Kohtumiseni!
Ühel ööl nägi Piisu unes, et ta ei suutnud ühtegi oma sõpra üles leida. Ta luusis tasandikul, kuid indiaanlaste lõke oli kustunud. Ta ronis suure mäe tippu, kuid Iirt polnud näha sealtki.
Ta hüüdis Vuntsidega Tibu, kuid sa vastuseks vaikuse. Ta piilus aknast välja, kuid polnud seal ei Tihast ega tema venda Pugu, vaid rasvapall kõlkus rahulikult tuules. Seal, kus ikka Naabri-Mustu teda pilguga otsis, oli asfaldil porilomp, milles peegeldusid pilved.
Piisu kõndis läbi kõik tuttavad kohad, proovis jooksmisega Jänet kohale meelitada ja hiilis džunglis, lootes kohata mõnd leemurit või möiraahvi, kasvõi püütonit. Kuid ikka ei midagi.
“Kus nad kõik on? Kas see on mingi nali?” küsis Piisu isekeskis, kuid ei osanud vastust leida.
Piisu oli nõnda juba pikka aega oma sõpru, kellest ta iga hetkega järjest enam puudust tundis, otsinud, kuni oli kurb ja väsinud.
Nii läkski Piisu oma unenäos magama.
Ja nägi und.
Selles unenäos olid kõik kohal. Vuntsidega Tibu viskas nalja, Iir seletas Tihasele targalt, kuidas Põhjanabale lennata, Mustu istus akna all ja silus vurre, Jäne K harjutas kõrgele hüppamist, džunglis ajasid leemurid üksteist taga ja härra Silm ahmis sõrmkübarast pasteeti.
“Oi kui hea on mul teid näha,” hüüdis Piisu ja tõttas sõprade juurde. “Ma nägin nii hirmsat und, et teid ei olnudki kuskil. Ma otsisin ja otsisin, aga kõik oli nii tühi ja kurb.” Piisu sõbrad jäid kõik teda ainiti vaatama.
Iir astus oma karvase ja veidikene siiski suurema kaaslase juurde: “Piisu, kullake, me ju elamegi sinu unenägudes. Ja sina elad meie unenägudes.”
“Aga kui nii, mis saab, kui ma üles ärkan,” uuris Piisu kohkunult.
“Siis me jääme sind siia ootama ja me kohtume alati, kui sa meid näha tahad. Ja usu, sa oled meie seltsi alati oodatud. Kui sa meid ühel päeval ei näe ja meie sind ei näe, siis me teame ikka, et tegelikult oled sa olemas, igal juhul olemas meie unenägudes.”
“Ja teie minu unenägudes,” lisas Piisu ning hakkas oma magamisaseme poole astuma.
“Kohtumiseni, Piisu,” hüüdsid Iir ja Tibu ja Jäne K, Tihane ja Pugu, härra Silm, indiaanlased ja kõik leemurid ja möiraahvid.
Piisu ärkas sel hommikul korraga kahest unest. Ta vaatas toas ringi, nägi Iirt külmkapi kõrval ja kühmus vaip andis tunnistust, et selle all on Jäne K. Piisu märkas, et Vuntsidega Tibu on diivani alla veerenud. Indiaanlased ja härra Silm lebasid savipotis ning tihased säutsusid linnumajas.
Piisu hüppas aknalauale, pööras näo vastu päikest ja sosistas: “Kohtumiseni!”
* LÕPP *
Ühel ööl nägi Piisu unes, et ta ei suutnud ühtegi oma sõpra üles leida. Ta luusis tasandikul, kuid indiaanlaste lõke oli kustunud. Ta ronis suure mäe tippu, kuid Iirt polnud näha sealtki.
Ta hüüdis Vuntsidega Tibu, kuid sa vastuseks vaikuse. Ta piilus aknast välja, kuid polnud seal ei Tihast ega tema venda Pugu, vaid rasvapall kõlkus rahulikult tuules. Seal, kus ikka Naabri-Mustu teda pilguga otsis, oli asfaldil porilomp, milles peegeldusid pilved.
Piisu kõndis läbi kõik tuttavad kohad, proovis jooksmisega Jänet kohale meelitada ja hiilis džunglis, lootes kohata mõnd leemurit või möiraahvi, kasvõi püütonit. Kuid ikka ei midagi.
“Kus nad kõik on? Kas see on mingi nali?” küsis Piisu isekeskis, kuid ei osanud vastust leida.
Piisu oli nõnda juba pikka aega oma sõpru, kellest ta iga hetkega järjest enam puudust tundis, otsinud, kuni oli kurb ja väsinud.
Nii läkski Piisu oma unenäos magama.
Ja nägi und.
Selles unenäos olid kõik kohal. Vuntsidega Tibu viskas nalja, Iir seletas Tihasele targalt, kuidas Põhjanabale lennata, Mustu istus akna all ja silus vurre, Jäne K harjutas kõrgele hüppamist, džunglis ajasid leemurid üksteist taga ja härra Silm ahmis sõrmkübarast pasteeti.
“Oi kui hea on mul teid näha,” hüüdis Piisu ja tõttas sõprade juurde. “Ma nägin nii hirmsat und, et teid ei olnudki kuskil. Ma otsisin ja otsisin, aga kõik oli nii tühi ja kurb.” Piisu sõbrad jäid kõik teda ainiti vaatama.
Iir astus oma karvase ja veidikene siiski suurema kaaslase juurde: “Piisu, kullake, me ju elamegi sinu unenägudes. Ja sina elad meie unenägudes.”
“Aga kui nii, mis saab, kui ma üles ärkan,” uuris Piisu kohkunult.
“Siis me jääme sind siia ootama ja me kohtume alati, kui sa meid näha tahad. Ja usu, sa oled meie seltsi alati oodatud. Kui sa meid ühel päeval ei näe ja meie sind ei näe, siis me teame ikka, et tegelikult oled sa olemas, igal juhul olemas meie unenägudes.”
“Ja teie minu unenägudes,” lisas Piisu ning hakkas oma magamisaseme poole astuma.
“Kohtumiseni, Piisu,” hüüdsid Iir ja Tibu ja Jäne K, Tihane ja Pugu, härra Silm, indiaanlased ja kõik leemurid ja möiraahvid.
Piisu ärkas sel hommikul korraga kahest unest. Ta vaatas toas ringi, nägi Iirt külmkapi kõrval ja kühmus vaip andis tunnistust, et selle all on Jäne K. Piisu märkas, et Vuntsidega Tibu on diivani alla veerenud. Indiaanlased ja härra Silm lebasid savipotis ning tihased säutsusid linnumajas.
Piisu hüppas aknalauale, pööras näo vastu päikest ja sosistas: “Kohtumiseni!”
* LÕPP *
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar