Häpi räpi, Virumaa!

RLV Massive. “Teine vool”.

RLV Massive on kirjelduse järgi kohaselt Rakveres ja Lääne-Virumaal tegutsevate hiphopitegelaste lõdva kooslus. “Teine vool” on kaanepildi järgi enam kui 15 tõsise mehe ja ühe koera kogumikplaat või almanahh, millel siis Virumaa paremad räpipojad oma riimiseadmis- ja maailmakirjeldamisoskust presenteerivad. Nimi viitab teisele voolamisele või voolusele, esimene samalaadne ühistöö ilmus 2007. aastal nime all “Mõistatuslikud tegelased”. Nimedest on esindatud tegelased Stupid F & Hash, Grässhopas (Maxtract & Judabels), J. R. Rhymes, Vorr Poksjorr, Hull Verner, Móre ja teised sellised enam või vähem Rakvere kandile iseloomulikku nime.

Kogumik on üldjoontes sama tüütu nagu kõik sellised väljaanded. Taustadega on tublisti tööd tehtud ja enamike lugude avainstrumentaalosa kõlab kenasti kuni siis teksti retsiteerima hakatakse. Taustade ja produktsiooni taga on keegi kodanik Hash, kes masinaid tunneb ja evib piisavalt head kõrva, kätt ja kogemust. Instrumentaalsed skitid Leinerilt (“Little Treats”), Rassakalt (“Sveta tissid”) ja Melkkerilt (“Heinzharald”) on samuti päris kenad kõrvale kuulata oma veidi üle minuti pikkuse mänguaja jooksul.

Kogu ülejäänud riimimine on nagu ikka see eesti hiphopi põhivooluses. Rütm on üsna üks, sõnad kas triviaalsed või poisikeselikult, kuid mitte tõsiseltvõetavalt, rämedapoolsed, sest, noh, ikka on tore avalikult mõne obstsöönsusega esineda jne jne.

Ei kipu see räpivärk eestlastele sobivad, ikka tuleb, eranditega muidugi, välja mulgikapsapurgi purunemine säästuka ees tänaval. Neegrid oskavad, venelased oskavad, aga eestlaste hingamine on natuke teine ja küünib üliharva üle pingipillinühkimise, mistahes stiilist me ka ei räägi, pole hips ja hops miski erand.

Aga head ja orgaanilist rütmietlemist kuuleb plaadil siiski ja see kõlab vene keeles. Nagu ma aru saan, vastutab vene keelse teksti ja selle esitamise eest keegi J.R. Rhymes ja vana teeb seda ikka hästi, isegi eesti keeles kerge aktsendiga. Venekeelsed read palas “Sõnaturg” on väga uhked ja kui eesti poiste ropendamine kõlab koolipoisiliku kenitlemise, siis samas laadis venekeelne tekst juba tõsise mehejutuna. Kakskeelsed “Sõnaturg” ja “Sila Massiva” on kindlasti ühed väärt lood sellel kettal muu monotoonsuse kõrval. See on üks õige lõimumine mitte mingi riigi tasemel pakasuhha. Muust kraamist jäi kõrva “Tööta 2” Stupid F’i , Móre’i ja Maxtracti esituses. Retsitatiivses osas kohtas harvanähtavat ilmekust monotoonse andmise vahele ning Mikronite hittloo “Üks ilmelik masin” sämplimine oli samuti tore.

Ah, tegelikult muidugi tore. Tore, et tehakse ja tore, et arenetakse ja kõik ja puha nii edasi. Ega see nüüd nii hull pask ka ei olnud, oleks olnud, poleks kirjutama hakanud. Oma fandom on asjal olemas ja kui kõik on häpid, siis on kõik häpid. Häpi räpi, Virumaa!

Arvustuse algne kontekst 24.tundi.ee

Kutse kosmilisele kirjandusele

(C) Allah Pugatchova

Neljapäeval, 4. augustil kell 20 toimub Pärnumaal Häädemeeste vallas Penu külas paiknevas Kosmonautika puhkekeskuses Kabli Päikeseloojangu Festivali raames luule- ja muusikaõhtu "Kosmiline kirjandus".

Esinevad Aapo Ilves, Tuuli Taul, Contra ja mina, Meiel. Kõlab paar tundi head luulet, autorilaule, poliitiliselt ebakorrektseid teravmeelsusi, tuvalikku kurgulaulu ja veidi Võhandu delta bluusi. Olete väga oodatud, koht on väga ilus ja võib oma piknikukorvikesega tulla.


Kosmonautika asukoht kaardil.
"Kosmilise kirjanduse" üritusleht Facebookis.

Ilves ja mina (rutiinivaba intekas)

Aapo Ilves annab kõverpeegliga lahkesti näkku

Ülimalt mitmekülgne kultuuritegelane, Räpina mees Aapo Ilves kaunistab Eestimaa pinda juba aastast 1970, president tuli siia hiljem ja on seega, nagu Aapo sedastab, teine Ilves.

Aapo Ilves jõuab kirjutada luuletusi ja näidendeid, musitseerida ja Tähekese väikestele lugejatele meisterdamisnõuandeid jagada. Tellimusi ja kutseid tuleb talle nii palju, et kõigi ärategemiseks peaks teda küll vähemalt neli olema, nagu ta ise tunnistab.

Aapo Ilves, tean, et sinu arvates passiks Ilves väga hästi Eesti rahvusloomaks, aga ärme zooloogiast täna räägime. Kõneleme hoopis sellest, et Pärnu kuursaalis etendub augusti esimesel kahel pühapäeval ja esmaspäeval sinu kirjutatud ja muidu Tartu Hansahoovi teatriegiidi all sündinud suvelavastus “Pulmatrall”, millega kiiremad samas juba juulis tutvuda said. Mis tükk see selline on?

See on farsilikule nimele vaatamata hoopis suveteatrite köögipoolt ning Eesti elu muutumist või mandumist käsitlev anti-jant, mis – oh seda ootamatust – on Kalju Komissarovil lavastuslikult lahendatud felliniliku burleski võtmes. Metavärk.

Ma ei mõista.

Noh, see on umbes niisama lahke etendus nagu South Parki multikas – kõik saavad. Lavastajad saavad, näitlejad saavad, ajakirjanikud saavad, publik saab, ma ise saan. Kõverpeegliga lahkesti näkku. Ega see valus ole, tore on enese üle muiata, kui oskad.

Mingist ajukäärude arvust allapoole on võimalik lavastust lihtsa jämekoomikana võtta ja selles räigelt pettuda. Vindid on üsna üle keeratud ja isegi kui miski täiega untsu läheks, oleks see selles lavastuses õige.

Miks on sul vaja vint peale keerata? Kas suvelavastus ei võiks olla lihtsalt mõnus rahvajant, väänutamata sinna sisse topeltreaalsust, näitemängu näitemängu sees, post-postmodernistlikku paradigmat?

Lihtsalt mõnus rahvajant käiks liiga madalalt altpoolt minu latti, selle kirjutamine poleks huvitav ja jääks seetõttu ära. Midagi peab alati veel olema, sotsiaalne mõõde ja traagika, tsitaadid klassikast ja parafraasid “klassikale”, metatekst ridade vahel ja nii edasi.

Tegelikult ka või?

Ähäh, mhmh.

Eesti teatri elav legend Jaan Tooming kirjutas kõnealuse suvelavastuse kohta, et “Mõnus on elus teater. Aga seda on harva. Aapo Ilvese kirjutatud ja Kalju Komissarovi lavastatud “Pulmatrall” on”. Toomingu ülimas kriitikameeles ei maksa kahelda, kas see ülipositiivne arvustus tuli sulle üllatusena?

Kuluaaridest juba teadsin, et Toomingule meeldis, aga eks see arvustus veidi ehmatas ikka. Tunda oli, et tema emotsioon on ehe. Samal ajal kipub vanameister oma kirjutises veidi nii-öelda spoilerdama, räägib toimuvat ette ära. Nii pole ehk päris aus nende suhtes, kes etendust näinud ei ole. Aga jah, mina olen Komissarovi ja Toomingu kõrval veel tõuguke, ei hakka korüfeedega vaidlema.

On keegi pahasti öelnud?

Seniste artiklite juures on netis olnud piisavalt vähe kommentaare, ma viitsisin neid isegi lugeda, sealt leiab nuttu ja hala ja needmist küll. Aga kui mingi loomeakt pälvib ainult kahte liiki vastukaja – kuldavat ja põrmustavat – siis tähendab, et teos pole keskeltläbi jura, vaid puudutab midagi.

Lavastas Komissarov, mängivad head eesti näitlejad – Egon Nuter ja puha – ja hästi mängivad, aga ma noriks selle su teksti kallal veel edasi. Küsiks nii: milleks kirjutada teksti tsitaate, millest kõigist arusaamiseks peab olema vähemalt (:) kivisildnik või, ma ei tea, mina?

Või kadunud Mati Unt näiteks, keda samuti etenduses ühes rollijoonises veidi meenutatakse. See on minu eralõbu, mida ma ei kavatsegi endale keelama hakata. Sina ja (:) kivisildnik väärite samuti võimalust. Nagu suveetendusele õlut rüüpama sattunud Soome ehitajagi, las tema naerab teisi nalju, ega ta tegelikult ju paha poiss ole.

Seega, julged tõdeda, leidub sinu loomingus, kui kas või “Pulmatrallist” lähtuda, varjatud hoovusi, mis annavad tööd tuukritele, kui “Pisuhända” meenutada?

Kas seda Pärnu teatri “Pisuhända”, kus üks rollijoonis minu pealt võetud oli ja kuhu ma imaginaarse romaani “Pisuhänd” tarbeks peatüki kirjutasin?

Ei, üldisemalt ja klassikaliselt “Pisuhända”.

Eks need hoovused on varjamatud, iseasi, kas “tuukril” silma jätkub. Kirjandusteaduslik targutamine mulle üldiselt ei meeldi ega paku harilikult midagi. Loomingulistel aladel ongi nii, et tuukriteks hakkavad reeglina need, kes vee peal ei püsi.

Kui näidendit kirjutad – on neid su pagasis ju päris hulganisti –, kas kujutad nii-öelda vaimusilmas ette, milline sinu tekst elavaks muutudes, lavastuses näitlejate esituses välja hakkab paistma?

Eks ma kirjutades kujutan ikka karaktereid ja jõujooni ette, tihti tean, millisele näitlejale kirjutan. Näiteks Mercale on hea kirjutada, tunnen teda juba nii kaua, et oskan tema pulsiga arvestada.

Kirjutan väga täpset ja remarkidega juba lavastatud teksti. Lavastajatel tuleb kõvasti vaeva näha, et sellest mööda hiilida ja ise tööd teha. Tihti nad jõuavad pärast paarinädalast tõmblemist minu variandi juurde tagasi. Mitte alati, mõnikord läheb asi suisa teisele poole, aga siis on muidugi väga tugev lavastaja.

Päriselt või?

Kõik, mis ma teen ja räägin, ongi päriselt.

Aga hea küll, niipalju siis “Pulmatrallist”, kes tahab, läheb vaatama ja naerab end herneks, järgmisel vastlapäeval supimaterjal omast käest võtta. Oled mitmekülgselt andekas looja, kirjutad luuletusi, näidendeid, nagu kõneks oli, joonistad pilte, mängid kitarri, laulad, teed lastele munarestidest hiiri – nagu tõeline renessansiinimene, kui munarestidest hiired kõrvale jätta. Kas paljuks ei lähe?

Läheb küll paljuks, selles mõttes, et tahaks veel palju rohkemat teha, aga konjunktuur kipub aja ära sööma. Õige mitu nn oma asja on taamal hetke ootamas ja kui ma kõik tellimused vastu võtaksin, peaks mind neli olema. Vähemalt. Olen jube vilets ei-ütleja. Nukker parafraas ühest Veiko Märka luuletusest: “Ükskord saab meinstriim su kätte / ja lööb sulle papiga pähe ...”

Ajad kõvasti pappi kokku siis, jah?

Kurat seda teab, pole aega kontoseisu vaadata.

Milline ala sulle kõigist ülal loetletutest kõige südamelähedasem on, pakkudes sulle ühtaegu loomingulist eneseteostust ja ehk äraelamiseks sissetulekutki?

Laulude ja laulutekstide tegemine on väga huvitav. Poplaulude tekstid oma raamidega, lauldavuse printsiip, sihtgrupi ja solisti erisuste adumine. No ja südamehobi on võrokeelsete koorilaulude loomine, raadiopopp maksab selle missiooni kinni. Aga muinasjuttude kirjutamine ja kas või meisterdamisküljed Tähekesele on samuti väga huvitav teema. Kuni ma teleseepi ei kirjuta, on kõik hästi.

Valetad ka?

Pole vähimatki vajadust, sina küsid, mina vastan, nagu asi on. Udujutu asjus pöördu mõne poliitiku poole, aga enne uuri välja, kes nende valimisplatvorme kirjutavad.

Milline kultuuritarbija sa ise oled, millist muusikat kuulad, milliseid kujutava kunsti šedöövreid naudid, millist kirjandust ahmid?

Olen üsna sitt kultuuritarbija, kontserdil käin enamasti siis, kui ise esinen või kui on mingil põhjusel ametlikult kutsutud, teatriga sama lugu. Tegelikult on märksõnaks “abstraktne”. Kunst või kirjandus, Jüri Ehlvesti raamatud on öökapil. Muusika käib seinast seina ja seintest läbi. Ma ei saagi professionaalina endale žanrilisi piiranguid seada. Mis stiilitajust me saaksime rääkida, kui kuulaksin või loeksin ainult kitsastes piirides?

Mis su lemmikvärv on?

Akrüül. Kirkad toonid, hästi segunevad, kuivab paraja kiirusega ja annab maalimisel mõne ehitusmaterjali või toiduainega segada, kui tead, milline sobib.

Ühes oma paljudest legendaarsetest luuletustest räägid väikeste linnade meestest, naistest ja lastest ning tõded, et nad on lollakad. Pärnumaal on kõik linnad väikesed, nii et millest selline järeldus, klaarime selle asja ära nüüd ja kohe.

Olen ise väikesest linnast, ma tean neid asju. See luuletus on sotsiaalne ja hooliv must huumor ja räägib asjadest nii, nagu nad ei peaks olema. Luuletuse teine, hiljem juurde kirjutatud pool muide räägib ju pealinna idikatest, ja need saavad küll räigelt vastu päid ja jalgu, ma Tallinnas pälvin alati jube väikese ja vaikusest peaaegu erinematu aplausi selle eest. Mõnus.

Molli ei karda sellise jutu eest saada?

Ükskord olime sõber Vaiko Eplikuga Antslas ja peaaegu oleks saanud, aga rääkisime sellesama eelmise jutu ära ja saime hoopis õlut ja õuna.

Ei salga, oled kena ja tore inimene, julgen sind soojalt soovitada. Viimati soovitasin sind Kabli päikeseloojangu festivalile ja, nagu heale inimesele kohane, olid nõus. 4. augusti õhtul Häädemeeste Kosmonautika puhkekeskuses seega esinedki koos paari-kolme teise toreda inimesega. Mida kohaletulnutele pakud?

Eesti- ja võrokeelseid humoorikaid autorilaule, ehk mõne tõlkepala Bulgaaria, Valgevene ja Soome autoritelt, tuvalikku kurgulaulu, veidi Võhandu delta bluusi ja ilmselt teeme Contraga vähemalt ühe imekaunilt kriipiva punkdueti kah.

Kena! Aga, aitäh, tore oli!

Intervjuu ilmus algselt ajalehes Pärnu Postimees.

Missa Kruusast kriitikutad, endal nina punane

Kalju Kruusa: „Tühhja”.

„Ussimunni”, Tallinn, 2010. 96 lk.

Loed Kalju Kruusa luule- ja tõlkekogu „Tühhja” ja avastad õige pea, et autor on su Pentti Saarikoskit appi võttes või õigemini temast lähtudes paika pannud. Esmalt kirjeldab Kruusa lugejat, kes raamatu arvustamise eesmärgil ette võtab, ja seejärel seletab tolle lahti: „täna pistab kriitik oma nina / mis on punane / mu luulesse / mis olevat liiga lõdva” (lk. 30) ja jaurab iseenda, Saarikoski, kriitikute ja seentega ühtekokku viis lehekülge. Jaurab ja jaurab, annab Saarikoskit väänates kriitikule möönduse, et „või on kriitiku nina / pigem sinine / see jäi kuidagi / kahe silma vahele” (lk. 30), ja esineb tunnistusega, et on „lühinägelik ja rumal / järelikult hea / luuletaja” (lk. 31). Mis sa siin veel kriitikutad või oled.
Kruusa „Tühhja” fenomenaalsus peitubki selles, et see keerdub ümber iseenese, jättes kriitikutamiseks väga vähe järele, mis on muidugi ebaõiglane, sest teiste inimeste tööd ei tohi niimoodi ära võtta.
Kogu see Kruusa luulemarinaad läheb seest välja, teeb mitu tiiru endale ja oma loomingule peale, jättes luulehoidise põhja orgaanilist setet. Ikka jääb mõni seen korralikult puhastamata ja mõni okas laagerduma, loomulik. Sina siis sumpa selles, endal nina punane. Autor dikteerib: „kriitik tahab öelda / et soolaku / ma oma seened sisse / ja pistku purki // mina ta nina kohta / seda öelda ei taha / pigem vastupidi / purgist värskelt välja” (lk. 30). Aitäh sellegi eest!
Ega ma tea, kas Kruusa on hea inimene või halb inimene, ilmselt mõlemat, ja kuivõrd see üldse on oluline, sest „Tühhja” pole inimese luule, vaid eelkõige luuletaja luule. Luuletaja tõlgib luuletusi, kirjutab luuletusi, hingab ja ahmib luuletusi sisse. Jäägitut kiindumust luulesse, mis kord kumab, kord otse lajatab ses taieses, kohtab muidu harva, palju ei tahagi kohata, aga Kruusa puhul muud ei tahagi.
Terminoloogiliselt pole „Tühhja” sõna otsesemas mõttes luulekogu. Pool raamatust on tõlked, aga poolosa poolosaks, sest nii omaloodu kui tõlgitu on kokku pärisosa, Kruusa loome omaosa. Autorite valik, keda Kruusa on võtnud vahendada, ja teeb ta seda väga hästi, on sedavõrd väikese mahu kohta lai nii isikuti kui ajastuti. Mõne erandiga kõlavad hieroglüüfidest maakeelde ümber pandud värsid nii kuis peab, nii kuis algselt mõeldud. Kahelda pole mõtet, Kruusa on endast oma loomingus ausa mehe teinud, miks tas kahelda.
Millisel hetkel muutub Kruusa ümberpandu uueks loominguks, osaks eesti kultuuripildist? Kas siis, kui ta on välja valinud ühed jaapani luuletajad teiste seast, või siis, kui ta on valitute loomingust välja valinud teatud luuletused, või siis, kui on pannud need ümber, või siis, kui on pannud need raamatusse? See on tao, eks ole? Kulg.
„Tühhja” on kulg. Omaloodu ja omalooduks vahendatu-muudetu kulgeb tervikuks, aga jätab lõngad ometi silmanähtavaks.
Kruusa mõtiskleb oma nime all pükstest: „vahel jääb mulje / et püksid üksi / jalgu liigutavadki / et tänu pükstele / inimene käibki / no kas pole väärt püksid” (lk. 10), siis vahendab Kaneko Mitsuhari (1895—1975) võrratut kraanikausivaatlust: „Oh kraanikausist kostev / üksildane nirin. // Hämarduva tanjung’i / vihmasajus ankrupaik.” (Lk. 19.)
Kruusa räägib, kuidas käis marke ostmas: „rahvariided ja tuletornid ja muud saatmiseks sündsad margid olid juba läinud / ainult aumärgid olidki jäänud / oma margi täis teinud vabariigi / vastikud koleda kujundusega teenetemärgid // no thanks” (lk. 40—41), siis viib meid Ishigaki Rini (1920—2004) luuletuse eestinduses Marunouchisse põllulilli noppima: „Hüvasti, Marunouchi, / praeguseks olematud aasad ja / peenike roheline lillevars, mida kunagi pihus pigistasin, / too oli mu enese kael.” (Lk. 46.)
Kui otsida mõnd ühisjoont nende eriilmeliste luuletajate värssides, mis tõlgituna „Tühhja” kaante vahel pesitsevad, siis võiks see olla ehk põhjapanevus või ammendavus. Suur osa kogus leiduvatest ümberpandud luuletustest ütlevad ühe, ja peaaegu alati selle kõige tähtsama teema tilgatumaks, jättes küsimused: mida veel, millest veel kirjutada, on veel peale selle midagi?
„Poisikesest peast / olin kooli vastu. / Praegu aga olen / töötamise vastu,” kirjutab Mitsuhari luuletuse „Vastu” alguses (lk. 83). Nakagiri Masao (1919—1983) deklareerib luuletuses „sihuke saar”: „kuna kõigil on õigus ja mina eksin / siis mina hakkan hoopis armetuks laiskvorstiks” (lk. 68). Iwata Hiroshi (1932) loetleb palas „tundeline laul” kõike, mis talle meeldib ja mis talle ei meeldi: „ei meeldi ajalehe peatoimetaja / kes kell üksteist hommikul mu luulekogu lappab / ja ostmata raamatupoest väljudes / mingi joga valmis viskab / aga praeriis meeldib piripill ka meeldib juurdeehitus ei meeldi / ahvid ja sead meeldivad / sõrmed ka”. (Lk. 60.)
Saab sealt kuhugi edasi? „Tühhja” loodud petteilmas ei saa, ongi lõpp. Värsis „vahel” resümeerib Kruusa ise: „vahel ma tyesti    unustan unistada / ja lihtsalt elan edasi / midagi lootmatta / nii et elul pole vigagi” (lk. 57).
Kruusa tekstides — need on enamjaolt luuletused, sekka mõni miniatuur, mis tõlgetega vaheldumisi kulgevad — leidub kelmikaid ja vähemkelmikaid sõnamänge ja seda eesti luules mõnele meeldivat, mõnele ebameeldivat kaasaegset sotsiaalsust.
Sotsiaalne külg võtvat mõne arvamuse järgi luulelt kauakestmise lootuse. Ei tea, kas võtab, ja kui võtabki, mis tollest. Kruusa, see luuletaja-kodanik, räägib, et haigekassakaarti ei ole, ega tea, mida edasi teha, satub blogides surfates mingi ungari porno peale, kulgeb rattaga hooletult Valdeku ristmikule ja mõtleb, kas Eestis on juba piisavalt vastik, et jalga lasta.
On see ajalik sotsiaalsus või ajatu kujundiloome? Mida kriitik, nina punane või pigem sinine, siin kosta oskab?
Eespool mainitud Ishigaki Rin kirjutab luuletuses „Tsuetsuki kuru” (lk. 77): „Käisin Shinhûs Suwa järve lähistel / kaugetel sugulastel külas.” Vana, haige ja tumm naine, keda minategelane seal kohtab, laseb peeru ja luuletuse lõpuks ütleb Rin: „Seisin selge taeva all, / hoidsin nina kinni ja vastu pidasin suurele ja kaunile.” Oli nüüd Rin omas ajas sotsiaalne või mitte, ei evi vähimatki tähendust selle valguses, et üks Jaapanist kaugel Pääskülas pesitsev poeet pani selle toreda luuletuse aastaid hiljem väikese eesti rahva rõõmuks maakeelde ja värss kannab sama tunnet, mida võib tunda kuskil palju lähemal, kui seda on meile Tsuetsuki kuru.
Sõnamängudest, mis Kruusale kui üldse põneva keelekasutusega luuletajale nii armsad on, koorub üks miniatuuris „Libahunt” (lk. 8), mille minategelane teatab: „Ma libastusin ja kukkusin natuke auto vastu, nii et see huilgama hakkas…”
Kenakene lookene, toredakese puändikesega, nagu ka luuletuses, millest leiab kõige pesupesuehtsama Kruusa erikeelelise tulevärgi: „LAHKARDILE LASTAKSE VEEKENE PEALE / (ta oli ilmselt teinud kyrgukesele liiga    kogemata astudes ta varvukesele) / tähtsukesel on ninukene püsti ja sulekesed kohevil / ülbukene mängleb laiakest lehekest / julmukene näitleb naeratledes oma head südamekest / kalgukene tundleb kaasa” (lk. 53). Taas kenakene ja voolavakene.
„Tühhja” jätab hoolega keedetud ja marineeritud hoidise raamijaks selle, kelle nimi on kaanel otse pealkirja all. Autori õigus on alustada sissejuhatava luuletusega „üle keskea lävepaku”: „noorest peast / alatasa jooksin peaga / vastu müüri / praegu noorusajust / teile peatükke pakun” (lk. 5) ja autoril on õigus lõpetada väljajuhatava proosama palaga „Laagri—Viru keskus” (lk. 91), milles mantrana kordumas: „olen killustunud, pudenen laiali.”
Ometi oli paar lehekülge enne seda üks varasem lõpp, viimane tõlketeos „Tühhjas”, Miyazawa Kenji (1896—1933) võimas „*alla ei vannu ei vihmale” (lk. 89).
Kalju Kruusa „Tühhja”, kahe sisuga ja kahe lõpuga raamat läheb siinhetkel ja siinmail korda arvatavasti kahjuväärselt vähestele, aga kellele läheb, sellele läheb palju. „Tühhja” on ideaalne teos, millest inspiratsiooni ja jõudu ammutada. See laseb end tunda vajadusel andekamana ja võimalusel mannetumana. „Tühhja” paneb kaasa tundma ja paneb muhelema, tihke, rammus ja õnneoaga, mis leitav Kruusa luuletuse „*tegu on tundega” (lk. 13) järelmärkusest tavapärase dateeringu järel: „…toona ei osanud neid katkeid lõpetada, aga hiljem olen leidnud, et oskan nad lõpetamata jätta”. See on nirvaana, see on tõde, tahan öelda, endal nina punane.

