Rein Rannap ja Kosmikud “Ilus maa”

Võib olla, et tänapäevaste noorte ja poppide inimeste jaoks kujutab Rein Rannap endast eelkõige teletola superstaarisaatest ja tühi temaga, kuid tegelikult on Rannap väga tegija helilooja ja seda juba aastakümneid.

Rannap ja Kosmikud salvestasid ühele plaadile kaks klaveripoja kantaati. “Ilus maa” on vanem, “Taevas ja maa” seevastu päris värske. Hoolimata umbes veerandsajast aastast, mis kahe heliteose loomist lahutab, moodustavad nad siiski terviku. Ühenduspunktegi neil peale helilooja mitu. Mõlemad loodud Hando Runneli tekstidele ja miksivad kokku klassikalise kantaadi vormi praeguseks juba ajatuks muutunud rokiga.

Mõlemas suurvormis kohtuvad vokaalsed ja instrumentaalsed soleerimised Kosmikute rokkimise ja koorilauluga, olles ühel hetkel magus, teisel kurjustav, siis pateetiline, siis mõtisklev. Nii “Ilus maa” kui “Taevas ja maa” pole suurejoonelised vaid vormilt, vaid sisult ja ettekandeltki.

Kosmikuid on üks kummalisi nähtusi eesti muusikataevas ja ilmselt oleks keeruline leida teist sarnast, kes kõnealused kantaadid ette võiks kanda ja stuudios linti mängida.

Lisaks Kosmikutele ja Rannapile endale on plaadile oma hindamatu panuse andnud Eesti rahvusmeeskoor RAM ja tütarlastekoor Ellerhein Tiia-Ester Loitme dirigeerimisel. Samuti ei tasu alahinnata bassbariton Priit Volmeri osa “Taevas ja maa” vormistamisel.

“Ilus maa” on nii tekstiliselt kui muusikaliselt küllaltki tuntud, erinevalt läinud aastal Rannapi kirja pandud “Taevast ja maast”. Katke “Ilusast maast” Rannapi seades on kõlanud laulupeol ning mõni tekst (“Maa tuleb täita lastega” või “Kaste langeb”) on teistel viisidel teiste ansamblite poolt rahva südameisse lauldud. Nii ongi plaadi esmaväärtus kultusmainega kantaadi “Ilus maa” terviku talletamine. “Taevas ja maa”, olgugi esimesest pikem ja mahukam, peab inimesteni alles jõudma. Esimesed katsed selleks tegid Rannap ja Kosmikud läinud kevadel Tartu muusikapäevade juubelifestivalil ja sellele järgnenud väiksel suvetuuril.

Tegelikult on “Taevas ja maa” hea, kuid “Ilusa maa” kõlaline ja ideoloogiline taak kipub seda tahes-tahtmata varjutama, mistõttu tuleks pärast plaadi esmakordset läbikuulamist keskenduda mõne päeva pärast vaid uuemale kantaadile. “Taeva ja maa” osad on piisavalt erinevad, piisavalt erineva tunde ja lähenemisega ning tabavad märki ikka. “Taeva ja maa” refrään “sinamu, masinu, saminu … jne” jääb “Ilusa maa” lihtsale ja kaunikõlalisele refräänile aga alla, mõjudes pelga keelemänguna.

Kõik kokku on tegu suursaavutusega eesti muusikas. “Maailm on suur, suurem kui sai,” laulab Hainz Runneli sõnu Rannapi viisil ja me usume teda.

the Belka "Kiviaeg"

Kuigi nimetatud kollektiivi nimes kohtub venekeelne nimi oravale ingliskeelse määrava artikliga, on tegemist nii üdini eesti bändiga, kui üldse olla saab. Kes ei tea - ja kahjuks neid leidub, kuid järjest vähem -, sellele anname ametlikult teada, et Belka hüüdnime all tuntakse maailmas Pärnus resideerivat geniaalset muusikut Ivo Oravat.

Nagu mainitud, on The Belka läbinisti eestimeelne ja eestikeelne grupp, kelle uus kauamängiv "Kiviaeg" tõstab nad kodumaise intelligentse rokkmuusika vaieldamatusse tippu.

Belka ise ja the Belka juured paiknevad muidugi kuskil pungi mädasoos, aga praeguseks on nad sellest jõudnud ikka väga kaugele. Kui tõmmata tänuväärituid paralleele, siis teatud hetkedel künnab vagusid, kus võib leida Pantokraatori laadis ugri-leelotamist, Singer Vingeri neurorokki ja Jääääre unistavat autorilaulu.

Belka on helilooja ning vokalistina jõuline, tark ja tundeline. Ürgmees pole sugugi mõiste, mis Jan Uuspõllule on põlistatud, pigem on ürgmees just Belka, aga samasugune, nagu "Kiviaja" plaadil - kiviaja macho pilvelõhkujate vahel.

Liigagi sagedasti on eesti bändide viga selles, et pilli mängivad hästi, aga vokaal ei tule järele. Küll pole hääles jõudu, küll isikupära, küll veenvust. Belkal on seda kõike küllaga. Samal ajal pole sugugi nii, et kui heade pillimeeste kõrval on nigel laulja, siis Belka puhul on asi vastupidi.

Pillimehed on the Belkas tugevad. Marvin kidral, Aike trummidel ja Andres bassil ülemäära end ei eksponeeri, vaid loovad eelkõige korrektse tausta, asudes alles seejärel soleerima, ja kui seda teevad, siis maitsekalt ja doseeritult. The Belka on väga hea kontsertbänd ja selle tõttu ongi ehk isegi üllatav, et nad konservinagi oma vitaalsuse suudavad esile manada.

Plaadi ülesehitus on hästi läbi mõeldud, igavaks muutuda ei lasta, tempot antakse ja hingata lastakse, tüüplahendustest püütakse hoiduda ja sõnad, kas siis Belka enda või mõne teise tehtud, kannavad alati mõtet, vahel iroonilist, vahel üllatavalt südamlikku, nagu palas "Peied", kuid oma krutskid leiab sealgi.

Häid lugusid on plaadil pea niisama palju kui laule üldse - 14. "Orjapõlvlane", "Pool poolest", "Tarkmees taskus", "Üledoos", plaati lõpetav "Üle jääb rääkida tõtt" ning muidugi "Kamps" on ehk ühed säravamad, aga need sõltuvad kuulaja meeleolust. Järgmisel korral on need hoopis teised laulud. The Belka on tegija ja "Kiviaeg" on väga hea plaat. Nii lihtne see ongi.

Arvustus ilmus vabaaja võrguväravas 24tundi.ee

Hoidke end unenäo eest, unenägu on nagu jänes

Piibliga pidi nii ennustada saama, et kui võtad pimesi suvaliselt leheküljelt lahti, siis see rida, mis parema (või oli see vasak) pöidla alla jääb, avab sulle tulevad sündmused. Samal moel kasutan luuleraamatuid, mis mulle kätte sattuvad või mis mulle kätte pistetakse. Võtad suvalisest kohast lahti, loed, sirvid mõne lehe siia ja sinna. Nii kujuneb teatud ennustus, mis võib ees oodata, kui raamatut algusest lõpuni ja õiges järjekorras lugema hakkad, nagu autor seda ette näinud. Teadlikult või ebateadlikult on see ilmselt kõigi inimeste käitumisse sisse kirjutatud ja selles saab veenduda igas raamatupoes. Võtnud kätte Kätlin Kaldmaa luulekogu “Nägemata ilmad”, toimetasin samamoodi. Avasin ühe lehekülje, lugesin. Avasin teise, lugesin veel. Ennustussõnumit polnud keeruline sõnastada: siit nüüd küll midagi eriti head ei tule. Kui raamat oli läbi loetud, jäi vaid tõdeda tehtud järelduse õigsust.

Halva sõnaga alustatud jutu täienduseks peab kohemaid ja ilmtingimata kinnitama, et kindlasti pole minusugune “Nägemata ilmade” õige publik. Ma loodan ja usun, et inimesed, kellele Kaldmaa luulelooming meeldib, on olemas ja et leidub pimedaid luulearmastajaid, kes tänu sellele raamatule nägijaks saavad, või jalutuid kaunishingi, kes tänu kõnealusele kirjasõnale käima hakkavad. Tänapäeval on kõik imed võimalikud. Kahjuks on ime seegi, kuidas autor, kes on vaieldamatult haritud, laia silmaringiga ja tunneb hästi kirjandust, lati nii madalale sai lasta. Veaksin paralleeli Dorian Grayga, kes mäletatavasti oskas täpselt ja ideaalselt anda nõu oma kirjanikest-kunstnikest sõpradele, evides perfektset ja eksimatut maitset, kuid kes loojana ise täielikult äpardus. “Nägemata ilmade” tagakaanel leidub autori pikem selgitus selle kohta, mis raamatuga tegu, et see on ja ei ole unenäoraamat ning, sama raamatu ilmumist ennustanud kahe unenäo kirjeldus.

Võimalik, et on põnev unes näha, kuidas Jan Kaus kannab kasti sinu raamatuga “Nägemata ilmad”, mille kaanel Kätlin Kaldmaa asemel Kausi nimi. Võimalik, et on natuke abiks, kui küsida kogu kokkupanemisel unenäos: ““Näitasite raamatut, näidake nüüd siis ka, mis järjekorras need luuletused sel käivad,”“ (tagakaanel) aga ei maksa selle kõige järgi käituda. Uinunud mõistus sünnitab koletisi, isegi kui nad näevad välja nagu Jan Kaus. Hoidke end unenäo eest, unenägu on nagu jänes, ainult lühemate kõrvadega, kui parafraseerida filmi “Mees animatsoonist”. Unenägu inspiratsiooniallikana on vana tuntud võte, mõjub tänapäeval kulunult, sestap võinuks selle rõhutamata jätta.

Ei tea, kas kujundaja Kärt Kukkur on samuti unenäolisusest lähtunud, kuid tuvide ja raamitud pilvekesega esikaas meenutab pigem Vahitorni kui kaasaegset luuleraamatut. Pole mõtet isegi rääkida Asko Künnapi või Andres Rõhu kujundatud luuleraamatute kõrgele aetud tasemest, tublist keskmisest piisanuks. Kogemuseelselt väärinuks Kätlin Kaldmaa paremat. Kogemusjärgselt tegelikult vahet pole, jäägu see. Unenäolisus või mitte, rõhutatud või mitte, aga “Nägemata ilmade” ilmselget toimetamatust oli kogeda ebameeldiv. Raamatus toimetajat mainitud ei olnud ja sisu reetis, et asjatundlikku toimetajat, kellesuguseid Eestis leidub, pole ka rakendatud.

Vormistuse ebaühtlus hakkab peale tavalisest kirjavahemärkide ja suure ning väikse kasutamisest. Ühtegi raamatut läbivat reeglit silma ei hakanud. Kord on komad õigetel kohtadel, kord puuduvad. Kord on pärisnimi Stroh väikese tähega, teisal Venemaa suurega. Mõni luuletus algas suure tähega, mõni lõppes. Pealkirjad olid kord läbivalt väikese, kord läbivalt suure tähega. Eraldi on kõik variandid kahtlemata aktsepteeritavad, kuid ühtede kaante vahel ja 58 leheküljel need kõik koos, ei mõju see põhjendatuna. Sama ebaühtlus esineb luuleridade vormistamisel. Read jooksevad kord siia, kord sinna, mõnes luuletuses püsivad kenasti üksteise otsas, mõnes pagevad teineteisest eemale. Jällegi, kahtlemata on kõik lubatud, aga põhjenduse, mingigi süsteemi puudumine mõjub häirivalt, mitte põnevalt. Vaid komplekti “Vaikuse vägistus” (lk 32–34) esimeses osas toodud vigurdamistel on põhjendus ja mõte. Selles venitab autor sõna “vaikus” algul tähekaupa ridadele laiali, luuletuse edenedes loob seda korrutades sõnaseina ning vahepeal tähistab “vaikuse” järjestikku kordamine vaikuse muutumist ajas. “Aasta pärast oli tihe ja tõsine / vaikusvaikusvaikusvaikusvaikusvaikus” (lk 33). Sel moel hakkabki nagu looma, aga siis tuleb lõpp: “Ei ole mind ega sind / Vaid killuke vaikust” (lk 34).

See on nagu ühes vanas ja lollis anekdoodis: “Jõudsite ka kammini”. Nagu ülal tsiteeritud “Vaikuse vägistamises”, jõuab suurem osa ülejäänud Kaldmaa luuletusi “kammini”. Sageli on luuletust lõpetav “kamm” veel eelnevatest tühireaga eraldatud, et ikka kohale jõuaks. Jõuab küll. Jõuab kohale, et see “kamm” võinuks olemata olla. Võtame lühikese luuletuse “Matus”: “omaenda matusel / pikutan teises toas / ja kuulan hääli: / / kodu” (lk 45). “Matus” sobib hästi üldistuse tegemiseks valdava osa raamatus leiduvate luuletuste kohta. Kaldmaa luuletused “Nägemata ilmakides” püüavad olla naiselikult õrnad ja naiselikult tugevad, kõneldes suhetest, õnnest, rõõmust, surmast, luuletustest, mõrvast ehk põhimõtteliselt kõigest, mis tundmist väärib. Tundmisvajadus, tundmisigatsus on autoril suur, kuid selle kujutamisega jääb ta silmanähtavalt hätta. Tema luuletustes pole intensiivsust ja jõulisust nagu Maarja Kangrol, samal ajal ka mitte ülinaiselikku ilmanägemist nagu Doris Kareval.

Ilmselt on need autori eneseotsingud, hetkedest ja inimestest kinnihaaramised ja nendest loobumised, mis pole lasknud Kaldmaal anda kogule sisulist tugevust, kuid samal ajal pole välja kukkunud ka nende samade tunnete luulesse valamine. Ausust annab autor jaopärast, erinevalt unenägudest, kus alateadvus omatahtsi toimetab. Katrin Väli kirjutab “Nägemata ilmade” kohta Areenis (Eesti Ekspress 10. VII 2009): “Kuid mulle jääb tunne, et kõik siin on kuidagi ära hajutatud, kaugelt vaadatud või mäletatud, juba üle elatud”. Kenasti ja õigesti öeldud, kuid peab vist minema veelgi kaugemale. Kõik selles raamatus on varem ära olnud, üle elatud ja ära kirjutatud ja ära sõnastatud ja väga hästi sõnastatud.

Kuigi tõin Kaldmaa ühte lausesse Maarja Kangro ja Doris Karevaga, on raske leida siit ühisjooni. “Nägemata ilmad” on olemuselt varateismelise tüdruku salmik ja seda ei muuda ei üks ingliskeelne luuletus ega luuletuse “Kuidas” tõlge hispaania keelde (“Como”, lk 52). Ilmselt on nende kahe võõrkeelse luuletuse lisamisel samuti oma mõte, kuid kahjuks tuleb tunnistada, et ei tekkinud vähimatki soovi seda lahkama hakata. Ju on hispaaniakeelsel tõlkel oma idee, mitte lihtsalt võimalus Jüri Talveti abil namedropping’ut (nimepuistet) teha, nagu tagakaanel Jan Kausiga on juhtunud. Võib-olla on mu jutust jäänud mulje, no nii ridade vahelt, et mulle ei meeldi Kätlin Kaldmaa “Nägemata ilmad”.

Jah, ei meeldi, aga sellest hoolimata olen kindel, et Kaldmaad ei tasu luuletajana maha kanda. Krambist on vaja lahti saada. See tõke, mis “Nägemata ilmade” luulel liikuda ei lase ja mis ilmselgelt autorit kammitseb, jõuga, maarjakangroliku jõuga ja õrnusega, doriskarevaliku õrnusega maha murda. Loodan, et Kaldmaa leiab kõigepealt oma kaotatud vabaduse, kirjutab hingest, mitte ei kirjuta, nagu kirjutaks hingest, laseks mõnel heal luuletoimetajal luuletused üle vaadata ja siis on tulemuseks luuleraamat, mitte salmik, nagu nüüd välja on kukkunud.

Kõige lõpuks soovin Kätlin Kaldmaale ennustada. Piibli asemel kasutan pasliku sõnumi saamiseks ja selle edastamiseks palju sobilikumat teost, Ilmi Kolla (1933– 1954) tänavu ilmunud koondkogu “Kõik mu laulud” (Eesti Raamat, 2009). Teen raamatu suvalisest kohast lahti ja vaatan, mis parema (sest parem on ees) pöidla alla jääb … Sinna jäi Kolla luuletus “Sa mängi veel”. “Las meenub mulle kõik, mis meid kord võlus / me arm ja meie unistuste sõud, / me südamete sõnadeta laulud, / me süleluste kirglikkus ja jõud” (lk 161).

Kätlin Kaldmaa, Nägemata ilmad. NyNorden 2009. 58 lk.

Lugu ilmus tänases Sirbis.

Pärnumaa foto 2009

Hetk näituse avamisest. Kunstide maja balletistuudio õpilased ja Andres Adamsoni fotoseeria. Pildi autor Urmas Luik/Pärnu Postimees


Pärnu linnagaleriis ja kontserdimajas (Aida 4, Pärnu) on avatud Pärnumaa fotograafia aastanäitus “Pärnumaa foto 2009”.

Viiendat korda toimuvale ülevaatenäitusele toodi tublisti üle saja pildi, millest linnagaleriis ja kontserdimaja teisel korrusel avatavale väljapanekult jõudis poolsada fotot enam kui kolmekümnelt autorilt. Näitusele jõudnud fotod valis välja Pärnu Postimehe, Pärnu linnagalerii ja Pilteri esindajatest koosnev žürii.

Näitusel osaleb töödega nii varasematest aastatest tuttavaid fotograafe kui neid, kes esimest korda oma pildid näitusele toonud. “Pärnumaa foto 2009” pakub vaatajale nii looduspilte, linnavaateid, portreesid kui fotodel teostatud mõtisklusi.

Pärnu Postimehe ja Pilteri eripreemiad pälvisid Grete Raspen Masing ja Valmar Valdmann.

Näitus jääb avatuks 29. oktoobrini esmaspäevast reedeni kella 10-18 ja laupäeviti kella 10-16.

Näitusel osalevad Aiki Leit-Teetlaus, Aleksei Gordin, Andres Ennok, Andres G. Adamson, Ants Liigus, Ave Höövel, Dan Kuisma, Danel Rinaldo, Eimar Kull, Grete Raspen Masing, Heidi Tammemäe, Henn Soodla, Jaanika Sillat, Jaanus Saar, Janno Bergmann, Karin Klaus, Karl Saue, Kerli Tammann, Kristin Nikolai, Lea Nõmm, Lii Krass, Luule Põder, Margit Jaanson-Noorhani, Marit Kütt, Mark Soosaar, Mati Luhtjärv, Meisi Volt, Mikk Pärnits, Olev Mihkelmaa, Rein Holtsmann, Risto Randla, Rita Talisoo, Valmar Valdmann, Vladimir Rõžkov ja Ülo Soomets.

Pärnu Postimees tänab kõiki, kes oma fotoloomingut näitusele tõid ja häid koostööpartnereid Pärnu linnagaleriist, Pilterist ja Pärnu Kunstide Majast.

Kus on mu tiivad?

Vene ansambel Nautilus Pompilius küsis laulus “Krõlja”, kus on su tiivad. Tunne, et tiivad läinud ja jäänud vaid armid, valdas mind pärast elu esimest massaaži.
Kui ühes linnas, näiteks Pärnus, on mitu sanatooriumi, haigla, kaks Tiibeti meditsiini keskust ja hulk asjaarmastajaid kondiväänajaid, siis kas see tähendab, et linnas on palju haigeid?
Pigem võiks olukord olla vastupidine: tänu traditsiooniliste ja alternatiivsete tervendajate arvukusele võivad pärnakad olla maailma terveimate seas.
Ometi pole ükski inimene, isegi pärnakas, nii terve, et teda tervemaks ei saaks teha. Just leebet ja üldist tervendamist, pinge mahavõtmist pakuvadki massaažitegijad. Kas nüüd just kõik, seda on võimatu öelda, aga Andres G. Adamson Tiibeti ravi ja astroloogia keskusest Gewa küll.

Massaaž massöörile

Tuleb ausalt üles tunnistada, et Andres on mu sõber ja kutsus ise mind massaaži. Kutsuma hakkas juba aasta tagasi. Vahel saime kokku, siis kutsus jälle. Ja kui tööjuttu ajasime, poetas asjaliku jutu vahepeal küsimuse, et millal ma siis ikka tulen.
Pole vist eales nii palju ettekäändeid, vabandusi ja suisa valet suust välja ajanud, kui Adamsoni õrnu kutseid tõrjudes. Olgem ausad, mõte massaažist on alati tundunud ebamugavust tekitav. Pealegi, kuidas ma ikka vana võitluskaaslase ees end rõivastest vabastan ja ta enda kallale lasen. Kena mees küll, aga kuskilt jookseb piir.
Lõppes kõik muidugi sellega, et Andrese järjekindlus viis sihile. Ettekäänded olid otsa saanud. Allusin Tiibeti iidsete kunstide kutsele ja lubasin oma lihaliku mina tema hoolde anda.
Pakkusin, et teeme ehk alguseks mingi veerand tundi. Adamson pakkus kaks ja pool. Mõlemad targad inimesed ja andsid järele. Leppisime kokku tunni ja veerandi suhtes.
Gewa, mis maakeeli pidada muu seas voorust tähendama, paikneb Ringi ja Kuninga tänava nurgal samas majas kus Jazz Cafégi. Peale Adamsoni tegutsevad seal Silja Palm, igati kena naisterahvas, ja Gert Silkin, kes minu mälus eksisteerib eelkõige suurepärase kitarristina Eesti omaaegsest juhtivast indie-bändist The Choice.
Gewa trepist teisele korrusele jõudes hõikusingi allaheitlikul häälel Andrest, aga vastas hoopis Gert, kes parasjagu kedagi mudis. Selleks õnnetukeseks osutus Silkini ametivend Adamson.
Kingsepal pole kingi, massööril pole tervis korras. Vähemalt seda see näitas, et üksteist nad usaldavad. Muidugi, võib-olla teevad sellist etendust iga kord, kui uus klient tuleb. Üks meister masseerib teist, too ägab, et “oi kui hea”.
Klient on võidetud. Samal moel võiksid lihaleti taga seisvad müüjad kogu aeg viinerit järada ja riigikogu liikmed iseenda tehtud seaduste järgi elada. Selline inimlik, kogemusel põhinev reklaam.

Sõber sõbra naha koorib

Tiibeti massaažiks valmistumine sarnaneb arvatavasti igaks teistsuguseks mudimismooduseks valmistumisega. Eemaldad sirmi taga rõivad-jalanõud, jättes ümber ainult niudevöö või aluspesu, oleneb, mida keegi kannab. Seejärel heidad massaažilauale kõhuli ja paned pea barankasse.
Andres pani mängima idamaise muusika, millega ilmselt alateadvust mõjutati ja tänu millele ma kaks päeva palju parem inimene olin, ning pakkus valimiseks välja kaks lõhna, mis just mulle sobivad. Roosi- ja safranilõhna vahel valida polnud keeruline. Kui juba, siis juba. Pane safran! Ükskord elame.
Safrani meeliköitva lõhna ja meloodilist ininat meenutava muusika saatel võidis Adamson mu selga õliga. Ta käed olid nii soojad ja hellad ja pehmed. Nagu kikerdaks selili soojades praekartulites.
Inimesele, kes massaaži ei talu ja selle talumisele varem mõelnudki polnud, mõjus Tiibeti massaaž üllatavalt meeldivalt. Oma osa said õlad, jalad ja käed. Tiibeti meditsiini mägede kõrgustele pürgiv Andres rääkis, et minu kui istuva töö inimese probleem on pidevast arvuti taga kükitamisest tingitud pinged seljas ja turjal.
Muidu ei olegi nii valus, aga kui Andrese helladest kätest ühel hetkel saatanlikud pressrauad said, oli pisar silmast väljast ja läbi barankakujulise peatoe tilkus tervisekeskuse pühale põrandale kannatava inimese sülge.
Edasine läks veidi mõnusamaks, kui selga asuti töötlema kuumade kividega. Polnud mingid hommikumaa imekivid, täitsa tavalised Maarjamaa omad hoopis. Ega aru saanud, kus kivi lõppes ja käsi algas, nahk hakkas tuimaks kiskuma ja tunded kuhtuma.
Tunded said äratatud, kui minu pahaaimamatu selja taga võeti kasutusele kupud.
Kuppudega on ikka ravitud külmetushaigusi, kuid nendega saab teha väga läbi võtvat massaažigi. Mööda higist selga, mille nahk vaakumiga otsekui näpitsate vahele tõmmatud, jooksid valujutid.
Parafraseerides Karl Ristikivi, peab ütlema, et kupu tee jätab jälje seljale, mille tõttu küsis Andres: “Ega sa lähemate päevade jooksul end avalikus kohas lahti pea riietama?”
“Õääööii,” vastasin sundimatu elegantsiga.
“Selge,” vastas mu piinaja ning lasi edasi.
Tundidepikkusena tundunud mõneminutilisele õudusele järgnes rahustav lõppsilitus. “That’ll do, pig, that’ll do,” ütlesid taas õrnaks muutunud käed.
Andres ei soovitanud eriti järsult tõusta. Hea soovitus, nagu ma oleksin seda suutnud. Venitasin end istukile, hingasin rahulikult ja siis sain püsti. Otsest kiiret ei olnud, nii et liigutasin nagu vati sees.
Pärast massaažiseanssi pidi veel töölt läbi astuma, kõik värvid olid veidi tuhmimad kui tavaliselt, udu oli laskunud maale, mille jumalad on surnud, ja mu seljal tulitasid justkui armid nendes kohtades, kust varem mu tiivad välja küünitasid.
Tiivad, valgemad ja tugevamad kui eales varem, kasvasid tagasi järgmisel päeval. Värvid naasid erksatena. Mul oli kerge olla ja ma lendasin. Sellest piisab, Andres, sellest piisab.

Lugu ilmus tänases Pärnu Postimehes.

Olavi Ruitlase “Naist” on meile kõigile väga vaja (DL)

Olavi Ruitlase uudisteos “Naine” on päikesekiir roojases maailmas, jahe veesõõm janusele ja puhkehetk kurnatud meelele.
“Naise” ilmumise eel ja mõnevõrra selle järelgi kõneldi raamatust kui skandaalsest teosest, mis autori skandaalsest blogist välja kasvanuna võib kohtuasja tuua, sest selles võidaks ära tunda inimesi, kes ei pruugi tahta, et nad äratuntavad on.
Müügiargumendina ja seigana, mis kultuuriuudisekünnise aitab ületada, kõlbab selline rõhuasetus küll, kuid jäägu see tähelepanuta peamise kõrval - Ruitlane on kirjutanud väga hea raamatu, raamatu, mida on meile kõigile väga vaja.

Kole kooselu
Autor rõhutab teose alguses: “See lugu on pullisitt, midagi sellist ei ole kunagi juhtunud, kirjeldatud tegelasi pole reaalelus olemas: ei Naist, Väikest Naist ega kõige vähem Meest ehk mind ennast. Mulle meeldiks käsitlus, et sellel lool pole ka autorit. Iga lause taga on tarviline korrutada: fiktsioon ning kunstiline tõlgendus.”
Nii jäägu, sest kuigi lugeja ilmselt usub Ruitlase olemasolusse, ei pruugi talle kuigivõrd korda minna, kas kõik, millest ta kõneleb on päris või fiktsioon. Poleks üht kohtuseika ning suhteliselt ebameeldivat ja kunstilise väärtuseta blogi olnud, küll oleks “Naine” ikka väljundi leidnud, tähelepanu saabunuks ilmselt hiljem, aga teos tulnuks ikka suurepärane välja, sest teisiti see olla ei saaks.
Veiko Tammjärve teravmeelsete ja stiilsete illustratsioonidega “Naine” on kirjutatud ladusas stiilis, mis laseb isegi aeglasel lugejal enam kui kakssada lehekülge vähemalt pooleteise tunniga alla neelata. Iga peatükk keskendub ühele killule Mehe elust, tema suhtele Naise ja naistega, kes Mehele tähtsad. Noor Naine, Kirglik Naine, Kadunud Naine, Tütarlaps ja viimaks Väike Naine, kes vahetab Naise välja. Mehe ja tema erinevate Naiste kõrval elutsevad ja tegutsevad oma isiklike traagikatega joodikud, lollid maainimesed, ülemused, alamused, Perssekukkunud Hipi ja kõik teised, kellega me bussis ja poes kokku põrkame.
Naise, ehk nimitegelase, võtab minategelane Mees üksipulgi lahti, teised saavad mõistetavatel põhjustel raamaturuumi vähem, kuid piisavalt, et neist pilt moodustuks ja nad elavaks muutuksid. Näiteks Kadunud Naine teeb läbi metamorfoosi, olles enne Unelmate Naine. Eks olnud Kirglik Nainegi enne Kostüümilesbi.
Peamise tegevusliini, mis kirjeldab Naise ja Mehe koledat kooselu, kõrval ja sees paikneb hulk väiksemaid lugusid, mis viivad lugeja koos Mehega mõnele tavamõttes seiklusele, näiteks avalikule luulelugemisele kaasa või avavad lakooniliselt, kuid emotsionaalselt kõrvaltegelaste elu.
Tollest samast Unelmate Naisest, kellest saab Kadunud Naine, maalib autor pildi traagilisest algusest traagilise lõpuni. See naine on nagu lind, mis pimedusest tulijana valgustatud toast läbi lendab ja taas pimedusse kaob. “Mõned aastad hiljem läks Kadunud Naine hulluks … armid, mis kusagil sügaval tema sees, läksid ühekorraga lahti ning Kadunud Naine kadus endagi jaoks …” (lk 99) Väike labane lugu, aga võrratult komponeeritud.
Proosatekst tuleb Ruitlasel sama hästi välja kui värssides, kus esineb selliseid teema- ja riimileide, et Jaan Pehkki vaatab neile alt üles.
“Võite meie pilli julgelt / veega alla lasta / rohkem te ei röhitse / ega pane paska” (lk 23). Sellise tellimusluuletuse kirjutab Mees kõhupuhitustablettide turustamiseks. Nii saigi Mehest Luuletaja.
Luulet leidub “Naises” veelgi, mõned on tuntumad tekstid, mõned mitte. Minategelane ju luuletaja ning autor samuti, seega on luuletused omal kohal, kuid proosas kogutekst on juba ise nii poeetiline, et päris luuletused selle sees kahvatuvad. Kujutatav elu ise pakub palju enam poeesiat, selle sõna otseses, mitte ilustatud tähenduses, et luuletaja, isegi nii terase kui Ruitane seda on, sulg jääb nõrgaks. Kes Ruitlase luuleloominguga tuttav pole, neile on lühiluuletustest avastamisrõõmu ilmselt enam.

Räpane ja lõbus
“Naine” on stiililt Vonnegutlik. Realistlik tegevus vaheldub mõtiskluste, üldistuste ja tähelepanekutega. Jäänuks romaan vaid peateemat kandvaks ja jõuetut viha välja valavaks, nagu autori kunagine veebipäevik, polnuks ta suurt midagi väärt.
Ruitlasel on silma ja kätt detailide jaoks ja häid ning väga häid detaile on “Naises” küllaga. Iga stseen on läbi töötatud ja elatud ning iga mõte ja võrdlus hingepõhjast tulnud.
Ruitlane kirjeldab, mida tähendab viis, kuidas mees ja naine tänaval jalutavad, kuidas tõelise mehena käitudes naabrimehega kiskuda, et viimaks mõlemad avastaksid, et teine on täitsa mõistlik vana, kuidas maksta arveid, kuidas uppuda võlgadesse, kuidas kõige eest põgeneda ja ennast ning armastust leida.
Kuivõrd segaseks võib suhtlus ning suhete kolm-, neli- ja viisnurgad muutuda, näitab peakükk “Venezuela”, kui juba lahku läinud Mees ja Naine kunagist ühisvara jagavad. “Ta viskus põlvili põrandale, klammerdus kätega ümber mu jalgade ja karjus: “Qué te parece?” “Pienso irme,” ütlesin, mul oli tõesti aeg minna, taksomeeter tiksus halastamatult, “me salió muy caro mio.” (lk 176).
“Naine” pole kindlasti meestekas samas mõttes nagu naistekas on naistekas. “Naine” käsitleb võrdse karmuse ja aususega kõiki osapooli, pole ilutsemist, pole silmakirjalikkust, kuid on kamaluga siirust. Just oma siirusega see raamat ka mõjub, lisaks muidugi voolavale stiilile ning peensusteni väljatimmitud, kuid orgaanilisele kompositsioonile. Siirus ja ausus teevad “Naisest” romaani nii meestele kui naistele.
Ausamat, lõbusamat ja samal ajal traagilisemat kujutist sellest, milline võib olla, milliseks võib muutuda üks abielu, ei leia me naljalt ühestki teisest teosest, kasvõi sellepärast, et “Naine” räägib hoolimata kõigist maskeeringutest, nagu näiteks isiku- ja kohanimede puudumine, just nimelt ja ainult eestlastest, kuid kindlasti ei räägi ta ainult eestlastele.
Eesti kuulsaim ekspordiartikkel on naine, saagu, saagu, ma sajatan, nüüd selleks Ruitlase “Naine”, sest see räägib meestega ja ta räägib naistega, jätmata kõrvale ainsatki räpast, lõbusat ja kurba üksikasja ning sõnastab ära tõed, mis on nii lihtsad, et kipuvad kahe silma vahele jääma. “Sa maksad kõige eest, maksad oma tegude surnud lehma, mäletamata, kas lehm ise oli punane või musta-valgekirju.” (lk 177).

“Naine”
Kirjutanud Olavi Ruitlane
Toimetanud Leelo Laurits
Kujundanud Andres Rõhu
Illustratsioonid Veiko Tammjärv
Jumalikud Ilmutused 2009

Arvustus ilmus tänases Postimehes (AK).

Fotokunsti ülevaatenäitus "Pärnumaa Foto 2009"

Silja Mäetamme foto ülevaatenäituselt "Pärnumaa Foto 2008"

Pärnumaa ajaleht Pärnu Postimees ja Pärnu Linnagalerii kuulutavad välja ülevaatenäituse “Pärnumaa foto 2009”, kuhu on oodatud nii professionaalsete kui asjaarmastajate Pärnumaa fotograafide tööd. Viiendat korda toimuv maakonna fotokunsti ülevaatenäitus leiab tänavu aset 7. oktoobrist 29. oktoobrini Pärnu Linnagaleriis ja Pärnu kontserdimajas (Aida 4).

Näitusele on oodatud fotod, mis soovitatavalt, kuid mitte kohustuslikult, on valminud eelmise või käesoleva aasta jooksul. Teemavalik on vaba, ainsaks piiranguks osavõtjatele on see, et autor elaks, töötaks või õpiks Pärnu linnas või maakonnas.
Iga osaleda sooviv fotograaf võib esitada näitusele kuni kolm üksikfotot (need võivad moodustada ka seeria). Fotod tuleb esitada valmiskujul, miinimumformaat on 30 x 40 cm (ligikaudu A3 formaat), maksimumi osas piirangud puuduvad. Soovitavalt esitada pildid raamimata.

Fotosid võetakse näitusele vastu Pärnu Postimehe toimetuses Pärnus Rüütli 14 teisel korrusel toas number 208 (kuulutuste vastuvõtt ja lehe tellimine) tööpäevadel kella 9-17. Tööde esitamise tähtaeg on 29. september 2009. Esitatud fotodele tuleb lisada pealkirjad ning autori nimi ja kontaktandmed.

Esitatud töödest teeb Pärnu Postimehe ja Pärnu Linnagalerii esindajatest koosnev žürii valiku, mis eksponeeritakse näitusel.

Fotode valmistamisega seotud kulud kannavad autorid. Valik näitusele jõudnud töödest avaldatakse ajalehes Pärnu Postimees ja autorit honoreeritakse vastavalt temaga sel puhul sõlmitavas autorilepingus toodud tingimustele. Seoses fotode avaldamisega võtab Pärnu Postimees autoritega ühendust. Ülevaatenäituse puhul pole tegemist konkursiga, seega parimaid välja ei kuulutata, küll aga antakse välja eripreemiaid.

Näitusel eksponeeritud tööd (samuti väljavalituks mitteosutunud pildid) tagastatakse autoritele alates 9. novembrist Pärnu Postimehe toimetuses.

Wimbergi süntees – lasteraamat pole lastele

Wimbergi, kodanikunimega Jaak Urmeti loomingul on lastega tihe side. Ta on kirjutanud lastesaadetele originaalstsenaariume (vahendades Buratino seiklusi ning Tomi ja Annika juhtumisi), mugandanud eesti vaatajatele välismaa lastelaule, mis kõlavad „Tweeniepõngerjate” seriaalis, tõlkinud lastelugusid ning avaldanud laste-lühipoeeme raamatus „Härra Padakonn” (Varrak, 2008). Muidugi on Wimberg tegusid teinud puhtalt täiskasvanute kirjandusilmaski. Romaan „Lipamäe” (Varrak, 2002) oli ja on suurepärane teos oma fantaasiarohkuse ning eesti kirjanduses harva maagilise realismi, pigem isegi maagilise naturalismiga. Lisaks mahub küllalt noore kirjaniku loomingu nimistusse aukartust äratav hulk luuletusi, kirjandusajalugu jäädvustavaid intervjuusid ja mida kõike veel. Wimbergi luuleraamatud „Maaaraamat” (Huma, 2000) ja „Kärppsed” (Jutulind, 2006) ei muuda küll maailma, ja miks nad peaksidki, kuid kirjeldavad väga kenasti Wimbergi maailma.

Wimbergi ilukirjandusliku loomingu, kui stsenaariumid, libretod ja muu selline kõrvale jätta, vahetum ja siiram osa on tema suutlikkus manada isiklikust minevikust, eriti lapsepõlvest, tähenduslikke detaile ja need kavalalt vormistada, laskumata vähimassegi sentimentalismi, jäädes üheaegselt nii ajaloo kõrvaltvaatajaks kui selles elanuks. Eilsed pisarad on tänane naer ja vastupidi. Üksikinimese ja kultuuri ajalugu ning mälu kui selline esineb Wimbergi loomingus ikka ja jälle. Ta jäädvustab ja meenutab sündmusi, elab need taas läbi ning teeb uuesti elavaks. Tähtis on mitte unustada, kust me tuleme, näib Wimberg sageli ütlevat nii oma luuletustes kui suurepärases „Lipamäes”. Süüdistada teda nõukogude aja idealiseerimises on vist ikka püütud, kuid õnneks pole ta lasknud end sellest oma ülimas iseteadvuses segada. Nagu debüütkogul „Maaaraamat”, nii ilutseb hilisema tagasivaatelise „Kärppsedki” kaanel tühermaaks muudetud maastikul müristav või olesklev rasketehnika. Lapsepõlv on lapsepõlv ja selle sattumine absurdiks pööratud riigikorra aega pole kellegi süü ning kui tähtis riiklik iseseisvumine ka pole, ei evi see nii suurt tähtsust, et lapsepõlve kustutada. Iga korra ajal on eestlased tööd teinud, pidu pidanud ja puhuti ennast hästi tundnud ja just Wimberg võtab seda sagedasti meelde tuletada. Eri stiilidesse ja teemadesse suhtumiselt meenutab Wimberg uljast husaari või – see võrdlus meeldib talle endale ilmselt rohkem – musketäri.

Musketäriga maksab Wimbergi võrrelda igati, pole teda isikunagi raske sellesse rolli paigutada. Pealegi tuleneb musketäri mõiste musketist ehk tulirelvast, aga meile tuttavad ja Wimbergile sümpaatsed (arvestades, et ta andis oma kirjastusega Jutulind välja Richard Kaljo illustratsioonid Alexandre Dumas’ musketäritriloogiale) musketärid vehkisid eelkõige mõõkadega. Püssiga paugutamine võib olla tulemusrikkam, kuid selles puudub romantika ja elegants ning ajalooline ja järjepidevuslik taust. D’Artagnangi sai oma mõõga isalt. Kui musketär püssimehena kasutab eelkõige mõõka, avaneb meie pilgu ees süntees uuest ja vanast, robustsest ja elegantsest, kõrgest ja madalast. Samalaadset sünteesi on kasutanud ka Wimberg: raskeid teemasid käsitleb kergelt ja kergeid teemasid raskelt, ilusaks saab ilgus ja ilgeks saab ilu. Wimbergi sünteesi ülim aste on tänavu ilmunud raamat „Pille-Riin” (Jutulind, 2009). „Wimbergi süntees” kõlab nagu Murphy seadus. Wimbergi süntees: raamatu, mille ostsid lapsele, loed ise läbi ja lapsele ei anna. Wimberg on autor, kes võtab „Pille-Riinis” licentia poetica’st viimase välja.

Autor nimetab raamatut tagakaanel lasteraamatuks suurtele ja suurteraamatuks lastele. See määratlus on õige vaid üldjoontes, sest õigem oleks nimetada „Pille-Riini” siiski lihtsalt suurteraamatuks. Lasteraamatulikkus peitub toredas mõistes „suurteraamat”, muidu piisaks ju tavapärasemast määratlusest „romaan” või „jutukogu”, mida mõlemat võib teose kohta vabalt kasutada, kuid romaan oleks ehk kõige täpsem. „Pille-Riinist” teevad maagilise, kuigi ebatraditsioonilise romaani tema lugude seotus, tegelaste areng läbi jutukeste, eri vaatekohtade, pinget hoidvate ja tähelepanu kõrvale juhtivate hälvete kasutamine, mis loob loogilise terviku. „Pille-Riini” võiks isegi nimetada omamoodi arenguromaaniks. Oma tõde tagakaanele märgitud autoripoolses määratluses „lasteraamat suurtele ja suurteraamat lastele” muidugi peitub, kuid sisulisest tähendusest ning huvitavakõlalisusest olulisem on selle definitsiooni tululikkus võtmena raamatuavajale, et too esimese hooga päris ära ei ehmataks. „Pille-Riin” on suurteraamat, sest selle keel pole kergete killast. Ma ei mõtle siin Wimbergi isiklikku keelt, milles k, p ja t teatud tingimustel eesti keele normaalortograafiast erinevalt topelt kirjutatakse, vaid lausestust ja stiili. See pole lasteraamatulikult lihtne ja voolav, pigem astuvad laused raskelt ja kuidagi tümpsudes, rõhutades perekonnaliikmete võõrdumist üksteisest ja teineteisest möödarääkimist, mis viib ka kõige lõbusama tegevuse all tuksudes vääramatult ainsa võimaliku tulemuseni. „Pille-Riin” on lasteraamat, sest peategelane on väike tüdruk, kes mängib mänguasjadega, sukeldub oma fantaasiailma, on usalduslik ja uudishimulik ning tema tegemised jõuavad lugejani sõbralikus suure ja selge fondiga kirjas.

„Pille-Riin” on suurteraamat, sest isegi selle fantaasiarikkuse all on rusuv tumedus, katastroofi eelaimdus, mille mõistmiseks tuleb olla enesepiinajalikult tähelepanelik, sest hetkel, kui seda tajud, jääb see painama ning naljaka puändiga lugu, kuidas Pille-Riini ema ja isa maeiütle-teile-millele-lugege-ise-saate-teada nime otsivad, mõjub lõppkokkuvõttes kurvana. Nagu seegi, kui ema otsib halba energiat ja nõid tuleb seda välja ajama. Üle vindi keeratud lugu Eestis nii nõmedalt popiks muutunud esoteeriavaimustusest. Karikatuurne, kuid samal ajal terendab ikka rahuliku tänava äärses maja äng, mure, tüdimus, halb energia. „Pille-Riin” on lasteraamat, sest koosneb 21 loost, millest vähemalt pool on just õige lasteloo pikkusega, fantaasiarikkad ning hea dialoogiga. „Pille-Riin” on suurteraamat, sest täiskasvanu, kes seda lapsele ette loeb, tuleb ühiskonnast lapsepiinajana eraldada. Laps, kes selle ise vabatahtlikult läbi loeb, tuleb polikliinikusse katseteks anda. „Pille-Riin” on suurteraamat. Tegelasi on „Pille-Riinis” vähe. Nimitegelane ise, tolle sõber Karl-Johan ning nukk Jolanda, Pille-Riini ema ja isa, viimaste sõbrad Evelin ja Rain ning ootamatult raamatusse astuv minategelane, kelleks väga selgelt autor ise. Raamatu tegevus tiirleb muidugi ümber nimitegelase, kuid samavõrra saavad tähelepanu ta ema ja isa. Seega kõige täpsemalt saab peategelaseks tõsta perekonna. Pea igas loos avaldub Pille-Riini kaudu, paaril korral ka ema või isa kaudu, kuivõrd katki on perekond, mille tegemisi Wimberg meil jälgida laseb. Pille-Riin istub ema huumorimeele peale, bitšib ja ema-isa ütlevad, et alles siis, kui tööle mindud, palk teenitud, oma kodu hangitud, abiellu astutud ja lapsed saadud, alles siis võib bitšida. Ema mäletab kohtumist isaga ühtemoodi, vastaspool teistmoodi. Isa mõlgutab mõtteid kaotsiläinud võimalustest, juhustest, mis võinuksid kunagi elu muuta ja praeguse perekonna ning Pille-Riini olematusse saata, ema unistab õhkkergeks muutumisest ja äralendamisest.

Kui Evelin ja Rain vanematele külla tulevad, kuulab Pille-Riin oma isa juttu: „Minu meelest see armastus on nii üle võimendatud” (lk 87). Hiljem sekkub vestlusse ema. „„Ühesõnaga te tahate öelda, et inimene on nagu loom – ainult sööb ja sigib,” kostis ta päris teraval toonil. „Ühesõnaga, meie oleme praegu siis nagu kaks sellist looma – juba kolmteist aastat abielus?” pöördus ta oma mehe poole” (lk 89). Oma sõna ütleb sekka Evelingi: „Minu meelest on kahe inimese kooselu nagu chill . Saate aru? Selliseid asju nagu prints valgel hobusel või see „üks ja õige” või „kuni surm teid lahutab” – neid ei ole olemas” (lk 89). Mis jääb Pille-Riinil muud üle kui minna magamist teesklema, nagu ta tavatseb teistel juhtudel unistustesse-unenägudesse pageda nagu lugudes „Pille-Riin ja sünnipäev”, „PilleRiin ja metsalagendik” ja „Pille-Riin ja võluvalgus”.

Raamatu lõpuks on peategelase perekond kadunud, lagunenud, ja me näeme Pille-Riini läbi autori pilgu terava nina ja aruka pilguga tüdrukuna, kes suhtub elu muutumisse sama asjalikult, nagu ta ühes varasemas loos mõrva sooritanud nuku elektritoolil teise ilma saatis. Pühademunana on Wimberg peitnud „PilleRiini” kuuenda loona raamatusse jutukese Irm Weskitondi raamatust „Kaheksa ja pool lugu”. See on ilmselt ainuke päris lastelugu kogu raamatus. Lõbus, lihtsas stiilis, puändi ja moraaliga, nagu üks lastelugu olema peab. Siin teeb Wimberg meistri triki, otsekui deklareerides, et oskab küll lastele mõistulugusid kirjutada, aga ei tee seda mitte, ning hakkab kohe selle jutu järel hoopis rääkima, kuidas ta õlleuimasena teiselt mehelt naise üle lõi. Nahaal ja vembumees see Wimberg. „Pille-Riin” pole kerge lugemine ja võib nõrgema närvikavaga lugeja kaitsmed läbi kõrvetada, nagu see juhtus kellegi Merlega, kes kirjutab Orkutis Wimbergi raamatu kohta: „Mingit mõtet ma ei leidnud, kui mina selliseid kilde pilluks, siis viiks sõbrad/perekond mu psühhiaatri juurde.” Eks see üks hullumeelne teos ole, aga ta on päris, räägib päris maailmast, päris inimestest ja päris saadetest, mida nad telekast vaatavad. Tundes Wimbergi kui head sõnameistrit, saab kirjapandu sagedane ebaloomulikkus olla vaid tahtlik, igal juhul teeb see raamatu rõhutatult raskeks lugemiseks, mida igaühele kindlasti ei soovitaks – pereprobleemidest räägib näiteks Olavi Ruitlase „Naine” palju lõbusamalt ja ladusamalt –, aga kellel soodumust tuukritööks, neile pakub „Pille-Riin” ühe omamoodi, kummalise, kuid nukra elamuse, mis võib üles äratada mõnegi lapsepõlvekoletise.

„Pille-Riini” kaanel näeme ilusat fotot, millel pehmed mänguasjad kõrvupidi nööril rippudes kuivavad. Karu ja elevandi nägu on tuim, jänes teeb halva mängu juures head nägu ning muheleb kohtlaselt. Ilmselt kuivasid nad ära juba ammu, aga keegi ei tule neid alla võtma, sest kõigil on oma elugagi palju tegemist. Jõuad sa siis kõigist hoolida, kõiki märgata, kõiki aidata. Wimberg on püüdnudki „Pille-Riiniga” kõigist hoolida, kõiki märgata ja aidata, aga tal pole see õnnestunud, sest see ei õnnestu elus eneseski. Autor jääb raamatu lõpus pingile istuma ja mõtlema, et Pille-Riinist saab kunagi ilus ja tark naine, poeedi unistus. Ilusama tuleviku lootus jääb, kuid sellesse ei usu õigupoolest keegi. Ei autor, ei Pille-Riin, tema ema ega isa, ei Evelin, ei Rain. Ega lugeja. Tahate uskuda, minge kirikusse.

Wimberg, Pille-Riin. Kujundanud Tõnis Aaliste. Jutulind, 2009. 143 lk.

Lugu ilmus tänases Sirbis.

paar pilti positivuselt

salacgriva positivuse festival oli oodatult kena. melu ja hääd muusikatki. jalgrattaga sai mindud ja tuldud. miski 75 km sinna, samapalju tagasi. reedel jõudis kenasti peale bedwettersit kohale. vedas. pühaba tahtis kuumus tee peal tappa, kuid kl 14 olime kenasti kodus, kuigi läbi nagu selle maa raha, kust me tulime.

melu oli positivusel nagu muda, ei heieta. muusikalisi elamusi pakkus reedel enim the tiger lillies kui professionaalne grotesk kuubis, ja lauba the whip kui rokk ja masin käsikäes ning ebony bones, hea energiaga muusika, väga emotsionaalne ja vahetu pluss lisapunktid lilla parukaga taustalaulja eest, kelle liikumine oli liigutav.

esimese päeva peaesineja oli prata vetra, mis oli jah, nii ja naa, rohkem kohalikule publikule, seda enam, et brainstormi nad ei teinud. teise päeva peamees oli moby ja seda ilmselt kuulamas kõige enam rahvast korraga. tasemel, aga mitte ülielamuslik. kõik tuttavad laulud tulid ära, üllatusi ei olnud, mittefännile erilist ajaraisku ei kujutanud, korralik ühesõnaga.

sinaiida õu konnor esines ka. iiri värk, nõudnuks teistsugust meeleolu ja päritolu.

muust tohutust staffist, mida näidati jäid meelde spacedog telk, kust kõlas smiths'i, curet ja muud klassikat, palju igasugust sööki, näiteks spiraalvorstid ja hea kohv ühest kohviputkast.

telkimisala oli ülisuur, rahvas enamasti mõistlik ja karjuti öösel mõistlikkuse piires.

kokkuvõttes on positivus ääretult vinge. oleksin tööl, kirjutaksin sellest pika ja põhjaliku kiidulaulu, aga et puhkan, siis näitan paari pilti ja puhkan edasi. rahu.

ebony bones esineb. väga väga tase.

the tiger lillies esineb. vaieldamatu lemmik tänavuselt positivuselt. trummar oli nii lahe vana, et ta tuleks maha lasta. nii lahe ei tohi lihtsalt keegi olla. tal oli rott taskus.

telkimisalal oli mitu telki.

minge järgmine aasta ise ka... ma lähen küll.

ja lõpetuseks väike helinäide the tiger lillies'ilt. nautige!

Kikilipsuta karvane elukas

Mitmekülgse kirjaniku ning kunstniku Aapo Ilvese luulekogu “Tulen öösel sulle koju” võtab kokku viljaka autori erinevad loomesuunad ja pilt temast kui lihtsalt muheda keelega sõnakeerutajast on kerge hajuma.
Ilves on omamoodi fenomen eesti kaasaegses kirjanduses. Ta on rohkem olemas ja meie kõrval kui nii mõnigi teine, kuid teatakse teda pigem teisejärguliste faktide ja seikade järgi nagu punane juuksepahmakas, elukoht Räpinas ja aastaringne suvehüsteeriline olesklemine Maarjamaa eri paigus.

Meie kõrvus istub Ilves sageli, sest arvatavasti on ta üks sisukamaid ja viljakamaid laulusõnade autoreid tänases eesti muusikapildis. The Sun, Eliit ja kes iganes kõik veel on tema häälikud kummitama häälitanud ja sealt neid enam välja ei saa. Võtkem kasvõi geniaalse “Väikeste linnade mehed on lollakad”, mille on surematuks laulnud Jaan Pehk ise. See on liiga ilus, lõbus, liiga kurb.

“Tulen öösel sulle koju” sisaldabki muu materjali seas laulutekste, millesse raamatusse köidetuna parem süveneda on, kui neid raadiost näituseks Tanel Padari laulu kuulates.

Kui Padar laulab, et kuu on päike, siis mõtled eelkõige, et rokimees on lihtsalt segi ja ümised temaga kaasa kasvõi igatsusest, et endal nii huvitav elu pole. Loed aga Ilvese raamatust nimetatud laulu sõnu: “Elada vaid, et käia tööl / töötada või, et lahti saaks / lasta vöö valguses valge kuu” (lk 90), siis ketrub ajus lahti hoopis sügavam sisu ning viib mõtted sellele, miks kuramuse pärast kogu oma elu tööga peab täitma, muud nagu polekski.

Laulutekstid, nii teiste kui Ilvese enda poolt kenaks lauldud moodustavad autori loomingust siiski väiksema, kuigi tuntuma, osa. “Tulen öösel sulle koju” toekam osa on tõsised luulemõtisklusest elust meie ümber ja selle mõttest üleüldse. Ilves harutab olemist lahti läbi portreede näiteks väiksest maksupetturist: “olen väike maksupettur / tõmban tillist eesti riiki” (lk 35) ja väiksest kriminaalist: “olen väike kriminaal / viibin vangitornis / sest mul maksmata banaan / unus ostukorvis” (lk 34). Sama jätkub läbi luuletuste “Väike varganägu”, “Talisportlane”, “Maletaja” ja “Väike politseinik” (lk 37-40).

Natuke contralik näib, aga las ta näib, sest Contra ongi vaese mehe Ilves, kes omakorda - aga vaid lõbusa vemmalvärsside asjus - on vaese mehe Olavi Ruitlane, kes omakorda on vaese mehe Pehk, kes omakorda on vaese, väga vaese, nii vaese, et isegi telekat ei jaksa osta, mehe Contra. Asja mõte seisneb selles, et rahval on vähe raha ja rikka mehe kirjanik on Eestis ainult Armin Kõomägi.

Elust enesest kõnelevad tekstid pole sugugi nii lõbusad, kui ehk Ilveselt ootaks või kardaks, lüürilisi mõlgutusi ja tumedamatki irooniat jagub piisavalt sõnamängude ja aasimiste vahele. Viimaste kohta arvas Jürgen Rooste Sirbis (Sirp 22.05.2009), et “Ent riimitud naljad, mis pole väga naljakad, ja naasama vemmaldamine võinuks raamatust “Tulen öösel sulle koju” välja jääda.”.

Sellega on nii ja naa. Eelkõige on raamat siiski kokkuvõte ja jäädvustus Ilvese mitme-aastasest tegevusest, pole ju tal korralikku luulekogu (kaantevahelisi ühisesinemisi on ikka ette tulnud ja proosat ning näidendeidki ilmunud) enam kui kümne aasta jooksul väljunud, arvestades, et “Üks pedajas” ilmus 1998. aastal.

Jäänuks vemmaldamine välja, saaks lugeja haledalt petta, sest eks seda Ilveselt ju eelkõige ootad, aga eks see üldmuljet veidi rikub, kui õigupoolest ei oska teost lugemise ajal ei otse meelelahutajaks ega mõttelahustajaks määratleda.

Andra Teede toimetatud “Tulen öösel sulle koju” peamine väärtus, hoolimata küllalt läbisegi luuletustest kvaliteediga geniaalne-väga-hea-no-ma-ei-tea, jääb jäädvustuse fakti, et Ilvese looming on kaante vahel ja laseb antoloogiana paremini mõista selle nähtuseks kujunenud andeka mehe tegevusi ja ütelusi.

Ilvese teravikud on suunatud igasse ilmakaarde nii temaatiliselt kui žanriliselt, vahelepõikena seda, et tema kunsti tahtnuks raamatus enamgi näha, mis omakorda võib mõne terava otsa nüristada.

Omaette komplekti moodustab raamatus murdeluule, kuid need, kellel lõunaosariikide keele mõistmine pärsitud, jääb see osa paraku vahele. Murdeluulet on seda mitte mõistval inimesel parem kuulata kui lugeda, intonatsioon mängib tähendused kätte.

Kas me saame teada, kes on Aapo Ilves? Usutavasti saame. Autor tuleb meile isegi poolele teele vastu: “mina ei taha olla ei ole / eesti kirjanduse navitrolla / jaagupkreem savisaar / hassokrull ellekull / mutt koer kala // mina olen eesti kirjanduse ilves / kikilipsuta karvane elukas / tules ei upu vees ei põle / ilus loom // anna ainult aega / too oma tütred minu kihude altarile / sest neil on seal hää” (lk 14).

See enesepilt on usutav, tõepärane, omamoodi lihtsuses armas ning sarkastiline, nagu raamatust lõppkokkuvõttes hangitav elamuski.

"Tulen öösel sulle koju"
Kirjutanud Aapo Ilves
Toimetanud Andra Teede
112 lk
Väike Kirjastaja 2009

APPDEIT: lugu läks ka rajoonilehte

Sofi ja mina. Intekas

Sofi Oksanen, nii “Stalini lehmad” kui “Puhastus” räägivad Eestiga. Olete küll juurtega Eestist, aga see ei anna ometi põhjust Soomes just Eestist kirjutada. Miks käsitlete Eesti ajalugu?

Aastaid tagasi ma ei teadnud, et hakkan nii noorelt raamatuid kirjutama. Mõtlesin, et käin kõik koolid läbi, asun tööle, teenin raha ja kui kõik on korras, hakkan kirjutama. Ega ma ennast nii targaks poliitikas ja ajaloos pidanud, et võiksin kirjutada sellise raamatu nagu “Stalini lehmad”.
“Stalini lehmasid” hakkasin kirjutama enam-vähem 2000. aastal ja siis märkasin, et minuealised soomlased enam Nõukogude Liitu ei mäleta, nad ei tea, mis see oli. Mõtlesin, et ega see nõukogude elu noortele nii huvitav olegi, et nad selle raamatu ostaksid, kuid nad ostaksid raamatu söömishäiretest. Vanemad inimesed ostaksid küll raamatu nõukogude ajast ja küüditamistest, kuid mitte söömishäiretest.
Kui kaks teemat on ühes raamatust, ostavad nii ühed kui teised ja loevad mõlemast. Nii läkski sellega hästi.
“Puhastus” oli näidend ja kui ma selle kirjutasin, ei mõelnud ma, et teen sellest hiljem romaani. Kui näidend sai valmis, oli palju detaile ja kraami, mida oleksin tahtnud kirjutada, kuid need ei sobinud näidendisse. Lavastus kestab vaid kaks tundi – inimesi ei tohi pikemaga piinata – ja näidend ei võta nii palju detaile vastu kui raamat.
Mõtlen, et kirjutan Eesti ajaloost terve sarja. Kaks on nüüd ilmunud ja teemat on veel kahe jaoks, aga rohkem ma ei ütle.

Nii et “Stalini lehmadega” oli teil kaval plaan teha raamat, mis kõigile peale läheb?

Jah.

Olete nii Eesti kui Soome minevikuga palju tegelnud, kahel maal on minevikus ja praegugi palju ühendavaid momente, teiegi olete üks neist. Mis te arvate, kas Eesti ja Soome tulevikus on neid kokkupuuteid veelgi rohkem?

Ma ei oska seda öelda. Ma pole nõid, ei oska öelda, mis homme juhtub.

Kas Soome nooremale põlvkonnale läheb nende kodumaa minevik korda?

Oleneb muidugi inimesest. Soomes on üks selline suur valus sündmus kodusõda. Võttis aega 50 aastat, et sellest õigesti rääkima hakata, ja see oli suur asi. Mina ei mõista neid ajaloosündmusi nii, nagu väga paljud soome noored mõistavad selle järgi, mida nende vanavanemad neile on rääkinud.
Mul on väga palju sõpru, kes ei tea oma pere minevikust midagi ja kes ei ole huvitatud Soome ajaloost. Siis on neid, kes lähevad armeesse ja kellele on Soome iseseisvus suur asi. Arvan, et ajalugu läheb Eestis inimestele rohkem korda, see peabki nii olema.
50 aastat tagasi tehti Soomes selliseid filme, kus Soome sõdurid olid väga inimlikud, nad olid inimesed. Nüüdsed filmid Soome lähiajaloost on väga valged kangelasjutud. Seal ei ole enam inimesed. Filmitootjad ise ütlevad, et ükski soomlane ei taha teada, et Soome suur sõdur oli inimene, kes kempsus käis.
Nüüd on ilmunud raamatuid, nagu “Rumal sõda”, mis räägib, kuidas Soome armees sõdurid narkootikume kasutasid, aga see on haruldane ja ma ei usu, et sellest oleks varem olnud võimalik rääkida.

Olete oma raamatutes aus, minu arvates on just ausus ja selge vaade inimestele ning sündmustele teie loomingus väga olulised.

Minu teoste tegelased on eelkõige inimesed ja teemad on universaalsed. Kui raamatut kirjutan, ma ei tea seda, aga kui räägin lugejatega neil teemadel, on samalaadseid lugusid igal maal ja igal perel.
Rääkides “Puhastusest”, siis näiteks Soome ajakirjanikele peab seletama, mis on tsensuur, nad ei tea seda, aga kui “Stalini lehmad” ilmus Hispaanias, ütlesid sealsed ajakirjanikud kohe: “Tsensuur – see on normaalne asi!”
Ma ei oska öelda, kas see, mida kirjutan, on selline, et inimesed, kes ei tea Eestist midagi, võiksid tunda raamatutegelastele kaasa. Ma ei tea seda, aga kui nii juhtub, on mu raamat õnnestunud.
Kirjutan ikkagi väikese inimese vaatepunktist. Näiteks metsavendadest tahtsin kirjutada kodu poolt vaadates. Ma ei tahtnud kirjeldada legendaarseid metsavendi ja rääkida, mis on nendega juhtunud. Tahtsin rääkida sellest, milline oli sel ajal naiste ja laste elu.

Olete koostööd teinud Imbi Pajuga, kuidas see on sujunud?

Toimetasime koos artiklikogumiku “Kõige taga oli hirm”. Suhtlesime sel teemal, olime rääkinud Soome lugejatega ja alati tulid samad küsimused. Näiteks küsiti, kas eestlased oma ajalugu ei uurigi.
Väga imelik küsimus, aga Soome kirjastajad ei taha eesti raamatuid tõlkida ja tulemuseks ongi vale arvamus, et eestlased ei kirjuta oma ajaloost.
Sellepärast tahtsimegi esitada Soome lugejatele, missugust uurimistööd on Eestis nüüd iseseisvusajal tehtud. Olen väga õnnelik, et saime raamatusse Ivo Juurvee väga huvitava artikli ning kirjutised Lauri Mälksoolt, Peeter Tulvistelt ja teistelt Eesti-uurijatelt. Arvan, et sellisele raamatule oli tellimus.

Kui teist Eestis kõneldakse, unustatakse vahepeal võib-olla isegi ära, et olete eelkõige tänapäeva Soome kirjanik, mitte pelgalt ajaloo lahtikirjutaja. Kas soomlased armastavad omakeelset algupärast kirjandust ja kuidas seda vastu võetakse?

Soomlased ostavad rohkem oma kodukirjanike raamatuid. Arvan, et tänavu on väga kõrge tasemega raamatuid ilmunud. Ma ei oska öelda, mis on täpselt “palju”, aga ikkagi ostetakse soome kirjanike teoseid rohkem. Muidugi “Harry Potterit” ostetakse soome kirjanikest enam, aga siiski …
Kümme aastat tagasi või midagi sinnapoole oli aeg, kui omamaist kirjandust eriti ei väärtustatud. Nüüd on sellega küll kõik väga heas korras, kuid igal maal on inimesi, kes ei loe, mis sa sellega ikka teed.

Meil on internet, televisioon, mis kõik veel. Miks ikka veel kirjutatakse raamatuid ja miks neid loetakse?

Sellepärast, et kirjandus on kunst. Kunst ei ole sama, mis internet või meedia. Igasugust meelelahutust on igal pool ja väga palju on lugemist, mida varem ei olnud.
Soome õpetajad on natukene närvilised sellepärast, et poisid loevad ainult internetist, aga ei loe raamatuid. Minu arvates pole see mingi probleem, sest nad ju loevad. Lugemine on tähtsam kui raamat. Kunagi kirjutati papüürusele, siis paberile ja varsti kirjutame elektripaberile. Aeg muutub ja muutub seegi, kuhu kirjanik kirjutab.
Võib-olla vanemad inimesed arvavad, et selles on oht, kui loetakse arvutiekraanilt, aga mina sellesse ei usu.

Kirjandus on kunst, nagu ütlesite. Kahtlemata nii see on. Kas kunst päästab maailma?

Maailma saatuse määrab kaubandus, aga kunstiga võib maailma parandada.
Psühholoogid ütlevad, et inimese aju pole selline, mis suudaks tunda sümpaatiat miljonite vastu. Uudised, ajalooraamatud sisaldavad palju arvandmeid, kui palju inimesi on surnud siin või seal.
Pole võimalik, et inimene statistika vastu empaatiat tunneks. Kui lugeda üks jutt, lugu inimesest, on võimalik paarile raamatukangelasele kaasa elada. Nii võib lugeja saada aru ajaloost, teistest inimestest, teistest kultuuridest. Kõik see tuleb lähedale. Mina usun, et kui inimene näeb võõrast inimesena, ei taha ta teda tappa.
Kui “Puhastust” kirjutasin, uurisin arhiivis NKVD toimikuid ja neis ei räägitud inimestest, vaid objektidest, materjalist ja elementidest. Arvan, et need inimesed, kes NKVDs töötasid, jõudis sinnamaale, kus teised inimesed olid lihtsalt elemendid. Nii on väga lihtne öelda: “Võtke kinni see objekt!” See on teine asi kui öelda: “Võtke kinni see inimene!” Sellepärast ma seda toimikute keelt kasutasingi.

Olete Soomes väga populaarne ja kõrgesti tunnustatud. Kui olulised need tunnustused, eriti Finlandia kirjanduspreemia, teile on?

Need on muidugi väga suured asjad. Arvan, et nüüd võiksin kirjutada telefoniraamatu ja kirjastaja ütleks, et väga hea, trükime ära.

Kas selles mõttes, et kõik, mida puudutate, muutub kullaks?

Ega see nüüd normaalne ole, pigem õudne, aga selles osas vabastav, et kui kirjutaksin midagi väga halba, on mul eelmised raamatud ju olemas.

Kindlasti on järgmiste teostega keerulisem, sest ootused on kõrged.

On, ja see vist ongi kõige suurem probleem. Väga paljud lugejad armastavad minu raamatuid, aga ma ise ei tea, milline tuleb minu järgmine raamat.

Olete mitmel korral Eestis lugejatega kohtunud, milline on olnud kõige meeldivam tagasiside?

Mulle on väga meeldinud, et inimesed räägivad oma perekonna elust. Inimesed ei taha teada niivõrd minu lugu, kui räägivad oma vanavanemate saatusest.

See on ju see, mida me kõik tahame – et keegi meid mõistaks.

Jah.

Ilmus PPs

Pildi joonistas Andres G. Adamson

Üksik valgekrae varasügiseses Tallinnas (prw)

Peeter Helme moodustab koos kunagiste Mungi-kaaslaste Chaneldiori ja Toomas Verreviga seltskonna, kes tänasel päeval tänase päeva elu tuleviku jaoks kirja paneb.
Peeter Helme võttis oma teises romaanis „September” lahti kirjutada valgekrae elu tänapäeva Eestis, täpsemalt Tallinnas. Vaatluse all on 70ndate lõpus ja 80ndate alguses sündinute põlvkond, kellele on nõukogude aeg parimal juhul hägune mälestus varasest lapsepõlvest ja kelle teadlik elu on kulgenud vabas maailmas, kus kõigepealt tuleb üksikisik ja siis kollektiiv, erinevalt vastupidise suhtumisega ajajärgust, mil arenesid nende vanemad.

„Septembri” tegevus on antud edasi nimetuks jääva minategelase vaate- ja mõttepunktist. Riigiasutuses töötava juristi päevi täidavad tüütu töö, vaidlused iseendaga, napsutamine rohkem või vähem tüütute kolleegide seltsis või üksipäini kodus õlut libistades, arvutiga mängides ja vastavalt vajadusele masturbeerides. Lugeja ees rullub lahti küllaltki mõttetu ja tüütu elu, mida on kirjeldatud peensusteni, ülimalt realistlikult ja täpselt. Nii ei juhtugi suuremas osas raamatust õigupoolest mitte midagi. Samad rajad, samad mõtted, sama käitumine, Coca-Cola ja meilivahetus. Tema elu on lihtne ja kergesti tarbitav nagu panniroog kanast, türgi ubadest ja ananassist (vt arvustuse lõpp). Minategelase elu on nagu septembrikuine vihm – ühtlane, üllatusteta ja hall. Nii sobib romaani meeleolukirjelduseks üks lause teosest endast: „Vihma kallab, mitte midagi huvitavat ei juhtu” (lk 45).

Kogu arvustus tänases Sirbis.

Pühamees ja lutikad

Läinudkesknädalases Kesknädalas kirjutas Pärnu linnapea Mart Viisitamm, kuidas kaitsepolitseinikud teda kiusavad, ning lõpetas leheloo kategoorilise teatega: “Mina aga tellisin linnavalitsusse “lutikatõrje“. Aitab pealtkuulamisjamast!”.
Hiljem selgus, et ta oli tõepoolest lasknud enda ja abilinnapea Simmo Saare kabinetist “lutikaid” otsida. Linnapea sõnutsi olnud tegu eraviisilise tellimusega, mille hind ei kuulu avalikustamisele.
Arvestades, et pealtkuulamisseaded jäid leidmata, võib järeldada, et need olid kas hästi peidetud või oli eraviisiliselt tellitud otsija oskamatu. Linnavalitsuse vastas asuvalt Vanalt turult võib ju eraviisiliselt igasugu ametimehi leida, kas nad aga tõesti oma tööd oskavad, pole alati kindel. Võimalust, et “lutikaid” üldse kabinettides ei ole, ei maksaks kaaludagi, sest sellisel juhul ei saaks Keskerakond nii kindlalt kõneleda politseiriigist ega sellest, et vaba ühiskonna nimel on vaja liikuda parteikontorist ettenäidatud suunas.
Siiski, pole palju uut päikese all. Sama lugu nagu juhtus Viisitammega, on kord juba toimunud: sellest pajatas Ostap Bender Ilfi ja Petrovi surematus teoses “12 tooli”. Meenutagem kokkuvõtlikult.
Bender vestis loo krahv Aleksei Bulanovist, kes tõmbus ilmalikust elust kõrvale, võttis uueks nimeks Jevpl ning asus agaralt liha suretama. Pühamees Jevpl seadis end metsas sisse ja veetis oma päevad tammelaudadest kirstus, mõtiskledes elu üle ja tarvitades toiduks vaid kuivikuid.
Möödusid aastad ja Jevpli mõtted olid muutunud kristallselgeks. Ta oli täielikust valgustusest ivakese kaugusel, kui tema erakukoobast külastasid punaarmeelased, sest riigikord oli Venemaal vahepeal muutunud. Punaarmeelased vaatasid veidi aega mõtteisse süvenenud ja ilmaelust kaugele jäänud Jevplit ning lahkusid. Järgmisel päeval tundis Jevpl, et ei suuda enam meditatsioonile keskenduda. Tal oli ebamugav ja ta pöörles rahutuna oma kirstus.
Kui kohalik talumees tuli kuulsale erakule kuivikuid tooma, hakkasid tal ehmatusest käed värisema, kuuldes pühameest esimest korda kõnelemas. Jevpl palus tuua natuke petrooleumi, sest tema kirst kubises lutikatest. Ei aidanud petrooleum ega pulber “Aragats” ega miski muu lutikatõrjevahend. Jevpl avastas, et ei mõte enam elu mõttele, vaid ainult lutikatele. Nii jättis ta oma erakliku elu ja asus Peterburis tööle voorimehena.
Selline oli Jevpli, varasema nimega Aleksei Bulanovi saatus ja samalaadne on Mart Viisitamme, kunagise nimega Markko Laidineni saatus. Tulevad punaarmeelased või kaitsepolitseinikud ja rikuvad pühamehe tee valgustatusele. Traagiline, väga traagiline, kuid positiivne noot olgu see, et häid voorimehi läheb ikka vaja.

Pildi joonistas Andres G. Adamson.

Vastused küsimustele, mida ei küsita (prw)

Telemängu “Kuldvillak” (Jeopardy!) formaat näeb ette mängijatele vastuse andmise, mille järel peavad nood esitama küsimuse. Mängija vastus, õigemini küsimus, loetakse õigeks ainult juhul, kui see öeldakse vormis “kes on …?” või “mis on …?”

Minu ees laual, kohe hüperloidi kõrval, lebab kolm värsket raamatut, millest igaühe autor rohkemal või vähemal määral, kuid tähelepanuväärselt sageli, annab vastuseid küsimustele “Mis on kirjandus?”, “Kes on kirjanik?”. Punkti saab kirja ka küsimuste eest “Mis on luule?”, “Kes on luuletaja?”.

Vastused leiab fs’i raamatust “Alasti ja elus” ja Toomas F. Aru teosest “Tahaks keppi Jääääre saatel” ning Jan Kausi miniatuuride raamatust “Miniatuurid”. Kõik kolm ilmutas (:) kivisildniku kirjastus Ji, esimene jõudis igale poole läinud aasta lõpul, ülejäänud kaks tänavu.
Kausi, fs’i ja Aru uudisteoste kõrval jäi emakeelepäeva paiku õpilasile ja muidu rahvaile kirjandusest ja neist kolmest rääkima minnes näppu Jürgen Rooste “Tavaline Eesti idioot” (Ji 2008), mis klappis kolmikuga kenasti ja visandas eesti kirjanikust emakeelepäeval ühe lõbusa ja valusa pildi, iroonilisema kui teistelt leida võib.

Peatükis “Luuletaja elu” räägib Rooste emakeelepäeval ärkavast luuletajast, kes soomülkast välja ronib, mõrvab kägistamise teel ülikonna omandamise eesmärgil riigiametniku, läheb kooli, etleb lastele oma värsse ning ronib pärast mülkasse tagasi. “Ainult üks suur kurb silm / jääb pinnale kallerdama” (Rooste 2008: 29).

Õnneks ronivad mõned ikka välja, osa neist isegi valges. Aru, Kaus ja fs on igal juhul välja roninud. Koos käsitlemiseks passivad nad seetõttu, et tegu on vaat et äärmuseni erinevate raamatutega, esitlesid nad neid üheskoos, kirjastaja on sama ja luuletaja ning luule olemusega tegelevad kõik kolm, küll vormiliselt väga erinevalt, kuid sisuliselt mitte nii väga.

...

Kogu lugu ilmus tänases Sirbis.

Käsitletud teosed: fs "Alasti ja elus", Jan Kaus "Miniatuurid", Toomas F. Aru "Tahaks keppi Jääääre saatel".

viktori mälestuseks. lühidalt ja pateetiliselt

Tänase Sirbi vahel ilmunud Fenno-Ugria Teataja lõpuküljel oli väike mustas raamis In Memoriam: “Viktor Berthold 1921-2009 Viimane emakeelne liivlane Lätis”. Mõne aastakümne pärast ilmub hiinakeelses Sirbis samalaadne kuulutus: “Jaan Kask 2030-3000 Viimane emakeelne eestlane Eestis”.

Siin Viktori mälestuseks lühike ja pateetiline luuletus.

sa räägid
eikellegi keelt
ja elad
eikellegi maal

aastast 2009
sa lebad
jalad külmad
pea
ajaloo
pääl

vana mees tahab keppi

Toomas F Aru debüütkogu nõretab isiklikest ja ausatest klaarimistest filosoofide, meelenõtrade kaasinimeste, õilmitsevate kultuurinähtuste ja eelkõige iseendaga.
Aru luulekogu pealkiri koosneb kahest osast. Esimene pool kõlab kenasti, kuid mõjub silmakirjateenritele nilbelt, mistõttu nad ei suuda seda avalikult välja öelda, teine pool kõlab samuti kenasti, aga seda ei suudeta hääldada. Raamatu nimi on “Tahaks keppi Jääääre saatel ehk Georges Charles de Heeckeren D’anthes pihtimus”.
Seisab siis korralik kodanik raamatupoes, võtab roosaka raamatu kätte, sirvib läbi, vangutab pead, et oi, see nüüd küll raamat ei ole, ning ei saa pärast isegi kellelegi eelmainitud põhjustel öelda, mis raamatu kohta ta nii arvas.
Korralikul kodanikul saab uni rikutud. Ta vähkreb oma valged voodilinad kortsu, otsaesine kattub külma higiga ja öösel kell 04.27 ärkab ta rahutust unest karjatades: “Ma ei saa! Aru!” Hommikul kodanik enam ei hinga, aga ta ei märka seda, sest ta pole seda õieti kunagi teinud. Ta läheb tööle. Ta istub laua taha. Ta kukub näoga kuvarisse.

Lugeda tonn, et mõista grammi
Aru maalib raamatus iseendast pildi kui vanast mehest, kes planeedil Maa vahelduva eduga pihku peksab, Wittgensteini ja Freudi tsiteerib, austab ja mõnitab, ning mistahes pinnalt iseenese moondunud peegelpilti näeb.
Tegelikult pole Toomas Fransiscus vana midagi. Ta veedab suurema osa päriselus aega noorte seltsis, noortekeskusi juhtides, mistap tal on selline tunne taustsüsteemi tõttu tekkinud. Üks mitmest tõestusest on luuletus “Lembekene”: “su jää taga / on liiga palju / kirge / tuld / ja leina / lihtsalt olen / piisavalt vana ja nilbe / et seda kõike märgata”.
Töötaks ta vanadekodus, millega ta kindlasti kenasti hakkama saaks, oleks tulemus ilmselt teine, kuid ainult üldjoontes.
Mina-kuvandi loomine hoiab kogu “Tahaks keppi Jääääre saatel” tekstid tervikus. Kujundite hulk on piiratud, aga kujundid on tugevad ja panevad alguse keskpaiga ja lõpuga korralikult kokku.
Jah, see on suhteliselt ropp raamat, kuid just nimelt suhteliselt. Esiteks pole tema roppus põhjendamatu, vaid osa ausolemisest. Aru on ise ropp ja rõve inimene, kuidas saakski temalt loota luuletaevalaterna-laadis luuletusi. Teiseks pole obstsöönsused pingutatud, vaid orgaanilised ning kogu konteksti tõttu mõnevõrra vältimatudki.
Need kuuluvad Aru loodavasse maailma ja maalivad lõppkokkuvõttes pildi, mis pole räuskav, vaid analüüsiv: “nuh / olmeonanist / siuh siuh / pihku / ja siis / schopenhaueri elutarkust lugema / masturbatsioon / algab hiljem”.
Kes sõnade taha näeb, näeb, mida öeldakse.
Aru iseloomustab oma loomemeetodit kui copy ja paste’i ehk siis “lõika ja kleebi looming”. Võimalik, kui ta ise nii ütleb, aga, teate, see ropp kaabakas on nii palju lugenud, et tema tsitaatide lõpuni mõistmiseks tuleb lugeda vähemalt tonn raamatuid. “Klassikalises kultuuris / on nii palju / varjatud / radikaalsust,” jõuab autor järeldusele. Otse loomulikult, Toomas, ja selle tõestamiseks ei pea sugugi alati Bachist tehnilise rikkega Steve Reichi tegema, piisab su raamatust endast.

Terav, lüüriline ja targutav
Aru on raamatu parimatel hetkedel vahe ja terane, helgematel hetkedel ootamatult lüüriline ja südamlik, halvimatel kipub targutama.
Vahe: “aga mõni hommik / näen ma / nii sitt välja / et võiksin vabalt mängida / saag nelja filmis / saagi” (“Aga”). Lüüriline: “kurb on siis / kui on kurb / põhjusi polegi / nagu ka tagajärgi / lihtsalt istud / ja / kurb” (“Kurb”). Targutav: “möödudes inimestest / mõtlen tihti / toodetakse teid kuskil” (“Hommikune emotsioon”).
Aru kui meie oma revolutsionäär ja vasakpoolne jääb selles kogus pigem tahapoole, ehk vaid luuletuses “Hommik” toimub töölisklassi ja kumeda kauniduse groteskne kokkupõrge: “ära inise enya / tööle hakaku akutrell”. Ja selles osas ongi põhimõtteliselt kõik.
Teravuse, roppuse, südamlikkuse ja targutamise vahele mahub emotsioonide varjundeid kuhjaga. Autor võib oma emotsionaalsust ja iseennastki, eitada, kuid lõppkokkuvõttes teeb ta seda nii emotsionaalselt ja egotsentriliselt, et eitab eitust. (NB See lause oli siinse arvustuse kõige sügavmõttelisem ja olulisem. Mmmmõnus.)
Toomas F Aru luulekogu on ühtekokku sõõm värsket õhku läppunud maailmas. Peltsebul aetakse Peltsebuliga välja ja tindipotiga viskab Aru mitte vaid kuradit, ehk iseennast, nagu Martin Luther, vaid ka kõiki ettejuhtuvaid muusasid. Aru penetreerib maailma, kus peast ei kao Liisi Koiksoni laulmine, ballett toob esile kiima, koledad naised on kuival ja luuletavad ja kus iga neeger ei plõksi.
Kokkuvõttes on tegu väga intelligentse ja tundelise teosega. Seda võib lugeda, võib lihtsalt osta ja koos iseendaga ära põletada, et maailma oma arvates paremaks muuta, võib süveneda, naerda ja kesk kevadisi lilli päiksepaistelisel aasal oksendada. Kõike võib teha ja selles ongi asja võlu.

RAAMAT

“Tahaks keppi Jääääre saatel ehk Georges Charles de Heeckeren D’anthes pihtimus”

Kirjutas Toomas F Aru

Toimetas Kivisildnik
Kujundas Andres Rõhu
Toetas Pärnu linn

Kirjastus Ji 2009

silmad suletakse poolteist tundi varem

silmad suletakse
täna poolteist tundi
tavalisest varem
tõtake kodanikud
tõtake tõtt võtma

tudish
piip

kui võtta ei jaksa
siis vahtige tõtt
kui jaksate
kasvõi natukene
lööge hangitu
vispliga vahtu
kui jaksate palju
siis lõikate
tõtt öelda
sõrme

laadapäevad
hullud päevad
poes
ja
viha päevad
saunas
saavad otsa
täna poolteist tundi
tavalisest varem

olgu lohutuseks see et
enne kõige lõppu
kaotab trikimees
linnahallis
töö

arvate et hullemaks ei lähe
läheb ikka
homme tõuseb päike
poolteist tundi
tavalisest varem

Kelle Eesti?

Pärnu Postimees avaldab väikeste ajavahemike tagant koolinoorte esseekonkursi “Minu Eesti” parimaid töid. Noored on käsitlenud teemat igaüks isemoodi ja mitte sugugi ei näe nad meie kodumaad sinimustvalgetes värvides, roosasid prille nina peal hoidmas.

“Omakasupüüdlikkus on just nagu eesti rahvuse sünonüüm. See muudab meid tihti pimedaks. Näeme seda, mida soovime märgata ja tähele panna. Rasketes olukordades üritatakse päästa vaid end ja oma vara, ümbritsev jääb tagaplaanile. Isekust on näha kõikjal. Poodide superpakkumised, bussi vabad istmed ja järjekordades trügimised näitavad, millised me
tegelikult oleme,” kirjutas Bret Schär Pärnu ühisgümnaasiumist. See on hästi öeldud.

Presidendile ei ole ilus ette öelda, milline sõnum oma rahvuskaaslastele riigi sünnipäeval edastada, kuid eeltoodud lõik passiks oma karmuses igati kenasti 91 aasta vanuseks saava Eesti kodanikele südamele panna.Seesama egoism, millest kõneles Bret Schär, ei hakka silma üksnes järjekordades või bussides. Me nägime ja näeme seda poliitikute tegemistes nii Pärnus kui Tallinnas Toompeal.

Omakasu nimel tuuakse ohvriks üldinimlikud põhimõtted, labastatakse demokraatiat, muudetakse solidaarsus tühiseks sõnakõlksuks.Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab riigi ühe ülesandena tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Paraku ei näi see kellelegi korda minevat.Pärnu linn kärbib esmajoones rahulikult kultuuritoetusi, jättes valitsemiskulud, vaieldava kasuteguriga munitsipaalstruktuurid pühadeks lehmadeks. Riik kahandab seadusandjana emakeeletundide arvu koolides väiksemaks, kui see läinud okupatsiooni ajal oli.

Kelle Eesti see on, milles me elame? On see võrdsetest võrdsemate, populistide ja pankurite oma või tõesti midagi, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele?

Meie rahvuslind pole suitsupääsuke, vaid linnuke, mis on vaja kirja saada.

Vabandust, Euroopa

Nädala algul pidas europarlamendi saadik Siiri Oviir Strasbourgis kõne, mis tõesti tekitas hirmu, et kui Eestit esindab Euroopas selline inimene, peame oma riigi mainekujundusse veel miljoneid kroone tampima, ja sellestki ei piisaks.

Oviir nõudis oma esinemises, et Tšehhi paluks vabandust kunstnik David Černy loodud kunstiteose pärast, mis Euroopa Nõukogu hoones esitab valusa, ausa ja iroonilise pildi euromaadest. Oviiri sõnutsi sülitavat Černy loodud taies liikmesriikidele näkku ja hinge.

Tegelikult sülitab näkku ja hinge Oviir ise. Selline kitsarinnalisus, elevandiluust tornis elamine ja tädilik vagatsemine ainult tõestab, et Černy tegi õigesti, kui Eesti sirbi ja vasaraga kattis.

Vabandage, kallid tšehhid ja kõik mõtlemisvõimelised inimesed kogu Euroopas, meid Siiri Oviiri pärast. Eestis ei ole kõik sellised. Ausõna.

Vt ka, mida Afanasjev sel teemal kirjutas.

väike lugu mu kassist. lõpuosa

Kohtumiseni!

Ühel ööl nägi Piisu unes, et ta ei suutnud ühtegi oma sõpra üles leida. Ta luusis tasandikul, kuid indiaanlaste lõke oli kustunud. Ta ronis suure mäe tippu, kuid Iirt polnud näha sealtki.
Ta hüüdis Vuntsidega Tibu, kuid sa vastuseks vaikuse. Ta piilus aknast välja, kuid polnud seal ei Tihast ega tema venda Pugu, vaid rasvapall kõlkus rahulikult tuules. Seal, kus ikka Naabri-Mustu teda pilguga otsis, oli asfaldil porilomp, milles peegeldusid pilved.
Piisu kõndis läbi kõik tuttavad kohad, proovis jooksmisega Jänet kohale meelitada ja hiilis džunglis, lootes kohata mõnd leemurit või möiraahvi, kasvõi püütonit. Kuid ikka ei midagi.
“Kus nad kõik on? Kas see on mingi nali?” küsis Piisu isekeskis, kuid ei osanud vastust leida.
Piisu oli nõnda juba pikka aega oma sõpru, kellest ta iga hetkega järjest enam puudust tundis, otsinud, kuni oli kurb ja väsinud.
Nii läkski Piisu oma unenäos magama.
Ja nägi und.
Selles unenäos olid kõik kohal. Vuntsidega Tibu viskas nalja, Iir seletas Tihasele targalt, kuidas Põhjanabale lennata, Mustu istus akna all ja silus vurre, Jäne K harjutas kõrgele hüppamist, džunglis ajasid leemurid üksteist taga ja härra Silm ahmis sõrmkübarast pasteeti.
“Oi kui hea on mul teid näha,” hüüdis Piisu ja tõttas sõprade juurde. “Ma nägin nii hirmsat und, et teid ei olnudki kuskil. Ma otsisin ja otsisin, aga kõik oli nii tühi ja kurb.” Piisu sõbrad jäid kõik teda ainiti vaatama.
Iir astus oma karvase ja veidikene siiski suurema kaaslase juurde: “Piisu, kullake, me ju elamegi sinu unenägudes. Ja sina elad meie unenägudes.”
“Aga kui nii, mis saab, kui ma üles ärkan,” uuris Piisu kohkunult.
“Siis me jääme sind siia ootama ja me kohtume alati, kui sa meid näha tahad. Ja usu, sa oled meie seltsi alati oodatud. Kui sa meid ühel päeval ei näe ja meie sind ei näe, siis me teame ikka, et tegelikult oled sa olemas, igal juhul olemas meie unenägudes.”
“Ja teie minu unenägudes,” lisas Piisu ning hakkas oma magamisaseme poole astuma.
“Kohtumiseni, Piisu,” hüüdsid Iir ja Tibu ja Jäne K, Tihane ja Pugu, härra Silm, indiaanlased ja kõik leemurid ja möiraahvid.
Piisu ärkas sel hommikul korraga kahest unest. Ta vaatas toas ringi, nägi Iirt külmkapi kõrval ja kühmus vaip andis tunnistust, et selle all on Jäne K. Piisu märkas, et Vuntsidega Tibu on diivani alla veerenud. Indiaanlased ja härra Silm lebasid savipotis ning tihased säutsusid linnumajas.
Piisu hüppas aknalauale, pööras näo vastu päikest ja sosistas: “Kohtumiseni!”


* LÕPP *

väike lugu mu kassist 7. osa

Indiaanlased

Ühel ööl, kui kõik teised magasid, nägi Piisu tasandikul põlevat tulukest. Piisu seadis sammud sinnapoole ja lähemale jõudes avanes tema pilgu ees tilluke lõke. Tule ümber istus kaks tegelast, mõlemal uhked suled peas.
“Istu, Piisu, meie tule valgele,” ütles üks neist. Parempoolne, kui Piisu istekohast vaadata. Vasakpoolne noogutas nõustuvalt.
Piisu istus.
“Krõmpsi, Piisu, meie rahukõrsikut,” sõnas parempoolne. Vasakpoolne noogutas taas ja ütles: “Aga ainult pool krõmpsi.”
Piisule ulatati kõrsik ja ta võttis viisakalt pool krõmpsi.
“Vabandust, aga kuidas te mu nime teate? Mina teid küll ei tunne,” lausus Piisu kui oli oma pool krõmpsi kõrsikut alla neelanud.
“Meie, Piisu, valdame iidset tarkust,” lausus parempoolne ning vaatas salapärasel ilmel taeva poole. Vasakpoolne noogutas, nagu tema komme näis olevat ja lisas vaiksel, nii et keegi ei kuulnud: “Me valdame iidset tarkust, millises sahtlis sa oma passi hoiad.”
“Jaa,” ütles Piisu tunnustavalt. “Põnev. Aga kes te ikka olete?”
“Sinu uudishimu, Piisu, teeb sinust kassi,” teatas vasakpoolne, endal pilk ikka taevasse suunatud. Parempoolne loomulikult jälle noogutas ja nägi tark välja.
Piisu ei osanud selle peale midagi kosta ja suunas ka pilgu taevasse. Täitsa salapärane tunne tuli talle endalegi peale ja, mis veelgi tähtsam, lõkketuli soojendas sel moel kenasti ta kurgualust.
Vasakpoolne jätkas: “Meie, Piisu, oleme indiaanlased. Kunagi ulatus meie maa üle kogu selle lagendiku punasest pehmikust suure riidemäeni. Kuid siis, Piisu, tuli kahvatu hiigelhari ja ajas meid meie maalt välja. Mind hüütakse See-Kes-Ennast-Tähtsaks-Teeb. Minu kõrval on minu õde, keda tuntakse kui…”
“Ära ütle,” katkestas teda Piisu. “Ma arvasin juba ära. Tema nimi on kindlasti See-Kes-Targalt-Noogutab.”
“Sinu tarkus, Piisu, teeb sulle talveks käpikud,” sõnas See-Kes-Ennast-Tähtsaks-Teeb. “Krõmpsi veel kõrsikut.”
“Aitäh,” ütles Piisu ja võttis viisakalt pool krõmpsu.
“Sinu tagasihoidlikkus, Piisu, teeb sulle sünnipäevaks kooki.”
Indiaanlased olid küll omamoodi huvitavad, aga et oli sügav öö, leidis Piisu, et arukas oleks See-Kes-Ennast-Tähtsaks-Teeb ja See-Kes-Targalt-Noogutab oma lõkke juurde unistama jätta ja ise magama suunduda.
Nii ta indiaanlastele ütles ja See-Kes-Ennast-Tähtsaks-Teeb soovitas oma õel Piisut saatma minna. Ise jäi ta lõkke äärde tähti vaatama ja kõrsikut krõmpsima.
Kui Piisu ja See-Kes-Targalt-Noogutab lõkkest kaugemale olid jõudnud küsis Piisu indiaanlaselt, et kas neil kahju pole, et neile kuulunud suurest maast ilma jäid.
“Ah, mis, ole nüüd. Meil polnud selle maaga midagi peale hakata ja ega me õiged indiaanlased tegelikult olegi. Suled saime viirpapagoilt ja kõrsikud tõi meile vanaema külakostiks. Vennale meeldib lihtsalt salapärane olla ja ma olen talle lihtsalt seltsiks. Nii oleme me omamoodi ja kõigi teiste arvates hiiglama põnevad,” vadistas See-Kes-Targalt-Noogutab ootamatult hoogsalt.
“Aa,” venitas Piisu. “Tähendab kui keegi paistab väga-väga salapärane, siis võib-olla ta tegelikult seda polegi, vaid ainult mängib.”
See-Kes-Targalt-Noogutab noogutas targalt.

väike lugu mu kassist 6. osa

Suurem ja karvasem

Piisu ja Iir said esimest korda kokku nurga peal, suure mäe vahetus läheduses.
“Nii, hiir, nüüd läheb andmiseks,” ütles Piisu kui Iirt nägi.
“Mida sa mulle annad?” küsis Iir vastu.
“Seda, mis hiir saama peab. Ikka käpakratti ja hambakrõmpsu,” sõnas Piisu ja limpsas keelt.
“Aga ma pole ju hiir,” sõnas Iir. “Ma olen Iir.”
“Mis seal vahet, sa oled väike ja sa oled karvane. Mina olen suurem ja mina olen karvasem. Mina püüan sind ja sina paned eest minema, aga ma saan su niikuinii kätte.”
“Tea midagi, ega kõik, mis sa näed pole veel tõde,” ütles Iir. “Kõigepealt, kui sa arvad, et oled minust karvasem, siis tuleb seda tõestada.”
“Kuidas,” ei mõistnud Piisu.
“Eks loeme üle, kellel rohkem karvu on,” sõnas Iir.
“Mina alustan!” hüüdis Piisu ja hakkas oma karvakesi üle lugema. Oli juba pikalt lugenud, kuid ikka polnud kõik kokku loetud ja silmad olid juba täitsa väsinud.
“Palju on?” küsis Iir. “Palju, väga palju,” sõnas Piisu.
Iirele vastus sobis ning soovitas Piisul nüüd tema karvad üle lugeda. Piisu juba alustas, natuke luges, aga siis ei võtnud silmad küll enam midagi kinni. “Oeh, sul on ka palju karvu. Väga palju,” ütles Piisu väsinult.
“No näed, oleme ühekarvased,” teatas Iir võidukalt.
Piisul jäi üle ainult nõustuda, kuid siis teatas ta võidukalt, et suurem on ta Iirest küll. Iir muidugi vaidles vastu ja nõudis vahekohtunikku, kelleks kutsuti ühiselt härra Silm.
Härra Silm oli väga väga väike. Ta oli kohe päris pisike.
“Kumb, härra Silm, on meist suurem,” uuris Piisu vahekohtunikult.
“Vaatame, vaatame, mõõdame, mõõdame,” vastas härra Silm. Ta piidles kõigepealt Piisut alt üles ja siis Iirt, samuti alt üles.
“Nüüd on mõõdetud, nüüd on vaadatud,” teatas härra Silm pidulikult. “Minu hinnangul on Piisu suur ja Iir on suur.”
“Aga kumb on suurem,” ei jäänud Piisu rahule.
“Kui oled nii väike kui mina, siis on kõik suured suured, aga teie jaoks on kõik väiksed väiksed,” ütles härra Silm ja hakkas kohvreid pakkima. Kohvrid olid tal aga nii pisikesed, et Piisu ja Iir neid ei näinudki.
“Nii, Piisu, nüüd sa näed, et me oleme ühesuurused ja ühekarvased,” lausus Iir.
“Mina olen siis sama suur kui Iir ja sama karvane kui Iir,” mõlgutas Piisu mõtteid. “Aga ei ole ju. Ei, üldse ei paista niimoodi.”
“Ikka juurdled selle üle, jah,” sõnas Iir, kes oleks nagu Piisu mõtteid lugenud. Piisu noogutas.
“Hea küll, ma räägin sulle, kuidas tegelikult on. Tegelikult on nii, et me oleme ju sõbrad. Oleme?” “Oleme.”
“Ja see seletabki kõik ära. Kui me oleme sõbrad, siis ei loe, kumb meist on tegelikult suurem ja tegelikult karvasem. Sina oled kehalt suurem, aga mina olen suurema jutuga. Karvu on meil aga ühepalju nii palju kui meil kahe peale kokku on, sest kui meil külm hakkab, soojendame me oma kasukatega üksteist. Lõpuks on meie suur ja karvane sõprus on kõige tähtsam. Oled nõus?”
“Igal juhul,” teatas Piisu rõõmsalt ja siis läksid nad Iirega kahekesi pasteeti sööma. Iir sõi pool karbitäit ja Piisu sõi pool karbitäit. “Aga härra Silmast oleme ikka suuremad,” teatas Piisu ja Iir nõustus: “Otse loomulikult!”
Muuseas, härra Silm ei tulnud pasteeti sööma sellepärast, et oli tolmuimejasse ekskursioonile sõitnud.

väike lugu mu kassist 5. osa

Käpatunne

Piisu ronis köie äärde ja seadis end trikiks valmis. Siin üleval ei tundunud köiel kõndimine sugugi nii kerge kui alt vaadatuna. Piisu seisis ja parema käpp hakkas vaikselt värisema. “Uuh. Päris peenike teine,” ohkas arg Piisu vaikselt.
Piisu võttis kogu oma julguse kokku, aga sellest jäi ikka veidi väheks. Ühe käpa sai nööri peale, ülejäänud kolm jättis kindlale pinnale. Nagu sellest veel ei piisaks, sõlmis Piisu saba toetusposti külge.
“Nii, rahu nüüd, see pole üldse keeruline,” mõtles Piisu, kuid edasi ei liikunud, vaid piidles üksisilmi peenikest nööri, mille teine ots kaugusse kadus. Pilt tundus ikka hirmutavam.
Piisu pole siiski nende killast, kes ette võetud asja pooleli jätaks. Piisu juurdles natuke ja jõudis siis järeldusele, et kui ta midagi hirmsat ei näe, siis pole tal ka midagi karta.
Mõeldud-tehtud. Piisu sõlmis saba posti küljest lahti ja sidus musta paela silmadele, et köit ega kõrgust näha poleks.
Siis tegi ta esimese sammu.
Peatus.
Siis tegi teise sammu, siis veidi julgemalt kolmanda ja siis neljanda. Siis juba astus Piisu uljalt ja sirgelt mööda köit. Piisul, kes polnudki enam arg Piisu, olid küll silmad kinni, aga käpatunne oli nii tugev, et see ei lasknud tal teelt kõrvale, ehk siis köiest mööda astuda.
Piisu jõudis köie lõppu, hüppas kindlale alusele ning võttis paela silmilt. “Vaaaaauuuu!” kurises ta, kui nägi, millise tee oli pimesi silmi läbi kõndinud. Ega nüüd muud kui ilma paelata proovida. Piisu oli käpatunde meelde jätnud ja kõndis nagu silk mööda nööri, saba püsti, kõrvad kikkis. Silgul muidugi saba püsti ega kõrvad kikki ei käi, aga mis siis.
Teinud köiele ringi peale, jõudis Piisu arusaamisele, et hirm on võidetud. Alguses on ikka raske, aga pärast läheb nagu ludinal.
Õhtuks suutis Piisu köiel juba jooksujalu ühest otsast teise plagada ja kui Pererahvas poleks pesuresti kokku pannud, jookseks Piisu sellel veel praegugi. Käpatunne on üks kasulik asi.