Kas on Marko Mägil muret?

MARKO MÄGI. MAITSESTATUD KANAD. Koostas fs. Jumalikud Ilmutused, Saarde-Pärnu, 2012. (Ji 25). 76 lk.

Marko Mägi “Maitsestatud kanade” tutvustamisel ja esitluste kajastamisel kordub tüütuseni üks äärmiselt täpne määratlus: “legendaarse poeedi kauaoodatud debüütluulekogu”. Ehk siis: Mägi on elav legend eesti luuletajate seas, kellel seni pole raamatupoegagi olnud ette näidata. Omamoodi veider nähtus tõepoolest, eriti tänapäeval, mil trükisega maha saamine kõige keerulisem pole. Aga Mägi on ise samuti veider nähtus, mistap veider olnuks hoopis see, kui ta bibliograafia sama pikk oleks kui Indrek Harglal.

Kui Mägi väga palju kirjutaks ja väga palju avaldaks, siis ei olekski meil võimalik temast kui nähtusest ja kultuurifenomenist rääkida. Inimesel, kelle põhitöö näib olevat täie rinna ja pooltühja õllepudeliga elust läbi kulgemine, ei saagi kirjutamiseks-loomiseks väga ohtralt aega olla.

Marko Mägi puhul ei saa tema isikust kõnelemata läbi. Dogma “Autor on surnud” tema puhul ei kehti, pigem “Autor võttis krundi alla ja läks edasi” või “Autor magab juba”. Tema elukunstnikuks ja eluterveks biitnikuks olemisele saab Eesti väiksust arvestades igaüks kaasa elada, kui võtab suuna Tallinna kesklinna. “Paigad, kus Markot võib õhtuti kohata, on enamasti maa-alused, ulatudes Kuku klubist legendaarselt halva leviga paigani Olevimäel,” kirjutab Krister Kivi sümpaatses portreeloos “Mitte ainult kakast” (Eesti Ekspress, 26.04.2012).

Mägi kui elav etteheide väikekodanlusele elab mänguliselt, pealtnäha muretult ja sirgjooneliselt, muutudes ajas silmnäolt sama moodi nagu Serge Gainsbourg. Nii Gainsbourg’i kui Mägi “enne” ja “pärast” fotosid võib näidata koolides laste hirmutamiseks, et nood korralikult elaksid, ei jooks ega looks ning unustusse vajuksid.

Seesama mängulisus, muretus ja sirgjoonelisus on leidnud Mägi elust tee tema loomingussegi. Rohkemal määral kui mõne teise hea luuletaja ja oma luule hea esitaja puhul (näiteks Wimberg, Jürgen Rooste või Karl Martin Sinijärv) seisavad Mägi poolt ette kantavad tekstid lahus sellest, mis ta kirja pani ja mis raamatusse trükiti.

Kui Mägi oma luulet esitades ükskõik kui siirast teksti ekspansiivselt röögib, siis on see suurejooneline manifest, punketendus, mille puhul sõnum on teisejärguline. Raamatust lugedes mõjub sama tekst hoopis rahuliku, mõtliku ja mis peaasi, ülimalt inimlikuna. Muidugi on karjuv Mägi sama inimlik kui rahulikult mõtisklev. Kuid esinev Mägi on kole elukas ja loetav Mägi on enamasti rahulik koerasõber.

Tallinnas toimunud esitlusel suutis Mägi ansambel Zahiri esitatavale muusikale peale karjudes anda oma tekstidele hoopis teistmoodi sisu, millel algsega suurem side puudus. Näiteks “Armastus“: “ma pole sind / kunagi armastanud / mul pole midagi / selga panna”. Tekstina lihtne, isegi nunnu, terane ja eluline, ettekandes aga viltu läinud elu ja olemata tunde peale vihane deklaratsioon. (Soovi korral leiab “Armastuse” ettekande salvestuse veebist kenasti üles.)

Ega iga inimene ei tahagi Marko Mägi esinemist näha ja võimalik, et ei taha teda üldse oma elus kunagi kohata, “Maitsestatud kanu” võib sama inimene seevastu täiesti mõnuga lugeda võtta, sest hoolimata kodanik Mägi olemusest on tema debüüt õigupoolest ootamatult turvaline.

Ma ei kujuta küll ette, kas fs-il oli kerge või raske “Maitsestatud kanade” koostajana tegutseda, kuid tulem on kenasti ja loogiliselt vormistatud ning professionaalselt liigendatud. Peatükkidesse “Nemad on keerulised”, “Balti kett”, “Chanel number viis”, “Maitsestatud kanad”, “Pekk ja tai”, “Lendab ja nokib teri” ja “Kontsert pööningul” rühmitatud luuletused annavad Mägi luuletajaisikust põhjaliku ülevaate.

Lugeja kohtub vaatlejaga, kes on enamjaolt korrapärases ja korrektses vormis kirja pannud oma tähelepanekud maailmast enda ümber just sellisena, nagu see talle tundub. Mägi realism on ivake muinasjutulinegi, sest maailm kõigi oma loomade, lindude ja päkapikkudega paistab end tema järele painutavat ja evivat peamiselt eesmärki tema üllatada. Mägi imestab: “What the fuck”: “üks kajakas hüppas just praegu / üheksakordse maja katuselt alla / ja teine hüppas kohe üles tagasi” (lk 56). Tõepoolest, mis toimub?! Mis te, kajakad, ajate Mägi segadusse, inimene võib omadega sassi minna niimoodi.

Mägi talv pole parem, sest “päkapikud / munevad / lumehangedesse” (lk 57) ja inimesedki paistavad autorile kuidagi veidrad, justkui oleksid nad kalasilmaläätse vahendusel fotole püütud ja sellest sünnib “Suvine idüll Toompeal”: “toompea nõlval / kaks tüdrukut // taamal paistab / tükike merd // näe laev ujub mööda / ma lehvitan / ütleb üks // näe kala ujub mööda / sa lehvita / ütleb teine” (lk 74).

Aastaid ametlikult ja mitteametlikult meediapõldu kündnud inimese elu lahutamatu osa on reklaamid, slogan’id ja kaubamärkide virvarr. Kaubamärgisalme pakub “Maitsestatud kanad” sellise tihedusega, nii ülekantud kui otseses mõttes, et eri peatükkidesse paigutumisest hoolimata moodustavad need omaette komplekti.

“Veretsirkus” on selles laadis väga hea saavutus, olles nii lihtne, kuid samas ka mitte: “Kanaarilind “Maamehe”. / Patune kanaarilind. / Skumbria “Maamehe”. / Patune skumbria. / Veretsirkus” (lk 48). Reklaamide slõuganiesteetikat arendab lastelaululine “Pekk ja tai”: “Puhka talvel Tais! / ja suvel puhka Pekkis! / ja vaata, kas sa aru said, / kus pekk ja tai on tekkind” (lk 44). Reklaamiteemaga mängivad veel “Maag ja Villem Lihakaup”, “Meri sinu veskile” ja “Laululindude sügis”, mis jõuab sujuvalt Toilet Duckini.

Puhtalt alkoholifilosoofiat esindab raamatus “Ülistus pohmellile” (lk 8), mis kõneleb pohmellis olemisest, selle põdemisest ja nautimisest, epiloogiks kõrvalleheküljel paiknev sedastus “tegelikult on igal pohmellil oma isikupära, / ajalooline taust ja kujunemislugu. / Austagem seda! / Proosit” (lk 9). Tundelt on pohmelliülistus samamoodi õrn, teravmeelne ja mõtisklev nagu lõviosa “Maitsestatud kanade” luuletustest.

Läbivale õrnusele ja mõtisklusele kogu siiski peatuma ei jää. Manifesteerivat ja uljast stiili esindab “Rock’n’rolli masinavärk”: “hei! // käivita / rock’n’rolli / masinavärk! // lisa benssu / anna vänta / vala õli tulle! // hei! // aga vaata / et sa õlu tulle ei valaks! // hei! // käivita / rock’n’rolli / masinavärk!” (lk 42). Kui Bon Jovi meestel poleks kalli viski jaoks raha ja nad peaksid Säästumarketist Walteri õlut ostma, siis oleksid nende laulusõnad sama head.

Onomatopoeetilised luuletused on samuti sellised, mida lugedes tuleb Mägi kogu oma olekus silme ette: “Niihhui, naahhui, / nihhuijaa. / Piihhui, poohhui, / pohhijaa!” (lk 60), või siis “Kevad” sealsamas kõrval: “Ehhee, / juhhuu. / Hajee, /jehhuu!”. Eesti luule hüüumärkide aastalimiidi suutis Mägi kogu oma raamatuga muidugi ammendada.

Pigem lühikeste ja konkreetsete tekstide kõrval leidub raamatus ka mõni sõnaohtram proosaluuletuse laadis pala. “Kontsert pööningul”, “Möku meeleolu” ja ehk ka “Macho” ei ole deklaratiivsed või täheldavad nagu ülejäänud tekstid, vaid kirjeldavad, isegi olustikulised. Omamoodi armsad ja inimlikud tekstid needki, kuid kahjuks kipuvad näitavad Mägi ebakindlust pikemate kompositsioonide loomisel ja vajanuks karmimat toimetajakätt. Nii “Kontsert pööningul” kui “Möku meeleolu” saanuks ilusti hakkama viimase salmita ja et teine neist on “Maitsestatud kanade” lõpuluuletus, siis passinuks ka raamatu lõpureaks pigem “ja mingit pidu ei toimunudki” kui “kas tuleb või” (lk 76).

Niisiis oli Marko Mägi debüütkogu kultusteos juba enne ilmumist ja täiesti teenitult, sest üks õrn ja rõve luuletaja peab igal ajastul Eestimaa peal olema ja elama ja looma ja jooma kannatustekarikast meile kõigile lunastust. Mägi on kui leevike, keda peab talvel toitma, sest ta teeb meile heameelt oma olemasoluga, ja kellele ei meeldi “Maitsestatud kanad”, see jääb nälga ja see saab hukka, see saab hukka, see saab hukka, nagu manasid dodod “Jääaja”-multikas.

Tänase lugejamängu küsimus tuleb aga “Maitsestatud kanade” leheküljelt number 40: “Kumba / te eelistate – / kas / Loomingut ja Vikerkaart / või / Joomingut ja Pillerkaart?”

Arvustus ilmus ajakirjas Vikerkaar nr 6/2012