Neljapäev, september 10, 2015

Igavik kumminaisega


„Lui Vutoon”, Armin Kõomägi, Tuum 2015
Armin Kõomägi tõstis uue romaaniga lati kõrgele nii enese kui ka kirjanike liidu romaanivõistluse jaoks.
Juunis romaanivõistluse võitnud „Lui Vutoon” põhineb lihtsal ja sadu kordi läbi kirjutatud lool mingisse keskkonda üksinda jäävast inimesest. Väikesed leiavad selle kätte Jens Sigsgaardi raamatust „Palle üksi maailmas”, noorukid Daniel Defoe „Robinson Crusoest” ja arenenud kirjandusmaitsega täiskasvanud lugejad Michel Tournier’ vaimustavast teosest „Reede ehk Lootusesaar Vaikses ookeanis”. Nende kõrval ja ümber on robinsonaade küll ja veel nii raamatute, filmide kui ka arvutimängudena. Armastatud ja populaarse süžee kordumiste jada on pikk ja arvatavasti katkematu ning Armin Kõomägi urbanistlik robinsonaad sobitub seda suurepäraselt täiendama.
Miks kõik inimesed Tallinnast, Eestist ja kogu maailmast kadusid, jättes järele ainult romaani nimitegelase, jääb lugejale teadmata, kuid hõredat tunnet sellest ütlematajätmisest ei jää. Läksid, siis läksid, jumal või kurat nendega. Autorile oleks selge seletuse raamatus väljakäimine, isegi kui see talle endale selge on, kaasa toonud ohu muutuda kas siis pseudoulmeliseks konstrueerijaks või lihtsalt maitsetuks, mida Kõomägi kindlasti ei ole.
Turundusjuhihakatise Lui Vutooni üksindus, õigemini võitlus sellega hakkama saamise nimel on igas episoodis usutav ja realistlik. Jah, võib-olla ei lähe poepiim nii kiiresti hapuks kui dateeritud päevikuvormis teosest ilmneb, ja kummaline tundub, et peategelane hakkab justkui alles raamatu teises pooles suitsetama, aga on samal ajal justkui vana ja vilunud korsten ise. Aga see on põhimõtteliselt ka kõik, mis korrektsust nii loo jutustamises kui ka stiilis veidi väärab.
Pea 300-leheküljelise romaani kirjutamisel ei saa mõistetavalt mööda kindlast kavast ja konstrueerimisest. Kasutada labast ja kulunud väljendit traagelniitide nähtavusest küll ei saa, aga autor võtab järjekindlalt läbi paigad, kuhu üksinda eksisteeriv inimene Tallinnas võiks suunduda. Kaubamajad, korterid, hotellid, lennujaam, kanakasvandus ja loomaaed käiakse läbi. Neid kohti kirjeldatakse eesmärgiga näidata, mis on ühest ja teisest kohast korraga maailmast kadunud inimeste ja teiste imetajateta saanud. Selle taustal vahendatakse mõtteid, mida viimane inimene seda kõike vaadates tunneb ja mida nähtust enda, inimeste ja elu kohta järeldab.
Samamoodi võtab autor läbi Lui Vutooni järjekindlalt kirjeldada kõike seda, mis meie elu täidab. Teravalt ja Kõomäele omase teravmeelsuse ning tähelepanelikkusega avanevad hinnangud kirjandusele, keelele ja tarbimisele. Eraldivõetuna saanuks kõigist neist arutlustest adekvaatsed kolumnid mõnes nädalalõpulehes või ajakirjas. Faabulat, mida raamatus ju õigupoolest napilt, pikemad ja lühemad mõtisklused ja üldistused muidugi edasi ei vii, aga just need muudavad „Lui Vutooni” millekski enamaks, kui on seikluslik robinsonaad või ellujäämislugu.
Kõomägi karmi, kuid ometi kaastundliku pilgu eest pole kaitstud keegi ega miski ja sama mõõduga saavad nii rikkad, poolrikkad, poolvaesed kui ka vaesed, nii kasulikud kui ka kasutud asjad, nii tõde kui ka vale.
Kuigi „Lui Vutoon” on tõesti väga hästi kirjutatud ja toimetatud (toimetas Kajar Pruul) raamat, ei ole see kerge lugemine. Kõomäel on õnnestunud tühja Tallinna, Pärnu, Riia ja nendevahelise maantee üksinduse ja mahajäetuse atmosfäär suurepäraselt edasi anda. Lausa nii suurepäraselt, et tühjas korteris või büroos seda ausalt öeldes lugeda ei maksaks, tunne, et oled üksinda maailma jäänud, on varmas tekkima ja visa kaduma. See ei ole küll mõnus, aga see on tunne ja raamat, mis tekitab emotsiooni, täidab oma eesmärgi. Viimase väite tõesust vähendab tõdemus, et kui raamat tekitab tunde, et kogu tiraaž tuleks autori maja ees soovitavalt koos autori endaga ära põletada, siis ei saa vist öelda, et raamat täitis oma eesmärki. See selleks.
Kergeks ei tee „Lui Vutooni” lugemist ka stiil, mille üks järjekindlalt korduv osa on loetelud, mis on mõnigi kord väsitavalt pikaks venitatud. Siiski ei ole see ülimalt koormav, alalhoiuinstinkt lubab lugejal pilgu vasakult paremale liigutamise asemel diagonaalis saata, kui ta juba aru on saanud, mida talle öeldakse.
Raamatu üldine atmosfäär on tõesti rusuv ja lootusetusega palistatud, aga ometi ei peta Kõomägi nendegi ootusi, kes tahavad, et ta vahel veidi nalja viskaks. Nalja, olgugi teinekord mõru, aga kindlasti naljakat ja maitsekat, saab küll. Vahel on see mõni juhuslik teravmeelsus nagu „Mu isamaa on minu Armani…” (lk 201), vahel aga vaat et täismõõdus humoresk, mille eredaim ja lõbusaim näide on peategelase majandusaruanne Ülemiste kaubanduskeskuse aktsionäridele.
Kui üks oht urbanistlik robinsonaad ära rikkuda oli inimeste kadumisele põhjenduse pakkumine, mille autor tegemata jättis, siis teine oht varitses finaalis. „Lui Vutooni” eesmärk pole kindlasti olla põnevuslugu, pigem tarbimisühiskonna vaatlus ja meie kõigi näo ette peegli asetamine, aga lõpp peab ju olema ja sportlik huvi selle vastu, kuidas see lugu lõppeda võiks, võib päris painavaks muutuda. Romaani finaali kohta pole siinkohal muud vaja öelda, kui et see on korralik, ülejäänud raamatuga haakuv ja kõikidest karidest triivib autor loomulikul moel mööda ning nõnda moodustubki väga tugev tervik.
Eesti on sel aastal saanud kaks võitjat kahelt romaanivõistluselt. Kõomäe „Lui Vutoon” võitis Eesti kirjanike liidu romaanivõistluse, ja kuuldavasti päris ülekaalukalt, ning veidi enne seda jõudis lugejateni kirjastuse Tänapäev viimatise romaanivõistluse võidutöö, Kaur Riismaa „Pimeda mehe aiad”. Mõlemad on väga head teosed, kuid sedavõrd erinevad, et neid ei oleks suurt mõtet võrrelda. Pealegi peaks 2015. aasta tooma veel ühe võitja: kirjastuse Pilgrim algatatud BestSelleri kirjandusvõistluselt.
Ilukirjanduse võistlustesse ja konkurssidesse võib suhtuda soosivalt või taunivalt, võib põhjata või kiita žüriisid. Aga kui lugeda tänavu auhinnatud töid, eriti Kõomäe teost, siis ei jää küll üle öelda muud, kui soosida ja kiita. „Lui Vutoon” on pehmetest kaantest hoolimata ülikõva. Aamen, Armani ja pudel rummi!

Arvustus ilmus Eesti Päevalehes.

Kommentaare ei ole: