. Inimesedki on muutunud, kuidas muidu. Vana sõber Marks on üle elanud insulte ja maandunud ajakirjaniku ametis. Karli ta ära ei tunne ja teda ja minevikkugi tunda ei taha.

Faabula on kogu Pajupuu kulgemise juures üsna kõrvaline. Mäluaugud, millesse minategelane satub, jäävad täitmata, teda käivitav jõud aimub alles lõpus.

Kõrvaltegelased ilmuvad ja kaovad, tulevad sageli ei tea kust ja oma funktsiooni täitnuna kaovad, kas siis Pajupuu abil või isetahtsi. Viimast küll vähem, sest vägivaldne tropp, kes kogu seda lugu räägib, juhib tegelikult sündmusi enam, kui teised seda arvavad.

Reedetud ja üksikule Pajupuule ei lähe teised korda, ei naised, ei mehed, ei ema. Ainus Eestis elutsevatest tegelastest, kes vähegi sümpaatsema suhtumise ära teenib, on Rain, vist ainuke aateline mees sõjaväeluurest. “Mul on tunne, nagu oleks mul selles linnas midagi sõbralaadset,” mõtiskleb Karl (lk 168), ja kogu selle vägivalla, alkoholi, kokaiini ja kiiruse juures mõjub see mõtteserv kuidagi eriti sümpaatselt.

Mingis väga kaudses tähenduses ja kõverpeeglis võib “Comebacki” suhtuda kui samuraide või Metsiku Lääne kättemaksudraamasse. Eesmärgi saavutamiseks sobivad kõik variandid ja kes on ees, peab kaduma, ning sellesse skeemi sobituvad niihästi suur, tugev ja halb magnaat, Käoraadio (sic!) omanik ja õiglasel häälel rahvale valetav Leo Värk, salapärane abiline Rain, tapetud sõber Vova, saatuslikud naised Margaret ja Maria, kõikvõimas põlisrikkur Onu Ženja kui ka deus ex machina, milleks on Venemaa Föderatsiooni Eesti saatkond. Ja laibad, laibad, laibad, mis muud.

Joomase peaga või laksu all, peksja või pekstava rollis veedetud ärkveloleku lunastuseks on Pajupuud ära kukkudes külastavad unelmad Putinist, lunastajast, inimlikust pühakust, taevalikust blatnoist.

Õndsad on Pajupuu ulmahetked Putiniga. Näiteks ootavad kõik teda Narvas, aga tema ei tule. “Seisan ilusa metsatuka serval ja kuulen, kuidas keegi vaikselt vilistab. Vaatan. Putin. Lühikeste varrukatega hele särk, tumedad prillid. Liigun vaikselt metsa poole. “Ma mõtlesin, et istume siin, ma ei viitsi minna,” ütleb ta. Viskame murule pikali ja vahime taevast” (lk 199). Nii et ei ole ainult lakkumine, keppimine ja tapmine, sest lüürilised hetked on „Comebackis“ täiesti olemas.

“Comeback” on hästi kirjutatud, kuigi tapmiste, joomingute, orgiate ja kuulsate kaubamärkidega riiete detailseid kirjeldusi on tehtud palju-palju juba enne Kenderit ja ta ise on seda palju teinud, suudab Kender puhtalt žanris püsides ometi vältida kulumist ja olla lõbustavgi.

Meeldejäävalt ladus ja tragikoomiline vahepala on peatükk Karli esimesest kohtumisest Rainiga. Karli nending minibaari 0,004-liitriste pudelite kohta: “Kuidas ma need roosiks löön? Need võib äärmisel juhul sinililleks lüüa.” (lk 51) ja sellele järgnev tulutu rähklemine kohvimasinaga pakuvad lugejale leebemas toonis vahepala ja hingetõmbepausi tiheda tekstimassi kõrvale.

Kenderil jagub rutiinivaba suhtumist hard boiled- või yuppie-romaani formaati, mida ta üldiselt küll rangelt järgib, ja see ei lase “Comebackil” iseenese paroodiaks muutuda. Parem anda hingamishetk ning laadida mõne detaili või kirjeldusega surmtõsiduse pinge maha, nagu siis, kui räägitakse pikalt mingi tüübi riietusest, et tollel on üks riietusese Gucci ja teine Gucci ja kõik on tal Gucci, ning hiljem öeldakse raadios, et tüüp on lugupeetud ettevõtja Kaido Kutsi. Lihtne, liiga lihtne, aga teose kontekstis töötab.

Peidetud ja peitmata vaimukusi pole liialt ja näiteks sellist väärt stseeni nagu Margareti piinamine ja tapmine nendega ei mürgitata. Tapatöö kirjeldus on meisterlik, jäädes kaugele nii naeruväärsusest kui pateetikast, tekitamata siiski õõvagi, pigem tambib tuimaks, nagu peabki ja nagu teab tunda igaüks, kes vähemalt korra elus tõsiselt peksa on saanud.

Omal moel on “Comeback” hoiatusromaangi. Halastamatu kajastus Eesti elust, kus eurotsooni oiviku maski all vonklevad siud ja roomavad vaglad ja vohab hallitus. ““Mul on natuke samad mõtted,” ütleb Rain, “kogu töö on mõtte kaotanud. Seadused muudkui muutuvad. Kohtutest pole keegi kunagi aru saanud. Mitte et see mind otseselt puudutaks, aga kolleegid…” “Gangsters paradise,” muhelen” (lk 163).

Või sama tõde vastaspoole suus: “Sa, sitt, saad must aru küll,” ütleb Värk, “me kõik oleme elajad. Sina, mina, kõik. Aga ühtedel elajatel on ajalehed, saad aru! Ajalehed!” (lk 206).

“Comeback” on hea raamat, kergelt loetav, kas nüüd päris nauditav, aga vist tõesti, jah, nauditav omal piisavalt perverssel moel, mis tõestab kui mitte muud, siis lihtsat tõde, et sa pead teadma, mida tellid, ja seda, mida sa tellid, seda sa saad. “Seisan Helsinki lennujaama baaris ja loen silti: “Meie majavein on Jägermeister”. Ma käisin Soomes viimati veel kauem aega tagasi kui Eestis. Imeline, et enam dokumente ei kontrollita. “Anna pudel majaveini,” ütlen baarimehele” (lk 33).

Arvustus ilmus ajakirjas Vikerkaar Nr 9/2011

Kutse kosmilisele kirjandusele

(C) Allah Pugatchova

Neljapäeval, 4. augustil kell 20 toimub Pärnumaal Häädemeeste vallas Penu külas paiknevas Kosmonautika puhkekeskuses Kabli Päikeseloojangu Festivali raames luule- ja muusikaõhtu "Kosmiline kirjandus".

Esinevad Aapo Ilves, Tuuli Taul, Contra ja mina, Meiel. Kõlab paar tundi head luulet, autorilaule, poliitiliselt ebakorrektseid teravmeelsusi, tuvalikku kurgulaulu ja veidi Võhandu delta bluusi. Olete väga oodatud, koht on väga ilus ja võib oma piknikukorvikesega tulla.


Kosmonautika asukoht kaardil.
"Kosmilise kirjanduse" üritusleht Facebookis.

Missa Kruusast kriitikutad, endal nina punane

Kalju Kruusa: „Tühhja”.

„Ussimunni”, Tallinn, 2010. 96 lk.

Loed Kalju Kruusa luule- ja tõlkekogu „Tühhja” ja avastad õige pea, et autor on su Pentti Saarikoskit appi võttes või õigemini temast lähtudes paika pannud. Esmalt kirjeldab Kruusa lugejat, kes raamatu arvustamise eesmärgil ette võtab, ja seejärel seletab tolle lahti: „täna pistab kriitik oma nina / mis on punane / mu luulesse / mis olevat liiga lõdva” (lk. 30) ja jaurab iseenda, Saarikoski, kriitikute ja seentega ühtekokku viis lehekülge. Jaurab ja jaurab, annab Saarikoskit väänates kriitikule möönduse, et „või on kriitiku nina / pigem sinine / see jäi kuidagi / kahe silma vahele” (lk. 30), ja esineb tunnistusega, et on „lühinägelik ja rumal / järelikult hea / luuletaja” (lk. 31). Mis sa siin veel kriitikutad või oled.
Kruusa „Tühhja” fenomenaalsus peitubki selles, et see keerdub ümber iseenese, jättes kriitikutamiseks väga vähe järele, mis on muidugi ebaõiglane, sest teiste inimeste tööd ei tohi niimoodi ära võtta.
Kogu see Kruusa luulemarinaad läheb seest välja, teeb mitu tiiru endale ja oma loomingule peale, jättes luulehoidise põhja orgaanilist setet. Ikka jääb mõni seen korralikult puhastamata ja mõni okas laagerduma, loomulik. Sina siis sumpa selles, endal nina punane. Autor dikteerib: „kriitik tahab öelda / et soolaku / ma oma seened sisse / ja pistku purki // mina ta nina kohta / seda öelda ei taha / pigem vastupidi / purgist värskelt välja” (lk. 30). Aitäh sellegi eest!
Ega ma tea, kas Kruusa on hea inimene või halb inimene, ilmselt mõlemat, ja kuivõrd see üldse on oluline, sest „Tühhja” pole inimese luule, vaid eelkõige luuletaja luule. Luuletaja tõlgib luuletusi, kirjutab luuletusi, hingab ja ahmib luuletusi sisse. Jäägitut kiindumust luulesse, mis kord kumab, kord otse lajatab ses taieses, kohtab muidu harva, palju ei tahagi kohata, aga Kruusa puhul muud ei tahagi.
Terminoloogiliselt pole „Tühhja” sõna otsesemas mõttes luulekogu. Pool raamatust on tõlked, aga poolosa poolosaks, sest nii omaloodu kui tõlgitu on kokku pärisosa, Kruusa loome omaosa. Autorite valik, keda Kruusa on võtnud vahendada, ja teeb ta seda väga hästi, on sedavõrd väikese mahu kohta lai nii isikuti kui ajastuti. Mõne erandiga kõlavad hieroglüüfidest maakeelde ümber pandud värsid nii kuis peab, nii kuis algselt mõeldud. Kahelda pole mõtet, Kruusa on endast oma loomingus ausa mehe teinud, miks tas kahelda.
Millisel hetkel muutub Kruusa ümberpandu uueks loominguks, osaks eesti kultuuripildist? Kas siis, kui ta on välja valinud ühed jaapani luuletajad teiste seast, või siis, kui ta on valitute loomingust välja valinud teatud luuletused, või siis, kui on pannud need ümber, või siis, kui on pannud need raamatusse? See on tao, eks ole? Kulg.
„Tühhja” on kulg. Omaloodu ja omalooduks vahendatu-muudetu kulgeb tervikuks, aga jätab lõngad ometi silmanähtavaks.
Kruusa mõtiskleb oma nime all pükstest: „vahel jääb mulje / et püksid üksi / jalgu liigutavadki / et tänu pükstele / inimene käibki / no kas pole väärt püksid” (lk. 10), siis vahendab Kaneko Mitsuhari (1895—1975) võrratut kraanikausivaatlust: „Oh kraanikausist kostev / üksildane nirin. // Hämarduva tanjung’i / vihmasajus ankrupaik.” (Lk. 19.)
Kruusa räägib, kuidas käis marke ostmas: „rahvariided ja tuletornid ja muud saatmiseks sündsad margid olid juba läinud / ainult aumärgid olidki jäänud / oma margi täis teinud vabariigi / vastikud koleda kujundusega teenetemärgid // no thanks” (lk. 40—41), siis viib meid Ishigaki Rini (1920—2004) luuletuse eestinduses Marunouchisse põllulilli noppima: „Hüvasti, Marunouchi, / praeguseks olematud aasad ja / peenike roheline lillevars, mida kunagi pihus pigistasin, / too oli mu enese kael.” (Lk. 46.)
Kui otsida mõnd ühisjoont nende eriilmeliste luuletajate värssides, mis tõlgituna „Tühhja” kaante vahel pesitsevad, siis võiks see olla ehk põhjapanevus või ammendavus. Suur osa kogus leiduvatest ümberpandud luuletustest ütlevad ühe, ja peaaegu alati selle kõige tähtsama teema tilgatumaks, jättes küsimused: mida veel, millest veel kirjutada, on veel peale selle midagi?
„Poisikesest peast / olin kooli vastu. / Praegu aga olen / töötamise vastu,” kirjutab Mitsuhari luuletuse „Vastu” alguses (lk. 83). Nakagiri Masao (1919—1983) deklareerib luuletuses „sihuke saar”: „kuna kõigil on õigus ja mina eksin / siis mina hakkan hoopis armetuks laiskvorstiks” (lk. 68). Iwata Hiroshi (1932) loetleb palas „tundeline laul” kõike, mis talle meeldib ja mis talle ei meeldi: „ei meeldi ajalehe peatoimetaja / kes kell üksteist hommikul mu luulekogu lappab / ja ostmata raamatupoest väljudes / mingi joga valmis viskab / aga praeriis meeldib piripill ka meeldib juurdeehitus ei meeldi / ahvid ja sead meeldivad / sõrmed ka”. (Lk. 60.)
Saab sealt kuhugi edasi? „Tühhja” loodud petteilmas ei saa, ongi lõpp. Värsis „vahel” resümeerib Kruusa ise: „vahel ma tyesti    unustan unistada / ja lihtsalt elan edasi / midagi lootmatta / nii et elul pole vigagi” (lk. 57).
Kruusa tekstides — need on enamjaolt luuletused, sekka mõni miniatuur, mis tõlgetega vaheldumisi kulgevad — leidub kelmikaid ja vähemkelmikaid sõnamänge ja seda eesti luules mõnele meeldivat, mõnele ebameeldivat kaasaegset sotsiaalsust.
Sotsiaalne külg võtvat mõne arvamuse järgi luulelt kauakestmise lootuse. Ei tea, kas võtab, ja kui võtabki, mis tollest. Kruusa, see luuletaja-kodanik, räägib, et haigekassakaarti ei ole, ega tea, mida edasi teha, satub blogides surfates mingi ungari porno peale, kulgeb rattaga hooletult Valdeku ristmikule ja mõtleb, kas Eestis on juba piisavalt vastik, et jalga lasta.
On see ajalik sotsiaalsus või ajatu kujundiloome? Mida kriitik, nina punane või pigem sinine, siin kosta oskab?
Eespool mainitud Ishigaki Rin kirjutab luuletuses „Tsuetsuki kuru” (lk. 77): „Käisin Shinhûs Suwa järve lähistel / kaugetel sugulastel külas.” Vana, haige ja tumm naine, keda minategelane seal kohtab, laseb peeru ja luuletuse lõpuks ütleb Rin: „Seisin selge taeva all, / hoidsin nina kinni ja vastu pidasin suurele ja kaunile.” Oli nüüd Rin omas ajas sotsiaalne või mitte, ei evi vähimatki tähendust selle valguses, et üks Jaapanist kaugel Pääskülas pesitsev poeet pani selle toreda luuletuse aastaid hiljem väikese eesti rahva rõõmuks maakeelde ja värss kannab sama tunnet, mida võib tunda kuskil palju lähemal, kui seda on meile Tsuetsuki kuru.
Sõnamängudest, mis Kruusale kui üldse põneva keelekasutusega luuletajale nii armsad on, koorub üks miniatuuris „Libahunt” (lk. 8), mille minategelane teatab: „Ma libastusin ja kukkusin natuke auto vastu, nii et see huilgama hakkas…”
Kenakene lookene, toredakese puändikesega, nagu ka luuletuses, millest leiab kõige pesupesuehtsama Kruusa erikeelelise tulevärgi: „LAHKARDILE LASTAKSE VEEKENE PEALE / (ta oli ilmselt teinud kyrgukesele liiga    kogemata astudes ta varvukesele) / tähtsukesel on ninukene püsti ja sulekesed kohevil / ülbukene mängleb laiakest lehekest / julmukene näitleb naeratledes oma head südamekest / kalgukene tundleb kaasa” (lk. 53). Taas kenakene ja voolavakene.
„Tühhja” jätab hoolega keedetud ja marineeritud hoidise raamijaks selle, kelle nimi on kaanel otse pealkirja all. Autori õigus on alustada sissejuhatava luuletusega „üle keskea lävepaku”: „noorest peast / alatasa jooksin peaga / vastu müüri / praegu noorusajust / teile peatükke pakun” (lk. 5) ja autoril on õigus lõpetada väljajuhatava proosama palaga „Laagri—Viru keskus” (lk. 91), milles mantrana kordumas: „olen killustunud, pudenen laiali.”
Ometi oli paar lehekülge enne seda üks varasem lõpp, viimane tõlketeos „Tühhjas”, Miyazawa Kenji (1896—1933) võimas „*alla ei vannu ei vihmale” (lk. 89).
Kalju Kruusa „Tühhja”, kahe sisuga ja kahe lõpuga raamat läheb siinhetkel ja siinmail korda arvatavasti kahjuväärselt vähestele, aga kellele läheb, sellele läheb palju. „Tühhja” on ideaalne teos, millest inspiratsiooni ja jõudu ammutada. See laseb end tunda vajadusel andekamana ja võimalusel mannetumana. „Tühhja” paneb kaasa tundma ja paneb muhelema, tihke, rammus ja õnneoaga, mis leitav Kruusa luuletuse „*tegu on tundega” (lk. 13) järelmärkusest tavapärase dateeringu järel: „…toona ei osanud neid katkeid lõpetada, aga hiljem olen leidnud, et oskan nad lõpetamata jätta”. See on nirvaana, see on tõde, tahan öelda, endal nina punane.

Arvustus ilmus Loomingus 6/2011

Täiskasvanud “Positivus” kulges ladusalt vihmaladinaist hoolimata

YOAV

Vana hea indie-bändi James laulja Tim Booth ütles laupäeva õhtul sajuse Salacgriva mändide alla kogunenud arvukale publikule, et “Positivuse” festival on säilitanud siira-süütu olemise, mis briti suurtel muusikafestivalidel ammu kaduma läinud.

Boothiga võib nõustuda ja mitte nõustuda. Võrreldes esimese “Positivusega”, kus samuti James esines, on nüüdseks tublisti edasi liigutud.

Bände oli viiendal “Positivusel” rohkem kui varasematel, valik kirjum, reklaame-tulesid-vilesid ohtramalt ja rahvast niipalju, et laupäeva õhtuks oli festival esimest korda välja müüdud. Viimane fakt tundub suisa uskumatu, sest laotub ju festivaliala väga suurel maa-alal, kuhu peaksid kõik soovijad ära mahtuma, kuid võta näpust, isegi vabaõhufestival pole kummist ja kuskil 20 000 külastaja juures kipub piir ette tulema.

Lätlaste “Positivus” on seega igas mõttes täiskasvanud, kuid kas massilise populaarsuse saavutamine ennustab süütuse kadumist ja pigem gurmaanidele suunatud muusikaürituse muundumist peavoolu meelelahutuseks, kus olemata pole sind olemas, polegi nii lihtne öelda.

Muidugi toob ettevõtmise suur populaarsus kohale kõige kirevamat rahvast ja järjest enam neidki, kellele laval esinejad kuigivõrd korda ei lähe, teisalt hoiavad korraldajad kavaga ikka oma joont, tegemata nii-öelda masside maitsele järeleandmisi. Oma joone ajamine võib seega tuua palju enam tulu, sest säilitad nõnda vanade fännide poolehoiu, samal ajal kui uusi võidad.

Vanu fänne köidab Baltimaade, ehk suisa Põhjamaade nii sisult kui välimuselt suurim muusikafestival jätkuvalt ning uusi, nagu publikunumbrid näitavad, võidab niisama edukalt juurde.

Eestlaste lipp sõnumiga "Please don't steal our fish!"

Siin ja seal

Salacgriva ehk maakeeli Salatsi asub Eesti piirist vähem kui paarikümne kilomeetri kaugusel ja Pärnust mööda maanteed on sinna 80 kilomeetrit, isegi vähem. Kohale saab muidugi autoga, tänavu sõitsid Tallinnast eribussidki, kuid mõnus on suvepealinnast sinna sõita jalgrattaga mööda romantilist rannateed läbi Uulu, Võiste, Häädemeeste, Kabli ja Ikla. Soovitan tuleval aastal proovida, ilus teekond ja festivali teisel päeval saab rattaga Salatsi-lähedasest peopaigast kesklinna ja tagasi palju kiiremini ning mugavamalt.

Melu ja elu, mis “Positivusega” kaasas käib, paistab suuremgi kui festival ise. Juba reede pärastlõunaks, kui esimesed bändid alles soundcheck’i tegid, oli ametlik telkla rahvast täis, õlu, viski ja muu kraam voolas ojadena, käis tants, trall ja laul, mis vältas katkematult pühapäeva päevani välja.

Telgiplatsihäältena domineeris muidugi läti keel, kuid sellele ei jäänud palju alla eesti ja vene keelgi. Lõunanaabreid viibis festivalil muidugi kõige enam, mistõttu sobib telklas ööbimine keeleõppeks – terve öö kuuled läbi õrna une läti keelt ja hommikul hakkad sellest juba vähehaaval aru saama.

Kuigi telgialale, kus leidus piisavalt söögi- ja joogimüügipunkte, pääses ainult koos festivali käepaelaga, võib oletada, et leidus neidki, kes päris platsile vaid põgusalt, kui üldse jõudsid. Aga, jah, muusika pealavalt kostus telklasse kenasti ja kaasa võetud naps ju odavam kui festivali ametlikud joogid. Käidud ja nähtud küll.

Kui selliseid parkla või telkla päriselanikke ka oli, veetis suurem osa kohaletulnutest aega loomulikult põhiplatsil, mis oli tõepoolest suur ja lai, mahutades viis lava, pirakat katusealust söögiplatsi ning reklaamatraktsioonide ala.

Muusika oli küll festivali mõte ja eesmärk, kuid selle kõrval, lastes artistidel taustal pilli mängida, sai mööda seinu ronida, osavusmänge mängida, ühes või teises puhkealas vedelda, pokkerikoolis osaleda, metsa all õlut juua, rannas tantsida või ujuda või mida iganes teha. Ainuüksi kogu ala rahulik läbijalutamine võttis tubli tund aega.

Hoolimata väga suurtest publikunumbritest, jäid kokkutulnud ikka niisama sõbralikuks ja meeleolukaks kui varasematel aastatel. Ehk oli keskmine vanus veidi noorem ja keskmine joove veidi kõrgem kui seni, kuid polnud lugu ei esimesest ega teisest. Pealegi kostitas taevas festivali hootiste hoovihma hoovustega ja suurema niiske jahedustunde leevendamiseks passib ikka üks Riia balsam nagu valatult.

“Positivus” pakkus hoolimata kohatistest ebamugavustest, nagu vihm ja puhutised ülipikad järjekorrad, ühtekokku tõepoolest vaid positiivseid elamusi, isegi kui ei leidnud seal esinenud bändide seast ühtegi personaalset suurlemmikut või said külma kontidesse ja nina nohusse. Kõik see elu ja melu aitab väga hästi argipäevast välja lülitada ja kodumuredki unustada. Puhas teraapia seega.

Harilik chill.

 Ja lava peal

“Positivus” oli, on ja jääb eelkõige muusikafestivaliks, millel tugevaid ja kaasaegseid popi, roki ja elektroonika esinejaid kahe kontserdipäeva peale rohkem, kui neid Eestis aasta jooksul käib.

Neist adekvaatse kokkuvõtte tegemine on paraku võimatu, sest üks ja teine vaatamis- ja kuulamisväärne artist võivad ühel ajal esineda ning pooleks või enamaks tükiks ei suuda keegi end rebida. Ühe artisti ühe kontserdi jälgimine ja hindamine on sellega võrreldes tühi-tähi.

Sellise mastaabi ja tihedusega festivali nägemisel ja mäletamisel kehtib Tiit Piibelehe tarkusesõna, kes “Pisuhänna” arvustajate kohta ütles, et nood on kõik endale oma “Pisuhänna” loonud ja arvustavad nüüd seda. “Positivus” eksisteerib samamoodi iga inimese jaoks hoopis erinevalt. Kelle jaoks on see eelkõige tugevate DJde paraad, kelle jaoks ühele suurele lemmikule kaasa elamine, kelle jaoks väikestest fragmentidest kujunev kollaaž nii paljudest bändidest, et aju kuuldekeskuses hakkab mängima üheaegne mikstuur neist kõigist.

Nimekate esinejate hulk oli “Positivusel” märkimisväärne, alates reedesest Hurtsist ja Editorsist, lõpetades laupäevaste Mark Ronsoni, Jamesi ja Röyksoppiga. Neist ehk Hurts ja Editors, kui nüüd väga isiklikust seisukohast kõnelda, jäid veidi kõhetuks.

Hurts oli laval seitsmeliikmelise ansamblina, kuid mõjus emotsioonitu ja liialt reserveerituna. Stiil tahtis olla väljapeetud, aga ei vedanud välja, sest öelda on neil kahjuks vähe. Ilusaid ülikondi võib poes vaadata.

Editorsil oli pauerit küll, kuid nemadki jäid veidi kaugeks ja eemalolevaks. Tekkis ähmane paralleel läinudaastase Muse’i laiviga sealsamas, kuid võrdlus lõppes Editorsi kahjuks.

Kui Hurtsi ja Editorsi suhe ja suhtlus publikuga jäi pigem tagasihoidlikuks, siis järgmise päeva esinejad kompenseerisid selle kuhjaga.

Võrratud, korralikud ja siirad laivid andsid kõik pealava esinejad, nii King Charles, OK Go, Mark Ronson & Business INTL, James kui Röyksopp. OK Go ajas rahva pöördesse, Mark Ronson pakatas energiast, James tõi vanadel indie-meestel pisara silma.

Isiklikuks lemmikuks ja meeldivaks avastuseks kujunes selleaastaselt festivalilt Mark Ronson, kes sooloprojektina esineb nime Mark Ronson & Business INTL all. Ronson, kes vähe sellest, et on mingi ajakirja poolt Ühendkuningriikide stiilsemaks meheks valitud, on suurepärane produtsent ja muusik, suutis anda tehniliselt täiusliku, sisuka etteaste nii üksinda DJ-puldis kui koos bändiga. Energiat sadas lavalt saali ja päike tuli välja.

Teine artist, kes väga värske ja mõnusa mulje jättis ja kellest varem kuulnud ei olnud, oli laulja-helilooja YOAV, kes avas pealava reedel. YOAV, kes tänu ülesastumisele koos läti megastaariga Brainstorm on lõunanaabrite seas juba üsna kuulus, täitis lava üksinda naturaalkitarri mängides, abiks elektroonika ja liitrine viin. Taas väga siiras, mõnus ja ümbrusesse sobiv esinemine algusest lõpuni.

Ega mingeid apsakaid kokkuvõttes olnudki, kui ehk Hurtsi alguse venimine välja arvata. Bändid hinnaalandust ei teinud ja publik võttis äärmiselt soojalt vastu kõik esinejad, oli nende muusika südamelähedane või mitte. Ilmselt selles kõiges avaldubki see süütus, millele viitas Tim Booth ja mis “Positivuselt” sugugi kadunud pole.

Mina telgis väiksel puhkel

Artikkel ilmus algselt ajalehes Pärnu Postimees.

Uue liiklusseaduse lisasätted

Uuest liiklusseadusest on palju juttu olnud ning jagatud on selgitusi autojuhtidele, jalakäijatele, rollerisõitjatele, jalgratturitele ja kõigile teistele, kuid teatud osa lisasätteid ja seadusi, mis uue liiklusseadusega kaasnesid, on seni jäänud avaldamata. Parandan selle vea alljärgnevalt.

Vaheri aksioom

Mul on kiire.

Ansipi direktiiv

Keerake paremale.

Mikseri juhis

Keerake vasakule.

Savisaare ukaas

Keerake neile.

Remarque’i ülistus

ARK de triomphe.

Švejki ennustus

Valitsus, kes muudab liiklusseadust, ei püsi kaua.

Pehki jalakäijate seadus

Tuigu, kui tuled.

Tsahkna tsirkulaar

Joome karskeks. (Kajar Pruuli sõnastus)

EMHI prognoos

Ilma aegu liiklete.

Riho suunis

Sõida mööda!

Rahvusvahelise keeleilukomisjoni täiendus Riho suunisele

Sõida tasa üle silla.

Kutseri säuts

IRLi ja Reformierakonna valitsuse kärpekirves on laastanud Eesti liiklust.

Tantsupeoliste ühisavaldus

Hoidke oigele, hoidke vasembale.

Hirvo surve

Minge üles mägedele.

Karlssoni manitsus

Rahu, ainult rahu.

Realistlik maanteeseadus

Nad on sul jalus.

Realistliku maanteeseaduse laiend

Kui nad pole sul jalus, siis sõidad sa vales suunas.

Realistliku maanteeseaduse laiendi laiend

Sa ei saa suunda muuta, sest nad on sul jalus.

Teetööde jäävuse seadus

Remont ei alga ega lõppe, vaid kandub ühest teeosast teise.

Platonistlik kiiruskaameratõestus

Ei ole võimalik kujutleda seda, mida olemas pole. Kiiruskaamerat saab kujutleda, järelikult ta eksisteerib.

Contra värss-sedastus

Liiklus on nii imeline: suvel lihtne, talvel libe.

Aaviksoo järeldus

Sambast oli kasu.

Optimisti postulaat

Kõik ei puhu.

Pessimisti postulaat

Mina puhun alati.

Ilvese kokkuvõte

Me oleme läbinud pika tee.

Piilupardi tähelepanek

Rattad teevad ra-ta-ta.

Kivimägi aksioom

Millega tahan, sellega sõidan.

Roosaare vastus Kivimägi aksioomile

Ei ole päris nii, et sõidan, millega tahan.

Kivimägi vastus Roosaarele

On ikka küll.

Roosaare vastus Kivimägi vastusele

Ma siiski ei arva nii.

Kivimägi konklusioon

See pressikonverents on lõppenud.

Von Zillerguti selgitus

Kas te teate, härrased, mis on auto? Auto on neljarattaline mootorsõiduk, mis sõidab sõiduteel. Jah, sõiduteel. Kas te teate, härrased, mis on sõidutee?

Füüsikute protest

Pikivahe ei ole mõõdetav.

Astronoomide täiendus füüsikute protestile

Pikivahe on lõputu ja paisub pidevalt.

Einsteini esimene täiendus füüsikute protestile

Pikivahe koosneb nii ajast kui kolmemõõtmelisest ruumist.

Einsteini teine täiendus füüsikute protestile

Teatud tingimustel on pikivahe kõver.

Eisensteini vastus järelepärimisele füüsikute protesti asjus

Ma ei tea, helistage Einsteinile!

Keeleinspektsiooni näide möödasõidumanöövri tähenduse juurde

Manööverdan. Sanööverdad.

Uhhudžanski repliik

Sõidate? Eks me näe.

Zenoni paradoks

Sõitev auto ei sõida.

Taevase rahu seadus

Ilma liiklejateta valitseks tänavatel rahu.

Vane sõna

Aga tee ei lõppe, otsa sõit ei saa.

Pirita järjepidevuse seadus

UUT liiklusseadust ei ole olemas.

Lugu ilmus ajalehes Pärnu Postimees.