tark rahvas, loll rahvas

Nädalavahetusel ilmus ootamatult välja tark rahvas. Huvitav, kuhu läks rahvas, kes valis riigikogu, mis mitte kellelegi ei meeldi, sest seal on vargad ja valerahategijad, kes võttis kiireid ja aeglasi laene, et oma laguneva katusega majja osta ülemäära kallis ja ülemäära suur külmkapp. Kas loll rahvas oli puhkusel või töötab Soomes ehitaja või koristajana ja käib Eestis ainult valimiste ajal?

Võibolla on loll rahvas haige, vireleb praegu haiglas ja tahaks nii väga igasuguseid otsuseid teha, kuid ei saa, sest tal on karm kopsupõletik ja keegi, liiati siis Emor, tal külas ei käi, apelsine ei too ning isegi ei helista. Tema eelistatud kandidaadid on võitnud kõik valimised, tänu tema tööle on rikastunud kõik ärimehed ja pangad, ometi on ta nüüd maha vaikitud ja unustatud.

Tark rahvas pälvib samal ajal kiitusi, talle patsutatakse õlale, talle pakutakse küpsist ja temaga lauldakse isamaalisi laule. Loll rahvas hingab haigevoodis raskelt, vaatab läbi akna valkjashalli kevadet ja mõtleb, et pole hullu, küll ma terveks saan, kasvõi teie kõigi kiuste, valin ja hääletan, elan ja otsustan vapralt edasi, pole mulle teie küpsiseid ja laule vajagi, sest minu riik on ammugi tulnud, minu tahtmine ammugi sündinud.

Eesti lastekirjanduse kolm värsket tõestust

Aapo Ilves, Jaan Pehk, Contra, Alar Pikkorainen, Isa sokk on matkasell. Kaanekujundus ja illustratsioonid Alar Pikkorainen. Ilmapress, 2012. 88 lk.

Peeter Sauter, Wanradt-Koelli katekismus. Targa lapse rumal raamat. Mihkel Kleisi pildid, kujundanud Margus Tamm. Toimetanud Karin Kastehein ja Laura Sauter. Kirjanik OÜ, 2012. 140 lk.

Aapo Ilves, Muinasjutud lastele ja suurtele. Illustratsioonid Regina Lukk-Toompere, Toimetanud Pirja Kullama. FUTU Print, 2012. 48 lk.

Kärt Hellerma kirjutas Eesti Päevalehes, et „külarealismi ning laste- ja lõõpkirjanduse vallas pole eesti kirjandusel midagi häbeneda” (Hellerma, Inimese koordinaadid. EPL 3. I). Muus osas olla asjad halvad ja häbenetavad: „Kirjanduslikest tegelastest on üleöö saanud antikangelased – grotesksed kriipsujukud või sisimas nuga ihuvad julmurid, kes turumajanduse lõa otsas hinge vaaguvad” (samas).

Teise väite pareeris Jan Kaus elegantselt (Kaus, Kirjanduse koordinaadid. – EPL 7. I) ja tõestas, et pole kaasaegne eesti kirjandus nii julmusest pakatav midagi. Esimese lausungi puhul pole seevastu vaja vastupidist tõestama hakata, väide vastab tõele. Absoluutse tõe ja konteksti puhtuse huvides jätaks „külarealismi” ja „lõõpkirjanduse” ometi ära ja asendaks sedastuse „pole midagi häbeneda” märksa lakoonilisema, õiglasema ja täpsemaga: „on hästi”. Paar asjakohast kohendust veel ja saamegi lihtsa väite: „Eesti lastekirjandusega on hästi.” Ja ongi. Päriselt.

Mööngem, tõestuseta väide pole väärt muffinitki.

1. tõestus – luuletused

Meeskodanikud Aapo Ilves, Jaan Pehk, Contra ja Alar Pikkorainen panid nelja peale kokku ühe puhtakujulise ja trükitähelise lasteluulekogumiku „Isa sokk on matkasell”. Ilves, Pehk ja Contra, üks rohkem, teine vähem, kolmas nõela pistmata, balansseerivad oma luuleloomingus sageli kuskil seal lapsemeelsuse piirimail, kirjutavad nad siis suurele või pisikestele, ja mõlemale rühmale nende luuletused kindlasti sobivadki.

Pikkorainen, laiemalt tuntud kui kosmosemuttide, varese, makra ja kogu selle veidra gängi meedium, pole luuletajana – vähemalt nii avalikult, et mulle oleks silma jäänud – esinenud, aga kolme ülejäänu kõrvale sobivad ta pisikesed värsid hästi, rääkimata koomiksitest tuttava käekirjaga karikatuursetest illustratsioonidest.

Pikkorainenilt pärinebki raamatule nime andnud luuletus, mis hoolimata sellest, et teine rida rütmist välja kukub, on üks terane palakene: „Isa sokk on matkasell / ekspeditsioonile / võib ta minna iga kell / Aegnale või Mohnile! / Ainult ta on veidi nõrk / ja jääb teistest maha / diivanile, kapi alla /tugitooli taha” (lk 11). Tõene värk, kipuvad need isa sokid teinekord laisad olema tõesti.

Samas armsas elulises ja lõbusas laadis, mida neilt neljalt vaid oodata ongi, kulgeb kogu raamat. Leidub muhedat keelemängu: „Hei, mine õige muhvi, neid! / Miks pugid vaid neid muffineid …” (Contra, lk 68), vembuga tsitaate: „Muki on koerake / väikene koerake, / muki teeb mjäu-mjäu-mjäu. / Politseikoerale, / kel suus võõrkeeleke / osaks saab kuulsus ja au” (Pikkorainen, lk 79) ning juba lauluna klassikaks saanud luuletusigi: „Eile käisin linna vahel ma / ja ostsin kuus jäätist / millest kaks ära sõin” (Pehk, lk 54).

Muuseas, too „Jäätisepidu” erineb raamatus veidi Pehki Orelipoisina lauldud laulust, päädides salmiga „Tule meile, väike Leo / neli jäätist – teeme peo!” (samas). Nende pärisnimedega „Leo-peo”, „Heidi-veidi”, „Signe-tige” kistud riimid on vist ainsad detailid, mis vormiliselt veidi häirisid, aga eks see käi lasteluule juurde. Pealegi aitavad need õigesse kohta otsitud õiged nimed ehk ilusaid eesti lapsenimesid veidi populariseerida ja kinnistadagi. Raske vist ongi ilusat eesti luuletust väga võõrapärase nimega teha, et see iseenda paroodiaks ei muutuks. Charlzy R. R. Maximust / õhtul haaras väsimus? Nää. Mkm.

Kõik need luuletused lastest, loodusest, aastaaegadest ja lihtsalt eluhetkedest on kirjutatud lobedas keeles, targutamise ja õpetamiseta. Onud ütlevad nii, nagu neile endile ja nendeealistele sõpradele meeldib, ning kui sellega väiksemat sorti lugeja mõtlema pannakse, on eesmärk sajaprotsendiliselt täidetud. Ilves kirjutab „Arvutit on tänapäeval / igalühel vaja, / aga arvut justkui käega / krabab sinult aja” (lk 56). Luuletus kirjeldab ja kõrvalasuv pilt näitab aluspesus meest, rüperaali süvenemas, lagi tilgub vett, ämblik koob võrku ja silmad on liivakellakujulised. „Arva nüüd, kas selle vastu / aitab internet?” (samas) küsib autor ja kui lugeja püüab ausalt vastata, paneb ta arvuti hoopis kinni ja läheb õue kelgutama.

2. tõestus – katekismus

Peeter Sauter on Peeter Sauter ja mida enam ta puhtast täiskasvanuproosast luulesse või lastekirjandusse kursib, seda parem. Tema (kaanel on kaasautoritena märgitud kunstnik Mihkel Kleis ja kujundaja Margus Tamm) „Wanradt-Koelli katekismus” alapealkirjaga „Targa lapse rumal raamat” pole, erinevalt kogust „Isa sokk on matkasell”, nii otse ja üheselt mõistetav lastekirjandus.

Sauteri „Wanradt-Koelli katekismuse” lähtepunkt sissejuhatuses on tabav. „Nii et raamatukogus polegi Moosese 6. ja 7. raamatut ehk Saatana Piiblit? Need on ju ometi ilmunud,” trummeldasin letile ja põrnitsesin kartlikku raamatukoguhoidjat. „Tooge mulle siis Wanradt-Koelli katekismus.” „Aga … seda … ju pole …” „Tahate öelda, et katekismus on varastatud? Kus on turvamees?””

Küsija uurib, kas Simon Wanradt ja Jakob Koell tegid XVI sajandil asjata tööd, ja kinnitab seejärel, et raamat on riiulil olemas, isegi võtab selle sealt ja siis, kui raamatukoguhoidja turvamehe kutsub, asetab teose tema õigele kohale tagasi.

Kuidas saab raamat olla, kui seda olemas ei ole, on hea küsimus, millele pole head vastust. Paljudele küsimustele pole head vastust, nagu selgub nimiloost (lk 127).

Sauteri „Wanradt-Koelli katekismus”, mis on kujundatud kui raamat ühes teises raamatus, sisaldab häid küsimusi, rumalaid vastuseid, kuid eelkõige portsu häid absurdihõngulisi lugusid, mille vaimne eellane võiks olla (sugugi mitte päris Wanradt-Koelli katekismus) pigem Aino Perviku klassikaline ja suurepärane „Umbluu”.

Üks korralik inimene seda puuksudest, nokudest, pepuaukudest, kakast ja kuradi persest pungil raamatut oma lapsele ilmselt ette lugeda ei võta. Aga korraliku inimese elu ongi puhas ja igav ning ilma selliste madalate asjadeta nagu pärasool (tema ja ta laste kaka opereeritakse ilukliinikus välja).

Lood on omajagu räpased, mis siin salata, kuid muhedad, väga muhedad. „Trollijuhid õpivad ilusti puuksu tegema, muidu tööle ei võeta. Trammijuhid peavad oskama heleda häälega hüüda: „Trill-trill-trill!” Et trollipuuks hästi välja tuleks, on trollijuhtidel istme asemel vetsupott. Kõrvalt paistab nagu tavaline iste, aga all on pott. Siis on hea ka, kui töö ajal kakahäda peale tuleb. Vetsupaberiks võib juht võtta kassast pileteid, on lubatud. Piletid on pühkimiseks väikesed, aga juhid on osavad” (lk 39-40). Küsimus, kus trollijuht kakab, sai sellega vastuse.

Ei koosne „Wanradt-Koelli katekismus” vaid lustilisest absurdist, mis domineerides hakkakski väsitama. Selle kõrvale mahub üldinimlikke filosofeerivaid käike, mille tipuks jutt jumala ja kuradi äraleppimisest: „Jumal kratsis kodus kukalt – päriselt ikka leppida ei saa. Mis saab põrgust, kui kurat on jumala sõber? Kelle ja millega hirmutada siis halbu inimesi? Inimesed ei karda siis enam jumalat ega kuradit” (lk 126).

Peeter Sauteri „Wanradt-Koelli katekismus” seisab ülaltoodud tundelisest seosest Perviku”Umbluuga” eesti lastekirjanduses pigem üksi kui mingis grupis, ei kipuks seda Andrus Kivirähka „Kaka ja kevadegagi” samasse patta panema ja ei peagi. Laste- ja täiskasvanukirjanduse piire ületab Sauter vapralt, veidralt ja omal moel vägagi poeetiliselt.

3. tõestus – muinasjutud

Aapo Ilves seletab oma raamatu „Muinasjutud lastele ja suurtele” algideed nii: „Need on muinas- ja mõistujutud ning muistendikesed, milletaolisi ma oleks tahtnud ise lapsepõlves lugeda. Ma tahtnuks neid lugeda ka täna ja loodetavasti tahaks ma selliseid lugusid lugeda ka mõnekümne aasta pärast” (lk 5).

Ilvesel on hea maitse ja kui ta kirjutab selliseid lugusid, mida talle endale meeldib lugeda, siis suure tõenäosusega meeldib neid lugeda teistelegi, nii suurtele kui väikestele. Kui Sauteri puhul märkisin „Wanradt-Koelli katekismuse” üksindust – tegu on ühe alamžanri ainukese väljapaistva esindajaga – siis Ilvese muinasjutud sobituvad suuremasse seltskonda, kus juba ees Ervin Lázár üliarmsa „Seitsmepäise haldjaga”, Karel Čapek oma muinasjuttudega, Daniil Harms, kes lapsi, muide, üldse ei sallinud, kuigi neile kenasti kirjutas, Andrus Kivirähk ja teisedki, keda Ilves eessõnas isegi on maininud. Ilves kannab võrdluse või õigemini sellesse väärikasse kampa asetumise välja kuhjaga.

Muinasjutud lastele ja suurtele on vaimukad, lõbusad ja fantaasiarikkad. Klassikalist muinasjutu narratiivi kolme seaduse, õnneliku lõpu ja imeabilistega raamatust ei leia, seda enam et, nagu postuleerib „Muinasjutt neiu Andrast” (tea, kas see on seesama Andra, keda ma mõtlen?): „mõnes muinasjutus ei saagi õieti aru, kellel hästi läheb” (lk 9).

Ilvese lood kulgevad rahulikult ja mõnusalt, nii et võib ette kujutada, kuidas ema või isa, vanaema või vanaisa neid pere võsukestele kamina ees ette loeb, ise muheledes ühe, lapsed teise lõigu peale. Universaalsete vestetena peaksid Ilvese palad vist kõigile meeldima, neilegi, kes peavad isa sokkidest kõnelevat luuleraamatut liiga titekaks ja Sauterit liiga robustseks.

Tänapäevaseid teemasid, rohkem või vähem peidetud viiteid praegusele olemisele leiab juttudest sageli, näiteks: sookoll Maiat narriti koolis rohelise naha pärast ja lõpuks asus ta elama Ameerikasse, kus ei kiusanud teda nahavärvi pärast mitte keegi, ja hiljem sai temast esimene roheline kaitseminister terves maailmas.

Või võtkem jutu „Kirjaniku elu”, mille peategelane ei kirjutanud kunagi seda, mida ta tahtis. Mõtles, et loob toreda lastelaulu, aga pidi kirjutama hoopis lollaka lauluteksti. Plaanis panna kirja muinasjutu, aga selle asemel vastas poliitiku tellimusele ning kribas sellest, kui hea inimene too on – kuigi ei ole. Raha ta selle kõige eest ometi ei saanud. „Ta pidi elama vaesuses, tema mobiiltelefon lülitati välja ja kõik tema juuksed kukkusid peast ära” (lk 18).

Seda ja teist, küüntest kübargi, ja kõike veel kuni elektriliste jalgadega Vello ja metsas konutava ning tüütuseni loodusest pajatava Vadistav Korsetini välja leidub Aapo Ilvese raamatus. Muinasjutud pingutamata kirja pandud, loogilised ja otse hingest kõige selle rõõmude ja nukrustega.

Nii nagu „Isa sokk on matkasell” Pikkoraineni muhedate joonistustega, „Wanradt-Koelli katekismus” Mihkel Kleisi teraste piltidega, on Ilvese raamatu suur väärtus lisaks väga lahedatele lugudele selle kujundus.

Regina Lukk-Toompere joonistatud ja kollaažina kokku pandud illustratsioonid, mis lähevad lugude kõrvale, alla ja peale, on sama fantaasiarikkad, kaunid ja elusad nagu Ilvese muinasjutud. Liigagi kiirelt lõppu jõudvat teost käest pannes pole esimese hooga sugugi lihtne resümeerida, et kumb nüüd suuremal määral positiivse laengu andis, jutud või pildid. Pigem mõlemad üheskoos, teineteist täiendades ja põnevaks omaette maailmaks muutes.

Kuigi eesti lastekirjandus ei pea ennast tegelikult tõestama, on see veelkord tõestamist leidnud. Need kolm raamatut on kõik osalt lastele, osalt suurtele, väga ilusasti kujundatud, mis omakorda tõestab paberraamatut asjakohasust: südamlikud, inspireerivad ning ilusas eesti keeles, nagu ühed raamatud olema peavad.

Arvustus ilmus Sirbis number 10 (3432) 2013

Macho päevaraamat

MARTIN PLASER. MINU TEINE MILJON. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2012.  204 lk.

Martin Plaser sai kirjanikuna tuntuks juba enne, kui tema esikteos ilmuda jõudis. Tema esinemine ETV kultuurisaates “Jüri Üdi klubi” kõrvuti tuntud ja tunnustatud Andrus Kivirähki ja Indrek Harglaga tekitas teatud ringkondades tõsist hämmeldust, kuidas on võimalik kirjanikuks tituleerida olematu raamatu tundmatut autorit.

Sellise mõtteviisi kohaselt pole kirjanik mitte niivõrd kirjeldav määratlus, vaid austav tiitel, mille kandmiseks tuleb see töö ja vaevaga välja teenida. Tänapäeval on kirjutamine tehniliselt lihtsam, sest tark programm suudab kirjavigasid parandada ning ei pruugi minna kaua aega, kui suvaline rüperaal suudab kõneteksti grammatiliselt korrektseks kirjutiseks genereerida, tulevikus ehk isegi automaatselt Loomingule või Vikerkaarele avaldamiseks saata, kus siis vastavalt väljaande eesmärgile programmeeritud toimetamisprogramm loo sobivuse üle otsuse langetab ning positiivse tulemuse korral laiade lugejahulkadeni vahendab. Lugejad on siis võibolla samuti masinad, absoluutse maitsega tehisintellektid nagu Dan Simmonsi “Hyperioni” saagas.

Kas tehnika areng ja lihtsustatud kirjutamis- ja kirjastamisprotsess, e-raamatuid arvesse võttes ostmis- ning omastamisprotsesski, on toonud kaasa kirjaniku määratluse muutuse, on lai teema ning aruteludel selle üle pole määratud vaibuda.

Plaser aga kutsuti tollesse saatesse minu teada kui näide algajast, andmaks vaatajale võimaluse võrrelda teda juba meistristaatusesse tõusnutega. Ja ega see võte ju polnud halb ning, mis Plaserile endale ilmselt väga oluline, teenis ideaalselt ta esikteose ilmumise eel alanud ja üpris massiivseks kujunenud haipi.

Veidi raamatu valmides, seda enam ilmudes, jätkus Plaserit igale poole. Temast kõneles tele, teda kutsuti raadiosse, temaga tehti vist kümneid intervjuusid. Sellise hämmastavalt suurejoonelise tähelepanu saavutamine võis olla algselt kaurkenderlikult – ehk isegi Kaur Kenderi enda – orkestreeritud, kuid hiljem kulges juba omasoodu ja tõusvas joones.

Ajal, mil isegi eesti kirjanduse suurmeistrite ja superstaaride uudisteosed vaevu meedias, kultuuriväljaanded-saated välja arvatud, kajastamist leiavad, on Plaseri vahetine üleekspluateerimine erandlik, kuid lihtsalt seletatav – mehe elu ja tegevus on olnud põnev.

Põnev selle sõna kõige otsesemas mõttes. Plaser on käinud Afganistanis sõdimas, tegelenud Somaalia piraatidega, tema nimi, koos tiitliga Eesti Kaitseliidu luureinstruktor ja firma Trustcorp julgeolekujuht, käis paari aasta eest ajakirjandusest läbi seoses Eerik-Niiles Krossi ja Arctic Sea juhtumiga. Kellel veel peaks olema nii palju rääkida ja nii palju, millest rääkida ei tohi?

Teadaolevad elulooandmed andsid aluse oodata, et “Minu teine miljon” kajastabki eelkõige neid sündmusi pealtnägija ja kaasategija pilgu läbi umbes nagu “Minu…”-sarja meesteversioon. Vastavalt siis “Minu Afganistan” või “Minu Somaalia”, vahele ka “Minu Lasnamäe”. Tegelikkuses päris nii labane see lugu ei ole ning erinevalt suuresti blogilikest raamatutest koosnevast “Minu…”-sarjast kannab “Minu teine miljon” kannab siiski päriskirjanduse ambitsiooni.

Iseasi on, kas ta selle ambitsiooni välja kannab. Debüüdi kohta kannab ja üllatavalt hästi, isegi kui liiale läinud meediasündmus “Afganistani veteran kirjutas ausa ja vägivallast kubiseva raamatu” võis mõjuda pelutavalt.

“Minu teise miljoni” kaanel seisab sisu kokkuvõtva alapealkirjana “Sõda, spioonid, seks, AK47 & piraadid” ning tagakaanel on pilt täielises sõdurivarustuses autorist Afganistani lastega. “Tapamasina kohta kirjutab ja komponeerib Plaser liiga hästi, kirjaniku kohta tunduvad kirjeldused jällegi liiga ehtsad,” kirjutab sealsamas kaanel Olavi Ruitlane, postuleerides seejärel, et “meister on sündinud”. Esimese järeldusega võib isegi nõustuda, teine on küll liiast, kuid eks ole seegi osa “sündmusest“, milleks raamatu ilmumine oli muudetud.

Kaaned annavad võtme kätte, aga ust avades ei leia lugeja eest mitte elulooraamatut, vaid stiililt ja kompositsioonilt modernistliku ilukirjandusteose, mille põhirõhk pole sugugi sõja ja mõrvade action’il, vaid minategelase sisemonoloogidel, järeldustel ja mõtisklustel.

Neljaks osaks jaotatud romaan moodustub eri eluhetkedest pärit päevikulehtedest. Osad jaotuvad peatükkideks, mis on tähistatud ajamääratlustega, kus tinglikuks nullpunktiks on “nüüd”. Kõik, mis raamatus juhtub, on juhtunud nüüdsest kas mõni aasta, mõni nädal või mõni päev tagasi ja sündmuste ajaline järjestus on teadlikult segi paisatud. Konkreetset vajadust selleks justkui polegi. Tehnilise võttena pole selles midagi väga omapärast ja sundtekitatud reastus ei tundu seostuselt olevat ka eriti loogiline. Kildudeks löödud elu sümbolina see samal ajal isegi mingil määral töötab. Mälestused kord ühest, siis teisest eluperioodist võivad igale inimesele pähe tulla küll, kuid siiski tuleneb üks kild reeglina teisest, kõnealuses romaanis kildude orgaanilist jada pigem ei teki.

Lugemist sündmuste segipaisatus ei sega, peatükid on omaette võetuna enamasti terviklikud, aga ega ka sellest võttest loobumisega poleks palju kaotatud. Vahest oleks lugu tavapärases vormistuses oma lineaarsuses mõjunud lihtsama ja algajalikumana, mõnevõrra pretensioonikas kompositsioonivõte laseb romaanil küpsemana paista ja see polegi nii tähtsusetu. Küpsusest kui sellisest on Plaser kahtlemata veel kaugel, kuid sinnapoole astumas on ta esikteosega küll.

Eessõnas räägib autor, kuidas luges üht Kaur Kenderi raamatut, sai kustumatu elamuse, ning teatab siis, et “Minu teise miljon” räägib Rainist, kes Kenderi “Comebacki” peategelast Karl Pajupuud aitas. “Rain on endine sõjaväeluuraja, erioperatsioonide sõdur, kes võitleb kurjusega, võitleb piraatidega – loe edasi, kui huvitab. Ja agentuur laseb” (lk 6).

Pajupuud kohtame Plaseri raamatus isiklikultki, aga astumine Kenderi loomingu konteksti on kahe teraga mõõk. Ühelt poolt võtab Plaser kasutada tuttava taustsüsteemi ja see laseb tema raamatusse paremini sisse elada, teiselt poolt paneb see kahe mehe teoseid võrdlema ning siis on “vaese mehe Kenderi” tiitlit väga keeruline vältida. Võttena iseenesest pole Raini tegelaskuju kasutamine paha, kuid jällegi, nagu ka ajajärjestuse segipaiskamise puhul – oleks selletagi hakkama saanud.

Laias laastus jaguneb “Minu teine miljon” kolmeks pealiiniks – Afganistani missioon(id), luuretegevus Agentuurile ja Somaalia piraatide nottimine üldiseks hüvanguks ja klientidele meelelahutuseks. Nende vahele mahub mälestuskilde, pisiportreid, seksi, alkoholi, mõrvu ja mõrvakatseid.

Kolmes liinist tugevaim, läbitunnetatuim, läbimõelduim, käsitleb Afganistani missioone. Need peatükid on väga hästi kirjutatud, napi, kuid täpse sõnastusega. Action puudub, on üksikjuhtumite kirjeldused, mis avavad tausta, panevad mõistma nii sõduri kui taliibide hinges toimuvat.

“Tahate, annan teile head nõu? Ei tasu valeotsuseid teha. Kõik, millega riskite, on teile olulisim kõige olulisemast – elu. Siin ei ole midagi romantilist ega ka midagi erilist. Te ei ole eriline. Teie elu ei mäleta keegi. Upute ajalukku. Aeg on teie jaoks lukus. Seda ei ava keegi. Mitte keegi. Võtke neid sõnu kuulda ja te hoiate aja lahti, voolavana” (lk 54). Nagu proosaluuletus ja otse hingest ja, mis kõige tähtsam, sulatõsi. Just sellist laadi lihtlauselised lõigud moodustavad “Minu teise miljoni” parima osa.

Sõduri sisekaemuslikud arutlused elu ja surma ja kõige mõtte üle ning tõepärase kajastuse Afganistanis toimuvast tõrjuvad raamatu edenes tagaplaanile üpris segaseks jäävad ja kaootilised, konkreetse alguse ja lõputa laastud luuremängudest, mis teose mahtu täidavad ja teemasid juurde toovad, kuid siiski pidetuks jäävad, ning verisest arveteõiendamisest Somaalia “pigidega”.

Elu ja surm Somaalia piraate jahtiva nii-öelda kalauurimislaeva Fourth Runner (mina-tegelase jaoks Meesi Lind) pardal, mis sisustab suure jao romaani viimasest kolmandikust, on Afganistani-osast tempokam ja seal leidub isegi mujal haruharva esinevat otsekõnet.

Päris ära ei kao küll Plaseril kenasti õnnestuvad kirjeldused ja järeldusedki. “Tuues ühe laeva eest saadud lunarahasumma külasse, naeruvääristavad nad aastakümnete pikkust tööd põlluharimisel ja ehitustel. Paarinädalase või paarikuise tööotsa tulemusena saab mitme põlvkonna elutöö naljanumbriks keerata” (lk 168).

Ehk väärinuks Somaalia lähedastes vetes toimuvas sündmused sootuks omaette raamatut. “Minu teise miljoni” hakitud ja rapitud ülesehitus laseb neil küll tervikusse sobituda, kuid see kannab vist kiirustamise märke või siis ei ole autor lasknud sündmustel, olgu nood tegelikud või fiktiivsed, piisavalt laagerduda. Somaalia-osas teemat on, huvitavaid kõrvaltegelasi on, tegevusliini algus ja lõpp on, potentsiaaliga kõrvalliinid on samuti olemas, kuid ikkagi kipubki piraatide-episood hõredaks jääma.

Nagu esikromaanile kohane, sisaldab “Minu teine miljon” väga palju kõike. Kui oled kogu elu vait olnud, siis ikka tekib hulk asju, kogemusi, tuletusi, mida tahad välja öelda, millele tähelepanu juhtida ja mida sõnadesse valada. Debütandi kohta on Plaser meeldivalt tugeva teose teinud, stiil on küll lihtsakoeline, kuid sugugi mitte labane ega isikupäratu. “Minu teine miljon” on tõsine päevaraamatu laadis macho-romaan, millele langeb Kaur Kenderi tume vari. Selle varju alt tuleks Plaseril välja pürgida, sest kui sa nii hard boiled stseene nagu Kenderi teostes veel kirjutada ei suuda, aga ikka kirjutad, siis kukub üpris wannabe moodi välja.

Kokkuvõttes on tegu märkimisväärse proosadebüüdiga ja kuigi meister pole kaugeltki veel sündinud, on ühe põlvkonna üks inimgrupp endale hääle saanud ja sel häälel on, mida öelda ning suutlikkust teha seda hästi ja meeldejäävalt.

 Arvustus ilmus ajakirjas Vikerkaar nr 9/2012

Peter S. Beagle “Viimane ükssarvik”

Pead anda ei julge, et maailma ainus, kuid võib-olla siiski ainus ükssarviku-raamat*, mis väärib omamist, lugemist, ülelugemist ja peast tsiteerimist, on Peter S. Beagle’i “Viimane ükssarvik”. Eesti keeles andis selle välja Kupar 1993. aastal alati võrratu Krista Kaera võrratus tõlkes.

Minu Tartu sõber Märt – mingu tal ikka hästi, kus ta ka ei ole – avastas selle raamatu enda jaoks millalgi üheksakümnendate keskel ja et seda mitte just kõige kutsuvama kaanepildiga teost müüdi poodides megaallahindlusega, ostis Märt neid kohe suure kuhja, et kõigile, kes “Viimast ükssarvikut” veel lugenud polnud, see kinkida.

Polnud minagi, ja Märdilt ma selle kingiks sain. Võluvõimeta võlurist Schmendrickust, elult räsida saanud Mollyst, kuulsast halja laane kaptenist Cullyst, kitsist filosoofkuningast Haggardist, noorest prints Lirist, Punasest Sõnnist, ükssarvikust neiu Amaltheast ja paljudest teistest kõnelev täiskasvanumuinasjutt jättis oma jälje ja kui Märt mõnikord jälle Schmendrickut tsiteerides kinnitas, et on vanem, kui ta välja näeb, ja tigedam, kui ta pealt paistab, tundsin end osana “Viimase ükssarviku” vandeseltskonnast.

Läks nii, et tõmbasin oma Tartu-perioodile joone alla päevinäinud Turisti sadulas Pärnu poole vändates. Rattale palju kraami ei võtnud, teki vist ainult, ja kõik raamatud jäid Taaralinna, “Viimane ükssarvik” nende seas.

“Kes saab valida, loobuda võib,
meie valik on läind.
Järel kadunu iha meil käib.
Mis on läind, on läind” (lk 65).

Ometi viis elu mind “Viimase ükssarvikuga” taas kokku, kui tutvusin Heliga, kes avastas teose nii, et võttis selle puhtjuhuslikult raamatupoes pihku ning juba esimene lause “Ükssarvik elas lillas metsas ja ta elas seal ihuüksi” lummas teda sedavõrd, et vandeseltskond rikastus uue liikme võrra. Helilt saingi hiljem kingiks uue “Viimase ükssarviku”. Seega, nagu näha, leiab hea raamat oma fännid ise üles.

* Jah, ma tean küll Iris Murdochi “Ükssarvikut”, aga erinevalt muust selle supertädi loomingust ei meeldinud see teos mulle absoluutselt.

 Kirjutis ilmus Eesti Ekspressi (6.08.2012) rubriigis Veider raamat.

Majavein on meil Jägermeister

KAUR KENDER. COMEBACK. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2010. 240 lk.

 Kaur Kenderit võib süüdistada mõne poliitiku või pankuri tarvis haltuuraraamatute treimises, valesti parkimises, pseudoblatnoilikus poosis, ülbamises ja ilmselt kõigis seitsmes surmapatus, kuid süüdistada teda praegu, Eesti taasiseseisvumise kolmanda aastakümne alguses, oskamatuses üht romaani kirjutada küll ei saa.

“Comebacki” kohta olen sotsiaalmeediast, mis suletum kui peldikusein, aga avatum kui Looming, lugenud, et see on uskumatu, kui halb on Kenderi viimane romaan, rääkimata sellest, et uskumatu, kui sitt see on. Meeldimine ja mittemeeldimine on isiklik teema, aga paistab tõestavat parimat arvamust, mida Kenderi kohta olen kuulnud – et siis kui mees viimaks kirjutama õppis, lõpetati tema lugemine.

Kender kirjutab nüüd tõesti hästi ja hästi hakkas ta kirjutama sajandi alguses, näiteks “Check Out” (2001) oli juba kõva, kuigi sellega seoses on mällu jäänud totraid toimetamis- ja korrektuurivigu, mida hilisemal ajal Eesti Keele Sihtasutuse residendina raamatuid avaldava Kenderi puhul läbi ei lasta. Kuigi “Check Out” päris hard boiled, nagu “Comebacki” kaanel ja selle pöördel määratletakse, polnud, oli see üsna boiled küll, suutes sealjuures pakkuda tõeliselt inimlikke ja kohatult õrnu värelusi.

“Comeback” on nagu Gammel Dansk, kibe ja rõve, kuid paneb vere ja seedimise käima, mitte nagu külm prosecco värskelt pressitud metsmaasikamahlaga, mis sametiselt kurku paitades viimasedki kuumad tunded maha peseb.

Kui inimene loodab saada prosecco’t, kuid saab selle asemel gammelit, siis on konflikt kerge tulema. Samal ajal peaksime ju oleme harjunud kõiksugu rõvedustega, tapmiste ja ebatsensuursustega meie ja maailma kirjanduses. Ilmselt Kenderit lihtsalt ei sallita, muud ma ei oska öelda. Kunagisest iidolist on sirgunud peksupoiss, eesti kirjanduse paaria, kellest on parem mööda vaadata. Jalaga võib samuti panna, kuid kaugelt.

Kui lugeda “Comebacki” vähimagi isikliku suhte või eelsuhtumiseta autorisse, olgu Putin talle armuline, sellisena, nagu see on kirjutatud, omas võtmes ja väljendusviisides ja teksti sisemises loogikas, kohtame tempokat, ladusat, vaimukat žanripuhast teost, kus ei puudu ei kirjeldused, ei tunded, ei päris inimesed.

“Comeback” toob Eestisse tagasi “Iseseisvuspäeva” antikangelase Karl Pajupuu. Annotatsioon tagakaanel teatab, et Kender vastab Pajupuu tagasitoomisega kõige alatumal moel president Toomas Hendrik Ilvese (annotatsioonis kahjuks “Henrik”, no mida, kodanikud?!) kutsele “Talendid koju”. Seega üsna loogiline põhjenduski võtta, miks pätt koju tuua – president kutsus, tuleb minna.

Romaani sisul pole Ilvese kutsega muidugi mingit pistmist. Genfis, kaunil märgilisel moel Punase Risti ja ÜRO Euroopa peakontoriga ühes linnas resideeriv Pajupuu tuleb kodumaale tagasi, sest Pealik annab ülesande ja on vaja asju ajada. Mingi raha on vaja kellelegi anda.