Arvustus ilmus Loomingus 6/2011

Täiskasvanud “Positivus” kulges ladusalt vihmaladinaist hoolimata

YOAV

Vana hea indie-bändi James laulja Tim Booth ütles laupäeva õhtul sajuse Salacgriva mändide alla kogunenud arvukale publikule, et “Positivuse” festival on säilitanud siira-süütu olemise, mis briti suurtel muusikafestivalidel ammu kaduma läinud.

Boothiga võib nõustuda ja mitte nõustuda. Võrreldes esimese “Positivusega”, kus samuti James esines, on nüüdseks tublisti edasi liigutud.

Bände oli viiendal “Positivusel” rohkem kui varasematel, valik kirjum, reklaame-tulesid-vilesid ohtramalt ja rahvast niipalju, et laupäeva õhtuks oli festival esimest korda välja müüdud. Viimane fakt tundub suisa uskumatu, sest laotub ju festivaliala väga suurel maa-alal, kuhu peaksid kõik soovijad ära mahtuma, kuid võta näpust, isegi vabaõhufestival pole kummist ja kuskil 20 000 külastaja juures kipub piir ette tulema.

Lätlaste “Positivus” on seega igas mõttes täiskasvanud, kuid kas massilise populaarsuse saavutamine ennustab süütuse kadumist ja pigem gurmaanidele suunatud muusikaürituse muundumist peavoolu meelelahutuseks, kus olemata pole sind olemas, polegi nii lihtne öelda.

Muidugi toob ettevõtmise suur populaarsus kohale kõige kirevamat rahvast ja järjest enam neidki, kellele laval esinejad kuigivõrd korda ei lähe, teisalt hoiavad korraldajad kavaga ikka oma joont, tegemata nii-öelda masside maitsele järeleandmisi. Oma joone ajamine võib seega tuua palju enam tulu, sest säilitad nõnda vanade fännide poolehoiu, samal ajal kui uusi võidad.

Vanu fänne köidab Baltimaade, ehk suisa Põhjamaade nii sisult kui välimuselt suurim muusikafestival jätkuvalt ning uusi, nagu publikunumbrid näitavad, võidab niisama edukalt juurde.

Eestlaste lipp sõnumiga "Please don't steal our fish!"

Siin ja seal

Salacgriva ehk maakeeli Salatsi asub Eesti piirist vähem kui paarikümne kilomeetri kaugusel ja Pärnust mööda maanteed on sinna 80 kilomeetrit, isegi vähem. Kohale saab muidugi autoga, tänavu sõitsid Tallinnast eribussidki, kuid mõnus on suvepealinnast sinna sõita jalgrattaga mööda romantilist rannateed läbi Uulu, Võiste, Häädemeeste, Kabli ja Ikla. Soovitan tuleval aastal proovida, ilus teekond ja festivali teisel päeval saab rattaga Salatsi-lähedasest peopaigast kesklinna ja tagasi palju kiiremini ning mugavamalt.

Melu ja elu, mis “Positivusega” kaasas käib, paistab suuremgi kui festival ise. Juba reede pärastlõunaks, kui esimesed bändid alles soundcheck’i tegid, oli ametlik telkla rahvast täis, õlu, viski ja muu kraam voolas ojadena, käis tants, trall ja laul, mis vältas katkematult pühapäeva päevani välja.

Telgiplatsihäältena domineeris muidugi läti keel, kuid sellele ei jäänud palju alla eesti ja vene keelgi. Lõunanaabreid viibis festivalil muidugi kõige enam, mistõttu sobib telklas ööbimine keeleõppeks – terve öö kuuled läbi õrna une läti keelt ja hommikul hakkad sellest juba vähehaaval aru saama.

Kuigi telgialale, kus leidus piisavalt söögi- ja joogimüügipunkte, pääses ainult koos festivali käepaelaga, võib oletada, et leidus neidki, kes päris platsile vaid põgusalt, kui üldse jõudsid. Aga, jah, muusika pealavalt kostus telklasse kenasti ja kaasa võetud naps ju odavam kui festivali ametlikud joogid. Käidud ja nähtud küll.

Kui selliseid parkla või telkla päriselanikke ka oli, veetis suurem osa kohaletulnutest aega loomulikult põhiplatsil, mis oli tõepoolest suur ja lai, mahutades viis lava, pirakat katusealust söögiplatsi ning reklaamatraktsioonide ala.

Muusika oli küll festivali mõte ja eesmärk, kuid selle kõrval, lastes artistidel taustal pilli mängida, sai mööda seinu ronida, osavusmänge mängida, ühes või teises puhkealas vedelda, pokkerikoolis osaleda, metsa all õlut juua, rannas tantsida või ujuda või mida iganes teha. Ainuüksi kogu ala rahulik läbijalutamine võttis tubli tund aega.

Hoolimata väga suurtest publikunumbritest, jäid kokkutulnud ikka niisama sõbralikuks ja meeleolukaks kui varasematel aastatel. Ehk oli keskmine vanus veidi noorem ja keskmine joove veidi kõrgem kui seni, kuid polnud lugu ei esimesest ega teisest. Pealegi kostitas taevas festivali hootiste hoovihma hoovustega ja suurema niiske jahedustunde leevendamiseks passib ikka üks Riia balsam nagu valatult.

“Positivus” pakkus hoolimata kohatistest ebamugavustest, nagu vihm ja puhutised ülipikad järjekorrad, ühtekokku tõepoolest vaid positiivseid elamusi, isegi kui ei leidnud seal esinenud bändide seast ühtegi personaalset suurlemmikut või said külma kontidesse ja nina nohusse. Kõik see elu ja melu aitab väga hästi argipäevast välja lülitada ja kodumuredki unustada. Puhas teraapia seega.

Harilik chill.

 Ja lava peal

“Positivus” oli, on ja jääb eelkõige muusikafestivaliks, millel tugevaid ja kaasaegseid popi, roki ja elektroonika esinejaid kahe kontserdipäeva peale rohkem, kui neid Eestis aasta jooksul käib.

Neist adekvaatse kokkuvõtte tegemine on paraku võimatu, sest üks ja teine vaatamis- ja kuulamisväärne artist võivad ühel ajal esineda ning pooleks või enamaks tükiks ei suuda keegi end rebida. Ühe artisti ühe kontserdi jälgimine ja hindamine on sellega võrreldes tühi-tähi.

Sellise mastaabi ja tihedusega festivali nägemisel ja mäletamisel kehtib Tiit Piibelehe tarkusesõna, kes “Pisuhänna” arvustajate kohta ütles, et nood on kõik endale oma “Pisuhänna” loonud ja arvustavad nüüd seda. “Positivus” eksisteerib samamoodi iga inimese jaoks hoopis erinevalt. Kelle jaoks on see eelkõige tugevate DJde paraad, kelle jaoks ühele suurele lemmikule kaasa elamine, kelle jaoks väikestest fragmentidest kujunev kollaaž nii paljudest bändidest, et aju kuuldekeskuses hakkab mängima üheaegne mikstuur neist kõigist.

Nimekate esinejate hulk oli “Positivusel” märkimisväärne, alates reedesest Hurtsist ja Editorsist, lõpetades laupäevaste Mark Ronsoni, Jamesi ja Röyksoppiga. Neist ehk Hurts ja Editors, kui nüüd väga isiklikust seisukohast kõnelda, jäid veidi kõhetuks.

Hurts oli laval seitsmeliikmelise ansamblina, kuid mõjus emotsioonitu ja liialt reserveerituna. Stiil tahtis olla väljapeetud, aga ei vedanud välja, sest öelda on neil kahjuks vähe. Ilusaid ülikondi võib poes vaadata.

Editorsil oli pauerit küll, kuid nemadki jäid veidi kaugeks ja eemalolevaks. Tekkis ähmane paralleel läinudaastase Muse’i laiviga sealsamas, kuid võrdlus lõppes Editorsi kahjuks.

Kui Hurtsi ja Editorsi suhe ja suhtlus publikuga jäi pigem tagasihoidlikuks, siis järgmise päeva esinejad kompenseerisid selle kuhjaga.

Võrratud, korralikud ja siirad laivid andsid kõik pealava esinejad, nii King Charles, OK Go, Mark Ronson & Business INTL, James kui Röyksopp. OK Go ajas rahva pöördesse, Mark Ronson pakatas energiast, James tõi vanadel indie-meestel pisara silma.

Isiklikuks lemmikuks ja meeldivaks avastuseks kujunes selleaastaselt festivalilt Mark Ronson, kes sooloprojektina esineb nime Mark Ronson & Business INTL all. Ronson, kes vähe sellest, et on mingi ajakirja poolt Ühendkuningriikide stiilsemaks meheks valitud, on suurepärane produtsent ja muusik, suutis anda tehniliselt täiusliku, sisuka etteaste nii üksinda DJ-puldis kui koos bändiga. Energiat sadas lavalt saali ja päike tuli välja.

Teine artist, kes väga värske ja mõnusa mulje jättis ja kellest varem kuulnud ei olnud, oli laulja-helilooja YOAV, kes avas pealava reedel. YOAV, kes tänu ülesastumisele koos läti megastaariga Brainstorm on lõunanaabrite seas juba üsna kuulus, täitis lava üksinda naturaalkitarri mängides, abiks elektroonika ja liitrine viin. Taas väga siiras, mõnus ja ümbrusesse sobiv esinemine algusest lõpuni.

Ega mingeid apsakaid kokkuvõttes olnudki, kui ehk Hurtsi alguse venimine välja arvata. Bändid hinnaalandust ei teinud ja publik võttis äärmiselt soojalt vastu kõik esinejad, oli nende muusika südamelähedane või mitte. Ilmselt selles kõiges avaldubki see süütus, millele viitas Tim Booth ja mis “Positivuselt” sugugi kadunud pole.

Mina telgis väiksel puhkel

Artikkel ilmus algselt ajalehes Pärnu Postimees.

Uue liiklusseaduse lisasätted

Uuest liiklusseadusest on palju juttu olnud ning jagatud on selgitusi autojuhtidele, jalakäijatele, rollerisõitjatele, jalgratturitele ja kõigile teistele, kuid teatud osa lisasätteid ja seadusi, mis uue liiklusseadusega kaasnesid, on seni jäänud avaldamata. Parandan selle vea alljärgnevalt.

Vaheri aksioom

Mul on kiire.

Ansipi direktiiv

Keerake paremale.

Mikseri juhis

Keerake vasakule.

Savisaare ukaas

Keerake neile.

Remarque’i ülistus

ARK de triomphe.

Švejki ennustus

Valitsus, kes muudab liiklusseadust, ei püsi kaua.

Pehki jalakäijate seadus

Tuigu, kui tuled.

Tsahkna tsirkulaar

Joome karskeks. (Kajar Pruuli sõnastus)

EMHI prognoos

Ilma aegu liiklete.

Riho suunis

Sõida mööda!

Rahvusvahelise keeleilukomisjoni täiendus Riho suunisele

Sõida tasa üle silla.

Kutseri säuts

IRLi ja Reformierakonna valitsuse kärpekirves on laastanud Eesti liiklust.

Tantsupeoliste ühisavaldus

Hoidke oigele, hoidke vasembale.

Hirvo surve

Minge üles mägedele.

Karlssoni manitsus

Rahu, ainult rahu.

Realistlik maanteeseadus

Nad on sul jalus.

Realistliku maanteeseaduse laiend

Kui nad pole sul jalus, siis sõidad sa vales suunas.

Realistliku maanteeseaduse laiendi laiend

Sa ei saa suunda muuta, sest nad on sul jalus.

Teetööde jäävuse seadus

Remont ei alga ega lõppe, vaid kandub ühest teeosast teise.

Platonistlik kiiruskaameratõestus

Ei ole võimalik kujutleda seda, mida olemas pole. Kiiruskaamerat saab kujutleda, järelikult ta eksisteerib.

Contra värss-sedastus

Liiklus on nii imeline: suvel lihtne, talvel libe.

Aaviksoo järeldus

Sambast oli kasu.

Optimisti postulaat

Kõik ei puhu.

Pessimisti postulaat

Mina puhun alati.

Ilvese kokkuvõte

Me oleme läbinud pika tee.

Piilupardi tähelepanek

Rattad teevad ra-ta-ta.

Kivimägi aksioom

Millega tahan, sellega sõidan.

Roosaare vastus Kivimägi aksioomile

Ei ole päris nii, et sõidan, millega tahan.

Kivimägi vastus Roosaarele

On ikka küll.

Roosaare vastus Kivimägi vastusele

Ma siiski ei arva nii.

Kivimägi konklusioon

See pressikonverents on lõppenud.

Von Zillerguti selgitus

Kas te teate, härrased, mis on auto? Auto on neljarattaline mootorsõiduk, mis sõidab sõiduteel. Jah, sõiduteel. Kas te teate, härrased, mis on sõidutee?

Füüsikute protest

Pikivahe ei ole mõõdetav.

Astronoomide täiendus füüsikute protestile

Pikivahe on lõputu ja paisub pidevalt.

Einsteini esimene täiendus füüsikute protestile

Pikivahe koosneb nii ajast kui kolmemõõtmelisest ruumist.

Einsteini teine täiendus füüsikute protestile

Teatud tingimustel on pikivahe kõver.

Eisensteini vastus järelepärimisele füüsikute protesti asjus

Ma ei tea, helistage Einsteinile!

Keeleinspektsiooni näide möödasõidumanöövri tähenduse juurde

Manööverdan. Sanööverdad.

Uhhudžanski repliik

Sõidate? Eks me näe.

Zenoni paradoks

Sõitev auto ei sõida.

Taevase rahu seadus

Ilma liiklejateta valitseks tänavatel rahu.

Vane sõna

Aga tee ei lõppe, otsa sõit ei saa.

Pirita järjepidevuse seadus

UUT liiklusseadust ei ole olemas.

Lugu ilmus ajalehes Pärnu Postimees.

Lykke Li “Wounded Rhymes”

Esinejanime Lykke Li all peitub veerandsaja aasta vanune rootsi neiu täisnimega Li Lykke Timotej Zachrisson, kes on ühtmoodi osav nii laulma kui laule kirjutama.

Õrnast east hoolimata on Lykke Li jõudnud üllitada kaks kauamängivat, millest esimene, “Youth Novels”, nägi ilmavalgust 2008. aastal ja teine, kõnealune “Wounded Rhymes”, tänavu.

Tark entsüklopeedia kõneleb, et Lykke Li loodavat ja esitatavat muusikat iseloomustavad popi, indie rock’i ja elektroonilise muusika elementide kooslus ja kõiksugu süntesaatorite ja keel- ning puhkpillide kasutamine. Eks ta nii ongi.

“Wounded Rhymes” on loomulikult ingliskeelne, sest kes seda rootsikeelset jauramist ikka viitsiks kuulata ja, nagu ikka rootsimaised tippartistid, suudab Lykke Li võõrkeeles laulda vähimagi aktsendita ja ülimalt orgaaniliselt.

Üldse oskavad skandinaavia artistid ilusamas inglises häälida kui nende eesti kolleegid, kellest vaid üksikud päris inglise puitu ei pane, kuid eks leidub vastupidiseidki näited. Näituseks Mihkel Raud laulis Mr. Lawrence’i päevil harvaesinevalt heas inglise keeles.

Skandinaavia uue laine artistid, kes kodumaalt suutnud välja murda, on omal moel kõik põnevad ja kuulamisväärsed. Sama käib Lykke Li kohta. Tema lugudes on tunnet, puhast kõla, ilusaid meloodiaid, saatjaks maitsekas elektrooniline ja/või naturaalne taust.

Kuskiltpidi tekib tema popimates-elektroonilisematest lugudest seos ülikõva bändi Morcheebaga, lauludes “I Follow Rivers” ja “Love Out Of Lust” näiteks.

Naturaalses folkballaadis kummitab seevastu Johnny Cashi vaim. Kõikvõimalikke mõjutusi, alates Doorsist, Pet Shop Boysist ehk Dead Can Dance'ist lõpetades Röysoppiga, kellega Lykke Li koostöödki teinud, võib leida niipalju, kui muusikalist haridustausta on. Kummatigi keedab Lykke Li kõik meeldivaks, sümpaatseks ja sügavaks kogemuseks.

Igal juhul hea plaat, mis tekitab tahtmise naist laivis kuulda. Ülihästi sobiks ta lõõrima Kilingi-Nõmme “Schillingule” või Salacgriva “Positivusele”, kui lähematest kõnelda. Sel aastal Lykke oma muusikat neis paigus meie kõrva ei lükka, aga ehk tuleval aastal. Röysopp esineb juulikuisel “Positivusel” Salatsis küll. Väga abiks.

Loo algne kontekst 24tundi.ee

Nõudetrükk ja luuavarrest tulnud Pauklin (DC)

Siim Pauklin, Aheldatud Jõgeva. Ji 2011. 140 lk.

Kõrgkvaliteetse maakeelse kirjanduse trükkimine ja turustamine on teadagi kulukas ning paberile kantud ning kaante vahele vormistatud eestikeelne luule läheb harva sedavõrd hästi kaubaks, et kulusid tasa saada, mis veel kasumist kõnelda.

Suure trükimasina käivitamine nõuab kobedalt raha ning kui see juba töötab, pole mõtet vähe trükkida, sest hinna osas pole olulist vahet, kas trükkida 300 või ligi 1000 eksemplari. Selline hulk ükskõik kui hea debüütluulekogu või lihtsalt laheda, kuid mitte just superstaari taiese tiraaži läbimüümine on juba suuremat sorti ime. Siis tekib laojääk ja kõik autori ning kirjastaja sõbrad saavad sünnipäevaks ja jõuludeks ühesuguseid kingitusi.

See on tegelikkus ja mingit õitsengut, mis kvaliteetsete nišitoodete harjunud moel kirjastamise ja trükkimise suuremat sorti mõttekusega täidaks, pole ega tule.

Väljapääsu võib pakkuda vaikselt tuure koguv e-raamatu süsteem või siis print-on-demand lähenemine. Sellel teisel ongi hetkel põhjust peatuda.

Raamat ilma jamata

Print-on-demand hakkab nähtusena viimaks ometi Eestis juurduma ning seega tuleks kohe ingliskeelse mõiste asemel eestikeelne kasutusele võtta. Sõnaust pole vaja korraldada, aga ehk on “nõudetrükk” tähenduselt üsna algsele lähedal ja kõlalt samuti mitte paha. Nõudetrükitooteid toodab-trükib nõudetrükikoda.

Märtsis hakkas nõudetrüki tehnoloogiat kasutama Tartu Ülikooli kirjastus, kuid juba kuid enne seda, eelmisel sügisel, valmisid esimesed nõudetrükiteosed vastses, just ja ainult nõudetrüki ideele keskendunud ettevõte Gutenbergi pojad.

Nõudetrükk on mõttelt ja sisult kõige lihtsam turutunnetus ja kõige puhtam tootlusvorm, seistes turumajanduse alustele suurtest trükikodadest palju lähemal, pannes võrdusmärgi nõudmise ja pakkumise vahele.

Toota tuleb täpselt nii palju või täpselt nii vähe, kui toodet soovitakse ja just seda nõudetrükikoda ka pakub. Maksimumkogus võib nõudetrükikojal olla sama suur kui mammuttrükikojal, kuid miinimumkogus märksa väiksem, absoluutse, ühest eksemplarist koosneva miinimumpiirini välja, ilma, et see tootmist ebamõistlikult kulukaks muudaks.

Kui raamat läheb prognoositust paremini ja kauplusekett soovib näiteks kümme eksemplari juurde, on suurtrükikojas seda sisuliselt mõttetu teha, mis ongi vesi väikese, ühikupõhise trükikoja veskile.

Ülal sai print-on-demand vasteks valitud nõudetrükk, aga teades, milliste valude ja vaevadega on Gutenbergi poegade esimesed teosed masina alt väljunud, võiks nende, osalt ikka veel käivitamis- ja häälestamisjärgus olevat, tööd hoopis närvitrükiks nimetada. Närve on Gutenbergi poegade esitrükkal Karol Kallas koos (:)kivisildnikuga kulutanud terve Pärnu jõe täie, mille äärses harilikus agulimajakeses trükikoda ka paikneb.

Tehnilised üksikasjad võivad jääda tegijate teada, nagu on see seaduste ja vorsti puhul, aga oluline on, et esimene kogus raamatuid on vastsest nõudetrükikojast väljunud ja poodidessegi jõudnud.

Kuigi Gutenbergi poegade trükimasinad väljutavad kõiksugu paberit, ka harilikku valget, on esimene portsjon teoseid ilmunud Räpina üsna üliväga ökole ümbertöödeldud paberile, mille naturaalses jõupaberitoonis on kõik kiud ja täpikesed nähtavad ja tuntavad. Kaaned on erinevas toonis viltjad ja iseloomuga.

Kui juba esitrükkal Kallase järel sai märgitud (tagatrükkali?) (:)kivisildniku nime, siis pole keeruline järeldada, et ega Gutenbergi poegadest Jumalike Ilmutuste (Ji) kirjastus kaugel asu. Ei asugi kaugel, pigem sees või ümber või lihtsamalt öeldes on Gutenbergi pojad ja Ji ühe ilmingu kaks palet. Teine neist loob sisu ja esimene valab vormi, vahel vastupidi ja mõlema puhul mõlemat korragagi.

Ji kirjastuse arengus oli oma trükikoja rajamine üsna loogiline samm. Arvestades, et Gutenbergi ja Ji kodulinnas Pärnus on viimase kuu jooksul kaks korralikku raamatupoodi suletud ja alles jäänud samuti vaid kaks, võiks järgmine samm olla oma poeketi loomine, kuid et ühel hetkel on määratud käivituma Gutenbergi poegade veebipood, siis ongi kogu tootmis- ja turundusahel loodud.

Esimesed teosed, mis Ji samanimelises sarjas tänavu kirjastas ja Gutenbergi pojad trükkis, on (:)kivisildniku luule- ja pildiraamat (Andres G. Adamsoni fotod) “Liivlased ja saurused, valuraamatu 1. köide”, Kaido Tee jutukogu “Kohtunik Tupova paha päev”, ühtede kaante vahele pandud Kaarel Kressa luuletused “Vereurmarohumesi” ning Krafinna “Teki all ja köögikardinate taga”, Veiko Belialsi luuletuste valikkogu “Sina ja vaikus ja pajud”, äärmiselt produktiivse Priit Salumaa blogiriimuri debüütteos “Viimased viisteist aastat” ja Siim Pauklini haikutaies “Aheldatud Jõgeva”.

Raamatute ettevalmistusaeg oli küll mõistetavalt pikk ja kevadtalvise Tartut ja Tallinnat hõlmanud esitlustuuri ajaks valmis neid vaid nii palju, et oleks, mida esitleda, kuid raamatud ilma jamata (“Raamat ilma jamata” on Gutenbergi poegade slogan) said valmis ja jõudsid hiljuti poodidesse, mahitama nii kodumaise kirjanduse järjepidevust kui kuulutama nõudetrüki mudeli võidukäiku. Kuid aitab vormist, mingem sisulisemaks ja võtkem ette teos, mis juba enne ametlikku ilmumist taastas nii mõnegi eesti luules tüdinu usu kodumaisesse värsikeerutamisse. Siim Pauklin ja “Aheldatud Jõgeva”.

Täiuslik olmeaabits

Rääkida hetkel Eestit valitsevast haikubuumist on ehk mõnevõrra liialdav. Vaevalt neid suuresti enam kirjutatakse kui kogu aeg ja alates 1930. aastast, mil Johannes Vares-Barbarusel valmis väidetavalt esimene maakeelne haiku, on neid ikka vormitud ning vormistatud.

Üsna kena ülevaate eestikeelsetest haikudest annab 2007. aastal ilmunud Siim Kärneri koostatud antoloogia mõõtu valimik “Kõik on kusagil …”, millest võib järeldada, et tolle jaapani luulevormi kand kinnitub tugevasti kodumaisesse värsitraditsiooni, tungides nii romantikute, realistide, modernistide kui sürrealistide loomingusse. Riikliku tunnustuse ehk kultuurkapitali luule aastapreemia on pälvinud (:)kivisildniku haikuraamat “Sumo” (Ji, 2007) ning haikuvormi edasiarenduse tegelevad Jürgen Rooste, Asko Künnap ja Karl Martin Sinijärv oma “Eesti haikus” (Näo kirik, 2010).

Lisaks kirjutavad haikusid juba ammu kõik, kes vähegi viitsivad ja pealegi passib selle vorm väga kenasti sotsiaalvõrgustikes Facebook ja Twitter kasutamiseks.

Hiina-Jaapani ning Eesti vaimline lähedus pole samuti miski uus uudis, aga oma elujõulisust tõestab see pidevalt ning nii haikusid kui muud luulet on eesti keelde vahendatud omajagu, kiidetud olgu teiste seas Rein Raud ja Kalju Kruusa. Värskeist tõlketeostest väärib eraldi äramärkimist Tanikawa Shuntaro tihe ja toekas “Sõnade asjatu flirt” (Eesti Keele Sihtasutus, 2010) Lauri Kitsniku kenas eestinduses.

Kuivõrd võrsus sellelt rammusalt väetiselt Siim Pauklin, ei oska öelda, sest kuuldavasti pole isegi kirjastaja teda ihusilmaga näinud ja teada on temast vähemalt ilukirjanduslikus mõttes vähe. Teada on, et tegemist on rakubioloogiaga tegeleva tippteadlasega, kes teostab end Inglismaa mainekates laborites. Ses mõttes ongi pauk tulnud luuavarrest.

Elu- ja kirjanduslooliselt on õnnestunud Pauklini kohta välja selgitada veel vaid tõigad, et ta on pärit Jõgevalt ja toodab haikusid ning haikulaadseid lühiluuletusi sadade, ehk tuhandetegi kaupa. Raamatusse “Aheldatud Jõgeva” mahtus neist ligikaudu 120.

Puhast haiku silbiskeemi 5-7-5 ei järgi just kõik “Aheldatud Jõgeva” tekstid, nii et päris läbinisti haikuline see kogu siiski ei ole. Esineb väiksemaid ja rohkemaid hälbeid ehk libahaikusid, nagu on öeldud, kuid öeldud on sedagi, et olgu haiku pigem liba, kui et haiku oleks iba.

Vormilised kõikumised nagu näiteks silbisuhe 4-5-6 või 6-5-5 või suisa 3-3-3 ei ole samal ajal sugugi häirivad ning niiöelda pärishaikusid jagub modifitseeritud ja rafineeritud lühitekstide kõrvale siiski piisavalt haikukogu määratluse väljateenimiseks.

Kui klassikaliste haikude puhul toimub temaatiline jagunemine läbi aastaaegade jada, siis Pauklini tööd on reastatud ja struktureeritud sündmuskohtade järgi. Konkreetsemate peatükkide “Vannitoas”, “Magamistoas”, “Söömas”, “Elutoas”, “Rannas”, “Aias” ja teised kõrval leidub pelgalt kolm õrnalt abstraktsemat kogumit: “Elus olemise mõte” (avapeatükk), “Ahelais” ja “Endiselt elus”.

Kui peatükk, olgu konkreetsem või abstraktsem, vastab küsimusele “kus?”, siis haikud selles küsimustele “kuidas?”, mis muudab “Aheldatud Jõgeva” luuletused üsna täpseteks olmekirjelduseks, millest vaatab vastu lihtne ja selge tõde.

Peatükist “Tööl”: “vananaiste suvi / boss teisel ringil / sekretäriga” (lk 27). Peatükist “Poes”: “riidepoe müüja / astub mind nähes / odava kauba juurde” (lk 38). Peatükist “Arsti juures”: “arsti ooteruum / kümmekond silmapaari / hindab mu tervist” (lk 93). Peatükist “Köögis”: “pesemata nõud /kogu päeva laudadel / koristaja matused” (lk 67). Peatükist “Kodus”: “ka pärast aastaid / magab vana lesk / oma poole peal” (lk 51).

Sedamoodi lihtsalt, selgelt ja pikema jututa kulgeb kogu Pauklini raamat. Igal samm pakub äratundmishetke, põhjust rõõmustamiseks või ainest mõnusaks nuputamisekski.

Pauklin on oma tekstides suurepärane pildilooja. Pea iga tema haiku või libahaiku, suudab maalida silme ette konkreetse situatsiooni elavate tegelastega. Näoilmed ja žestid seletatakse lihtsalt lahti ja lugeja pannakse naerma ja nentima: “no ongi ju nii, ongi nii”. Ma olen ühe korra oma elus Jõgeval käinud ja lugedes Pauklini raamatule nime andnud haikut “linn mis kunagi / ei ärka jõgeva mu / armas jõgeva” (lk 40), sedastasin isegi, et just täpselt nii see on ja just täpselt seda ma seal käies tajusin.

Siim Pauklini debüüt on nõudnud parajalt valmimisaega, kuid tulemus on tõesti korralikult läbi küpsenud. “Aheldatud Jõgeva” lugemine on puhas lust ja rõõm, selles ei leidu targutamist, mõttetut väänutamist ega soovi olla keegi teine. Pauklini raamat võtab paljud eluhetked ladusalt kokku ning õpetab lugejatki teda ümbritsevat ilma paremini terasemalt ja vaimukamalt jälgima, abiks õpetussõna: “enne uinumist vaatan päeva tipphetked uuesti läbi” (lk 82).

Lugu ilmus mõnevõrra lühendatuna ajalehes Sirp.

Britney Spears “Femme Fatale”

Oma seitsmenda kauamängivani jõudnud kunagine pop-printsesse on nüüdseks ammu suureks kasvanud ja palju läbi elanud, kuid näeb jätkuvalt sile välja. Olemuslikult on Britney nähtus ja kultuurifenomen, muusika on kõige selle juures teisejärguline.

Tegelikult peaks Britney oma eluga olema hoiatavaks eeskujuks kõigile lapsevanematele, kes oma väiksed tütrekesed nukuks võõpavad ja nagu pügatud tõukoerad väikeste misside konkursile saadavad. Ameerikas on selline “little miss” elu üle igasuguse piiri läinud ning eks see ajab juuri all meiegi maal. Sellest haigest kurbkoomilisest tegevusest valmis mõne aasta eest suurepärane linateos “Väike Miss Päikesepaiste” (Little miss Sunshine), mida väga soovitan.

Kas aga soovitada suure miss Spearsi albumit “Femme Fatale”? Esimese hooga absoluutselt ei soovitaks. Sünteetiliseks keeratud häälega neiu laulmas lollaka eurotümaka saatel ei ole midagi sellist, mis kellelegi korda võiks minna. Plaadi esimesed lood ja singlitena väljastatud “Till the World Ends” ja “Hold It against Me” on halvad laulud. Ah, mis siin agooniat pikendada – kõik plaadil leiduvad laulud on sama halvad kui kuuks ajaks voodi alla unustatud piimavorsti võileib.

Kuid oma kummalisel moel on “Femme Fatale” täiesti lummav taies. Selles on kõike liiga palju, kõik värvid on äärmiselt paksud, kõik viited intiimsusele rämedalt otseütlevad ja hoolimata õrnast häälest omajagu jõhkrad. Selles on varjatud sügavusi, nagu “Othellos” ja mingis kaljas, nagu keegi provintsinäitleja telekas väidab.

Britney on nii kõva mutt küll, et võib teha, mis tahab ega pea ennast kellelegi tõestama. Ta võib kuulajad saasta ja hingehädadega üle valada, aga kõik see on lihtsalt meelelahutus, kliki- ja rahamasin. Britney fenomenile, et miks teda nii suurel hulgal tarbitakse läbi armastuse ja vihkamise, annab võimaliku seletuse South Park, mille üks episood kulmineerub Spearsi ohverdamisega. Ehk siis on Britney lunastaja, kelle ohverdamisega kindlustab inimkond endale jätkuva heaolu. See pole sugugi nii vale, sest tõuseb ju Britney igasugusest põhjast, ilmselt surmavallastki, üles.

Muusikaliselt jääb “Femme Fatale” mistahes Madonna või Kylie Minoge’ helikandjale alla, kuid seda veidrat ja kaasahaaravat pauerit, suurt annust eneseirooniat, jaburust ja ausust on Britney uuel plaadil enam kui teisel kahel pop-emandal.

Kuigi ülal sai öeldud, et kõik laulud “Femme Fatalel” on halvad, siis tegelikult on nad kõik hoopis head, Britney loob ise konteksti, sobitub sellesse ja kõverdab reaalsust. Kogu ülima sünteetika, mis loost loosse kõrva karjub, lõpetab naturaalses laadis pala “Criminal”, puhta hääle ja lihtsa flöödiviisiga ilusasti komponeeritud mõtisklus, mis juhatab kuulaja Spearsi loodud tegelikkusest kättpidi välja.

Jah, Britney oskab kõike ja suudab kõike. Britney Spears on suurem kui elu ise. Nii Karl Marxi “Kapital”, Sigmund Freudi “Unenägude tõlgendamine”, kui Anton Hansen Tammsaare “Tõde ja õigus” on inimkonda tema tulekuks ette valmistatud. Ainult ignorandid pole neid teoseid lugenud ja ei saa seetõttu ka “Femme Fatalest” aru.

Pärnu leib ja mage nõukaihalus

Pildi autor on Andres G. Adamson

Eelmisel nädalal kogunes märkimisväärne hulk pikettijaid Cibuse tootmishoone juurde, avaldades kõvahäälset ja plakatitega toonitatud pahameelt selle üle, et kunagise Pärnu leivakombinaadi praegune omanik Rein Kilk siinse leivatööstuse suleb ja armastatud leivad-saiad hakkavad poeletile jõudma hoopis Tartust. Kõik temaatilised hüüdlaused said välja hüütud, välja arvatud ehk “Surm kapitalistlikele vereimejatele!”, kuid üldmuljesse sobinuks see ülimalt hästi.

Väga mõistetav on nii piketile kogunenute kui ülejäänud pärnakate nördimus kohaliku leivatööstuse lõpu üle, kuid minu hinnangul minnakse praegu üle selle piiri, mis eraldab patriotismi nõukaihalusest.

Esiteks võib tehase, kombinaadi või mis tahes muu ettevõtte omanik selle sulgeda, kui ta sellest kasu ei saa. Pühal eraomandil ja liberaalsel majandusel põhinevas tänapäeva ühiskonnas saab omanik peale maksta teatud maani. Omanikul pole kohustust omandit säilitada, kui ta seda ei soovi. Mitte keegi ei saa talle midagi ette kirjutada või teda käskida, kui ta seadust ei riku. Pärnu leivatootmise sulgemisega seadust ei rikuta.

Milles siis omanikku süüdistada ja miks teda keeva veega ähvardada? Kui pärnakad oma leiva- ja saialiinist nii väga hoolivad, miks siis 1999. aastal aktsiad maha müüdi? Ja püüdke vastata ausalt: kas te eelistate poest ostes Pärnu leiba-saia või seda, mis odavam? Patriotismist võib pikettida, aga elamiseks on vaja pragmaatikat.

Kahtlemata on mul kahju neist inimestest, kes töö kaotavad. Ja töötuid on Pärnumaal palju Pere Leiva lisatagi. Ma ei kujuta ette, kuidas Tootsi vallal õnnestub pärast briketitööstuse sulgemist üldse ellu jääda. Samal ajal lähtuvad nii tootmiste müüjad, ostjad, avajad kui sulgejad vaba majanduse, vaba riigi mõtteviisist, mille leivatehase donkihhoted on minu arvates unustanud.

Kuid seegi pole kõik. Hoopis kummalisele järeldusele jõudis ühe Eesti erakonna Pärnumaa rakuke, mis otsustas leivakombinaadi sulgemise vastast protesti ära kasutada ja deklareeris oma pressiteates: “On kuulda olnud, et AS Pere Leib tahab inimesed kulude kokkuhoiuks asendada automaatliinidega. See on firmale küll kasumlik, aga kahjuks inimvaenulik käitumine. Eks näis, kas nii läheb ka mujal linnades”. Appi, inimene asendatakse masinaga! Selle väljaütlemise järgi võime 21. sajandilgi oodata uut masinapurustajate ehk ludiitide liikumist, mille eelkäijad 19. sajandi alguses saatanlikke mehhanisme segi peksid, sest need inimestelt töö võtsid. Kui tehnoloogia areng on ühe erakonna arvates inimvaenulik, siis järeldusena tuleks paljukiidetud e-riigi arendamisestki loobuda, sest põrguvürst ise sokutas meile elektronkirjad, jättes tublid postiljonid tööta.

Eesti pole täiuslik, kaugel sellest, ja alatut kauboikapitalismi tuleb ikka ja jälle ette. Mitu väikeettevõtet kannatas kümneid tuhandeid kahju, kui Wolmreks Ehitus neilt alltöövõtu korras Pärnu lastekodu peremajade ehitamise tellis ja maksmata jättis. Wolmreks läks pankrotti, keegi nagu ei vastuta ja jääb vaid oodata, kui palju häda selle ettevõtte taga seisnud isikud veel põhjustavad. Või võtame Jõhvi pagaritööstuse Järle, mille töötajad ootavad alles detsembri palka ja kellele juhtkond a-d ega o-d ei ütle. Need on näited tänapäeva nurjatustest, kuid Pere Leivale niisugust käitumist ette heita ei saa.

Mis puudutab kohaliku võimu osa kõnealuses teemas, siis on väga raske, kui mitte võimatu mõista piketil kõlanud hüüatust “Maha Kivimägi!” ja karmisõnalisi süüdistusi Pärnu linnapea aadressil. Linnapeal pole poliitilist, administratiivset ega moraalset õigust sundida Kilki või keda tahes jätkama omanikule ebarentaabli tööstusega.

Ei ela me enam käsumajanduses ja seda aega pole mõtet taga nutta. Olgu Pärnu linnapea Kivimägi asemel Mart Viisitamm, Vello Järvesalu või Kiievi loomaaiast pärit pingviin hüüdnimega Miša, keegi neist ei saaks Eesti Vabariigi omavalitsuses Nõukogude Eestit taastada.

Kohalik omavalitsus peab looma ettevõtluseks sobiva keskkonna. Aidata edendada tööstust ja töökohtade loomist on igale poliitilisele jõule võtmetähtsusega ülesanne, kuid abi ja edendamisega see tegevus piirdub. Kui kohalik võim hakkab midagi nõudma või dikteerima: avage see tööstus, sulgege vabrik, võime Eesti Vabariigi kokku pakkida ja Vladimir Putinile 24. veebruaril kingituseks saata.

Pärnu linnavolikogu otsustada peaks sel nädalal minema kummaline eelnõu, mis  vastuvõtmisel annab linnavalitsusele ülesande “leida võimalused ja lahendused leivatootmise jätkamiseks Pärnu linnas”.

Selle eelnõu taga võib olla riigikokku pürgiva linnavoliniku soov kohalikku leiba oma valimisvankri ette rakendada, aga võib-olla on tal suur süda, mille ümber sädelevad tervet mõtlemist segavad emotsioonid. Kui nüüd loogiliselt ja pragmaatiliselt sellele eelnõule vaadata, on maakeeli öeldes tegemist lollusega.

Pärnu linnas tegutseb mitu pagaritöökoda - vähemalt kolm tuleb meelde kontrollimatagi -, millest mõnigi on loonud korraliku müügivõrgu. Peagi avab uksed veel üks, mis lubanud tõesti nii sooja leiba kui saia pakkuda. Oma linna inimesed toodavad omadele inimestele.

Kas nendega, kes tihedast konkurentsist ja masust hoolimata on turul püsinud ja isegi laienenud, on keegi rääkinud ja sortimendi laiendamist arutanud? See oleks märksa mõistlikum kui kunstlikult luua leiva-saiatootmine, mille eesmärk on samuti omadele oma toodangu pakkumine.

Võtta vastu tähenduseta ja konkreetse mõjuta dokument, mis peale kõige muu võib luua Pärnu senistele pagaritele eelisseisu asetatud konkurendi, on ajaraisk ja rumalus, ükskõik kui pateetiliselt seda ei põhjendataks.

Või teine äärmus: löögu leivatööstuse eest võitlejad ja linnavolikogu siis juba mitu kärbest ühe hoobiga ning tehku linnavalitsusele ülesanne taastada Pärnus õlle-, masinate, liha- ja piimatoodete ning linatootmine. Kõlab nii pagana üllalt, aga mis on asja mõte ja tagajärg? Ümmargune null.

Keegi ei keela muidugi kellelgi Pere Leiva Pärnu tootmishoonete ostmise üle Kilgiga läbirääkimisi pidama hakata või oma kombinaati püsti panna. Vaba maa reeglid, mis pikettijaile meeldivat ei paista, võimaldavad seda. See nõuab palju tööd, raha ja elementaarseid arusaamisi majanduse toimimisest ja turundusest, kuid hüüdlausetega “Tehtagu!”, “Maha!” ja “Boikott!” tulemust ei saavuta.

Oma kogukonnast ja inimestest hoolimine on püha, kuid kui väliselt õilsate siltide all kummitab nõukogude aja ihalus, pole see hoolimine küll sentigi väärt.

Artikkel ilmus Pärnu Postimehes.

Riigikogulase jõulusalm

Meil on ju, armsad sõbrad,

päris mitu põhjust olla

kade Jõuluvanale.

Ta tuleb ainult üks kord aastas

andes lubadusi enamasti

lastele.

Jõuluvana töötab terve aasta,

kuid lapsed näevad ainult tulemust,

ameerika ja hiina imeasjad

palju muudki

vanemate hinnangul kui saasta

kuuse all on kuhjas,

siis kui veab

ja kui ei veagi

ei näe keegi

päkapike minemist.

Teab Jõuluvana iga põhjapõdra nime,

kes veab saani.

Me samal ajal peame, olgem ausad,

käima läbi päris mitu

linna, valda, küla, alevikku

lihtsa tutvustusega:

„No, tere, mina olen saadik.”

On Jõuluvanal vastused

ka küsimustele, mis küsimata,

meil, armas Jõulumees,

on tihti küsimused

küsimustele,

mis jäänud küsimata.

Ja lõpuks see,

mis pole üldse vähetähtis.

No, vaadake, mu sõbrad,

täitsa otse otsa Jõulumehele.

Ta näeb ju välja hea

nii hea

et meeldib lausa vähemustele.

Kadestan Sind, Jõuluvana,

ütlen ausalt,

kasvõi sellepärast,

et sa ühte värvi oled kandnud kindlalt.

Kuid kõige tähtsam põhjus

olla kade Jõuluvanale.

On tema oskus tunda tõtt

ja olla vastu valele

Salm sai Jõuluvanale ette loetud Mart Laari poolt 16. detsembril Riigikogu saalis.

Leslie Da Bass “Minu kuningriik”

Muusik, helilooja ja sõnavõlur Leslie Da Bass, kes muusikaväliselt elab Leslie Laasneri nime all reklaamilooja elu on üllitanud oma kolmanda sooloplaadi “Minu kuningriik”, mis peaks siis andma teatud määral ammendava ülevaate kodaniku isetahtsi tegemistest. Ja annab ka.

Leslie pole soolomehena nii tuntud kui temaga seotud grupeeringud nagu Misnamed, Holmes, Borax, Pedigree ja muidugi HU?, aga mehel on jaksu ja annet nii palju, et jääb neist bändidest kuhjaga üle, et täiesti uhke, adekvaatne ja suupärane soolokonserv kokku panna.

Esmakuulamisel meenutavad “Minu kuningriigi” laulud tehnika ja läikkilega üle tõmmatud Vennaskonda, aga mida lugu edasi, seda ehedamaks läheb. Leslie laulumaneer võib ju õrnalt Trubetsky emotsioonitut retsiteerimist meenutada, kuid otsene seos kahe mehe vahel siiski puudub.

Muusikaliselt on Leslie Da Bassi looming kirju, aga mitte eklektiline. Ühtne, lihvitud, hästi läbi mõeldud, vormiliselt rohkem paigas kui Iisraeli sõjavägi. Igast helilisest tundetoonist võtab Da Bass välja viimase, astumata seejuures kordki viimast ja tarbetut sammu, mis viib lameduseni.

Laulud on kõik head ja plaat on kokku tõesti väga hea, võrratu kuulamiselamus, mida eesti heliloojatest on enne Da Bassi pakkunud ainult Peeter Lilje Lepo Sumerat dirigeerides.

Muidugi ei saa mööda Leslie tekstidest. Ärgem unustagem, et tema geniaalse aju sünnitatud on klassikaliste laulude “Absoluutselt” ja “Depressiivsed Eesti väikelinnad” sõnad. Oma sooloplaadilgi esineb ta kõvade, äärmiselt kõvade tekstidega. No võtkem näiteks sõnad: “Kondiitriäri lett võtab silme eest kirjuks, sa tahad jätta head muljet ja valid kaua ja korralikult. Möödub vaid pool tundi ja juba jooksedki tagasi, Valeri küpsised kotis ning mõtted säraval presentatsiooni. A, mida sa unustasid võtta mees? Tšekk, tšekk, tšekk / kassa, kassa, tšekk, tšekk. / Kas sa tšeki võtsid? / ekõõ” ja sama laulu “Kassatšekk” finaalis: “Kõik, kõik tuleb kulusse kanda / sest muidu saad sa oma raamatupidaja käest pähe”.

No super ja seegi pole kõik. Kaunist meloodilist muusikat eesti popmuusika areenil harvaesinevate heade ja sisukate tekstidega on terve plaaditäis, kokku kuraditosin laulu. Ainuüksi selle plaadi tõttu peame olema tänulikud, et elame vabas Eestis. Kiidetud olgu Arnold Rüütel!

Indrek Koff. "Eestluse elujõust"

Olgu Jõud meiega

Viljaka, intelligentse ja kvaliteetse tõlkija Indrek Koffi loomepagasis on hulk töid, mis eesti kultuuriruumile oma mõju avaldanud. Kui vaadata, milliseid prantsuse kirjanikke ja teadlasi on Koff vahendada võtnud – Michel Houellebecq, Eric-Emmanuel Schmitt, Michel Foucault, Claude Lévi-Strauss –, on selge, et mees teab, mida teeb, ning tema valikuid võib usaldada. Sama saab nüüd öelda öelda Koffi kui luuletaja kohta.
Ta debüteeris luuletajana 2006. aastal, mil ilmus “Vana laul”. Juba esikteos näitas Koffi kompaktset tulemust taotleva sihikindla raamatuloojana, mitte pelgalt parimate juhuluuletuste koondajana. “Vana laul”, mis läbi suudluse kujundi juhtis lugeja läbi ühe inimese elu, on armas ja siiras raamat, kuigi veidi lihtsameelne ja sentimentaalne, ehk isegi kitšilik, nagu tõi esile Märt Väljataga.¹ See polnud halb raamat ning kindlasti läks ja läheb hinge paljudelegi lugejatele, kuid tema suurim väärtus seisnes siiski demonstreerimises, et eesti luule on rikastunud ühe konkreetse tööka võrra, kelle tegemistel tasub silm peal hoida.“Vana laul” polnud küll veel mingi suursaavutus, kuid näitas, et autor suudab tegelikult enamat.
Kui vana laul sai lauldud ja kõige isiklikumad tunded esikraamatuga pihitud, sai järgneda vaid midagi, mis astuks sammu edasi ja eviks viimaks seda sisemist jõudu, mis Koffi rinnas on pulbitsenud, kuid mida pole suutnud veel valla lasta. See autori jõu vallandumine (meenutagem “Star Warsi”) ja lugejatel aadrilaskmine leidiski aset 2010. aasta kevadel, kui trükist ilmus “Eestluse elujõust”, mida autor ise, ilmselt välise efekti saavutamiseks, määratleb hüsteerilise traktaadina, kuid mida võib täiesti vabalt lihtsalt luuleraamatuks (just luuleraamatuks, mitte luulekoguks) nimetada. Kuid hea küll, autori õigus on autori õigus, olgu “Eestluse elujõust” pealegi traktaat. Nii või teisiti, hüsteeriline on tekst kindlasti.
See raamat koosneb lausetest, fraasidest, mida võime kuulda nii iseenda, lähedaste ja tundmatutegi suust iga päev bussis, tänaval, saunas, kõrtsis, sadamas, lühidalt igal pool, kus mõni eestlane oma emakeeles kõneleb. Kõigist neist käibefraasidest, kulunud vanasõnadest, purjus ärplemistest, hallidest aegadest pärinevatest tõdemustest ja refräänina korduvast küsimusest: “teed või kohvi” või “kohvi või teed”, millest kujuneb Kaarel Tarandi tõlgenduses selle raamatu kontekstis suisa “XX sajandi eestluse keskne küsimus”,² moodustub hüsteeriline, iseendale vasturääkiv tervik, keda tunneme eestlasena.
Koff on ise raamatu kohta saatesõnadeks kirjutanud: “Eesti inimesed. Me ütleme. Siis ütleme veel kord. Siis juba tulistame, lajatame, suskame, lahmime, käratame, sajatame, sisiseme, hõõrume nina alla, vingume, tembeldame, paneme paika. Aga võib-olla olete märganud, et ometigi idaneb meis kõigis hävimatu Tera, mis ei sarnane ühegi teise sisemise teraga universumis? See Tera on elu edasiviiv originaalsus, meie elujõud … Patsime, et see on teie arvates ka jumala hea mõte! Eks ju, et on? EI, päris hea mõte. EI, ega ma ei ütle!”
Kõike seda ütlemist, lajatamist, käratamist, sajatamist leidub teoses tõesti küllaga, sel pole õigupoolest otsa ega äärt. Iga lugeja võib ise kokku lugeda nämmutamised, sajatamised-pajatamised, mis üle tema enda huulte on kunagi tulnud ning Koffi peletislikus sõnaraamatus 22. sajandil Eestimaad asustavate tulevikuhiinlaste rõõmuks hindamatuks uurimisobjektiks ja monumendiks muudetud.
Millega tegelesid eelmise sajandi eestlased, mõtlevad tulevikuhiinlased, ning nende antiigiuurijatest estofiilid vastavad Koffi hüsteerilise traktaadi abil. Eestlased kirusid valitsust ja Laari, kes Eesti põllumajanduse põhja lasi. Eestlased vihkasid venelasi ja ajasid neid kui okupante koju, ise samal ajal heldimusega nõukogudeaegseid povidlopirukaid ja kolmekopikalist õlut meenutades. Eestlased tahtsid hirmsal kombel keppi, aga said seda harva ning isegi euroremonditud korteris tundsid nad seitsmesaja-aastase orjapõlve piitsajälge tuiget oma seljal. Nende noored olid hukas, nad olid kas purjus või pohmellis, nad tegid sporti või meenutasid seda. Lumikelluke tõi kevadetunnet, kirik tõi jõulutunnet.
“Kohvi või teed / / ma võin kas või hommepäev maha jätta milles küsimus / / enam me oma vabadust ära ei anna käest / / eestlane on raamaturahvas / / valab maailmavalu isetegemisse / / sellised need kunstiinimesed on pea laiali otsas / / haige / / a kesse väikese rahva käest küsib / / eestlase veri on nagunii segatud ju / / meie vennikesed teevad nii nagu isandad pealinnas ette ütlevad / / nad on ju harjund käsu järgi tegema / / teed või kohvi” (lk 66).
See, õigupoolest üsna juhuslikult valitud lõik, mis traktaadis endas tuleb eristamatus jada kogu ülejäänud kõnemassiiviga, koondab põhiteemad ja raamistub küsimusega “kohvi või teed”. Uhke eestlasetunne, mõistmatus teistsuguste inimeste ja vaen kõrgemalolijate suhtes, vabadus ja alkohol, tee ja kohvi – need kõik korduvad ja korduvad mantrana leheküljelt leheküljele, sekka kord üks, kord teine vanavanavägavanasõna sekka.
Paras müstika on, kuidas Koffil õnnestus kõik need laused ja üksiksõnad kokku koguda ning kuigi loogikavabasse, ometi rütmikasse ja kaoses kordaloovasse järjestusse panna. Ära on tehtud suur töö ja kui mul õnnestub Koffilt tema totakat ruudulist soni laenata, millega ta tagumisel sisekaanel poseerib, võtan ma selle tema ees hetkeks maha. See kummaline kord ja pidetu loogika töötavad mitte vaid mantrana, vaid panevad tekstiräitsakad just nii kõrvus-mõtteis kõlama, nagu neid standardsituatsioonides välja öeldakse. Igale üksinda rida täitvale sõnalegi tekivad kaaslasteks näod, olukorrad, ajalugu. “Politseiriik”, “haige”, “aidaa”, “raisk”, “türamaivõi”, veel kord “haige”, veel kord “haige”, veel kord “haige” on ses teoses suurte lugudega sõnad, vastused kõigile küsimustele ja hinnangud kõigile sündmustele.
Nagu mainitud, on Koff tark mees ja stiiliküsimustes pidevalt arenev looja, kes ilmselt adus isegi, et sõnamised ja manamised täit raamatupikkust välja ei kanna. Kui kaoses on loodud oma kord, tuleb see lõhkuda ja taasluua. Selle eesmärgi täidavad kaks pikemat teksti lausete ja üksiksõnade vahel. Esimest kohtame umbes poole raamatu peal, teine heietus saadab meid viimasel kahel leheküljel.
Pikem pseudofilosoofiline arutlus lk 38–39 räägib katkendlikult, ühelt alateemalt teisele eksides eesti rahvusest laiemalt. See meenutab väikest rammestunud monoloogi, mida su isa või vanaisa võiks vanas eas kõnelda, kui olete just saunas käinud, istute värskes õhus ja vaatate puude taha vajuvat päikest või midagi muud samamoodi klišeelikku, kuid ometi ilusat ja hingepugevat, mis loob neid väheseid, kuid kordumatuid “meie hetki”.
“Ma ei tea, ikkagi on kohtutavalt imelik mõelda selle peale. Liivi sõda, Põhjasõda, katkud, küüditamised, mitu korda on plats põhimõtteliselt tühjaks löödud, aga kuidagimoodi nad hakkasid jälle paljunema ja said nagu joone peale enam-vähem. Ütleme, kümnendik mingi piirkonna elanikke tapetakse maha või viiakse kuhugi minema. Noh, kümnendik, ei tundugi eriti palju, eks ole. Aga kui sul üks sõrm maha võetakse? Ja kui see on nimetissõrm, näiteks. Parema käe nimetissõrm. Kuidas siis tundub? Aga noh, elu läheb edasi” (lk 38). Jutt veereb tõdemuseni “Ma ei tea, ma ei saa aru ja ma arvan, et ega keegi ei saa päriselt aru ja vist ei saagi saada ja ei peagi saama, kuidas see ikkagi võimalik on, et … Aga näed on …” (lk 39) ja siis lähebki elu vääramatult edasi: “nohajakarkallaakkamminema / / ega ta ei ammusta ta pole kedagi ammustand veel / / küll me hakkama saame / / kuivatad ahju peal ära talvel hea võtta / / õpeta nagu oma last / / kõik mis tehtud risti rästi teeme uuesti ja ästi / / kohvi või teed” (lk 39–40) ja nii edasi ja nii edasi. Elujõudu purskub meist, eestlasist, kut Islandi vulkaanist tuhka.
Teine, lõpulugu, vahendab selle raamatu looja, häältevahendaja ja meediumi sisemonoloogi, vastates lugejal tekkinud küsimusele raamatus leiduvate lausete ja sõnade leidmise, kogumise või loomise tehnika ning nende vajaduse ja tähtsuse kohta. “Seljataga ajavad teised ootajad juttu. Rahulikult, vaikselt. Räägivad igapäevastest asjadest, mis on nii tavalised ja ajalikud. Aga et neid sõnu ja lauseid kuuleb ikka ja jälle, iga jumala päev ja igaühe suust, siis tõusevad nad justkui igaviku tasandile ja vahel tekib tunne, et neil on ka kõiksuse seisukohast vaadatuna oma tähendus” (lk 68).
Jah, “Kas siis selle maa keel / Laulutuules ei või / Taevani tõustes üles / Igavikku omale otsida?” nagu küsis teadagi kes. Ja Koff vastab, et võib küll. Isegi kui needsinased laulusõnad postuleerivad: “millised tissid täpselt käe järgi” (lk 62), või kurdavad: “kurat ku räige pohmakas raisk” (lk 40), või küsivad ikka ja jälle: “kohvi või teed?”, “teed või kohvi?”, on nad igaviku tasandile jõudnud. Sedakorda siis tänu Indrek Koffile, kelle hüsteerilist traktaati lugedes saame eestlast kogu selle rääma seest, mis teda katab, välja kraapida. Sama saab teha raamatus leiduvate fotodegagi, mille eest kiidusõnad kujunduse ja piltide autorile Piia Ruberile.
Pärast raamatu läbimist, vahepeal transsi vajudes, siis uuesti eestluse totrasse, narmendavasse, kuid nõnda kodusesse ja villasesse maailma sisse elades tundub, et kuni eestlased veel küsivad õhtuti kodus: “kus pult on keegi teab vä” (lk 67), on kõik hästi ja elujõud säilinud, sest meis, eesti rahvas, selles veidras klubis, idaneb hävimatu Tera. Me teame seda, sest Koff tõestas seda meile. May the Force be with us!

Arvustus ilmus ajakirjas Vikerkaar nr 9/2010.

INDREK KOFF, EESTLUSE ELUJÕUST. Hüsteeriline traktaat. Härra Tee ja proua Kohvi, Eesti 2010. 69 lk.