Häpi räpi, Virumaa!

RLV Massive. “Teine vool”.

RLV Massive on kirjelduse järgi kohaselt Rakveres ja Lääne-Virumaal tegutsevate hiphopitegelaste lõdva kooslus. “Teine vool” on kaanepildi järgi enam kui 15 tõsise mehe ja ühe koera kogumikplaat või almanahh, millel siis Virumaa paremad räpipojad oma riimiseadmis- ja maailmakirjeldamisoskust presenteerivad. Nimi viitab teisele voolamisele või voolusele, esimene samalaadne ühistöö ilmus 2007. aastal nime all “Mõistatuslikud tegelased”. Nimedest on esindatud tegelased Stupid F & Hash, Grässhopas (Maxtract & Judabels), J. R. Rhymes, Vorr Poksjorr, Hull Verner, Móre ja teised sellised enam või vähem Rakvere kandile iseloomulikku nime.

Kogumik on üldjoontes sama tüütu nagu kõik sellised väljaanded. Taustadega on tublisti tööd tehtud ja enamike lugude avainstrumentaalosa kõlab kenasti kuni siis teksti retsiteerima hakatakse. Taustade ja produktsiooni taga on keegi kodanik Hash, kes masinaid tunneb ja evib piisavalt head kõrva, kätt ja kogemust. Instrumentaalsed skitid Leinerilt (“Little Treats”), Rassakalt (“Sveta tissid”) ja Melkkerilt (“Heinzharald”) on samuti päris kenad kõrvale kuulata oma veidi üle minuti pikkuse mänguaja jooksul.

Kogu ülejäänud riimimine on nagu ikka see eesti hiphopi põhivooluses. Rütm on üsna üks, sõnad kas triviaalsed või poisikeselikult, kuid mitte tõsiseltvõetavalt, rämedapoolsed, sest, noh, ikka on tore avalikult mõne obstsöönsusega esineda jne jne.

Ei kipu see räpivärk eestlastele sobivad, ikka tuleb, eranditega muidugi, välja mulgikapsapurgi purunemine säästuka ees tänaval. Neegrid oskavad, venelased oskavad, aga eestlaste hingamine on natuke teine ja küünib üliharva üle pingipillinühkimise, mistahes stiilist me ka ei räägi, pole hips ja hops miski erand.

Aga head ja orgaanilist rütmietlemist kuuleb plaadil siiski ja see kõlab vene keeles. Nagu ma aru saan, vastutab vene keelse teksti ja selle esitamise eest keegi J.R. Rhymes ja vana teeb seda ikka hästi, isegi eesti keeles kerge aktsendiga. Venekeelsed read palas “Sõnaturg” on väga uhked ja kui eesti poiste ropendamine kõlab koolipoisiliku kenitlemise, siis samas laadis venekeelne tekst juba tõsise mehejutuna. Kakskeelsed “Sõnaturg” ja “Sila Massiva” on kindlasti ühed väärt lood sellel kettal muu monotoonsuse kõrval. See on üks õige lõimumine mitte mingi riigi tasemel pakasuhha. Muust kraamist jäi kõrva “Tööta 2” Stupid F’i , Móre’i ja Maxtracti esituses. Retsitatiivses osas kohtas harvanähtavat ilmekust monotoonse andmise vahele ning Mikronite hittloo “Üks ilmelik masin” sämplimine oli samuti tore.

Ah, tegelikult muidugi tore. Tore, et tehakse ja tore, et arenetakse ja kõik ja puha nii edasi. Ega see nüüd nii hull pask ka ei olnud, oleks olnud, poleks kirjutama hakanud. Oma fandom on asjal olemas ja kui kõik on häpid, siis on kõik häpid. Häpi räpi, Virumaa!

Arvustuse algne kontekst 24.tundi.ee

Lykke Li “Wounded Rhymes”

Esinejanime Lykke Li all peitub veerandsaja aasta vanune rootsi neiu täisnimega Li Lykke Timotej Zachrisson, kes on ühtmoodi osav nii laulma kui laule kirjutama.

Õrnast east hoolimata on Lykke Li jõudnud üllitada kaks kauamängivat, millest esimene, “Youth Novels”, nägi ilmavalgust 2008. aastal ja teine, kõnealune “Wounded Rhymes”, tänavu.

Tark entsüklopeedia kõneleb, et Lykke Li loodavat ja esitatavat muusikat iseloomustavad popi, indie rock’i ja elektroonilise muusika elementide kooslus ja kõiksugu süntesaatorite ja keel- ning puhkpillide kasutamine. Eks ta nii ongi.

