Džungel
“Haa, taim!” hüüdis Piisu ja kargas lillele selga. “Olen panter džunglis!” Piisu ronis suure sekvoia tippu ja vaatas ringi. Igasugu loomi rändas puude vahel ja nende otsas ringi. Ahvid ja leemurid ja kilpkonnad ja kõiksugu kirjud putukad-mutukad. Piisu hüppas puult puule nagu pantrile kohane, siis rändas maapinnal ikka sügavamale džunglisse.
Korraga vaatas Piisu, et mis kirju puu see siin maha kukkunud on. Katsus käpaga. Puu oli jahe. Siis puu liigutas. Panter Piisu mõistis, et see pole üldse puu, vaid suur boamadu. Ega Piisu kartma ei löönud. Vilistas hoopis ja tegi asja boamaost kaugemale. Õige ka, mis sest ussist piiluda, ega panter kalamees pole.
Džunglis ringi lipates möödus nii terve päev. Piisu ajas ahve ja leemureid taga, aga ühtegi kätte ei saanud, või tähendab, käppa ei saanud.
“Jooksmine ei tööta,” mõtles Piisu ja hakkas hiilima. Hiiliski nii ühele möiraahvile selja taha, endal kaval nägu peas, et küll nüüd möiraahv ehmatab ja möiratab, ning tegi öökulli häält: “Uhuu!” Möiraahv aga haigutas, pani käed pea alla ja jäi magama.
“Ilmaasjata tegin öökulli häält. Ahv mõtles, et öö on käes ja jäi magama,” leidis Piisu ja otsustas, et järgmine kord haugub hoopis nagu koer, küll see ahv siis möirgab. Siis vaatas Piisu ringi ja avastas, et õigupoolest oligi öö juba käes.
Piisu hüppas külmkapi pealt maha ja läks magama.
“Haa, taim!” hüüdis Piisu ja kargas lillele selga. “Olen panter džunglis!” Piisu ronis suure sekvoia tippu ja vaatas ringi. Igasugu loomi rändas puude vahel ja nende otsas ringi. Ahvid ja leemurid ja kilpkonnad ja kõiksugu kirjud putukad-mutukad. Piisu hüppas puult puule nagu pantrile kohane, siis rändas maapinnal ikka sügavamale džunglisse.
Korraga vaatas Piisu, et mis kirju puu see siin maha kukkunud on. Katsus käpaga. Puu oli jahe. Siis puu liigutas. Panter Piisu mõistis, et see pole üldse puu, vaid suur boamadu. Ega Piisu kartma ei löönud. Vilistas hoopis ja tegi asja boamaost kaugemale. Õige ka, mis sest ussist piiluda, ega panter kalamees pole.
Džunglis ringi lipates möödus nii terve päev. Piisu ajas ahve ja leemureid taga, aga ühtegi kätte ei saanud, või tähendab, käppa ei saanud.
“Jooksmine ei tööta,” mõtles Piisu ja hakkas hiilima. Hiiliski nii ühele möiraahvile selja taha, endal kaval nägu peas, et küll nüüd möiraahv ehmatab ja möiratab, ning tegi öökulli häält: “Uhuu!” Möiraahv aga haigutas, pani käed pea alla ja jäi magama.
“Ilmaasjata tegin öökulli häält. Ahv mõtles, et öö on käes ja jäi magama,” leidis Piisu ja otsustas, et järgmine kord haugub hoopis nagu koer, küll see ahv siis möirgab. Siis vaatas Piisu ringi ja avastas, et õigupoolest oligi öö juba käes.
Piisu hüppas külmkapi pealt maha ja läks magama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar