Eesti lastekirjanduse kolm värsket tõestust

Aapo Ilves, Jaan Pehk, Contra, Alar Pikkorainen, Isa sokk on matkasell. Kaanekujundus ja illustratsioonid Alar Pikkorainen. Ilmapress, 2012. 88 lk.

Peeter Sauter, Wanradt-Koelli katekismus. Targa lapse rumal raamat. Mihkel Kleisi pildid, kujundanud Margus Tamm. Toimetanud Karin Kastehein ja Laura Sauter. Kirjanik OÜ, 2012. 140 lk.

Aapo Ilves, Muinasjutud lastele ja suurtele. Illustratsioonid Regina Lukk-Toompere, Toimetanud Pirja Kullama. FUTU Print, 2012. 48 lk.

Kärt Hellerma kirjutas Eesti Päevalehes, et „külarealismi ning laste- ja lõõpkirjanduse vallas pole eesti kirjandusel midagi häbeneda” (Hellerma, Inimese koordinaadid. EPL 3. I). Muus osas olla asjad halvad ja häbenetavad: „Kirjanduslikest tegelastest on üleöö saanud antikangelased – grotesksed kriipsujukud või sisimas nuga ihuvad julmurid, kes turumajanduse lõa otsas hinge vaaguvad” (samas).

Teise väite pareeris Jan Kaus elegantselt (Kaus, Kirjanduse koordinaadid. – EPL 7. I) ja tõestas, et pole kaasaegne eesti kirjandus nii julmusest pakatav midagi. Esimese lausungi puhul pole seevastu vaja vastupidist tõestama hakata, väide vastab tõele. Absoluutse tõe ja konteksti puhtuse huvides jätaks „külarealismi” ja „lõõpkirjanduse” ometi ära ja asendaks sedastuse „pole midagi häbeneda” märksa lakoonilisema, õiglasema ja täpsemaga: „on hästi”. Paar asjakohast kohendust veel ja saamegi lihtsa väite: „Eesti lastekirjandusega on hästi.” Ja ongi. Päriselt.

Mööngem, tõestuseta väide pole väärt muffinitki.

1. tõestus – luuletused

Meeskodanikud Aapo Ilves, Jaan Pehk, Contra ja Alar Pikkorainen panid nelja peale kokku ühe puhtakujulise ja trükitähelise lasteluulekogumiku „Isa sokk on matkasell”. Ilves, Pehk ja Contra, üks rohkem, teine vähem, kolmas nõela pistmata, balansseerivad oma luuleloomingus sageli kuskil seal lapsemeelsuse piirimail, kirjutavad nad siis suurele või pisikestele, ja mõlemale rühmale nende luuletused kindlasti sobivadki.

Pikkorainen, laiemalt tuntud kui kosmosemuttide, varese, makra ja kogu selle veidra gängi meedium, pole luuletajana – vähemalt nii avalikult, et mulle oleks silma jäänud – esinenud, aga kolme ülejäänu kõrvale sobivad ta pisikesed värsid hästi, rääkimata koomiksitest tuttava käekirjaga karikatuursetest illustratsioonidest.

Pikkorainenilt pärinebki raamatule nime andnud luuletus, mis hoolimata sellest, et teine rida rütmist välja kukub, on üks terane palakene: „Isa sokk on matkasell / ekspeditsioonile / võib ta minna iga kell / Aegnale või Mohnile! / Ainult ta on veidi nõrk / ja jääb teistest maha / diivanile, kapi alla /tugitooli taha” (lk 11). Tõene värk, kipuvad need isa sokid teinekord laisad olema tõesti.

Samas armsas elulises ja lõbusas laadis, mida neilt neljalt vaid oodata ongi, kulgeb kogu raamat. Leidub muhedat keelemängu: „Hei, mine õige muhvi, neid! / Miks pugid vaid neid muffineid …” (Contra, lk 68), vembuga tsitaate: „Muki on koerake / väikene koerake, / muki teeb mjäu-mjäu-mjäu. / Politseikoerale, / kel suus võõrkeeleke / osaks saab kuulsus ja au” (Pikkorainen, lk 79) ning juba lauluna klassikaks saanud luuletusigi: „Eile käisin linna vahel ma / ja ostsin kuus jäätist / millest kaks ära sõin” (Pehk, lk 54).

Muuseas, too „Jäätisepidu” erineb raamatus veidi Pehki Orelipoisina lauldud laulust, päädides salmiga „Tule meile, väike Leo / neli jäätist – teeme peo!” (samas). Nende pärisnimedega „Leo-peo”, „Heidi-veidi”, „Signe-tige” kistud riimid on vist ainsad detailid, mis vormiliselt veidi häirisid, aga eks see käi lasteluule juurde. Pealegi aitavad need õigesse kohta otsitud õiged nimed ehk ilusaid eesti lapsenimesid veidi populariseerida ja kinnistadagi. Raske vist ongi ilusat eesti luuletust väga võõrapärase nimega teha, et see iseenda paroodiaks ei muutuks. Charlzy R. R. Maximust / õhtul haaras väsimus? Nää. Mkm.

Kõik need luuletused lastest, loodusest, aastaaegadest ja lihtsalt eluhetkedest on kirjutatud lobedas keeles, targutamise ja õpetamiseta. Onud ütlevad nii, nagu neile endile ja nendeealistele sõpradele meeldib, ning kui sellega väiksemat sorti lugeja mõtlema pannakse, on eesmärk sajaprotsendiliselt täidetud. Ilves kirjutab „Arvutit on tänapäeval / igalühel vaja, / aga arvut justkui käega / krabab sinult aja” (lk 56). Luuletus kirjeldab ja kõrvalasuv pilt näitab aluspesus meest, rüperaali süvenemas, lagi tilgub vett, ämblik koob võrku ja silmad on liivakellakujulised. „Arva nüüd, kas selle vastu / aitab internet?” (samas) küsib autor ja kui lugeja püüab ausalt vastata, paneb ta arvuti hoopis kinni ja läheb õue kelgutama.

2. tõestus – katekismus

Peeter Sauter on Peeter Sauter ja mida enam ta puhtast täiskasvanuproosast luulesse või lastekirjandusse kursib, seda parem. Tema (kaanel on kaasautoritena märgitud kunstnik Mihkel Kleis ja kujundaja Margus Tamm) „Wanradt-Koelli katekismus” alapealkirjaga „Targa lapse rumal raamat” pole, erinevalt kogust „Isa sokk on matkasell”, nii otse ja üheselt mõistetav lastekirjandus.

Sauteri „Wanradt-Koelli katekismuse” lähtepunkt sissejuhatuses on tabav. „Nii et raamatukogus polegi Moosese 6. ja 7. raamatut ehk Saatana Piiblit? Need on ju ometi ilmunud,” trummeldasin letile ja põrnitsesin kartlikku raamatukoguhoidjat. „Tooge mulle siis Wanradt-Koelli katekismus.” „Aga … seda … ju pole …” „Tahate öelda, et katekismus on varastatud? Kus on turvamees?””

Küsija uurib, kas Simon Wanradt ja Jakob Koell tegid XVI sajandil asjata tööd, ja kinnitab seejärel, et raamat on riiulil olemas, isegi võtab selle sealt ja siis, kui raamatukoguhoidja turvamehe kutsub, asetab teose tema õigele kohale tagasi.

Kuidas saab raamat olla, kui seda olemas ei ole, on hea küsimus, millele pole head vastust. Paljudele küsimustele pole head vastust, nagu selgub nimiloost (lk 127).

Sauteri „Wanradt-Koelli katekismus”, mis on kujundatud kui raamat ühes teises raamatus, sisaldab häid küsimusi, rumalaid vastuseid, kuid eelkõige portsu häid absurdihõngulisi lugusid, mille vaimne eellane võiks olla (sugugi mitte päris Wanradt-Koelli katekismus) pigem Aino Perviku klassikaline ja suurepärane „Umbluu”.

Üks korralik inimene seda puuksudest, nokudest, pepuaukudest, kakast ja kuradi persest pungil raamatut oma lapsele ilmselt ette lugeda ei võta. Aga korraliku inimese elu ongi puhas ja igav ning ilma selliste madalate asjadeta nagu pärasool (tema ja ta laste kaka opereeritakse ilukliinikus välja).

Lood on omajagu räpased, mis siin salata, kuid muhedad, väga muhedad. „Trollijuhid õpivad ilusti puuksu tegema, muidu tööle ei võeta. Trammijuhid peavad oskama heleda häälega hüüda: „Trill-trill-trill!” Et trollipuuks hästi välja tuleks, on trollijuhtidel istme asemel vetsupott. Kõrvalt paistab nagu tavaline iste, aga all on pott. Siis on hea ka, kui töö ajal kakahäda peale tuleb. Vetsupaberiks võib juht võtta kassast pileteid, on lubatud. Piletid on pühkimiseks väikesed, aga juhid on osavad” (lk 39-40). Küsimus, kus trollijuht kakab, sai sellega vastuse.

Ei koosne „Wanradt-Koelli katekismus” vaid lustilisest absurdist, mis domineerides hakkakski väsitama. Selle kõrvale mahub üldinimlikke filosofeerivaid käike, mille tipuks jutt jumala ja kuradi äraleppimisest: „Jumal kratsis kodus kukalt – päriselt ikka leppida ei saa. Mis saab põrgust, kui kurat on jumala sõber? Kelle ja millega hirmutada siis halbu inimesi? Inimesed ei karda siis enam jumalat ega kuradit” (lk 126).

Peeter Sauteri „Wanradt-Koelli katekismus” seisab ülaltoodud tundelisest seosest Perviku”Umbluuga” eesti lastekirjanduses pigem üksi kui mingis grupis, ei kipuks seda Andrus Kivirähka „Kaka ja kevadegagi” samasse patta panema ja ei peagi. Laste- ja täiskasvanukirjanduse piire ületab Sauter vapralt, veidralt ja omal moel vägagi poeetiliselt.

3. tõestus – muinasjutud

Aapo Ilves seletab oma raamatu „Muinasjutud lastele ja suurtele” algideed nii: „Need on muinas- ja mõistujutud ning muistendikesed, milletaolisi ma oleks tahtnud ise lapsepõlves lugeda. Ma tahtnuks neid lugeda ka täna ja loodetavasti tahaks ma selliseid lugusid lugeda ka mõnekümne aasta pärast” (lk 5).

Ilvesel on hea maitse ja kui ta kirjutab selliseid lugusid, mida talle endale meeldib lugeda, siis suure tõenäosusega meeldib neid lugeda teistelegi, nii suurtele kui väikestele. Kui Sauteri puhul märkisin „Wanradt-Koelli katekismuse” üksindust – tegu on ühe alamžanri ainukese väljapaistva esindajaga – siis Ilvese muinasjutud sobituvad suuremasse seltskonda, kus juba ees Ervin Lázár üliarmsa „Seitsmepäise haldjaga”, Karel Čapek oma muinasjuttudega, Daniil Harms, kes lapsi, muide, üldse ei sallinud, kuigi neile kenasti kirjutas, Andrus Kivirähk ja teisedki, keda Ilves eessõnas isegi on maininud. Ilves kannab võrdluse või õigemini sellesse väärikasse kampa asetumise välja kuhjaga.

Muinasjutud lastele ja suurtele on vaimukad, lõbusad ja fantaasiarikkad. Klassikalist muinasjutu narratiivi kolme seaduse, õnneliku lõpu ja imeabilistega raamatust ei leia, seda enam et, nagu postuleerib „Muinasjutt neiu Andrast” (tea, kas see on seesama Andra, keda ma mõtlen?): „mõnes muinasjutus ei saagi õieti aru, kellel hästi läheb” (lk 9).

Ilvese lood kulgevad rahulikult ja mõnusalt, nii et võib ette kujutada, kuidas ema või isa, vanaema või vanaisa neid pere võsukestele kamina ees ette loeb, ise muheledes ühe, lapsed teise lõigu peale. Universaalsete vestetena peaksid Ilvese palad vist kõigile meeldima, neilegi, kes peavad isa sokkidest kõnelevat luuleraamatut liiga titekaks ja Sauterit liiga robustseks.

Tänapäevaseid teemasid, rohkem või vähem peidetud viiteid praegusele olemisele leiab juttudest sageli, näiteks: sookoll Maiat narriti koolis rohelise naha pärast ja lõpuks asus ta elama Ameerikasse, kus ei kiusanud teda nahavärvi pärast mitte keegi, ja hiljem sai temast esimene roheline kaitseminister terves maailmas.

Või võtkem jutu „Kirjaniku elu”, mille peategelane ei kirjutanud kunagi seda, mida ta tahtis. Mõtles, et loob toreda lastelaulu, aga pidi kirjutama hoopis lollaka lauluteksti. Plaanis panna kirja muinasjutu, aga selle asemel vastas poliitiku tellimusele ning kribas sellest, kui hea inimene too on – kuigi ei ole. Raha ta selle kõige eest ometi ei saanud. „Ta pidi elama vaesuses, tema mobiiltelefon lülitati välja ja kõik tema juuksed kukkusid peast ära” (lk 18).

Seda ja teist, küüntest kübargi, ja kõike veel kuni elektriliste jalgadega Vello ja metsas konutava ning tüütuseni loodusest pajatava Vadistav Korsetini välja leidub Aapo Ilvese raamatus. Muinasjutud pingutamata kirja pandud, loogilised ja otse hingest kõige selle rõõmude ja nukrustega.

Nii nagu „Isa sokk on matkasell” Pikkoraineni muhedate joonistustega, „Wanradt-Koelli katekismus” Mihkel Kleisi teraste piltidega, on Ilvese raamatu suur väärtus lisaks väga lahedatele lugudele selle kujundus.

Regina Lukk-Toompere joonistatud ja kollaažina kokku pandud illustratsioonid, mis lähevad lugude kõrvale, alla ja peale, on sama fantaasiarikkad, kaunid ja elusad nagu Ilvese muinasjutud. Liigagi kiirelt lõppu jõudvat teost käest pannes pole esimese hooga sugugi lihtne resümeerida, et kumb nüüd suuremal määral positiivse laengu andis, jutud või pildid. Pigem mõlemad üheskoos, teineteist täiendades ja põnevaks omaette maailmaks muutes.

Kuigi eesti lastekirjandus ei pea ennast tegelikult tõestama, on see veelkord tõestamist leidnud. Need kolm raamatut on kõik osalt lastele, osalt suurtele, väga ilusasti kujundatud, mis omakorda tõestab paberraamatut asjakohasust: südamlikud, inspireerivad ning ilusas eesti keeles, nagu ühed raamatud olema peavad.

Arvustus ilmus Sirbis number 10 (3432) 2013