“Wounded Rhymes” on loomulikult ingliskeelne, sest kes seda rootsikeelset jauramist ikka viitsiks kuulata ja, nagu ikka rootsimaised tippartistid, suudab Lykke Li võõrkeeles laulda vähimagi aktsendita ja ülimalt orgaaniliselt.

Üldse oskavad skandinaavia artistid ilusamas inglises häälida kui nende eesti kolleegid, kellest vaid üksikud päris inglise puitu ei pane, kuid eks leidub vastupidiseidki näited. Näituseks Mihkel Raud laulis Mr. Lawrence’i päevil harvaesinevalt heas inglise keeles.

Skandinaavia uue laine artistid, kes kodumaalt suutnud välja murda, on omal moel kõik põnevad ja kuulamisväärsed. Sama käib Lykke Li kohta. Tema lugudes on tunnet, puhast kõla, ilusaid meloodiaid, saatjaks maitsekas elektrooniline ja/või naturaalne taust.

Kuskiltpidi tekib tema popimates-elektroonilisematest lugudest seos ülikõva bändi Morcheebaga, lauludes “I Follow Rivers” ja “Love Out Of Lust” näiteks.

Naturaalses folkballaadis kummitab seevastu Johnny Cashi vaim. Kõikvõimalikke mõjutusi, alates Doorsist, Pet Shop Boysist ehk Dead Can Dance'ist lõpetades Röysoppiga, kellega Lykke Li koostöödki teinud, võib leida niipalju, kui muusikalist haridustausta on. Kummatigi keedab Lykke Li kõik meeldivaks, sümpaatseks ja sügavaks kogemuseks.

Igal juhul hea plaat, mis tekitab tahtmise naist laivis kuulda. Ülihästi sobiks ta lõõrima Kilingi-Nõmme “Schillingule” või Salacgriva “Positivusele”, kui lähematest kõnelda. Sel aastal Lykke oma muusikat neis paigus meie kõrva ei lükka, aga ehk tuleval aastal. Röysopp esineb juulikuisel “Positivusel” Salatsis küll. Väga abiks.

Loo algne kontekst 24tundi.ee

Leslie Da Bass “Minu kuningriik”

Muusik, helilooja ja sõnavõlur Leslie Da Bass, kes muusikaväliselt elab Leslie Laasneri nime all reklaamilooja elu on üllitanud oma kolmanda sooloplaadi “Minu kuningriik”, mis peaks siis andma teatud määral ammendava ülevaate kodaniku isetahtsi tegemistest. Ja annab ka.

Leslie pole soolomehena nii tuntud kui temaga seotud grupeeringud nagu Misnamed, Holmes, Borax, Pedigree ja muidugi HU?, aga mehel on jaksu ja annet nii palju, et jääb neist bändidest kuhjaga üle, et täiesti uhke, adekvaatne ja suupärane soolokonserv kokku panna.

Esmakuulamisel meenutavad “Minu kuningriigi” laulud tehnika ja läikkilega üle tõmmatud Vennaskonda, aga mida lugu edasi, seda ehedamaks läheb. Leslie laulumaneer võib ju õrnalt Trubetsky emotsioonitut retsiteerimist meenutada, kuid otsene seos kahe mehe vahel siiski puudub.

Muusikaliselt on Leslie Da Bassi looming kirju, aga mitte eklektiline. Ühtne, lihvitud, hästi läbi mõeldud, vormiliselt rohkem paigas kui Iisraeli sõjavägi. Igast helilisest tundetoonist võtab Da Bass välja viimase, astumata seejuures kordki viimast ja tarbetut sammu, mis viib lameduseni.

Laulud on kõik head ja plaat on kokku tõesti väga hea, võrratu kuulamiselamus, mida eesti heliloojatest on enne Da Bassi pakkunud ainult Peeter Lilje Lepo Sumerat dirigeerides.

Muidugi ei saa mööda Leslie tekstidest. Ärgem unustagem, et tema geniaalse aju sünnitatud on klassikaliste laulude “Absoluutselt” ja “Depressiivsed Eesti väikelinnad” sõnad. Oma sooloplaadilgi esineb ta kõvade, äärmiselt kõvade tekstidega. No võtkem näiteks sõnad: “Kondiitriäri lett võtab silme eest kirjuks, sa tahad jätta head muljet ja valid kaua ja korralikult. Möödub vaid pool tundi ja juba jooksedki tagasi, Valeri küpsised kotis ning mõtted säraval presentatsiooni. A, mida sa unustasid võtta mees? Tšekk, tšekk, tšekk / kassa, kassa, tšekk, tšekk. / Kas sa tšeki võtsid? / ekõõ” ja sama laulu “Kassatšekk” finaalis: “Kõik, kõik tuleb kulusse kanda / sest muidu saad sa oma raamatupidaja käest pähe”.

