Igavik kumminaisega

„Lui Vutoon”, Armin Kõomägi, Tuum 2015

Armin Kõomägi tõstis uue romaaniga lati kõrgele nii enese kui ka kirjanike liidu romaanivõistluse jaoks.

Juunis romaanivõistluse võitnud „Lui Vutoon” põhineb lihtsal ja sadu kordi läbi kirjutatud lool mingisse keskkonda üksinda jäävast inimesest. Väikesed leiavad selle kätte Jens Sigsgaardi raamatust „Palle üksi maailmas”, noorukid Daniel Defoe „Robinson Crusoest” ja arenenud kirjandusmaitsega täiskasvanud lugejad Michel Tournier’ vaimustavast teosest „Reede ehk Lootusesaar Vaikses ookeanis”. Nende kõrval ja ümber on robinsonaade küll ja veel nii raamatute, filmide kui ka arvutimängudena. Armastatud ja populaarse süžee kordumiste jada on pikk ja arvatavasti katkematu ning Armin Kõomägi urbanistlik robinsonaad sobitub seda suurepäraselt täiendama.

Miks kõik inimesed Tallinnast, Eestist ja kogu maailmast kadusid, jättes järele ainult romaani nimitegelase, jääb lugejale teadmata, kuid hõredat tunnet sellest ütlematajätmisest ei jää. Läksid, siis läksid, jumal või kurat nendega. Autorile oleks selge seletuse raamatus väljakäimine, isegi kui see talle endale selge on, kaasa toonud ohu muutuda kas siis pseudoulmeliseks konstrueerijaks või lihtsalt maitsetuks, mida Kõomägi kindlasti ei ole.

Turundusjuhihakatise Lui Vutooni üksindus, õigemini võitlus sellega hakkama saamise nimel on igas episoodis usutav ja realistlik. Jah, võib-olla ei lähe poepiim nii kiiresti hapuks kui dateeritud päevikuvormis teosest ilmneb, ja kummaline tundub, et peategelane hakkab justkui alles raamatu teises pooles suitsetama, aga on samal ajal justkui vana ja vilunud korsten ise. Aga see on põhimõtteliselt ka kõik, mis korrektsust nii loo jutustamises kui ka stiilis veidi väärab.

Pea 300-leheküljelise romaani kirjutamisel ei saa mõistetavalt mööda kindlast kavast ja konstrueerimisest. Kasutada labast ja kulunud väljendit traagelniitide nähtavusest küll ei saa, aga autor võtab järjekindlalt läbi paigad, kuhu üksinda eksisteeriv inimene Tallinnas võiks suunduda. Kaubamajad, korterid, hotellid, lennujaam, kanakasvandus ja loomaaed käiakse läbi. Neid kohti kirjeldatakse eesmärgiga näidata, mis on ühest ja teisest kohast korraga maailmast kadunud inimeste ja teiste imetajateta saanud. Selle taustal vahendatakse mõtteid, mida viimane inimene seda kõike vaadates tunneb ja mida nähtust enda, inimeste ja elu kohta järeldab.

Samamoodi võtab autor läbi Lui Vutooni järjekindlalt kirjeldada kõike seda, mis meie elu täidab. Teravalt ja Kõomäele omase teravmeelsuse ning tähelepanelikkusega avanevad hinnangud kirjandusele, keelele ja tarbimisele. Eraldivõetuna saanuks kõigist neist arutlustest adekvaatsed kolumnid mõnes nädalalõpulehes või ajakirjas. Faabulat, mida raamatus ju õigupoolest napilt, pikemad ja lühemad mõtisklused ja üldistused muidugi edasi ei vii, aga just need muudavad „Lui Vutooni” millekski enamaks, kui on seikluslik robinsonaad või ellujäämislugu.

Kõomägi karmi, kuid ometi kaastundliku pilgu eest pole kaitstud keegi ega miski ja sama mõõduga saavad nii rikkad, poolrikkad, poolvaesed kui ka vaesed, nii kasulikud kui ka kasutud asjad, nii tõde kui ka vale.

Kuigi „Lui Vutoon” on tõesti väga hästi kirjutatud ja toimetatud (toimetas Kajar Pruul) raamat, ei ole see kerge lugemine. Kõomäel on õnnestunud tühja Tallinna, Pärnu, Riia ja nendevahelise maantee üksinduse ja mahajäetuse atmosfäär suurepäraselt edasi anda. Lausa nii suurepäraselt, et tühjas korteris või büroos seda ausalt öeldes lugeda ei maksaks, tunne, et oled üksinda maailma jäänud, on varmas tekkima ja visa kaduma. See ei ole küll mõnus, aga see on tunne ja raamat, mis tekitab emotsiooni, täidab oma eesmärgi. Viimase väite tõesust vähendab tõdemus, et kui raamat tekitab tunde, et kogu tiraaž tuleks autori maja ees soovitavalt koos autori endaga ära põletada, siis ei saa vist öelda, et raamat täitis oma eesmärki. See selleks.

Kergeks ei tee „Lui Vutooni” lugemist ka stiil, mille üks järjekindlalt korduv osa on loetelud, mis on mõnigi kord väsitavalt pikaks venitatud. Siiski ei ole see ülimalt koormav, alalhoiuinstinkt lubab lugejal pilgu vasakult paremale liigutamise asemel diagonaalis saata, kui ta juba aru on saanud, mida talle öeldakse.

Raamatu üldine atmosfäär on tõesti rusuv ja lootusetusega palistatud, aga ometi ei peta Kõomägi nendegi ootusi, kes tahavad, et ta vahel veidi nalja viskaks. Nalja, olgugi teinekord mõru, aga kindlasti naljakat ja maitsekat, saab küll. Vahel on see mõni juhuslik teravmeelsus nagu „Mu isamaa on minu Armani…” (lk 201), vahel aga vaat et täismõõdus humoresk, mille eredaim ja lõbusaim näide on peategelase majandusaruanne Ülemiste kaubanduskeskuse aktsionäridele.

Kui üks oht urbanistlik robinsonaad ära rikkuda oli inimeste kadumisele põhjenduse pakkumine, mille autor tegemata jättis, siis teine oht varitses finaalis. „Lui Vutooni” eesmärk pole kindlasti olla põnevuslugu, pigem tarbimisühiskonna vaatlus ja meie kõigi näo ette peegli asetamine, aga lõpp peab ju olema ja sportlik huvi selle vastu, kuidas see lugu lõppeda võiks, võib päris painavaks muutuda. Romaani finaali kohta pole siinkohal muud vaja öelda, kui et see on korralik, ülejäänud raamatuga haakuv ja kõikidest karidest triivib autor loomulikul moel mööda ning nõnda moodustubki väga tugev tervik.

Eesti on sel aastal saanud kaks võitjat kahelt romaanivõistluselt. Kõomäe „Lui Vutoon” võitis Eesti kirjanike liidu romaanivõistluse, ja kuuldavasti päris ülekaalukalt, ning veidi enne seda jõudis lugejateni kirjastuse Tänapäev viimatise romaanivõistluse võidutöö, Kaur Riismaa „Pimeda mehe aiad”. Mõlemad on väga head teosed, kuid sedavõrd erinevad, et neid ei oleks suurt mõtet võrrelda. Pealegi peaks 2015. aasta tooma veel ühe võitja: kirjastuse Pilgrim algatatud BestSelleri kirjandusvõistluselt.

Ilukirjanduse võistlustesse ja konkurssidesse võib suhtuda soosivalt või taunivalt, võib põhjata või kiita žüriisid. Aga kui lugeda tänavu auhinnatud töid, eriti Kõomäe teost, siis ei jää küll üle öelda muud, kui soosida ja kiita. „Lui Vutoon” on pehmetest kaantest hoolimata ülikõva. Aamen, Armani ja pudel rummi!

Arvustus ilmus Eesti Päevalehes.

Rein Kilgi halbade luuletustega hea raamat

Rein Kilk, Armastus e-postis. Kujundanud Rein Kilk. Ilmamaa, 2013. 48 lk.

Peeter Sauter kirjutas Sirbis Rein Raua „Rekonstruktsiooni” käsitledes: „Tore, et raamatuid kirjutavad erineva taustaga inimesed (kelle hulgast vaid mõni üksik on ülikoolis kirjanikuks õppinud ja eestlaste puhul siis Moskvas)” (Sauter, „Rein Raua vahepeatus teel mitmekihilisusesse”, 28. III). Kas see just alati tore on, kuigi kõigi nende Raudade puhul muidugi on, aga põnev ja omajagu intrigeeriv ometi, kui mõelda luuletajana debüteerinud Rein Kilgile või näiteks lähiajal esikromaani „Kevad saabub sügisel” üllitavale Mart Kadastikule.

Kuidas võtta?
Kas sa Rein Kilki tead? Olen kuulnud. Temast rääkida võib nii mõndagi head, aga peale selle on tal ka väikesed vead, täpselt nii, nagu Ain Kaalep Tihemetsa Tiinast ja tema tõttu armuvalu kannatanud maaproletariaadist on kirjutanud.
Need, kes vähegi eestikeelsest inforuumist teavet hangivad, on Rein Kilgi nimelisest nähtusest kuulnud ja kindlasti pole vähe neid, kes on temaga otse või kaude kokkugi puutunud. Kilgi, mehe, kes peaaegu ainuisikuliselt kehastab Eesti varakapitalismi ajalugu kogu selle hiilguse ja viletsusega, elust on Peeter Raidla kirjutanud raamatu „Rein Kilk – miljonisadu saksofonihelide saatel” (Äripäeva Kirjastus, 2005) ja Tarmo Teeväljal on koostamisel mõtteline järg „Miljonisadu ja pasunapuhumine – 7 aastat hiljem”, mis peaks tegijate seletuse kohaselt rääkima sellest, kes Rein Kilk siis ikkagi on, ja vaatlema tema „geniaalsete äriprojektidena esitletud ettevõtmisi laiemas ajalises perspektiivis” (7aastathiljem.wix.com/7aastathiljem).
Samal ajal kui Kilgist raamatut kirjutatakse, valmis üks teos temal endal. Esitatud ja esitletud on „Armastus e-postis” kui Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna kursusetöö, mäherdune käik on samuti üdini kilgilik. Palju leidub neid esimese kursuse eesti filolooge, kes suvalise kursatöö väärt kirjastuses Ilmamaa välja annavad? Lihtsalt luuleraamatut rahvale pakkuda, palun, miks mitte, eriti ajal, mil teismelised eesti tütarlapsed kirjutavad romaane mitu korda kiiremini kui Kadastik, aga kui esitada kaantevahet just koolitööna, millel lisaks pikk alapealkiri „Deontilised modaalsused ja emotsionaalsed gradatsioonid elektronposti teel vahendatud isiklikku laadi informatsioonis”, siis mõjub pigem hariliku poosetamisena, kuna on akadeemilise paroodia kohta liialt lihtsakoeline ja tõsiseltvõetavaks teadustööks liiga … Lühidalt, see on kõike muud kui tõsiseltvõetav teadustöö.
Võime ju võtta appi esimesena kätte juhtuva (sõna otseses mõttes kätte ei juhtu tänapäeval muidugi enam midagi, vaid kuvarile juhtub Google’i otsingu esimene vaste) definitsiooni Katrin Mandralt: „Traditsiooniliselt mõeldakse modaalsuse all kõneleja või kirjutaja võimalusi väljendada oma suhtumist propositsiooni ehk lause tuumaks olevasse väitesse, mis tähistab või nimetab mingit olukorda. [---] Deontiline modaalsus väljendab eelkõige kohustatust ja lubatavust (Deontiline modaalsus poliitikute arvamusartiklites”, Keel ja Kirjandus 2008, nr 3). See ei anna aga meile Kilgi luulevihiku lugemiseks vähimatki eriliselt abistavat toetuspunkti, igal juhul mitte enam kui autori nimi, mis ja ainult mis viis teose õige kiiresti Rahva Raamatu luuleraamatute müügiedetabeli esikohale. Seega, kursusetööna eksponeerimise ja deontilise modaalsuse võib rahumeeli kõrvale jätta, Kilk oli töö eest arvestuse saanud niikuinii, ja võtta ilmunut sellena, mis see tegelikult on – luuleraamatuna.