Bisnis paistab lihtne ja loogiline: “Võtan viina, siis võtan raha, siis võtan viina, siis viin raha ära ja siis võtan jälle viina. Äriplaan missugune” (lk 29). Pajupuu tee viib Eestisse, mis on tema pika äraoleku jooksul palju muutunud. Suurärimehed valitsevad riiki ja meediat, jõustruktuurid on korrumpeerunud, kõik on kokku ülevindi masendav, kuid ainult jupikene masendavam kui nüüd ja praegu ja päriselt.

Võrreldes omaaegset Tallinnat tänapäevasega, käivad Pajupuu peast läbi üksikud meenutused ärkamisajast – lillekioskid ja kandilised märatsemised ning aus kokteil Paljassaare jäätee, milles kohtuvad konjak, viski, tequila, rumm ja viin. Tallinn on muutunud, uusi maju on ehitatud, jõujooned vonklevad teisiti, mõned mälestused on kadunud, mõned võimendunud – nagu meenutus sellest, kuidas ema lapsepõlves minategelast rihmaga nuhtles ja kuidas rollid hiljem muutusid. Inimesedki on muutunud, kuidas muidu. Vana sõber Marks on üle elanud insulte ja maandunud ajakirjaniku ametis. Karli ta ära ei tunne ja teda ja minevikkugi tunda ei taha.

Faabula on kogu Pajupuu kulgemise juures üsna kõrvaline. Mäluaugud, millesse minategelane satub, jäävad täitmata, teda käivitav jõud aimub alles lõpus.

Kõrvaltegelased ilmuvad ja kaovad, tulevad sageli ei tea kust ja oma funktsiooni täitnuna kaovad, kas siis Pajupuu abil või isetahtsi. Viimast küll vähem, sest vägivaldne tropp, kes kogu seda lugu räägib, juhib tegelikult sündmusi enam, kui teised seda arvavad.

Reedetud ja üksikule Pajupuule ei lähe teised korda, ei naised, ei mehed, ei ema. Ainus Eestis elutsevatest tegelastest, kes vähegi sümpaatsema suhtumise ära teenib, on Rain, vist ainuke aateline mees sõjaväeluurest. “Mul on tunne, nagu oleks mul selles linnas midagi sõbralaadset,” mõtiskleb Karl (lk 168), ja kogu selle vägivalla, alkoholi, kokaiini ja kiiruse juures mõjub see mõtteserv kuidagi eriti sümpaatselt.

Mingis väga kaudses tähenduses ja kõverpeeglis võib “Comebacki” suhtuda kui samuraide või Metsiku Lääne kättemaksudraamasse. Eesmärgi saavutamiseks sobivad kõik variandid ja kes on ees, peab kaduma, ning sellesse skeemi sobituvad niihästi suur, tugev ja halb magnaat, Käoraadio (sic!) omanik ja õiglasel häälel rahvale valetav Leo Värk, salapärane abiline Rain, tapetud sõber Vova, saatuslikud naised Margaret ja Maria, kõikvõimas põlisrikkur Onu Ženja kui ka deus ex machina, milleks on Venemaa Föderatsiooni Eesti saatkond. Ja laibad, laibad, laibad, mis muud.

Joomase peaga või laksu all, peksja või pekstava rollis veedetud ärkveloleku lunastuseks on Pajupuud ära kukkudes külastavad unelmad Putinist, lunastajast, inimlikust pühakust, taevalikust blatnoist.

Õndsad on Pajupuu ulmahetked Putiniga. Näiteks ootavad kõik teda Narvas, aga tema ei tule. “Seisan ilusa metsatuka serval ja kuulen, kuidas keegi vaikselt vilistab. Vaatan. Putin. Lühikeste varrukatega hele särk, tumedad prillid. Liigun vaikselt metsa poole. “Ma mõtlesin, et istume siin, ma ei viitsi minna,” ütleb ta. Viskame murule pikali ja vahime taevast” (lk 199). Nii et ei ole ainult lakkumine, keppimine ja tapmine, sest lüürilised hetked on „Comebackis“ täiesti olemas.

“Comeback” on hästi kirjutatud, kuigi tapmiste, joomingute, orgiate ja kuulsate kaubamärkidega riiete detailseid kirjeldusi on tehtud palju-palju juba enne Kenderit ja ta ise on seda palju teinud, suudab Kender puhtalt žanris püsides ometi vältida kulumist ja olla lõbustavgi.

Meeldejäävalt ladus ja tragikoomiline vahepala on peatükk Karli esimesest kohtumisest Rainiga. Karli nending minibaari 0,004-liitriste pudelite kohta: “Kuidas ma need roosiks löön? Need võib äärmisel juhul sinililleks lüüa.” (lk 51) ja sellele järgnev tulutu rähklemine kohvimasinaga pakuvad lugejale leebemas toonis vahepala ja hingetõmbepausi tiheda tekstimassi kõrvale.

Kenderil jagub rutiinivaba suhtumist hard boiled- või yuppie-romaani formaati, mida ta üldiselt küll rangelt järgib, ja see ei lase “Comebackil” iseenese paroodiaks muutuda. Parem anda hingamishetk ning laadida mõne detaili või kirjeldusega surmtõsiduse pinge maha, nagu siis, kui räägitakse pikalt mingi tüübi riietusest, et tollel on üks riietusese Gucci ja teine Gucci ja kõik on tal Gucci, ning hiljem öeldakse raadios, et tüüp on lugupeetud ettevõtja Kaido Kutsi. Lihtne, liiga lihtne, aga teose kontekstis töötab.

Peidetud ja peitmata vaimukusi pole liialt ja näiteks sellist väärt stseeni nagu Margareti piinamine ja tapmine nendega ei mürgitata. Tapatöö kirjeldus on meisterlik, jäädes kaugele nii naeruväärsusest kui pateetikast, tekitamata siiski õõvagi, pigem tambib tuimaks, nagu peabki ja nagu teab tunda igaüks, kes vähemalt korra elus tõsiselt peksa on saanud.

Omal moel on “Comeback” hoiatusromaangi. Halastamatu kajastus Eesti elust, kus eurotsooni oiviku maski all vonklevad siud ja roomavad vaglad ja vohab hallitus. ““Mul on natuke samad mõtted,” ütleb Rain, “kogu töö on mõtte kaotanud. Seadused muudkui muutuvad. Kohtutest pole keegi kunagi aru saanud. Mitte et see mind otseselt puudutaks, aga kolleegid…” “Gangsters paradise,” muhelen” (lk 163).

Või sama tõde vastaspoole suus: “Sa, sitt, saad must aru küll,” ütleb Värk, “me kõik oleme elajad. Sina, mina, kõik. Aga ühtedel elajatel on ajalehed, saad aru! Ajalehed!” (lk 206).

“Comeback” on hea raamat, kergelt loetav, kas nüüd päris nauditav, aga vist tõesti, jah, nauditav omal piisavalt perverssel moel, mis tõestab kui mitte muud, siis lihtsat tõde, et sa pead teadma, mida tellid, ja seda, mida sa tellid, seda sa saad. “Seisan Helsinki lennujaama baaris ja loen silti: “Meie majavein on Jägermeister”. Ma käisin Soomes viimati veel kauem aega tagasi kui Eestis. Imeline, et enam dokumente ei kontrollita. “Anna pudel majaveini,” ütlen baarimehele” (lk 33).

Arvustus ilmus ajakirjas Vikerkaar Nr 9/2011

Häpi räpi, Virumaa!

RLV Massive. “Teine vool”.

RLV Massive on kirjelduse järgi kohaselt Rakveres ja Lääne-Virumaal tegutsevate hiphopitegelaste lõdva kooslus. “Teine vool” on kaanepildi järgi enam kui 15 tõsise mehe ja ühe koera kogumikplaat või almanahh, millel siis Virumaa paremad räpipojad oma riimiseadmis- ja maailmakirjeldamisoskust presenteerivad. Nimi viitab teisele voolamisele või voolusele, esimene samalaadne ühistöö ilmus 2007. aastal nime all “Mõistatuslikud tegelased”. Nimedest on esindatud tegelased Stupid F & Hash, Grässhopas (Maxtract & Judabels), J. R. Rhymes, Vorr Poksjorr, Hull Verner, Móre ja teised sellised enam või vähem Rakvere kandile iseloomulikku nime.

Kogumik on üldjoontes sama tüütu nagu kõik sellised väljaanded. Taustadega on tublisti tööd tehtud ja enamike lugude avainstrumentaalosa kõlab kenasti kuni siis teksti retsiteerima hakatakse. Taustade ja produktsiooni taga on keegi kodanik Hash, kes masinaid tunneb ja evib piisavalt head kõrva, kätt ja kogemust. Instrumentaalsed skitid Leinerilt (“Little Treats”), Rassakalt (“Sveta tissid”) ja Melkkerilt (“Heinzharald”) on samuti päris kenad kõrvale kuulata oma veidi üle minuti pikkuse mänguaja jooksul.

Kogu ülejäänud riimimine on nagu ikka see eesti hiphopi põhivooluses. Rütm on üsna üks, sõnad kas triviaalsed või poisikeselikult, kuid mitte tõsiseltvõetavalt, rämedapoolsed, sest, noh, ikka on tore avalikult mõne obstsöönsusega esineda jne jne.

Ei kipu see räpivärk eestlastele sobivad, ikka tuleb, eranditega muidugi, välja mulgikapsapurgi purunemine säästuka ees tänaval. Neegrid oskavad, venelased oskavad, aga eestlaste hingamine on natuke teine ja küünib üliharva üle pingipillinühkimise, mistahes stiilist me ka ei räägi, pole hips ja hops miski erand.

Aga head ja orgaanilist rütmietlemist kuuleb plaadil siiski ja see kõlab vene keeles. Nagu ma aru saan, vastutab vene keelse teksti ja selle esitamise eest keegi J.R. Rhymes ja vana teeb seda ikka hästi, isegi eesti keeles kerge aktsendiga. Venekeelsed read palas “Sõnaturg” on väga uhked ja kui eesti poiste ropendamine kõlab koolipoisiliku kenitlemise, siis samas laadis venekeelne tekst juba tõsise mehejutuna. Kakskeelsed “Sõnaturg” ja “Sila Massiva” on kindlasti ühed väärt lood sellel kettal muu monotoonsuse kõrval. See on üks õige lõimumine mitte mingi riigi tasemel pakasuhha. Muust kraamist jäi kõrva “Tööta 2” Stupid F’i , Móre’i ja Maxtracti esituses. Retsitatiivses osas kohtas harvanähtavat ilmekust monotoonse andmise vahele ning Mikronite hittloo “Üks ilmelik masin” sämplimine oli samuti tore.

Ah, tegelikult muidugi tore. Tore, et tehakse ja tore, et arenetakse ja kõik ja puha nii edasi. Ega see nüüd nii hull pask ka ei olnud, oleks olnud, poleks kirjutama hakanud. Oma fandom on asjal olemas ja kui kõik on häpid, siis on kõik häpid. Häpi räpi, Virumaa!

Arvustuse algne kontekst 24.tundi.ee

Ilves ja mina (rutiinivaba intekas)

Aapo Ilves annab kõverpeegliga lahkesti näkku

Ülimalt mitmekülgne kultuuritegelane, Räpina mees Aapo Ilves kaunistab Eestimaa pinda juba aastast 1970, president tuli siia hiljem ja on seega, nagu Aapo sedastab, teine Ilves.

Aapo Ilves jõuab kirjutada luuletusi ja näidendeid, musitseerida ja Tähekese väikestele lugejatele meisterdamisnõuandeid jagada. Tellimusi ja kutseid tuleb talle nii palju, et kõigi ärategemiseks peaks teda küll vähemalt neli olema, nagu ta ise tunnistab.

