ettekuulutus

paari aasta eest paroodilises laadis kirjutatud luuletus osutus prohvetlikuks ...

isamaa ilu

oo isamaa su jalge ees

ma pyrrhose võidust nutan

kaunid hetked su rinnal

on südames alles kuid

hall taevalaotus langeb mu ülle

mu verd tilkuv süda

jäi lesbose saarele

vulkaani purskes hävinud pompei

on arm mu õrnas hinges

jah isamaa nutan su pärast

kui sophokles oma isa voodil

pea patja surutuna nuuksus

aga homseks on pisarad kuivanud

tuul tuha toob voodikattele

The Belka remix. “Jube juubel 15”

Parema puudumisel saavutavad Pärnus suurt tähelepanu ja laia kõlapinda peamiselt pseudoteemad, olgu selleks siis Toomas Kivimägi auto, Mart Viisitamme olemasolu või kollane lumi, kuid tõeliselt olulistele sündmustele pööratakse tähelepanu kahetsusväärselt vähe.

Nii näiteks ei pühendanud ei Pärnu linnapea, riigikogu esimees ega peaminister, rääkimata presidendist oma aastapäevakõnes ainsatki lauset The Belka 15. juubelile, mille tulemusena sündis järjekordne helikandja ansambli klassikalistest paladest erinevate esitajate esituses.

Jubedat juubelit pidas The Belka tolgi päiväl, kui grupeeringul täitus 10 aastat ja toonagi mängisid tuntud ja vähemtuntud muusikalised kollektiivid plaaditäie Belka lugusid plaadikettale. Toonasest sooritusest kindlustas koha eesti pop-folk-punk klassikas üllatuslikult VLÜ surematu hitiga “Väike värdjas päkapikk”.

Läinud aasta lõpus möödus the Belka sünnist 15 x 12 kuud ja uus kireva esinejaskonnaga remix-plaat valmis taas. Eks ta üks eklektika ole, mis siin pattu salata. Ühte Belka-patta on mahutunud vähetuntud hevihiiglased Meriste Miracle F. Factory (palaga “Kamps”), ülekohtuselt ületuntud ilmastikunähtus Kairit “Niki” Tuhkanen (palaga “12 kuud”), räppfilosoofiline mahebänd Külalised (palaga “Pool poolest”) ja veel Mai Skizo, Vennaskond, Joseph Inch, Under Marié, Audru Jõelaevanduse Punt, ja John Stewart Mill.

Igal esitajal on oma nägu ja helikeel ning Belka lugudest käiakse üle pieteeditundeliselt. Parimaid või etemaid kaverdajaid on raske esile tuua, aga “Minu kodu on mu kindlus” Mai Skizo, “Üledoos” Under Marié ja “Castor Fiber”, see on see lugu, mis räägib piibrist, Audru jõelaevnike esituses tõusid vähemalt esmakordsel kuulamisel kolleegidest mõnevõrra enam positiivselt esile.
“Jube juubel 15” on kingitus gurmaanidele, kes ei karda võõrast toitu proovida ning leiavad, et kui praadida hapukurki aeglasel tulel ja hiljem see mädarõika, munavalgete ja Nutella lahusega üle valada, siis võib sellest, kui mitte head, siis igal juhul põnevat välja tulla. Ekstrapunktid tulevad üllitisele Leonardo da Vinci “Püha õhtu söömaaja” remixiga plaadiümbrise sisemuses.

Laule Peeter Ilusa sõnadele. “Tuli asub teele”

Mitmekülgne härrasmees Peeter Ilus on tegelikult rohkem tuntud kui esmapilgul tunduda võib. Ilmselt leidub Eestis vähe neid inimesi, kes ei teaks Marju Kuudi lauldud pala “Raagus sõnad” või klassikalist pala “Vana vaksal” Ivo Linna esituses. Juba nende kahe laulu näol on tegemist on eesti popi vaieldamatu klassikaga. Viisi autorit paika panna pole keeruline, selleks on Rein Rannap, kuid mitte vähem tähtis pole Peeter Ilusa roll, kelle sulest pärinevad nii “Raagus sõnad” kui “Vana vaksal”.
Need kaks hitti on aga Peeter Ilusa nimelise jäämäe tipp. Vee, ehk suurema tähelepanu, piirist allapoole jääb sõnu rohkem kaks, kümme või kakskümmend, mis nüüd ühele helikandjale on jõudnud.
Peeter Ilusa sõnadele loodud laule esitavad värskel plaadil “Tuli asub teele” lisaks Marju Kuudile ja Ivo Linnale Riho Sibul, Allan Vainola, Tajo Kadajas, Julia Boman ja teised.
Ilusa viisistavad sõnad loovad selle plaadi peal silla, mis ühendab nii eesti levimuusika erinevaid suundumusi läbi aegade kui erinevate aegade lauljaid. Marju Kuut on üks oma aja väljapaistvaid vokaliste, Julia Boman üks praeguseid ning mõlemad leiavad õigustatud koha Ilusa autoriplaadil. Ilmselt autoriplaadiks ongi seda kõige õigem nimetada.
Muusikaliselt kohtame plaadil nii vikerviise kui suisa punkrokki. Viimast üllatuslikult hoopis Ruja, mitte näiteks Vainola esituses, sest nonde meeste 1975 aastast pärit “Ikaros” mõjub omajagu hüsteeriliselt ja punkivalt nii muusikaliselt kui sõnumilt: Tean, jah tean, see oli aferist Ikaros, kes otsekui kosmosest sadas / ja keda võis näha igaüks, kõigile naeratamas. / Tean, see oli aferist Ikaros, kes otsekui pivedest sadas / ja keda võis näha igaüks, Sulle kavalalt naeratamas.”
Samuti toob “Tuli asub teele” kuulajani natuke džässi nagu palas “Kas mäletad”, natuke lastelaulu nagu laulus “Unimees” ja šansooni nagu Peeter Ilusa enda lauldud laulus “Kuskil kaugel” ja blatnoilikku Sõpruse Puiesteed Vainola loodud ja lauldud kompositsioonis “Minul on ometi vaja”. Kusjuures on Vainola on ka plaadi koostajaks märgitud.
Ilusa sõnad, mida eesti popi erinevad suuremal või vähemal määral ikoonid laulavad on kvaliteetsed ja sobivad tõepoolest igale esindatud stiilile. Mõte on igal üksikul juhul sees, kujundid on elavad ja kõla on väljapeetud, olemata kistud või ülemäära kunstlik.
Kuigi Peeter Ilusa sõnadele loodud laulude plaat on eelkõige kirevusest hoolimata ühtlane autoriplaat, moodustab see samaaegselt eesti muusika väikese antoloogia, rõhuga ehk biitmuusikale, millesse Ilusa juured ilmselt kõige tugevamini on kinnitunud. Südamlik, mõtlik ja igati professionaalne plaat on, midagi pole ette heita. Kes kvaliteetsest eesti muusikast, nii olnust kui olevast, lugu peavad, neile pakub see nii äratundmist kui avastamist. Avastamist väärivad kindlasti näiteks Vainola lauldud “Kui lubadus, mis kunagi ei kehti” kui Maarja tema enda viisil esitatud “Valed vaid”.

Piilupardi, Kati, kiisu, põdra ja mutionu kohtuasi

Pühade ajal võtavad eestlased ikka laulu üles ja mis tunduks kaunim kui mõni vana hea lastelaul. Kas me pöörame aga tähelepanu sellele, millest me laulame. Mõtleme, et on tore küll, kui päkapikk metsas saiu küpsetab ja neid viie pika pai eest müüb, kuid kui süüvida, pole selles tunnustamata köögis toimetavas kääbuses, kes oma illegaalset toodangut intiimteenuste eest müüb, mitte midagi toredat. Lõppeval aastal tõi pea iga nädal uudiseid kohturindelt. Küll võeti altkäemaksu, küll varastati tööandjalt, küll reedeti riiki. Heidame pilgu tuntud lastelauludele, veendumaks, et nii mõnegi puhul neist pole tegu lõbusate värsside, vaid hoopis süüdistuskokkuvõttega.

Püsti, kohus tuleb!

Juhtum nr 1. “Rongisõit”

Rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuh,

Piilupart oli rongijuht.

Rattad tegid ra-ta-ta,

Piilupart jäi tukkuma.

Oi-oi-oi, ai-ai-ai,

mis siis sellest rongist sai?

Rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuh,

kuni kraavi läks karpuhh!!

Oi-oi-oi, ai-ai-ai,

mis siis reisijatest sai?

Oi-oi-oi, ai-ai-ai,

mis siis reisijatest sai?

Kõik nad läksid uperpalli, uperpalli-kukerpalli.

Kiisud jooksid sabad seljas,

kutsud jooksid keeled väljas.

Kümme notsut kukkus kraavi,

kümme kutsut laskis traavi.

Sarved segi sikkudel, sikkudel ja sokkudel

Kiisud ei saand Türile, külla minna Jürile.

Kutsud ei saand Torilasse,

notsud ei saand Porilasse.

Sokud ei saand Karjakülla,

Karjakülla-Marjakülla.

(Ellen Niit)

Kõnealune juhtum on pakkunud Eestis kõneainet väga pikka aega. Tunnistajate ütlused on väga täpsed. Magama jäänud Piilupardi tõttu jäi reisijatel jõudmata sihtkohta, nagu Türile, Torilasse, Porilasse, rääkimata Karjakülast-Marjakülast. Emotsionaalne kahju, mis kiisudele, kutsudele, notsudele, sikkudele ja sokkudele põhjustati, on ääretult suur.

Suure tõenäosusega valmistavad kannatanud ühise hagi eelkõige raudtee-ettevõtte vastu, kuid suure tõenäosusega langeb suurem osa vastutusest siiski praeguseks töölt vabastatud Piilupardi õlgadele.

Piilupart on vastavalt Karistusseadustiku § 422 süüdi sõiduki käitusnõuete rikkumises. Nimetatud paragrahvi esimene lõik ütleb: “Mootor-, õhu- või veesõiduki või trammi või raudteeveeremi juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumise eest, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus või põhjustatud inimese surm, – karistatakse kuni viieaastase vangistusega.”

Rasked tervisekahjustused on tõestatud – kõik reisijad olid läinud uperpalli ja ka kukerpalli.

Rong oli tehniliselt korras, sest nagu on uurimine kindlaks teinud, sõitis rong tsuh-tsuh-tsuh ja rattad tegid ra-ta-ta, ra-ta-ta ja ta-ta-ta. Seega ei vasta tõele süüdistatava väide, nagu oleks rong sõitnud kraavi mehaanikute tegemata töö süül.

Nõuame Piilupardile vabadusekaotust kaks aastat ja rongijuhiõiguste äravõtmist kogu ülejäänud eluks. Rahatrahvi nõudmise järele puudub vajadus, arvestades, et kannatanud teevad seda niikuinii.

Juhtum nr 2. “Kati karu”

Kas teist keegi aru sai,

kuhu Kati karu sai?

Kas teist keegi aru sai,

kuhu Kati karu sai?

Vist on karu salamahti

teinud lihtsalt ukse lahti,

vist on keset mängukära

karu läinud lihtsalt ära.

Paistab nii, et liiga vähe

tuli karu Katil pähe,

paistab nii, et haruharva

paitas Kati karu karva.

Kati ilma karuta

on justkui ilma aruta.

(Ellen Niit)

Algselt pöördus Kati tõepoolest politsei poole palvega, et tema kadumaläinud karu üles leitaks. Asjaolude uurimisel ilmnes, et karu kadumisel olid objektiivsed põhjused. Nimelt ei hoolitsenud Kati karu eest ja see põhjustaski elaja põgenemise. Karu on ikkagi suur metsloom ja tema pidamine kööktoas ei vasta loomapidamise eeskirjale.

Meditsiiniline ekspertiis tõestas, et Kati nõrk närvikava ei pidanud lemmiklooma kadumisele vastu, kuid andis samal ajal alust arvata, et Kati polnud juba enne psüühiliselt stabiilne. Tema kummalistest ja kärarikastest “mängudest” on uurijale värvikalt tunnistanud Kati naabrid. Karu on tänaseks üles leitud ning tema seisund (karu oli väärkohtlemise tagajärjel kahanenud juba nugisesuuruseks) annab alust nõuda Katilt loomapidamise õiguse äravõtmist (karistusseadustiku paragrahv 52² “Loomapidamise õiguse äravõtmine”). Kati on oma vaimse seisundi tõttu ohtlik nii endale kui loomadele, mistõttu nõuame tema saatmist ravile.

Juhtum nr 3. “Meie kiisul kriimud silmad”

Meie kiisul kriimud silmad,

istus metsas kännu otsas.

Piip oli suus ja kepp oli käes,

kutsus lapsi lugema.

Kes ei mõistnud lugeda,

see sai tukast sugeda.

Kes see luges aru sai,

sellele ta tegi pai.

Meie kiisul kriimud silmad,

istus metsas kännu otsas.

Piip oli suus ja kepp oli käes,

kutsus lapsi laulma ka.

Ise laulis: “näu-näu-näu!”

Kes ei laulnud, see sai kläu!

Näu-näu-näu ja kläu-kläu-kläu!

(Walter Anderson)

“Meie kiisu” juhtum hämmastab oma võikuse, ülbuse ja karistamatu järjepidevusega. Juba esmapilgul saame aru, et koolitusloata kuskil metsas kännu otsas laste õpetamine ei sobi kuidagi tänapäevasele haridusmaastikule, kuid asi on palju hullem.

Kõigepealt meie kiisu kergemad eksimused. Erakooli seadust on ta rikkunud pea täies ulatuses. Esiteks viis kiisu koolitustegevust läbi koolitusloata, teiseks puudus arengukava, kolmandaks puudus vähimgi omakapital (kui piipu ja keppi mitte arvestada) ja nõnda edasi.

Kahjuks on see vaid jäämäe tipp. Vaadates veepiirist allapoole, avaneb meile pilt ebaseaduslikult tegutsevast koolijuhist-emakeeleõpetajast, kellele polnud võõras vägivald õpilaste kallal (tunnistajate sõnutsi tiriti eesti keeles halvasti lugeda oskavad õpilasi, näiteks muukeelseid lapsi juustest) ega liigne õrnutsemine (psühholoogid üritavad praegu dešifreerida, mis peitus selle salapärase “pai tegemise” all).

Nagu eelnevast veel oleks vähe, on kindlaks tehtud, et meie kiisu andis tunde sageli alkoholijoobes. Millal, me küsime, millal olete kuulnud, et emakeeleõpetaja tuleb tundi ja lällutab “näu-näu-näu”? Seda, kes joobnud pedagoogiga kaasa ei jorise, tabab füüsiline karistus ehk “kläu”, kui nende elukooliõpetajate slängi kasutada.

Kaitse püüab loomulikult tõestada, et meie kiisu polnud teo toimepanemise ajal süüdiv, põhjendades, et tegemist on kaslase, põhimõtteliselt loomaga, kes terve mõistuse juures olles vaevalt erakooli hakkaks pidama.

Arvestades kõike eelnevat, nõuame süüaluse steriliseerimist ja vaktsineerimist ning kui ussitõrje tehtud, siis heasse peresse andmist võimaluseta tulevikus metsa pääseda.

Juhtum nr 4. “Põdra maja”

Põdral maja metsa sees,

väiksest aknast välja vaatab.

Jänes jookseb kõigest väest,

lävel seisma jääb.

Kopp-kopp, lahti tee,

metsas kuri jahimees!

Jänes, tuppa tule sa,

anna käppa ka!

(Neeme Laanepõld)

Konkreetsel juhul põimub kaks seadusrikkumist ning avalikuks tuli see juhtum tänu jänesele, kes “kitse pani”, nagu metsas öeldakse.

Algas kõik sellest, et jänes otsis üles oma vana sõbra põdra, pagedes salaküti eest. Üheskoos helistati politseisse. Kuri jahimees tabati ja teda ootab kuni kolmeaastane vangistus.

Kurioossel kombel tuvastasid politseinikud teisegi õigusrikkumise. Nimelt oli põder ehitanud maja omavoliliselt, pealegi looduskaitsealale, ning kahjustanud sellega väga hinnalist metsamaastikku ja hävitanud käpaliste koloonia nimetatud paigas. Seoses sellega nõuame põdralt kõigi kahjude korvamist ja kolm kuud šokivangistust.

Juhtum nr 5. “Mutionu pidu”

Elas metsas mutionu

keset kuuski noori, vanu.

Kadakpõõsa juure all

eluruum tal sügaval.

Kutsus kokku külalisi

Karvaseid ja sulelisi,

/…/

See oli päise päeva a’al

pilla-palla pillerkaar.

(Aliide Dahlberg)

Eelkõige tuleb ütelda, et tunnistajakaitse programmi huvides on kõik nimed, välja arvatud süüdistatava oma, juhtumi kirjeldusest eemaldatud.

Kokkuvõttes on tegemist käesoleva aasta ühe selgema kohtuasjaga. Kadakpõõsa-Juure uuselamurajooni pangalaenu eest maja hankinud mutionu otsustas soolaleivapeo korraldada. Kutsunud kokku suure hulga külalisi, kellest ta isegi väheseid tundis, algas pidutsemine juba keset päeva. Manustati ohtralt alkohoolseid jooke, mille järel laamendati ümbruskonnas, tülitati naabreid ja solvati rängalt kinnisvaraagenti.

Kui politsei viimaks sündmuskohale jõudis, üritas mürgli korraldanud mutionu oma välimust mustade prillide abil tundmatuseni muuta, kuid ta peeti lähedal asuvas kuusemetsas kinni.

Vastavalt karistusseadustiku 263. paragrahvile “Avaliku korra raske rikkumine” ja arvestades, et mutionu rikkus rahu ja avalikku korda koos ülejäänud grupiga ning takistas oma isiku tuvastamist näo varjamisega, nõuame süüalusele neli aastat vabadusekaotust ja asi mutt.

Pikali, kohus läheb!

Algne kontekst: Pärnu Postimees.

Rein Rannap ja Kosmikud “Ilus maa”

Võib olla, et tänapäevaste noorte ja poppide inimeste jaoks kujutab Rein Rannap endast eelkõige teletola superstaarisaatest ja tühi temaga, kuid tegelikult on Rannap väga tegija helilooja ja seda juba aastakümneid.

Rannap ja Kosmikud salvestasid ühele plaadile kaks klaveripoja kantaati. “Ilus maa” on vanem, “Taevas ja maa” seevastu päris värske. Hoolimata umbes veerandsajast aastast, mis kahe heliteose loomist lahutab, moodustavad nad siiski terviku. Ühenduspunktegi neil peale helilooja mitu. Mõlemad loodud Hando Runneli tekstidele ja miksivad kokku klassikalise kantaadi vormi praeguseks juba ajatuks muutunud rokiga.

Mõlemas suurvormis kohtuvad vokaalsed ja instrumentaalsed soleerimised Kosmikute rokkimise ja koorilauluga, olles ühel hetkel magus, teisel kurjustav, siis pateetiline, siis mõtisklev. Nii “Ilus maa” kui “Taevas ja maa” pole suurejoonelised vaid vormilt, vaid sisult ja ettekandeltki.

Kosmikuid on üks kummalisi nähtusi eesti muusikataevas ja ilmselt oleks keeruline leida teist sarnast, kes kõnealused kantaadid ette võiks kanda ja stuudios linti mängida.

Lisaks Kosmikutele ja Rannapile endale on plaadile oma hindamatu panuse andnud Eesti rahvusmeeskoor RAM ja tütarlastekoor Ellerhein Tiia-Ester Loitme dirigeerimisel. Samuti ei tasu alahinnata bassbariton Priit Volmeri osa “Taevas ja maa” vormistamisel.

“Ilus maa” on nii tekstiliselt kui muusikaliselt küllaltki tuntud, erinevalt läinud aastal Rannapi kirja pandud “Taevast ja maast”. Katke “Ilusast maast” Rannapi seades on kõlanud laulupeol ning mõni tekst (“Maa tuleb täita lastega” või “Kaste langeb”) on teistel viisidel teiste ansamblite poolt rahva südameisse lauldud. Nii ongi plaadi esmaväärtus kultusmainega kantaadi “Ilus maa” terviku talletamine. “Taevas ja maa”, olgugi esimesest pikem ja mahukam, peab inimesteni alles jõudma. Esimesed katsed selleks tegid Rannap ja Kosmikud läinud kevadel Tartu muusikapäevade juubelifestivalil ja sellele järgnenud väiksel suvetuuril.

Tegelikult on “Taevas ja maa” hea, kuid “Ilusa maa” kõlaline ja ideoloogiline taak kipub seda tahes-tahtmata varjutama, mistõttu tuleks pärast plaadi esmakordset läbikuulamist keskenduda mõne päeva pärast vaid uuemale kantaadile. “Taeva ja maa” osad on piisavalt erinevad, piisavalt erineva tunde ja lähenemisega ning tabavad märki ikka. “Taeva ja maa” refrään “sinamu, masinu, saminu … jne” jääb “Ilusa maa” lihtsale ja kaunikõlalisele refräänile aga alla, mõjudes pelga keelemänguna.

Kõik kokku on tegu suursaavutusega eesti muusikas. “Maailm on suur, suurem kui sai,” laulab Hainz Runneli sõnu Rannapi viisil ja me usume teda.

the Belka "Kiviaeg"

Kuigi nimetatud kollektiivi nimes kohtub venekeelne nimi oravale ingliskeelse määrava artikliga, on tegemist nii üdini eesti bändiga, kui üldse olla saab. Kes ei tea - ja kahjuks neid leidub, kuid järjest vähem -, sellele anname ametlikult teada, et Belka hüüdnime all tuntakse maailmas Pärnus resideerivat geniaalset muusikut Ivo Oravat.

Nagu mainitud, on The Belka läbinisti eestimeelne ja eestikeelne grupp, kelle uus kauamängiv "Kiviaeg" tõstab nad kodumaise intelligentse rokkmuusika vaieldamatusse tippu.

Belka ise ja the Belka juured paiknevad muidugi kuskil pungi mädasoos, aga praeguseks on nad sellest jõudnud ikka väga kaugele. Kui tõmmata tänuväärituid paralleele, siis teatud hetkedel künnab vagusid, kus võib leida Pantokraatori laadis ugri-leelotamist, Singer Vingeri neurorokki ja Jääääre unistavat autorilaulu.

Belka on helilooja ning vokalistina jõuline, tark ja tundeline. Ürgmees pole sugugi mõiste, mis Jan Uuspõllule on põlistatud, pigem on ürgmees just Belka, aga samasugune, nagu "Kiviaja" plaadil - kiviaja macho pilvelõhkujate vahel.

Liigagi sagedasti on eesti bändide viga selles, et pilli mängivad hästi, aga vokaal ei tule järele. Küll pole hääles jõudu, küll isikupära, küll veenvust. Belkal on seda kõike küllaga. Samal ajal pole sugugi nii, et kui heade pillimeeste kõrval on nigel laulja, siis Belka puhul on asi vastupidi.

Pillimehed on the Belkas tugevad. Marvin kidral, Aike trummidel ja Andres bassil ülemäära end ei eksponeeri, vaid loovad eelkõige korrektse tausta, asudes alles seejärel soleerima, ja kui seda teevad, siis maitsekalt ja doseeritult. The Belka on väga hea kontsertbänd ja selle tõttu ongi ehk isegi üllatav, et nad konservinagi oma vitaalsuse suudavad esile manada.

Plaadi ülesehitus on hästi läbi mõeldud, igavaks muutuda ei lasta, tempot antakse ja hingata lastakse, tüüplahendustest püütakse hoiduda ja sõnad, kas siis Belka enda või mõne teise tehtud, kannavad alati mõtet, vahel iroonilist, vahel üllatavalt südamlikku, nagu palas "Peied", kuid oma krutskid leiab sealgi.

Häid lugusid on plaadil pea niisama palju kui laule üldse - 14. "Orjapõlvlane", "Pool poolest", "Tarkmees taskus", "Üledoos", plaati lõpetav "Üle jääb rääkida tõtt" ning muidugi "Kamps" on ehk ühed säravamad, aga need sõltuvad kuulaja meeleolust. Järgmisel korral on need hoopis teised laulud. The Belka on tegija ja "Kiviaeg" on väga hea plaat. Nii lihtne see ongi.

Arvustus ilmus vabaaja võrguväravas 24tundi.ee

Hoidke end unenäo eest, unenägu on nagu jänes

Piibliga pidi nii ennustada saama, et kui võtad pimesi suvaliselt leheküljelt lahti, siis see rida, mis parema (või oli see vasak) pöidla alla jääb, avab sulle tulevad sündmused. Samal moel kasutan luuleraamatuid, mis mulle kätte sattuvad või mis mulle kätte pistetakse. Võtad suvalisest kohast lahti, loed, sirvid mõne lehe siia ja sinna. Nii kujuneb teatud ennustus, mis võib ees oodata, kui raamatut algusest lõpuni ja õiges järjekorras lugema hakkad, nagu autor seda ette näinud. Teadlikult või ebateadlikult on see ilmselt kõigi inimeste käitumisse sisse kirjutatud ja selles saab veenduda igas raamatupoes. Võtnud kätte Kätlin Kaldmaa luulekogu “Nägemata ilmad”, toimetasin samamoodi. Avasin ühe lehekülje, lugesin. Avasin teise, lugesin veel. Ennustussõnumit polnud keeruline sõnastada: siit nüüd küll midagi eriti head ei tule. Kui raamat oli läbi loetud, jäi vaid tõdeda tehtud järelduse õigsust.

Halva sõnaga alustatud jutu täienduseks peab kohemaid ja ilmtingimata kinnitama, et kindlasti pole minusugune “Nägemata ilmade” õige publik. Ma loodan ja usun, et inimesed, kellele Kaldmaa luulelooming meeldib, on olemas ja et leidub pimedaid luulearmastajaid, kes tänu sellele raamatule nägijaks saavad, või jalutuid kaunishingi, kes tänu kõnealusele kirjasõnale käima hakkavad. Tänapäeval on kõik imed võimalikud. Kahjuks on ime seegi, kuidas autor, kes on vaieldamatult haritud, laia silmaringiga ja tunneb hästi kirjandust, lati nii madalale sai lasta. Veaksin paralleeli Dorian Grayga, kes mäletatavasti oskas täpselt ja ideaalselt anda nõu oma kirjanikest-kunstnikest sõpradele, evides perfektset ja eksimatut maitset, kuid kes loojana ise täielikult äpardus. “Nägemata ilmade” tagakaanel leidub autori pikem selgitus selle kohta, mis raamatuga tegu, et see on ja ei ole unenäoraamat ning, sama raamatu ilmumist ennustanud kahe unenäo kirjeldus.

Võimalik, et on põnev unes näha, kuidas Jan Kaus kannab kasti sinu raamatuga “Nägemata ilmad”, mille kaanel Kätlin Kaldmaa asemel Kausi nimi. Võimalik, et on natuke abiks, kui küsida kogu kokkupanemisel unenäos: ““Näitasite raamatut, näidake nüüd siis ka, mis järjekorras need luuletused sel käivad,”“ (tagakaanel) aga ei maksa selle kõige järgi käituda. Uinunud mõistus sünnitab koletisi, isegi kui nad näevad välja nagu Jan Kaus. Hoidke end unenäo eest, unenägu on nagu jänes, ainult lühemate kõrvadega, kui parafraseerida filmi “Mees animatsoonist”. Unenägu inspiratsiooniallikana on vana tuntud võte, mõjub tänapäeval kulunult, sestap võinuks selle rõhutamata jätta.

Ei tea, kas kujundaja Kärt Kukkur on samuti unenäolisusest lähtunud, kuid tuvide ja raamitud pilvekesega esikaas meenutab pigem Vahitorni kui kaasaegset luuleraamatut. Pole mõtet isegi rääkida Asko Künnapi või Andres Rõhu kujundatud luuleraamatute kõrgele aetud tasemest, tublist keskmisest piisanuks. Kogemuseelselt väärinuks Kätlin Kaldmaa paremat. Kogemusjärgselt tegelikult vahet pole, jäägu see. Unenäolisus või mitte, rõhutatud või mitte, aga “Nägemata ilmade” ilmselget toimetamatust oli kogeda ebameeldiv. Raamatus toimetajat mainitud ei olnud ja sisu reetis, et asjatundlikku toimetajat, kellesuguseid Eestis leidub, pole ka rakendatud.

Vormistuse ebaühtlus hakkab peale tavalisest kirjavahemärkide ja suure ning väikse kasutamisest. Ühtegi raamatut läbivat reeglit silma ei hakanud. Kord on komad õigetel kohtadel, kord puuduvad. Kord on pärisnimi Stroh väikese tähega, teisal Venemaa suurega. Mõni luuletus algas suure tähega, mõni lõppes. Pealkirjad olid kord läbivalt väikese, kord läbivalt suure tähega. Eraldi on kõik variandid kahtlemata aktsepteeritavad, kuid ühtede kaante vahel ja 58 leheküljel need kõik koos, ei mõju see põhjendatuna. Sama ebaühtlus esineb luuleridade vormistamisel. Read jooksevad kord siia, kord sinna, mõnes luuletuses püsivad kenasti üksteise otsas, mõnes pagevad teineteisest eemale. Jällegi, kahtlemata on kõik lubatud, aga põhjenduse, mingigi süsteemi puudumine mõjub häirivalt, mitte põnevalt. Vaid komplekti “Vaikuse vägistus” (lk 32–34) esimeses osas toodud vigurdamistel on põhjendus ja mõte. Selles venitab autor sõna “vaikus” algul tähekaupa ridadele laiali, luuletuse edenedes loob seda korrutades sõnaseina ning vahepeal tähistab “vaikuse” järjestikku kordamine vaikuse muutumist ajas. “Aasta pärast oli tihe ja tõsine / vaikusvaikusvaikusvaikusvaikusvaikus” (lk 33). Sel moel hakkabki nagu looma, aga siis tuleb lõpp: “Ei ole mind ega sind / Vaid killuke vaikust” (lk 34).

See on nagu ühes vanas ja lollis anekdoodis: “Jõudsite ka kammini”. Nagu ülal tsiteeritud “Vaikuse vägistamises”, jõuab suurem osa ülejäänud Kaldmaa luuletusi “kammini”. Sageli on luuletust lõpetav “kamm” veel eelnevatest tühireaga eraldatud, et ikka kohale jõuaks. Jõuab küll. Jõuab kohale, et see “kamm” võinuks olemata olla. Võtame lühikese luuletuse “Matus”: “omaenda matusel / pikutan teises toas / ja kuulan hääli: / / kodu” (lk 45). “Matus” sobib hästi üldistuse tegemiseks valdava osa raamatus leiduvate luuletuste kohta. Kaldmaa luuletused “Nägemata ilmakides” püüavad olla naiselikult õrnad ja naiselikult tugevad, kõneldes suhetest, õnnest, rõõmust, surmast, luuletustest, mõrvast ehk põhimõtteliselt kõigest, mis tundmist väärib. Tundmisvajadus, tundmisigatsus on autoril suur, kuid selle kujutamisega jääb ta silmanähtavalt hätta. Tema luuletustes pole intensiivsust ja jõulisust nagu Maarja Kangrol, samal ajal ka mitte ülinaiselikku ilmanägemist nagu Doris Kareval.

Ilmselt on need autori eneseotsingud, hetkedest ja inimestest kinnihaaramised ja nendest loobumised, mis pole lasknud Kaldmaal anda kogule sisulist tugevust, kuid samal ajal pole välja kukkunud ka nende samade tunnete luulesse valamine. Ausust annab autor jaopärast, erinevalt unenägudest, kus alateadvus omatahtsi toimetab. Katrin Väli kirjutab “Nägemata ilmade” kohta Areenis (Eesti Ekspress 10. VII 2009): “Kuid mulle jääb tunne, et kõik siin on kuidagi ära hajutatud, kaugelt vaadatud või mäletatud, juba üle elatud”. Kenasti ja õigesti öeldud, kuid peab vist minema veelgi kaugemale. Kõik selles raamatus on varem ära olnud, üle elatud ja ära kirjutatud ja ära sõnastatud ja väga hästi sõnastatud.

Kuigi tõin Kaldmaa ühte lausesse Maarja Kangro ja Doris Karevaga, on raske leida siit ühisjooni. “Nägemata ilmad” on olemuselt varateismelise tüdruku salmik ja seda ei muuda ei üks ingliskeelne luuletus ega luuletuse “Kuidas” tõlge hispaania keelde (“Como”, lk 52). Ilmselt on nende kahe võõrkeelse luuletuse lisamisel samuti oma mõte, kuid kahjuks tuleb tunnistada, et ei tekkinud vähimatki soovi seda lahkama hakata. Ju on hispaaniakeelsel tõlkel oma idee, mitte lihtsalt võimalus Jüri Talveti abil namedropping’ut (nimepuistet) teha, nagu tagakaanel Jan Kausiga on juhtunud. Võib-olla on mu jutust jäänud mulje, no nii ridade vahelt, et mulle ei meeldi Kätlin Kaldmaa “Nägemata ilmad”.

Jah, ei meeldi, aga sellest hoolimata olen kindel, et Kaldmaad ei tasu luuletajana maha kanda. Krambist on vaja lahti saada. See tõke, mis “Nägemata ilmade” luulel liikuda ei lase ja mis ilmselgelt autorit kammitseb, jõuga, maarjakangroliku jõuga ja õrnusega, doriskarevaliku õrnusega maha murda. Loodan, et Kaldmaa leiab kõigepealt oma kaotatud vabaduse, kirjutab hingest, mitte ei kirjuta, nagu kirjutaks hingest, laseks mõnel heal luuletoimetajal luuletused üle vaadata ja siis on tulemuseks luuleraamat, mitte salmik, nagu nüüd välja on kukkunud.

Kõige lõpuks soovin Kätlin Kaldmaale ennustada. Piibli asemel kasutan pasliku sõnumi saamiseks ja selle edastamiseks palju sobilikumat teost, Ilmi Kolla (1933– 1954) tänavu ilmunud koondkogu “Kõik mu laulud” (Eesti Raamat, 2009). Teen raamatu suvalisest kohast lahti ja vaatan, mis parema (sest parem on ees) pöidla alla jääb … Sinna jäi Kolla luuletus “Sa mängi veel”. “Las meenub mulle kõik, mis meid kord võlus / me arm ja meie unistuste sõud, / me südamete sõnadeta laulud, / me süleluste kirglikkus ja jõud” (lk 161).