Vana mees tahab keppi
Kasutasin iseloomustavat kokkuvõtet „vana mees tahab keppi” mõne aasta eest Toomas F. Aru raamatut „Tahaks keppi Jääääre saatel” (Ji, 2009) arvustades, aga Kilgi puhul sobib see veel palju paremini. Kasutan autori õigust, võtan Arult ja annan Kilgile. Mõlemale autorile peaks omandi ümberpaigutamine olema meele järele, kuigi üks neist on rohkem nagu sotsluuletaja ja teine kapluuletaja, mis tingib omandi jagunemisel erineva suuna. Las nad kunagi kuskil maakonnakultuurimajas arutlevad sel teemal, kui tõesti teisiti ei saa.
„Armastus e-postis” koosneb dialoogist, telefoni vahendusel saadetud elektronkirjadest. Üks pool on Kilgi alter või lihtsalt ego kontrollitud haiguste ravi eksperdile Ülo Kiplele viitava meiliaadressiga (Transcom on Kilgile kuuluv ettevõte) ja teine aadressilt kirju saatev neiu Liya.
Tegelane Kiple saadab luulevormis kirju, Liya vastab tavalises kõne- või meilikeeles. Kas nüüd just armastuse, aga iha ja igatsuse lihtne ja labane, ühesõnaga eluline lugu koorub raamatus väga hästi välja. Kirijutustuses toimuvad sündmused trikitamata üksteise järel: juhuslik kohtumine, hilisem kontakteerumine, jagatud intiimsus, selle mahutamine argiellu, kus on neiu ametlik teinepool, Kiple poeg ja naine, vääramatult järgnev möödarääkimine ja möödatundmine, kuni kramplikult puhtust ning hellust igatsev vana ilane mees muutub siresäärsele kaunitarile lihtsalt tüütavaks koormaks, ja loogiline lõpp, kus mees üksinda koduseinte vahel ulub.
Lugu (vanamees leiab tüdruku, tekib tunne, tüdruk jätab vanamehe, vanamees on kõigist ja kõigest ilma ja igas mõttes vaesem kui varem) on Kilgil väga hästi ja arusaadavalt esitatud. Tunded, mida tahetakse esitada, tulevad tõesti esile. Omajagu hale on mõlemast ja kui dialoog taandub elu enese lihtsaid seadusi järgides pelgaks monoloogiks, mõistagi meespoole omaks, seguneb haletsustundesse vaid mälestustes ja lapsikutes igatsustes elava mehe vastu mõistmine, et nii see lugu pidigi minema ja väga hea, et läks. „Jäta mu hing rahule” (lk 41) kirjutab Liya omapoolse lõppsõna, kuid mehe elu läheb edasi.
Tüdinud tüdruk, suhte tegelik algataja, kes kergest flirdist enamat soovis ja selle saavutaski, läheb rahulikult oma teed, ilaseks muutunud vanamees jääb üksi nutma. Mees või asi, hoolimata sellest, et oli nii kõva mehe kohta mõnusalt tundeline. Teinud keppi, läinud edasi tüütavaks tundlejaks muutumata, olnuks lõpuks kõigil parem, kuid ei, oli vaja kummi katkemiseni venitada.
Mõeldud ja kirja pandud jutustus hakkab kokku, nagu öeldakse Tartumaal kleepuva lume kohta, Pärnu kandis öeldakse muidugi, et pakib. Oma mõtteid ja tundeid võivad raamatus ära tunda nii ilaselt ja/või õliselt miniseelikutes kaunitaride poole õhkavad keskealised mehed kui neid õrritavad enesekindlad noored daamid. Üks kõrvaltvaatajatele nii palju lõksutamist andev suhtedraama on algusest lõpuni läbimõeldult südamelt räägitud, selgelt mõistetav, eeskujuks võetav ja hoiatusi jagav, kuid loo omandamiseks tuleb läbi lugeda raamatutäis kohutavalt mannetuid ja kehvasid luuletusi.

Spliin-plastiliin
Jah, nii ongi, Kilgi raamat pole ühe lihtsa kirijutustusena üldse mitte halb. Lool on algus ja keskpaik ja lõpp ning narratiiv on kergelt jälgitav, kuid lõppriimilised luuletused, mis lugu edasi annavad, on jälgid käkid, mis sülgavad juba ainuüksi oma olemasoluga näkku nii eesti luuleloole laiemalt kui riimluulele kitsamalt.
Üsna suvaliselt valitud tekstinäide, mis ei eristu ei erilise headuse ega halbusega: „Aeg-ajalt mõni pilk sind välguna on raband / ja õhtuks mõtted kummaliselt segi löönd / Siis küsid – on’s Cupido torge see mis närvi taband / ning jälle kindlustanud nõnda isemoodi ööd / / kui päevad kus ei ole tihtipeale asu / sa hajameelselt näpid telefoni kaant / su mõtteid täitmas pole ainult ärikasum / vaid igatseksid ennast keset isemoodi / laant / / Kus piire poleks, poleks tabusid ja keelde / mis kammitseks ja hillitseks mu sõnu / Seal poleks vaja hammustada keelde / kui öelda tahan kuidas teeksin sulle mõnu” (lk 15).
Suutlikkus sundimatult näiteks August Allet peast tsiteerida või saksofonist hääl välja puhuda ei tee kellestki siiski veel head luuletajat ega head muusikut. Intellektuaalsed, niinimetatud pehmed hobid teevad igaühele au. Siinkohal oleks hirmsuur tahtmine ärimehi kuidagi eriliselt ära märkida, kuid humanitaari põlgus ettevõtja vastu on samasugune võõraviha ja sallimatuse ilming nagu rassism, homofoobia ja veganlus ning karistus selle eest on vastu pead saamine Armin Kõomäe kogutud teostega. Aga harrastaja on harrastaja ja kehv luuletus kehv luuletus, kuulugu autorsus suurärimees Kilgile või samanimelisele noorfiloloogile.
„See tülpind suvi linnas viimaks võttis võimust / sünk asfalt lõtvus nagu tuhmjas plastiliin / siis lämbes õhus tsüklon antitsükloniga lõimus / ma tundsin kohe kuidas hinge ilmub vastik spliin” (lk 24). Võrreldes riimipaaridega muu-tuul, kuul-tuul ja kuul-suu, on plastiliin-spliin ja võimust-lõimus isegi täitsa tubli saavutus, kuid, hea küll, niipidi riimiline või naapidi riimiline, aga kramplik vormikultus tervikuna ja puhutine ilutsemine püüuga teha nii nagu vanadel headel Marie Underi või Alle aegadel tehti, tapavad luuletusis isegi väiksed elualged, kui need tärkama juhtuvad.
„Näe Ansipil pea usaldavalt kallutatud viltu / seal tagaplaanil Illak tõmbamas on traate / Ei kohta kuskil tölpi kulmualust pilku / ka telejaam teeb üritusest väljapeetud saate” (lk 32). Kogemus on, tähelepanekud on, aga sõnavaht ja kulunud väljendid käivad kui surmaeskadron neist üle, jättes järele põletatud ja soolaga üle raputatud tühermaa, kust enam eales midagi ei võrsu.
Seda, et raamatus ühtegi vastuvõetavat teksti ei leidu, ei ole põhjust siiski öelda. Liya kirjad, millest enamik laseb Kiple tobedatest värssidest puhata, tuletavad meelde, et pärisinimesed ja päriskirjutamine pole maailmast kadunud. Naispoole tekstid luulele enamasti ei pretendeeri ja peavadki teoses esindama selgemat e-kirja laadi. Liya saadetud „Tulin Sinu poole, tšakrad valla. / Pärast tundsin, nagu kärbes oleks sisse lennanud” (lk 35) on raamatu tugevaim tekst oma värskuses ja siiruses.
Kehvade ja tüütute luuletuste apoloogiana tuleb proovida minna hoopis teist rada ja järeldada, ning üldse mitte kunstlikult otsitult, et need riimilised kulunud kujunditega luuletused sobivad raamatu meespeategelase, Kipleks nimetatu, kirjadesse hulka paremini kui muus vormis ja laadis loodu. Loeksime sealt tugevaid, igas mõttes kaasaegseid tekste, poleks see enam sugugi see raamat selle looga. Kui võtta „Armastus e-postil” lugu ja luuletusi kontseptuaalse kunsti või performance’i laadis näitemänguna, asetuvad detailid oma kohale ja saame tunnustada loo jutustaja absoluutset ümberkehastumisvõimet.
Kilgi luuleraamat laseb end lugeda ühtemoodi ja teistmoodi, siiralt suhtudes on asi lõpuni mäda, iroonilist nooti otsides pigem omal kohal, kuid siis jääb oht, et ühe ja sama võtte abil püütakse jõuda kaugemale kui nali kannab ning sellest ohust Kilk päriselt eemale põigelda ei suuda. „Armastus e-postis” on sama vastuoluline kui Kilk ise, võta nii või võta naa, ju sa ikka petta saad, aga kui niikuinii juhtub seesamunegi, siis resümeeriks, et Kilk on kirjutanud halbade luuletustega hea luuleraamatu.

Arvustus ilmus ajalehes Sirp number 15 (3437) 2013

Eesti lastekirjanduse kolm värsket tõestust

Aapo Ilves, Jaan Pehk, Contra, Alar Pikkorainen, Isa sokk on matkasell. Kaanekujundus ja illustratsioonid Alar Pikkorainen. Ilmapress, 2012. 88 lk.

Peeter Sauter, Wanradt-Koelli katekismus. Targa lapse rumal raamat. Mihkel Kleisi pildid, kujundanud Margus Tamm. Toimetanud Karin Kastehein ja Laura Sauter. Kirjanik OÜ, 2012. 140 lk.

Aapo Ilves, Muinasjutud lastele ja suurtele. Illustratsioonid Regina Lukk-Toompere, Toimetanud Pirja Kullama. FUTU Print, 2012. 48 lk.

Kärt Hellerma kirjutas Eesti Päevalehes, et „külarealismi ning laste- ja lõõpkirjanduse vallas pole eesti kirjandusel midagi häbeneda” (Hellerma, Inimese koordinaadid. EPL 3. I). Muus osas olla asjad halvad ja häbenetavad: „Kirjanduslikest tegelastest on üleöö saanud antikangelased – grotesksed kriipsujukud või sisimas nuga ihuvad julmurid, kes turumajanduse lõa otsas hinge vaaguvad” (samas).

Teise väite pareeris Jan Kaus elegantselt (Kaus, Kirjanduse koordinaadid. – EPL 7. I) ja tõestas, et pole kaasaegne eesti kirjandus nii julmusest pakatav midagi. Esimese lausungi puhul pole seevastu vaja vastupidist tõestama hakata, väide vastab tõele. Absoluutse tõe ja konteksti puhtuse huvides jätaks „külarealismi” ja „lõõpkirjanduse” ometi ära ja asendaks sedastuse „pole midagi häbeneda” märksa lakoonilisema, õiglasema ja täpsemaga: „on hästi”. Paar asjakohast kohendust veel ja saamegi lihtsa väite: „Eesti lastekirjandusega on hästi.” Ja ongi. Päriselt.

Mööngem, tõestuseta väide pole väärt muffinitki.

1. tõestus – luuletused

Meeskodanikud Aapo Ilves, Jaan Pehk, Contra ja Alar Pikkorainen panid nelja peale kokku ühe puhtakujulise ja trükitähelise lasteluulekogumiku „Isa sokk on matkasell”. Ilves, Pehk ja Contra, üks rohkem, teine vähem, kolmas nõela pistmata, balansseerivad oma luuleloomingus sageli kuskil seal lapsemeelsuse piirimail, kirjutavad nad siis suurele või pisikestele, ja mõlemale rühmale nende luuletused kindlasti sobivadki.

Pikkorainen, laiemalt tuntud kui kosmosemuttide, varese, makra ja kogu selle veidra gängi meedium, pole luuletajana – vähemalt nii avalikult, et mulle oleks silma jäänud – esinenud, aga kolme ülejäänu kõrvale sobivad ta pisikesed värsid hästi, rääkimata koomiksitest tuttava käekirjaga karikatuursetest illustratsioonidest.

Pikkorainenilt pärinebki raamatule nime andnud luuletus, mis hoolimata sellest, et teine rida rütmist välja kukub, on üks terane palakene: „Isa sokk on matkasell / ekspeditsioonile / võib ta minna iga kell / Aegnale või Mohnile! / Ainult ta on veidi nõrk / ja jääb teistest maha / diivanile, kapi alla /tugitooli taha” (lk 11). Tõene värk, kipuvad need isa sokid teinekord laisad olema tõesti.

Samas armsas elulises ja lõbusas laadis, mida neilt neljalt vaid oodata ongi, kulgeb kogu raamat. Leidub muhedat keelemängu: „Hei, mine õige muhvi, neid! / Miks pugid vaid neid muffineid …” (Contra, lk 68), vembuga tsitaate: „Muki on koerake / väikene koerake, / muki teeb mjäu-mjäu-mjäu. / Politseikoerale, / kel suus võõrkeeleke / osaks saab kuulsus ja au” (Pikkorainen, lk 79) ning juba lauluna klassikaks saanud luuletusigi: „Eile käisin linna vahel ma / ja ostsin kuus jäätist / millest kaks ära sõin” (Pehk, lk 54).

Muuseas, too „Jäätisepidu” erineb raamatus veidi Pehki Orelipoisina lauldud laulust, päädides salmiga „Tule meile, väike Leo / neli jäätist – teeme peo!” (samas). Nende pärisnimedega „Leo-peo”, „Heidi-veidi”, „Signe-tige” kistud riimid on vist ainsad detailid, mis vormiliselt veidi häirisid, aga eks see käi lasteluule juurde. Pealegi aitavad need õigesse kohta otsitud õiged nimed ehk ilusaid eesti lapsenimesid veidi populariseerida ja kinnistadagi. Raske vist ongi ilusat eesti luuletust väga võõrapärase nimega teha, et see iseenda paroodiaks ei muutuks. Charlzy R. R. Maximust / õhtul haaras väsimus? Nää. Mkm.

Kõik need luuletused lastest, loodusest, aastaaegadest ja lihtsalt eluhetkedest on kirjutatud lobedas keeles, targutamise ja õpetamiseta. Onud ütlevad nii, nagu neile endile ja nendeealistele sõpradele meeldib, ning kui sellega väiksemat sorti lugeja mõtlema pannakse, on eesmärk sajaprotsendiliselt täidetud. Ilves kirjutab „Arvutit on tänapäeval / igalühel vaja, / aga arvut justkui käega / krabab sinult aja” (lk 56). Luuletus kirjeldab ja kõrvalasuv pilt näitab aluspesus meest, rüperaali süvenemas, lagi tilgub vett, ämblik koob võrku ja silmad on liivakellakujulised. „Arva nüüd, kas selle vastu / aitab internet?” (samas) küsib autor ja kui lugeja püüab ausalt vastata, paneb ta arvuti hoopis kinni ja läheb õue kelgutama.

2. tõestus – katekismus

Peeter Sauter on Peeter Sauter ja mida enam ta puhtast täiskasvanuproosast luulesse või lastekirjandusse kursib, seda parem. Tema (kaanel on kaasautoritena märgitud kunstnik Mihkel Kleis ja kujundaja Margus Tamm) „Wanradt-Koelli katekismus” alapealkirjaga „Targa lapse rumal raamat” pole, erinevalt kogust „Isa sokk on matkasell”, nii otse ja üheselt mõistetav lastekirjandus.

Sauteri „Wanradt-Koelli katekismuse” lähtepunkt sissejuhatuses on tabav. „Nii et raamatukogus polegi Moosese 6. ja 7. raamatut ehk Saatana Piiblit? Need on ju ometi ilmunud,” trummeldasin letile ja põrnitsesin kartlikku raamatukoguhoidjat. „Tooge mulle siis Wanradt-Koelli katekismus.” „Aga … seda … ju pole …” „Tahate öelda, et katekismus on varastatud? Kus on turvamees?””

Küsija uurib, kas Simon Wanradt ja Jakob Koell tegid XVI sajandil asjata tööd, ja kinnitab seejärel, et raamat on riiulil olemas, isegi võtab selle sealt ja siis, kui raamatukoguhoidja turvamehe kutsub, asetab teose tema õigele kohale tagasi.

Kuidas saab raamat olla, kui seda olemas ei ole, on hea küsimus, millele pole head vastust. Paljudele küsimustele pole head vastust, nagu selgub nimiloost (lk 127).

Sauteri „Wanradt-Koelli katekismus”, mis on kujundatud kui raamat ühes teises raamatus, sisaldab häid küsimusi, rumalaid vastuseid, kuid eelkõige portsu häid absurdihõngulisi lugusid, mille vaimne eellane võiks olla (sugugi mitte päris Wanradt-Koelli katekismus) pigem Aino Perviku klassikaline ja suurepärane „Umbluu”.

Üks korralik inimene seda puuksudest, nokudest, pepuaukudest, kakast ja kuradi persest pungil raamatut oma lapsele ilmselt ette lugeda ei võta. Aga korraliku inimese elu ongi puhas ja igav ning ilma selliste madalate asjadeta nagu pärasool (tema ja ta laste kaka opereeritakse ilukliinikus välja).

Lood on omajagu räpased, mis siin salata, kuid muhedad, väga muhedad. „Trollijuhid õpivad ilusti puuksu tegema, muidu tööle ei võeta. Trammijuhid peavad oskama heleda häälega hüüda: „Trill-trill-trill!” Et trollipuuks hästi välja tuleks, on trollijuhtidel istme asemel vetsupott. Kõrvalt paistab nagu tavaline iste, aga all on pott. Siis on hea ka, kui töö ajal kakahäda peale tuleb. Vetsupaberiks võib juht võtta kassast pileteid, on lubatud. Piletid on pühkimiseks väikesed, aga juhid on osavad” (lk 39-40). Küsimus, kus trollijuht kakab, sai sellega vastuse.

Ei koosne „Wanradt-Koelli katekismus” vaid lustilisest absurdist, mis domineerides hakkakski väsitama. Selle kõrvale mahub üldinimlikke filosofeerivaid käike, mille tipuks jutt jumala ja kuradi äraleppimisest: „Jumal kratsis kodus kukalt – päriselt ikka leppida ei saa. Mis saab põrgust, kui kurat on jumala sõber? Kelle ja millega hirmutada siis halbu inimesi? Inimesed ei karda siis enam jumalat ega kuradit” (lk 126).

Peeter Sauteri „Wanradt-Koelli katekismus” seisab ülaltoodud tundelisest seosest Perviku”Umbluuga” eesti lastekirjanduses pigem üksi kui mingis grupis, ei kipuks seda Andrus Kivirähka „Kaka ja kevadegagi” samasse patta panema ja ei peagi. Laste- ja täiskasvanukirjanduse piire ületab Sauter vapralt, veidralt ja omal moel vägagi poeetiliselt.

3. tõestus – muinasjutud

Aapo Ilves seletab oma raamatu „Muinasjutud lastele ja suurtele” algideed nii: „Need on muinas- ja mõistujutud ning muistendikesed, milletaolisi ma oleks tahtnud ise lapsepõlves lugeda. Ma tahtnuks neid lugeda ka täna ja loodetavasti tahaks ma selliseid lugusid lugeda ka mõnekümne aasta pärast” (lk 5).

Ilvesel on hea maitse ja kui ta kirjutab selliseid lugusid, mida talle endale meeldib lugeda, siis suure tõenäosusega meeldib neid lugeda teistelegi, nii suurtele kui väikestele. Kui Sauteri puhul märkisin „Wanradt-Koelli katekismuse” üksindust – tegu on ühe alamžanri ainukese väljapaistva esindajaga – siis Ilvese muinasjutud sobituvad suuremasse seltskonda, kus juba ees Ervin Lázár üliarmsa „Seitsmepäise haldjaga”, Karel Čapek oma muinasjuttudega, Daniil Harms, kes lapsi, muide, üldse ei sallinud, kuigi neile kenasti kirjutas, Andrus Kivirähk ja teisedki, keda Ilves eessõnas isegi on maininud. Ilves kannab võrdluse või õigemini sellesse väärikasse kampa asetumise välja kuhjaga.

Muinasjutud lastele ja suurtele on vaimukad, lõbusad ja fantaasiarikkad. Klassikalist muinasjutu narratiivi kolme seaduse, õnneliku lõpu ja imeabilistega raamatust ei leia, seda enam et, nagu postuleerib „Muinasjutt neiu Andrast” (tea, kas see on seesama Andra, keda ma mõtlen?): „mõnes muinasjutus ei saagi õieti aru, kellel hästi läheb” (lk 9).

Ilvese lood kulgevad rahulikult ja mõnusalt, nii et võib ette kujutada, kuidas ema või isa, vanaema või vanaisa neid pere võsukestele kamina ees ette loeb, ise muheledes ühe, lapsed teise lõigu peale. Universaalsete vestetena peaksid Ilvese palad vist kõigile meeldima, neilegi, kes peavad isa sokkidest kõnelevat luuleraamatut liiga titekaks ja Sauterit liiga robustseks.

Tänapäevaseid teemasid, rohkem või vähem peidetud viiteid praegusele olemisele leiab juttudest sageli, näiteks: sookoll Maiat narriti koolis rohelise naha pärast ja lõpuks asus ta elama Ameerikasse, kus ei kiusanud teda nahavärvi pärast mitte keegi, ja hiljem sai temast esimene roheline kaitseminister terves maailmas.

Või võtkem jutu „Kirjaniku elu”, mille peategelane ei kirjutanud kunagi seda, mida ta tahtis. Mõtles, et loob toreda lastelaulu, aga pidi kirjutama hoopis lollaka lauluteksti. Plaanis panna kirja muinasjutu, aga selle asemel vastas poliitiku tellimusele ning kribas sellest, kui hea inimene too on – kuigi ei ole. Raha ta selle kõige eest ometi ei saanud. „Ta pidi elama vaesuses, tema mobiiltelefon lülitati välja ja kõik tema juuksed kukkusid peast ära” (lk 18).

Seda ja teist, küüntest kübargi, ja kõike veel kuni elektriliste jalgadega Vello ja metsas konutava ning tüütuseni loodusest pajatava Vadistav Korsetini välja leidub Aapo Ilvese raamatus. Muinasjutud pingutamata kirja pandud, loogilised ja otse hingest kõige selle rõõmude ja nukrustega.

Nii nagu „Isa sokk on matkasell” Pikkoraineni muhedate joonistustega, „Wanradt-Koelli katekismus” Mihkel Kleisi teraste piltidega, on Ilvese raamatu suur väärtus lisaks väga lahedatele lugudele selle kujundus.

Regina Lukk-Toompere joonistatud ja kollaažina kokku pandud illustratsioonid, mis lähevad lugude kõrvale, alla ja peale, on sama fantaasiarikkad, kaunid ja elusad nagu Ilvese muinasjutud. Liigagi kiirelt lõppu jõudvat teost käest pannes pole esimese hooga sugugi lihtne resümeerida, et kumb nüüd suuremal määral positiivse laengu andis, jutud või pildid. Pigem mõlemad üheskoos, teineteist täiendades ja põnevaks omaette maailmaks muutes.

Kuigi eesti lastekirjandus ei pea ennast tegelikult tõestama, on see veelkord tõestamist leidnud. Need kolm raamatut on kõik osalt lastele, osalt suurtele, väga ilusasti kujundatud, mis omakorda tõestab paberraamatut asjakohasust: südamlikud, inspireerivad ning ilusas eesti keeles, nagu ühed raamatud olema peavad.

Arvustus ilmus Sirbis number 10 (3432) 2013

Lihtsalt üks keskeakriisis mehe soig

Lauri Vahtre: “Lihtsalt üks pihlakas.” “Eesti Keele Sihtasutus”, 2012. 96 lk.

Väga ränka võrdlust kasutades mõjub Lauri Vahtre luulekogu “Lihtsalt üks pihlakas” iga lehekülg samamoodi nagu visataks lugejale hapet näkku. Alustad uut iga järgnevat luuletust heas usus, lootes parimat, kuid ikka ja jälle tõmbub vähemalt pool näost valulikult krimpsu, sest kõik seal kirjutatu on kunagi varem kuskil olnud ja isegi vähegi värskemad välgatused kaovad targutamise ja tehnika puudumise rappa.

Vahtre on viljakas ajaloopopulariseerija, poliitiku ja kolumnistina mõnevõrra vastuoluline, mis käib asja juurde, ning ilukirjandust kirjutanud varemgi. Nende tegevuste ning luuledebüüdi vahele võib tõmmata konkreetse ja selge vahe, sest ajaloost ja poliitikast Vahtre teab, ja päris arvestataval tasemel, luuletamisest paraku mitte.

Pealegi ei leidu ajaloolase-poliitiku Vahtre ja luuletaja Vahtre ettevõtmiste teemad ei kattu. “Lihtsalt ühes pihlakas” puuduvad ajalugu ja poliitika, millest pärit teemade värsistamine võinuks iseenesest põneva tulemuse anda. Nende asemel on jäänud sisekaemus ja autori suhe kellessegi teisesse, kõigesse muusse, nagu viitavad raamatu kaks osagi, millest esimene kannab nime “sinuga ja Sinuga” ning teine “Sinna ja tänna”.

Vahtre tahab, nagu võib aduda, lugejale edastada oma tundeid, mõttearendusi, vähemal määral teravmeelsusi, mis tal sahtlisse kogunenud ja muutmata kujul kaante vahele pandud. Muutmata kujust annab tunnistust pelk pilk tiitellehe pöördele, kust leiame nii autori, kujundaja kui kirjastaja nime, kuid ei vähimatki viidet toimetajale ja sellest hakkabki kõik peale.

Kui mõjuv ja mõjukas intelligentne mees oma värsse sõpradele näitab, ütlevad need ikka, et küll need on head, kus nad pääsevad. “Sinus on nii palju romantikat ja õrnust, poleks uskunudki, tõeline renessansiajainimene,” õhkavad õrnemast soost austajannad-kaasvõitlejannad, aga kui sõprade seas pole ainumastki ausat luuletoimetajat, kes võtaks tekstid käsile enne, kui need küljendusse saadetakse, jääb ahtake võimalus asjast mingi päris asi teha paratamatult kasutamata.

Osa luuletusi on Vahtrel kõigiti kenasti kõigi grammatikareeglite järgi kirja pandud, komad ja punktid kõik omal kohal, osa värsse seevastu lihtsas kirjavahemärkideta läbiva väiketähega vormistatud. Vähemalt ühe raamatu piires võiks ja peaks stiil terviklikkuse saavutamiseks ühtne olema, vastasel juhul tulebki üks tera sealt ja teine sealt keskpõrandale vormituks kuhjaks kokku.

Kaheosaline ülesehitus kannatab erinevalt muust kriitikat küll. Esimese peatüki alla koondatud tekstid on suunatud nimetule “sinule” või “Sinule” (vahel ongi luuletustes asesõna väikse, vahel suure algustähega) ja teise on paigutatud luuletused, mis esimesse nii väga ei sobi, aga eraldi tervikut ei moodusta, mistap “Sinna ja tänna” on täpne määratlus.

Samal ajal võinuks liigenduse jumala rahus ära jätta või peatükke juurde tehes seda veel juurde luua, ega see muljet parandanuks, sest minnes üksikluuletuste juurde, siis, nagu Ivan Krõlovi valmis orkestrist, sea pille ümber palju tahad, kui mängida keegi ei oska, pole terviklikul ja ilusal muusikapalal kõlada võimalik.

Tühjade fraaside paine saadab kõiki raamatus leiduvaid tekste. Enamasti piisab vaid algusridadest, et tunda, kuidas tühjus selle sõna kõige tühjemas, mitte zen-budistlikus, mõttes lausa valu teeb.

“Te ei tahtnudki palju. / Vähemalt enda arust. / Ta lihtsalt tahtis ka.” (lk 12) või “mind ei üllataks kui / sa maailma veel üllataks / pigem üllataks mind kui / sa ei üllataks” (lk 70) või “ükskord ma läksin otsima ilu / sest mul oli tunne nagu / võiks ta olemas olla” (lk 34) või “Algus ju peaaegu iial / ei olegi algus, / vaid päris alguse teisene, / ilmarahvale ilmsiks tulnud etapp” (lk 17).

Põhjendamatu õõnsus juba luuletuse alguses ei anna õigustatult lootust taseme tõusule luuletuse keskel või selgele, kummina venitamata lõpule finaalis.

Pakun terviklikuks illustreerivaks näiteks luuletuse “Imetlus”, mis vähemalt selle raamatu kontekstis polegi kõige halvem: “Sind imetlen kui tõukeratas / tanki. / Kui tuules painduv paju / külmkanget kivi. / / Kus mina juba ammu / rohukamarasse vajuks / tuhksilmil armu paluks, / seal sina vastu pead ja / vapralt / valetad, / / kuni kõlab ärakell / ja kesköö muudab mõttetuks / iga küsimuse, iga vastuse, / iga tõe, iga vale, / / kuni kesköö muudab mõttetuks / kõik.” (lk 16).

Sellist luuletust ei tahaks andeks anda isegi teismelisele emole, aga loomise akti harjutamise ja nooruki eneseväljenduspüüdena tuleks see kuidagi kõne alla, mitte et näiteks Värske Rõhk sellise katsetuse avaldaks. Vahtre, rõhutan, ei ole teismeline emo.

Orgaanilist sõnavaimukust ja siirast mängulusti “Lihtsalt üks pihlakas” ei sisalda, kuigi mõni püüe sellistki laadi viljeleda leidub: “kes heidab nalja / kes heidab ketast / / kes heidab meelt / kes heidab hinge / igal juhul on tulemuseks / kõigest / väljaheide / kõigest / latakas sõnnikut / ajaraamatu lehtede vahel” (lk 87). Et siis, jah, tulemuseks on sedasorti hambad risti pingutamine.

Raamatu põhiosa moodustavad vabavärsilised katsetused, milles reajaotus pandud paika juhuslikkuse printsiibi alusel, et vahvam oleks või luuletuse moodi välja paistaks ja ehk petabki ära, aga hoopis omaette teema on värsid, milles esineb riimi ja/või –rütmipüüdlusi ja needki paigutuvad pingutatud vaimukuste valda.

Rütmipüüdluse suurejoonelist läbikukkumist esindab: “Röövlibande, kortsus kulm, riisus / vahtralehti. / Peakirurg, närv must, lahkas / rasket küsimust: / kui nõnda on, et loogika vahel / sugugi ei kehti, / miks loogika siis üleüldse / maailmasse tehti” (lk 80) ja nii edasi. Sisu poolest järjekordne targutamine, aga sellegagi võinuks leppida, kui potentsiaalne vemmalvärss mingilgi moel kõlama hakanuks, kasvõi nagu Üllar Jörbergil: “Mu hing on täis protestitormi / Miks naised üldse maailma loodi / Nad ei mahu meeste elunormi / Ja üks on kangesti sinu moodi”. Aga ei, ei sinna poolegi.

Riimilise luule tipu vallutasid konkurentsitult read: “õige mees on teatavasti / torm kui möirgav piison. / Ingelnaine rahuldatud / tema kõrval siis on” (lk 72).

Kui see nüüd nali on … siis on see ikkagi üks kehv ja loll nali. Sellise nalja tegemiseks, et see tõesti naljana mõjuks, peab kõigepealt vähemalt kolm vähemalt Jaan Krossi tasemel luulekogu kirjutama, alles siis võib endale taolist kelmikust lubada.

“Lihtsalt üks pihlakas” on keskeakriisis mehe soig, milles isegi juhuslikult leitud kenad välgatused on kurvastaval moel kehvakesteks vormistatud. Kogule nime andnud värsis “Minu laulud ja leelotused” (lk 57) leidub täiesti konkurentsivõimeline detail pihlapuust ja piimapukist, aga paraku on selle ette kirjutatud halb algus ja selle järel tuleb halb lõpp.

See on toimetamata, üpris piinlik raamat, mis paraku pole piisavalt halb, et sellisena juba hea olla. Keskealistel meestel, olgu nad kriisis või mitte, on ju ometi mõndagi öelda, aga Vahtre jätab võimaluse kasutama, erinevalt näiteks temast vaid paar aastat nooremast Peeter Sauterist, kes eelmisel aastal samuti luuletajana (“Damoklese mõõk ja leivanuga” (Ji 2011)) debüteeris.

Arvustus ilmus ajakirjas Looming.

Macho päevaraamat

MARTIN PLASER. MINU TEINE MILJON. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2012.  204 lk.

Martin Plaser sai kirjanikuna tuntuks juba enne, kui tema esikteos ilmuda jõudis. Tema esinemine ETV kultuurisaates “Jüri Üdi klubi” kõrvuti tuntud ja tunnustatud Andrus Kivirähki ja Indrek Harglaga tekitas teatud ringkondades tõsist hämmeldust, kuidas on võimalik kirjanikuks tituleerida olematu raamatu tundmatut autorit.

Sellise mõtteviisi kohaselt pole kirjanik mitte niivõrd kirjeldav määratlus, vaid austav tiitel, mille kandmiseks tuleb see töö ja vaevaga välja teenida. Tänapäeval on kirjutamine tehniliselt lihtsam, sest tark programm suudab kirjavigasid parandada ning ei pruugi minna kaua aega, kui suvaline rüperaal suudab kõneteksti grammatiliselt korrektseks kirjutiseks genereerida, tulevikus ehk isegi automaatselt Loomingule või Vikerkaarele avaldamiseks saata, kus siis vastavalt väljaande eesmärgile programmeeritud toimetamisprogramm loo sobivuse üle otsuse langetab ning positiivse tulemuse korral laiade lugejahulkadeni vahendab. Lugejad on siis võibolla samuti masinad, absoluutse maitsega tehisintellektid nagu Dan Simmonsi “Hyperioni” saagas.

Kas tehnika areng ja lihtsustatud kirjutamis- ja kirjastamisprotsess, e-raamatuid arvesse võttes ostmis- ning omastamisprotsesski, on toonud kaasa kirjaniku määratluse muutuse, on lai teema ning aruteludel selle üle pole määratud vaibuda.

Plaser aga kutsuti tollesse saatesse minu teada kui näide algajast, andmaks vaatajale võimaluse võrrelda teda juba meistristaatusesse tõusnutega. Ja ega see võte ju polnud halb ning, mis Plaserile endale ilmselt väga oluline, teenis ideaalselt ta esikteose ilmumise eel alanud ja üpris massiivseks kujunenud haipi.

Veidi raamatu valmides, seda enam ilmudes, jätkus Plaserit igale poole. Temast kõneles tele, teda kutsuti raadiosse, temaga tehti vist kümneid intervjuusid. Sellise hämmastavalt suurejoonelise tähelepanu saavutamine võis olla algselt kaurkenderlikult – ehk isegi Kaur Kenderi enda – orkestreeritud, kuid hiljem kulges juba omasoodu ja tõusvas joones.

Ajal, mil isegi eesti kirjanduse suurmeistrite ja superstaaride uudisteosed vaevu meedias, kultuuriväljaanded-saated välja arvatud, kajastamist leiavad, on Plaseri vahetine üleekspluateerimine erandlik, kuid lihtsalt seletatav – mehe elu ja tegevus on olnud põnev.

Põnev selle sõna kõige otsesemas mõttes. Plaser on käinud Afganistanis sõdimas, tegelenud Somaalia piraatidega, tema nimi, koos tiitliga Eesti Kaitseliidu luureinstruktor ja firma Trustcorp julgeolekujuht, käis paari aasta eest ajakirjandusest läbi seoses Eerik-Niiles Krossi ja Arctic Sea juhtumiga. Kellel veel peaks olema nii palju rääkida ja nii palju, millest rääkida ei tohi?

Teadaolevad elulooandmed andsid aluse oodata, et “Minu teine miljon” kajastabki eelkõige neid sündmusi pealtnägija ja kaasategija pilgu läbi umbes nagu “Minu…”-sarja meesteversioon. Vastavalt siis “Minu Afganistan” või “Minu Somaalia”, vahele ka “Minu Lasnamäe”. Tegelikkuses päris nii labane see lugu ei ole ning erinevalt suuresti blogilikest raamatutest koosnevast “Minu…”-sarjast kannab “Minu teine miljon” kannab siiski päriskirjanduse ambitsiooni.

Iseasi on, kas ta selle ambitsiooni välja kannab. Debüüdi kohta kannab ja üllatavalt hästi, isegi kui liiale läinud meediasündmus “Afganistani veteran kirjutas ausa ja vägivallast kubiseva raamatu” võis mõjuda pelutavalt.

“Minu teise miljoni” kaanel seisab sisu kokkuvõtva alapealkirjana “Sõda, spioonid, seks, AK47 & piraadid” ning tagakaanel on pilt täielises sõdurivarustuses autorist Afganistani lastega. “Tapamasina kohta kirjutab ja komponeerib Plaser liiga hästi, kirjaniku kohta tunduvad kirjeldused jällegi liiga ehtsad,” kirjutab sealsamas kaanel Olavi Ruitlane, postuleerides seejärel, et “meister on sündinud”. Esimese järeldusega võib isegi nõustuda, teine on küll liiast, kuid eks ole seegi osa “sündmusest“, milleks raamatu ilmumine oli muudetud.

Kaaned annavad võtme kätte, aga ust avades ei leia lugeja eest mitte elulooraamatut, vaid stiililt ja kompositsioonilt modernistliku ilukirjandusteose, mille põhirõhk pole sugugi sõja ja mõrvade action’il, vaid minategelase sisemonoloogidel, järeldustel ja mõtisklustel.

Neljaks osaks jaotatud romaan moodustub eri eluhetkedest pärit päevikulehtedest. Osad jaotuvad peatükkideks, mis on tähistatud ajamääratlustega, kus tinglikuks nullpunktiks on “nüüd”. Kõik, mis raamatus juhtub, on juhtunud nüüdsest kas mõni aasta, mõni nädal või mõni päev tagasi ja sündmuste ajaline järjestus on teadlikult segi paisatud. Konkreetset vajadust selleks justkui polegi. Tehnilise võttena pole selles midagi väga omapärast ja sundtekitatud reastus ei tundu seostuselt olevat ka eriti loogiline. Kildudeks löödud elu sümbolina see samal ajal isegi mingil määral töötab. Mälestused kord ühest, siis teisest eluperioodist võivad igale inimesele pähe tulla küll, kuid siiski tuleneb üks kild reeglina teisest, kõnealuses romaanis kildude orgaanilist jada pigem ei teki.

Lugemist sündmuste segipaisatus ei sega, peatükid on omaette võetuna enamasti terviklikud, aga ega ka sellest võttest loobumisega poleks palju kaotatud. Vahest oleks lugu tavapärases vormistuses oma lineaarsuses mõjunud lihtsama ja algajalikumana, mõnevõrra pretensioonikas kompositsioonivõte laseb romaanil küpsemana paista ja see polegi nii tähtsusetu. Küpsusest kui sellisest on Plaser kahtlemata veel kaugel, kuid sinnapoole astumas on ta esikteosega küll.

Eessõnas räägib autor, kuidas luges üht Kaur Kenderi raamatut, sai kustumatu elamuse, ning teatab siis, et “Minu teise miljon” räägib Rainist, kes Kenderi “Comebacki” peategelast Karl Pajupuud aitas. “Rain on endine sõjaväeluuraja, erioperatsioonide sõdur, kes võitleb kurjusega, võitleb piraatidega – loe edasi, kui huvitab. Ja agentuur laseb” (lk 6).

Pajupuud kohtame Plaseri raamatus isiklikultki, aga astumine Kenderi loomingu konteksti on kahe teraga mõõk. Ühelt poolt võtab Plaser kasutada tuttava taustsüsteemi ja see laseb tema raamatusse paremini sisse elada, teiselt poolt paneb see kahe mehe teoseid võrdlema ning siis on “vaese mehe Kenderi” tiitlit väga keeruline vältida. Võttena iseenesest pole Raini tegelaskuju kasutamine paha, kuid jällegi, nagu ka ajajärjestuse segipaiskamise puhul – oleks selletagi hakkama saanud.

Laias laastus jaguneb “Minu teine miljon” kolmeks pealiiniks – Afganistani missioon(id), luuretegevus Agentuurile ja Somaalia piraatide nottimine üldiseks hüvanguks ja klientidele meelelahutuseks. Nende vahele mahub mälestuskilde, pisiportreid, seksi, alkoholi, mõrvu ja mõrvakatseid.

Kolmes liinist tugevaim, läbitunnetatuim, läbimõelduim, käsitleb Afganistani missioone. Need peatükid on väga hästi kirjutatud, napi, kuid täpse sõnastusega. Action puudub, on üksikjuhtumite kirjeldused, mis avavad tausta, panevad mõistma nii sõduri kui taliibide hinges toimuvat.

“Tahate, annan teile head nõu? Ei tasu valeotsuseid teha. Kõik, millega riskite, on teile olulisim kõige olulisemast – elu. Siin ei ole midagi romantilist ega ka midagi erilist. Te ei ole eriline. Teie elu ei mäleta keegi. Upute ajalukku. Aeg on teie jaoks lukus. Seda ei ava keegi. Mitte keegi. Võtke neid sõnu kuulda ja te hoiate aja lahti, voolavana” (lk 54). Nagu proosaluuletus ja otse hingest ja, mis kõige tähtsam, sulatõsi. Just sellist laadi lihtlauselised lõigud moodustavad “Minu teise miljoni” parima osa.

Sõduri sisekaemuslikud arutlused elu ja surma ja kõige mõtte üle ning tõepärase kajastuse Afganistanis toimuvast tõrjuvad raamatu edenes tagaplaanile üpris segaseks jäävad ja kaootilised, konkreetse alguse ja lõputa laastud luuremängudest, mis teose mahtu täidavad ja teemasid juurde toovad, kuid siiski pidetuks jäävad, ning verisest arveteõiendamisest Somaalia “pigidega”.

Elu ja surm Somaalia piraate jahtiva nii-öelda kalauurimislaeva Fourth Runner (mina-tegelase jaoks Meesi Lind) pardal, mis sisustab suure jao romaani viimasest kolmandikust, on Afganistani-osast tempokam ja seal leidub isegi mujal haruharva esinevat otsekõnet.

Päris ära ei kao küll Plaseril kenasti õnnestuvad kirjeldused ja järeldusedki. “Tuues ühe laeva eest saadud lunarahasumma külasse, naeruvääristavad nad aastakümnete pikkust tööd põlluharimisel ja ehitustel. Paarinädalase või paarikuise tööotsa tulemusena saab mitme põlvkonna elutöö naljanumbriks keerata” (lk 168).

Ehk väärinuks Somaalia lähedastes vetes toimuvas sündmused sootuks omaette raamatut. “Minu teise miljoni” hakitud ja rapitud ülesehitus laseb neil küll tervikusse sobituda, kuid see kannab vist kiirustamise märke või siis ei ole autor lasknud sündmustel, olgu nood tegelikud või fiktiivsed, piisavalt laagerduda. Somaalia-osas teemat on, huvitavaid kõrvaltegelasi on, tegevusliini algus ja lõpp on, potentsiaaliga kõrvalliinid on samuti olemas, kuid ikkagi kipubki piraatide-episood hõredaks jääma.

Nagu esikromaanile kohane, sisaldab “Minu teine miljon” väga palju kõike. Kui oled kogu elu vait olnud, siis ikka tekib hulk asju, kogemusi, tuletusi, mida tahad välja öelda, millele tähelepanu juhtida ja mida sõnadesse valada. Debütandi kohta on Plaser meeldivalt tugeva teose teinud, stiil on küll lihtsakoeline, kuid sugugi mitte labane ega isikupäratu. “Minu teine miljon” on tõsine päevaraamatu laadis macho-romaan, millele langeb Kaur Kenderi tume vari. Selle varju alt tuleks Plaseril välja pürgida, sest kui sa nii hard boiled stseene nagu Kenderi teostes veel kirjutada ei suuda, aga ikka kirjutad, siis kukub üpris wannabe moodi välja.

Kokkuvõttes on tegu märkimisväärse proosadebüüdiga ja kuigi meister pole kaugeltki veel sündinud, on ühe põlvkonna üks inimgrupp endale hääle saanud ja sel häälel on, mida öelda ning suutlikkust teha seda hästi ja meeldejäävalt.

 Arvustus ilmus ajakirjas Vikerkaar nr 9/2012

Peter S. Beagle “Viimane ükssarvik”

Pead anda ei julge, et maailma ainus, kuid võib-olla siiski ainus ükssarviku-raamat*, mis väärib omamist, lugemist, ülelugemist ja peast tsiteerimist, on Peter S. Beagle’i “Viimane ükssarvik”. Eesti keeles andis selle välja Kupar 1993. aastal alati võrratu Krista Kaera võrratus tõlkes.

Minu Tartu sõber Märt – mingu tal ikka hästi, kus ta ka ei ole – avastas selle raamatu enda jaoks millalgi üheksakümnendate keskel ja et seda mitte just kõige kutsuvama kaanepildiga teost müüdi poodides megaallahindlusega, ostis Märt neid kohe suure kuhja, et kõigile, kes “Viimast ükssarvikut” veel lugenud polnud, see kinkida.

Polnud minagi, ja Märdilt ma selle kingiks sain. Võluvõimeta võlurist Schmendrickust, elult räsida saanud Mollyst, kuulsast halja laane kaptenist Cullyst, kitsist filosoofkuningast Haggardist, noorest prints Lirist, Punasest Sõnnist, ükssarvikust neiu Amaltheast ja paljudest teistest kõnelev täiskasvanumuinasjutt jättis oma jälje ja kui Märt mõnikord jälle Schmendrickut tsiteerides kinnitas, et on vanem, kui ta välja näeb, ja tigedam, kui ta pealt paistab, tundsin end osana “Viimase ükssarviku” vandeseltskonnast.

Läks nii, et tõmbasin oma Tartu-perioodile joone alla päevinäinud Turisti sadulas Pärnu poole vändates. Rattale palju kraami ei võtnud, teki vist ainult, ja kõik raamatud jäid Taaralinna, “Viimane ükssarvik” nende seas.

“Kes saab valida, loobuda võib,
meie valik on läind.
Järel kadunu iha meil käib.
Mis on läind, on läind” (lk 65).

Ometi viis elu mind “Viimase ükssarvikuga” taas kokku, kui tutvusin Heliga, kes avastas teose nii, et võttis selle puhtjuhuslikult raamatupoes pihku ning juba esimene lause “Ükssarvik elas lillas metsas ja ta elas seal ihuüksi” lummas teda sedavõrd, et vandeseltskond rikastus uue liikme võrra. Helilt saingi hiljem kingiks uue “Viimase ükssarviku”. Seega, nagu näha, leiab hea raamat oma fännid ise üles.

* Jah, ma tean küll Iris Murdochi “Ükssarvikut”, aga erinevalt muust selle supertädi loomingust ei meeldinud see teos mulle absoluutselt.

 Kirjutis ilmus Eesti Ekspressi (6.08.2012) rubriigis Veider raamat.

Kas on Marko Mägil muret?

MARKO MÄGI. MAITSESTATUD KANAD. Koostas fs. Jumalikud Ilmutused, Saarde-Pärnu, 2012. (Ji 25). 76 lk.

Marko Mägi “Maitsestatud kanade” tutvustamisel ja esitluste kajastamisel kordub tüütuseni üks äärmiselt täpne määratlus: “legendaarse poeedi kauaoodatud debüütluulekogu”. Ehk siis: Mägi on elav legend eesti luuletajate seas, kellel seni pole raamatupoegagi olnud ette näidata. Omamoodi veider nähtus tõepoolest, eriti tänapäeval, mil trükisega maha saamine kõige keerulisem pole. Aga Mägi on ise samuti veider nähtus, mistap veider olnuks hoopis see, kui ta bibliograafia sama pikk oleks kui Indrek Harglal.

Kui Mägi väga palju kirjutaks ja väga palju avaldaks, siis ei olekski meil võimalik temast kui nähtusest ja kultuurifenomenist rääkida. Inimesel, kelle põhitöö näib olevat täie rinna ja pooltühja õllepudeliga elust läbi kulgemine, ei saagi kirjutamiseks-loomiseks väga ohtralt aega olla.

Marko Mägi puhul ei saa tema isikust kõnelemata läbi. Dogma “Autor on surnud” tema puhul ei kehti, pigem “Autor võttis krundi alla ja läks edasi” või “Autor magab juba”. Tema elukunstnikuks ja eluterveks biitnikuks olemisele saab Eesti väiksust arvestades igaüks kaasa elada, kui võtab suuna Tallinna kesklinna. “Paigad, kus Markot võib õhtuti kohata, on enamasti maa-alused, ulatudes Kuku klubist legendaarselt halva leviga paigani Olevimäel,” kirjutab Krister Kivi sümpaatses portreeloos “Mitte ainult kakast” (Eesti Ekspress, 26.04.2012).

Mägi kui elav etteheide väikekodanlusele elab mänguliselt, pealtnäha muretult ja sirgjooneliselt, muutudes ajas silmnäolt sama moodi nagu Serge Gainsbourg. Nii Gainsbourg’i kui Mägi “enne” ja “pärast” fotosid võib näidata koolides laste hirmutamiseks, et nood korralikult elaksid, ei jooks ega looks ning unustusse vajuksid.

Seesama mängulisus, muretus ja sirgjoonelisus on leidnud Mägi elust tee tema loomingussegi. Rohkemal määral kui mõne teise hea luuletaja ja oma luule hea esitaja puhul (näiteks Wimberg, Jürgen Rooste või Karl Martin Sinijärv) seisavad Mägi poolt ette kantavad tekstid lahus sellest, mis ta kirja pani ja mis raamatusse trükiti.

Kui Mägi oma luulet esitades ükskõik kui siirast teksti ekspansiivselt röögib, siis on see suurejooneline manifest, punketendus, mille puhul sõnum on teisejärguline. Raamatust lugedes mõjub sama tekst hoopis rahuliku, mõtliku ja mis peaasi, ülimalt inimlikuna. Muidugi on karjuv Mägi sama inimlik kui rahulikult mõtisklev. Kuid esinev Mägi on kole elukas ja loetav Mägi on enamasti rahulik koerasõber.

Tallinnas toimunud esitlusel suutis Mägi ansambel Zahiri esitatavale muusikale peale karjudes anda oma tekstidele hoopis teistmoodi sisu, millel algsega suurem side puudus. Näiteks “Armastus“: “ma pole sind / kunagi armastanud / mul pole midagi / selga panna”. Tekstina lihtne, isegi nunnu, terane ja eluline, ettekandes aga viltu läinud elu ja olemata tunde peale vihane deklaratsioon. (Soovi korral leiab “Armastuse” ettekande salvestuse veebist kenasti üles.)

Ega iga inimene ei tahagi Marko Mägi esinemist näha ja võimalik, et ei taha teda üldse oma elus kunagi kohata, “Maitsestatud kanu” võib sama inimene seevastu täiesti mõnuga lugeda võtta, sest hoolimata kodanik Mägi olemusest on tema debüüt õigupoolest ootamatult turvaline.

Ma ei kujuta küll ette, kas fs-il oli kerge või raske “Maitsestatud kanade” koostajana tegutseda, kuid tulem on kenasti ja loogiliselt vormistatud ning professionaalselt liigendatud. Peatükkidesse “Nemad on keerulised”, “Balti kett”, “Chanel number viis”, “Maitsestatud kanad”, “Pekk ja tai”, “Lendab ja nokib teri” ja “Kontsert pööningul” rühmitatud luuletused annavad Mägi luuletajaisikust põhjaliku ülevaate.

Lugeja kohtub vaatlejaga, kes on enamjaolt korrapärases ja korrektses vormis kirja pannud oma tähelepanekud maailmast enda ümber just sellisena, nagu see talle tundub. Mägi realism on ivake muinasjutulinegi, sest maailm kõigi oma loomade, lindude ja päkapikkudega paistab end tema järele painutavat ja evivat peamiselt eesmärki tema üllatada. Mägi imestab: “What the fuck”: “üks kajakas hüppas just praegu / üheksakordse maja katuselt alla / ja teine hüppas kohe üles tagasi” (lk 56). Tõepoolest, mis toimub?! Mis te, kajakad, ajate Mägi segadusse, inimene võib omadega sassi minna niimoodi.

Mägi talv pole parem, sest “päkapikud / munevad / lumehangedesse” (lk 57) ja inimesedki paistavad autorile kuidagi veidrad, justkui oleksid nad kalasilmaläätse vahendusel fotole püütud ja sellest sünnib “Suvine idüll Toompeal”: “toompea nõlval / kaks tüdrukut // taamal paistab / tükike merd // näe laev ujub mööda / ma lehvitan / ütleb üks // näe kala ujub mööda / sa lehvita / ütleb teine” (lk 74).

Aastaid ametlikult ja mitteametlikult meediapõldu kündnud inimese elu lahutamatu osa on reklaamid, slogan’id ja kaubamärkide virvarr. Kaubamärgisalme pakub “Maitsestatud kanad” sellise tihedusega, nii ülekantud kui otseses mõttes, et eri peatükkidesse paigutumisest hoolimata moodustavad need omaette komplekti.

“Veretsirkus” on selles laadis väga hea saavutus, olles nii lihtne, kuid samas ka mitte: “Kanaarilind “Maamehe”. / Patune kanaarilind. / Skumbria “Maamehe”. / Patune skumbria. / Veretsirkus” (lk 48). Reklaamide slõuganiesteetikat arendab lastelaululine “Pekk ja tai”: “Puhka talvel Tais! / ja suvel puhka Pekkis! / ja vaata, kas sa aru said, / kus pekk ja tai on tekkind” (lk 44). Reklaamiteemaga mängivad veel “Maag ja Villem Lihakaup”, “Meri sinu veskile” ja “Laululindude sügis”, mis jõuab sujuvalt Toilet Duckini.

Puhtalt alkoholifilosoofiat esindab raamatus “Ülistus pohmellile” (lk 8), mis kõneleb pohmellis olemisest, selle põdemisest ja nautimisest, epiloogiks kõrvalleheküljel paiknev sedastus “tegelikult on igal pohmellil oma isikupära, / ajalooline taust ja kujunemislugu. / Austagem seda! / Proosit” (lk 9). Tundelt on pohmelliülistus samamoodi õrn, teravmeelne ja mõtisklev nagu lõviosa “Maitsestatud kanade” luuletustest.

Läbivale õrnusele ja mõtisklusele kogu siiski peatuma ei jää. Manifesteerivat ja uljast stiili esindab “Rock’n’rolli masinavärk”: “hei! // käivita / rock’n’rolli / masinavärk! // lisa benssu / anna vänta / vala õli tulle! // hei! // aga vaata / et sa õlu tulle ei valaks! // hei! // käivita / rock’n’rolli / masinavärk!” (lk 42). Kui Bon Jovi meestel poleks kalli viski jaoks raha ja nad peaksid Säästumarketist Walteri õlut ostma, siis oleksid nende laulusõnad sama head.

Onomatopoeetilised luuletused on samuti sellised, mida lugedes tuleb Mägi kogu oma olekus silme ette: “Niihhui, naahhui, / nihhuijaa. / Piihhui, poohhui, / pohhijaa!” (lk 60), või siis “Kevad” sealsamas kõrval: “Ehhee, / juhhuu. / Hajee, /jehhuu!”. Eesti luule hüüumärkide aastalimiidi suutis Mägi kogu oma raamatuga muidugi ammendada.

Pigem lühikeste ja konkreetsete tekstide kõrval leidub raamatus ka mõni sõnaohtram proosaluuletuse laadis pala. “Kontsert pööningul”, “Möku meeleolu” ja ehk ka “Macho” ei ole deklaratiivsed või täheldavad nagu ülejäänud tekstid, vaid kirjeldavad, isegi olustikulised. Omamoodi armsad ja inimlikud tekstid needki, kuid kahjuks kipuvad näitavad Mägi ebakindlust pikemate kompositsioonide loomisel ja vajanuks karmimat toimetajakätt. Nii “Kontsert pööningul” kui “Möku meeleolu” saanuks ilusti hakkama viimase salmita ja et teine neist on “Maitsestatud kanade” lõpuluuletus, siis passinuks ka raamatu lõpureaks pigem “ja mingit pidu ei toimunudki” kui “kas tuleb või” (lk 76).

Niisiis oli Marko Mägi debüütkogu kultusteos juba enne ilmumist ja täiesti teenitult, sest üks õrn ja rõve luuletaja peab igal ajastul Eestimaa peal olema ja elama ja looma ja jooma kannatustekarikast meile kõigile lunastust. Mägi on kui leevike, keda peab talvel toitma, sest ta teeb meile heameelt oma olemasoluga, ja kellele ei meeldi “Maitsestatud kanad”, see jääb nälga ja see saab hukka, see saab hukka, see saab hukka, nagu manasid dodod “Jääaja”-multikas.

Tänase lugejamängu küsimus tuleb aga “Maitsestatud kanade” leheküljelt number 40: “Kumba / te eelistate – / kas / Loomingut ja Vikerkaart / või / Joomingut ja Pillerkaart?”

Arvustus ilmus ajakirjas Vikerkaar nr 6/2012

Allah Pugatchova ja tema aeg

Skandaalikunstnik Allah Pugatchova elust on kahjuks teada vähe peale selle, et ta pärineb Ida-Virumaalt ja on väga ilus, mistõttu tema isik avaneb eelkõige ja ainult tema loomingu kaudu.

Viljaka kunstnikuna on Pugatchova oma veebigaleriis pugatchova.blogspot.com avaldanud üle 1100 pildi, millest väikese valiku alljärgnevalt esitan. Kõik siin leiduvad taiesed on valminud lõppeval, 2011. aastal ja loovad tõepärase retrospektiivi Eesti poliitilisest, kultuurilisest ja avalikust elust ning ambivalentse üldistuse eestlaseks ja inimeseks olemisest.

Eesti Vabariigis leidub vähe kunstnikke, kelle kohta mööndusteta kehtiksid president Toomas Hendrik Ilvese sõnad, mis kõlasid 11. novembril Haapsalus kultuurifoorumil peetud ettekandes. “Või on kunstniku rolliks, nagu ütles Ezra Pound, olla rassi tundlad?” küsis Ilves. “Mulle tundub, taas isiklikult, et nõustun eelkõige selle viimase määratlusega: kultuuriinimesed tunnetavad asju ja nähtusi intuitiivselt ja enne teisi.”

Pugatchova tunnetab asju ja nähtusi nii enne kui pärast teisi, kuid see polegi nii oluline, sest oluline, nagu me väga hästi teame, on paradigma. Sellest kirjutas Andri Ksenofontov hiljuti Sirbis järgmist: “Paradigma põhjendab ka seda, miks miski väljapoole paradigmat jääb, aga nii-öelda traditsioonilist kunsti nimetatakse traditsiooniliseks puhtalt kunstiteaduse traditsiooni jõul.”

Terase vaatlejana on Pugatchovale omane märgata sündmusi, mis tavalistel inimestel tähelepanuta jäävad. Kui paljud meist näiteks panid tähele, et Eesti sai sel kevadel uue valitsuse? Vahet nagu polnud, eks ole. Kunstnik seevastu märkas sündmust ja jäädvustas selle.

Kunstniku üks ülesandeid on meenutada inimestele, mis on juhtunud, ja koputada nende südametunnistusele nagu mormoonid ustele, laskmata unustada Keskerakonna idarahaskandaali, Andrus Veerpalu dopinguskandaali, kuidas kultuuriministeeriumi korraldused pidi Eesti ajaloomuuseum ekspositsioonist eemaldada natsikurjategija Alfred Rosenbergi elu kajastavad materjalid ja mida kujutas endast elamislubadega hangeldamine.

 

Plakatikunsti võtteid kasutades on Allah Pugatchova tõtanud appi paljudele tõrjututele ja laimatutele. Kunstiline abikäsi ulatus kultuuriminister Rein Langini, kelle kriitika Barbara Cartlandi aadressil tõi kaasa viljaka romantikakirjaniku teoste laenutamise järsu kasvu. “Loed Cartlandi, kaotad kirjaoskuse,” manitseb Pugatchova. 

Samamoodi abistas kunstnik Tallinna Televisiooni peatoimetajat Mart Ummelast, kes saatis suuremate päevalehtede arvamustoimetajatele ultimatiivse kirja, milles muu kõrval sedastas: “Teatan käesolevaga, et loobun oma senisest tasakaalustavast rollist ning alustan igakülgset, kõiki ajakirjanduslikke vahendeid kasutavat võitlust teie, st peavoolumeedia väljaannete alandliku valitsusmeelse ja Tallinna tegelikku elu ja elanikke ignoreeriva hoiaku vastu. Teile antud armuaeg on käesolevaga läbi!!!”.

Kunstilist tuge on aasta jooksul saanud veel tänavune kultuuripealinn Tallinn, mille jõulukuusk mitu korda pikali kukkus ja kampaania “Talendid koju”.

Vahel jääb kunstnik puhutise abstraktsionismi kõrval realistlikumatele radadelegi, kuidas teisiti võtta teost “Tuglas ja Vader”, mis sekkub haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ja literaat Rein Veidemanni vaidlusse teemal, kumb on olulisem, kas “Väike Illimar” või “Tähesõjad”. Realistlikumas laadis pildid kajastavad karmi tegelikkust, annavad moenõu, räägivad Dali Laamast ja teavitavad rahvaloendusest.

2011. aasta on lõppenud ja kas 2012. tuleb hullem või palju hullem, on tähtsusetu, sest kuni kunst elab, on kõik hästi.

Analüüs ilmus algselt ajalehes Pärnu Postimees.

Majavein on meil Jägermeister

KAUR KENDER. COMEBACK. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2010. 240 lk.

 Kaur Kenderit võib süüdistada mõne poliitiku või pankuri tarvis haltuuraraamatute treimises, valesti parkimises, pseudoblatnoilikus poosis, ülbamises ja ilmselt kõigis seitsmes surmapatus, kuid süüdistada teda praegu, Eesti taasiseseisvumise kolmanda aastakümne alguses, oskamatuses üht romaani kirjutada küll ei saa.

“Comebacki” kohta olen sotsiaalmeediast, mis suletum kui peldikusein, aga avatum kui Looming, lugenud, et see on uskumatu, kui halb on Kenderi viimane romaan, rääkimata sellest, et uskumatu, kui sitt see on. Meeldimine ja mittemeeldimine on isiklik teema, aga paistab tõestavat parimat arvamust, mida Kenderi kohta olen kuulnud – et siis kui mees viimaks kirjutama õppis, lõpetati tema lugemine.

Kender kirjutab nüüd tõesti hästi ja hästi hakkas ta kirjutama sajandi alguses, näiteks “Check Out” (2001) oli juba kõva, kuigi sellega seoses on mällu jäänud totraid toimetamis- ja korrektuurivigu, mida hilisemal ajal Eesti Keele Sihtasutuse residendina raamatuid avaldava Kenderi puhul läbi ei lasta. Kuigi “Check Out” päris hard boiled, nagu “Comebacki” kaanel ja selle pöördel määratletakse, polnud, oli see üsna boiled küll, suutes sealjuures pakkuda tõeliselt inimlikke ja kohatult õrnu värelusi.

“Comeback” on nagu Gammel Dansk, kibe ja rõve, kuid paneb vere ja seedimise käima, mitte nagu külm prosecco värskelt pressitud metsmaasikamahlaga, mis sametiselt kurku paitades viimasedki kuumad tunded maha peseb.

Kui inimene loodab saada prosecco’t, kuid saab selle asemel gammelit, siis on konflikt kerge tulema. Samal ajal peaksime ju oleme harjunud kõiksugu rõvedustega, tapmiste ja ebatsensuursustega meie ja maailma kirjanduses. Ilmselt Kenderit lihtsalt ei sallita, muud ma ei oska öelda. Kunagisest iidolist on sirgunud peksupoiss, eesti kirjanduse paaria, kellest on parem mööda vaadata. Jalaga võib samuti panna, kuid kaugelt.

Kui lugeda “Comebacki” vähimagi isikliku suhte või eelsuhtumiseta autorisse, olgu Putin talle armuline, sellisena, nagu see on kirjutatud, omas võtmes ja väljendusviisides ja teksti sisemises loogikas, kohtame tempokat, ladusat, vaimukat žanripuhast teost, kus ei puudu ei kirjeldused, ei tunded, ei päris inimesed.

“Comeback” toob Eestisse tagasi “Iseseisvuspäeva” antikangelase Karl Pajupuu. Annotatsioon tagakaanel teatab, et Kender vastab Pajupuu tagasitoomisega kõige alatumal moel president Toomas Hendrik Ilvese (annotatsioonis kahjuks “Henrik”, no mida, kodanikud?!) kutsele “Talendid koju”. Seega üsna loogiline põhjenduski võtta, miks pätt koju tuua – president kutsus, tuleb minna.

Romaani sisul pole Ilvese kutsega muidugi mingit pistmist. Genfis, kaunil märgilisel moel Punase Risti ja ÜRO Euroopa peakontoriga ühes linnas resideeriv Pajupuu tuleb kodumaale tagasi, sest Pealik annab ülesande ja on vaja asju ajada. Mingi raha on vaja kellelegi anda.

Bisnis paistab lihtne ja loogiline: “Võtan viina, siis võtan raha, siis võtan viina, siis viin raha ära ja siis võtan jälle viina. Äriplaan missugune” (lk 29). Pajupuu tee viib Eestisse, mis on tema pika äraoleku jooksul palju muutunud. Suurärimehed valitsevad riiki ja meediat, jõustruktuurid on korrumpeerunud, kõik on kokku ülevindi masendav, kuid ainult jupikene masendavam kui nüüd ja praegu ja päriselt.

Võrreldes omaaegset Tallinnat tänapäevasega, käivad Pajupuu peast läbi üksikud meenutused ärkamisajast – lillekioskid ja kandilised märatsemised ning aus kokteil Paljassaare jäätee, milles kohtuvad konjak, viski, tequila, rumm ja viin. Tallinn on muutunud, uusi maju on ehitatud, jõujooned vonklevad teisiti, mõned mälestused on kadunud, mõned võimendunud – nagu meenutus sellest, kuidas ema lapsepõlves minategelast rihmaga nuhtles ja kuidas rollid hiljem muutusid. Inimesedki on muutunud, kuidas muidu. Vana sõber Marks on üle elanud insulte ja maandunud ajakirjaniku ametis. Karli ta ära ei tunne ja teda ja minevikkugi tunda ei taha.

Faabula on kogu Pajupuu kulgemise juures üsna kõrvaline. Mäluaugud, millesse minategelane satub, jäävad täitmata, teda käivitav jõud aimub alles lõpus.

Kõrvaltegelased ilmuvad ja kaovad, tulevad sageli ei tea kust ja oma funktsiooni täitnuna kaovad, kas siis Pajupuu abil või isetahtsi. Viimast küll vähem, sest vägivaldne tropp, kes kogu seda lugu räägib, juhib tegelikult sündmusi enam, kui teised seda arvavad.

Reedetud ja üksikule Pajupuule ei lähe teised korda, ei naised, ei mehed, ei ema. Ainus Eestis elutsevatest tegelastest, kes vähegi sümpaatsema suhtumise ära teenib, on Rain, vist ainuke aateline mees sõjaväeluurest. “Mul on tunne, nagu oleks mul selles linnas midagi sõbralaadset,” mõtiskleb Karl (lk 168), ja kogu selle vägivalla, alkoholi, kokaiini ja kiiruse juures mõjub see mõtteserv kuidagi eriti sümpaatselt.

Mingis väga kaudses tähenduses ja kõverpeeglis võib “Comebacki” suhtuda kui samuraide või Metsiku Lääne kättemaksudraamasse. Eesmärgi saavutamiseks sobivad kõik variandid ja kes on ees, peab kaduma, ning sellesse skeemi sobituvad niihästi suur, tugev ja halb magnaat, Käoraadio (sic!) omanik ja õiglasel häälel rahvale valetav Leo Värk, salapärane abiline Rain, tapetud sõber Vova, saatuslikud naised Margaret ja Maria, kõikvõimas põlisrikkur Onu Ženja kui ka deus ex machina, milleks on Venemaa Föderatsiooni Eesti saatkond. Ja laibad, laibad, laibad, mis muud.

Joomase peaga või laksu all, peksja või pekstava rollis veedetud ärkveloleku lunastuseks on Pajupuud ära kukkudes külastavad unelmad Putinist, lunastajast, inimlikust pühakust, taevalikust blatnoist.

Õndsad on Pajupuu ulmahetked Putiniga. Näiteks ootavad kõik teda Narvas, aga tema ei tule. “Seisan ilusa metsatuka serval ja kuulen, kuidas keegi vaikselt vilistab. Vaatan. Putin. Lühikeste varrukatega hele särk, tumedad prillid. Liigun vaikselt metsa poole. “Ma mõtlesin, et istume siin, ma ei viitsi minna,” ütleb ta. Viskame murule pikali ja vahime taevast” (lk 199). Nii et ei ole ainult lakkumine, keppimine ja tapmine, sest lüürilised hetked on „Comebackis“ täiesti olemas.

“Comeback” on hästi kirjutatud, kuigi tapmiste, joomingute, orgiate ja kuulsate kaubamärkidega riiete detailseid kirjeldusi on tehtud palju-palju juba enne Kenderit ja ta ise on seda palju teinud, suudab Kender puhtalt žanris püsides ometi vältida kulumist ja olla lõbustavgi.

Meeldejäävalt ladus ja tragikoomiline vahepala on peatükk Karli esimesest kohtumisest Rainiga. Karli nending minibaari 0,004-liitriste pudelite kohta: “Kuidas ma need roosiks löön? Need võib äärmisel juhul sinililleks lüüa.” (lk 51) ja sellele järgnev tulutu rähklemine kohvimasinaga pakuvad lugejale leebemas toonis vahepala ja hingetõmbepausi tiheda tekstimassi kõrvale.

Kenderil jagub rutiinivaba suhtumist hard boiled- või yuppie-romaani formaati, mida ta üldiselt küll rangelt järgib, ja see ei lase “Comebackil” iseenese paroodiaks muutuda. Parem anda hingamishetk ning laadida mõne detaili või kirjeldusega surmtõsiduse pinge maha, nagu siis, kui räägitakse pikalt mingi tüübi riietusest, et tollel on üks riietusese Gucci ja teine Gucci ja kõik on tal Gucci, ning hiljem öeldakse raadios, et tüüp on lugupeetud ettevõtja Kaido Kutsi. Lihtne, liiga lihtne, aga teose kontekstis töötab.

Peidetud ja peitmata vaimukusi pole liialt ja näiteks sellist väärt stseeni nagu Margareti piinamine ja tapmine nendega ei mürgitata. Tapatöö kirjeldus on meisterlik, jäädes kaugele nii naeruväärsusest kui pateetikast, tekitamata siiski õõvagi, pigem tambib tuimaks, nagu peabki ja nagu teab tunda igaüks, kes vähemalt korra elus tõsiselt peksa on saanud.

Omal moel on “Comeback” hoiatusromaangi. Halastamatu kajastus Eesti elust, kus eurotsooni oiviku maski all vonklevad siud ja roomavad vaglad ja vohab hallitus. ““Mul on natuke samad mõtted,” ütleb Rain, “kogu töö on mõtte kaotanud. Seadused muudkui muutuvad. Kohtutest pole keegi kunagi aru saanud. Mitte et see mind otseselt puudutaks, aga kolleegid…” “Gangsters paradise,” muhelen” (lk 163).

Või sama tõde vastaspoole suus: “Sa, sitt, saad must aru küll,” ütleb Värk, “me kõik oleme elajad. Sina, mina, kõik. Aga ühtedel elajatel on ajalehed, saad aru! Ajalehed!” (lk 206).

“Comeback” on hea raamat, kergelt loetav, kas nüüd päris nauditav, aga vist tõesti, jah, nauditav omal piisavalt perverssel moel, mis tõestab kui mitte muud, siis lihtsat tõde, et sa pead teadma, mida tellid, ja seda, mida sa tellid, seda sa saad. “Seisan Helsinki lennujaama baaris ja loen silti: “Meie majavein on Jägermeister”. Ma käisin Soomes viimati veel kauem aega tagasi kui Eestis. Imeline, et enam dokumente ei kontrollita. “Anna pudel majaveini,” ütlen baarimehele” (lk 33).

Arvustus ilmus ajakirjas Vikerkaar Nr 9/2011