Aapo Ilves, tean, et sinu arvates passiks Ilves väga hästi Eesti rahvusloomaks, aga ärme zooloogiast täna räägime. Kõneleme hoopis sellest, et Pärnu kuursaalis etendub augusti esimesel kahel pühapäeval ja esmaspäeval sinu kirjutatud ja muidu Tartu Hansahoovi teatriegiidi all sündinud suvelavastus “Pulmatrall”, millega kiiremad samas juba juulis tutvuda said. Mis tükk see selline on?

See on farsilikule nimele vaatamata hoopis suveteatrite köögipoolt ning Eesti elu muutumist või mandumist käsitlev anti-jant, mis – oh seda ootamatust – on Kalju Komissarovil lavastuslikult lahendatud felliniliku burleski võtmes. Metavärk.

Ma ei mõista.

Noh, see on umbes niisama lahke etendus nagu South Parki multikas – kõik saavad. Lavastajad saavad, näitlejad saavad, ajakirjanikud saavad, publik saab, ma ise saan. Kõverpeegliga lahkesti näkku. Ega see valus ole, tore on enese üle muiata, kui oskad.

Mingist ajukäärude arvust allapoole on võimalik lavastust lihtsa jämekoomikana võtta ja selles räigelt pettuda. Vindid on üsna üle keeratud ja isegi kui miski täiega untsu läheks, oleks see selles lavastuses õige.

Miks on sul vaja vint peale keerata? Kas suvelavastus ei võiks olla lihtsalt mõnus rahvajant, väänutamata sinna sisse topeltreaalsust, näitemängu näitemängu sees, post-postmodernistlikku paradigmat?

Lihtsalt mõnus rahvajant käiks liiga madalalt altpoolt minu latti, selle kirjutamine poleks huvitav ja jääks seetõttu ära. Midagi peab alati veel olema, sotsiaalne mõõde ja traagika, tsitaadid klassikast ja parafraasid “klassikale”, metatekst ridade vahel ja nii edasi.

Tegelikult ka või?

Ähäh, mhmh.

Eesti teatri elav legend Jaan Tooming kirjutas kõnealuse suvelavastuse kohta, et “Mõnus on elus teater. Aga seda on harva. Aapo Ilvese kirjutatud ja Kalju Komissarovi lavastatud “Pulmatrall” on”. Toomingu ülimas kriitikameeles ei maksa kahelda, kas see ülipositiivne arvustus tuli sulle üllatusena?

Kuluaaridest juba teadsin, et Toomingule meeldis, aga eks see arvustus veidi ehmatas ikka. Tunda oli, et tema emotsioon on ehe. Samal ajal kipub vanameister oma kirjutises veidi nii-öelda spoilerdama, räägib toimuvat ette ära. Nii pole ehk päris aus nende suhtes, kes etendust näinud ei ole. Aga jah, mina olen Komissarovi ja Toomingu kõrval veel tõuguke, ei hakka korüfeedega vaidlema.

On keegi pahasti öelnud?

Seniste artiklite juures on netis olnud piisavalt vähe kommentaare, ma viitsisin neid isegi lugeda, sealt leiab nuttu ja hala ja needmist küll. Aga kui mingi loomeakt pälvib ainult kahte liiki vastukaja – kuldavat ja põrmustavat – siis tähendab, et teos pole keskeltläbi jura, vaid puudutab midagi.

Lavastas Komissarov, mängivad head eesti näitlejad – Egon Nuter ja puha – ja hästi mängivad, aga ma noriks selle su teksti kallal veel edasi. Küsiks nii: milleks kirjutada teksti tsitaate, millest kõigist arusaamiseks peab olema vähemalt (:) kivisildnik või, ma ei tea, mina?

Või kadunud Mati Unt näiteks, keda samuti etenduses ühes rollijoonises veidi meenutatakse. See on minu eralõbu, mida ma ei kavatsegi endale keelama hakata. Sina ja (:) kivisildnik väärite samuti võimalust. Nagu suveetendusele õlut rüüpama sattunud Soome ehitajagi, las tema naerab teisi nalju, ega ta tegelikult ju paha poiss ole.

Seega, julged tõdeda, leidub sinu loomingus, kui kas või “Pulmatrallist” lähtuda, varjatud hoovusi, mis annavad tööd tuukritele, kui “Pisuhända” meenutada?

Kas seda Pärnu teatri “Pisuhända”, kus üks rollijoonis minu pealt võetud oli ja kuhu ma imaginaarse romaani “Pisuhänd” tarbeks peatüki kirjutasin?

Ei, üldisemalt ja klassikaliselt “Pisuhända”.

Eks need hoovused on varjamatud, iseasi, kas “tuukril” silma jätkub. Kirjandusteaduslik targutamine mulle üldiselt ei meeldi ega paku harilikult midagi. Loomingulistel aladel ongi nii, et tuukriteks hakkavad reeglina need, kes vee peal ei püsi.

Kui näidendit kirjutad – on neid su pagasis ju päris hulganisti –, kas kujutad nii-öelda vaimusilmas ette, milline sinu tekst elavaks muutudes, lavastuses näitlejate esituses välja hakkab paistma?

Eks ma kirjutades kujutan ikka karaktereid ja jõujooni ette, tihti tean, millisele näitlejale kirjutan. Näiteks Mercale on hea kirjutada, tunnen teda juba nii kaua, et oskan tema pulsiga arvestada.

Kirjutan väga täpset ja remarkidega juba lavastatud teksti. Lavastajatel tuleb kõvasti vaeva näha, et sellest mööda hiilida ja ise tööd teha. Tihti nad jõuavad pärast paarinädalast tõmblemist minu variandi juurde tagasi. Mitte alati, mõnikord läheb asi suisa teisele poole, aga siis on muidugi väga tugev lavastaja.

Päriselt või?

Kõik, mis ma teen ja räägin, ongi päriselt.

Aga hea küll, niipalju siis “Pulmatrallist”, kes tahab, läheb vaatama ja naerab end herneks, järgmisel vastlapäeval supimaterjal omast käest võtta. Oled mitmekülgselt andekas looja, kirjutad luuletusi, näidendeid, nagu kõneks oli, joonistad pilte, mängid kitarri, laulad, teed lastele munarestidest hiiri – nagu tõeline renessansiinimene, kui munarestidest hiired kõrvale jätta. Kas paljuks ei lähe?

Läheb küll paljuks, selles mõttes, et tahaks veel palju rohkemat teha, aga konjunktuur kipub aja ära sööma. Õige mitu nn oma asja on taamal hetke ootamas ja kui ma kõik tellimused vastu võtaksin, peaks mind neli olema. Vähemalt. Olen jube vilets ei-ütleja. Nukker parafraas ühest Veiko Märka luuletusest: “Ükskord saab meinstriim su kätte / ja lööb sulle papiga pähe ...”

Ajad kõvasti pappi kokku siis, jah?

Kurat seda teab, pole aega kontoseisu vaadata.

Milline ala sulle kõigist ülal loetletutest kõige südamelähedasem on, pakkudes sulle ühtaegu loomingulist eneseteostust ja ehk äraelamiseks sissetulekutki?

Laulude ja laulutekstide tegemine on väga huvitav. Poplaulude tekstid oma raamidega, lauldavuse printsiip, sihtgrupi ja solisti erisuste adumine. No ja südamehobi on võrokeelsete koorilaulude loomine, raadiopopp maksab selle missiooni kinni. Aga muinasjuttude kirjutamine ja kas või meisterdamisküljed Tähekesele on samuti väga huvitav teema. Kuni ma teleseepi ei kirjuta, on kõik hästi.

Valetad ka?

Pole vähimatki vajadust, sina küsid, mina vastan, nagu asi on. Udujutu asjus pöördu mõne poliitiku poole, aga enne uuri välja, kes nende valimisplatvorme kirjutavad.

Milline kultuuritarbija sa ise oled, millist muusikat kuulad, milliseid kujutava kunsti šedöövreid naudid, millist kirjandust ahmid?

Olen üsna sitt kultuuritarbija, kontserdil käin enamasti siis, kui ise esinen või kui on mingil põhjusel ametlikult kutsutud, teatriga sama lugu. Tegelikult on märksõnaks “abstraktne”. Kunst või kirjandus, Jüri Ehlvesti raamatud on öökapil. Muusika käib seinast seina ja seintest läbi. Ma ei saagi professionaalina endale žanrilisi piiranguid seada. Mis stiilitajust me saaksime rääkida, kui kuulaksin või loeksin ainult kitsastes piirides?

Mis su lemmikvärv on?

Akrüül. Kirkad toonid, hästi segunevad, kuivab paraja kiirusega ja annab maalimisel mõne ehitusmaterjali või toiduainega segada, kui tead, milline sobib.

Ühes oma paljudest legendaarsetest luuletustest räägid väikeste linnade meestest, naistest ja lastest ning tõded, et nad on lollakad. Pärnumaal on kõik linnad väikesed, nii et millest selline järeldus, klaarime selle asja ära nüüd ja kohe.

Olen ise väikesest linnast, ma tean neid asju. See luuletus on sotsiaalne ja hooliv must huumor ja räägib asjadest nii, nagu nad ei peaks olema. Luuletuse teine, hiljem juurde kirjutatud pool muide räägib ju pealinna idikatest, ja need saavad küll räigelt vastu päid ja jalgu, ma Tallinnas pälvin alati jube väikese ja vaikusest peaaegu erinematu aplausi selle eest. Mõnus.

Molli ei karda sellise jutu eest saada?

Ükskord olime sõber Vaiko Eplikuga Antslas ja peaaegu oleks saanud, aga rääkisime sellesama eelmise jutu ära ja saime hoopis õlut ja õuna.

Ei salga, oled kena ja tore inimene, julgen sind soojalt soovitada. Viimati soovitasin sind Kabli päikeseloojangu festivalile ja, nagu heale inimesele kohane, olid nõus. 4. augusti õhtul Häädemeeste Kosmonautika puhkekeskuses seega esinedki koos paari-kolme teise toreda inimesega. Mida kohaletulnutele pakud?

Eesti- ja võrokeelseid humoorikaid autorilaule, ehk mõne tõlkepala Bulgaaria, Valgevene ja Soome autoritelt, tuvalikku kurgulaulu, veidi Võhandu delta bluusi ja ilmselt teeme Contraga vähemalt ühe imekaunilt kriipiva punkdueti kah.

Kena! Aga, aitäh, tore oli!

Intervjuu ilmus algselt ajalehes Pärnu Postimees.

Ainult positiivseid romaane, proua Ilves?

Lähtudes Piret Tali artiklist "Kogu tõde Sofi-Ost" jõudis proua Evelin Ilves Facebookis järgmise mõtteni: "Ma ise ei poolda üldse vägivalda meelelahutuses, mis ka romaanikirjandus omamoodi on. Tore oleks, kui kusagil geniaalses peas ja südames sünniks idee, mis - tutvustades Eestit tekitaks maailmas nö positiivse afekti ja teeks ilma ning inimesi õnnelikumaks."

See kisub juba jaburaks ja hirmutavaks. Kas Stieg Larsson tegi Rootsi kuvandile meeletult halba, mille eest rootslased teda neavad? Kas tänu Bram Strokerile peame kõiki rumeenlasi jubedateks vereimejateks? "Puhastuse" algul üsna arukas debatt (Piret Tali, Kaisa Kaer (vt "Ajaloost ja Oksanenist") jt) nihkub vaikselt väga valesse suunda. Täna võetakse kõrgel tasemel sõna vägivalla vastu romaanides, homme ei meeldi vaeste kujutamine kirjandusteostes, sest see ei tekita positiivset afekti ega tee lugejat õnnelikumaks. Kuhu edasi? Taastame Eesti Wabariigi aegse propagandatalituse ja toetame vaid positiivsete kirjandusteoste avaldamist, hoolimata nende kunstilisest tasemest. Keelud ja ümberhindamised pole siis enam kaugel.

Asi polegi ehk niivõrd Evelin Ilveses, vaid neis, kes sellistele väljaütlemistele tulise poolehoiuga aplodeerivad, nagu aplodeeris teatud hulk raamatukoguhoidjaid Malle Pärnale, kui ta teatas, et on raamatukogust võetud teostest ebatsensuurseid sõnu kustutanud.

Minu Facebooki seinal toimuval samateemalisel arutelul ütleb üks mu sõber proua Ilvese mõtte kommentaariks: "See võttis nüüd küll sõnatuks. Eks minagi lugesin Michel Houllebecqi, loendasin kokku kõik selles leidunud seksuaalaktid ja tegin ainuvõimaliku järelduse: Prantsusmaa on üks suur bordell. Ma eeldan, et Carla Bruni juba tegeleb selle probleemiga."

Ma tahaks väga loota, et lähiaeg ei too ametlikku üleskutset või konkurssi, et kirjutataks Eestit tutvustavaid romaane, näidendeid, luulekogusid, mis tekitavad ainult "positiivset afekti". Neid pole kellelegi tarvis.

Konkreetse teemaga ei haaku otseselt, aga siin blogis leidub ka minu intervjuu Sofi Oksaneniga.

Laule Peeter Ilusa sõnadele. “Tuli asub teele”

Mitmekülgne härrasmees Peeter Ilus on tegelikult rohkem tuntud kui esmapilgul tunduda võib. Ilmselt leidub Eestis vähe neid inimesi, kes ei teaks Marju Kuudi lauldud pala “Raagus sõnad” või klassikalist pala “Vana vaksal” Ivo Linna esituses. Juba nende kahe laulu näol on tegemist on eesti popi vaieldamatu klassikaga. Viisi autorit paika panna pole keeruline, selleks on Rein Rannap, kuid mitte vähem tähtis pole Peeter Ilusa roll, kelle sulest pärinevad nii “Raagus sõnad” kui “Vana vaksal”.
Need kaks hitti on aga Peeter Ilusa nimelise jäämäe tipp. Vee, ehk suurema tähelepanu, piirist allapoole jääb sõnu rohkem kaks, kümme või kakskümmend, mis nüüd ühele helikandjale on jõudnud.
Peeter Ilusa sõnadele loodud laule esitavad värskel plaadil “Tuli asub teele” lisaks Marju Kuudile ja Ivo Linnale Riho Sibul, Allan Vainola, Tajo Kadajas, Julia Boman ja teised.
Ilusa viisistavad sõnad loovad selle plaadi peal silla, mis ühendab nii eesti levimuusika erinevaid suundumusi läbi aegade kui erinevate aegade lauljaid. Marju Kuut on üks oma aja väljapaistvaid vokaliste, Julia Boman üks praeguseid ning mõlemad leiavad õigustatud koha Ilusa autoriplaadil. Ilmselt autoriplaadiks ongi seda kõige õigem nimetada.
Muusikaliselt kohtame plaadil nii vikerviise kui suisa punkrokki. Viimast üllatuslikult hoopis Ruja, mitte näiteks Vainola esituses, sest nonde meeste 1975 aastast pärit “Ikaros” mõjub omajagu hüsteeriliselt ja punkivalt nii muusikaliselt kui sõnumilt: Tean, jah tean, see oli aferist Ikaros, kes otsekui kosmosest sadas / ja keda võis näha igaüks, kõigile naeratamas. / Tean, see oli aferist Ikaros, kes otsekui pivedest sadas / ja keda võis näha igaüks, Sulle kavalalt naeratamas.”
Samuti toob “Tuli asub teele” kuulajani natuke džässi nagu palas “Kas mäletad”, natuke lastelaulu nagu laulus “Unimees” ja šansooni nagu Peeter Ilusa enda lauldud laulus “Kuskil kaugel” ja blatnoilikku Sõpruse Puiesteed Vainola loodud ja lauldud kompositsioonis “Minul on ometi vaja”. Kusjuures on Vainola on ka plaadi koostajaks märgitud.
Ilusa sõnad, mida eesti popi erinevad suuremal või vähemal määral ikoonid laulavad on kvaliteetsed ja sobivad tõepoolest igale esindatud stiilile. Mõte on igal üksikul juhul sees, kujundid on elavad ja kõla on väljapeetud, olemata kistud või ülemäära kunstlik.
Kuigi Peeter Ilusa sõnadele loodud laulude plaat on eelkõige kirevusest hoolimata ühtlane autoriplaat, moodustab see samaaegselt eesti muusika väikese antoloogia, rõhuga ehk biitmuusikale, millesse Ilusa juured ilmselt kõige tugevamini on kinnitunud. Südamlik, mõtlik ja igati professionaalne plaat on, midagi pole ette heita. Kes kvaliteetsest eesti muusikast, nii olnust kui olevast, lugu peavad, neile pakub see nii äratundmist kui avastamist. Avastamist väärivad kindlasti näiteks Vainola lauldud “Kui lubadus, mis kunagi ei kehti” kui Maarja tema enda viisil esitatud “Valed vaid”.

Kus on mu tiivad?

Vene ansambel Nautilus Pompilius küsis laulus “Krõlja”, kus on su tiivad. Tunne, et tiivad läinud ja jäänud vaid armid, valdas mind pärast elu esimest massaaži.
Kui ühes linnas, näiteks Pärnus, on mitu sanatooriumi, haigla, kaks Tiibeti meditsiini keskust ja hulk asjaarmastajaid kondiväänajaid, siis kas see tähendab, et linnas on palju haigeid?
Pigem võiks olukord olla vastupidine: tänu traditsiooniliste ja alternatiivsete tervendajate arvukusele võivad pärnakad olla maailma terveimate seas.
Ometi pole ükski inimene, isegi pärnakas, nii terve, et teda tervemaks ei saaks teha. Just leebet ja üldist tervendamist, pinge mahavõtmist pakuvadki massaažitegijad. Kas nüüd just kõik, seda on võimatu öelda, aga Andres G. Adamson Tiibeti ravi ja astroloogia keskusest Gewa küll.

Massaaž massöörile

Tuleb ausalt üles tunnistada, et Andres on mu sõber ja kutsus ise mind massaaži. Kutsuma hakkas juba aasta tagasi. Vahel saime kokku, siis kutsus jälle. Ja kui tööjuttu ajasime, poetas asjaliku jutu vahepeal küsimuse, et millal ma siis ikka tulen.
Pole vist eales nii palju ettekäändeid, vabandusi ja suisa valet suust välja ajanud, kui Adamsoni õrnu kutseid tõrjudes. Olgem ausad, mõte massaažist on alati tundunud ebamugavust tekitav. Pealegi, kuidas ma ikka vana võitluskaaslase ees end rõivastest vabastan ja ta enda kallale lasen. Kena mees küll, aga kuskilt jookseb piir.
Lõppes kõik muidugi sellega, et Andrese järjekindlus viis sihile. Ettekäänded olid otsa saanud. Allusin Tiibeti iidsete kunstide kutsele ja lubasin oma lihaliku mina tema hoolde anda.
Pakkusin, et teeme ehk alguseks mingi veerand tundi. Adamson pakkus kaks ja pool. Mõlemad targad inimesed ja andsid järele. Leppisime kokku tunni ja veerandi suhtes.
Gewa, mis maakeeli pidada muu seas voorust tähendama, paikneb Ringi ja Kuninga tänava nurgal samas majas kus Jazz Cafégi. Peale Adamsoni tegutsevad seal Silja Palm, igati kena naisterahvas, ja Gert Silkin, kes minu mälus eksisteerib eelkõige suurepärase kitarristina Eesti omaaegsest juhtivast indie-bändist The Choice.
Gewa trepist teisele korrusele jõudes hõikusingi allaheitlikul häälel Andrest, aga vastas hoopis Gert, kes parasjagu kedagi mudis. Selleks õnnetukeseks osutus Silkini ametivend Adamson.
Kingsepal pole kingi, massööril pole tervis korras. Vähemalt seda see näitas, et üksteist nad usaldavad. Muidugi, võib-olla teevad sellist etendust iga kord, kui uus klient tuleb. Üks meister masseerib teist, too ägab, et “oi kui hea”.
Klient on võidetud. Samal moel võiksid lihaleti taga seisvad müüjad kogu aeg viinerit järada ja riigikogu liikmed iseenda tehtud seaduste järgi elada. Selline inimlik, kogemusel põhinev reklaam.

Sõber sõbra naha koorib

Tiibeti massaažiks valmistumine sarnaneb arvatavasti igaks teistsuguseks mudimismooduseks valmistumisega. Eemaldad sirmi taga rõivad-jalanõud, jättes ümber ainult niudevöö või aluspesu, oleneb, mida keegi kannab. Seejärel heidad massaažilauale kõhuli ja paned pea barankasse.
Andres pani mängima idamaise muusika, millega ilmselt alateadvust mõjutati ja tänu millele ma kaks päeva palju parem inimene olin, ning pakkus valimiseks välja kaks lõhna, mis just mulle sobivad. Roosi- ja safranilõhna vahel valida polnud keeruline. Kui juba, siis juba. Pane safran! Ükskord elame.
Safrani meeliköitva lõhna ja meloodilist ininat meenutava muusika saatel võidis Adamson mu selga õliga. Ta käed olid nii soojad ja hellad ja pehmed. Nagu kikerdaks selili soojades praekartulites.
Inimesele, kes massaaži ei talu ja selle talumisele varem mõelnudki polnud, mõjus Tiibeti massaaž üllatavalt meeldivalt. Oma osa said õlad, jalad ja käed. Tiibeti meditsiini mägede kõrgustele pürgiv Andres rääkis, et minu kui istuva töö inimese probleem on pidevast arvuti taga kükitamisest tingitud pinged seljas ja turjal.
Muidu ei olegi nii valus, aga kui Andrese helladest kätest ühel hetkel saatanlikud pressrauad said, oli pisar silmast väljast ja läbi barankakujulise peatoe tilkus tervisekeskuse pühale põrandale kannatava inimese sülge.
Edasine läks veidi mõnusamaks, kui selga asuti töötlema kuumade kividega. Polnud mingid hommikumaa imekivid, täitsa tavalised Maarjamaa omad hoopis. Ega aru saanud, kus kivi lõppes ja käsi algas, nahk hakkas tuimaks kiskuma ja tunded kuhtuma.
Tunded said äratatud, kui minu pahaaimamatu selja taga võeti kasutusele kupud.
Kuppudega on ikka ravitud külmetushaigusi, kuid nendega saab teha väga läbi võtvat massaažigi. Mööda higist selga, mille nahk vaakumiga otsekui näpitsate vahele tõmmatud, jooksid valujutid.
Parafraseerides Karl Ristikivi, peab ütlema, et kupu tee jätab jälje seljale, mille tõttu küsis Andres: “Ega sa lähemate päevade jooksul end avalikus kohas lahti pea riietama?”
“Õääööii,” vastasin sundimatu elegantsiga.
“Selge,” vastas mu piinaja ning lasi edasi.
Tundidepikkusena tundunud mõneminutilisele õudusele järgnes rahustav lõppsilitus. “That’ll do, pig, that’ll do,” ütlesid taas õrnaks muutunud käed.
Andres ei soovitanud eriti järsult tõusta. Hea soovitus, nagu ma oleksin seda suutnud. Venitasin end istukile, hingasin rahulikult ja siis sain püsti. Otsest kiiret ei olnud, nii et liigutasin nagu vati sees.
Pärast massaažiseanssi pidi veel töölt läbi astuma, kõik värvid olid veidi tuhmimad kui tavaliselt, udu oli laskunud maale, mille jumalad on surnud, ja mu seljal tulitasid justkui armid nendes kohtades, kust varem mu tiivad välja küünitasid.
Tiivad, valgemad ja tugevamad kui eales varem, kasvasid tagasi järgmisel päeval. Värvid naasid erksatena. Mul oli kerge olla ja ma lendasin. Sellest piisab, Andres, sellest piisab.

Lugu ilmus tänases Pärnu Postimehes.

Sofi ja mina. Intekas

Sofi Oksanen, nii “Stalini lehmad” kui “Puhastus” räägivad Eestiga. Olete küll juurtega Eestist, aga see ei anna ometi põhjust Soomes just Eestist kirjutada. Miks käsitlete Eesti ajalugu?

Aastaid tagasi ma ei teadnud, et hakkan nii noorelt raamatuid kirjutama. Mõtlesin, et käin kõik koolid läbi, asun tööle, teenin raha ja kui kõik on korras, hakkan kirjutama. Ega ma ennast nii targaks poliitikas ja ajaloos pidanud, et võiksin kirjutada sellise raamatu nagu “Stalini lehmad”.
“Stalini lehmasid” hakkasin kirjutama enam-vähem 2000. aastal ja siis märkasin, et minuealised soomlased enam Nõukogude Liitu ei mäleta, nad ei tea, mis see oli. Mõtlesin, et ega see nõukogude elu noortele nii huvitav olegi, et nad selle raamatu ostaksid, kuid nad ostaksid raamatu söömishäiretest. Vanemad inimesed ostaksid küll raamatu nõukogude ajast ja küüditamistest, kuid mitte söömishäiretest.
Kui kaks teemat on ühes raamatust, ostavad nii ühed kui teised ja loevad mõlemast. Nii läkski sellega hästi.
“Puhastus” oli näidend ja kui ma selle kirjutasin, ei mõelnud ma, et teen sellest hiljem romaani. Kui näidend sai valmis, oli palju detaile ja kraami, mida oleksin tahtnud kirjutada, kuid need ei sobinud näidendisse. Lavastus kestab vaid kaks tundi – inimesi ei tohi pikemaga piinata – ja näidend ei võta nii palju detaile vastu kui raamat.
Mõtlen, et kirjutan Eesti ajaloost terve sarja. Kaks on nüüd ilmunud ja teemat on veel kahe jaoks, aga rohkem ma ei ütle.

Nii et “Stalini lehmadega” oli teil kaval plaan teha raamat, mis kõigile peale läheb?

Jah.

Olete nii Eesti kui Soome minevikuga palju tegelnud, kahel maal on minevikus ja praegugi palju ühendavaid momente, teiegi olete üks neist. Mis te arvate, kas Eesti ja Soome tulevikus on neid kokkupuuteid veelgi rohkem?

Ma ei oska seda öelda. Ma pole nõid, ei oska öelda, mis homme juhtub.

Kas Soome nooremale põlvkonnale läheb nende kodumaa minevik korda?

Oleneb muidugi inimesest. Soomes on üks selline suur valus sündmus kodusõda. Võttis aega 50 aastat, et sellest õigesti rääkima hakata, ja see oli suur asi. Mina ei mõista neid ajaloosündmusi nii, nagu väga paljud soome noored mõistavad selle järgi, mida nende vanavanemad neile on rääkinud.
Mul on väga palju sõpru, kes ei tea oma pere minevikust midagi ja kes ei ole huvitatud Soome ajaloost. Siis on neid, kes lähevad armeesse ja kellele on Soome iseseisvus suur asi. Arvan, et ajalugu läheb Eestis inimestele rohkem korda, see peabki nii olema.
50 aastat tagasi tehti Soomes selliseid filme, kus Soome sõdurid olid väga inimlikud, nad olid inimesed. Nüüdsed filmid Soome lähiajaloost on väga valged kangelasjutud. Seal ei ole enam inimesed. Filmitootjad ise ütlevad, et ükski soomlane ei taha teada, et Soome suur sõdur oli inimene, kes kempsus käis.
Nüüd on ilmunud raamatuid, nagu “Rumal sõda”, mis räägib, kuidas Soome armees sõdurid narkootikume kasutasid, aga see on haruldane ja ma ei usu, et sellest oleks varem olnud võimalik rääkida.

Olete oma raamatutes aus, minu arvates on just ausus ja selge vaade inimestele ning sündmustele teie loomingus väga olulised.

Minu teoste tegelased on eelkõige inimesed ja teemad on universaalsed. Kui raamatut kirjutan, ma ei tea seda, aga kui räägin lugejatega neil teemadel, on samalaadseid lugusid igal maal ja igal perel.
Rääkides “Puhastusest”, siis näiteks Soome ajakirjanikele peab seletama, mis on tsensuur, nad ei tea seda, aga kui “Stalini lehmad” ilmus Hispaanias, ütlesid sealsed ajakirjanikud kohe: “Tsensuur – see on normaalne asi!”
Ma ei oska öelda, kas see, mida kirjutan, on selline, et inimesed, kes ei tea Eestist midagi, võiksid tunda raamatutegelastele kaasa. Ma ei tea seda, aga kui nii juhtub, on mu raamat õnnestunud.
Kirjutan ikkagi väikese inimese vaatepunktist. Näiteks metsavendadest tahtsin kirjutada kodu poolt vaadates. Ma ei tahtnud kirjeldada legendaarseid metsavendi ja rääkida, mis on nendega juhtunud. Tahtsin rääkida sellest, milline oli sel ajal naiste ja laste elu.

Olete koostööd teinud Imbi Pajuga, kuidas see on sujunud?

Toimetasime koos artiklikogumiku “Kõige taga oli hirm”. Suhtlesime sel teemal, olime rääkinud Soome lugejatega ja alati tulid samad küsimused. Näiteks küsiti, kas eestlased oma ajalugu ei uurigi.
Väga imelik küsimus, aga Soome kirjastajad ei taha eesti raamatuid tõlkida ja tulemuseks ongi vale arvamus, et eestlased ei kirjuta oma ajaloost.
Sellepärast tahtsimegi esitada Soome lugejatele, missugust uurimistööd on Eestis nüüd iseseisvusajal tehtud. Olen väga õnnelik, et saime raamatusse Ivo Juurvee väga huvitava artikli ning kirjutised Lauri Mälksoolt, Peeter Tulvistelt ja teistelt Eesti-uurijatelt. Arvan, et sellisele raamatule oli tellimus.

Kui teist Eestis kõneldakse, unustatakse vahepeal võib-olla isegi ära, et olete eelkõige tänapäeva Soome kirjanik, mitte pelgalt ajaloo lahtikirjutaja. Kas soomlased armastavad omakeelset algupärast kirjandust ja kuidas seda vastu võetakse?

Soomlased ostavad rohkem oma kodukirjanike raamatuid. Arvan, et tänavu on väga kõrge tasemega raamatuid ilmunud. Ma ei oska öelda, mis on täpselt “palju”, aga ikkagi ostetakse soome kirjanike teoseid rohkem. Muidugi “Harry Potterit” ostetakse soome kirjanikest enam, aga siiski …
Kümme aastat tagasi või midagi sinnapoole oli aeg, kui omamaist kirjandust eriti ei väärtustatud. Nüüd on sellega küll kõik väga heas korras, kuid igal maal on inimesi, kes ei loe, mis sa sellega ikka teed.

Meil on internet, televisioon, mis kõik veel. Miks ikka veel kirjutatakse raamatuid ja miks neid loetakse?

Sellepärast, et kirjandus on kunst. Kunst ei ole sama, mis internet või meedia. Igasugust meelelahutust on igal pool ja väga palju on lugemist, mida varem ei olnud.
Soome õpetajad on natukene närvilised sellepärast, et poisid loevad ainult internetist, aga ei loe raamatuid. Minu arvates pole see mingi probleem, sest nad ju loevad. Lugemine on tähtsam kui raamat. Kunagi kirjutati papüürusele, siis paberile ja varsti kirjutame elektripaberile. Aeg muutub ja muutub seegi, kuhu kirjanik kirjutab.
Võib-olla vanemad inimesed arvavad, et selles on oht, kui loetakse arvutiekraanilt, aga mina sellesse ei usu.

Kirjandus on kunst, nagu ütlesite. Kahtlemata nii see on. Kas kunst päästab maailma?

Maailma saatuse määrab kaubandus, aga kunstiga võib maailma parandada.
Psühholoogid ütlevad, et inimese aju pole selline, mis suudaks tunda sümpaatiat miljonite vastu. Uudised, ajalooraamatud sisaldavad palju arvandmeid, kui palju inimesi on surnud siin või seal.
Pole võimalik, et inimene statistika vastu empaatiat tunneks. Kui lugeda üks jutt, lugu inimesest, on võimalik paarile raamatukangelasele kaasa elada. Nii võib lugeja saada aru ajaloost, teistest inimestest, teistest kultuuridest. Kõik see tuleb lähedale. Mina usun, et kui inimene näeb võõrast inimesena, ei taha ta teda tappa.
Kui “Puhastust” kirjutasin, uurisin arhiivis NKVD toimikuid ja neis ei räägitud inimestest, vaid objektidest, materjalist ja elementidest. Arvan, et need inimesed, kes NKVDs töötasid, jõudis sinnamaale, kus teised inimesed olid lihtsalt elemendid. Nii on väga lihtne öelda: “Võtke kinni see objekt!” See on teine asi kui öelda: “Võtke kinni see inimene!” Sellepärast ma seda toimikute keelt kasutasingi.

Olete Soomes väga populaarne ja kõrgesti tunnustatud. Kui olulised need tunnustused, eriti Finlandia kirjanduspreemia, teile on?

Need on muidugi väga suured asjad. Arvan, et nüüd võiksin kirjutada telefoniraamatu ja kirjastaja ütleks, et väga hea, trükime ära.

Kas selles mõttes, et kõik, mida puudutate, muutub kullaks?

Ega see nüüd normaalne ole, pigem õudne, aga selles osas vabastav, et kui kirjutaksin midagi väga halba, on mul eelmised raamatud ju olemas.

Kindlasti on järgmiste teostega keerulisem, sest ootused on kõrged.

On, ja see vist ongi kõige suurem probleem. Väga paljud lugejad armastavad minu raamatuid, aga ma ise ei tea, milline tuleb minu järgmine raamat.

Olete mitmel korral Eestis lugejatega kohtunud, milline on olnud kõige meeldivam tagasiside?

Mulle on väga meeldinud, et inimesed räägivad oma perekonna elust. Inimesed ei taha teada niivõrd minu lugu, kui räägivad oma vanavanemate saatusest.

See on ju see, mida me kõik tahame – et keegi meid mõistaks.

Jah.