No super ja seegi pole kõik. Kaunist meloodilist muusikat eesti popmuusika areenil harvaesinevate heade ja sisukate tekstidega on terve plaaditäis, kokku kuraditosin laulu. Ainuüksi selle plaadi tõttu peame olema tänulikud, et elame vabas Eestis. Kiidetud olgu Arnold Rüütel!

Rein Rannap ja Kosmikud “Ilus maa”

Võib olla, et tänapäevaste noorte ja poppide inimeste jaoks kujutab Rein Rannap endast eelkõige teletola superstaarisaatest ja tühi temaga, kuid tegelikult on Rannap väga tegija helilooja ja seda juba aastakümneid.

Rannap ja Kosmikud salvestasid ühele plaadile kaks klaveripoja kantaati. “Ilus maa” on vanem, “Taevas ja maa” seevastu päris värske. Hoolimata umbes veerandsajast aastast, mis kahe heliteose loomist lahutab, moodustavad nad siiski terviku. Ühenduspunktegi neil peale helilooja mitu. Mõlemad loodud Hando Runneli tekstidele ja miksivad kokku klassikalise kantaadi vormi praeguseks juba ajatuks muutunud rokiga.

Mõlemas suurvormis kohtuvad vokaalsed ja instrumentaalsed soleerimised Kosmikute rokkimise ja koorilauluga, olles ühel hetkel magus, teisel kurjustav, siis pateetiline, siis mõtisklev. Nii “Ilus maa” kui “Taevas ja maa” pole suurejoonelised vaid vormilt, vaid sisult ja ettekandeltki.

Kosmikuid on üks kummalisi nähtusi eesti muusikataevas ja ilmselt oleks keeruline leida teist sarnast, kes kõnealused kantaadid ette võiks kanda ja stuudios linti mängida.

Lisaks Kosmikutele ja Rannapile endale on plaadile oma hindamatu panuse andnud Eesti rahvusmeeskoor RAM ja tütarlastekoor Ellerhein Tiia-Ester Loitme dirigeerimisel. Samuti ei tasu alahinnata bassbariton Priit Volmeri osa “Taevas ja maa” vormistamisel.

“Ilus maa” on nii tekstiliselt kui muusikaliselt küllaltki tuntud, erinevalt läinud aastal Rannapi kirja pandud “Taevast ja maast”. Katke “Ilusast maast” Rannapi seades on kõlanud laulupeol ning mõni tekst (“Maa tuleb täita lastega” või “Kaste langeb”) on teistel viisidel teiste ansamblite poolt rahva südameisse lauldud. Nii ongi plaadi esmaväärtus kultusmainega kantaadi “Ilus maa” terviku talletamine. “Taevas ja maa”, olgugi esimesest pikem ja mahukam, peab inimesteni alles jõudma. Esimesed katsed selleks tegid Rannap ja Kosmikud läinud kevadel Tartu muusikapäevade juubelifestivalil ja sellele järgnenud väiksel suvetuuril.

Tegelikult on “Taevas ja maa” hea, kuid “Ilusa maa” kõlaline ja ideoloogiline taak kipub seda tahes-tahtmata varjutama, mistõttu tuleks pärast plaadi esmakordset läbikuulamist keskenduda mõne päeva pärast vaid uuemale kantaadile. “Taeva ja maa” osad on piisavalt erinevad, piisavalt erineva tunde ja lähenemisega ning tabavad märki ikka. “Taeva ja maa” refrään “sinamu, masinu, saminu … jne” jääb “Ilusa maa” lihtsale ja kaunikõlalisele refräänile aga alla, mõjudes pelga keelemänguna.

Kõik kokku on tegu suursaavutusega eesti muusikas. “Maailm on suur, suurem kui sai,” laulab Hainz Runneli sõnu Rannapi viisil ja me usume teda.

the Belka "Kiviaeg"

Kuigi nimetatud kollektiivi nimes kohtub venekeelne nimi oravale ingliskeelse määrava artikliga, on tegemist nii üdini eesti bändiga, kui üldse olla saab. Kes ei tea - ja kahjuks neid leidub, kuid järjest vähem -, sellele anname ametlikult teada, et Belka hüüdnime all tuntakse maailmas Pärnus resideerivat geniaalset muusikut Ivo Oravat.

Nagu mainitud, on The Belka läbinisti eestimeelne ja eestikeelne grupp, kelle uus kauamängiv "Kiviaeg" tõstab nad kodumaise intelligentse rokkmuusika vaieldamatusse tippu.

Belka ise ja the Belka juured paiknevad muidugi kuskil pungi mädasoos, aga praeguseks on nad sellest jõudnud ikka väga kaugele. Kui tõmmata tänuväärituid paralleele, siis teatud hetkedel künnab vagusid, kus võib leida Pantokraatori laadis ugri-leelotamist, Singer Vingeri neurorokki ja Jääääre unistavat autorilaulu.

Belka on helilooja ning vokalistina jõuline, tark ja tundeline. Ürgmees pole sugugi mõiste, mis Jan Uuspõllule on põlistatud, pigem on ürgmees just Belka, aga samasugune, nagu "Kiviaja" plaadil - kiviaja macho pilvelõhkujate vahel.

Liigagi sagedasti on eesti bändide viga selles, et pilli mängivad hästi, aga vokaal ei tule järele. Küll pole hääles jõudu, küll isikupära, küll veenvust. Belkal on seda kõike küllaga. Samal ajal pole sugugi nii, et kui heade pillimeeste kõrval on nigel laulja, siis Belka puhul on asi vastupidi.

Pillimehed on the Belkas tugevad. Marvin kidral, Aike trummidel ja Andres bassil ülemäära end ei eksponeeri, vaid loovad eelkõige korrektse tausta, asudes alles seejärel soleerima, ja kui seda teevad, siis maitsekalt ja doseeritult. The Belka on väga hea kontsertbänd ja selle tõttu ongi ehk isegi üllatav, et nad konservinagi oma vitaalsuse suudavad esile manada.

Plaadi ülesehitus on hästi läbi mõeldud, igavaks muutuda ei lasta, tempot antakse ja hingata lastakse, tüüplahendustest püütakse hoiduda ja sõnad, kas siis Belka enda või mõne teise tehtud, kannavad alati mõtet, vahel iroonilist, vahel üllatavalt südamlikku, nagu palas "Peied", kuid oma krutskid leiab sealgi.

Häid lugusid on plaadil pea niisama palju kui laule üldse - 14. "Orjapõlvlane", "Pool poolest", "Tarkmees taskus", "Üledoos", plaati lõpetav "Üle jääb rääkida tõtt" ning muidugi "Kamps" on ehk ühed säravamad, aga need sõltuvad kuulaja meeleolust. Järgmisel korral on need hoopis teised laulud. The Belka on tegija ja "Kiviaeg" on väga hea plaat. Nii lihtne see ongi.

Arvustus ilmus vabaaja võrguväravas 24tundi.ee

paar pilti positivuselt

salacgriva positivuse festival oli oodatult kena. melu ja hääd muusikatki. jalgrattaga sai mindud ja tuldud. miski 75 km sinna, samapalju tagasi. reedel jõudis kenasti peale bedwettersit kohale. vedas. pühaba tahtis kuumus tee peal tappa, kuid kl 14 olime kenasti kodus, kuigi läbi nagu selle maa raha, kust me tulime.

melu oli positivusel nagu muda, ei heieta. muusikalisi elamusi pakkus reedel enim the tiger lillies kui professionaalne grotesk kuubis, ja lauba the whip kui rokk ja masin käsikäes ning ebony bones, hea energiaga muusika, väga emotsionaalne ja vahetu pluss lisapunktid lilla parukaga taustalaulja eest, kelle liikumine oli liigutav.

esimese päeva peaesineja oli prata vetra, mis oli jah, nii ja naa, rohkem kohalikule publikule, seda enam, et brainstormi nad ei teinud. teise päeva peamees oli moby ja seda ilmselt kuulamas kõige enam rahvast korraga. tasemel, aga mitte ülielamuslik. kõik tuttavad laulud tulid ära, üllatusi ei olnud, mittefännile erilist ajaraisku ei kujutanud, korralik ühesõnaga.

sinaiida õu konnor esines ka. iiri värk, nõudnuks teistsugust meeleolu ja päritolu.

muust tohutust staffist, mida näidati jäid meelde spacedog telk, kust kõlas smiths'i, curet ja muud klassikat, palju igasugust sööki, näiteks spiraalvorstid ja hea kohv ühest kohviputkast.

telkimisala oli ülisuur, rahvas enamasti mõistlik ja karjuti öösel mõistlikkuse piires.

kokkuvõttes on positivus ääretult vinge. oleksin tööl, kirjutaksin sellest pika ja põhjaliku kiidulaulu, aga et puhkan, siis näitan paari pilti ja puhkan edasi. rahu.

ebony bones esineb. väga väga tase.

the tiger lillies esineb. vaieldamatu lemmik tänavuselt positivuselt. trummar oli nii lahe vana, et ta tuleks maha lasta. nii lahe ei tohi lihtsalt keegi olla. tal oli rott taskus.

telkimisalal oli mitu telki.

minge järgmine aasta ise ka... ma lähen küll.

ja lõpetuseks väike helinäide the tiger lillies'ilt. nautige!