Kuvatud on postitused sildiga looming. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga looming. Kuva kõik postitused

neljapäev, september 05, 2013

Kas Rail Baltic on hea või halb?

http://www.railbaltic.info/et/
Balti riikide ühise megaprojekti Rail Balticu tegeliku valmimiseni kulub veel aastaid ja muidugi ei välista miski, et uut raudteed ei sünnigi. Või kui sünnib, siis pole enam kaupu, mida Eestisse ja Eestist välja vedada, ega inimesi, kes kiirrongiga siit Poola poole ihkaksid sõita.
Mina olen Rail Balticu suhtes pigem optimistlik. Ju kaupu, mida vedada, jagub, ja ehk ei taandu Eesti nii tühjaks kohaks, et tal isegi transiitmaana mingit tähtsust pole.

Korralikust mugavast ja kiirest reisirongiliiklusest, millega Pärnust Tallinna või Riia poole sõita, olen unistanud aastaid. Kui suvel tekib taaskordne suur soov jalgrattaga matkama minna, oleks ju mõnus kaherattaline sõber koos pakkidega rongile tõsta, Leetu sõita ja sealt pedaale sõtkudes läbi lõbusa Leedumaa ja lahke Lätimaa tagasi koju suunduda. Pärnust välja viivad maanteed on aastate jooksul lihtsalt nii pähe kulunud, et matkajale enam erilist elamust ei paku.

Tehniliselt kõige keerulisem on Rail Balticu ehitamine, aga emotsionaalselt kõige raskem osa käib just praegu, mil tuleb saavutada hulk kokkuleppeid selles, kuidas peaks uue raudtee trass kulgema.

Juba praegu tuleb Harju-, Rapla- ja Pärnumaalt, mida Rail Baltic läbima hakkab, hirmusõnumeid selle kohta, kuidas raudtee lõikab ära tee silohoidla, loomalauda või välikemmerguni. Mõned elanikud, kelle lähedale uus raudtee kipub, leiavad, et pigem mingu raudtee läbi mõne looduskaitseala, kui et see lõhuks külasid ja talusid.

Keskkonnaministeerium eesotsas minister Keit Pentus-Rosimannusega on seevastu juba jõudnud deklareerida, et tuleb välistada kiirraudtee trassivalikud, mis võiksid ohustada Tuhala nõiakaevu või Nabala karstiala. Samuti teatas ministeerium maavalitsustele, et lisaks olemasolevatele kaitstavatele loodusobjektidele tuleb arvestada projekteeritavate kaitsealadega.

Näib, et Rail Balticust on maakondlikul, valla ja küla tasandil saanud Rail Moolok, kellele tuleb meeldiva tuleviku tagamiseks ohvreid tuua. Ja ohvreid tulebki tuua, sest nagu Eesti Raudtee kunagine juht Kaido Simmermann lihtsalt välja ütles: raudtee peab minema otse. Kuigi Rail Baltic võib teatud osas järgida olemasolevat trassi, on tegu siiski täiesti uue rajatisega.

Kõik oleksid rahul siis, kui Rail Balticu trass arvestaks kõiki looduskaitsealasid ja inimasustusi ega riivaks kellegi huve. Sellega on täpselt sama lugu nagu tuulegeneraatoritega. Enamik inimesi leiab, et need vajalikud ja keskkonnasäästlikud, aga neid võiks ehitada kuhugi kaugemale.

Paralleeli jätkates võiks mõni Pärnumaa Are valla elanik arvata, et Rail Baltic on vajalik asi küll, aga te võiksite selle kuhugi Tartumaale ehitada. Luunjasse näiteks. Las need rongid sõidavad seal kurkide vahel, mis neil häda on.

Paraku nii ei saa ja kuigi trassivalikuid on iga valla piires mitu, ei hakka raudtee kunagi tegema paarisajameetrist jõnksu ümber silohoidla, rääkimata sellest, et rajataks Rail Baltic Harju-, Rapla ja Pärnumaa asemel hoopis läbi Ida- ja Lääne-Virumaa, Jõgevamaa ja Viljandimaa. See poleks enam see raudtee ja neiski maakondades tahavad inimesed lauda ja silohoidla juurde jõuda.

Kui on kokku lepitud, et Rail Balticu võiks tõesti rajada, siis päris ohvriteta see ei teostu. Küll saavad kõik, kelle valda trass läbib, tutvuda lähteseisukohtade ja keskkonnamõju strateegilise hindamise programmi avaliku väljapanekuga ja osaleda oktoobris startivatel avalikel aruteludel. Skeemidest ja seletustest pole kerge end läbi närida, aga kui nüüd vait ja passiivne olla, võib mõni personaalne ohver eriti suureks kujuneda.

Kui mõelda samaaegselt nii oma kodukrundile kui Eestile tervikuna, võib teinekord suuri asju korda saata. Ega Rail Baltic päris Rail Moolok ei ole ning sellena ei maksa lasta seda ka välja paista.

Tegemist on Vikerraadio päevakommentaariga. Kõiki päevakommentaare on võimalik kuulata täispikkuses SIIN.

reede, juuli 19, 2013

Kutse kirjandusõhtule


Kolmandat korda Kabli Päikeseloojangu festivali raames Kosmonautika Puhkekeskuses toimuv kirjandusõhtu on üks pidu ja pillerkaar hea luule hea muusika ja heade inimestega.
Esinevad elavad klassikud Doris Kareva, Olavi Ruitlane, Aapo Ilves ja Kaupo Meiel. Töötab puhvet KOCMOC, äritsetakse raamatutega, ollakse tänulikud Eesti Kultuurkapitalile. Pilet on viis raha.
Saate naerda, saate nutta, see kirjandusõhtu muudab teie elu!

esmaspäev, aprill 08, 2013

tark rahvas, loll rahvas


Nädalavahetusel ilmus ootamatult välja tark rahvas. Huvitav, kuhu läks rahvas, kes valis riigikogu, mis mitte kellelegi ei meeldi, sest seal on vargad ja valerahategijad, kes võttis kiireid ja aeglasi laene, et oma laguneva katusega majja osta ülemäära kallis ja ülemäära suur külmkapp. Kas loll rahvas oli puhkusel või töötab Soomes ehitaja või koristajana ja käib Eestis ainult valimiste ajal?

Võibolla on loll rahvas haige, vireleb praegu haiglas ja tahaks nii väga igasuguseid otsuseid teha, kuid ei saa, sest tal on karm kopsupõletik ja keegi, liiati siis Emor, tal külas ei käi, apelsine ei too ning isegi ei helista. Tema eelistatud kandidaadid on võitnud kõik valimised, tänu tema tööle on rikastunud kõik ärimehed ja pangad, ometi on ta nüüd maha vaikitud ja unustatud.

Tark rahvas pälvib samal ajal kiitusi, talle patsutatakse õlale, talle pakutakse küpsist ja temaga lauldakse isamaalisi laule. Loll rahvas hingab haigevoodis raskelt, vaatab läbi akna valkjashalli kevadet ja mõtleb, et pole hullu, küll ma terveks saan, kasvõi teie kõigi kiuste, valin ja hääletan, elan ja otsustan vapralt edasi, pole mulle teie küpsiseid ja laule vajagi, sest minu riik on ammugi tulnud, minu tahtmine ammugi sündinud.

kolmapäev, veebruar 20, 2013

Kuidas hümni kaasa laulda




Vabariigi sünnipäeva eel tuletaks meelde, kuidas hümni kaasa laulda.

"MU ISAMAA MU ÕNN JA RÕÕM

kui aar ... ... nis oled sa!
Ei leia mina iial ... eal
see suure, laia ilma peal,
mis mul nii kau ... rmas oleks saa ... kaa.
kui sa, mu isamaa!

... ... ... SÜNNitand

ja üles kas-VAT-And.
sind aa...ä...mii...a...lti
ja jään sul truiks surmani,
mis ...ii ...al ...mm ... sam ... ldsaa,
mu ... ... is isamaa!

Su üle Jumal valvaku

mu .... mm ... maa!
TA OLGU SI-nu ... ai ...eja
ja võtku rohkest õnnista,
mis ... ii ... õõmm ...tevõtadsa,
mu AAaa ... llis isamaa!"

reede, detsember 21, 2012

Lihtsalt üks keskeakriisis mehe soig


Lauri Vahtre: “Lihtsalt üks pihlakas.” “Eesti Keele Sihtasutus”, 2012. 96 lk.

Väga ränka võrdlust kasutades mõjub Lauri Vahtre luulekogu “Lihtsalt üks pihlakas” iga lehekülg samamoodi nagu visataks lugejale hapet näkku. Alustad uut iga järgnevat luuletust heas usus, lootes parimat, kuid ikka ja jälle tõmbub vähemalt pool näost valulikult krimpsu, sest kõik seal kirjutatu on kunagi varem kuskil olnud ja isegi vähegi värskemad välgatused kaovad targutamise ja tehnika puudumise rappa.

Vahtre on viljakas ajaloopopulariseerija, poliitiku ja kolumnistina mõnevõrra vastuoluline, mis käib asja juurde, ning ilukirjandust kirjutanud varemgi. Nende tegevuste ning luuledebüüdi vahele võib tõmmata konkreetse ja selge vahe, sest ajaloost ja poliitikast Vahtre teab, ja päris arvestataval tasemel, luuletamisest paraku mitte.

Pealegi ei leidu ajaloolase-poliitiku Vahtre ja luuletaja Vahtre ettevõtmiste teemad ei kattu. “Lihtsalt ühes pihlakas” puuduvad ajalugu ja poliitika, millest pärit teemade värsistamine võinuks iseenesest põneva tulemuse anda. Nende asemel on jäänud sisekaemus ja autori suhe kellessegi teisesse, kõigesse muusse, nagu viitavad raamatu kaks osagi, millest esimene kannab nime “sinuga ja Sinuga” ning teine “Sinna ja tänna”.

Vahtre tahab, nagu võib aduda, lugejale edastada oma tundeid, mõttearendusi, vähemal määral teravmeelsusi, mis tal sahtlisse kogunenud ja muutmata kujul kaante vahele pandud. Muutmata kujust annab tunnistust pelk pilk tiitellehe pöördele, kust leiame nii autori, kujundaja kui kirjastaja nime, kuid ei vähimatki viidet toimetajale ja sellest hakkabki kõik peale.

Kui mõjuv ja mõjukas intelligentne mees oma värsse sõpradele näitab, ütlevad need ikka, et küll need on head, kus nad pääsevad. “Sinus on nii palju romantikat ja õrnust, poleks uskunudki, tõeline renessansiajainimene,” õhkavad õrnemast soost austajannad-kaasvõitlejannad, aga kui sõprade seas pole ainumastki ausat luuletoimetajat, kes võtaks tekstid käsile enne, kui need küljendusse saadetakse, jääb ahtake võimalus asjast mingi päris asi teha paratamatult kasutamata.

Osa luuletusi on Vahtrel kõigiti kenasti kõigi grammatikareeglite järgi kirja pandud, komad ja punktid kõik omal kohal, osa värsse seevastu lihtsas kirjavahemärkideta läbiva väiketähega vormistatud. Vähemalt ühe raamatu piires võiks ja peaks stiil terviklikkuse saavutamiseks ühtne olema, vastasel juhul tulebki üks tera sealt ja teine sealt keskpõrandale vormituks kuhjaks kokku.

Kaheosaline ülesehitus kannatab erinevalt muust kriitikat küll. Esimese peatüki alla koondatud tekstid on suunatud nimetule “sinule” või “Sinule” (vahel ongi luuletustes asesõna väikse, vahel suure algustähega) ja teise on paigutatud luuletused, mis esimesse nii väga ei sobi, aga eraldi tervikut ei moodusta, mistap “Sinna ja tänna” on täpne määratlus.

Samal ajal võinuks liigenduse jumala rahus ära jätta või peatükke juurde tehes seda veel juurde luua, ega see muljet parandanuks, sest minnes üksikluuletuste juurde, siis, nagu Ivan Krõlovi valmis orkestrist, sea pille ümber palju tahad, kui mängida keegi ei oska, pole terviklikul ja ilusal muusikapalal kõlada võimalik.

Tühjade fraaside paine saadab kõiki raamatus leiduvaid tekste. Enamasti piisab vaid algusridadest, et tunda, kuidas tühjus selle sõna kõige tühjemas, mitte zen-budistlikus, mõttes lausa valu teeb.

“Te ei tahtnudki palju. / Vähemalt enda arust. / Ta lihtsalt tahtis ka.” (lk 12) või “mind ei üllataks kui / sa maailma veel üllataks / pigem üllataks mind kui / sa ei üllataks” (lk 70) või “ükskord ma läksin otsima ilu / sest mul oli tunne nagu / võiks ta olemas olla” (lk 34) või “Algus ju peaaegu iial / ei olegi algus, / vaid päris alguse teisene, / ilmarahvale ilmsiks tulnud etapp” (lk 17).

Põhjendamatu õõnsus juba luuletuse alguses ei anna õigustatult lootust taseme tõusule luuletuse keskel või selgele, kummina venitamata lõpule finaalis.

Pakun terviklikuks illustreerivaks näiteks luuletuse “Imetlus”, mis vähemalt selle raamatu kontekstis polegi kõige halvem: “Sind imetlen kui tõukeratas / tanki. / Kui tuules painduv paju / külmkanget kivi. / / Kus mina juba ammu / rohukamarasse vajuks / tuhksilmil armu paluks, / seal sina vastu pead ja / vapralt / valetad, / / kuni kõlab ärakell / ja kesköö muudab mõttetuks / iga küsimuse, iga vastuse, / iga tõe, iga vale, / / kuni kesköö muudab mõttetuks / kõik.” (lk 16).

Sellist luuletust ei tahaks andeks anda isegi teismelisele emole, aga loomise akti harjutamise ja nooruki eneseväljenduspüüdena tuleks see kuidagi kõne alla, mitte et näiteks Värske Rõhk sellise katsetuse avaldaks. Vahtre, rõhutan, ei ole teismeline emo.

Orgaanilist sõnavaimukust ja siirast mängulusti “Lihtsalt üks pihlakas” ei sisalda, kuigi mõni püüe sellistki laadi viljeleda leidub: “kes heidab nalja / kes heidab ketast / / kes heidab meelt / kes heidab hinge / igal juhul on tulemuseks / kõigest / väljaheide / kõigest / latakas sõnnikut / ajaraamatu lehtede vahel” (lk 87). Et siis, jah, tulemuseks on sedasorti hambad risti pingutamine.

Raamatu põhiosa moodustavad vabavärsilised katsetused, milles reajaotus pandud paika juhuslikkuse printsiibi alusel, et vahvam oleks või luuletuse moodi välja paistaks ja ehk petabki ära, aga hoopis omaette teema on värsid, milles esineb riimi ja/või –rütmipüüdlusi ja needki paigutuvad pingutatud vaimukuste valda.

Rütmipüüdluse suurejoonelist läbikukkumist esindab: “Röövlibande, kortsus kulm, riisus / vahtralehti. / Peakirurg, närv must, lahkas / rasket küsimust: / kui nõnda on, et loogika vahel / sugugi ei kehti, / miks loogika siis üleüldse / maailmasse tehti” (lk 80) ja nii edasi. Sisu poolest järjekordne targutamine, aga sellegagi võinuks leppida, kui potentsiaalne vemmalvärss mingilgi moel kõlama hakanuks, kasvõi nagu Üllar Jörbergil: “Mu hing on täis protestitormi / Miks naised üldse maailma loodi / Nad ei mahu meeste elunormi / Ja üks on kangesti sinu moodi”. Aga ei, ei sinna poolegi.

Riimilise luule tipu vallutasid konkurentsitult read: “õige mees on teatavasti / torm kui möirgav piison. / Ingelnaine rahuldatud / tema kõrval siis on” (lk 72).

Kui see nüüd nali on … siis on see ikkagi üks kehv ja loll nali. Sellise nalja tegemiseks, et see tõesti naljana mõjuks, peab kõigepealt vähemalt kolm vähemalt Jaan Krossi tasemel luulekogu kirjutama, alles siis võib endale taolist kelmikust lubada.

“Lihtsalt üks pihlakas” on keskeakriisis mehe soig, milles isegi juhuslikult leitud kenad välgatused on kurvastaval moel kehvakesteks vormistatud. Kogule nime andnud värsis “Minu laulud ja leelotused” (lk 57) leidub täiesti konkurentsivõimeline detail pihlapuust ja piimapukist, aga paraku on selle ette kirjutatud halb algus ja selle järel tuleb halb lõpp.

See on toimetamata, üpris piinlik raamat, mis paraku pole piisavalt halb, et sellisena juba hea olla. Keskealistel meestel, olgu nad kriisis või mitte, on ju ometi mõndagi öelda, aga Vahtre jätab võimaluse kasutama, erinevalt näiteks temast vaid paar aastat nooremast Peeter Sauterist, kes eelmisel aastal samuti luuletajana (“Damoklese mõõk ja leivanuga” (Ji 2011)) debüteeris.

Arvustus ilmus ajakirjas Looming.