Toomas F Aru debüütkogu nõretab isiklikest ja ausatest klaarimistest filosoofide, meelenõtrade kaasinimeste, õilmitsevate kultuurinähtuste ja eelkõige iseendaga.
Aru luulekogu pealkiri koosneb kahest osast. Esimene pool kõlab kenasti, kuid mõjub silmakirjateenritele nilbelt, mistõttu nad ei suuda seda avalikult välja öelda, teine pool kõlab samuti kenasti, aga seda ei suudeta hääldada. Raamatu nimi on “Tahaks keppi Jääääre saatel ehk Georges Charles de Heeckeren D’anthes pihtimus”.
Seisab siis korralik kodanik raamatupoes, võtab roosaka raamatu kätte, sirvib läbi, vangutab pead, et oi, see nüüd küll raamat ei ole, ning ei saa pärast isegi kellelegi eelmainitud põhjustel öelda, mis raamatu kohta ta nii arvas.
Korralikul kodanikul saab uni rikutud. Ta vähkreb oma valged voodilinad kortsu, otsaesine kattub külma higiga ja öösel kell 04.27 ärkab ta rahutust unest karjatades: “Ma ei saa! Aru!” Hommikul kodanik enam ei hinga, aga ta ei märka seda, sest ta pole seda õieti kunagi teinud. Ta läheb tööle. Ta istub laua taha. Ta kukub näoga kuvarisse.
Lugeda tonn, et mõista grammiAru maalib raamatus iseendast pildi kui vanast mehest, kes planeedil Maa vahelduva eduga pihku peksab, Wittgensteini ja Freudi tsiteerib, austab ja mõnitab, ning mistahes pinnalt iseenese moondunud peegelpilti näeb.
Tegelikult pole Toomas Fransiscus vana midagi. Ta veedab suurema osa päriselus aega noorte seltsis, noortekeskusi juhtides, mistap tal on selline tunne taustsüsteemi tõttu tekkinud. Üks mitmest tõestusest on luuletus “Lembekene”: “su jää taga / on liiga palju / kirge / tuld / ja leina / lihtsalt olen / piisavalt vana ja nilbe / et seda kõike märgata”.
Töötaks ta vanadekodus, millega ta kindlasti kenasti hakkama saaks, oleks tulemus ilmselt teine, kuid ainult üldjoontes.
Mina-kuvandi loomine hoiab kogu “Tahaks keppi Jääääre saatel” tekstid tervikus. Kujundite hulk on piiratud, aga kujundid on tugevad ja panevad alguse keskpaiga ja lõpuga korralikult kokku.
Jah, see on suhteliselt ropp raamat, kuid just nimelt suhteliselt. Esiteks pole tema roppus põhjendamatu, vaid osa ausolemisest. Aru on ise ropp ja rõve inimene, kuidas saakski temalt loota luuletaevalaterna-laadis luuletusi. Teiseks pole obstsöönsused pingutatud, vaid orgaanilised ning kogu konteksti tõttu mõnevõrra vältimatudki.
Need kuuluvad Aru loodavasse maailma ja maalivad lõppkokkuvõttes pildi, mis pole räuskav, vaid analüüsiv: “nuh / olmeonanist / siuh siuh / pihku / ja siis / schopenhaueri elutarkust lugema / masturbatsioon / algab hiljem”.
Kes sõnade taha näeb, näeb, mida öeldakse.
Aru iseloomustab oma loomemeetodit kui copy ja paste’i ehk siis “lõika ja kleebi looming”. Võimalik, kui ta ise nii ütleb, aga, teate, see ropp kaabakas on nii palju lugenud, et tema tsitaatide lõpuni mõistmiseks tuleb lugeda vähemalt tonn raamatuid. “Klassikalises kultuuris / on nii palju / varjatud / radikaalsust,” jõuab autor järeldusele. Otse loomulikult, Toomas, ja selle tõestamiseks ei pea sugugi alati Bachist tehnilise rikkega Steve Reichi tegema, piisab su raamatust endast.
Terav, lüüriline ja targutavAru on raamatu parimatel hetkedel vahe ja terane, helgematel hetkedel ootamatult lüüriline ja südamlik, halvimatel kipub targutama.
Vahe: “aga mõni hommik / näen ma / nii sitt välja / et võiksin vabalt mängida / saag nelja filmis / saagi” (“Aga”). Lüüriline: “kurb on siis / kui on kurb / põhjusi polegi / nagu ka tagajärgi / lihtsalt istud / ja / kurb” (“Kurb”). Targutav: “möödudes inimestest / mõtlen tihti / toodetakse teid kuskil” (“Hommikune emotsioon”).
Aru kui meie oma revolutsionäär ja vasakpoolne jääb selles kogus pigem tahapoole, ehk vaid luuletuses “Hommik” toimub töölisklassi ja kumeda kauniduse groteskne kokkupõrge: “ära inise enya / tööle hakaku akutrell”. Ja selles osas ongi põhimõtteliselt kõik.
Teravuse, roppuse, südamlikkuse ja targutamise vahele mahub emotsioonide varjundeid kuhjaga. Autor võib oma emotsionaalsust ja iseennastki, eitada, kuid lõppkokkuvõttes teeb ta seda nii emotsionaalselt ja egotsentriliselt, et eitab eitust. (NB See lause oli siinse arvustuse kõige sügavmõttelisem ja olulisem. Mmmmõnus.)
Toomas F Aru luulekogu on ühtekokku sõõm värsket õhku läppunud maailmas. Peltsebul aetakse Peltsebuliga välja ja tindipotiga viskab Aru mitte vaid kuradit, ehk iseennast, nagu Martin Luther, vaid ka kõiki ettejuhtuvaid muusasid. Aru penetreerib maailma, kus peast ei kao Liisi Koiksoni laulmine, ballett toob esile kiima, koledad naised on kuival ja luuletavad ja kus iga neeger ei plõksi.
Kokkuvõttes on tegu väga intelligentse ja tundelise teosega. Seda võib lugeda, võib lihtsalt osta ja koos iseendaga ära põletada, et maailma oma arvates paremaks muuta, võib süveneda, naerda ja kesk kevadisi lilli päiksepaistelisel aasal oksendada. Kõike võib teha ja selles ongi asja võlu.
RAAMAT
“Tahaks keppi Jääääre saatel ehk Georges Charles de Heeckeren D’anthes pihtimus”
Kirjutas Toomas F Aru
