Kuvatud on postitused sildiga rüve poliitika. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga rüve poliitika. Kuva kõik postitused

kolmapäev, jaanuar 26, 2011

Pärnu leib ja mage nõukaihalus

Pildi autor on Andres G. Adamson
Eelmisel nädalal kogunes märkimisväärne hulk pikettijaid Cibuse tootmishoone juurde, avaldades kõvahäälset ja plakatitega toonitatud pahameelt selle üle, et kunagise Pärnu leivakombinaadi praegune omanik Rein Kilk siinse leivatööstuse suleb ja armastatud leivad-saiad hakkavad poeletile jõudma hoopis Tartust. Kõik temaatilised hüüdlaused said välja hüütud, välja arvatud ehk “Surm kapitalistlikele vereimejatele!”, kuid üldmuljesse sobinuks see ülimalt hästi.

Väga mõistetav on nii piketile kogunenute kui ülejäänud pärnakate nördimus kohaliku leivatööstuse lõpu üle, kuid minu hinnangul minnakse praegu üle selle piiri, mis eraldab patriotismi nõukaihalusest.

Esiteks võib tehase, kombinaadi või mis tahes muu ettevõtte omanik selle sulgeda, kui ta sellest kasu ei saa. Pühal eraomandil ja liberaalsel majandusel põhinevas tänapäeva ühiskonnas saab omanik peale maksta teatud maani. Omanikul pole kohustust omandit säilitada, kui ta seda ei soovi. Mitte keegi ei saa talle midagi ette kirjutada või teda käskida, kui ta seadust ei riku. Pärnu leivatootmise sulgemisega seadust ei rikuta.

Milles siis omanikku süüdistada ja miks teda keeva veega ähvardada? Kui pärnakad oma leiva- ja saialiinist nii väga hoolivad, miks siis 1999. aastal aktsiad maha müüdi? Ja püüdke vastata ausalt: kas te eelistate poest ostes Pärnu leiba-saia või seda, mis odavam? Patriotismist võib pikettida, aga elamiseks on vaja pragmaatikat.

Kahtlemata on mul kahju neist inimestest, kes töö kaotavad. Ja töötuid on Pärnumaal palju Pere Leiva lisatagi. Ma ei kujuta ette, kuidas Tootsi vallal õnnestub pärast briketitööstuse sulgemist üldse ellu jääda. Samal ajal lähtuvad nii tootmiste müüjad, ostjad, avajad kui sulgejad vaba majanduse, vaba riigi mõtteviisist, mille leivatehase donkihhoted on minu arvates unustanud.

Kuid seegi pole kõik. Hoopis kummalisele järeldusele jõudis ühe Eesti erakonna Pärnumaa rakuke, mis otsustas leivakombinaadi sulgemise vastast protesti ära kasutada ja deklareeris oma pressiteates: “On kuulda olnud, et AS Pere Leib tahab inimesed kulude kokkuhoiuks asendada automaatliinidega. See on firmale küll kasumlik, aga kahjuks inimvaenulik käitumine. Eks näis, kas nii läheb ka mujal linnades”. Appi, inimene asendatakse masinaga! Selle väljaütlemise järgi võime 21. sajandilgi oodata uut masinapurustajate ehk ludiitide liikumist, mille eelkäijad 19. sajandi alguses saatanlikke mehhanisme segi peksid, sest need inimestelt töö võtsid. Kui tehnoloogia areng on ühe erakonna arvates inimvaenulik, siis järeldusena tuleks paljukiidetud e-riigi arendamisestki loobuda, sest põrguvürst ise sokutas meile elektronkirjad, jättes tublid postiljonid tööta.

Eesti pole täiuslik, kaugel sellest, ja alatut kauboikapitalismi tuleb ikka ja jälle ette. Mitu väikeettevõtet kannatas kümneid tuhandeid kahju, kui Wolmreks Ehitus neilt alltöövõtu korras Pärnu lastekodu peremajade ehitamise tellis ja maksmata jättis. Wolmreks läks pankrotti, keegi nagu ei vastuta ja jääb vaid oodata, kui palju häda selle ettevõtte taga seisnud isikud veel põhjustavad. Või võtame Jõhvi pagaritööstuse Järle, mille töötajad ootavad alles detsembri palka ja kellele juhtkond a-d ega o-d ei ütle. Need on näited tänapäeva nurjatustest, kuid Pere Leivale niisugust käitumist ette heita ei saa.

Mis puudutab kohaliku võimu osa kõnealuses teemas, siis on väga raske, kui mitte võimatu mõista piketil kõlanud hüüatust “Maha Kivimägi!” ja karmisõnalisi süüdistusi Pärnu linnapea aadressil. Linnapeal pole poliitilist, administratiivset ega moraalset õigust sundida Kilki või keda tahes jätkama omanikule ebarentaabli tööstusega.

Ei ela me enam käsumajanduses ja seda aega pole mõtet taga nutta. Olgu Pärnu linnapea Kivimägi asemel Mart Viisitamm, Vello Järvesalu või Kiievi loomaaiast pärit pingviin hüüdnimega Miša, keegi neist ei saaks Eesti Vabariigi omavalitsuses Nõukogude Eestit taastada.

Kohalik omavalitsus peab looma ettevõtluseks sobiva keskkonna. Aidata edendada tööstust ja töökohtade loomist on igale poliitilisele jõule võtmetähtsusega ülesanne, kuid abi ja edendamisega see tegevus piirdub. Kui kohalik võim hakkab midagi nõudma või dikteerima: avage see tööstus, sulgege vabrik, võime Eesti Vabariigi kokku pakkida ja Vladimir Putinile 24. veebruaril kingituseks saata.

Pärnu linnavolikogu otsustada peaks sel nädalal minema kummaline eelnõu, mis  vastuvõtmisel annab linnavalitsusele ülesande “leida võimalused ja lahendused leivatootmise jätkamiseks Pärnu linnas”.

Selle eelnõu taga võib olla riigikokku pürgiva linnavoliniku soov kohalikku leiba oma valimisvankri ette rakendada, aga võib-olla on tal suur süda, mille ümber sädelevad tervet mõtlemist segavad emotsioonid. Kui nüüd loogiliselt ja pragmaatiliselt sellele eelnõule vaadata, on maakeeli öeldes tegemist lollusega.

Pärnu linnas tegutseb mitu pagaritöökoda - vähemalt kolm tuleb meelde kontrollimatagi -, millest mõnigi on loonud korraliku müügivõrgu. Peagi avab uksed veel üks, mis lubanud tõesti nii sooja leiba kui saia pakkuda. Oma linna inimesed toodavad omadele inimestele.

Kas nendega, kes tihedast konkurentsist ja masust hoolimata on turul püsinud ja isegi laienenud, on keegi rääkinud ja sortimendi laiendamist arutanud? See oleks märksa mõistlikum kui kunstlikult luua leiva-saiatootmine, mille eesmärk on samuti omadele oma toodangu pakkumine.

Võtta vastu tähenduseta ja konkreetse mõjuta dokument, mis peale kõige muu võib luua Pärnu senistele pagaritele eelisseisu asetatud konkurendi, on ajaraisk ja rumalus, ükskõik kui pateetiliselt seda ei põhjendataks.

Või teine äärmus: löögu leivatööstuse eest võitlejad ja linnavolikogu siis juba mitu kärbest ühe hoobiga ning tehku linnavalitsusele ülesanne taastada Pärnus õlle-, masinate, liha- ja piimatoodete ning linatootmine. Kõlab nii pagana üllalt, aga mis on asja mõte ja tagajärg? Ümmargune null.

Keegi ei keela muidugi kellelgi Pere Leiva Pärnu tootmishoonete ostmise üle Kilgiga läbirääkimisi pidama hakata või oma kombinaati püsti panna. Vaba maa reeglid, mis pikettijaile meeldivat ei paista, võimaldavad seda. See nõuab palju tööd, raha ja elementaarseid arusaamisi majanduse toimimisest ja turundusest, kuid hüüdlausetega “Tehtagu!”, “Maha!” ja “Boikott!” tulemust ei saavuta.

Oma kogukonnast ja inimestest hoolimine on püha, kuid kui väliselt õilsate siltide all kummitab nõukogude aja ihalus, pole see hoolimine küll sentigi väärt.

teisipäev, aprill 14, 2009

Pühamees ja lutikad

Läinudkesknädalases Kesknädalas kirjutas Pärnu linnapea Mart Viisitamm, kuidas kaitsepolitseinikud teda kiusavad, ning lõpetas leheloo kategoorilise teatega: “Mina aga tellisin linnavalitsusse “lutikatõrje“. Aitab pealtkuulamisjamast!”.
Hiljem selgus, et ta oli tõepoolest lasknud enda ja abilinnapea Simmo Saare kabinetist “lutikaid” otsida. Linnapea sõnutsi olnud tegu eraviisilise tellimusega, mille hind ei kuulu avalikustamisele.
Arvestades, et pealtkuulamisseaded jäid leidmata, võib järeldada, et need olid kas hästi peidetud või oli eraviisiliselt tellitud otsija oskamatu. Linnavalitsuse vastas asuvalt Vanalt turult võib ju eraviisiliselt igasugu ametimehi leida, kas nad aga tõesti oma tööd oskavad, pole alati kindel. Võimalust, et “lutikaid” üldse kabinettides ei ole, ei maksaks kaaludagi, sest sellisel juhul ei saaks Keskerakond nii kindlalt kõneleda politseiriigist ega sellest, et vaba ühiskonna nimel on vaja liikuda parteikontorist ettenäidatud suunas.
Siiski, pole palju uut päikese all. Sama lugu nagu juhtus Viisitammega, on kord juba toimunud: sellest pajatas Ostap Bender Ilfi ja Petrovi surematus teoses “12 tooli”. Meenutagem kokkuvõtlikult.
Bender vestis loo krahv Aleksei Bulanovist, kes tõmbus ilmalikust elust kõrvale, võttis uueks nimeks Jevpl ning asus agaralt liha suretama. Pühamees Jevpl seadis end metsas sisse ja veetis oma päevad tammelaudadest kirstus, mõtiskledes elu üle ja tarvitades toiduks vaid kuivikuid.
Möödusid aastad ja Jevpli mõtted olid muutunud kristallselgeks. Ta oli täielikust valgustusest ivakese kaugusel, kui tema erakukoobast külastasid punaarmeelased, sest riigikord oli Venemaal vahepeal muutunud. Punaarmeelased vaatasid veidi aega mõtteisse süvenenud ja ilmaelust kaugele jäänud Jevplit ning lahkusid. Järgmisel päeval tundis Jevpl, et ei suuda enam meditatsioonile keskenduda. Tal oli ebamugav ja ta pöörles rahutuna oma kirstus.
Kui kohalik talumees tuli kuulsale erakule kuivikuid tooma, hakkasid tal ehmatusest käed värisema, kuuldes pühameest esimest korda kõnelemas. Jevpl palus tuua natuke petrooleumi, sest tema kirst kubises lutikatest. Ei aidanud petrooleum ega pulber “Aragats” ega miski muu lutikatõrjevahend. Jevpl avastas, et ei mõte enam elu mõttele, vaid ainult lutikatele. Nii jättis ta oma erakliku elu ja asus Peterburis tööle voorimehena.
Selline oli Jevpli, varasema nimega Aleksei Bulanovi saatus ja samalaadne on Mart Viisitamme, kunagise nimega Markko Laidineni saatus. Tulevad punaarmeelased või kaitsepolitseinikud ja rikuvad pühamehe tee valgustatusele. Traagiline, väga traagiline, kuid positiivne noot olgu see, et häid voorimehi läheb ikka vaja.

Pildi joonistas Andres G. Adamson.