Kätlin Kaldmaa, Nägemata ilmad. NyNorden 2009. 58 lk.

Lugu ilmus tänases Sirbis.

Pärnumaa foto 2009

Hetk näituse avamisest. Kunstide maja balletistuudio õpilased ja Andres Adamsoni fotoseeria. Pildi autor Urmas Luik/Pärnu Postimees


Pärnu linnagaleriis ja kontserdimajas (Aida 4, Pärnu) on avatud Pärnumaa fotograafia aastanäitus “Pärnumaa foto 2009”.

Viiendat korda toimuvale ülevaatenäitusele toodi tublisti üle saja pildi, millest linnagaleriis ja kontserdimaja teisel korrusel avatavale väljapanekult jõudis poolsada fotot enam kui kolmekümnelt autorilt. Näitusele jõudnud fotod valis välja Pärnu Postimehe, Pärnu linnagalerii ja Pilteri esindajatest koosnev žürii.

Näitusel osaleb töödega nii varasematest aastatest tuttavaid fotograafe kui neid, kes esimest korda oma pildid näitusele toonud. “Pärnumaa foto 2009” pakub vaatajale nii looduspilte, linnavaateid, portreesid kui fotodel teostatud mõtisklusi.

Pärnu Postimehe ja Pilteri eripreemiad pälvisid Grete Raspen Masing ja Valmar Valdmann.

Näitus jääb avatuks 29. oktoobrini esmaspäevast reedeni kella 10-18 ja laupäeviti kella 10-16.

Näitusel osalevad Aiki Leit-Teetlaus, Aleksei Gordin, Andres Ennok, Andres G. Adamson, Ants Liigus, Ave Höövel, Dan Kuisma, Danel Rinaldo, Eimar Kull, Grete Raspen Masing, Heidi Tammemäe, Henn Soodla, Jaanika Sillat, Jaanus Saar, Janno Bergmann, Karin Klaus, Karl Saue, Kerli Tammann, Kristin Nikolai, Lea Nõmm, Lii Krass, Luule Põder, Margit Jaanson-Noorhani, Marit Kütt, Mark Soosaar, Mati Luhtjärv, Meisi Volt, Mikk Pärnits, Olev Mihkelmaa, Rein Holtsmann, Risto Randla, Rita Talisoo, Valmar Valdmann, Vladimir Rõžkov ja Ülo Soomets.

Pärnu Postimees tänab kõiki, kes oma fotoloomingut näitusele tõid ja häid koostööpartnereid Pärnu linnagaleriist, Pilterist ja Pärnu Kunstide Majast.

Kus on mu tiivad?

Vene ansambel Nautilus Pompilius küsis laulus “Krõlja”, kus on su tiivad. Tunne, et tiivad läinud ja jäänud vaid armid, valdas mind pärast elu esimest massaaži.
Kui ühes linnas, näiteks Pärnus, on mitu sanatooriumi, haigla, kaks Tiibeti meditsiini keskust ja hulk asjaarmastajaid kondiväänajaid, siis kas see tähendab, et linnas on palju haigeid?
Pigem võiks olukord olla vastupidine: tänu traditsiooniliste ja alternatiivsete tervendajate arvukusele võivad pärnakad olla maailma terveimate seas.
Ometi pole ükski inimene, isegi pärnakas, nii terve, et teda tervemaks ei saaks teha. Just leebet ja üldist tervendamist, pinge mahavõtmist pakuvadki massaažitegijad. Kas nüüd just kõik, seda on võimatu öelda, aga Andres G. Adamson Tiibeti ravi ja astroloogia keskusest Gewa küll.

Massaaž massöörile

Tuleb ausalt üles tunnistada, et Andres on mu sõber ja kutsus ise mind massaaži. Kutsuma hakkas juba aasta tagasi. Vahel saime kokku, siis kutsus jälle. Ja kui tööjuttu ajasime, poetas asjaliku jutu vahepeal küsimuse, et millal ma siis ikka tulen.
Pole vist eales nii palju ettekäändeid, vabandusi ja suisa valet suust välja ajanud, kui Adamsoni õrnu kutseid tõrjudes. Olgem ausad, mõte massaažist on alati tundunud ebamugavust tekitav. Pealegi, kuidas ma ikka vana võitluskaaslase ees end rõivastest vabastan ja ta enda kallale lasen. Kena mees küll, aga kuskilt jookseb piir.
Lõppes kõik muidugi sellega, et Andrese järjekindlus viis sihile. Ettekäänded olid otsa saanud. Allusin Tiibeti iidsete kunstide kutsele ja lubasin oma lihaliku mina tema hoolde anda.
Pakkusin, et teeme ehk alguseks mingi veerand tundi. Adamson pakkus kaks ja pool. Mõlemad targad inimesed ja andsid järele. Leppisime kokku tunni ja veerandi suhtes.
Gewa, mis maakeeli pidada muu seas voorust tähendama, paikneb Ringi ja Kuninga tänava nurgal samas majas kus Jazz Cafégi. Peale Adamsoni tegutsevad seal Silja Palm, igati kena naisterahvas, ja Gert Silkin, kes minu mälus eksisteerib eelkõige suurepärase kitarristina Eesti omaaegsest juhtivast indie-bändist The Choice.
Gewa trepist teisele korrusele jõudes hõikusingi allaheitlikul häälel Andrest, aga vastas hoopis Gert, kes parasjagu kedagi mudis. Selleks õnnetukeseks osutus Silkini ametivend Adamson.
Kingsepal pole kingi, massööril pole tervis korras. Vähemalt seda see näitas, et üksteist nad usaldavad. Muidugi, võib-olla teevad sellist etendust iga kord, kui uus klient tuleb. Üks meister masseerib teist, too ägab, et “oi kui hea”.
Klient on võidetud. Samal moel võiksid lihaleti taga seisvad müüjad kogu aeg viinerit järada ja riigikogu liikmed iseenda tehtud seaduste järgi elada. Selline inimlik, kogemusel põhinev reklaam.

Sõber sõbra naha koorib

Tiibeti massaažiks valmistumine sarnaneb arvatavasti igaks teistsuguseks mudimismooduseks valmistumisega. Eemaldad sirmi taga rõivad-jalanõud, jättes ümber ainult niudevöö või aluspesu, oleneb, mida keegi kannab. Seejärel heidad massaažilauale kõhuli ja paned pea barankasse.
Andres pani mängima idamaise muusika, millega ilmselt alateadvust mõjutati ja tänu millele ma kaks päeva palju parem inimene olin, ning pakkus valimiseks välja kaks lõhna, mis just mulle sobivad. Roosi- ja safranilõhna vahel valida polnud keeruline. Kui juba, siis juba. Pane safran! Ükskord elame.
Safrani meeliköitva lõhna ja meloodilist ininat meenutava muusika saatel võidis Adamson mu selga õliga. Ta käed olid nii soojad ja hellad ja pehmed. Nagu kikerdaks selili soojades praekartulites.
Inimesele, kes massaaži ei talu ja selle talumisele varem mõelnudki polnud, mõjus Tiibeti massaaž üllatavalt meeldivalt. Oma osa said õlad, jalad ja käed. Tiibeti meditsiini mägede kõrgustele pürgiv Andres rääkis, et minu kui istuva töö inimese probleem on pidevast arvuti taga kükitamisest tingitud pinged seljas ja turjal.
Muidu ei olegi nii valus, aga kui Andrese helladest kätest ühel hetkel saatanlikud pressrauad said, oli pisar silmast väljast ja läbi barankakujulise peatoe tilkus tervisekeskuse pühale põrandale kannatava inimese sülge.
Edasine läks veidi mõnusamaks, kui selga asuti töötlema kuumade kividega. Polnud mingid hommikumaa imekivid, täitsa tavalised Maarjamaa omad hoopis. Ega aru saanud, kus kivi lõppes ja käsi algas, nahk hakkas tuimaks kiskuma ja tunded kuhtuma.
Tunded said äratatud, kui minu pahaaimamatu selja taga võeti kasutusele kupud.
Kuppudega on ikka ravitud külmetushaigusi, kuid nendega saab teha väga läbi võtvat massaažigi. Mööda higist selga, mille nahk vaakumiga otsekui näpitsate vahele tõmmatud, jooksid valujutid.
Parafraseerides Karl Ristikivi, peab ütlema, et kupu tee jätab jälje seljale, mille tõttu küsis Andres: “Ega sa lähemate päevade jooksul end avalikus kohas lahti pea riietama?”
“Õääööii,” vastasin sundimatu elegantsiga.
“Selge,” vastas mu piinaja ning lasi edasi.
Tundidepikkusena tundunud mõneminutilisele õudusele järgnes rahustav lõppsilitus. “That’ll do, pig, that’ll do,” ütlesid taas õrnaks muutunud käed.
Andres ei soovitanud eriti järsult tõusta. Hea soovitus, nagu ma oleksin seda suutnud. Venitasin end istukile, hingasin rahulikult ja siis sain püsti. Otsest kiiret ei olnud, nii et liigutasin nagu vati sees.
Pärast massaažiseanssi pidi veel töölt läbi astuma, kõik värvid olid veidi tuhmimad kui tavaliselt, udu oli laskunud maale, mille jumalad on surnud, ja mu seljal tulitasid justkui armid nendes kohtades, kust varem mu tiivad välja küünitasid.
Tiivad, valgemad ja tugevamad kui eales varem, kasvasid tagasi järgmisel päeval. Värvid naasid erksatena. Mul oli kerge olla ja ma lendasin. Sellest piisab, Andres, sellest piisab.

Lugu ilmus tänases Pärnu Postimehes.

Olavi Ruitlase “Naist” on meile kõigile väga vaja (DL)

Olavi Ruitlase uudisteos “Naine” on päikesekiir roojases maailmas, jahe veesõõm janusele ja puhkehetk kurnatud meelele.
“Naise” ilmumise eel ja mõnevõrra selle järelgi kõneldi raamatust kui skandaalsest teosest, mis autori skandaalsest blogist välja kasvanuna võib kohtuasja tuua, sest selles võidaks ära tunda inimesi, kes ei pruugi tahta, et nad äratuntavad on.
Müügiargumendina ja seigana, mis kultuuriuudisekünnise aitab ületada, kõlbab selline rõhuasetus küll, kuid jäägu see tähelepanuta peamise kõrval - Ruitlane on kirjutanud väga hea raamatu, raamatu, mida on meile kõigile väga vaja.

Kole kooselu
Autor rõhutab teose alguses: “See lugu on pullisitt, midagi sellist ei ole kunagi juhtunud, kirjeldatud tegelasi pole reaalelus olemas: ei Naist, Väikest Naist ega kõige vähem Meest ehk mind ennast. Mulle meeldiks käsitlus, et sellel lool pole ka autorit. Iga lause taga on tarviline korrutada: fiktsioon ning kunstiline tõlgendus.”
Nii jäägu, sest kuigi lugeja ilmselt usub Ruitlase olemasolusse, ei pruugi talle kuigivõrd korda minna, kas kõik, millest ta kõneleb on päris või fiktsioon. Poleks üht kohtuseika ning suhteliselt ebameeldivat ja kunstilise väärtuseta blogi olnud, küll oleks “Naine” ikka väljundi leidnud, tähelepanu saabunuks ilmselt hiljem, aga teos tulnuks ikka suurepärane välja, sest teisiti see olla ei saaks.
Veiko Tammjärve teravmeelsete ja stiilsete illustratsioonidega “Naine” on kirjutatud ladusas stiilis, mis laseb isegi aeglasel lugejal enam kui kakssada lehekülge vähemalt pooleteise tunniga alla neelata. Iga peatükk keskendub ühele killule Mehe elust, tema suhtele Naise ja naistega, kes Mehele tähtsad. Noor Naine, Kirglik Naine, Kadunud Naine, Tütarlaps ja viimaks Väike Naine, kes vahetab Naise välja. Mehe ja tema erinevate Naiste kõrval elutsevad ja tegutsevad oma isiklike traagikatega joodikud, lollid maainimesed, ülemused, alamused, Perssekukkunud Hipi ja kõik teised, kellega me bussis ja poes kokku põrkame.
Naise, ehk nimitegelase, võtab minategelane Mees üksipulgi lahti, teised saavad mõistetavatel põhjustel raamaturuumi vähem, kuid piisavalt, et neist pilt moodustuks ja nad elavaks muutuksid. Näiteks Kadunud Naine teeb läbi metamorfoosi, olles enne Unelmate Naine. Eks olnud Kirglik Nainegi enne Kostüümilesbi.
Peamise tegevusliini, mis kirjeldab Naise ja Mehe koledat kooselu, kõrval ja sees paikneb hulk väiksemaid lugusid, mis viivad lugeja koos Mehega mõnele tavamõttes seiklusele, näiteks avalikule luulelugemisele kaasa või avavad lakooniliselt, kuid emotsionaalselt kõrvaltegelaste elu.
Tollest samast Unelmate Naisest, kellest saab Kadunud Naine, maalib autor pildi traagilisest algusest traagilise lõpuni. See naine on nagu lind, mis pimedusest tulijana valgustatud toast läbi lendab ja taas pimedusse kaob. “Mõned aastad hiljem läks Kadunud Naine hulluks … armid, mis kusagil sügaval tema sees, läksid ühekorraga lahti ning Kadunud Naine kadus endagi jaoks …” (lk 99) Väike labane lugu, aga võrratult komponeeritud.
Proosatekst tuleb Ruitlasel sama hästi välja kui värssides, kus esineb selliseid teema- ja riimileide, et Jaan Pehkki vaatab neile alt üles.
“Võite meie pilli julgelt / veega alla lasta / rohkem te ei röhitse / ega pane paska” (lk 23). Sellise tellimusluuletuse kirjutab Mees kõhupuhitustablettide turustamiseks. Nii saigi Mehest Luuletaja.
Luulet leidub “Naises” veelgi, mõned on tuntumad tekstid, mõned mitte. Minategelane ju luuletaja ning autor samuti, seega on luuletused omal kohal, kuid proosas kogutekst on juba ise nii poeetiline, et päris luuletused selle sees kahvatuvad. Kujutatav elu ise pakub palju enam poeesiat, selle sõna otseses, mitte ilustatud tähenduses, et luuletaja, isegi nii terase kui Ruitane seda on, sulg jääb nõrgaks. Kes Ruitlase luuleloominguga tuttav pole, neile on lühiluuletustest avastamisrõõmu ilmselt enam.

Räpane ja lõbus
“Naine” on stiililt Vonnegutlik. Realistlik tegevus vaheldub mõtiskluste, üldistuste ja tähelepanekutega. Jäänuks romaan vaid peateemat kandvaks ja jõuetut viha välja valavaks, nagu autori kunagine veebipäevik, polnuks ta suurt midagi väärt.
Ruitlasel on silma ja kätt detailide jaoks ja häid ning väga häid detaile on “Naises” küllaga. Iga stseen on läbi töötatud ja elatud ning iga mõte ja võrdlus hingepõhjast tulnud.
Ruitlane kirjeldab, mida tähendab viis, kuidas mees ja naine tänaval jalutavad, kuidas tõelise mehena käitudes naabrimehega kiskuda, et viimaks mõlemad avastaksid, et teine on täitsa mõistlik vana, kuidas maksta arveid, kuidas uppuda võlgadesse, kuidas kõige eest põgeneda ja ennast ning armastust leida.
Kuivõrd segaseks võib suhtlus ning suhete kolm-, neli- ja viisnurgad muutuda, näitab peakükk “Venezuela”, kui juba lahku läinud Mees ja Naine kunagist ühisvara jagavad. “Ta viskus põlvili põrandale, klammerdus kätega ümber mu jalgade ja karjus: “Qué te parece?” “Pienso irme,” ütlesin, mul oli tõesti aeg minna, taksomeeter tiksus halastamatult, “me salió muy caro mio.” (lk 176).
“Naine” pole kindlasti meestekas samas mõttes nagu naistekas on naistekas. “Naine” käsitleb võrdse karmuse ja aususega kõiki osapooli, pole ilutsemist, pole silmakirjalikkust, kuid on kamaluga siirust. Just oma siirusega see raamat ka mõjub, lisaks muidugi voolavale stiilile ning peensusteni väljatimmitud, kuid orgaanilisele kompositsioonile. Siirus ja ausus teevad “Naisest” romaani nii meestele kui naistele.
Ausamat, lõbusamat ja samal ajal traagilisemat kujutist sellest, milline võib olla, milliseks võib muutuda üks abielu, ei leia me naljalt ühestki teisest teosest, kasvõi sellepärast, et “Naine” räägib hoolimata kõigist maskeeringutest, nagu näiteks isiku- ja kohanimede puudumine, just nimelt ja ainult eestlastest, kuid kindlasti ei räägi ta ainult eestlastele.
Eesti kuulsaim ekspordiartikkel on naine, saagu, saagu, ma sajatan, nüüd selleks Ruitlase “Naine”, sest see räägib meestega ja ta räägib naistega, jätmata kõrvale ainsatki räpast, lõbusat ja kurba üksikasja ning sõnastab ära tõed, mis on nii lihtsad, et kipuvad kahe silma vahele jääma. “Sa maksad kõige eest, maksad oma tegude surnud lehma, mäletamata, kas lehm ise oli punane või musta-valgekirju.” (lk 177).

“Naine”
Kirjutanud Olavi Ruitlane
Toimetanud Leelo Laurits
Kujundanud Andres Rõhu
Illustratsioonid Veiko Tammjärv
Jumalikud Ilmutused 2009

Arvustus ilmus tänases Postimehes (AK).

Fotokunsti ülevaatenäitus "Pärnumaa Foto 2009"

Silja Mäetamme foto ülevaatenäituselt "Pärnumaa Foto 2008"

Pärnumaa ajaleht Pärnu Postimees ja Pärnu Linnagalerii kuulutavad välja ülevaatenäituse “Pärnumaa foto 2009”, kuhu on oodatud nii professionaalsete kui asjaarmastajate Pärnumaa fotograafide tööd. Viiendat korda toimuv maakonna fotokunsti ülevaatenäitus leiab tänavu aset 7. oktoobrist 29. oktoobrini Pärnu Linnagaleriis ja Pärnu kontserdimajas (Aida 4).

Näitusele on oodatud fotod, mis soovitatavalt, kuid mitte kohustuslikult, on valminud eelmise või käesoleva aasta jooksul. Teemavalik on vaba, ainsaks piiranguks osavõtjatele on see, et autor elaks, töötaks või õpiks Pärnu linnas või maakonnas.
Iga osaleda sooviv fotograaf võib esitada näitusele kuni kolm üksikfotot (need võivad moodustada ka seeria). Fotod tuleb esitada valmiskujul, miinimumformaat on 30 x 40 cm (ligikaudu A3 formaat), maksimumi osas piirangud puuduvad. Soovitavalt esitada pildid raamimata.

Fotosid võetakse näitusele vastu Pärnu Postimehe toimetuses Pärnus Rüütli 14 teisel korrusel toas number 208 (kuulutuste vastuvõtt ja lehe tellimine) tööpäevadel kella 9-17. Tööde esitamise tähtaeg on 29. september 2009. Esitatud fotodele tuleb lisada pealkirjad ning autori nimi ja kontaktandmed.

Esitatud töödest teeb Pärnu Postimehe ja Pärnu Linnagalerii esindajatest koosnev žürii valiku, mis eksponeeritakse näitusel.

Fotode valmistamisega seotud kulud kannavad autorid. Valik näitusele jõudnud töödest avaldatakse ajalehes Pärnu Postimees ja autorit honoreeritakse vastavalt temaga sel puhul sõlmitavas autorilepingus toodud tingimustele. Seoses fotode avaldamisega võtab Pärnu Postimees autoritega ühendust. Ülevaatenäituse puhul pole tegemist konkursiga, seega parimaid välja ei kuulutata, küll aga antakse välja eripreemiaid.

Näitusel eksponeeritud tööd (samuti väljavalituks mitteosutunud pildid) tagastatakse autoritele alates 9. novembrist Pärnu Postimehe toimetuses.

Wimbergi süntees – lasteraamat pole lastele

Wimbergi, kodanikunimega Jaak Urmeti loomingul on lastega tihe side. Ta on kirjutanud lastesaadetele originaalstsenaariume (vahendades Buratino seiklusi ning Tomi ja Annika juhtumisi), mugandanud eesti vaatajatele välismaa lastelaule, mis kõlavad „Tweeniepõngerjate” seriaalis, tõlkinud lastelugusid ning avaldanud laste-lühipoeeme raamatus „Härra Padakonn” (Varrak, 2008). Muidugi on Wimberg tegusid teinud puhtalt täiskasvanute kirjandusilmaski. Romaan „Lipamäe” (Varrak, 2002) oli ja on suurepärane teos oma fantaasiarohkuse ning eesti kirjanduses harva maagilise realismi, pigem isegi maagilise naturalismiga. Lisaks mahub küllalt noore kirjaniku loomingu nimistusse aukartust äratav hulk luuletusi, kirjandusajalugu jäädvustavaid intervjuusid ja mida kõike veel. Wimbergi luuleraamatud „Maaaraamat” (Huma, 2000) ja „Kärppsed” (Jutulind, 2006) ei muuda küll maailma, ja miks nad peaksidki, kuid kirjeldavad väga kenasti Wimbergi maailma.

Wimbergi ilukirjandusliku loomingu, kui stsenaariumid, libretod ja muu selline kõrvale jätta, vahetum ja siiram osa on tema suutlikkus manada isiklikust minevikust, eriti lapsepõlvest, tähenduslikke detaile ja need kavalalt vormistada, laskumata vähimassegi sentimentalismi, jäädes üheaegselt nii ajaloo kõrvaltvaatajaks kui selles elanuks. Eilsed pisarad on tänane naer ja vastupidi. Üksikinimese ja kultuuri ajalugu ning mälu kui selline esineb Wimbergi loomingus ikka ja jälle. Ta jäädvustab ja meenutab sündmusi, elab need taas läbi ning teeb uuesti elavaks. Tähtis on mitte unustada, kust me tuleme, näib Wimberg sageli ütlevat nii oma luuletustes kui suurepärases „Lipamäes”. Süüdistada teda nõukogude aja idealiseerimises on vist ikka püütud, kuid õnneks pole ta lasknud end sellest oma ülimas iseteadvuses segada. Nagu debüütkogul „Maaaraamat”, nii ilutseb hilisema tagasivaatelise „Kärppsedki” kaanel tühermaaks muudetud maastikul müristav või olesklev rasketehnika. Lapsepõlv on lapsepõlv ja selle sattumine absurdiks pööratud riigikorra aega pole kellegi süü ning kui tähtis riiklik iseseisvumine ka pole, ei evi see nii suurt tähtsust, et lapsepõlve kustutada. Iga korra ajal on eestlased tööd teinud, pidu pidanud ja puhuti ennast hästi tundnud ja just Wimberg võtab seda sagedasti meelde tuletada. Eri stiilidesse ja teemadesse suhtumiselt meenutab Wimberg uljast husaari või – see võrdlus meeldib talle endale ilmselt rohkem – musketäri.

Musketäriga maksab Wimbergi võrrelda igati, pole teda isikunagi raske sellesse rolli paigutada. Pealegi tuleneb musketäri mõiste musketist ehk tulirelvast, aga meile tuttavad ja Wimbergile sümpaatsed (arvestades, et ta andis oma kirjastusega Jutulind välja Richard Kaljo illustratsioonid Alexandre Dumas’ musketäritriloogiale) musketärid vehkisid eelkõige mõõkadega. Püssiga paugutamine võib olla tulemusrikkam, kuid selles puudub romantika ja elegants ning ajalooline ja järjepidevuslik taust. D’Artagnangi sai oma mõõga isalt. Kui musketär püssimehena kasutab eelkõige mõõka, avaneb meie pilgu ees süntees uuest ja vanast, robustsest ja elegantsest, kõrgest ja madalast. Samalaadset sünteesi on kasutanud ka Wimberg: raskeid teemasid käsitleb kergelt ja kergeid teemasid raskelt, ilusaks saab ilgus ja ilgeks saab ilu. Wimbergi sünteesi ülim aste on tänavu ilmunud raamat „Pille-Riin” (Jutulind, 2009). „Wimbergi süntees” kõlab nagu Murphy seadus. Wimbergi süntees: raamatu, mille ostsid lapsele, loed ise läbi ja lapsele ei anna. Wimberg on autor, kes võtab „Pille-Riinis” licentia poetica’st viimase välja.

Autor nimetab raamatut tagakaanel lasteraamatuks suurtele ja suurteraamatuks lastele. See määratlus on õige vaid üldjoontes, sest õigem oleks nimetada „Pille-Riini” siiski lihtsalt suurteraamatuks. Lasteraamatulikkus peitub toredas mõistes „suurteraamat”, muidu piisaks ju tavapärasemast määratlusest „romaan” või „jutukogu”, mida mõlemat võib teose kohta vabalt kasutada, kuid romaan oleks ehk kõige täpsem. „Pille-Riinist” teevad maagilise, kuigi ebatraditsioonilise romaani tema lugude seotus, tegelaste areng läbi jutukeste, eri vaatekohtade, pinget hoidvate ja tähelepanu kõrvale juhtivate hälvete kasutamine, mis loob loogilise terviku. „Pille-Riini” võiks isegi nimetada omamoodi arenguromaaniks. Oma tõde tagakaanele märgitud autoripoolses määratluses „lasteraamat suurtele ja suurteraamat lastele” muidugi peitub, kuid sisulisest tähendusest ning huvitavakõlalisusest olulisem on selle definitsiooni tululikkus võtmena raamatuavajale, et too esimese hooga päris ära ei ehmataks. „Pille-Riin” on suurteraamat, sest selle keel pole kergete killast. Ma ei mõtle siin Wimbergi isiklikku keelt, milles k, p ja t teatud tingimustel eesti keele normaalortograafiast erinevalt topelt kirjutatakse, vaid lausestust ja stiili. See pole lasteraamatulikult lihtne ja voolav, pigem astuvad laused raskelt ja kuidagi tümpsudes, rõhutades perekonnaliikmete võõrdumist üksteisest ja teineteisest möödarääkimist, mis viib ka kõige lõbusama tegevuse all tuksudes vääramatult ainsa võimaliku tulemuseni. „Pille-Riin” on lasteraamat, sest peategelane on väike tüdruk, kes mängib mänguasjadega, sukeldub oma fantaasiailma, on usalduslik ja uudishimulik ning tema tegemised jõuavad lugejani sõbralikus suure ja selge fondiga kirjas.

„Pille-Riin” on suurteraamat, sest isegi selle fantaasiarikkuse all on rusuv tumedus, katastroofi eelaimdus, mille mõistmiseks tuleb olla enesepiinajalikult tähelepanelik, sest hetkel, kui seda tajud, jääb see painama ning naljaka puändiga lugu, kuidas Pille-Riini ema ja isa maeiütle-teile-millele-lugege-ise-saate-teada nime otsivad, mõjub lõppkokkuvõttes kurvana. Nagu seegi, kui ema otsib halba energiat ja nõid tuleb seda välja ajama. Üle vindi keeratud lugu Eestis nii nõmedalt popiks muutunud esoteeriavaimustusest. Karikatuurne, kuid samal ajal terendab ikka rahuliku tänava äärses maja äng, mure, tüdimus, halb energia. „Pille-Riin” on lasteraamat, sest koosneb 21 loost, millest vähemalt pool on just õige lasteloo pikkusega, fantaasiarikkad ning hea dialoogiga. „Pille-Riin” on suurteraamat, sest täiskasvanu, kes seda lapsele ette loeb, tuleb ühiskonnast lapsepiinajana eraldada. Laps, kes selle ise vabatahtlikult läbi loeb, tuleb polikliinikusse katseteks anda. „Pille-Riin” on suurteraamat. Tegelasi on „Pille-Riinis” vähe. Nimitegelane ise, tolle sõber Karl-Johan ning nukk Jolanda, Pille-Riini ema ja isa, viimaste sõbrad Evelin ja Rain ning ootamatult raamatusse astuv minategelane, kelleks väga selgelt autor ise. Raamatu tegevus tiirleb muidugi ümber nimitegelase, kuid samavõrra saavad tähelepanu ta ema ja isa. Seega kõige täpsemalt saab peategelaseks tõsta perekonna. Pea igas loos avaldub Pille-Riini kaudu, paaril korral ka ema või isa kaudu, kuivõrd katki on perekond, mille tegemisi Wimberg meil jälgida laseb. Pille-Riin istub ema huumorimeele peale, bitšib ja ema-isa ütlevad, et alles siis, kui tööle mindud, palk teenitud, oma kodu hangitud, abiellu astutud ja lapsed saadud, alles siis võib bitšida. Ema mäletab kohtumist isaga ühtemoodi, vastaspool teistmoodi. Isa mõlgutab mõtteid kaotsiläinud võimalustest, juhustest, mis võinuksid kunagi elu muuta ja praeguse perekonna ning Pille-Riini olematusse saata, ema unistab õhkkergeks muutumisest ja äralendamisest.

Kui Evelin ja Rain vanematele külla tulevad, kuulab Pille-Riin oma isa juttu: „Minu meelest see armastus on nii üle võimendatud” (lk 87). Hiljem sekkub vestlusse ema. „„Ühesõnaga te tahate öelda, et inimene on nagu loom – ainult sööb ja sigib,” kostis ta päris teraval toonil. „Ühesõnaga, meie oleme praegu siis nagu kaks sellist looma – juba kolmteist aastat abielus?” pöördus ta oma mehe poole” (lk 89). Oma sõna ütleb sekka Evelingi: „Minu meelest on kahe inimese kooselu nagu chill . Saate aru? Selliseid asju nagu prints valgel hobusel või see „üks ja õige” või „kuni surm teid lahutab” – neid ei ole olemas” (lk 89). Mis jääb Pille-Riinil muud üle kui minna magamist teesklema, nagu ta tavatseb teistel juhtudel unistustesse-unenägudesse pageda nagu lugudes „Pille-Riin ja sünnipäev”, „PilleRiin ja metsalagendik” ja „Pille-Riin ja võluvalgus”.

Raamatu lõpuks on peategelase perekond kadunud, lagunenud, ja me näeme Pille-Riini läbi autori pilgu terava nina ja aruka pilguga tüdrukuna, kes suhtub elu muutumisse sama asjalikult, nagu ta ühes varasemas loos mõrva sooritanud nuku elektritoolil teise ilma saatis. Pühademunana on Wimberg peitnud „PilleRiini” kuuenda loona raamatusse jutukese Irm Weskitondi raamatust „Kaheksa ja pool lugu”. See on ilmselt ainuke päris lastelugu kogu raamatus. Lõbus, lihtsas stiilis, puändi ja moraaliga, nagu üks lastelugu olema peab. Siin teeb Wimberg meistri triki, otsekui deklareerides, et oskab küll lastele mõistulugusid kirjutada, aga ei tee seda mitte, ning hakkab kohe selle jutu järel hoopis rääkima, kuidas ta õlleuimasena teiselt mehelt naise üle lõi. Nahaal ja vembumees see Wimberg. „Pille-Riin” pole kerge lugemine ja võib nõrgema närvikavaga lugeja kaitsmed läbi kõrvetada, nagu see juhtus kellegi Merlega, kes kirjutab Orkutis Wimbergi raamatu kohta: „Mingit mõtet ma ei leidnud, kui mina selliseid kilde pilluks, siis viiks sõbrad/perekond mu psühhiaatri juurde.” Eks see üks hullumeelne teos ole, aga ta on päris, räägib päris maailmast, päris inimestest ja päris saadetest, mida nad telekast vaatavad. Tundes Wimbergi kui head sõnameistrit, saab kirjapandu sagedane ebaloomulikkus olla vaid tahtlik, igal juhul teeb see raamatu rõhutatult raskeks lugemiseks, mida igaühele kindlasti ei soovitaks – pereprobleemidest räägib näiteks Olavi Ruitlase „Naine” palju lõbusamalt ja ladusamalt –, aga kellel soodumust tuukritööks, neile pakub „Pille-Riin” ühe omamoodi, kummalise, kuid nukra elamuse, mis võib üles äratada mõnegi lapsepõlvekoletise.

„Pille-Riini” kaanel näeme ilusat fotot, millel pehmed mänguasjad kõrvupidi nööril rippudes kuivavad. Karu ja elevandi nägu on tuim, jänes teeb halva mängu juures head nägu ning muheleb kohtlaselt. Ilmselt kuivasid nad ära juba ammu, aga keegi ei tule neid alla võtma, sest kõigil on oma elugagi palju tegemist. Jõuad sa siis kõigist hoolida, kõiki märgata, kõiki aidata. Wimberg on püüdnudki „Pille-Riiniga” kõigist hoolida, kõiki märgata ja aidata, aga tal pole see õnnestunud, sest see ei õnnestu elus eneseski. Autor jääb raamatu lõpus pingile istuma ja mõtlema, et Pille-Riinist saab kunagi ilus ja tark naine, poeedi unistus. Ilusama tuleviku lootus jääb, kuid sellesse ei usu õigupoolest keegi. Ei autor, ei Pille-Riin, tema ema ega isa, ei Evelin, ei Rain. Ega lugeja. Tahate uskuda, minge kirikusse.

Wimberg, Pille-Riin. Kujundanud Tõnis Aaliste. Jutulind, 2009. 143 lk.

Lugu ilmus tänases Sirbis.

paar pilti positivuselt

salacgriva positivuse festival oli oodatult kena. melu ja hääd muusikatki. jalgrattaga sai mindud ja tuldud. miski 75 km sinna, samapalju tagasi. reedel jõudis kenasti peale bedwettersit kohale. vedas. pühaba tahtis kuumus tee peal tappa, kuid kl 14 olime kenasti kodus, kuigi läbi nagu selle maa raha, kust me tulime.

melu oli positivusel nagu muda, ei heieta. muusikalisi elamusi pakkus reedel enim the tiger lillies kui professionaalne grotesk kuubis, ja lauba the whip kui rokk ja masin käsikäes ning ebony bones, hea energiaga muusika, väga emotsionaalne ja vahetu pluss lisapunktid lilla parukaga taustalaulja eest, kelle liikumine oli liigutav.

esimese päeva peaesineja oli prata vetra, mis oli jah, nii ja naa, rohkem kohalikule publikule, seda enam, et brainstormi nad ei teinud. teise päeva peamees oli moby ja seda ilmselt kuulamas kõige enam rahvast korraga. tasemel, aga mitte ülielamuslik. kõik tuttavad laulud tulid ära, üllatusi ei olnud, mittefännile erilist ajaraisku ei kujutanud, korralik ühesõnaga.

sinaiida õu konnor esines ka. iiri värk, nõudnuks teistsugust meeleolu ja päritolu.

muust tohutust staffist, mida näidati jäid meelde spacedog telk, kust kõlas smiths'i, curet ja muud klassikat, palju igasugust sööki, näiteks spiraalvorstid ja hea kohv ühest kohviputkast.

telkimisala oli ülisuur, rahvas enamasti mõistlik ja karjuti öösel mõistlikkuse piires.

kokkuvõttes on positivus ääretult vinge. oleksin tööl, kirjutaksin sellest pika ja põhjaliku kiidulaulu, aga et puhkan, siis näitan paari pilti ja puhkan edasi. rahu.

ebony bones esineb. väga väga tase.

the tiger lillies esineb. vaieldamatu lemmik tänavuselt positivuselt. trummar oli nii lahe vana, et ta tuleks maha lasta. nii lahe ei tohi lihtsalt keegi olla. tal oli rott taskus.

telkimisalal oli mitu telki.

minge järgmine aasta ise ka... ma lähen küll.

ja lõpetuseks väike helinäide the tiger lillies'ilt. nautige!

Kikilipsuta karvane elukas

Mitmekülgse kirjaniku ning kunstniku Aapo Ilvese luulekogu “Tulen öösel sulle koju” võtab kokku viljaka autori erinevad loomesuunad ja pilt temast kui lihtsalt muheda keelega sõnakeerutajast on kerge hajuma.
Ilves on omamoodi fenomen eesti kaasaegses kirjanduses. Ta on rohkem olemas ja meie kõrval kui nii mõnigi teine, kuid teatakse teda pigem teisejärguliste faktide ja seikade järgi nagu punane juuksepahmakas, elukoht Räpinas ja aastaringne suvehüsteeriline olesklemine Maarjamaa eri paigus.

Meie kõrvus istub Ilves sageli, sest arvatavasti on ta üks sisukamaid ja viljakamaid laulusõnade autoreid tänases eesti muusikapildis. The Sun, Eliit ja kes iganes kõik veel on tema häälikud kummitama häälitanud ja sealt neid enam välja ei saa. Võtkem kasvõi geniaalse “Väikeste linnade mehed on lollakad”, mille on surematuks laulnud Jaan Pehk ise. See on liiga ilus, lõbus, liiga kurb.

“Tulen öösel sulle koju” sisaldabki muu materjali seas laulutekste, millesse raamatusse köidetuna parem süveneda on, kui neid raadiost näituseks Tanel Padari laulu kuulates.

Kui Padar laulab, et kuu on päike, siis mõtled eelkõige, et rokimees on lihtsalt segi ja ümised temaga kaasa kasvõi igatsusest, et endal nii huvitav elu pole. Loed aga Ilvese raamatust nimetatud laulu sõnu: “Elada vaid, et käia tööl / töötada või, et lahti saaks / lasta vöö valguses valge kuu” (lk 90), siis ketrub ajus lahti hoopis sügavam sisu ning viib mõtted sellele, miks kuramuse pärast kogu oma elu tööga peab täitma, muud nagu polekski.

Laulutekstid, nii teiste kui Ilvese enda poolt kenaks lauldud moodustavad autori loomingust siiski väiksema, kuigi tuntuma, osa. “Tulen öösel sulle koju” toekam osa on tõsised luulemõtisklusest elust meie ümber ja selle mõttest üleüldse. Ilves harutab olemist lahti läbi portreede näiteks väiksest maksupetturist: “olen väike maksupettur / tõmban tillist eesti riiki” (lk 35) ja väiksest kriminaalist: “olen väike kriminaal / viibin vangitornis / sest mul maksmata banaan / unus ostukorvis” (lk 34). Sama jätkub läbi luuletuste “Väike varganägu”, “Talisportlane”, “Maletaja” ja “Väike politseinik” (lk 37-40).

Natuke contralik näib, aga las ta näib, sest Contra ongi vaese mehe Ilves, kes omakorda - aga vaid lõbusa vemmalvärsside asjus - on vaese mehe Olavi Ruitlane, kes omakorda on vaese mehe Pehk, kes omakorda on vaese, väga vaese, nii vaese, et isegi telekat ei jaksa osta, mehe Contra. Asja mõte seisneb selles, et rahval on vähe raha ja rikka mehe kirjanik on Eestis ainult Armin Kõomägi.

Elust enesest kõnelevad tekstid pole sugugi nii lõbusad, kui ehk Ilveselt ootaks või kardaks, lüürilisi mõlgutusi ja tumedamatki irooniat jagub piisavalt sõnamängude ja aasimiste vahele. Viimaste kohta arvas Jürgen Rooste Sirbis (Sirp 22.05.2009), et “Ent riimitud naljad, mis pole väga naljakad, ja naasama vemmaldamine võinuks raamatust “Tulen öösel sulle koju” välja jääda.”.

Sellega on nii ja naa. Eelkõige on raamat siiski kokkuvõte ja jäädvustus Ilvese mitme-aastasest tegevusest, pole ju tal korralikku luulekogu (kaantevahelisi ühisesinemisi on ikka ette tulnud ja proosat ning näidendeidki ilmunud) enam kui kümne aasta jooksul väljunud, arvestades, et “Üks pedajas” ilmus 1998. aastal.

Jäänuks vemmaldamine välja, saaks lugeja haledalt petta, sest eks seda Ilveselt ju eelkõige ootad, aga eks see üldmuljet veidi rikub, kui õigupoolest ei oska teost lugemise ajal ei otse meelelahutajaks ega mõttelahustajaks määratleda.

Andra Teede toimetatud “Tulen öösel sulle koju” peamine väärtus, hoolimata küllalt läbisegi luuletustest kvaliteediga geniaalne-väga-hea-no-ma-ei-tea, jääb jäädvustuse fakti, et Ilvese looming on kaante vahel ja laseb antoloogiana paremini mõista selle nähtuseks kujunenud andeka mehe tegevusi ja ütelusi.

Ilvese teravikud on suunatud igasse ilmakaarde nii temaatiliselt kui žanriliselt, vahelepõikena seda, et tema kunsti tahtnuks raamatus enamgi näha, mis omakorda võib mõne terava otsa nüristada.

Omaette komplekti moodustab raamatus murdeluule, kuid need, kellel lõunaosariikide keele mõistmine pärsitud, jääb see osa paraku vahele. Murdeluulet on seda mitte mõistval inimesel parem kuulata kui lugeda, intonatsioon mängib tähendused kätte.

Kas me saame teada, kes on Aapo Ilves? Usutavasti saame. Autor tuleb meile isegi poolele teele vastu: “mina ei taha olla ei ole / eesti kirjanduse navitrolla / jaagupkreem savisaar / hassokrull ellekull / mutt koer kala // mina olen eesti kirjanduse ilves / kikilipsuta karvane elukas / tules ei upu vees ei põle / ilus loom // anna ainult aega / too oma tütred minu kihude altarile / sest neil on seal hää” (lk 14).

See enesepilt on usutav, tõepärane, omamoodi lihtsuses armas ning sarkastiline, nagu raamatust lõppkokkuvõttes hangitav elamuski.

"Tulen öösel sulle koju"
Kirjutanud Aapo Ilves
Toimetanud Andra Teede
112 lk
Väike Kirjastaja 2009

APPDEIT: lugu läks ka rajoonilehte

Sofi ja mina. Intekas

Sofi Oksanen, nii “Stalini lehmad” kui “Puhastus” räägivad Eestiga. Olete küll juurtega Eestist, aga see ei anna ometi põhjust Soomes just Eestist kirjutada. Miks käsitlete Eesti ajalugu?

Aastaid tagasi ma ei teadnud, et hakkan nii noorelt raamatuid kirjutama. Mõtlesin, et käin kõik koolid läbi, asun tööle, teenin raha ja kui kõik on korras, hakkan kirjutama. Ega ma ennast nii targaks poliitikas ja ajaloos pidanud, et võiksin kirjutada sellise raamatu nagu “Stalini lehmad”.
“Stalini lehmasid” hakkasin kirjutama enam-vähem 2000. aastal ja siis märkasin, et minuealised soomlased enam Nõukogude Liitu ei mäleta, nad ei tea, mis see oli. Mõtlesin, et ega see nõukogude elu noortele nii huvitav olegi, et nad selle raamatu ostaksid, kuid nad ostaksid raamatu söömishäiretest. Vanemad inimesed ostaksid küll raamatu nõukogude ajast ja küüditamistest, kuid mitte söömishäiretest.
Kui kaks teemat on ühes raamatust, ostavad nii ühed kui teised ja loevad mõlemast. Nii läkski sellega hästi.
“Puhastus” oli näidend ja kui ma selle kirjutasin, ei mõelnud ma, et teen sellest hiljem romaani. Kui näidend sai valmis, oli palju detaile ja kraami, mida oleksin tahtnud kirjutada, kuid need ei sobinud näidendisse. Lavastus kestab vaid kaks tundi – inimesi ei tohi pikemaga piinata – ja näidend ei võta nii palju detaile vastu kui raamat.
Mõtlen, et kirjutan Eesti ajaloost terve sarja. Kaks on nüüd ilmunud ja teemat on veel kahe jaoks, aga rohkem ma ei ütle.

Nii et “Stalini lehmadega” oli teil kaval plaan teha raamat, mis kõigile peale läheb?

Jah.

Olete nii Eesti kui Soome minevikuga palju tegelnud, kahel maal on minevikus ja praegugi palju ühendavaid momente, teiegi olete üks neist. Mis te arvate, kas Eesti ja Soome tulevikus on neid kokkupuuteid veelgi rohkem?

Ma ei oska seda öelda. Ma pole nõid, ei oska öelda, mis homme juhtub.

Kas Soome nooremale põlvkonnale läheb nende kodumaa minevik korda?

Oleneb muidugi inimesest. Soomes on üks selline suur valus sündmus kodusõda. Võttis aega 50 aastat, et sellest õigesti rääkima hakata, ja see oli suur asi. Mina ei mõista neid ajaloosündmusi nii, nagu väga paljud soome noored mõistavad selle järgi, mida nende vanavanemad neile on rääkinud.
Mul on väga palju sõpru, kes ei tea oma pere minevikust midagi ja kes ei ole huvitatud Soome ajaloost. Siis on neid, kes lähevad armeesse ja kellele on Soome iseseisvus suur asi. Arvan, et ajalugu läheb Eestis inimestele rohkem korda, see peabki nii olema.
50 aastat tagasi tehti Soomes selliseid filme, kus Soome sõdurid olid väga inimlikud, nad olid inimesed. Nüüdsed filmid Soome lähiajaloost on väga valged kangelasjutud. Seal ei ole enam inimesed. Filmitootjad ise ütlevad, et ükski soomlane ei taha teada, et Soome suur sõdur oli inimene, kes kempsus käis.
Nüüd on ilmunud raamatuid, nagu “Rumal sõda”, mis räägib, kuidas Soome armees sõdurid narkootikume kasutasid, aga see on haruldane ja ma ei usu, et sellest oleks varem olnud võimalik rääkida.

Olete oma raamatutes aus, minu arvates on just ausus ja selge vaade inimestele ning sündmustele teie loomingus väga olulised.

Minu teoste tegelased on eelkõige inimesed ja teemad on universaalsed. Kui raamatut kirjutan, ma ei tea seda, aga kui räägin lugejatega neil teemadel, on samalaadseid lugusid igal maal ja igal perel.
Rääkides “Puhastusest”, siis näiteks Soome ajakirjanikele peab seletama, mis on tsensuur, nad ei tea seda, aga kui “Stalini lehmad” ilmus Hispaanias, ütlesid sealsed ajakirjanikud kohe: “Tsensuur – see on normaalne asi!”
Ma ei oska öelda, kas see, mida kirjutan, on selline, et inimesed, kes ei tea Eestist midagi, võiksid tunda raamatutegelastele kaasa. Ma ei tea seda, aga kui nii juhtub, on mu raamat õnnestunud.
Kirjutan ikkagi väikese inimese vaatepunktist. Näiteks metsavendadest tahtsin kirjutada kodu poolt vaadates. Ma ei tahtnud kirjeldada legendaarseid metsavendi ja rääkida, mis on nendega juhtunud. Tahtsin rääkida sellest, milline oli sel ajal naiste ja laste elu.

Olete koostööd teinud Imbi Pajuga, kuidas see on sujunud?

Toimetasime koos artiklikogumiku “Kõige taga oli hirm”. Suhtlesime sel teemal, olime rääkinud Soome lugejatega ja alati tulid samad küsimused. Näiteks küsiti, kas eestlased oma ajalugu ei uurigi.
Väga imelik küsimus, aga Soome kirjastajad ei taha eesti raamatuid tõlkida ja tulemuseks ongi vale arvamus, et eestlased ei kirjuta oma ajaloost.
Sellepärast tahtsimegi esitada Soome lugejatele, missugust uurimistööd on Eestis nüüd iseseisvusajal tehtud. Olen väga õnnelik, et saime raamatusse Ivo Juurvee väga huvitava artikli ning kirjutised Lauri Mälksoolt, Peeter Tulvistelt ja teistelt Eesti-uurijatelt. Arvan, et sellisele raamatule oli tellimus.

Kui teist Eestis kõneldakse, unustatakse vahepeal võib-olla isegi ära, et olete eelkõige tänapäeva Soome kirjanik, mitte pelgalt ajaloo lahtikirjutaja. Kas soomlased armastavad omakeelset algupärast kirjandust ja kuidas seda vastu võetakse?

Soomlased ostavad rohkem oma kodukirjanike raamatuid. Arvan, et tänavu on väga kõrge tasemega raamatuid ilmunud. Ma ei oska öelda, mis on täpselt “palju”, aga ikkagi ostetakse soome kirjanike teoseid rohkem. Muidugi “Harry Potterit” ostetakse soome kirjanikest enam, aga siiski …
Kümme aastat tagasi või midagi sinnapoole oli aeg, kui omamaist kirjandust eriti ei väärtustatud. Nüüd on sellega küll kõik väga heas korras, kuid igal maal on inimesi, kes ei loe, mis sa sellega ikka teed.

Meil on internet, televisioon, mis kõik veel. Miks ikka veel kirjutatakse raamatuid ja miks neid loetakse?

Sellepärast, et kirjandus on kunst. Kunst ei ole sama, mis internet või meedia. Igasugust meelelahutust on igal pool ja väga palju on lugemist, mida varem ei olnud.
Soome õpetajad on natukene närvilised sellepärast, et poisid loevad ainult internetist, aga ei loe raamatuid. Minu arvates pole see mingi probleem, sest nad ju loevad. Lugemine on tähtsam kui raamat. Kunagi kirjutati papüürusele, siis paberile ja varsti kirjutame elektripaberile. Aeg muutub ja muutub seegi, kuhu kirjanik kirjutab.
Võib-olla vanemad inimesed arvavad, et selles on oht, kui loetakse arvutiekraanilt, aga mina sellesse ei usu.

Kirjandus on kunst, nagu ütlesite. Kahtlemata nii see on. Kas kunst päästab maailma?

Maailma saatuse määrab kaubandus, aga kunstiga võib maailma parandada.
Psühholoogid ütlevad, et inimese aju pole selline, mis suudaks tunda sümpaatiat miljonite vastu. Uudised, ajalooraamatud sisaldavad palju arvandmeid, kui palju inimesi on surnud siin või seal.
Pole võimalik, et inimene statistika vastu empaatiat tunneks. Kui lugeda üks jutt, lugu inimesest, on võimalik paarile raamatukangelasele kaasa elada. Nii võib lugeja saada aru ajaloost, teistest inimestest, teistest kultuuridest. Kõik see tuleb lähedale. Mina usun, et kui inimene näeb võõrast inimesena, ei taha ta teda tappa.
Kui “Puhastust” kirjutasin, uurisin arhiivis NKVD toimikuid ja neis ei räägitud inimestest, vaid objektidest, materjalist ja elementidest. Arvan, et need inimesed, kes NKVDs töötasid, jõudis sinnamaale, kus teised inimesed olid lihtsalt elemendid. Nii on väga lihtne öelda: “Võtke kinni see objekt!” See on teine asi kui öelda: “Võtke kinni see inimene!” Sellepärast ma seda toimikute keelt kasutasingi.

Olete Soomes väga populaarne ja kõrgesti tunnustatud. Kui olulised need tunnustused, eriti Finlandia kirjanduspreemia, teile on?

Need on muidugi väga suured asjad. Arvan, et nüüd võiksin kirjutada telefoniraamatu ja kirjastaja ütleks, et väga hea, trükime ära.

Kas selles mõttes, et kõik, mida puudutate, muutub kullaks?

Ega see nüüd normaalne ole, pigem õudne, aga selles osas vabastav, et kui kirjutaksin midagi väga halba, on mul eelmised raamatud ju olemas.

Kindlasti on järgmiste teostega keerulisem, sest ootused on kõrged.

On, ja see vist ongi kõige suurem probleem. Väga paljud lugejad armastavad minu raamatuid, aga ma ise ei tea, milline tuleb minu järgmine raamat.

Olete mitmel korral Eestis lugejatega kohtunud, milline on olnud kõige meeldivam tagasiside?

Mulle on väga meeldinud, et inimesed räägivad oma perekonna elust. Inimesed ei taha teada niivõrd minu lugu, kui räägivad oma vanavanemate saatusest.

See on ju see, mida me kõik tahame – et keegi meid mõistaks.

Jah.

Ilmus PPs

Pildi joonistas Andres G. Adamson

Üksik valgekrae varasügiseses Tallinnas (prw)

Peeter Helme moodustab koos kunagiste Mungi-kaaslaste Chaneldiori ja Toomas Verreviga seltskonna, kes tänasel päeval tänase päeva elu tuleviku jaoks kirja paneb.
Peeter Helme võttis oma teises romaanis „September” lahti kirjutada valgekrae elu tänapäeva Eestis, täpsemalt Tallinnas. Vaatluse all on 70ndate lõpus ja 80ndate alguses sündinute põlvkond, kellele on nõukogude aeg parimal juhul hägune mälestus varasest lapsepõlvest ja kelle teadlik elu on kulgenud vabas maailmas, kus kõigepealt tuleb üksikisik ja siis kollektiiv, erinevalt vastupidise suhtumisega ajajärgust, mil arenesid nende vanemad.

„Septembri” tegevus on antud edasi nimetuks jääva minategelase vaate- ja mõttepunktist. Riigiasutuses töötava juristi päevi täidavad tüütu töö, vaidlused iseendaga, napsutamine rohkem või vähem tüütute kolleegide seltsis või üksipäini kodus õlut libistades, arvutiga mängides ja vastavalt vajadusele masturbeerides. Lugeja ees rullub lahti küllaltki mõttetu ja tüütu elu, mida on kirjeldatud peensusteni, ülimalt realistlikult ja täpselt. Nii ei juhtugi suuremas osas raamatust õigupoolest mitte midagi. Samad rajad, samad mõtted, sama käitumine, Coca-Cola ja meilivahetus. Tema elu on lihtne ja kergesti tarbitav nagu panniroog kanast, türgi ubadest ja ananassist (vt arvustuse lõpp). Minategelase elu on nagu septembrikuine vihm – ühtlane, üllatusteta ja hall. Nii sobib romaani meeleolukirjelduseks üks lause teosest endast: „Vihma kallab, mitte midagi huvitavat ei juhtu” (lk 45).

Kogu arvustus tänases Sirbis.

Pühamees ja lutikad

Läinudkesknädalases Kesknädalas kirjutas Pärnu linnapea Mart Viisitamm, kuidas kaitsepolitseinikud teda kiusavad, ning lõpetas leheloo kategoorilise teatega: “Mina aga tellisin linnavalitsusse “lutikatõrje“. Aitab pealtkuulamisjamast!”.
Hiljem selgus, et ta oli tõepoolest lasknud enda ja abilinnapea Simmo Saare kabinetist “lutikaid” otsida. Linnapea sõnutsi olnud tegu eraviisilise tellimusega, mille hind ei kuulu avalikustamisele.
Arvestades, et pealtkuulamisseaded jäid leidmata, võib järeldada, et need olid kas hästi peidetud või oli eraviisiliselt tellitud otsija oskamatu. Linnavalitsuse vastas asuvalt Vanalt turult võib ju eraviisiliselt igasugu ametimehi leida, kas nad aga tõesti oma tööd oskavad, pole alati kindel. Võimalust, et “lutikaid” üldse kabinettides ei ole, ei maksaks kaaludagi, sest sellisel juhul ei saaks Keskerakond nii kindlalt kõneleda politseiriigist ega sellest, et vaba ühiskonna nimel on vaja liikuda parteikontorist ettenäidatud suunas.
Siiski, pole palju uut päikese all. Sama lugu nagu juhtus Viisitammega, on kord juba toimunud: sellest pajatas Ostap Bender Ilfi ja Petrovi surematus teoses “12 tooli”. Meenutagem kokkuvõtlikult.
Bender vestis loo krahv Aleksei Bulanovist, kes tõmbus ilmalikust elust kõrvale, võttis uueks nimeks Jevpl ning asus agaralt liha suretama. Pühamees Jevpl seadis end metsas sisse ja veetis oma päevad tammelaudadest kirstus, mõtiskledes elu üle ja tarvitades toiduks vaid kuivikuid.
Möödusid aastad ja Jevpli mõtted olid muutunud kristallselgeks. Ta oli täielikust valgustusest ivakese kaugusel, kui tema erakukoobast külastasid punaarmeelased, sest riigikord oli Venemaal vahepeal muutunud. Punaarmeelased vaatasid veidi aega mõtteisse süvenenud ja ilmaelust kaugele jäänud Jevplit ning lahkusid. Järgmisel päeval tundis Jevpl, et ei suuda enam meditatsioonile keskenduda. Tal oli ebamugav ja ta pöörles rahutuna oma kirstus.
Kui kohalik talumees tuli kuulsale erakule kuivikuid tooma, hakkasid tal ehmatusest käed värisema, kuuldes pühameest esimest korda kõnelemas. Jevpl palus tuua natuke petrooleumi, sest tema kirst kubises lutikatest. Ei aidanud petrooleum ega pulber “Aragats” ega miski muu lutikatõrjevahend. Jevpl avastas, et ei mõte enam elu mõttele, vaid ainult lutikatele. Nii jättis ta oma erakliku elu ja asus Peterburis tööle voorimehena.
Selline oli Jevpli, varasema nimega Aleksei Bulanovi saatus ja samalaadne on Mart Viisitamme, kunagise nimega Markko Laidineni saatus. Tulevad punaarmeelased või kaitsepolitseinikud ja rikuvad pühamehe tee valgustatusele. Traagiline, väga traagiline, kuid positiivne noot olgu see, et häid voorimehi läheb ikka vaja.

Pildi joonistas Andres G. Adamson.