Ilmus PPs

Pildi joonistas Andres G. Adamson

vana mees tahab keppi

Toomas F Aru debüütkogu nõretab isiklikest ja ausatest klaarimistest filosoofide, meelenõtrade kaasinimeste, õilmitsevate kultuurinähtuste ja eelkõige iseendaga.
Aru luulekogu pealkiri koosneb kahest osast. Esimene pool kõlab kenasti, kuid mõjub silmakirjateenritele nilbelt, mistõttu nad ei suuda seda avalikult välja öelda, teine pool kõlab samuti kenasti, aga seda ei suudeta hääldada. Raamatu nimi on “Tahaks keppi Jääääre saatel ehk Georges Charles de Heeckeren D’anthes pihtimus”.
Seisab siis korralik kodanik raamatupoes, võtab roosaka raamatu kätte, sirvib läbi, vangutab pead, et oi, see nüüd küll raamat ei ole, ning ei saa pärast isegi kellelegi eelmainitud põhjustel öelda, mis raamatu kohta ta nii arvas.
Korralikul kodanikul saab uni rikutud. Ta vähkreb oma valged voodilinad kortsu, otsaesine kattub külma higiga ja öösel kell 04.27 ärkab ta rahutust unest karjatades: “Ma ei saa! Aru!” Hommikul kodanik enam ei hinga, aga ta ei märka seda, sest ta pole seda õieti kunagi teinud. Ta läheb tööle. Ta istub laua taha. Ta kukub näoga kuvarisse.

Lugeda tonn, et mõista grammi
Aru maalib raamatus iseendast pildi kui vanast mehest, kes planeedil Maa vahelduva eduga pihku peksab, Wittgensteini ja Freudi tsiteerib, austab ja mõnitab, ning mistahes pinnalt iseenese moondunud peegelpilti näeb.
Tegelikult pole Toomas Fransiscus vana midagi. Ta veedab suurema osa päriselus aega noorte seltsis, noortekeskusi juhtides, mistap tal on selline tunne taustsüsteemi tõttu tekkinud. Üks mitmest tõestusest on luuletus “Lembekene”: “su jää taga / on liiga palju / kirge / tuld / ja leina / lihtsalt olen / piisavalt vana ja nilbe / et seda kõike märgata”.
Töötaks ta vanadekodus, millega ta kindlasti kenasti hakkama saaks, oleks tulemus ilmselt teine, kuid ainult üldjoontes.
Mina-kuvandi loomine hoiab kogu “Tahaks keppi Jääääre saatel” tekstid tervikus. Kujundite hulk on piiratud, aga kujundid on tugevad ja panevad alguse keskpaiga ja lõpuga korralikult kokku.
Jah, see on suhteliselt ropp raamat, kuid just nimelt suhteliselt. Esiteks pole tema roppus põhjendamatu, vaid osa ausolemisest. Aru on ise ropp ja rõve inimene, kuidas saakski temalt loota luuletaevalaterna-laadis luuletusi. Teiseks pole obstsöönsused pingutatud, vaid orgaanilised ning kogu konteksti tõttu mõnevõrra vältimatudki.
Need kuuluvad Aru loodavasse maailma ja maalivad lõppkokkuvõttes pildi, mis pole räuskav, vaid analüüsiv: “nuh / olmeonanist / siuh siuh / pihku / ja siis / schopenhaueri elutarkust lugema / masturbatsioon / algab hiljem”.
Kes sõnade taha näeb, näeb, mida öeldakse.
Aru iseloomustab oma loomemeetodit kui copy ja paste’i ehk siis “lõika ja kleebi looming”. Võimalik, kui ta ise nii ütleb, aga, teate, see ropp kaabakas on nii palju lugenud, et tema tsitaatide lõpuni mõistmiseks tuleb lugeda vähemalt tonn raamatuid. “Klassikalises kultuuris / on nii palju / varjatud / radikaalsust,” jõuab autor järeldusele. Otse loomulikult, Toomas, ja selle tõestamiseks ei pea sugugi alati Bachist tehnilise rikkega Steve Reichi tegema, piisab su raamatust endast.

Terav, lüüriline ja targutav
Aru on raamatu parimatel hetkedel vahe ja terane, helgematel hetkedel ootamatult lüüriline ja südamlik, halvimatel kipub targutama.
Vahe: “aga mõni hommik / näen ma / nii sitt välja / et võiksin vabalt mängida / saag nelja filmis / saagi” (“Aga”). Lüüriline: “kurb on siis / kui on kurb / põhjusi polegi / nagu ka tagajärgi / lihtsalt istud / ja / kurb” (“Kurb”). Targutav: “möödudes inimestest / mõtlen tihti / toodetakse teid kuskil” (“Hommikune emotsioon”).
Aru kui meie oma revolutsionäär ja vasakpoolne jääb selles kogus pigem tahapoole, ehk vaid luuletuses “Hommik” toimub töölisklassi ja kumeda kauniduse groteskne kokkupõrge: “ära inise enya / tööle hakaku akutrell”. Ja selles osas ongi põhimõtteliselt kõik.
Teravuse, roppuse, südamlikkuse ja targutamise vahele mahub emotsioonide varjundeid kuhjaga. Autor võib oma emotsionaalsust ja iseennastki, eitada, kuid lõppkokkuvõttes teeb ta seda nii emotsionaalselt ja egotsentriliselt, et eitab eitust. (NB See lause oli siinse arvustuse kõige sügavmõttelisem ja olulisem. Mmmmõnus.)
Toomas F Aru luulekogu on ühtekokku sõõm värsket õhku läppunud maailmas. Peltsebul aetakse Peltsebuliga välja ja tindipotiga viskab Aru mitte vaid kuradit, ehk iseennast, nagu Martin Luther, vaid ka kõiki ettejuhtuvaid muusasid. Aru penetreerib maailma, kus peast ei kao Liisi Koiksoni laulmine, ballett toob esile kiima, koledad naised on kuival ja luuletavad ja kus iga neeger ei plõksi.
Kokkuvõttes on tegu väga intelligentse ja tundelise teosega. Seda võib lugeda, võib lihtsalt osta ja koos iseendaga ära põletada, et maailma oma arvates paremaks muuta, võib süveneda, naerda ja kesk kevadisi lilli päiksepaistelisel aasal oksendada. Kõike võib teha ja selles ongi asja võlu.

RAAMAT

“Tahaks keppi Jääääre saatel ehk Georges Charles de Heeckeren D’anthes pihtimus”

Kirjutas Toomas F Aru

Toimetas Kivisildnik
Kujundas Andres Rõhu
Toetas Pärnu linn

Kirjastus Ji 2009

Vabandust, Euroopa

Nädala algul pidas europarlamendi saadik Siiri Oviir Strasbourgis kõne, mis tõesti tekitas hirmu, et kui Eestit esindab Euroopas selline inimene, peame oma riigi mainekujundusse veel miljoneid kroone tampima, ja sellestki ei piisaks.

Oviir nõudis oma esinemises, et Tšehhi paluks vabandust kunstnik David Černy loodud kunstiteose pärast, mis Euroopa Nõukogu hoones esitab valusa, ausa ja iroonilise pildi euromaadest. Oviiri sõnutsi sülitavat Černy loodud taies liikmesriikidele näkku ja hinge.

Tegelikult sülitab näkku ja hinge Oviir ise. Selline kitsarinnalisus, elevandiluust tornis elamine ja tädilik vagatsemine ainult tõestab, et Černy tegi õigesti, kui Eesti sirbi ja vasaraga kattis.

Vabandage, kallid tšehhid ja kõik mõtlemisvõimelised inimesed kogu Euroopas, meid Siiri Oviiri pärast. Eestis ei ole kõik sellised. Ausõna.

Vt ka, mida Afanasjev sel teemal kirjutas.

karjäärinõustaja

kui sinu ees
on kõik uksed lahti
hakkab
tuul tõmbama

Tõe sõna
Valikuvabadus on nuhtlus

Dan Simmonsi “Hyperioni” tegelane, maailma suurim ja viimane poeet Martin Silenuse aju sai vanalt Maalt Taevavärava planeedile sõites kahjustada ning kogu tema kasutuses olnud sõnavara oli järgmine: “nuss, sitt, kusi, puts, kurat, perse, türavend, piss-piss ja kaki-kaki” (Mario Kivistiku tõlkes).

Temast sai õige luuletaja ainult neid sõnu kasutades, ülejäänud puudusid, aga ta kirjutas siiski kauneid värsse, väites, et sõnad on luules teisejärgulised.

Silenus jõudis arusaamisele, et saada tõeliseks luuletajaks tähendab saada Jumalaks. Ta seletas seda oma sõpradele: “Kusi, sitt. Perse türavend, kurat sitt kurat. Puts. Piss-piss. Puts. Kurat”.
Hiljutine Eesti Päevaleht kirjutas: “Lasnamäe noortekeskus kuulutas välja luulevõistluse “Kuu-Luule-Luule-Kuu”, vol. 2, millele oodatakse kõigilt 11–18-aastastelt nii uusi kui ka juba sahtlipõhjas peituvaid luuletusi. Võistluse peateemaks on ilu. Üks autor võib esitada kuni kolm vähemalt kolmesalmilist luuletust, mis ei tohi sisaldada ebatsensuurseid sõnu.”

Kummatigi ei kõla see eriti õilsalt, vaid pigem laastavalt.

Silenuse ägamine võinuks olla samuti teiste, tsensuursete sõnadega, polnuks oluline. Talle oli tähtis sõna jõud ja mälu oli talletanud tema jaoks vänged, algul vähe, kuid hiljem kõik ütlevad katked. Saanuks ta kasutada sõnu süda, lill, päike, hing, isamaa, kas olnuks tulemus teine?
Vaevalt küll, kuid ilmselt siiski.

See ongi vaba mõtte eriline lend, mõne fraasi vangistuses olla piiranguteta. Silenus poleks saanud Lasnamäe noortekeskuse luulevõistlusel “Kuu-Luule-Luule-Kuu”, vol. 2 osaleda, sest tema jaoks oli tõde liialt tähtis ja keegi ei suutnud roppu vanamees sajanditegi jooksul murda. Luulevõistluse ukse taha oleks jäänud näiteks teismeline Rimbaud’, sajad teised kaasa arvatud.

Tsensuuri lubatud ilu, Lasnamäe noortekeskuse vähemalt kolmesalmiline ja ebatsensuursete väljenditeta ilu ei anna noore muserdatud Silenuse mõne sõnaga võrreldagi. Vahelepõikena meenutagem, et filmis South Park algas niinimetatud ebatsensuursete sõnade kasutamise pärast sõda USA ja Kanada vahel.

Õigupoolest on see harilik nämmutamine, mida ei peaks üldse siin tegema, arukate inimestena mõistate käibetõdesid niigi. Küsimus on selles, kuidas need käibetõed jõuaksid nendeni, kes seda vajavad. Sarnaseid ettevõtmisi nagu Lasnamäe noortekeskuse luulevõistlus toimub Eestis kindlasti kümneid. Ega keegi ei taha ju halba, ei, ikka parimat. Kui kõik tahavad parimat, puudub rindejoon, parimal juhul võiks käia sissisõda, tegelikult on meil aga vaid mõned enesetaputerroristid.

Loomastumine ei pruugi olla asjade loomulik käik, see võib olla ainus väljapääs. Vaja on ainult stardipauku ja siis läheb lahti. Kes esimesena loomastub, see võidab. Jah, see on ilmselt mõeldamatu, vähesed tahaksid olla hipodroomil hobused, kui pealt vaatama pääseb tasuta.
Loomastumine kui väljapääs järgib Silenuse teed. Loomastumine kui asjade loomulik käik aga Lasnamäe noorteklubi luulevõistluse teed. Kuni kultuuriline areng üksikindiviidi ja rahvuse tasandil on taandatav hipodroomi kujundile, eksisteerib valikuvabadus. Võib olla hobune, džoki, pealtvaataja, treener või pidada kihlveokontorit.

Valikuvabadus on nuhtlus, tulemuse toob ainult minemine ainuvõimalikus ja ilmselges suunas. Liberaalne elu- ja arengukorraldus evib tähtsust vaid despotismi ettevalmistamisel. Alles hetkel, kui valikuvabaduse vahetab välja valikudespootia, saabub maa peale rahu ja on inimestest heameel.